Aafrika 2024

Mullu jäi Saudi-Araabia reisi üks eesmärkidest, jätta Suzuki soojemasse kliimasse vanaduspensioni pidama, täitmata. Seda potentsiaalsete tulevikunõuete tõttu teel olevate riikide tolliamentike poolt. Aga mingeid võlgasid kaugete maade ees ei tahaks omada, kunagi ei tea, millist pidi need sulle tagasi võivad tulla. Seega areneski vaikselt mõte teha uus katse, seekord Aafrika suunal. Selle mandriga on juba mõningaid vajalikke kogemusi eelnevast. Üks auto on Sambiasse müüdud, üks Malisse ja üks veedab praegu aega Kamerunis. Ja on ka teisi mõtteid, kus auto võiks pagulase staatuse saada, ilma, et omanikul sellest mingeid tülinaid võiks tõusta.

Ajad lähevad keerulisemaks, pinged kasvavad ja võimalikke marsruute jääb aina vähemaks. Alloleval kaardil on ajalooliselt traditsioonilised Sahara läbimise võimalused. Egiptus on alati keeruline olnud oma ülirangete tollinõuete ja kalli karneti poolest, aga pinged Lähis-Idas ja sõda Sudaanis välistavad selle suuna niigi täielikult. Liibüa läbimine ei tuleks samuti kõne alla. Sama seis on Alžeeria kaudu Nigerisse. Kusjuures veel paar aastat tagasi ole lühike ajavahemik, kus Niger oli täitsa OK ja selline liikumistrajektoor oleks isegi mõeldav olnud. Aga nüüd, peale sõjaväelist riigipööret ja prantslaste väljaajamist olla seal üsna põrgu lahti, just niisamuti nagu Malis ja Burkina Fasos. Kaardilt ongi veel puudu see Alžeeriat ja Mauretaaniat läbiv marsruut

Seega otsustasime proovida seda mitte ammu avanenud aknakest liikuda läbi Alžęeria otse Mauretaania peale. Piiripunkti kohta on väga vähe infot ja veel vähem on leida kellegi muljeid või kirjeldusi. Või kui ongi, siis midagi eriti lohutavat need ei sisalda. Näiteks selline artikkel aastast 2018. mil piiripunkt avati. Ei usu, et suurt miskit muutunud oleks, või kui, siis ainult hullemaks:

Algeria, Mauritania Open Border Crossing

See ongi ainuvõimalik alternatiiv Sahara-tagusesse Aafrikasse liikumisel peale Maroko. Seda viimast teekonda on minu poolt juba üsna mitu korda läbitud ja seetõttu mõni muu variant oleks väga tervitatav. Samuti on ka Alžeerias üksjagu huvitavaid kohti. Tamanrasset näiteks, kuigi sinna olevat eriluba vaja. Üllatusega avastan netist veel ühe hiljutise uudise, mis väidab suisa kahe uue piiripunkti avamist kahe riigi vahel lähiajal. Asi on seda kummalisem, et nendel piirialadel ei ela kedagi, tegu on karmi kõrbealaga. Puuduvad ka teed, peale ühe. Siin see uudis on

https://english.aawsat.com/arab-world/4720766-algeria-open-two-border-crossings-mauritania-soon

Niisiis rändasidki passid eelmise aasta lõpupoole Alžeeria saatkonda. Selleks ajaks oli koondunud ka väike konföderatsioon kahest autost, milledel küll natuke erinevad eesmärgid ja marsruudid, aga Alžeeria läbimine koos Mauretaania etapiga oli plaanis siiski koos läbi viia.. Inseneril oli ei tea kuskohast küll, aga keegi, kes vormistas meile küllakutsed. Olles paar korda sealmaal käinud, varjutas kogu ettevõtmist siiski väike kahtluseloor, et niisama lihtsalt need asjad ei käi. Ja ei käinudki. Nüüd, ärasõidupäeva eelõhtul, on asjad sealmaal, et paar päeva tagasi teatas teine auto oma kokkuleppest taganemisest ja olemegi ühe autoga. Endiselt on selgusetu, mis on viisadega, sest passid on endiselt Varssavi saatkonnas. Kuna see jääb igal juhul teele, siis saame need sealt kätte, olgu viisadega või ilma. Viimased mured saatkonna poolt olid, et kuidas me maksame ja siis, et vaja olevat küllakutse originaali. Indrek teataski täna, et originaal on saadetud, kas ka kohale jõudnud, veel ei tea. Selle Alžeeria avantüüriga kaasnevad päris suured riskid sellest vaatepunktist, et isegi kui me viisad oleme passi saanud, siis see veel ei garanteeri riiki sisse saamist ja kui me ka riiki sisse oleme saanud, siis see ei tähenda kaugeltki veel seda, et me ka meie soovitud marsruuti läbida saame. Ja mida hiljem meile sein ette tuleb, seda suurem ja kulukam on ring, mis reisi jätkamiseks ette tuleb võtta. Sest Alžeeriast, vaatamata oma üle 6700 km. maismaapiiri, ei ole tänapäeval võimalik üleüldse kuhugi mujale liikuda kui ainult Euroopasse tagasi, kas siis otse praamiga või läbi Tuneesia. Mis näitab, kui hullud on asjad naabritega suhtlemisel ikkagi suurel osal maakerast. Seega on kaalumisel ka variant, et isegi kui meile viisasid pakutakse, neist loobuda ja minna äraproovitud rada.

Olgu kuidas on, homme, 24 jaanuaril me teele asume. Õhtuks on Kaunase lähedale sõbra juurde saun sooja pandud ja šaślõkk ootamas. Mõne sõna reisist panen ka siia kirja

Hommikune ärasõit jääb natuke venima. Mihkel tuleb minu juurde ja siis liigume juba koos Eero järele.

Seejärel saame Tallinnast liikuma. Vaja on veel rattaid tasakaalustada ja võtta vastu tähtsaid otsuseid seoses tagavararatta konfiguratsiooniga. Selleks on vabasid võimsusi Prillimäel asuvas rehvitöökojas.

Sellega on autot puudutavad ettevalmistused lõppenud ja tehnika peaks eelseisvaks katsumuseks valmis olema. Jäävad veel mõned minu kolaga seotud peatused. Liigume Türi suunas.

Natuke peale Vändrat hüppab teele metskits. Kiirus on suur ja reageerimiseks aega ei jää. Õnnetu loom hukkub sündmuskohal, meil aga auto puru. Mõni minut pärast intsidendi toimumist satub mööda sõitma kohalik jahimees, kes õnneks ohvri teeservast üles korjab ja loodetavasti veel kuidagi kasulikult ära töötleb.

Nagu sageli ikka, on kõva paugu kahju kardetust väiksem ja arvestades autole planeeritud saatust, siis kindlasti asendamist vajab ainult esituli. Selline see õnnetuse tagajärg on.

Hea on, et autoga saab liigelda ja hakkame vaikselt tagasi liikuma. Rapla Maasturis on juhuslikult üks õige poole tuli saadaval ja ka remont õnnestub operatiivselt kokku leppida. Esialgu plaanime uueks väljasõidu ajaks homme varahommikut, jätame auto Rapla lähedale remonti, võtame Kuusikult teise auto ja sõidame Tallinna ära. Natuke järele mõelnud, otsustame ikka juhul, kui auto valmis saab, kohe liikuma asuda. Sest saatkond on küll avatud E-R 09.00 -16.00, aga konsulaarosakond, kes viisadega tegeleb, ainult T ja N 10.00- 13.00 ja see võib meie reisikava hoopis sassi lüüa, kui me homme kohal pole. Tublid meistrid teavad oma vastutust ja lubasid anda oma parima. Kella viie paiku tuleb kõne, et auto korras! Korjan taas vandersellid peale ja liigume Rapla poole tagasi. Selline näeb välja tulemus

Pärnus käime toidupoes ja asendame läbipõlenud lähitulega pirni läbipõlenud kaugtulega pirniga.

Sõidame kogu öö. Eestis tuleb natuke lörtsi, aga edasi erineva intensiivsusega vihma.

Enne Varssavit teeme tankimispeatuse.

Vaja vetsu külastada ja käsi pesta. Tankla san-ruumid väärivad tõesti kiitust. Meeldivalt puhtad ja spetsiifilise lõhnata, mängib vaikne muusika. Ka dušši saaks võtta, kui soov oleks.

Auto paak saab tãis ja ise otsustame maiustada guljaššiga.

Lihast pakatav ja ülimaitsev tihke supilaadne toode.

Vaatamata hommikustele pingetele liikluses jõuame üsna kesklinnas asuva saatkonna juurde kella üheksaks.

Varajast saabumist soodustas ka ajavahega tekkinud lisatund. Vajutan igaks juhuks uksekella, aga vaatamata sellele, et kohe vastatakse, seega on inimesed kohal, palutakse tulla kümnest.. Läheme lähedalasuvasse bensukasse rehvi pumpama, on vasak tagumine kaunis tossuks vajunud.

Veel on vaja välja töötada variandid a ja b erinevateks puhkudeks. St. kas saab viisa või ei saa ja kas me seda üldse tahame. Järelejäänud aja jooksul leian netist mõningast huvitavat informatsiooni, mida, nagu ikka, oleks võinud enne teada. Selleks, et ületada Alźeeria – Mauretaania piiri, on vaja omada mõlema poole välisministeeriumi eriluba, kuna piiripunkt on turismiks tavarežiimis suletud. Erinevad infokillud internetis lubavad oletada, et selliste lubade hankimine ei pruugi väga sujuv ja kiire olla. Teine lugu on veel seotud sellega, et Mauretaania poolel tuleb esimene tee vastu alles 850 km pärast piiriületust ja sinnamaani liikudes satutakse ka Lääne-Sahaara territooriumile. Seoses sellega antakse soovitusi esmalt välja selgitada oma koduriigi ametlik seisukoht selle maa vabaduse eest võitleva polisario frondi kohta. Nii, milline see nüüd oligi Eestil?

Passid saame tagasi ilma pikema jututa. Viisasid neis pole, sest nende eest polevat makstud. Mis on ka tõsi. Pakkusime, et maksame ära ja selle peale öeldi, et see ok, aga viisad saaksid siis valmis homseks. Ka see oleks ok, kui me poleks juba teisiti otsustanud. Veel vastab konsul jaatavalt küsimusele, kas Alžeeria – Mauretaania piir ikka lahti on.

Kaks võõrast dokumenti rändavad postiteenuse abil kodumaale, meie aga võtame suuna Saksamaa poole. Temp on endiselt pluss kolm, vihma sajab ja kojamehed kriuksuvad veelgi valjemalt. Teeservadelt on lumi otsa saanud.

Tuul muutub aina tugevamaks ja iiliti puhudes kipub auto esiosa plastikdetaile lahti kangutama. Ilmselt on ka nende kinnitused natuke kannatada saanud. Igatahes on meil vaja selle probleemiga midagi ette võtta. Peale paari ebaõnnestumist saame lõpuks poest rulli teipi ja esmase remondi tehtud.

Et on lõunaaeg, siis teeme kõrvalasuvas toidukohas kiire linnupette. Minu “staropolski” stiilis roog – hapukapsas lihaga

Sõbrad aga tellivad guljašši, mis siinses versioonis näeb välja selline

Enne Saksamaa piiri käime veel tanklast läbi ja ka kõrvalasuvast “Biedronka” marketist.

Ostame mõned sealiha konservid strateegilisse reservi ja siis veel üht-teist.

Piiril suunatakse Saksamaa pool kõik autod kiirteelt parklasse, kus siis kari ametnikke vaikselt kulgevast kolonnist endale ohvreid valib. Ka meie satume nende hulka. Asi piirdub passide kontrolliga ja küsimusega, kuhu läheme. Kuulnud, et Marokosse ja veel kõrbesse telkima, näitab kontrollija ilmselget negatiivset hoiakut selliste plaanide suhtes ja sõnades väljendab seda inglise keelse ütlusega ” not my cup of tea”.

Ööbima jõuame Nürnbergi ja kohe väga põnevasse ümbruskonda.

Siinsamas ka natuke meie vanalinna meenutavad mûûrid

Vaatame natuke ka ümbruskonnas ringi

Tuba on kokkuhoidlikule eelarvele kohane

26 jaanuar.

Vaatamata lõpuks üsna hilisele magama jäämisele kerge aklimatiseerumise tõttu Saksamaal, ärkame nagu plaanitud. St., et kaheksast oleks juba väljasõit. Duššist purskab kuuma vett ja tuba oli ka mõnusalt soe. Seega võib öömajaga rahule jääda.

Esimesena pesust naasnuna jääb mul mõni minut lähima ümbrusega tutvumiseks. Selline on meie kodutänav Engelhardsgasse hommikuvalguses.

Inglike ise ka maja seinal

Kell saab kaheksa ja mitmest suunast annavad sellest märku kirikukellad. Siinsamas lähedalgi on mitu sellist asutust. St. Jakobi kirik, hämmastavalt pikalt ajaloole vastu pidanud ehitis. Kiire uurimistöö toob järgmist infot

Kiriku asutas 20. veebruaril 1209 Püha Rooma keiser Otto IV . Väike romaani stiilis kabel lammutati umbes 80 aastat hiljem ja kirik ehitati uuesti üles. Peagi läks kirik Jaani rüütlite valdusesse . Frederick II varustas ordu üha enamate varadega. Kirikus on endiselt säilinud peaaltari reredos , mis pärineb aastatest1360.–1370.

1632. aastal 30-aastase sõja ajal võõrandas kuningas Gustav Adolf Saksa ordu ja andis kiriku Nürnbergi linnale, kes viis läbi põhjaliku renoveerimise. Vestfaali lepingu sätetega naasis Saksa ordu 1648. aastal. Ordu hoidis oma võimu kuni 1809. aastani, mil Napoleon Bonaparte andis käsu ordu laiali saata. Aastal 1810 sai Püha Jakobist Nürnbergi kolmas protestantlik kogudusekirik

Siinsamas platsi teises servas on Püha Elisabethi katoliku kirik. Selle ehitise nurgakivi pandi 19 mai 1785.

Kirikuhoone valmis erinevate probleemide tõttu alles 1903. aastal, 118 aastat pärast vundamendi panekut

Kirikutevaheline plats on kujundatud munakivimosaiigina.

Tegu ei ole küll väga vana kujundusega, aastast 1996, kui ma ei eksi

Platsi serva jääb veel üks huvitav torn

Ja taamalt paistab teinegi

Hommikusöögiks peatume juba trassil tanklas.

Siinne versioon guljaššist näeb välja selline

Liiklust palju ei ole ja kihutajaid on ka kuidagi vähemaks jäänud. Kuulsatesse stau’desse ei sattugi. Ainult üks avariist põhjustatud väiksem tropp teel ongi

Intsidendi teine osaline ka pildil

Keskpäevaks oleme jõudnud Karlsruhesse. Vihmasagarad vahelduvad kuivemate lõikudega ja temperatuur on tõusnud kümne kraadini. Tangime. Diisli hind kõigub tanklati mõne sendi 1.70 € mõlemale poole. Kiirteede ääres ilmselt kallim. Prantsusmaa otsustame läbida lääne poolt mööda tasuta kulgevat trassi pidi.

Saksamaa piiriks Prantsusmaaga oleva Reini jõe ületame viis minutit enne ühte.

Huvitava tähelepanekuna tuleb mainida, et jõgi on siin täielikult kanaliseeritud ja ümbritsevast tasapinnast palju kõrgemale tõstetud

Meie valitud marsruut osutub koosnevat lühikestest, kitsastest teekestest sagedaste asulate vahel või siis tiirutades mägedes ja seepärast tunnid muudkui kuluvad, aga kilomeetrid ei vähene. Maantee D424

Maantee D159

Fraimbois teel D148

Vézelise linnakese raekoda

1521 aastal sisse pühitsetud Vezelise kirik – Église Saint-Côme-et-Saint-Damien de Vézelise

Asula pika ajaloo jooksul on tehtud tohutul hulgal ka igasuguseid suurepäraseid uksi. Ei teagi kohe, miks need vanad uksed mind nii erutavad, et ei suuda kuidagi neid pildistamata olla

Edasi mööda maanteed D904

Ja nüüd juba teel D4

Veerand viieks jõuame Vaucouleursi.

Ühel hetkel saame võimaliku seletuse, miks navigaator pidevalt marsruuti muudab ja miks vahemaad ja saabumisajad suures piirides kõiguvad. Nimelt paistab olevat käimas mingi Prantsusmaale tüüpiline protestiaktsioon, kus antud juhul on vaesed põllumehed oma suured ja uhked John Deere’d ja New Hollandid kenasti läikima löönud ja nüüd nendega teid blokeerivad. Ristmik Void’i linnakese juures on täiega blokeeritud

Selle juurde käib muidugi ka kõva kisa ja millegi põlema panemine. Siin on selleks põlevaks substantsiks kuhi õlgi.

Ja kui küte peaks otsa hakkama saama, siis on kütuseveok kohe ootamas, et leegid ei raugeks

Õnneks saab mööda vâiksemaid teid edasi nikerdada.

Igasugu politseid ja sandarme on tohutus koguses, aga millegi pärast tunduvad need samuti üsna lõbusas meeleolus olevat.

Ikkagi vaheldus.

Blokeeritud kiirteedel on kilomeetrite kaupa rekkaid lõksus. Maantee N4

Aga meile vajalik sõidusuund on õnneks váhemalt praegu sôidetav

Juba hämardub, kui kãime Prantsusmaa lidli hindu ja kaubavalikut uudistamas

Aga streigid ei näi olevat lokaalsed vaid ikka kogu maad hõlmavad. Varsti kohtame järgmist.

Enne Orleansi hakkame liikuma tasulisel kiirteel ilmselt selline asjade käik võimaldab meil ka kuidagi graafikus püsida. Pimedas pole ka ümbrust niikuinii näha. Vahepeal kümne kraadini tõusnud temperatuur on taas kolmeni langenud. Loodetavasti ei tule miinuskraade ja sellega kaasnevat libedust. Taas on vaja tankima minna.

Kütus on siin kergelt kallim kui Saksamaal. Piiri lähedal ühes väikeses tanklas nägin küll ka 1,69-eurist hinda, aga keskmine hind jääb tavatanklas 1.80-1,85 kanti, kiirteeäärsetes tanklates aga maksab diisel isegi kuni 2,20/l.

Teemaksu kogumise kohas jätkub traktoristide meeleavaldus. Läbisõidud on enamus blokeeritud ja kahe lahtise taga on pikk järjekord

Öömajale jääme südaööst Poitiersi linna lähedale F1 hotelli.

Sellise elamusööbimise saab kolme peale kokku lunastada endale 36 euroga, millele lisandub veel kaks eurot kopikatega linna turismimaks

Põlisprantslasest administraator laseb ennast minutit viis oodata, aga seejärel saame oma toa kätte

Koht osutub tõeliseks säästuasutuseks.

Tuba 9 m2.

Aga kui juba magad, siis pole ju tegelikult toa suurusel vahet. Sein on kaetud meeleoluka ja reisitemaatilise fototapeediga

Sansõlmed on koridoris, numbris on ainult kraanikauss

27 jaanuar.

Lahkume kaheksa paiku, valgeneb. Temperatuur on endiselt kolm kraadi ja udu on tihe.

Trassile välja sõitmine osutub ekslemiseks mõõda osaliselt suletud kõrvalteid, sest kiirtee on siin blokeeritud

Sellega kaasnevad ka mitmed lokaalsed ummikud ja teesulud.

Väikestele teedele on sunnitu pöörama ka autod, mis tavaolukorras siin sõitma ei peaks

Mingil hetkel lippab üksik rebane üle tee ja kohe on ka metskits tee serval põllul. Need on ka seni ainsad reisil kohatud metsloomad, kui see kodumaine õnnetuke välja arvata.

Tanklapeatus. Kohalike hõrgutiste riiulid

Kolmveerand kaheks jõuame 9. sajandil viikingite külana asutatud ca veerandsaja tuhande elanikuga kuulsasse kuurortlinna Biarritzi

Teeme siin väikese jalasirutuspaus. Auto pargime aga otse kiriku – Sainte-Eugénie Church of Biarritz – kaitsva tiiva alla. Loodame niiviisi pääseda parkimistrahvidest

Kirik sai oma nime Napoléon III naise, keisrinna Eugénie de Montijo kaitsepühaku Püha Eugenia järgi. Selle ehitamine kestis aastatel 1898–1903. Varem asus selles kohas Notre-Dame-de-Pitié kabel. Kellatorni aga hakati ehitama 1927. aastal ja kellad paigaldati sinna 1931. aastal. Hoone teeb erakordseks Luc-Olivier Mersoni vitraažaknad

Kiriku juurest üle tee jääb aga piirkond, mida tuntakse Port Vieux ehk Vanasadama nime all. Vaatamist on ainuüksi siin väikesele territooriumile vaatamata palju.

Ööl vastu 15 detsembrit 1907 hukkus Roche Plate’il 3-mastiline Rootsi purjelaev “Padosa”. “Padosa” oli uhke, 60 m pikkune 860-tonnise puitkerega paat, mis ehitati Austria moodi Aadria mere ääres Fiumes 1880. aastal

31 augustil 1978 aastal tõstsid kohalikud sukeldumishuvilised üles selle laeva ankru. Kogu laevahuku lugu on päris huvitav, aga ei hakka siin lugejaid sellega tüütama

Võib ette kujutada, et tormise ilmaga saaks siin laeva karidel puruks küll

Siinsamas on veel samade sukeldumishuviliste poolt ühe teise laevahuku mälestusmärk loodud.

Knebworth oli Inglismaalt Hythe sadamast pärit söeaurik, mis vedas 1400 tonni kivisütt. 27. jaanuaril 1930, oodates mõõna naasmist Bayonne’i sadamasse, jäi ta ankrusse Biarritzi tuletorni juures. Tugev tuuleiil kandis selle fregati kaljule, kus see kaheks murdus

Liigume veel edasi, et külastada ka linna keskelt ookeani välja ulatuvat väikest neemetippu, mis paistab olevat tulvil erinevaid mälestusmärke ajaloost

Ja samuti ka tänapäevaseid huvitavaid paiku

Paatide hoidmiseks on tormide eest kaitstud eraldatud akvatooriumid

Kaldaalad on aga eliitkinnisvara ja hotellikompleksid

Armeenlaste genotsiidi tagasihoidlik memoriaal

II Maailmasõja tsiviilohvrite mälestusmärk

Vastupanuliikumisele pühendatud mälestusmärk de Gaulle tsitaadiga

Neeme tippu jääb Neitsi kalju – Rocher de la Vierge ja sellel omakorda Neitsi Maarja kuju. Selle kohta on ka üks legend teada. Kõlab see nii.

Lugu räägib, et ühel 19. sajandi eriti tormisel õhtul oli seltskond vaalu jahtinud kalureid sadama poole tagasi pöördumas, kui meri muutus eriti karmiks.

Kartes, et nad on oma viimastel eluhetkedel, ilmus praegu Rocher de la Vierge nime all tuntud hoone tippu ühtäkki jumalik valgus, mis viis kalurid koju. Kui nad olid terved ja terved, paigaldasid nad kalju otsa Neitsi Maarja kuju.

Kivi ja mandri ühendamiseks paigaldati puidust jalgsild. 1886. aastal võeti Napoleoni käsul kasutusele 76 meetri pikkune raudne jalgsild, mis ühendas kalju ja Biarritzi mandriosa ja on kasutusel siiani

Mingil põhjusel on sinna ligipääs piiratud, mis küll paljusid külastajaid ei takista. Meie jääme siiski viisakateks turistideks

Vaade lõuna poole, Baskimaa rannikule

47 m kõrgune 1830-1830 ehitatud Biarritzi tuletorn

Biarritzi akvaarium ehk meremuuseum, Art Deco stiilis hoone, avati 10. augustil 1933

Tegu on aastatega korduvalt laienenud ja väga põneva paigaga. Kahjuks mitte meie reisi põhieesmärkidega kattuv objekt

Aga natuke infot koguda ikka võib

I maailmasõja monument

Poolsaare tipust tagasi liigume läbi kalju uuristatud tunneli kaudu

Sõidame veel mööda mereranda edasi

Siia jäävad suured hotellikompleksid

Merel on aga puhas surfiilm

Mõningaid sellega tegelevaid tüüpe on lainetes vahetevahel ka näha. Taamal Villa Belza luksushotell

Mere kaldavööndisse jääb veel rikkalikukult mitmesugust luksuslikku kinnisvara

Edasi liigume Hispaania poole mööda maanteed D810. Vaade merele peale Bidart’i asulat. Plage de l’Uhabia

Enne piiri tuleb veel armas väike 15 000 elanikuga Saint-Jean-de-Luz. Jaamahoone

Kaunid linnamajad

Linnakese juures suubub merre ainult 39 km pikkune La Nivelle jõgi, mis sellegipoolest on kuulus forelli -ja lõhe kudemisjõena

Teisel pool jõge aga algab juba teine linn – Ciboure. Pildil 1936 aastal ehitatud tuletorn

Prantsusmaa ja Hispaania piiriks olev jõgi. Piiriületus on sujuv ja keegi ei sega. Hispaania pool silla otsas seisab küll üks politseiauto, aga väljas kedagi ei ole.

Kohe peale silda keerame paremale ja jääme jõe kaldale seisma. Keset jõge on üks huvitav saar – Isla de los Faisanes/Île des Faisans, teise nimega Konpantzia. See viimane tähendab baski keeles midagi konverentsisaare sarnast.

Huvitavaks teeb selle muidu mitte midagi ütleva 6820 m2 suuruse maalapi asjaolu et pool aega aastast kuulub saar Hispaaniale, teine pool aga Prantsusmaale. See olevat ainus näide tänapäevastes rahvusvahelistes suhetes sama territooriumi vahelduva suveräänsuse kohta.

Saarele silda ei vii ja selle külastamine olla keelatud. Ilmselt on see saareke, arvestuses pindala kohta, üks suurima ajalooliste sündmuste kontsentratsiooniga paigakesi

Saarel on ka üks mälestusmärk. Memorial of the Treaty of the Pyrenees

Saare juurest lahkume otse Carrefouri supermarketise.

Teel ületame ka suure raudteede sõlmpunkti. Samasugune jääb ka üle jõe Prantsusmaa poole

Poe kalavalik paneb kahetsema, et meil kaladega miskit peale pole hakata. Meid huvitavas valdkonnas – lihakonservid – valitseb hoopis puudulikkus. Ainuke suures valikus pakutav toode on tuunikala konserv, lisaks veel mingis mahus muid kalaliike. Loomalihast on tehtud ainult paar toodet, mitte eriti ostma kutsuvat ja kallist. Sealiha pole üldse. Siit moraal et hiljemalt Poolast/Saksast peaksid sellised tooted ostetud olema.

Enne Hispaaniat läbivale etapile suundumist tangime autot. Ülevaate hinnapoliitikast saab siit

Esialgu liikleme mööda tasulist AP-1 magistraali, aga hiljem muutub see piki Portugali piiri kulgev tee tasuta teeks.

Kella neljaks öösel jätame selja taha Sevilla. Taevas on selge ja täiskuu paistab lagipähe. Sooja on 7 kraadi.

Veerand seitsmeks hommikul oleme Tarifas,

Veel on öö ja päeva lähenemisest pole märkigi. Sooja on 12 kraadi ja diisel tanklas 1.419 euri liiter

Esimesest sadamaväravast sisse ei saa

Küll aga järgmisest

Selgub, et laev on ees ja väljub 07.00. Kiirustame pileteid ostma. Paistab, et viimaste aastate jooksul on toimunud tohutu inflatsioon piletihindades. Kuigi väljumisi on palju ja liine teenindavad erinevad laevakompaniid, siis ilmselt siiski konkurents nii hästi ei toimi, kui reisijad sooviks. Siin on hinnakiri

Selle lühikese otsa eest tuleb välja käia selline natuke kummaline summa nagu 292,45 eurot.

Laevale minekuks kontrollib kõigepealt laevafirma jopega tegelane pileteid. Seejärel tollimees, kes küsib, mitu meid on ja sellega asi piirdub. Veel on passikontroll. Autodokumente ei vaata keegi, rääkimata sellest, et vaadata, mis seal sees või kas kerenumber ka dokumentidele vastab. Seejärel saab laeva sõita, mis seekord näeb selline välja. Paistab nii, et tegu on endise Nordic Jet Line laevaga .

Ülekoormatud laev just ei ole.

Samal ajal meie sõiduga algas ka selleaastane Budpest – Bamako ralli. Üks osavõtja on siiagi jõudnud.

Laeval toimub juba ka Maroko poole passikontroll. Selleks tuleb täita selline migratsioonikaart.

Seekord toimub laeva väljumine punktuaalselt.

Kohe saab ka selle Maroko passikontrolli ära õiendada. Tegu on üsna formaalse protseduuriga, pass lastakse lugejast läbi ja siis tempel sisse. Keegi Su nägu pildiga dokumendil ei võrdle ja tegelikult pole isegi sinu kohalolek vajalik, näha on, et siia tullakse passide pakiga

Selline see laev seestpoolt on

Kui pakutav info on tõene, siis täitumus jääb alla poole.

Kogu sõit üle Gibraltari väina kestab ca 70 minutit.

Tangeri sadamas seisab igasugu põnevat tehnikat. Nii sõjalaevu

kui ka klassikalist kraami

Päike hakkab ka vaikselt mäe tagant kiiri ajama

Iga korraga on siin piiriületus arenenud ja nüüd on jõutud selleni, et autoaknast annad enda passi ja auto passi.

Tõsi, tolliläbivaatuseks tuleb siiski autost välja tulla.

Aga ainult nii palju, et nad moe pärast vaatavad Mihkli kohvrit, tunnevad muret, ega meil juhuslikult droone kaasas pole ja lõpuks küsivad, kas me Eestist oleme. Koer pistab ka nina ukse vahelt sisse ja juba saamegi väravate vahelt välja liikuda.

On pühapäeva hommik ja enamik asutusi on kinni.

Mõnevõrra üllatav, aga Tangeri näol on tegemist miljonilinnaga. Ajalugu on nii põnev, et panen siia ka paar rida

2500 aasta vanust linna on valitsenud mitmed rahvad, sealhulgas hispaanlased, roomlased ja araablased. Alles 1956. aastast, mil Maroko kuulutas välja iseseisvuse, on Tanger olnud vaid Maroko osa. 1923. aastast kuni suveräänsuseni oli Tanger rahvusvaheline linn/tsoon, mida juhtis kolme, hiljem kaheksa riigi ühisvalitsus

Linna asutasid 5. sajandil eKr kartaagolased, varem oli see olnud foiniiklaste kauplemispiirkond. Aastal 81 eKr vallutasid linna roomlased, kes valitsesid seda viissada aastat ning kelle võimu all sai Tangerist 42. aastal pKr Mauretania Tingitana provintsi pealinn. 6. sajandil haarasid võimu bütsantslased. Nende domineerimine lõppes 707. aasta vallutusega ning algas sajandite pikkune araablaste režiim

Portugal okupeeris linna 1471. aastal. 109 aastat hiljem läksid Portugal ja tema valdused – kaasa arvatud Tanger – Hispaania kätte. 1656 Portugal iseseisvus ning võttis linna tagasi. 1662. aastal abiellusid Inglismaa kuningas Charles II ja Portugali Bragança dünastia printsess Catherine, mistõttu läks linn kaasavarana inglaste kätte, kes selle kuue aasta pärast hülgasid, kuna ei suutnud teda kaitsta marokolaste rünnakute eest.

Prantslased pommitasid linna 1844 ja hispaanlased vallutasid terve Maroko 1860.

Britid andsid hispaanlastele hoiatuse, et edasine Tangeri ja Maroko rannikualade haldamine on neile vastuvõetamatu.

Seepeale kehtestati linnas 1912. aastal rahvusvaheline režiim – linna hakkasid juhtima Prantsusmaa, Hispaania, Ühendkuningriik ning hiljem ka Madalmaad, Rootsi, Belgia, Itaalia ja Ameerika Ühendriigid. Ülejäänud Marokost sai Prantsuse ja Hispaania protektoraat

Bensiinijaam tänapäeval ikka töötab ja diislit saab.

Ainult hind on viimasest ajast tunduvalt tõusnud

Meil oleks vaja raha vahetada, sest vähemalt kiirtee eest kaardiga maksta ei saa ja ilmselt ka mitte kohalikes söögikohtades.

Kuna vajalikku asutust silma ei hakka, liigume esialgu tasuta N1 teed pidi Rabati poole. Kurepesa Al-kantara mošee otsas. Kurgedel ilmselt religioonide eelistusi pole, pesitsevad kus aga saavad,.

Kui tee läheneb ookeanile, teeme väikese ampsu- mereranna- ja jalasirutuspeatuse

Kohati tundub, et tänavavalgustusega minnakse isegi liiale. Eriti, kui paljudes kohtades see üldse puudub

Kalandus on ilmselt tähtsal kohal, sest vastavateemalist kunsti on sageli näha

Ees paistab Larache linn

Vana sild üle Maroko suuruselt kolmanda jõe Luokkose

1970. aastal külastas Thor Heyerdahl Loukkose jõe suudmeala ja uuris kohalike kalurite valmistatud pilliroopaate , mille eeskujul kavandas ta oma ” Ra II” meresõidukit

Ja tänapäevane maantee N1 sild üle sama jõe

Majad linna sissesõidul N1 ääres

Tohutus koguses taksosid kliente ootamas

Larache

Elanikke ca 130 000

Pargime auto kesklinna piirkonda teeservale, et teha väike tiir, lootuses leida valuutavahetust ja tutvuda piirkonnaga. Ei möödu palju aega, kui meiega liitub kohalik instruktor, kes teab teed üldiselt suletud valuutavahetuskontorite vahelt selle üheni, mis täna avatud.

Paljud tsivilisatsioonid ja kultuurid on mõjutanud Larache ajalugu , alustades iidsest Lixuse linnast 12. sajandil eKr., siis berberi linna ja seejärel foiniikia kaubanduskeskusena.

Aastal 1471 ajasid Portugali asunikud Larache elanikud piirkonnast minema, soovides oletatavasti piiramatut juurdepääsu sealsesse sadamasse. Larache’i peeti 15. sajandil Portugali suurimaks sadamaks Marokos.

Kolonisatsiooniajastu tõttu vallutas Hispaania Larache’i 1911. aastal ja hoidis seda 45 aastat kuni 1956. aastani.

Päris vanalinna keskel on üsna vähe inimesi. Seevastu võib kohata mitmeidki kasse. Ilmselt hiirtel siin palju edu ei ole

Selle sinise värvi kasutuse kohta peaks kuskilt infot hankima, et mis põhjusel see sellist laialdast kasutust on leidnud. Kas on kuskil vastavad värvimulla leiukohad või on sellel mingi muu põhjus

Tunduvad üsna iidsed käigud olevat

Jõuame ringiga ennist autoaknast nähtud kindluse – Fort Kebibati või siis Al Kabibati juurde

Vaade kindluse juurest Loukkose jõe suudmele

Kindlus eemalt vaadates

Jalgpall on ka siinmail väga populaarne

Kindluse juurest liigume kaarega kesklinna poole tagasi

Ka siin on gräffiti popp. Teemad on tõsi, natuke teised kui meie kandis

Avalik ruum on vägagi inimsõbralikuks suudetud luua.

Ka heakorraga ei paista valdavalt probleeme olevat

Kuna nüüd on pappi, võtame kohe ka tasulise tee sõita. Maantee A5

Seda, et Maroko on Euroopa ( ja muidugi ka muude riikide ja iseendagi) värske ja maitsva köögi-juur-ja puuviljaga varustaja, saab kinnitust teeservadele pilku heites

Nendes tohutu suurtes ja kõrgetes kasvuhooneangaarides kasvavad banaanid

Mohammed VI nimeline sild üle Bou Regregi jõe pealinnast Rabatist möödasõidul

Õnneks on siinmail teemaksud väikesed ja pole isegi mitte väikseimatki pointi neid vältida

Plaan on sõita Casablancasse, et külastada Decathloni kauplust. Asub see päris linna keskel suures kaubanduskeskuses. Midagi hädavajalikku tegelikult polegi tarvis ja nii väljumegi suurepärasest poest ilma ühtegi ostu sooritamata.

Aga kõhud on juba väga tühjaks läinud. Õnneks satume linnast väljumisel just õigesse kohta

Aga nagu sageli juhtub, siis tühja kõhu ja teatava kommunikatsioonihäire koosmõjul kantakse lauale roogasid tükk maad rohkem kui oleme valmis vastu võtma

Kõik osutub siiski niivõrd maitsvaks, et järele jätmine oleks suisa patt

Ja nii pressimegi, kuidas kellelegi mahub

Marrakeshi poole suunduval, samuti tasulisel teel, liigume juba peatse päikeseloojangu ootuses

Aaafrika koormakujundusinseneride kesktase

Maastik teeservas ei soosi laagerdamist ja pimeda tulekul pole sobivat teeotsa silma hakanud. Seega tuleb leida koht majutusasutuses. Kella kaheksaks oleme ennast Ben Gueriri linnakeses mõnusasti hubases butiikhotellis sisse seadnud

Sellele eelnes lühike majutuse otsing. Kuna meil parasjagu internetti kasutada pole, siis teeme seda vanal heal viisil lihtsalt vastavaid asutusi külastades. Pikalt ei otsi ja teise jääme pidama. Esimeses olid tingimused isegi meile natuke proovile panevad. Aga siin pildil need mõlemad on. Valik langes parempoolsele

Oma osa on ka hotelli mänedžeri aktiivsel müügitööl

Nii see kaup lukku löödigi

Saame vaba numbri teisel korrusel

Mis enne sisse kolimist nägi selline välja

Võimalus koridori peal ka ihu kergendada

Päeva lõpetab meeldiv jalutuskäik linnakese tänavatel. Esimese kohana tutvume hotellist mitte kaugele jääva uueilmelise raudteejaamaga .

Asja on saabunud ka üks rong. Millised siin veel käivad, saab aimu sõiduplaanist

Raudteejaama sisevaade

Järgmisena jalutame linnakese kirikuelu keskuse juurest mööda.

Tänavatel käib veel melu ja kauplemine.

Näen pakutavat ühte huvitavat toodet, mida olen ammu soovinud hankida. See on sääsereket. Aga siit vedama ka ei hakka

Jalutuskäigu lõpetuseks laseme kohalikest puuviljadest smuutisid valmistada.. Tõeliselt värske ja kosutav

Kohalik meessoost elanikkond aga on kõik kogunenud kohvikutesse et siis (vee)pudeli taga jalgpallile kaasa elada.

29 jaanuar, esmaspäev.

Öö mõõdus rahulikult, umbes seitsmest hakkame toimetama.. Numbritoa aknast avanev vaade

Päevased temperatuurid jäävad siinkandis kahekümnest ülespoole aga hommikuks on langenud nii madalale kui +9. Kui liikuma saame, hakkab sobivasti valgenema. Hommikune vaade hotellikompleksile

Siit edasi jätkub tasuline kiirtee kuni Agadirini.

Enne Agadiri läbib tee ka Anti-Atlase mäestiku läänepoolseimat otsa

Vahepeal ka väike tankla- ja jalasirutuspeatus

Mägine tee lõpeb laskumisega rannikumadalikule

Enne Agadiri pakutakse teeservas suures valikus ja hulgi apelsine müüa

Ostame ka parajalt suure, väidetavalt kümnekilose koti.

Ega neid puuvilju seal kotis niiväga palju polegi, sest nad on nii-nii suured!

Mõningaid turvakontrolle ikka ette satub

Korduvalt oleme märganud teeservas omapärast ettevõtlusvormi – mobiilne kohvik

Otsustame ka lõpuks kaubaproovi ära teha

Ühe ringtee juures köidab pilku rikkalik väljapanek, mille seas torkavad silma ka meile nii vajalikud tooted. Nimelt armastavad Aafrika korrumpeerunud korravalvurid agaralt kontrollida auto lisavarustust, et leida põhjust raha pommimiseks

Autos peab kindlasti olema kaks ohukolmnurka ja tulekustuti. Siit me ka vajalikud asjad soetame.

Kuigi kolmnurki ostame ainult ühe.

Hiljem saab veel korduvalt seda seika meenutatud, et miks ühe kui eelnevate kogemuste põhjal on kindlasti just kahte vaja. Kuigi ega see ka ei päästa, kui sult ikka raha tahetakse saada, siis nii rumalat menti pole veel leidnud, kes põhjust ei suuda leiutada.

Pärast kauba väljavalimist saab veel natuke nooremapoolse ettevõtjaga natuke kaubeldud

Peale kiirtee lõppu tasuline tee jätkub, ainult on muutnud oma maksukogumise vormi

Edasisõidu luba vormistatakse kohapeal kapotil

Teemaksu tasumise kohta väljastatakse ka kviitung

Koduloom ka reisil kaasas

Vahepeal keerutab tee taas mööda Anti-Atlase viimaseid künkaid.

Loodus on mitmekesine ja kasvab ka mõningaid puid

Isegi rohi haljendab kohati

Teede ristumine Bouizakarne keskuses

Silt teeserval annab teada, et Dakhlani jääb veel tuhat kilomeetrit ja sealt on Mauretaania piirine veelgi mõned sajad minna

Politseikontroll Taganti asulasse sisenemisel

Poole nelja paiku tundub paras aeg olevat lõunasöök ette võtta. Oleme selleks momendiks jõudnud Guelmimi linna

Sellise meeldiva lõunasöögi saab siinkandis 2,5-3 euroga näo pealt.

Vaatamata üsna pidevale liikumisele, edeneme ikkagi mitte piisavalt kiiresti. Tan-Tani linna läbima kella kuue paiku

Satume siin natukene valele teele ja saame mööda väikeseid kõrvaltänavaid seigelda

Lõpuks trassil tagasi on nagu õrritamiseks teeservas silt enamike meie sihtkohtade vahemaadega.

Ringtee Tantani sadamasse viival teeotsal

Siit edasi kulgeb tee pikalt üsna ookeani kaldajärsaku serval.

Päike hakkab varsti loojuma ja teeme väikese peatuse

Üle jõesuudmete käib mitmel pool uute sildade ehitus. Siin Ma Fatma jõgi

Hämardudes annab endast märku esitule probleem. Seda sellisel kombel, et politsei peab kinni ja kuna vasak tuli ei põle, siis tuleb raha maksta. See, et toimub see üsna tankla lähedal ja luban tanklasse sõita ja pirni ära vahetada, ei loe. Lisaks tuvastatakse veel numbritule surm. Aga üllatus üllatus, öeldakse, et kui pirni ära vahetan ja tule põlema saab, siis trahvi ei tehta ja saaksime jätkata. Peale väikest tuulamist leian Pärnus tallele pandud poolpiduse pirni üles. Selle, millel ainult kaugtuli põles. Saame selle paigaldatud ja demonstreerime, et esituled töötavad. Peale sümboolset kauplemist numbritule üle saame amnestia ja liikuma. Lähme kohe siinsamas olevasse Shelli tanklasse eesmärgiga täies töökorras pirn osta, aga tanklas miskit sellist ei ole. Üsna euroopaliku välimuse ja sorava inglise keelega tüüp ütleb, et pirni saab kahekümne kilomeetri pärast tulevast asulast. Kuigi me kaartidele joonistatud (mõttelisest) Lääne-Sahara piirist veel üle ei ole, siis kütuse hind on juba langenud. Mitte küll sellisele tasemele, nagu ootaks, aga natuke ikkagi. Liiter diiselkütust maksab 11 dirhami ringis, mis teeb mõned sendid üle euro.

Kulgeme selle asulani ja tõepoolest, leiamegi vastava kaupluse

Peale paari ebaõnnestunud katset, mille käigus saame 24v pirni katsetada, saame siiski lõpuks õige pirni ja tuled tööle

Järgmise peatuse teeme peale Tarfayat

Lõpuks otsustame ikkagi minna kämpima mõnikümmend kiltsa enne Laayouni. Kuigi on veel kottpime, kuu tõuseb alles hiljem, siis laagriplatsi leidmine väga raske siin pole. Kaugustes on näha Laayouni linna tuled

Sest kogu maastik ongi üks lage kivine ja liivane ala.

Kõhud väga tühjad pole ja piirdume näksimisega. Varsti tõuseb ka kuu ja võimaldab ilma lambitagi rahuldavalt näha.
Päeva lõpuks koguneb siiski oma 884 kilomeetrit läbisõitu. Homseks jääb veel vähemalt sama palju, et jõuda õhtuks Mauretaania piiri lähedale ja valmistuda ülehomme hommikul selle piiritsirkusega tegelema.

30 jaanuar. Teisipäev.
Öö möödus rahulikult, kui mitte arvestada poole neljast “vetsuskäiku” ja seda, et mingil hetkel kostis koerte haukumine vägagi lähedalt. Kuna oleme vaikselt aga pidevalt lääne poole liikunud, siis sama ajavööndi sees on ka päikesetõus ja loojang vastavalt hilisemale ajale nihkunud. Kui tõuseme, on kell juba ligi pool üheksa selle kella aja järgi, mida meie nutiseadmed meile pakuvad.

Milline on reaalne hetkel kasutusel olev ajavöönd siin riigis, ei olegi meile päris sajaprotsendise kindlusega teada. Sest eile küsitud kellaaeg öeldi meile tund vähem meile teadaolevast. Aga see ei olegi üleüldse oluline. Igatahes päike alles plaanib horisondi tagant väljumist.

Individualistidest eestlaste kombel on igaühel oma majutus.

Vaatan lähimas ümbruses natuke ringi. On küll silmapiirini ja 360 kraadi lage kõrb, aga sellegi poolest leiab ka siit palju huvitavat. Näiteks on siin, keset tühjust, selline betoonist rajatis

Päris kindel ei saa ju olla, aga paistab mingit sorti vee akumuleerimise rajatis. Või siis olen täiesti valel teel. Ei tea.

Päris tühi ja paljas see maastik ka ei ole, mõningad taimed kasvavad ikka ka. Aga noppima neid ei kutsu.

Hommikuks keedame kohvi ja sõõme juustu-saia. Juust kipub juba päeval ära sulama ja nii ka šokolaad, seega peab need toiduained ära tarvitama. Lõpuks on auto taas kokku pakitud.

Üsna pea jõuame Laayouni. Käib suurejoonelisema sümboolse linnavärava ehitus.

Seekord siin pikemalt ei peatu ja sõidame otse läbi

Kuigi satume ka siin kogemata valele teeotsale

Ka linnast väljumisel on kontrollpost

Aeg-ajalt on teedelgi mobiilsed kontrollpostid, mõnel ikka see teemaksu kogumise lisakoormus ka õlul. Õnneks summad pole suured ja kui läbisõidu peale ära jagada, siis pole hullu ühti.

Ringtee teeotsal Laayouni sadamasse

Siin on maailma pikim konveierlint, mida mööda kulgeb 2000 tonni fosfaati tunnis saja kilomeetri kauguselt Bou Craa kaevandusest Laayouni sadamasse

Üsna kummaline värvivalik, ei tea kas juhuslik?

Väike Lemseidi (Lamsidi) asula

Järjekordne kontrollpost. Seekord paremale, Agti El Ghazi suunduva teekese ristumisel

Kohalikud peavad oma autodest väga lugu ja kaunistavad neid, kuidas talent lubab

Kella üheks siseneme ligi poolesaja tuhande asukaga Boujdouri linna

Otseseid põhjusi linnas aega veeta hetkel ei ole

Seega põrutame otse läbi

Kalamotiivid linnast väljumisel

Eesolev teelõik kulgeb üsna hõreda asustusega aladel ja iga väikseimgi asula on siin sildil välja toodud

Eelmistel reisidel mööda seda maanteed pole osanud (või lihtsalt enam ei mäleta) tähelepanu pöörata, et kogu kaldajoon, mida mööda tee sadu kilomeetreid siin kulgeb, on lühikeste vahemike, ütleks, et kilomeetri suurusjärku, täis üsna tüüpprojektiga majakesi.

Projektid vahelduvad, aga asuvad siiski regulaarsete vahemike järel

Need paistavad olema sõjaväele kuuluvad.

Kui järgi mõelda, siis ongi ju kallas ka riigipiir maismaal. Nende majakeste vahel aga on üsna sagedasti, vast nii paarisaja meetriste vahedega betoonist koonusjad tulbad. Vahest suuremad, vahest natuke väiksemad, nagu see siin

Lisaks nägime eile öösel pidevat prožektoritega valgustamist. Kõik kokku võiks võtta kui aktiivne piirivalve . Ei suuda kuidagi välja mõelda, kas kõigele sellele taristule ja tegevusele ka praktiline vajadus on.

Kolme paiku teeme tanklas Oued Karaa juures lõuna-ja vetsupeatuse

Peale meie on siin veel huvitavat seltskonda näha

Süüa pakutakse sellist

Kõrvale teed tükksuhkruga. Kohalikud teevad selle joogi ikka hirmmagusaks. Tasub võrrelda kannu suurust pakutava magusakogusega

Lõpuks tuuakse ka valgel paberil arve ja küsitakse, kas on ka ametlikku templit vaja. Kui noogutan, kaob tüüp üsna tükiks ajaks ja toob lõpuks ametliku kinnitusega kviitungi. Sellise.

Natuke pealt viit oleme Dakhla teeotsas. Sellesse linna pole samuti asja

Siin paneme paagi täis

Kütuse hind on järgmine

Siit teeristist edasi saab liiklus praktiliselt otsa. Edasi lõuna poole jäävad ainult üksikud valdavalt väikesed asulad

Kella kuueks oleme Vähi pöörijoonel.

See on selline joon, kus põhjapoolkeral suvisel pööripäeval on päike seniidis.

Tegelikult see joon enam selles kohas ei ole, kuna maa kalle varieerub 41 000 aastase tsükli jooksul ja hetkel toimub pöörijoone liikumine lõuna suunas keskmiselt 15 meetri jagu aastas. Aga see kõik on köömes.

Jõuame düünide piirkonda

Hakkab tuiskama liiva

Tee jõuab taas ookeani kaldale. Teeme peatuse, et nautida vaadet.

Tegelikult püüdis esimesena pilku arvestatava suurusega linnuparv

Väike videoklipp ka

Ka siin paistab tegu olevat piirivalve või sõjaväe valvepostiga

Valvamist vajab kindlasti ka läheduses olev suur sidemast

Päike langeb kiiresti ja peame edasi kiirustama

Päikeseloojang tabab meid natuke enne Bin Gandouzi asulat.

Keerame teelt paremale kõrbesse.

Potentsiaalselt sobilikus laagripaigas autost välja tulles selgub, et tuul on ülemäära vali ja laagerdamine ei saaks just väga meeldiv olema. Siinsamas on ka arusaamatu eesmärgiga inimtekkelised augud.

Kaalume võimalust aukude põhjast tuulevarju otsida, aga see ei osutu eriti suurepäraseks ideeks.

Otsustame edasi liikuda, sest saime eile laagri pimedas üles, küll saame ka täna.
Bir Gandouzis aga on tanklakompleksis ka hotell. Vaatame pakutava üle ja võrreldes eelmise hotelliga on see suisa  viis tärni. 200 raha kolmene tuba, dušš ja wc numbris ja see viimane ka istumisvõimalusega.. Läheb ilmselt kaubaks. Saame valida kahe toa vahel. Ühes on kaks voodit ja suur lesimisala

Koos sellise san-sõlmega. Mis sa luksust räägid – prill-laud ja puha.

Meie jääme solidaarsuspõhimõtete järgi teise variandi juurde

See tuba on ka turvaline, varustatud korraliku lukusüsteemiga

Numbreid siia hotelli jagub. Administraatori kontori seinal on konkse paarikümnele võtmele

Lisaks on suur peosaal, hetkel kasutuses jalgpallihuviliste poolt

Koridorid on nägusad ja puhtad

Endid kenasti sisse seadnud, läheme veel asulat üle vaatama. Vahepeal on meie peatuspaika kaks uut turisti saabunud.

Kolmanda staatuse üle aga vaidlustes päris tõde ei selgu

Tinglikuks keskmeks võib asulates tavaliselt kirikut pidada. On ju ka ütelus “kirik keset küla”. Asula ei ole eriti vana, loodud 1979 aastal

Hetkel tundub piirkond üsna inimtühi. Kohe selgub ka põhjus

Inimesed kõik jalgpalli vaatama kogunenud

Konkureeriv majutusasutus. Tekib deja-vu tunne nagu oleks siin kunagi ammu olnud. Vaja kodus järele vaadata.

Tagasi jõudnud, saame ebameeldiva üllatuse osaliseks. Esimene parem rehv on vahepeal tühjaks läinud. Õnneks on rehvipunkt siinsamas kõrval ja loodetavasti on keegi hommikuks ka tööle ilmunud

Tänane päevateekond, 772 km

31 jaanuar.

Poole kaheksa paiku on uni läinud. Väljas on küll kottpime, aga esimesi märke saabuvast hommikust juba on. Kuskil kirevad kuked. Peale dušši ja riietumist juba koidabki. Otse akna alla jääb ka mošee, kus tänane esimene palvus juba ammugi minevik

Päike tõuseb enne üheksat

Rehvitöökojas pole endiselt kedagi ja keegi ei tea ka, millal see muutuda võiks.

Lähme kohvikusse.

Hommikusöögiks saab omleti ja kohvi

Rehv kahjuks ööga täis ei ole läinud.

Kaasasoleva sigaretisüütajast kompressori jõudlus on nii väike, et ei suuda ilmselt kompenseerida velje vahelt väljuvat õhuvoolu ja niiviisi sellesse õhku sisse ei saa. Loodan, et rehvis pole auku vaid tühjenemine on toimunud lihtsalt velje vahelt, nagu selle ratta puhul on ennegi juhtunud.
Rehvipunkti pole ikka veel keegi saabunud. Väikese keelebarjääri tõttu saime ennist enda arust tellitu asemel miniomletid. Need ära söödud, hangime ikkagi suurema versiooni lisaks.

Vahepeal on tekkinud meile vabatahtlik abiline, kelle tungraua abil saame ratta niipalju maast lahti  et volt rehvi ja velje vahel sulgub ning õnnestub rehv täis pumbata.

Abiline raha ei küsi, täname, pakime asjad autosse ja lähme ikkagi avatud töökoda otsima. Leiame sellise mitte kaugelt teeservast. Ühist sõnavara napib, aga peale pikka ponnistust käte-jalgadega saame noorukist töömehe niikaugele, et ta ratta alt ära võtab ja velje vahele moosi paneb. Loodetavasti on abi.

Kasutan seda aega alguses ümbruskonna huvitavamate autoromude pildistamiseks.

Selline võiks õigel ajal ja õiges kohas nüüd juba väikese varanduse maksta

Samal ajal kui töö rehviga käib, võtan numbritule ette. Ja õnnestubki kohaliku poemüüjaga koostöös ka see murekoht seljatada.

Iseliimuv numbrituli saab paika ja tööle. Särab minu arust liigagi silmatorkavalt hästi

Piiri poole liikuma saame lõpuks alles tiba enne ühteteist. Sõita on natuke alla saja kilomeetri.
Sellel etapil suurt inimasustust enam teeserva ei jää. Vahest on mõned militaarobjektid, seda sageli sidemastide ümber.
Enne piiri on mitmeid tanklaid. Paremat kätt viimases kaardiga maksta ei õnnestu ja naaseme tagasi vasakule jäävasse Shelli.

Siin sai kaardiga maksta ja järgmise hinnaga

Paak täis, liigume piirijärjekorra poole tagasi

Mošee “Al-Khair”

Sõiduautosid piirijärjekorras palju ei ole. Hakkame seisma kell kaksteist.

Varsti viibatakse, et võime liikuda. Territooriumile sissesõidul kontrollitakse passe ja seejärel pargime autode rea lõppu
Esimene menetlus viiakse läbi paremat kätt kioskis, kus toimub passikontroll.
Järgmisena lähen vasakule suurde majja autot vormistama. Sisse, otse, paremale ja siis esimene uks vasakule. Lüüakse mõningad templid ja siis välja tollikioski juurde. Saan juhised mööduda suurte koormatega sõiduautodest otse  kontrollijate juurde. Kontroll seisneb visuaalses vaatluses ja siis koeraga. Enamus asju tuleb välja tõsta. Aga röntgenisse ei saadeta, saame asjad tagasi pakkida ja loa lahkuda. Enne väljasõitu tuleb veel paremat kätt “valvuriputkas” käia, kus toimuv kenasti źurnaali üles täheldatakse ja siis jääb veel viimane instants väljasõidul seisva ametniku näol. Kõik on viisakad ja teenindus meeldiv.

Seekord kujunes kõik kaunis ruttu ja 12,40 sõidame juba piiripunktist välja Mauretaania poole. Silt vasakul hoiatab maamiinide eest.

Siin on toimunud kardinaalsed muutused. Pole enam ühtegi autoromu ja ka igasugused “kämpijad” on kadunud. Mauretaania poole viib asfalttee, mis lõpeb poole maa peal, nagu ennegi. Aga edasi viib üsna liigeldav pinnastee, mitte liivased rajad üle kivide ja kändude, nagu vanasti.

Lehvib Maroko lipp.

Mauretaania piiripunkti sissesôit

Mauretaania pool on samuti vähem igasugu töllajaid näha. Sellegipoolest haagib kohe üks tüüp külge, kellest, paistab, et enam lahti ei saa.  Esimene protseduur peale auto parkimist on vasakult esimeses majakeses, kus ametnik toksib passiandmed arvutisse. Teeb seda nii tugevate sõrmelöökidega, nagu oleks tavalise trükimasinaga harjunud. Tegelikult on majakesel kaks sissekäiku, millede taga käib sarnane tegevus. Ühes on järjekord, selles teises, kuhu meie siseneme, pole rohkem kedagi. Ju siis saab sellega hiljem fixeri rahaküsimist põhjendada.
Järgmine operatsioon toimub hoones, mis jääb täpselt üle platsi, liikumissuuna paremale käele. Tegemist on eelmise protseduuri koopiaga, sisestatakse passiandmed. Eesmärk teadmata.
Järgmiseks liigume viisade vormistamisse, truu saatja vägesid juhatamas, meie ignorantselt kannul
Protseduur on lihtne ja kiire. Mihklil ja Eerol on passides veel eelmisedki viisad ja ilmselt passinumbri järgi saavad ka  viisadele oma vanad pildid. Minust tehakse aga updated versioon. Maksab viisa 55 eurot või kui dollarites maksta, siis 60.
Järgmiseks tuleb toll. Peatume teeservas ja üks tegelane pistab koos koeraga korraks nina autosse. Saame jälle natuke edasi. Lähen autot vormistama. Abimees tahab ka kaasa tulla, aga lõpuks õnnestub talle selgeks teha, et olen siin juba viiendat korda ja saan ka ise hakkama. Ilmselt saab tüüp aru olukorra lootusetusest tema jaoks ja lahkub. Auto vormistamine käib liikumissuuna paremal kätt asuvas hoones. Ajutise sisseveo dokument maksab 10 eurot.

Vahepeal on toimunud põhjalikum auto ülevaatus ja ka üks konfiskeerimine. Omanikku vahetas Leetu kingituseks kaasa võetud pudel konjakit. Tegevust mingitki moodi ei dokumenteeritud ja sanktsioone ka ei järgnenud. Kahtlustan Mihklit)
Vormis ametnik vaatab hetkeolukorra paberid üle ja saame loa edasi liikuda.
Järgmine instants on politsei, kes kontrollib viisasid ja tembeldab neid.

Esimene käik on uksest sisse ja vasakule kabinetti. Seal andmed sisestatud ja pitsatid peal, saadetaks üle koridori arvuti taga istuva ametniku juurde. Siin saan juba kolmandat korda paberile oma telefoninumbri kirjutada. Tundmata iseloomuga protseduur tehtud, liigume taas üle koridori tagasi. Siin saame viisaka suusõnalise loa lahkuda koos heade soovidega teele kaasa.
Sellega ametlik osa lõppeb. Väljasõidu tõkkepuu juures suunatakse veel autokindlustust tegema, aga see toimub juba piiripunktist väljaspool.

Igasugu spekulante töllab siin samuti ringi, kes soovib raha vahetada, kes müüb sim-kaarte. 6gb interneti eest tuleb 25 euri välja käia, teine pakub 2 gb 20 eest. 1 euro eest pakutakse 41,5 ouaguyat.
Lõpuks kujuneb kindlustuse vormistamine kõige ajamahukamaks protseduuriks, seda järjekorra tõttu.

Nagu tihti juhtub, oleme järjekorras viimased aga kogu ooteaja jooksul enam kedagi ei lisandu.

Väike ülevaade kindlustustariifidest. Segadust külvab rahareform. Nüüd on uued ja vanad vääringud.

Tulemuseks on selline paber

Kaks piiri kokku võtsid aega kõigest 2h40min, mis on ootamatult kiire. Paneme Nouakchoti poole ajama.

Mingid vrakid siinpool ikka teeservades on

Raudteeülesõit, mille järgselt paremale saab Nouadhibou’sse ja vasakule suundub tee pealinna poole

Varsti tuleb ka üks maailma pikimateks peetavaid rongikoosseise

Üks klipp mul sellest rongist juba on, nüüd saab veel korra tehtud

Ka siin riigis pööratakse taastuvenergia arengule tähelepanu. Kuigi, ükski tiivik ei pöörle ja mäletamist mööda olid nad samas seisus siin ka viis aastat tagasi…

Aga seda päikeseparki ei mäleta, et oleks enne näinud

Mingi torujuhtme ehitus on ka töös

Käib tuisu tagajärgedega võitlemine

Kui üldiselt on märke, et tee keskmine kvaliteet on ajas olnud kasvav, siis esineb piisavalt ka alloleval pildil nähtavaid lõike

Kohalik maaelanikkond kasutab elamiseks üsna lihtsaid ja kiirelt püstitatavaid hooneid ja telke

Vanu LandRovereid on siin riigis kindlasti keskmisest rohkem kasutusel

Tuisk jätkub

Paari tunni pärast hakkab nälg näpistama ja teeme tutvust kohaliku kulinaariaga.

Juhtub see kõik esimeses suuremas teele jäävas asulas nimega Shami (Chami)

Ei tea mis suurt valikut just ei pakuta. Ilmselt on selline söök kohalik klassika

Kaubaalustest improviseeritud kohvikumööbel

Nosime sööki ja vaatleme mööduvat liiklust

Pudelis mineraalvesi on siin kindlasti lukskaup. Import Türgist.

Rändavate tuiskliivade meelevallas elamine tekitab kindlasti palju probleeme. Kui ööga hang ukse taha tuiskab, siis liiva koristamine on hulka raskem töö, kui sama koguse lume teisaldamine.

Piltidel Mhejratt’i asula vahetult enne Dakhlet Nouadhibu piirkonna ja Inchiri piirkonna piiri nendest esimese territooriumil

Eluasemed on samuti kaunis armetud

Päikese loojumine hakkab meid tabama ca 80 kilomeetrit enne Nouakchotti. Loobume mõttest pimedas pealinna läbida ja ööbimiskohta otsida. Ka teeolud on väga varieeruvad ja liikluse tihenedes on vabalt võimalik ka rehvid või auto puruks sõita. Lisaks ootab ees hulka tihedamalt kontrollposte kui seni. Selle kõige asemel pöörame hoopis ookeani äärde kämpima. Teeme seda ühe kaluriküla, Lemcidi, juures.

Et liigseid uudishimuliike poleks, pargime endid siiski külast piisavale (loodetavasti) kaugusele.

Õhtuses menüüs saab olema kodune rassolniku supp lisadega.

Kõrbes suurem elu päikeseloojanguga alles algab ja nii kuulemegi rahuliku õhtusöömaaja keskel imelikke häälitsusi. Asja lähemalt uurima asudes selgub, et suurem kari kaameleid on meie telkide vahele endid sisse seadnud. Õnneks tunduvad rahumeelsed loomad olevat. Üritame neid erinevatel viisidel ka pildile saada, kuigi kottpimedas, kus vähest valgust annavad ainult tähed, pole see niisama lihtne. Kuu tõuseb alles hiljem

Öö möödub ookeanilainete rahustavas ja uinutavas mühas suuremate vahejuhtumiteta, ainult vahepeal tundub, et õues on taas mingi liikumine. Ka tuul tõuseb ja paneb telgi loperdama. Poole kuueks on suurem uni otsas.

Tänaseks läbisõiduks kujuneb 465 km.

1 veebruar.
Lõplikult saab telgis lesimisest isu täis poole kaheksa paiku. Õues on küll veel pime, aga asun kohvi keetma ja siis hommikusööki. Et mitte niipea peatusi teha plaanisime tugevamat sööki. Kui juba suppide peale asi läks, siis keedan nüüd borśši eilse rossolniku pera peal.

Enne üheksat kostub ka Mihkli telgist ärkamise hääli.

Läheb valgeks. Teen väikese jalutuskäigu mereranda. Ookeanil on näha üksikuid kalapaate

Torm on randa kandnud igasugu sodi, pärleid aga mitte

Ameerika saatkond

Nouakchoti läbimine õnnestub üllatavalt vähese valuga. Väljumisel ostame natuke kütust juurde. Maksab see siin ca 1.2 euri liiter. Ehk siis allolev summa kohalikku raha

Tundub, et pidevas vôitluses teede lagunemise ja uute ehitamise vahel on viimane osapool natuke plussis ja väga hulle lõike on väheseks jäänud. Küll aga on viimased 50 kilomeetrit enne piiripunkti endiselt väga hull treppis ja tolmav pinnastee. Vahepeal jääb esimene käikgi paljuks. Rahvuspargi maksu saab endiselt poole maa peal maksta, 200 kohalikku per nase. Makse kohta saab ka kviitungi

Piirile Senegaliga jõuame kella neljaks.

Palju igasugu skämmijaid siin pole. Ainult rahavahetajad ja simkaardi müüjad. Esimene tegevus vasakule jäävas hoonete rivis on  fische andmine. Seejärel saab esimese tõkkepuu taha ja tollis auto välja vormistatud. Selle kohta saan ka kaks templit passi.
Seejärel saab natuke edasi ja politseis passikontrolli. Annan meie kolm passi. Personaalselt kedagi näha ei taheta, muretsetakse ainult, kas ikka Senegali viisat pole vaja. Vahepeal saabub teiselt poolt kaks hispaaniakeelset seljakotirändurit. Viimaste mauretaania rahade eest ostame Senegali internetisimi. 3 gb  Hakkab kohe ka tööle. Saame sillale liikuda. Esialgu küll kulgeb tee mööda jõkke ehitatud tammi.

Nüüd aga algab sild

Sild polegi tegelikult päris sild vaid ikkagi kogu ulatuses tamm. Päris ühes servas on ka lüüs, mis võimaldaks väiksematel veesõidukitel ülesvoolu liikuda

Üle silla on tökkepuu. Selle üles töstmine maksab 10 eurot. Saab ka kviitungi.

Tegemist on sillamaksuga. Ja aknakese juures, kus seda maksta saab, on ka hinnakiri, kus seisab 10000 kohalikku raha , mis on üksjagu vähem, kui 10 euri. 1 eur = 655 kohalikku. Aga see selleks, põhiteemad on alles ees.

Passikontroll läheb ludinal. Ametnik tundub nagu millegi mõju all olevat. Uimane ja suudab mu load ja auto passi ära kaotata. Seda õnneks ajutiselt.  Tuleb anda parema käe ja pöialde sõrmejäljed. Edasi liigume tolli. Kui maailm ka muutub, siis siin seda märgata pole. Auto on meil vana ja karnetit pole. Maksa. Üllatuseks summa 200 euri, mitte nagu levinud 250 või 300. Tehakse ka mingi komejant kellegile helistamise ja muu sellise näol. Pole tuju pikalt protsessida, see nii sisse töötatud korruptsioon siin, et vaevalt meil õnnestub seda murda. Kuna viisasid osta pole vaja, Senegal on eeslastele viisavaba, siis võtame seda kui viisatasu. Tegelikult on see puhtalt ebaseaduslik, auto ajutise sisseveo paber maksab ametlikult 5000 cfa- või miskit niisugust, nagu seda muudel Senegali piiridel teiste riikidega väljastatakse. Selline on see tollivormistamise “büroo”

Kuigi dokumentide tegemise ajaks lubatakse 20 minutit, saame siin ikka pikalt passida.

Selline on vaade piirirajatistele Mauretaania poolt tulija silmade läbi. Paremat kãtt paistab politsei, kes passe kontrollib ja tembeldab. Vasakul aga see tollikiosk

Aja parajaks tegemiseks võtan julguse kokku ja lähen territooriumi ümbrust uudistama. Laevatatava kanali ääres teevad kohalikud ujumisliigutusi

Seade silla üles tõstmiseks, juhuks kui mõni paat peaks läbi lüüsi sõita soovima

Lüüs

Lüüsi väravad

Lõpuks saabub oodatav koos vajalike paberitega. Ja nagu sageli juhtub, siis ka hind on tõusnud. Enam ei mäleta keegi, et see 200 oli, ikka 250. Hakka või uskuma et ise olen loll. Paberitega sehkendaja on ülbe ja otsekohene tüüp, korjab paberi tagasi ja annab mõista, justnagu tal ükskõik. Ise teame, tahame või ei taha. Kindlasti teab, millised valikud meil on. Neid pole.

Veel üks teema on auto kindlustus. Õnneks on siin Lääne-Aafrikas meie rohelise kaardi analoog käibel. Pruun kaart. Kehtib kõikides meie planeeritaval marsruudil olevates riikides ja palju rohkemgi veel. Seega kuuajalise kehtivusega selline väärt paber 50 euro eest lunastada tundub juba vaat et odav. Saab kaks sellist kena paberitükki

Miks neid just kaks peab olema, hetkel pikalt juurdlema ei hakka.

Sellega vöiks piiriseikluse lõppenuks lugeda ja riiki sisse sõita. Esimene linn on St. Louis, mis on päris põnev koht Kuna me aga kõik oleme juba vähemalt korra siin käinud ja selle reisi fookus on seatud veel külastamata paikadele, siis sellesse linna me ei lähe. Aga poepeatuse teeme küll

Päike hakkab loojuma ja laagriplatsi leidmisega hakkab kiireks kiskuma

Liigume mööda linnaserva edasi. Teeserval kihab elu, kitsed revideerivad parasjagu prügikottide sisu

Kui eelmises riigis oli rõhk eeslitel, siis siin paistab hobune eelistatum transpordiliik olevat.

Hobutranspordi tankla

Vasakule tees jääb madal järvelaadne veekogu. Lõhna järgi otsustades koosneb see kõikvõimalikest vedelatest ja poolvedelatest jäätmetest.

Kaldasodis aga meeldib lastele jalgpalli mängida. Enamus teeb seda paljajalu

Jalgpall ilmselt ongi siin konkurentsiltult populaarseim spordiala. Niipea, kui kuskil on lage tolmune plats, kohe on ka mängijad kohal

Senegal peaks valdavalt moslemiusuline olema, aga mustanahalised suhtuvad minu hinnangul enamasti kogu sellesse islamivärki vähem fanaatiliselt kui samausulised araablased.

veetorn linnast väljasõidul

Õhtu lõpetab kuskus või mis asi ta nüüd just ongi. Seda koos koduse marineeritud kõrvitsa, turisti eine ja sibula-küüslauguga. Ahjaa, paar pakki tomatipastat ka koos puljongikuubikuga sekka. Päris hea segu sai, või siis on kõht tühi

Läbisõiduks kujunes 357 km.

02 veebruar

Hommikul jälle kolmveerand kuuest uni läinud.

Sellise lageda liivaplatsi peale olimegi eile hämaras oma majutuse püsti pannud

Siinsamast meie laagriplatsi tagant on kunagi rongid liikunud. Sellest ajast on veel relsid järel..

See oli esimene raudteeliin Prantsuse Lääne-Aafrikas, kui see avati 1885. aastal ja viis Dakarist Saint-Louisi.

Võtame suuna Gambia poole.

Suuremad teed Senegalis on täiesti rahuldavad. Asfaltkate on küll kitsavõitu, aga  paistab uuemapoolne, auke on haruharva.

Sama eelpoolmainitud Ülemöödunud sajandil ehitatud raudtee Dakarist Saint-Louisi omab Meckhe asula juures küll üsna kaasaegselt välja nägevat ülesõitu

Ainult asulaid on tihedalt ja sellega kaasnevad mäekõrgused lamavad politseinikud ja sagedased kontrollpostid. Esimeste juures tuleb valdavalt peaaegu seisma jääda, teiste juures aga  täiesti. Politsei on õnneks kahjutu, aga tüütu. Paljudel juhtudel laheneb asi kiiresti lihtsalt keelebarjääri tõttu.
Lõunasöögiks soetame teeservalt ühe meloni.

Ei saaks öelda, et see just imeodav oleks olnud, aga maitsev küll.

25 km jupi marsruudist läbime mööda tasulist kiirteed. Selline jupp läks meile maksma 500 cfa-d.

Enne Gambia piir muutub maastik teeservas vesiseks.

Päris vett on veel vähe näha, rohkem nagu kuivanud järvepõhjad.

Vee äravoolu tõkestamiseks on rajatud mitmeid takistusi. . Varsti tuleb ka suurem jõe moodi veekogu, millest ülesõit maksab 1500 cfa-d.

Sild on uus suur ja uhke.

Meil aga järel ainult 500 raha. Esialgu ei taha operaator kuuldagi millestki muust kui kohalikust rahast, aga lõpuks soostub ka 2 usd-ga lisaks sellele 500-le ja lubab meid sillale. Jõgi, mille nimi Saloum, on päris muljetavaldav. Võib kahtlustada ka ookeani mõju

Teisel pool silla otsas on jõe kaldal Foundiougne nimeline linnake

Siit edasi piiri poole viib hoopiski kruusatee, aga tee-ehitus paistab mingit pidi siia paremaid liiklusolusid lubavat

Senegalist väljumisel tuleb mingil arusaamatul põhjusel auto eest 5000 cfa maksta. Kuna seda vääringut pole, läheb käiku 10 usd. Tundub väljamõeldud tasuna, mingit dokumenti selle kohta küll ei saa. Passikontroll toimub siinsamas kõrval. Peab taas näpujälgedega tegelema. Jääb see hoone liikumissuunal paremale. Kõiki neid toimetusi saadavad mitmed kohalikud ärimehed, kes proovivad oma teenuseid pakkuda. Otsustame vahetada Gambia raha.

100 USD eest saab 6600 kohalikku vääringut. Näevad need sedelid sellised välja

Arusaamatuks jääb, mismoodi pakitäite kaupa sularaha käitlevatel inimestel on võimalik selles äris kaasa teha ilma elementaarse matemaatikaoskuseta. Isegi sajaga korrutamine tehakse arvutiga ja tulemus tuleb ikka vale. võiks arvata, et tegu on teadliku veiderdamisega, aga kui seda teeb rahavahetaja enda kahjuks? Kui kõrvalt mõni targem kaasa aitab, siis lõpuks jõuame ikka õige tulemuseni.
Senegali poolel asjad aetud, saab liikuda mõnikümmend meetrit edasi Gambia poolele. Ka siin on vajalikud instantsid meie jaoks paremat kätt.

Kui Senegal oli prantsuskeelne riik, siis Gambia riigikeel on inglise keel. See asjaolu loodetavasti võimaldab asjaajamisi kiirendada.
Esimese asjana saab tegeleda auto vormistamisega. Mingeid probleeme see endaga kaasa ei too. Raha küsitakse 10 euri. Pakun 10 usd. Käib see kah. Mis räägib sellest, et ametlik tasu on kindlasti väiksem. Tulemuseks saab selline paber, sisult üsna arusaamatu.

Kaasa antakse juhis, et veel peab sellele oma õnnistuse templi näol kaasa andma politsei.
Politsei aga asub järgmisest välisuksest sisse astudes.
Esmalt tuleb kõigil passidega käia koridori lõpus olevas kabinetis, kus meid suurde źurnaali sisse kantakse.

Ukse kõrvalevasakule jääb lett, mille taga kaks vormis naisterahvast laste riietega möllavad ja mulle eriti tähelepanu pöörata ei taha.

Jätan oma templiootel autopaberi nende kätte ja saan juhised liikuda edasi maja sügavusse passile templi saamiseks. Toimub see siinse koridori lõpus vasakut kätt kabinetis. Siin on paar kirjutuslauda, millest tagumise taga istub vajalik ametnik. Estonia kutsub esile kerget hämmeldust. Templi passi saan, aga see estonia asi ei näi ametnikku lahti laskvat. Juba kabinetist väljas ja naistega oma autopaberi templi asja arutamas, kuulen ikka tegelast vaikselt estonia, estonia pobisevat.

Politsei tempel läheb maksma 500 kohalikku raha ja sellega minu toimetamised ka lõppevad. Mihkel ja Eero peavad mingil põhjusel oma passe tembeldada laskma ja ka veel näpujälgi andma hoopis õues olevates kioskites.

Lõpuks saame liikuma

Saame jupikese maad sõita ja kohe tuleb esimene politsei checkpoint. Annab äsja saabunule juhised kätte, et millise riigiga on tegu. Algatuseks dokumendid, siis näita ette tulekustuti, kaks ohukolmnurka. Vaatame pagasnikusse ja kottidesse. Ohoo, mis huvitav punane nuga on plastmasskarbis? Mihkli Viktorinox. Aga see on ju relv ja tuleb konfiskeerida. Veedame siin päris palju aega. Lõpuks lähen tüübiga natuke eemale kahekesi kauplema. Tulemuseks kirjutab ta miskit meie auto dokumendile, ilmselt see on ka üks osa tema tööülesannetest. Väike rahasumma vahetab omanikku, nuga tuleb meie valdustesse tagasi ja saame jätkata.
Plaan on mitte otse pealinna poole sõita vaid teha seda ringiga, külastades ka maa idaregioone. Mahapööre ehmatab esialgu pinnasteega,

aga varsti saame ikkagi asfaldile.

Võtame suuna šimpansite looduskaitseala peale

Liikuda saaks jõudsasti, kui just igas külas mingit checkpointi pole. Küll on see politsei, aga ka toll, immigration, military või mõni muu. Natuke segane on, kas just alati peab seisma jääma või võiks ka liikuv stop oma asja ära ajada.

Satume ühel tankimispeatusel ka omanäolisele meeleavaldusele.

Päris täpselt sotti ei saagi, et mille üle meelt avaldatakse ja kas see alati nii tähtis ongi

Kütuse hinnatasemest räägib järgmine tabloo

Päikeseloojangul keerame trassilt vasakule Senegali poole põldude vahele ööbima. Seame end sisse sellisesse kohta

Kiire makaroniroog, pärast veel jalutuskäik taskulampidega ja siis magama

Valgeks kisub kaheksast.

Võtame suuna kuulsate kiviringide poole, mis üle tuhande aasta vanad ja kuuluvad ka UNESCO maailmapärandi nimekirja. Nende täpne asukoht ei ole esimesel katsel tuvastatav ja satume hoopis teest mõne kilomeetri kaugusele klassikalisse kohalikku külakesse. Siin aga saame täpsemad juhised kuhu tagasipöördumisel minna ja lõpuks saame ka õige teeotsa kätte

Sissepääs maksab 100 raha.

Piletimüüja, nooremapoolne lapsega naine, küsib, kas tahame ka piletit saada. Teeme talle seda headmeelt, et pileteid ei võta.

Võimalik on palgata ka giid, kes siis mingi versiooni esitaks, aga sellest lisateenusest loobume.

Veel on siin väikese muuseumi laadne väljapanek. Siit saab ülevaate ilmselt hetkel ametliku versiooni kohta siinses ajaloos toimunust.

Peale kiviringe on siinkandi külastamiste top listis veel rahvuspark koos šimpansite varjupaigaga. Selleks tuleb sõita Kuntaui külakesse jõe kaldal.

Pargi külastamine käib paadiekskursioonina, mis kestab ca 1,5 h. Ei saa meiegi jätta pakutavat kasutamata. Lennuvälja plaadid tunduvad kahtlaselt tuttavad

Tundub, et jõekeses veel kala on.

Või siis viimase püügiretke ajal oli.

Kohalikud kasutavad veel ühepuulootsikuid.

Ja neid kannatab ka motoriseerida, nagu näha

Sellise transpordivahendiga Mihkel keeldus ekskursioonil osalemast

Sõit viib esialgu ülesvoolu

Jõgi on üsna lai ja veerohke

Samal ajal transporditakse eelmist turisti tagasi

Šimpansid on asustatud kolmele jõesaarele. Kuna nad ujuda ei mõista, siis siia nad ka jäävad. Inimestel on keelatud nendele saartele minna ja seda isegi rahvuspargi töötajatel. Meie paat aga randub justnimelt ühel saartest, selleks et võtta pardale pargi töötaja, kes meile loengut peab ja kellele peaksime külastustasu – 500 kohalikku näo pealt – maksma.

Kuna meil kohalikku raha palju pole, siis lepime kokku, et pärast külas tagasi maksame paadimehele eurodes ära. Selle peale saame kohe ka piletid tasku.
Et on keskpäev, siis iga mõistlik olend ringi ei tuia vaid otsib põletava päikese eest varju  ja nii ka ahvid. Seega lootust neid näha on väike. Sellegipoolest skaneerime hoolega lopsaka ja mitmekülgse taimestikuga kallast.
Aga näeme mõnda krokodilli ujumas ja ühte jõehobude pesakonda.

Lõpuks ka mingeid muud tõugu pärdikuid palmi otsas toitu otsimas ja selle pärast jagelemas..

Šimpanse seekord mitte. Paadisõit värske õhu ja tuulekesega kauni looduse keskel on iseenesest väga positiivne. Saab väga ilmekalt selgeks, milline oleks siinmail kõikjal loodus, kui inimene poleks vahele segama tulnud.  Ilmselt on siinne looduspark üks populaarsetest välisturistide sihtkohtadest, näeme siin veel mõnda sellesse kategooriasse kuuluvat inimest.

Asulast väljasõidul ründav meid pöörastes kostüümides tegelased.

Mis nende eesmärk ka olla võiks, ei saagi sotti

Ka kohalike poisikeste seas suudame väikest elevust tekitada

Selline aga näeb maastik küla kõrval välja võrdluseks sellele, mida jõe kallastel kaitsealal näha sai.

Ja selline on nende loomade argipäev, kes inimese kasuks on otsustanud.

Et õhtuks pealinna Banjuli jõuda, otsustame Georgetowni linna kohal kasutada jõeületuseks praami ja jätta riigi äärmine idaosa läbimata.

See on muidugi üsna strateegiline viga, sest ostame kohe ära piletid.

Maksavad need kohalike hinnakirja järgi 200 auto ja 10 inimene.

Meile aga kehtib välismaalaste hinnakiri, mis on cfa-des ja  kallim. Saame piletid kokku 365 kohaliku raha eest. Aga praam on vastaskaldal ja jutt sellest, et poole tunni pärast liigume, on pulli seesamune.

Temperatuur varjus on 35 kraadi ja õhk ei liigu. Peale kohalikule kaubandusvõrgule tiiru peale tegemist tuleb lihtsalt passida.

Reisijaid väikeste paatidega ikka transporditakse.

Päästevestid kõigil kenasti seljas.

Piletikassa

Lõpuks 14.20 on siiski näha liikumist vastaskaldalt ja kaua oodatu saabub

Edasi käib kähku. Saame siva praamile ja üle.

Väike videomeenutus protsessist ka

Mingil arusaamatul põhjusel on inimesed väga vaenulikud pildistamise vastu. Eriti kehtib see ametnike kohta. Hoia mütsi, kui juhtud politseiniku või sõjaväelase pildistamisel vahele jääma. Paar korda see mul ikka õnnestub. See vahele jäämine.
Georgetown asub tegelikult saarel ja omab pikka ajalugu. Siin peaks olema ka mõningaid ajaloolisi hooneid sellest ajast kui veel õitses orjakaubandus. Hinnanguliselt eksporditi kogu orjabisnisi perioodi jooksul Gambia kaudu 3 miljonit orja ja siin saarel oli üks äri keskpunkte.

Saarelt teisele poole kaldale saab üle silla

Meie aga põrutame edasi, sest pealinna sektorisse on ligi 300 km ja aeg tiksub. Loodaks vähemalt hämaras kohal olla.
Maantee on siin isegi parem kui jõe põhjakaldal ja vahepeal saab üsna mitu kilomeetrit täiskiirusel sõita. Pildil lõik Soma ja Kaiafi vahel

Probleem on endiselt erinevad checkpointid. Ühes teeb suure relvaga sõjaväelane meile suisa loengu, kuidas tema arvates asjad peaksid käima.
Kogu  asja teeb keerulisemaks see, et erinevalt kohalikest, kes teavad ilmselt, milline igas konkreetses punktis see õige käitumismall on, siis meie seda ei tea.

Kahtlasi tüüpe kostüümides tuiab teeserval veelgi ringi. Ei kujuta ette kui palav võib sellise maskeeringuga olla.

Tänavakaubandus Brikama Ba asulas

Eesel on endiselt väga levinud transpordiliik

Saematerjaliga kauplemine teeserval

Selliseid kaevusid on näha paljudes asulates. Pildil Faraba Sutu küla

Seitsmest, siis kui juba hakkab hämarduma, läheneme Serrekundale

Kui Gambia on Aafrika mandri väikseim riik, siis Banjul on samuti väikseim pealinn, rahvaarvuga ainult 38000. See-eest eeslinn Serekunda  on kümme korda suurem ja sellest edasi me täna ei saagi. Kui maapiirkondades oli õhk valdavalt saastunud ainult erinevate põlevate substantside suitsuga, siis linnas lisandub veel meeletutes kogustes heitgaase ja tolmu. See kõik kokku annab üsna toksilise segu. Päris arusaadav, miks keskmine eluiga kipub siin madalaks jääma. Asi on ikka ilma liialdamata hull mis hull.
  Üritame Eero välja otsitud kämpinguid telefoni juhatatud marsruuti pidi üles leida, aga kõik teed lõppevad tupikutega. Peaks asuma need otse mererannas, aga ühtegi teed sinna me ei leia. .  Et oleme internetita ja matkame nii-öelda retrostiilis, siis ei jäägi muud üle, kui auto ära parkida ja kottpimedas öös jalgsi majutust otsida. Päris põnev. Oleme juba teadlikult pikalt ilma internetita  olnud ja tuleb välja, et see ongi reaalselt võimalik!

Rannas on võimalusi mitu. Ega nad muidugi teab mis ahvatlevad polegi. Et mingeid muid variante ka silmapiiril pole, siis valime kolmest enda arvates sobivaima välja. 

Seisneb see kohalike madratsite ja enda magamiskoti sümbioosis terrassil magamises. Alternatiivina saaks ka oma telgi paigaldada või kohalikku telki kasutada, aga otse ookeani kaldal lainete mühas vabas õhus magamine tundub hoopis põnevam. On olemas dušš.

Ja tualett koos kraanikausiga

Samas pakutakse ka värsketest (loodetavasti) mereandidest õhtusööki. Pakkumisel on kalmaar ja mingi ilma roodudeta kala.

Katsetame mõlemaid.

Lisaks saab vastavalt soovidele külma õlut või siis muid põnevaid napse.

Hinnad taskukohased, olemine rahvuslik

Peale söömaaega vaatame veel natuke pimedas rannas ringi.

Selline on vaade veepiirilt meie tänaõhtusele kodule.

Siin aga vaade piki randa põhja suunas. Kuma järgi otsustades oleme tulipunktist natuke eemal. Mis on ainult hea.

Päeva lõpuks koguneb kilomeetreid 416.

Pühapäev, neljas veebruar.

Hommikupoole ööd ilmuvad sääsed. Et ka öösel on päris soe, siis nende eest magamiskotti peitudes hakkab jälle palav. Ei näe muud võimalust, kui autosse varju minna. Varsti koidab, sääsed on kadunud ja lähen randa jalutama. Selline on vaade veepiirilt ööbimiskoha suunas

Rand on üsna inimtühi, aga mitte täiesti. Mõni inimene ikka liigub ringi

Mingid mõrramoodi püügivahendid

Merel on näha kalapaate liiklemas.

Koos päikesega tõusevad ka kõik inimesed meie  majutuses. Siin on meie nurgake. Eero on sääskedest üsna puretud

Osa personali on ennast aga eile toidutellimise letina kasutusel olnud töötasapinnale tuttu sättinud.

Palume hommikusööki valmistada. Sellega läheb, nagu karta oligi, jupp aega. Sest kõigepealt tuleb võõrustajatel poodi munade ja saia järele minna. Sätime ootama

Lõpuks kannab pingutus vilja.

Mingi tuvilaadne olevus loodab, et äkki pudeneb talle ka natuke saiapuru

Hommikused asjatoimetused tehtud, proovime liigelda Banjuli poole. Selline nãeb välja see rannnaäärne tee, mida mõöda eile pimedas siia saabusime

Hollandi numbrimärgiga matkakas siinsamas naaberkämpingus.

Kuigi eramajade rajoonis võib olla vägagi uhkeid ja ilmselt ka kalleid maju, siis tänavad nende vahel on valdavalt liivased ja prügi täis.

Banjuli poole liikudes satume Bakausse, ilmselt peamisesse turismitsooni, kus jãrsult tõuseb valget nahavärvi inimeste kontsentratsioon

Kohe on platsis ka igasugu kilakola müüjad.

Rannad on puhkuse jaoks sobilikud.

Sild üle Sarro Boloni, loodete tõttu vahelduva voolusuunaga kanali, mis teen Banjulist saare

Linna viib selline avar maantee. Liiklust on vähe

Mõni üksik baobab on suutnud isegi siin ellu jääda

Teeääred on laialt põlenud. Kõrvalefektina on nii ka suuresti prügist lahti saadud

Rahvusassamblee hoone

Järgmisel pildil on 35 meetrit kõrge Kaar 22, üks Gambia kõrgeimaid ehitisi. See ehitati 1996. aastal, tähistamaks 22. juulil 1994 toimunud sõjaväelist riigipööret, mille kaudu Yahya Jammeh ja tema relvajõudude ajutine valitsev nõukogu kukutasid demokraatlikult valitud Gambia president Sir Dawda Jawara valitsuse

Elevandiskulptuur ringtee keskel

Rooma-katolik katedraal

Linna peatänav – Daniel Coddard street

Põhja-lõunasuunaline Liberation Avenue

Avenüü lõppu paremale jääb Albert Market, kohalik turg

Skulptuurid ringteel

Riidekapp. Ilmselt müügis.

JAH Oil company tankla

Kaar 22 juurde jääv tribüün. Ilmselt toimuvad siin paraadid

Mõni mošee on linnas samuti.

Et linn pole suur, siis ülevaade saab kiiresti tehtud ja pikalt siin aega veeta pole ahvatlev

Tagasiteel Banjulist sõidame läbi krokodillipargist, nimega Kachikally Crocodile Pool. Tegemist on eraomandiga, kuulub Bakau Bojangi perekonnale, kes on üks linna asutajaperekondi ja suuremaid maaomanikke

Selle leidmiseks tuleb eelnevalt natuke kvartalisiseseid teid mööda seigelda

Parkida õnnestub kohe vãravasse

Tegu on tasulise kohaga, pilet on näo pealt 100 raha.

Esimesena suunatakse külastajad koduloomuuseumi.

Algab see sõjaajaloo tutvustusega

Laias valikus on esindatud kohalikud muusikainstrumendid

Natuke saab ka aimu, mis värk nende kostüümidega siin on.

Muuseumis saab tegelikult päris hea lihtsa ja kiire ülevaate kogu riigist ja siin toimunust

Samuti kohalikest kommetest, milledest paljud tunduvad kaugelt tulnule ikka eriti jaburad.

Mingi käsitöö valmib siinsamas kohapeal

Edasi aga lähme krokodille otsima. Sellised puuhiiglased, mis kunagi olid ilmselt tavalised, paistavad nüüd juba haruldaseks jäävat

Krokodille vedeleb tõesti nagu puunotte. Varem arvati, et loomad on Niiluse krokodillid ( Crocodylus niloticus ), kuid uuringud näitavad, et tegemist on erineva liigiga, nimelt Lääne-Aafrika krokodilliga ( Crocodylus suchus )

Kohalik karjane ärgitab neile elukatele pai tegema. Kokku on siin ligi sada looma

Ja üllatus, kroku ei löögi kohe hambaid kätte

Veel saab kuulda lühikest legendi selle koha viljakust tõstvatest omadustest mille järel peab natuke kukrut kergitama

Aga et tegu pole mingi musta annetusega, siis pannakse kõik kenasti raamatupidamisse kirja. Lisaks saab soetada päris ehtsaid suveniire. Eero ei pea vastu ja läheb tehingusse

Selles, meteoriidikraatrit meenutavas loigus sulistab veel mõni reptiil

Krokodillidega lõpetanud, võtame suuna lõunasse, Senegali piiri poole. Mandina Ba asulas kohtume taas kostüümis tegelastega

Piirile jõuame veerand kahe paiku. Gambiast väljumise protseduurid seisnevad passi tembeldamises koos näpujälgede võtmise ja pildistamisega ning seejärel tolliga suhtlemises, kes võtab enda valdusesse sisenemisel piirilt saadud dokumendi ja seejärel lausub armulikult, et meil on lubatud lahkuda.

Aga võta näpust. Selle asemel soovib meiega tegeleda hoopis mingi droogide ja ainete agentuur, kelle kontor on piirirajatiste reas kõige esimene. Tüüp, kes meiega tegeleda soovib, hakkab kohe hiilgama oma geograafiaalaste teadmistega. Peale meilt kuuldud Estoniat vastab koheselt Tallinnaga ja loetleb ka muid piirkonna riike. Aga autot tuulab isuga ja soovib siis kolme väljavalitud reisikotti oma ametiruumides põhjalikumalt inspekteerida.

Senegali piirirajatisteni tuleb natukene sõita.

Miskit keerulist ei ole. Auto vastu ei tunne üleüldse keegi huvi, ainult passikontroll ja kogu lugu.

See Senegali edelaosa on märksa hõredamalt asustatud ja ka üksjagu rohelisem. Esialgu on aga maanteega probleeme

Mis küll ajapikku natuke paraneb

Ja siis veelgi paraneb

Et lõpuks juba päris heaks saada

Palju on ka erinevaid märgalasid.

Sillad üle veekogude näivad olevat uued ja kaasaegsed

Prügiprobleem pole ka siinkandis kuhugi kadunud ja ainult lehmasöödaks selle kasutamine täielikult asja ei lahenda

Senegal on mitmeusundiline. Mošee Baila asulas

Ringtee koos skulptuuridega enne Bignona asulat

Ringteel ka oma nimi – Place Émile Badiane. Tegu kunagise poliitiku ja Bignona linnapeaga

Satume ka ühe põneva sündmuse keerisesse

Enne Ziguinchori jõudmist muutub teekate õite huvitavaks. Maha on laotud midagi unikivi sarnast. Ei saa öelda, et see väga mõistlik lahendus tunduks

Linna sisenemist tähistavast sildist möödume kella neljast. Kohe varsti saame ka politseiga asjatada.

Ziguinchor on päris suur linn, riigis seitsmes oma 230000 elanikuga. Jääb linn aga Casamance jõe lõunakaldale. Üle märkimisväärselt laia jõe viib aga sild. Jõgi on oma nime saanud Kasa Mansa ehk prekolooniaaegse Kasa kuningriigi kuninga järgi.

Linna jõudes alustame tankimisega.

Esimese asjana otsime üles meile vajaliku Guinea-Bissau konsulaadi. Väga keeruline see pole.

Seejärel tegelema majutusprobleemide lahendamisega. Teele jäänud hotellid praagime erinevatel põhjustel, peamiselt kõrge hinna poolest, välja. Pildil linna üks kesksetest ringteedest

Satume ka üsna kesklinna jääva lennujaama juurde

Lennujaama viiv tee

Siit leiame ka otsitava – French Alliance of Ziguinchor. Soovituste kohaselt külastamist väärt paik, mis küll põhitööna prantsuse keele ja kultuuri keskus, aga ka näitusepaik

Pakutavaga saab tutvuda stendil, aga paik ise hetkel suletud

Öömaja otsimisega satume jõe kaldale, kus on paar kõrgema reitinguga majutusasutust.

Kahjuks ei kulge kauplemine meile soovitud suunas ja otsustame veel variante läbi vaadata. Pildil Hôtel Le Perroquet

Ühtlasi saab niiviisi ka linnaga tutvuda

Üks majutusteenust pakkuv asutus jääb selle tänava äärde, aga kahjuks olla kõik kohad hõivatud

Linn on piisavalt suur, et siit ka korralik kaubanduskeskus leida

Kaubavalik on suur, aga hinnad kohati müstiliselt kõrged. Seda eriti Euroopast toodud toodetel

Eero teeb testostu ja katsetame kohalikku Detarium senegalense – nimelise puu viljadest tehtud mahla. Ei tea, kas tegemist on asjaoluga, et uus toode ei pruugigi esmatarbimisel maitseda või millegi muuga, aga meie lemmikuks see mahl igatahes ei saa.

Peale poeskäiku liigume hoopis linnast idasuunda väljuvat maanteed pidi kämpimiskohta otsima. Leiame sellise, olles piki kõrgepingeliinialust tolmust teed natuke asustusest eemale liikunud.

Õhtusöök valmib juba pimedas

Söögi kõrvale loeb Eero CIA factbookist eesseisva riigi, Guinea-Bissau kohta infot. Selgub, et tegu on paljuski nimekirjade tipuosas paikneva riigiga. Seda sellistes valdkondades nagu korruptsioon, vaesus, kirjaoskamatus, kuritegevus, inim- ja narkokaubandus, igapäevased riigipöörded, väikelaste suremus jms. Positiivse poole pealt palju kõrva ei jää. Kui lopsakas loodus välja arvata

Kui inimtekkelised hääled hakkavad vaikima, siis igasugu metsahääled muutuvad valjemaks ja mitmekesisemaks ning loovad telgis uinumisele mõnusa fooni.

Tänane kujuneb selle reisi väikseima läbisõiduga päevaks, 210 km.

Esmaspäev, 5. veebruar

Kuigi tegime oma laagri üsna kaugele lähimast külast, siis varahommikused allahu akbarud kaiguvad üle metsa ja mõjuvad äratuskelladena. Asulas sees ilmselt on sellise lärmi tõttu ärkamine alati garanteeritud ja võib öelda küll, et külaelanikel ööpäevase režiimi hoidmisega probleeme pole. Kui allahi-jutud lõpevad, jätkavad inimeste äratamist kuked. Kiremist kostab kaugemalt ja lähemalt. Metsahääled on sootuks vait jäänud, ainult üksik ritsikas siristab veel. Foonil aga kostub maanteemüra.

Kuigi kõik on endiselt krõbekuiv, siis on siiski toimunud oluline muutus, mida oli tunda juba õhtul. See on õhuniiskus. Kui siiamaani oli hommikul telk ja asjad sama kuivad kui õhtul, siis täna hommikul on kõik paksult kastega kaetud. Õhutemperatuuri näitab 12 kraadi ja kolmveerand seitsme paiku hakkab vaikselt koitma. Keedame vett ja teeme kartuliputru.

Konsulaat peaks avatud olema poole üheksast aga me saame see kell alles liikuma. Õnneks miskit katki sellest ei ole. Jõuame üheksast.

Eero lippab juba ees ja kui mina ükskord järele jõuan, on temal juba passis viisa sees. Põhimõtteliselt ainult kleepeka kleepimise vaev. Vaja ei läinudki muud, kui ainult ühte passikoopiat. Ei mingeid pilte ega taotluse vorme. Ja muidugi raha. Sedagi poole vähem kui netist loetud info põhjal karta võis. 25000 cfa-d. Aga maksta saab ainult kohalikus vääringus, € ega $ ei sobi. Jätame ülejäänud kaks passi ka siia ja suundume rahavahetust otsima. Samal ajal on siia saabunud veel ka paarike Taanist, kes oma reisi jalgratastel olid kuue kuu eest Nordkapist alustanud.

Peale mõningaid eksikäike saame ka rahad vahetatud ja passid kenasti taskusse

Enne piiri poole liikumist käime veel supermarketis varusid täiendamas. Nii hea valikuga poodi ilmselt lähiajal ei kohta. Kuigi tegu on maanteega N4 ja kahe riigi vahelise suurima ühendusteega, siis kõva katet on ainult jupiti.

Tundub, et päris põuane siinkandis enam ei ole.

Piir pole kaugel ja selle lähenemisest annab märku veokate järjekord. Kell hakkab saama kolmveerand üksteist.

Senegalist väljumine mingeid probleeme endaga kaasa ei too. Passi saab lahkumistempli. Tolli letil vedeleb autode ajutise sisseveo vormistamise blankettide vihik, seega ilmselt siitkaudu Senegali sisenemine probleeme ei tekitaks. Küsin veel ka üle ja nii ongi. Näitan ette meie olemasolevad dokumendid ja küsitakse veel, kas tuleme tagasi ka. Saanud eitava vastuse, võetakse kolmest paberist koosnevast dokumendiblokist kõige pealmine ära, ülejäänu saan endale pidada ja seejärel lubatakse lahkuda.

Bissau poolele saab natuke sõita. Varsti tuleb seisma jääda ülestõstetud tõkkepuu ees. Vasakul on mingi putka, kus transpordivahendite omanikud oma paberitega midagi mehkeldavad ja raha maksavad. Kui järjekord minuni jõuab, esitan oma Senegali paberid koos Eesti omadega, aga onnist erilist emotsiooni ei paista. Raha ka ei taheta ja käega tehtud žest lubab ära minna. Kümmekond meetrit edasi istub katusealuses laigulistes sõjaväelane, kes meid kõiki suurde vihikusse kirja paneb. Seejärel saame edasi minna. Aga kindlasti pole see veel kõik. Nii ongi.

Peagi tuleb seisma jääda. Vasakul paistavad mingi onni ees erinevates vormides ametnikud. Liigume siis sinna. Esimese aknakese taga istub proua, väikeste ruutudega kaustik laua peal ja hakkab aga usinasti andmeid kirja panema. Siia pean andma load, tehnilise passi ja enda passi. Nendest kolmest dokumendist korjab usin ametnik endale vajaliku info. Aga mulle jääb selline mulje, et ta tegelikult päris täpselt ei teagi, millised need õiged vastused etteantud küsimustele oleksid ja ta natuke improviseerib, kui tähtsa näoga minu paberitest mingeid andmeid üles kirjutab. Reisijad võivad seda aknakest vältida. Sama onnikese paremal pool on ukseauk, selle taga kaks lauakest, lauakestel kaustikud ja lauakeste taga mehikesed. Kaustikutesse läheb kirja valikuline info meie dokumentidest, tundub, et mehikesed suures osas dubleerivad teineteise tööd. Edasi juhatatakse eemalolevasse majakesse, kus pidavat käima auto vormistamine. Kuna Guinea-Bissau oli Portugali asumaa, siis on siin säilinud ka portugali keel ja see seab meie ette teatud keelelised barjäärid. Esialgu aga saame hakkama. Auto kohta antakse 5000 cfa või xof-i eest, nagu seda siin lühendatakse, järgmine paber.

Lootus, et sellega asjad piirduvadki, ei ole siiski määratud täituma. Saame väikese maa edasi liikuda ja siis tuleb taas seisma jääda. Vasakul on hoone, millele viitab kiri police ja immigration. Siin kantakse kõik meie andmed taas suurde žurnaali sisse ja lõpetuseks lüüakse ka tempel passi. Seejärel juhatatakse üle tee tolli. Siin viskan äsja saadud paberi letti, aga mingil kummalisel põhjusel soovitakse ka Senegali versiooni näha. Sõnadest küll aru ei saa, aga tunnetan ametnikes teatud kõhklust. Lõpuks lüüakse Senegali paberid ja hiljuti saadud kohalik paber klambriga kokku ja üritatakse selgitada, et vaja sõita seitse kilomeetrit ja seal tolli minna. No mis seal siis ikka, hakkame liikuma.

Suuresti sellise vahemaa järel tõepoolest kamandatakse teeserva.

Tolli kirjadega tüüp viskab autole pilgu peale ja siis juhatab majja sisse. Siin alles väljastatakse see õige sisseveo dokument ehk passavant. Tehakse seda üle pika aja ruumis, milles on laudadel arvutid. Aga kirjutatakse ikkagi suure vaevaga ja käsitsi.

Üleüldse pole juba ammu kuskil midagi arvutitesse sisestatud. Maksab see paberike siin üllatuslikult ainult 2500 xof-i. Lõpuks rändab suure töö tulemus veel bossi lauale, kes selle siis 1000 raha eest veel ka oma templiga kinnitab.

Sellega siin asi piirdub. Hakkame liikuma. Liikuda aga kaua ei saa. Peatab meid Guardina Nacional ja hakkab pihta. 2 ohukolmnurka- olemas, tulekustuti ja mitte tühi ega vana – olemas, numbrituli – olemas, aknapesu – ei tööta. Käes! 10000 raha. No ei taha maksta, sulaselge väljapressimine ikkagi. Tegelasi muidugi siin päris mitu ja eks nad kõik taha midagi saada. Samal ajal ei jäeta ka muid liiklejaid unarusse. Mõni tuleb ja poetab niisama raha, mõnega pritsitakse üksjagu tatti. Lähen majakese juurde, kus aknakese taga võiks nagu mõni suurem ülemus istuda.

Jaurame tükk aega. Pakun viis dollarit. Vähe. Vaja ikka kümme tuhat. Aeg muudkui kulub. Proovime seda aknapesu värki tööle saada, aga tulutult. Eks see tööle saamine ole tegelikult sama tulutu. Ega kedagi see meie aknapesu ei huvitagi, ainult raha. Ja mingi põhjuse seda nõuda leiab ka töötava aknapesuga. Lõpuks hakkab isu täis saama. Lahkume 8 usd ja 1500 xofi võrra vaesematena.

Väga palju sõita just ei saa, kui kõik kordub. Selle vahega, et nüüd on meie auto tagauste toonklaasid need, mis kohalikke seadusi rikuvad. Hakkan juba vihaseks saama ja üsna raske on tüüpe mitte sinnasamusesse saata. Tahaks võtta autost laua ja toolid ja hakata süüa tegema ning vaadata, mis nad selle peale arvavad.

Big Boss näitab hinnakirja, kus mingid paragrahvid ja nende taga summad. Näitab mingit rida, selle taga 10000-30000. Tema tahtvat ainult 10000. Vaatan, et jant võib jälle venima jääda ja lisan algselt välja käidud 2000 xofile veel 10 usd. Aga seda olla ikka vähe. Otsustan proovida vahest edukaks osutunud taktikat kuhugile helistamisega. See töötab juba ilma selletagi, et peaksin midagi selgituseks ütlema. Järsku on 10 taala piisav, saan paberid tagasi ja liigume edasi.

Teel on kaks suuremat ja mitmeid väiksemaid jõgesid.

Üle nende suurte on ehitatud võimsad sillad ja ülesõit on tasuline – 500 xofi. Pildil läheneme sillale üle Rio Cacheu

Siin aga ületame Rio Mansoa’t

Lõivu tasumise kohta saab kviitungi kah

Korra peatab veel ka jõuk vormis mehi. Õnneks seekord pääseme lihtsamalt. Auto dokument saab veel ühe lisatempli, mis samuti maksab 1000 raha. Ärinaised kasutavad seda aega oma toodete pakkumiseks.

Bissausse jõuame poole nelja paiku.

Võtame suuna kesklinna poole.

Loodusest inspireeritud skulptuurid. Ilmselt vajalikud ka kohalikele, näitamaks lastele, milliseid loomi kunagi näha oli võimalik. Tänapäeval küll veel ka, aga väga piiratud ulatuses ja avaldavalt raha eest.

Esimene katse Guinea saatkonda leida lõppeb ebaõnnestunult, teine läheb vähe paremini

Seejärel tutvume linnaga. Pargime auto ja läheme jalutuskäigule. Presidendi loss

Vahepeal liitub meie jalutuskäiguga ka riigi president

On aeg tänaseks öömaja leida. Hotellid, mida uudistame, meile midagi sobivat ei paku. Allpool pildil linna peatänava, Amilcar Cabrali Avenüü ääres asuv Residencial Coimbra

Kahjuks ei õnnestu siit meile sobivat diili välja kaubelda

kuigi koht on päris sümpaatne

Lõpuks maandume kodumajutuse tüüpi majutusasutuses.

Siin saab head inglise keelt rääkiva peremehe käest ka natuke infot koguda ja autotki müügiks pakkuda.

Selgub, et Guinea viisa saab ja tuleb tänapäeval internetis taotleda . Enamus õhtust kujunebki selle ülesande lahendamisele. Vaja on endast pilt üles laadida ja see peab ju, teadagi, “nõuetele” vastama. Pildistame siis endid maja valge seina taustal ja kohandame soovitule.

Meie majutusel on veel üks huvitav omapära, sanruumil puudub uks.

Aga mis peamine, selline ruum on olemas ja toimib.

Tänane päev kujuneb veelgi lühemaks kui eilne, ca 160 km. Aga arvestades teeolusid ja teades juba ka ette, millised teed ees ootavad, siis sellised päevased läbisõidud ongi tavalised.

06 veebruar.

Viisade vastused tulevad kohe hommikul. Seega saame hakata Guinea poole liikuma. Majaperemees tegi eile natuke auto müügitööd ja nüüd peame veel ära ootama kell kümme kohale lubanud tulla autoostu huvilise. Kella üheteistkümneks pole see huviline veel kohale jõudnud. Aafrika. Ju siis polnud nii suur huviline. Hakkame liikuma. Üritame läbi linna liikudes leida kohta, kus saaks viisad välja printida, ilmselt on neid piiril ka käegakatsutaval kujul vaja. Linnaliiklus on kohati päris tihe ja tuleb ettevaatlik olla, et kellegagi kokku ei põrka. Nagu need kaks transpordivahendit siin ringteel just tegid

Õnneks suurt kahju ei sündinud ja kähmluseks paistab, et ka ei lähe

Sellised sinivalged mersud on üks suurim transpordivahendite grupp teedel. Paistab, et tegu on ilmselt taksodega. Ja need sinikollased on siis vast mingid marsruuttakso moodi sõiduvahendid

Conakrysse on ca 600 km minna. Suur küsimärk aga on autoga sinna riiki sisse saamine. Mali kaudu see mõni aasta tagasi, kasvõi nui neljaks, ikkagi ei õnnestunud..

Paak vaja ka täis panna

Siit saab aimu, milline on kütuse hind

Teatud ajakuluga õnnestub nii viisad välja printida kui ka vahepeal otsa lõppenud kohaliku vääringu sularaha hankida. Sest ilmselt mujal kui pealinnas oleks raha vahetamine keeruline ja valuutas maksmine ei taha hästi õnnestuda. Isegi altkäemaksuna mitte.

Palácio do Governo ehk siis valitsuse hoone

Enne pikale teekonnale minekut proovime veel mõningaid tooteid kaasa osta. Aga tulutult

Teeristis, Girota nimelises asulas, kus toimub mahapööre sellelt teelt, mida pidi sai Senegalist tuldud, paremale, ida suunas ,teele N1, asub väike pühakoda.

Ja kohe, sammuke edasi, selline ehitis. Paistab ka sakraalse olemusega, valjuhääldaja palvusele kutsumiseks seina külge krutitud

Erinevate usundite vahel siin piirkonnas, vähemalt esmapilgul, suuri konflikte ei paista olevat. Võib-olla on see tingitud sellest, et rahvas neid võõraid usundeid väga südamesse ei võta ja vaatab vargsi hoopis metsa poole. Selline on see tee algus vahetult pärast teeristi

Edasi on aga see idasuunaline maantee kohutavas olukorras.

Selline tunne, et kate on paigaldatud veel portugaallaste poolt ja peale nende lahkumist pole miskit ette võetud.

Liikuda saab esimese-teise käiguga, vahest harva ka kolmandaga, ikka 1-2-1-2-1-2-3-1-1-2.

Kõikjale tungib peenike punane hõljuv tolm.

Kohati on teel ka paremaid lõike. Kui tundubki, et liiguksime nagu metsa vahel, siis see mulje on petlik. Tegemist on istandustega, kuigi paljud siinsed sellised ei ole mitte pikkades sirgetes, ühevanuste , ühtlastes ridades taimedega vaid suvalise asetuse ja elueaga. See jätabki kohati metsa mulje. Need puud on india nakrapuud (Anacardium occidentale), nende puude viljad aga india pähklid. Tegelikult on nimi india eksitav, sest puu on pärit Brasiiliast, kust see 16 sajandil portugaallaste poolt nende India kolooniasse Goasse veeti ja sealt juba edasi mööda Aasiat ja Aafrikat levima hakkas.

Hetkel on india pähkel aga Guinea-Bissau suurim ekspordiartikkel

Teine laialt levinud ja kasvatatav, umbes sama väljanägemisega, aga vahest isegi suurem puu on mangopuu, millised kasvavad siin pildil küttekontori kaubavaliku taga

Mingi kirikulaadne ehitis on ikka igas tee serva jäävas asulas

Jõeäärsed luhad sobivad ka põllumajandusega tegelemiseks. Vee kiire äravoolu tõkestamiseks on põllud jaotatud mudavallidega lapikesteks

Gambana

Kohati on ka päris kaasaegseid koolimaju näha. Lütseum Canture asulas

Vooluveekogude hulk on siin märkimisväärne. Veetase nendes aga kõigub ilmselt hooajati päris drastiliselt. Pildil Rio Geba

Üsna lopsakas loodus võimaldab ka loomapidamist suuremas mastaabis. Veisekari põllul

Natuke paremaks muutub tee olukord peale parempööret Bantaja Assa asulas. Sellistes suuremates külades on teeservad muutunud turgudeks.

Tekib enam-vähem ühtlane asfaltkate, mis vahest lubab isegi viienda käigu sisse lülitada. Kuigi see on ohtlik, sest kohe varsti on taas teel suured augud ja ka igasugu lapsi ja koduloomi tekib ootamatult teele.

Turumajandus Bambadinca asulas

Kella nelja paiku jõuame sillale üle Corubali jõe

See 560 km pikkune ja nagu näha, hetkel üsna veerohke jõgi olla viimane Lääne-Aafrika “metsik” jõgi

Veest paistavad mingi vana silla jäänused

Veetase jões ja seega ka vooluhulk on väga suuresti sesoonne. Madalseis on maikuus, kus minimaalseks vooluhulgaks on Salthinsos, 200 km suudmest, mõõdetud 5,4 m3/s. Samas on aga sealsamas rekordiks septembrikuine 1600 m3/s. Seega ligi 300x vahe.

Quebo asulas ostame kohalikke tsitruseid. Apelsinideks ei riskiks neid nimetadagi. Kuna nende koor on erakordselt kõvasti kinni, siis müüakse neid tavaliselt juba koorituna.

Kohtume ka erinevate vormikandjatega, keda aeg-ajalt ikka  teele ette jääb. Õnneks ei osutu neist keegi väljapressijateks  nagu eile kogeda saime. Pilt tehtud Juguduli asula juures

Kõige enam tuleb maksta järjekordse templi eest passavandil, aga seegi summa piirdus 2500 rahaga.
Jõuame ka järgi ja möödume ühest saksa numbrimärgiga unimogist.

Paistis, et kabiinis oli peale juhi veel ainult koer kõrvalistmel.
Teeme kiire turupeatuse ja ostame keedumune, vett ja muud joogipoolist.

Enne piirini jõudmist tangime Mampata asulas ka paagi täis, sest kuskilt oli kõrvu jõudnud uudis mingist kütuseterminali põlengust ja sellest tingitud võimalikust kütusekriisist Guineas.

Siit edasi kuni piirini on taas nii 25 km jagu puhast ja punast aafrika tolmu.

Kahekümne kilomeetri jagu sõitnud, peaksime hakkama jõudma mahapöördeni piiripunkti.

Paremale jääb majake, kirjadega douane ja custom.

Piirile viiv tee peaks pöörama vasakule, aga võta näpust, teed pole. Ainult mingi rada. Keerame sellele rajale, aga saja meetri pärast kaob rada puude vahele ja majakese hoovist tuleb välja mees, kes teeb selgeks, et autoga siitkaudu piirile ei saa, ainult motikatega või jala.

Lisaks tulebki vastu üks motikas, kes teeb käega ühemõttelise žesti, mis välistab autoga edasi liikumise. No tore küll, riigi maantee nr 1 lõpeb mõni kilomeeter enne naaberriiki jõudmist lihtsalt võsas.
Tuleb välja nii, et Guinea-Bissau ja Guinea- Conakry vahel ongi ainult üks autoga läbitav piiripunkt riigi kirdeosas, kustkaudu saab esimesse Guinea linna Koundarasse. Tuleb hakata taas tagasi tolmutama. Ring tuleb päris suur.

Termiidipesad teeservas võivad vahest olla ootamatult kõrged. Teelõik Quebo ja Contabane vahel

Päikeseloojangu lähenedes hakkame ööbimiskohta vaatama. Ees paistab sild üle Rio Corubal’i

Ja siin jõgi ise, seekord vaade sillalt allavoolu.

Aga kui enne siiapoole sõites tundus asustus üsna hõre ja loodust palju, siis nüüd on olukord nii, et tee on pidevalt rahvast täis ja ka elamisi on pidevalt. Maha keerata pole suurt kuhugi ja kui ongi, siis lõppevad rajad kiiresti ikkagi kellegi hoovis.

Lõpuks, viimasel momendil, kui päike juba horisondi taha on vajunud, õnnestub leida sobilik koht kunagises  teetäite kaevandamise karjääris. Rohelisi mambasid, ega kobrasid, millede eest kämperdamisel hoiatati, pole näha. Küll aga on hulganisti erineva suurusega ämblikke, kellede silmad otsmikulambi valguses kirkalt reflekteeruvad. Näha on seda peegeldust aga ainult lambikandjal endal, kõrvaltvaataja seda niiviisi ei näe.
Keedame suppi, mis saab täna ootamatult vegetariaanne. Gaas hakkab otsa lõppema ja kas on ka lootust seda sellisel kujul juurde hankida, nagu meil vaja oleks, ei tea.
Vaatamata pidevale uhamisele peale linnast lahkumist piirdub läbisõit 300 kilomeetriga.

Kolmapäev, seitsmes veebruar.

Kukkede kiremist ümbruskonnas on kuulda alates viiest. Ühtegi mošeed lähikonnas kuuldavasti ei ole ja see võimaldab natuke kauem vedeleda. Aga seitsmest enam ei viitsi ja tõusen üles. Panen kohvivee hakkama. Õhk on taas niiske ja udu on päris tihe. Sooja on 14 kraadi. Päike hakkab läbi udu ajama oma esimesi kiiri kaheksa paiku.

Mihkli telgist kostab ka juba rahulikku nihelemist.

Eero, kes kolis oma majapidamisega karjääri põhja, paistab veel põõnavat. Varsti peaks ilm kiiresti muutuma kuivaks ja kuumaks, nagu ikka..

Kui kõik juba triklis, lisame eilsele supipärale uue supi otsa ja saabki tubli hommikusöögi. Seekord paneme sealihakonservi ka hulka.

Stardime 8.50.
Esialgu on tee täitsa talutav. Peale Bissau poole pööravat teed muutub liiklus veel tagasihoidlikumaks. Teeservades jätkuvad india pähkli istandused

Ajapikku muutub tee ikka väiksemaks ja väiksemaks, nagu muinasjutus. Loodetavasti ei kordu eilne stsenaarium. Aga tee on endiselt markeeringuga N1. Varsti tuleb Sincha Mamudo

Ja siin see asula on

Sild üle Rio Campossa jõe

Ja siin vaade sillalt jõele

Kuigi jões tundus vett piisavalt olevat, siis ilmselt vihmaperioodil on veel tunduvalt rohkem ja kaldad saavad laialt üle ujutatud.

Mis tähendab soodsate tingimuste teket põllumajandusega tegelemiseks.

Varsti tuleb asla nimega Bafatá

Kohalik lütseum, José Mendes de Carvalho nimeline. Huvitav, mis puutub üks Angola partisan siia külasse? Vast on seos sellel, et ka seal maal, nagu ka siin ja veel Mosambiigiski võideldi samal ajal portugaallastest kolonisaatorite vastu?

Enne Gabut läheme tankima

Suurim asula, mis teele jääb, ongi Gabu. Kesklinnas käib parasjagu turg ja tükk tegu on siit läbi pressimisega.

Edasi muutub tee peaaegu täiesti pinnasteeks.

Peaaegu selles mõttes, et kohati on siiski mõnes lõigus säilinud ka asfaltkatet. Seda teravaservaliste laikude või sügavate aukudega laikudena. See teeb liiklemise veel hullemaks, sest oht on rehvidele viga teha.

Pinnastee lõikudel aga saab põhimõtteliselt teise käiguga hakkama

Piirile Guineaga jõuame 13.10.

Mikrobussid ootavad ilmselt üle piiri saabuvaid kliente

Paremat kätt jääb politsei ja immigratsioon

Siin küsitakse kõigepealt Guinea viisasid näha. Nähtuga rahul, kantakse meid suurde žurnaali ja seejärel saab ka passi templid sisse. Edasi juhatatakse üle tee tolliputkasse. Sees pole parasjagu kedagi.

Jõuan juba autoni tagasi, kui samas lähedal puu all istuv tüüp enda juurde viipab. Koos assistendiga viskavad pilgu paberitele peale, küsivad minult üht-teist, millest ma mõhkugi aru ei saa, rebivad paberipakist auto passavandi ära ja seejärel on riigist lahkumise ametlik osa läbi. Ilma suurema pidulikkuseta lastakse teele ette seotud nöör alla ja tee on vaba.

Guinea pool on samuti nöör ees, aga mingi poisike lippab seda alla laskma. Saame paremat kätt maja juurde sõita. Siin vedeleb igasugu erinevas mundris ja mundrita asjamehi, kes ennast meie saabumise tõttu suurt liigutadagi ei viitsi. Lõpuks üks juhendab, et tuleb minna natuke maad edasi paremat kätt politseisse. Pildil sini-valge hoone.

Siin on umbkeelne ( meie jaoks muidugi) ametnik pisikese luugikese taga, kes, saanud meie viisapaberid enda valdusesse, hakkab riidlema. Vaja olevat kahte koopiat, mitte ühte, nagu meil. Nüüd peame minema tuldud teed tagasi ja uuesti tulema kahe eksemplariga. Üks peaks talle jääma, teise saaksime kaasa.

Ega tegelikult päris täpselt aru ei saagi, mis nüüd toimub, sest räägib tegelane palju, aga mõistetamatut juttu. Samaaegselt tembeldab meie viisa pabereid

Istume siis veel natuke ja kuulame kärkimist. Jääb ikkagi selline mulje, et tüüp nagu ootaks meid talle veel ühte eksemplari viisasid tuua. Kuigi on päris selge, et siin neid kuskil kopeerida või välja trükkida ei ole võimalik. Või siis ootab natuke teistsuguseid dokumente.. Igatahes, kui dokumendid käes, läheme auto juurde tagasi. Siinsele majale on peale kirjutatud douane. Astun sisse. Küsimuse peale, et kas meil ka karnet on pean vastama eitavalt. Ja nõuan passavanti. Seda siit ei saa. Tegelane liigub oma kabinetti ja üritab mulle paberile miskit kirjutada. Teisel katsel see ka õnnestub. Näeb see välja nii.

Sisuliselt on seal kirjas lihtsalt toll Koudaras, koht kuhu peaksime minema. Asutamegi liikuma, aga kohe tõuseb kisa. Üks kiosk on vahele jäänud. Asub see tolli vastas üle tee ja jäi natukene piirile saabunud veoautode varju. Need veokad on ka esimesed omataolised, mida täna üldse näeme. Täielik ime, kuidas nad siia said, vaadates, milline siin tee on.

Selles kioskis läheb käiku auto teh. pass ja minu pass, kaasreisijad vihikusse kandmisest pääsevad.

Seejärel saame liikuma. Kui Guinea-Bissau pool oli sees teine käik, siis siin esialgu üle esimese ei saa kuidagi. Pigem hakkab kerkima küsimus aeglustist. Tegu on riigimaantee N9-ga

Ajapikku tuleb teele ka paremaid lõike.

Koundarani on 40 km.

Paari tunniga loodame kohale saada.

Lühike puhkepaus, mille vältel vaatleme kalaparve, mille liikmed on piisavalt suured, et võiksid/peaksid kohalike kalurite seas huvi äratama

Pildile neid kahjuks püüda ei õnnestu.

Kohtame ka paari overlanderit.

Varsti jääb vasakule suurejooneline kaljusein.

Koundaras kulub tolli leidmisega natuke aega. Kohtame veel ka kolmandat matkaveokat, kellega reisijad üritavad linnakese keskuses oleval ristmikul asuvast pangaautomaadist sularaha hankida. Ei kujuta ette, mida see ATM ka välja võib anda, sest kohalik raha on ju väga odav ja kupüürid tavaliselt sellised kapsad, et vaevalt automaat suudaks neid korralikult ülegi lugeda.

Siin ristub meie maantee N9 Senegali poolt tuleva maanteega N5, mida mööda me tolli otsides peale vasakpööret liigume.

Taas tekib keeleprobleem, ilmselgelt ei saa ükski ametnik aru, mida me neist tahame. Lõpuks saadetakse meid politseisse. Vastavat asutust olime juba eelnevalt teel näinud. Siin vaadatakse meie viisa pabereid ja kui ütlen, et tahaksime Conakrysse minna, siis lõbusapoolne politseiülem teeb käega žesti, et anna aga minna. Üritan auto peale näidata, aga see samuti mingit lampi põlema ei pane. Teeme veel kontrollsõidu tolli, aga siin samuti keegi vedu ei võta ja sõna “passavant” jätab samuti täitsa külmaks. No mis seal siis ikka, kui keegi otsustab meid siit riigist edaspidi ära ajada, siis oleme lahkelt ka nõus minema. Seda muidugi enda poolt valitud suunal. Natuke murelikuks teeb küll olukord teel, kui keegi peaks, ja kindlasti ka hakkab, küsima auto dokumenti. Ilmselt peab siis esitama neid väiksemaid, mustvalgeid, ameerika presidentidega pabereid.

Nüüd jääb veel kohalikku raha vahetada, internet hankida ja midagi süüa osta. Pank aga meie valuutat ei taha

Rahavahetus õnnestub lõpuks tanklas.

See teeb meid paugupealt miljonärideks

Interneti hankimine nii ludinal ei lähe. Aega kulub vaat et tunnikene, enne kui sim tööle saab. Ja seda operaatori esinduses. Ilmselt on see üks teemadest, mida ise proovida ei tasu, eriti kui kohalikke keeli ei valda. Varsti saabub siia ka teel kohatud sakslane oma suurel veoautol. Räägib, et sõidavad oma naisega, kellel kopsuvähk, mööda maailma ringi. Saksamaal aga kogu varandus maha müüdud ja nüüd kodu selline.

Samal ajal, kui Eero selle simimajandusega tegeleb, hangin mõningaid tooteid õhtuseks laagriks. Poemüüjal laps ka tööl kaasas.

Lõpuks saab ka nett jooksma ja hakkame liikuma mööda N5-te lõuna suunas.

Esialgu on tee hea. Aga me ju teame, et nii see ei jää

Liiklust on hõredalt ja need vähesed sõidukid, mis liiguvad, on viimase piirini rakkesse pandud

Ei oskagi arvata, mitme kordselt see kolmerattaline oma tootja poolt ette antud kandevõimet ületada võiks

Nii paremal kui vasakul põleb vahelduva eduga maastik

Kohati on suits päris tihe ja see tekitab küsimuse õhtusest laagrist. Aga jääb loota, et ees on kas juba laialt ära põlenud ala või siis mitte veel põlev piirkond, kus saaks oma killavoori ära parkida.

Ka tee kvaliteet hakkab vaikselt langema. Käib ka mingisugune, tundub, et improviseeritud remont. Vähemalt mulje on selline, et üks palju vaba aega omav kohalik on otsustanud teeauke remontima hakata, lootuses selle eest autojuhtidelt natuke kaduud saada.

Peale veerand seitset jõuame Boumehouni asulasse. Nagu ikka, on teeservadel kohalike toodete väljapanek

Siit ostame värske salati jaoks tomateid, baklažaani ja siis neid tomatitest vasakul olevaid tundmatuid asju.

Niipalju saab aru, et ka need on söömiseks mõeldud. Elame-näeme. Eero läheb munade järele, mina aga teen üsna sensatsioonilise avastuse. Ühel tüübil on riiulis gaasiballoonid. Just need, millise viimase ma hommikul kasutusele võtsin. Nüüd saab ka toitlustusmure selgelt leevendatud. Hämardub kiiresti ja peame lahkuma. Mingist, ilmselt avariilisest masinast pole teeservale enam suurt miskit alles jäänud

Asulast edasi viib päris kena sirge maantee. Horisont aga on üsna tiheda suitsuga kaetud. Tähendab maastikupõlengud jätkuvad ka edaspidi

Teel möödume mingist kummalisevõitu kaevandusest. Kõik toksivad ja kaevavad midagi.

Kohe seejärel on ka politsei post. Vastav tegelane tormab katusealusest suure kisaga välja, ehmub meid nähes millegipärast ja vehib käega, et sõitke edasi.

Ööbimiskohta keerame 19.30. Läbisõitu koguneb 320 kilomeetrit.

Tänaõhtune kokakunst kätkeb endas suurt annust eksperimentalismi nii kasutatavate meetodite kui ka lähteainete osas. Suures potis valmib thai riis sibulate, läätsekonservi ja tuunikalaga koos rohke küüslauguga

Peale sööki tuleb veel ka tee ja siis tuttu. Homme tuleb pikk päev. Vaja on jõuda Conakrysse, sest ülehomme on juba reede ja siis on viimane aeg hankida Libeeria ja Elevandiluuranniku viisasid. Teed on siin riigis valdavalt halvad ja väga halvad. Nädalavahetuseks aga sinna linna jääda ei soovi.

Tuleb märkida, et taas pole mitte ühtegi sääske. Neid tüütusi olemegi seni kohanud ainult korra, see jäi sellesse mereäärsesse ööbimisse Gambias. Ja veel. See viimati ostetud valge vili süüa ei kõlvanud. Et ta meist kellelegi ei maitsenud, pidime ta minema viskama. Võib-olla ei oska me teda lihtsalt õigesti töödelda.

8. Veebruar.

Tänane öö oli senistest rahutuim. Magada sain vähe ja ärkasin korduvalt üles. Põhjus ilmselt selles, et oleme liiga suure tee ja ristmiku lähedal, kus käib pidev liiklus. Samuti peatutakse mingil põhjusel. Kella kuuest tõusen üles. Et liigume ida suunas siis kella järgi hakkab vaikselt varem valgenema ka.. Sooja on 18 kraadi ja mingit kastet ei ole

Hommikusöök koosneb külmlauast ja eilsest toidujäägist.

Liikuma saame poole kaheksast.

Otsustame valida marsruudi nö. kindla peale, kuigi see on pikem ja esialgsetel andmetel ka ajamahukam. Seega peame mingil määral juba tuldud teed tagasi sõitma. Et oleks muretum, paneme ka paagi kohe täis. Liiter diislit maksab siin 12000 kohalikku. Meile mahub veerand miljoni eest

Kui sõidu alguses on veel natuke asfalti, siis üsna pea olukord muutub

Lagedakspõlenud aladel püüavad pilku suurte seente sarnased moodustised. Ilmselt on tegu mingite termiidipesadega. Ei tea, kuidas tuli neile mõjub, aga kui põleng on lühiajaline, siis kuumus ilmselt sinna sisse ei tungi ja võib-olla ongi tegu omalaadse kohastumisega maastikupõlengutega

Sest põlengud on siin sellel aastaajal tavalised ja keegi ei paista neile mingit tähelepanu pööravat. Isegi kui põleb suisa hoonete läheduses.

Tomine jõgi Gaouali asula juures. Veeseis paistab olevat madal. See on seesama Rio Corubal, millest oli juttu juba Guinea-Bissaus. Siin kannab ta lihtsalt teist nime.

Gaoual aga on tegelikult suisa üle 20000 asukaga linn. Osa nendest asukatest teeb maanteetolmus hommikust sörkjooksu

Eestvedaja suisa riigilipuga

Poole kümneks jõuame Koumbiasse.

Liigume endiselt mööda maanteed N23

Augud teel on kohati sellised, et vihmaperioodil oleks vaevu autol katust näha

Vihmaperioodide meenutusena on tee täis vooluvee erosioonikraave.

Teeservades kaubeldakse selle vähesega, millega siin kaubelda annab. Puusüsi

Hein

Pildilt pole võimalik aru saada, kui halvasti selline suurte kohati väga teravate kividega tee sõidetav on

Elamud on siin valdavalt traditsioonilised savist õlgkatusega hütid

Kohati on ka kivist ehitisi. See siin paistab olevat mošee

Liiklust praktiliselt ei ole. Mõni üksik sõiduk tuleb vastu.

Hore-Vendou külake

Tundub täiesti uskumatu, et mõni selline veokas on üldse nii kaugele jõudnud. Aga paistab, et mõneks ajaks jääb nüüd siia

Ka kütuse veoks siinsesse piirkonda pole muid võimalusi, kui seesama trass.

Tee Koumbiast kuni umbes poole maani Bokesse on tee ainult tinglikult. Liigun aeglustiga, alguses kolmanda, hiljem juba teise ja esimese käiguga.

Liiklust praktiliselt pole, mõni üksik motikas.

Esimene auto tuleb vastu alles paari tunni pärast. Temperatuur on kiiresti tõusnud  37 kraadi peale ja tolm on hingemattev. Sõidame aknad pärani ja niiviisi satub seda peenikest punast ollust kõikvõimalikesse pragudesse.
Vahepeal on tõusudel-langustel tulvaveed kivide vahelt peenema fraktsiooni ära uuristanud ja tulebki turnida üle suurte kivikamakate, aeglusti ja esimese käiguga. Sellele vaatamata õnnestub stabilisaatori “kont”, esimene parempoolne, puruks saada.

Õnneks on see selline detail, nagu inimesel pimesool. Ilma selleta ei juhtu ka midagi.
Seda üllatavam on varsti näha vastu tulemas päris tavalist sõiduautot.

Ei suuda kuidagi ette kujutada , mismoodi selline mõnest tõsisemast tõusust üles saab. Pärast ca 100 km tuleb suurem asula, Wendou Mborou, kus saab veevarusid täiendada.

Pakutav valik küll lai ei ole ja ka odav mitte, aga vähemalt saab

Auto hakkab ilmet võtma

Siit edasi muutub tee  väheke paremaks ja saab juba aeglustiga neljandat käikugi kasutada.

Varsti tuleb ka esimene politseikontroll – gendarmerie. Oleme juba mööda kihutanud, kui kisa sunnib meid seisma jääma ja  tagurdama. Näha on ka politsei mootorratas, seega tasub ilmselt sõna kuulata. Õnneks on tegu üsna lihtsa külakonstaabliga, kes osutub kahjutuks. Edaspidi ilmselt nii lihtsalt ei lähe ja üdini korrumpeerunud ning altkäemaksunäljas riigi läbimine ilma auto dokumentideta saab kindlast väljakutseid pakkuv olema.

Tiankou-Sira Mamadou juures ületame raudteed.

Põhilised liinid siin riigis ei ole mitte inimeste veoks vaid ühendavad kaevandusi rannikuga. See siin on 1970 -datel aastatel avatud 136 km pikkune raudteeühendus Kamsarist Boké ja Sangarédi vahel . Marsruuti haldab kaevandusettevõte CBG, kes veab sellel boksiiti. Teine sarnane liin on kitsarööpmeline Conakry– Fria (nimega CFCF = Chemin de fer Conakry – Fria) pikkusega 143 km pikk ja seda haldab Venemaa alumiiniumihiiglane RusAl

Tinguilinta jõgi samanimelise asula juures. Vett paistab päris ohtrasti olevat

Bokest alates tuleb asfalttee.

Ja kohati üsna hea. Liiklust muidugi on ka. Aga ootamatud löökaugud pole siingi kuhugi kadunud ja kraavid on autovrakke täis.

Boké on üle 60 tuhande elanikuga linn, milles me pikemalt ei peatu. Kuigi siit leiaks ka paar päris huvitavat koloniaalajastu turismiobjekti

Linnast lahkujatele soovitakse head teed

Aafrika koormakujundus ja leidlikkus ei väsi üllatamast

Kui hoolega vaadata, siis selle auto katus on kukkesid-kanu täis

Rannikuga paralleelselt kulgev maantee ületab mitmeid, suudme lähedal üsna suurteks paisunud jõgesid. Pildil Rio Pongo, mida ümbritsev “Pongolandiks” kutsutud piirkond on ajalooliselt kuulus orjakaubanduse ala

Üle tee kulgeb mingi transportöörlint, mis tõenäoliselt liigutab materjali kaevandusest sadamasse

Kella seitsme paiku jõuame mitme järjestikuse jõesillani, mis on kitsad ja läbitavad samaaegselt ainult ühes suunas. See mõistagi tekitab suurt segadust, trügimist ja ummikuid. Meenub mõne aasta tagune jant samas kohas.  Kuigi Conakryni on veel vaat et 100 kilomeetrit, siis liikus on juba väga intensiivne.

Tegu on Konkouré jõega.

Sildu on mitu, kuna tee kulgeb üle jões asuvate saarte. Sellisel kujul on ilmselt olnud sildade pikkus väiksem

Jõe kaldad on populaarsed kohalike elanike seas. Ilmselt praktilistel kaalutlustel, sest käib peaasjalikult riiete pesu, mõni peseb ka ennast

Pimeduse saabudes ja linna lähenedes tekivad tohutud ummikud. Üle kahe miljoni elanikuga Conakry on oma 50 kilomeetrit pikk linn ja sissesõit linna on täiesti kinni. Mõlemas suunas on autod maksimaalselt tee lauses rivvi võtnud ja nii moodustub tohutu segadus. Sai sellest juba Bamako ralli blogis kirjutatud ja nagu näha, pole viimaste aastatega midagi muutunud. Klipis saab näha, et politsei on sunnitud üsna radikaalseid meetodeid kasutama.

Paari tunniga saame lõpuks sooritada parempöörde kesklinna poole. Meie väljavalitud öömajani jääb siit veel 36 kilomeetrit. Poole üheteistkümneks oleme lõpuks kohal. Ümbritsevast kaosest eraldab paika paks müür ja raudväravad

Selle taga aga on kena villa.

Liiklus villa väravate taga

Öömaja pakub Šveitsist pärit vanem härrasmees.

Saame endi kasutusse kaks tuba koos kahe san ruumiga.

Üks neist on suisa nii suur, et enamus guinealaste elamispind jääb sellele kindlalt alla.

Siin on võimalus ka pesu pesta ja laeme vastava masina kenasti tihedalt täis. Eks need riided vajasidki juba natuke värskendust.

Ja ega endalegi väike värskendus paha ei teeks

Üldiselt tuleb öelda, et nii hullus kohas kui Conakry, pole mina veel juhtunud käima. Võib ette kujutada kohta, mis on kokku pandud India, Manila, Nouakchoti ja Addis Abbaba hullemaitest  slummidest. Õhk on üsna sobimatu hingamiseks, koosnedes erinevatest prügipõletusgaasidest, mis eralduvad teeservades põlevatest prügilõketest. Edasi tulevad autode heitgaasid. Liiklus on nii tihe kui võimalik, transpordivahendid aga nii vanad kui võimalik ja suitsevad ning tossavad kuidas aga jaksavad.  

Oma osa bukletti lisab kanalisatsioon, mis tihti lihtsalt mööda maapinda voolab, vahest aga suuremas kanalis kokku saab. Igasugu mürareostusest ei hakka rääkimagi. Kõikjal vedeleb suuremates ja väiksemates kuhjades igasugu sodi või ehitusjäätmeid. Risti-rästi jookseb valik koduloomi. Täielik katastroof.

Päeva läbisõiduks kujuneb uskumatud 472 kilomeetrit.
Hommikul tuleb esimene käik Libeeria saatkonda, mis peaks siit ca pooleteise kilomeetri kaugusele jääma

09. veebruar

Vaatamata eilsele väsitavale päevale ja hilisele magamaminekule pesupesemise tõttu, on natuke pealt kuut uni läinud. Lähen kohvi keetma. Maja veel magab. Proovin õues istuda, aga selgub, et sääsed asuvad kohe asja kallale ja tuleb tuppa tagasi minna.

Conakry
Poole üheksast hakkame sättima. Nii see koht valges välja näeb.

Lubatakse oma asjad praegu siia jätta ja ka auto õue tühjaks tõsta, et saaksime auto lasta ära koristada.

Saame ka natuke riielda eileöise pesupesemise eest, justnagu oleksime seda ilma loata teinud. Eero läheb ja klaarib prouaga pesupesemise arve ära ja sellest olla jäänud mulje, et ärge pange tähele, peremees ollagi selline. Vaatan ka natuke krundil ringi. Maja taga on terrass.

Sellelt aga avaneb selline, mitte just nauditav vaade

Enne lahkumist saame siit veel trükitud prantsuskeelse paberi. Mis seal täpselt kirjas on, saab hiljem ära tõlgitud, aga mõte olla umbes selline, et politsei peab rahvast teenima, mitte altkäemakse välja pressima. Esitamiseks korrumpeerunud ametnikele. See tähendab igale ühele neist. Ilmselt muidugi suurema mõjuta.

Ja ka majutuse eest tasumise kviitungi

Libeeria saatkond asub üsna mere ääres, aga ümbruskond on nagu kogu see linn. Solk voolab mööda tänavat rõõmsasti ranna poole ja kuked-kanad sibavad ringi.

Jõuame siia 09.03 ja juba oleme ka teretulunud.

Väravast sees, jääb vasakule avatud putkake, kus kantakse nimed žurnaali. Siinsamas käib ka konsulaarteenuste osutamine.

  Viisa saab kas 100 usd eest teisipäevaks või 150 eest täna kella kolmseks. Eero teeb ka edutu katse natuke tingida. Vaja on kahte pilti ja kogu lugu. Maksame raha ja läheme minema. Kohe meenub ka jutt, et saatkonnas saab  auto sissevedu samuti vormistada. Läheme tagasi. Vastava paberi eest küsitakse 100. Tundub nagu kallis. Lisaks ei saa me siia jätta meie ainukest auto kohta käivat paberit. Aga seda pole ka vaja, soovi korral saame  selle autopaberi passidele järele tulles ka jooksvalt valmistada.
Edasi hakkame liikuma Elevandiluuranniku saatkonna poole, mis asub täitsa poolsaare otsas ja maad sinna on 11  kilomeetrit.
Palju sõita ei saa, kui meid peatab politsei, kes põhitööna paistab, et ristmikul liiklust reguleerib. Olemegi portsu otsas. Keeruline on midagi aru saada, aga üks teema ongi see  et mul on plätad jalas. See aga pidavat siin keelatud olema. Olla keelatud isegi kõrvalistujal. Teine asi puudutab mingit tehniku külastust. Kuidagi ei saa aru, mida sellega ikkagi silmas peetakse.  Annan oma vihiku ja pastaka. Siia kirjutatakse mingi jutt ja 200 dollarit. Segi läinud. Lõpuks jääb mulje, et oodatakse meiepoolset pakkumist. Kirjutan 20. See muidugi ei sobi. Mõne aja pärast tuleb nende poolne  uus pakkumine 100. Jutt on kõik minu vihikus aga kui ma valmistun sellest pilti tegema, siis tegelane näeb seda, ärritub ilmselgelt, võtab mult vihiku ja rebib selle lehe välja. Pildistamine keelatakse üldse resoluutselt ära. Aga selles, kas ma ikkagi jõudsin kirjavahetust pildistada või ei, ei saa ta kuidagi kindel olla.. Ennast kohalikuks kapitanniks nimetav tüüp tundub olevat ebakindel, sõrmed värisevad veidi. Peab vist survet avaldama hakkama. Aga kuidas sa seda teed, kui teine pool sinust tuhkagi aru ei saa.  Lasen istme alla ja jätkame passimist. Õnneks, kui loobuda Elevandiluuranniku konsulaadi külastusest, sest seda saab ka eelseisvates riikides teha, siis on meil  natuke aegagi. Varsti tuleb veel üks tegelane juttu tegema. Oskab paar sõna inglise keelt. Helistab mingile sõbrale, kes on võimeline juttu tõlkima. Küsimus on jalavarjudes, nagu juba teame, siis puudub meil laisser-passer või kuidas seda õieti kirjutadagi. See on see autodokument. Ja see tehniku külastus peaks olema hoopis mingi arstivisiit, kus peaks selguma autojuhi võimekus Guineas autot juhtida. Varsti saabub see tüüp ka ise siia. Kauplemine jätkub.  Saame summa juba 50 peale, aga nõuame kviitungit. Sellega läheb protsess natuke lappama ja asi läheb selleni, et tõlk lahkub ja hakkame lubatud suuremat ülemust ootama. See võib tähendada nii head kui halba.
Temperatuur aga muudkui tõuseb, kõrval laaditakse prügi ja hais on üksjagu ebameeldiv. Higi lippab.

Ajaviiteks vaatan ringi.

Siin paistab puuseppade-mööblitöösturite piirkond olevat.

Üritan autot varju parkida ja väljapressijad saavad sellest ilmselt niimoodi aru, et oleme valmis pikemaks jõukatsumiseks. See tüüp, kes paar sõna inglise keelt purssis, saadetakse kuidagi kastaneid tulest välja tooma. Hakkab siis mulle seletama, et politseijaoskond on kaugel ja meie aeg kindlasti kallis. Mina vastu , et pole probleemi, meil aega küll, ootame ikka edasi. Tähendab, see suurema ülemuse tulek oli kõik näitemängu osa, nii, nagu arvata oligi.  Tüüp on kimbatuses ja küsin siis kolmekümne dollari kohta, millest viimati keelduti. Nüüd paistab see suurepäraselt sobivat. Istume autosse , vahetame pabereid ja sõidame minema. Paaritunnine epopöa sai lõpu. Kuna aega on kulunud ohtrasti, samuti ei ole ilmselt väga tark päise päeva ajal mööda seda linna ringi sõita ja pahandusi otsida, siis järjestame asjad järgmiselt. Meie Mihkliga jääme esimesse Totali tanklasse autot pesema ja Eero läheb kohaliku transpordiga  saadkonna poole minema.
Auto pesija vangutab autosse vaadates pead ja tahab topelttasu. See tähendaks 120000. Lepime ümmarguse summa peale kokku. Ise aga läheme tanklakohvikusse jogurtit sööma.

Tanklas pakutakse ka külmi jooke, mis sellises leitsakus nagu kerisele lähevad

Eks see natuke riskibisnes ole, jätta auto niiviisi järelvalveta. Raha ja dokumendid küll ära korjatud, aga igasugu muud trääni on kõvasti. Jääme lootma kohaliku rahva aususele ja südametunnistusele.

Kuna põhjalik koristus võtab aega, siis pikendame lõunapausi autost leitud toiduainetega.

Lähedalt kioskist saab ka kaks hamburgerisaia, mida siis majoneesi ja konserviga hea manustada..

Olen tihti mõelnud, sellel reisil samuti juba mitte esimene kord, et mis põhjusel sellised kallid autod Aafrikas sellisel kujul hüljatuna vedelevad. Ilmselt on katki läinud midagi kallist või siis on tegu näiteks ärandatud masinaga, mis distantsilt liikumisvõimetuks muudetud.

Bensiinijaama vastas üle tee oleva hoone ehitusel köidab pilku 200 l vaatide taaskasutus.

Kella üheks pole Eerost kippu-ega kõppu.
Kui algne plaan nägi ette Sierra Leonest mööda sõitmist, siis nüüd tundub, et kõige targem oleks siit otse Pamelapi piiripunkti sõita. Mäletamist mööda oli ka sellel lõigul hulganisti obrokakorjajaid, aga maad tuleb ainult 125 km jagu. Otse Libeeria piiri aga  oluliselt rohkem ja seda mööda kurikuulsat checkpointidega  küllastatud maanteed.
Poole kahe paiku tuleb Eerolt infot, et viisad peaksime saama , ta olla saanud taotlused sisse anda. Üksikasju ei tea. Teel sinna aga olla 5x-7x politseikontrolle. Seega sinna järele me talle autoga igatahes ei lähe.
13.45 on auto valmis.
Liigume otse Libeeria saatkonna peale, riskeerides taas sama ristmiku läbimisega, kus hommiku poole paar tunnikest veedetud sai. Nüüd me enam huvi ei paku, kordusetenduse jaoks ikkagi nahaalsust ei jagu. Jõuame saatkonna juurde veerand kolme paiku, aga tegelane on juba tänaval, passid näpu vahel,  märkab meie saabumist ja  annab need meile autosse.

Sõidame autot pakkima. Kui auto ongi üsna põhjalikult puhtaks küüritud, isegi istmed, polstrid ja laed, siis asjad, mis me ennist autost maha tõstsime, on endiselt paksult punase tolmuga koos. Ja neid asju liigutades kohe ka liigutaja ise. Üritame küll neid kloppida ja söögiriistu ka pesta, aga eks punane toon jääb ikka domineerima.

Eero sõnumineerib kolme paiku, et asi endiselt natuke ebaselge, ekspressteenuse hinna osas tundub vaidlus käivat. Veedame aega ümbrust uudistades. Meid majutava tüübi autopark on kadestamisväärne

Sellised elukad on siin tavalised

Tarbevett toodavat tsisternautoga.

Täna me enam ilmselt üle piiri Sierra Leonesse ei saa. Piir pannakse pimedal ajal kinni. Kokku on sõita kuni Libeeria pealinna Monroviani ca 700 km, seega hea õnne korral võiksime jõuda homme õhtuks isegi kohale, kui täna õnnestuks veel piiri lähedale valmis sõita.
Elevandiluuranniku viisa info. Maksumus 58 euri, maksta sai ülekandega või kohalikus rahas sularahaga. .
15.40 tuleb sõnum, et passid koos viisadega käes.
Kui Eero pool tunnikest hiljem saabub, jätame kohe ka hüvasti ja hakkame Pamelapi, piirikülla Sierra Leonega, poole tüürima.

Pildil olev maja on ametlikult Ministère des affaires étrangères, de la Coopération Internationale, de l’Intégration Africaine et des Guinéens de l’Étranger de la République de Guinée, äraseletatult aga välisministeerium

Selle kõrval kohe ARPT hoone, mis on posti-ja telekommunikatsiooniga tegelev riigiasutus

Nüüd on vaja linnast välja saada. Siin tulevad kohe mängu ummikud ja arvukad politseinikud. Kahjuks ei saa kumbagi vältida. Linnast välja viib kaks teed, seekord võtame selle teise, idapoolsema.

Põhilised raskuspunktid on ristmikud, nende vahele jäävatel lõikudel saab kohati päris vabalt liigelda

Ringteede ja ristmike kohal on aga liiklusvahendite ja inimeste kontsentratsioon kõige suurem. Sõitmine käib, kes aga saab. Tegelikult eriti ei saagi, nihkutakse enamasti sentimeeter haaval.

Uks suur imestamise koht on arengumaade tellingud. Väga raske oleks ettegi kujutada, et peaksin mööda sellist rakendust kasvõi kordki üles ronima

Ringteed on sageli skulptuuridega. Tegelikult päris tore. Meilgi võiks vahel midagi keset ringteid paigutada

Vahest on teel isegi valgusfoor, aga see  instrument on täiesti jõuetu oma ettenähtud ülesandeid täitma. Liiklust reguleerima pandud politseinikutel on üsna vähe rohkem edu. Käiku lähevad suisa hoobid sõnakuulmatute autode pihta. Aga kummalisel kombel jõed vaikselt voolavad ja isegi kontaktseid vahejuhtumeid tehnika vahel silma ei jää. Sellises segaduses õnnestub ka politseikontrolli vältida. Kui juba õnnestub suuremad ummikud selja taha jätta, hakkame tankimist vaatama. Aga juba ei tea mitmes tankla järjest kütust ei ole. Linnas oli ja asi hakkab tagasisõitmise järele lõhnama. Sest paagis olev kütusehulk ei pruugi olla piisav piirini jõudmiseks
Lõpuks siiski leiame töötava tankla.

Palju aega viimasest sõidust siia piirile möödas pole. Aga on juhtunud väike ime. Või mis väike, tohutu ime. Kui viimati viis piirile pinnastee, kus seisid lootusetult mutta kinni vajunud veoautode skeletid, siis nüüd on siin korralik Viljandi maantee tüüpi sõidutee.  Iga asula järel oled valmis selleks, et see osutub silmapetteks ja kohe sukeldud tolmu ja aukudesse, aga ei.
Kui pimedas sõitmisest kui suure julgeolekuriskiga tegevust soovitatakse üldiselt vältida, siis tundub, et praegu annab see isegi teatud eelise. Nimelt pole meie auto ja me ise nii kiiresti tuvastatavad ja jätavad muidu apaatsematele politseinikele vähem aega reageerimiseks. Nii juhtubki, et kui sellel uuel teel kuni piirini, mida on ligi 100 kilomeetrit, on kokku vast kümme kontrollposti, siis sõidame neist ilma peatumata läbi. Päris mitmes küll vilgutatakse üsna tungivalt ja närviliselt peatuma sundimiseks, aga teeme nagu ei märkakski. Taskulampidega ju ikka vilgutatakse pimedal ajal. Keegi järele ka ei sõida. Peatuda tuleb alles üsna enne piirikülla jõudmist, sest siin on tee tõkestatud ja köis ees. Aga siin õnnestub naispolitseiniku küüsist kerge vaevaga pääseda. Et hommikuks jääks vähem väljakutseid, siis sõidame otse piirini välja, olles eelnevalt siiski viimastel kilomeetritel silmad lahti hoidnud võimalike laagriplatside osas. Ainuke mingitki potentsiaali omav koht jääb kohaliku kooli hoovi. Hetkel siin kedagi ei ole ja lootust oleks, et hommikul ka lapsi kooli ei tule, kuna on laupäev. Mihklile aga see risk väga ei meeldi ja nii sõidamegi külla  lootuses mõni majutus leida. Minul on siit ainult väga ebameeldiv kogemus. Juhatataksegi ühte kompleksi teest vasakul. Siia jääb ka mingi ööklubi nime kandev urgas . Pakutav tuba on lämbe, rõske, tolmune ja kindlasti elab siin juba igasugu elusolendeid enne meid. Vähemalt toas olevas võidunud madratsis. Otsustame otsa ringi pöörata ja siiski laagriplatsi leida. Ükskõik millise. Õnne seekord on ja ühe ka leiame. Küll mitte kaugel teest aga siiski üsna privaatse, st. elamuid lähedal pole.

10 veebruar
6.40 ajan end üles. Valgeneb.

Kohvi ja hommikusöök. Piir on lahti seitsmest.
Liikuma saame aga alles pealt kaheksast.

Selgub, et ka eile laagriplatsina kaalutud kooli hoov on lapsi täis.
Piiril on juba väike järjekord, aga tundub, et piir pole veel tööle läinudki. Kohe litsuvad ka rahavahetajad ligi. Kursiks saame 1 eur= 22500 või 22,5 Selgub  et Sierra Leones on vahepeal rahareform toimunud ja uus raha on 1000x väiksemaks muutunud. Lihtsam arvutada. Teeme korjanduse ja vahetame 150 ära. Mingi infokild oli, et leonedes , nii on siinse raha nimi, viisade eest makstes võivad need odavamaks osutuda. Seejärel juhatab rahavahetaja meid passikontrolli poole.

Guinea väljumise passikontrollis on küll laual arvuti ja üsna moodne, aga kõik käib ikka käsitsi. Viisale lüüakse peale tempel ja ka passi saan mingi jäljendi.

Seejärel kantakse andmed žurnaali ja saab minna. Kõik teised autod on juba ära sõitnud. Liigume kuni edasisõitu piirava nöörini.
Sinises vormis ametnik nõuab auto dokumenti. Seletan, et korrumpeerunud politseinik Conakrys võttis ära, kuna ma ei tahtnud raha maksta. See paistab sobivat. Teen küljeukse ja tagaukse lahti, aga ega teda ei huvita. Küsib hoopis, et “give me money”. Küsin, et miks? Tema vastu, et toll. Ütlen, et raha pole. Võib-olla mõtles ta seda ka naljana, igatahes saab edasi liikuda kuni järgmise nöörini, mis on otse piiritoimingute vormistamise maja kõrval. Guinea ja Sierra Leone ametnikud töötavad kõik ühes piklikus hoones, ühed ühes, teised teises otsas.
Siin küsitakse taas auto dokumenti. Hakkab tekkima kerge arusaamatus, millist paberit üleüldse nõutakse. Üks väheke teravam pliiats juhatab siis Leone poole ühte kabinetti, kus saab osta seda Laissez-Passer’it, nagu teda õigesti kirjutatult nimetatakse.

Selgub, et ilmselt ootavadki Guinea piiriametnikud hoopis järgmisse riiki vormistatud auto dokumenti. Üsna segane lugu, äkki oleksime sellise paberiga ka mööda Guineat saanud rahulikumalt ringi liikuda? Sest nagu aru võib saada, peaks tegelikult sellise paberi eelnevalt saatkonnast taotlema. Seisab meile valmistatud paberilgi suurelt kiri Embassy of the Republic of Sierra Leone. On kuidas on, aga saamegi siin sellise paberi vormistatud.

Ja mis veel parem, see kehtib ka Libeerias! Maksab kokku 375 leonet uues vääringus ehk 375000 vanas. Mis on ca 17 eurot. Ikka tunduvalt vähem kui Libeeria saatkonnas küsitud  100 usd.

Nüüd on vaja veel paberile tolliametniku templit. Vastav ametnik aga olla sööma läinud.
Ootamisest tüdinenud, lähme taas ühte politseinikku tüütama. See lükkab meid nüüd uuesti nende passikontrolli ametnike juurde.  Need on nõus templi paberile lööma, aga 20 dollari eest. Loodan natuke naiivselt  et saame templi ja minema, mis siis, et puhas väljapressimine. Elekter on ka vahepeal ära läinud, poolpimedas toimetataksegi asi ära.
Aga võta näpust, ei ole veel kõik. Edasi lükatakse interpoli uksest sisse. Boss inglise keelt ei mõista, küll aga oskab paberile numbreid kirjutada. Kirjutab 250000 guinea raha. Mis on oma 30  eurot. Tõstame kisa. Interpoli kontoris tegeletakse labase väljapressimisega. Lõpuks saame templi eest, mida peaks kindlasti tasuta saama, või kas seda üldse vajagi on, 10 usd maksta.. Samal ajal kontorit külastanul näen samasugusel paberil veel kolmandatki templit, mis tekitab ohu veel ühe rahaküsimise episoodi kohta. Aga õnneks see hirm ei realiseeru ja saame Leone poole liikuda. Siin on esimese asjana kioskis andmete kirjapanek vihikusse. Avaldan tugevat kriitikat naaberriigi korruptsiooni kohta, lootes niiviis natukenegi vähendada ohtu siinsesse võrku langeda.
Seejärel liigume viisasid vormistama. Vastav töö on usaldatud naisametnikule.

Viisa maksab 88 usd, kui ma ikka õieti aru saan, või oli see ikkagi 80? Aga transiitviisa, mis meile ka väga hästi sobib, tuleb odavam, 40. Viisa saamiseks on vajalik öelda veel hotelli nimi Leones, kus me peatuda võiksime ja igaühe amet. Seejärel tuleb oodata. Sest tahame maksta juba vahetatud leonedes, aga tädi teeb näo, et ei tea, milline võiks olla õige rahakurss. Tuuakse kohale ka üks rahavahetaja, aga asi tundub väga mingi näitemängu osana. Ainult et, mis on spektaakli nimi, pole veel selge. Lõpuks jõuame tulemuseni, et kolme viisa eest tuleb välja käia 2400 leonet. Siingi käib vaatamata arvutile laua peal kõik ikkagi pastaka ja paberiga. Ja see võtab samuti oma aja.

Ka siinpool on vaja auto dokumendile kolm pitsatijäljendit koguda.  See õnneks enam nii keeruline ei saa olema.

Oma interpol on siingi

Aga raha väljapressimisega õnneks ei tegeleta.

Vaja on raha juurde vahetada, sest viisade peale kulus enamus ära. Õnneks siin selle ameti pidajaid  leidub. 1USD eest saab 22 uut leonet.
Kui lõpuks saame piiripunktist liikuma, siis maantee alguses on ees nöör. Selgub, et see auto dokument paljude uhkete templitega ei maksa midagi, Vaja on hoopis kioskist osta mingi ringlusse lubamise paber.

Lähen uurima. Vastavat paberit saab osta 500 000 leone eest. Ja valikuvõimalusi ei pakuta.

Selle ostu järel saab aga asuda Sierra Leone suurepäraseid maanteid kasutama hakata

Kolenté jõgi (tuntud ka kui Great Scarcies River )

Esimeses tanklas kütust pole, aga järgmises saab paagi täis.

Ei saa öelda, et just odav oleks. 1 liiter diiselkütust maksab 30 leonet.

Niipea, kui auto seisma jätad, kohe on turg akna all

Suuremad maanteed on Sierra Leones head, löökauke pole, erinevaid koduloomi, inimesi, kergliikureid  ja muidu liiklust on vähe.

Sajaga saab kenasti sõita. Aeg-ajalt on  teel ikka nöör ka ees.

Tavaliselt piirdub asi kas käeviipega või siis paari sõna vahetamisega, aga paar korda pannakse ka andmed kirja. Raha keegi välja ei pressi.
Et kiirus on hea, siis jõuame kenasti Libeeria piiri. Enne piiri viimases tanklas vasakut kätt laseme veel paagi triiki.

Selgub, et raha saabki selle tehinguga täpselt otsa, paar suveniirkupüüri välja arvatud. Tankla piirdeaiale on kirjutatud tähtsad elutõed.

Piirile läheneme poole viie paiku. Kogu riik on läbitud nagu lennates

Riigist väljumine on millegipärast samuti üsna bürokraatlik protsess. Tuleb parkida teeserva ja siis minna erinevaid kontoreid kammima. Üks sakslane koos naise ja koeraga on LandCruiseriga just meie ees.

Naine ja laps kordagi kogu piiriületuse juures autost välja ei tule. Selgub, et nemad liiklevad juba novembrikuust ja üllatusena olla kuu aega Malis veetnud (!).
Lisaks passide kontrollimisele ja andmete żurnaali kandmisele, arvuteid siin ei paista, tuleb käia ka tervishoiuametnikule kollast passi näitamas. Mis seal sees on, see ametnikku ei huvita, küll aga täidab ta püüdlikult żurnaali.

Veel tuleb väisata mingit kontorit, kes tegeleb igasugu ohtlike kuritegudega. Siingi keegi midagi muud ei tee, kui  täidab żurnaali. Selle vahega, et nüüd on vaja taas mõni amet endale välja mõelda.
Lõpuks liigume Libeeria poole. Kahe riigi piiri markeerib siin päris muljetavaldav jõgi.

Libeeria poolel taas nöör ees. Kõigepealt tuleb paremat kätt väikeses kioskis lasta oma andmed järjekordsesse kaustikusse kanda.

Seejärel langeb nöör alla ja saab sõita vasakule jääva hoonetekompleksi juurde..

Siin on passikontroll, kes meie passid ära tembeldab. Seejärel küsitakse ka auto dokumenti näha, aga selgub, et selle paberi üle eelnevalt tuntud rõõm osutub üürikeseks. See ikkagi Sierra Leone dokument ja Libeeria jaoks tuleb uus osta. Maksab see 80 usd-d, seega odavam kui saatkonna 100, aga  ikkagi arulagedalt kallis.

Kviitungi saab ka.

Asi vormistatud, peab veel tolli minema. Asub vastav koht natuke passikontrolli luugist vasakule ja siis hoone sisemusse. Siin istuv tädi vaatab meie nüüdsama soetatud kullakallist paberitükki nii ja naapidi nagu ei saaks üldse aru, misasja me talle pakume ja näitab meile hoopis äsja sakslase käest saadud karneti kviitungit. Muu talle ei sobivat kui just karnet. Natuke siin passinud ja käsi laiutanud, saame käeviipest aru, et võime minna.

Autosse istudes kontrollin dokumentide komplektsust. Selgub, et auto eesti tehniline pass on puudu. Tavaliselt hoian seda päikesesirmi vahel, koos kindlustusega. Vastav klamber on piisavalt tugev, et igasugu turbulentsile vastu pidada. Aga viimasel ajal olen seda paberit piiriprotseduuridele kaasa vedanud, sest aeg-ajalt on seda ka vaja läinud ja siis on tüütu auto juurde käia. Just nüüdsama see roheline paber dokumentide papka vahel oli ja enam ei ole. Tuulame kõik kohad läbi ja laseme seda ka meid menetlenud ametnikel seda teha. Tüdruk passikontrollis raputab oma żurnaalivihikuid nii intensiivselt, et need suisa kätte ära lagunevad, aga ikka mitte miskit. Olen küll oma 95 protsenti kindel, et paber oli veel siinpool piiri alles, aga igaks juhuks lippan tagasi Sierra Leone poole. Kell hakkab kuus saama ja piir sulguma, seega tuleb kiirustada. Selline üle riigipiiride jooksmine kellegi jaoks probleemne ei paista olevat, teele ette jäävad ametnikud ainult kiidavad takka, et siva vaja teha. Kogu käigust, nagu aimasingi, tolku pole.  Täielik müsteerium. Aga midagi pole teha. Peame asutama liikuma. Eks pea nüüd hakkama mõtlema optimaalseimat tegutsemisskeemi.
Libeeria pealinna Monroviasse jääb natuke üle saja kilomeetri. Alguses on tee väga hea. Küll kitsas aga aukudeta asfalt.

Poole maa pealt ilmuvad augud ja kasvab liikumistihedus. Kolmandik riigi elanikkonnast pidavat elama pealinnas ja selle ümber jäävas 80 km raadiuses. Linna sisenedes tuleb tõdeda, et võib-olla sai hiljuti Conakryle isegi liiga tehtud.  Käib meeletu möll.

Lisandunud on valjuhääldid ja suured kõlarid. Vahest on suisa kolm-neli võimast kõlarit korraga mitte kaugel üksteisest põhja keeratud. Muidu suure maantee keskel on kitsas-kitsas läbipääs, mille kaudu pressivad mõlemas suunas motikad, tuk-tukid, sõiduautod ja ka veoautod. Segadus on täielik. Selle segaduse vahel kurseerib kõikvõimalikes suundades tohutu must mass. Väga tahaks akent kinni panna, aga ka palavus, mis lisaks veel kombinatsioonis õhuniiskusega, seda kuidagi ei võimalda.

Arutlen endamisi, et kuskohast on neil siin riigis, kus kogutoodang inimese kohta on 1400 usd aastas, raha osta selliste liikluskaoste korraldamiseks kallist mootorikütust.

Meie esmane ja tähtsaim missioon on leida öömaja. Bookingus algavad hinnad alates paarisajast eurost, lootsime küll kohapealt miskit soodsamat vaadata, aga siin vaata, et kedagi alla ei aja või kuidas ellu jääda.

Lõpuks triivime kesklinna piirkonnas. Kõigepealt leiame pooljuhuslikult ühe linna ikoonpaiga, kunagise viietärnihotelli, mis nüüdseks on hüljatud. Isegi pimedas paistab hoone väga esinduslik esindusliku asukohaga kõrgel linna kohal künkal. Pimedas küll suurt miskit pildile ei jää. Miks asjad siin nii on läinud, ehk kunagi leiab mahti uurida.

Mitmed kaardil olevad hotellid enam ei tööta. Ajalooline arhitektuuripärl Randall st. ja Broad st. nurgal

Üks viisakas asutus – Mamba Point Hotel – Hollandi saatkonna vastas küsib kahese toa eest 240 eurot. Külastajaid paistab jaguvat.

  Isegi sellises raskekujulises plindris tundub see liiga palju ja lahkume. Kõik vähegi korras hooned asuvad kõrgete müüride taga, mis kõikvõimalike vahenditega, nagu ogad, pudelipõhjad, teravad metallitükid, on võimalikult üle ronimise kindlaks tehtud.

Lõpuks leiame endid hoopis mingist kristlikust missioonist, mis samuti majutust pakub.

Tegu on üsna lihtsa, aga see-eest puhta ja odava kohaga. Tuleb ainult reegleid järgida.

Igaüks saab omale privaatse toa.

Saab ka pesta. Siin pildil on kujutatud kallima toa sansõlm.

Kuna peale meie siin kedagi ei ole, siis sobib meile ka vastav ruum koridori peal. Sisse registreerimiseks tuleb täita ankeet.

Kell on juba pool kaksteist, kui toas tule kustutan. Eero on veel linna peal. Läbisõitu kujunes 554 kilomeetrit ja kaardil niiviisi.

Pûhapãev, 11 veebruar.

Öö möödub rahutult. Paar korda läheb elekter ära, selle tagajärjel seiskub ventilaator ja kohe on lämmatavalt palav. Kella seitsmeks hommikul on isu lõplikult täis vedeletud.

Kergete tervisehädade tõttu, mis avalduvad minul peale ärkamist, jääme täna veel siia. Selline see öömaja valges välja paistab

Ja siin tänava poolt. Rahulik idülliline vaade on petlik

Vaja on ka autole uus dokument orgunnida. Ettevalmistused selleks tehtud on kell juba üsna pärastlõunasse tiksunud. Läheme otsima kohta, kus natuke süüa saaks. Kõigepealt aga viskame pilgu peale mõnesaja meetri kaugusele jäävale rannale.

Muidu kena ookean, aga samas ladestatavad olmejäätmed eritavad öökimaajavat lehka

sõidame piki United Nations Drive’i.

Peale eilset apokalüptilist kogemust eeslinnades ja ka siinsamas kesklinna lähistel satume nüüd natuke viisakamasse piirkonda. Kõik asutused ja ettevõtmised asuvad kõrgete okastraadirullidega tuunitud kiviaedade taga.

Jäävad siia valitsusasutused ja saatkonnad. Pildil ongi “Executive Mansion” ehk ilmselt siis valitsus ise.

Üle tee jääb aga teine uhke ehitis – House Of Representatives – Esindajatekoda, kui nii võiks tõlkida.

Kaevandus-ja energeetikaministeeriumi hoone

Kohtumaja

Sillad üle linna poolitava Du jõe

Slummidest puudust ei ole.

St. Peters Lutheran Mission School and Church. Ehk siis kohalik luteri kirikuhoone. Tubman st ja 15th st. nurgal. Üle tee asuvas kohvikus otsime süüa, aga tulutult.

Lõpuks leiame potentsiaalse võimaluse madalama terviseriskiga süüa ühes kohalike seas väga populaarses rannarestoranis Hiina saatkonna läheduses.. Hinnad tunduvad nagu kodus.

Terrassid on kaunid ja ka inimesed, kes nendel ringi patseerivad. Aga terrasside alt voolavad merre taamal asuvate hoonete heitveed koos kõikide oma aroomidega.

Söögid näevad välja isuäratavad, aga kuna on kasutaud mingit kohalikku üliteravat maitseainet, siis suurt aru ei saa, mida sööd.

Mina riskin kalaga, sest kana sai Mihkli poolt juba võetud. Eero eksperimenteerib mingi kohaliku ollusega..

.Peale sööki sõidame veel natuke ümbruskonnas ringi ja kui hakkab juba hämarduma, liigume majutuse poole tagasi. Väisame ka randa.

Lootsikud on valdavalt ühepuu tüüpi

Teel tahame ka mõnda eelnevalt märgatud suuremat poodi külastada, aga kõik paistavad juba kinni olevat. Lõpuks ühe leiame, see näeb välja nagu nõukogude ajal

Mõned letid on rohkem lookas

Vett ega mahla siit ei saanudki ja peame veel tanklapoest lisa ostma. Teel möödume ühest kogupereüritusest. Millega täpselt tegu, jääb hämaraks, aga eks igaüks saa ise otsustada

Kodus tagasi, selgub, et taas pole elektrit. Aga ilma töötava ventilaatorita on ikka väga palav. Nahk muutub nätskeks ja on raske ette kujutada, et saaks magada. Lõpuks elutähtsa teenuse osutamine taastub ja saab meeldiva tuulekese käes uinuda.

Esmaspäev, 12 veebruar.

Magan kuni poole kaheksani (!) Aga täna on siin riigis vaba päev, nii et võibki põõnata. Tervis on ka korda saamas. Kell kaheksa algavat linnas paraad, mida kokku leppisime, et uudistama läheme. Sõbrad küll magavad veel ja hea uni on ilmselt kasulikum kui üks kohalik üritus. Aia taga tänaval käib lärmakas jalgpallimäng. Vaade meie korpusest läbi sääsevõrgu õue.

Poole üheksast ikkagi sõbrad triklis ja läheme paraadi otsima. Esialgne plaan teha seda jalgsi saab ikkagi auto peale ümber mängitud. Sest võib tekkida vajadus operatiivselt asukohta muuta

Info ürituse kohta on vastuoluline. Potentsiaalse toimumiskohana mainitakse meist mitte kaugele jäävat kaitseministeeriumi territooriumi, millest juba eile möödusime. Kõlab ka versioon, et paraad protestide tõttu ära jääb

Rahvast mainitud paigas natuke on, aga mingit elevust või ärevust või mingit muud emotsiooni eriti silma ei torka. Eerol ei anna süda rahu ja läheb topib oma nina epitsentrisse. Näis, kas saab adekvaatsemat infot toimuva kohta.

Me sooritame niikaua sisseoste hommikusöögi näol. Sai ja keedumuna. Suhteliselt kindla peale minek.

Kuna pole märke, et varsti midagi toimuma hakkaks, siis teeme plaani sõita majutusse, panna asjad kokku ja hakata liikuma. Kuna liikumissund jääb nagunii siia poole, siis saame veelkord pilgu peale heita, et äkki vahepealne aeg on muutusi toonud.

Aga kui ca tunni aja pärast naaseme, siis on olukord endine. Eks neil olegi ju terve päev otsa aega ja kui ka midagi välja ei tule, ei juhtu ka midagi.

Meie aga üritame linnast välja saada. Suuremetel ristmikel on tohutud ummikud. Ühel sellisel üritab meid peatada mingis laigulises vormis mees. Näitab eemalt ka mingit tõendit ja püüab meid kõigest väest liikluskaoses teeserva suunata. Me ei taha aga alluda. Lõpuks seisab suisa lihtsalt autol ees ja ei lase liikuda. Asja teeb hulluks see, et polekski nagu kuhugi liikuda, kogu tee on tehnikat täis, kõik küll pusivad kuidagi, aga summaarne kiirus on kaugelt alla inimese liikumiskiiruse. Üsna pea on meil kallal veel igasugu tavariietes tõenditega tegelasi. Üks on eriti agressiivne, nimetades ennast immigratsiooniametnikuks ja nõuab dokumente. Nõuan tema oma vastu, aga enda omast ta lahti lasta ei taha. Lisaks on kaks vormiriietes meest, vööl käerauad. Nimetavad endid politseinikeks ja tunduvad ehtsad. Ühe käest küsin, et mis toimub, tema vastu, et on tõesti immigratsiooniametnikud ja vaja dokumente näidata. Kokku on juba autoakna pilu taga oma kuus- seitse tegelast summas. Kuigi jutt käib inglise keeles, on enamusest poolvõimatu aru saada. Lõpuks läheb tatipritsimine nii kaugele, et pistan oma passi aknapilust välja. Tüüp lappab seda ja teatab, et justnagu oleks mul midagi aegunud. Mis täpselt, ei saa aru. Nõuab teisi passe ka. Ütlen, et enne ei saa, kui esimene tagasi on saadud. Punnib vastu, aga lõpuks toimub vahetus. Viimast passi ei taha vennike enam kuidagi tagasi anda. Kirjutab oma nuputelefonile 50. Just siis aga saabub veel rahvast ja mingi tüüp teeb kurja häält meie ahistaja peale. Saame passi tagasi ning justnagu nõiaväel on ka liikluses auk ja saame minema..

Raske on mõelda, mis sellises situatsioonis see õige käitumismudel võiks olla. Pole võimalik üheselt määrata, kas tegu on puhtalt libaametnikuga, või siis ametnikuga, kes üritab välja pressida või hoopis tõepoolest ausat kontrolli läbi viiva ametnikuga. Kuna see viimane on ebatõenäoline, siis on tähtis vahet teha kahe esimese variandi vahel. Sest libaametniku puhul aitab võimalusel lihtsalt ära sõitmine, pärisametniku puhul aga võivad sellele siiski ka mingid meetmed järgneda.

Lõpuks linnapiirkonnast väljas, saab mõnda aega rahulikult kulgeda. Tee on hea, liiklust vähe, maainimesed tunduvad sõbralikud ja paar nööriga tõkkepuud ka muret ei tekita.

Aga siis tuleb ühes suuremas asulas ette teeblokk. Nagu juba linnas kuulujuttu kuulsime, olla protestimas sõdurite naised. Kõlab küll uskumatult, aga muud ka ei tea. Peaks hiljem täpsustama. Rahul ei oldavat kaitseministriga ja üldise olukorraga armees. On sellega kuidas on, aga tee on blokeeritud mõlemas suunas ja autosid läbi ei lasta. Õnneks saame kaartide abil mööda väikeseid teid külast ringi sõita. Kuuleme siin, et nii olla ka järgmistes asulates tee kinni. Age eks seda siis vaata edasi. Hiljem selgub, et protestide tulemusena minister ollagi tagasi astunud.

Edasi kulgeb kena asfalttee üsna lopsaka looduse keskel

Teeservi palistavad kautšukiistandused

Päris huvitava nimega asula – Kakata

Sõita saab päris pikalt, enne kui tuleb järgmine teeblokk.

Siin on asja vist veelgi tõsisemalt võetud. Kaardimaterjal läbi töötatud, lähme leitud läbipääse katsetama.

Aga kõik need lõppevad üksteise järel tupikus vastu ühte kitsast, aga samas sügavat kraavi

Ühe sellise ümberkeeramise juures teeme natuke pattu ja käime ka banaaniraksus.

Kahjuks sellised rohelised banaanid süüa üldsegi ei kõlba. Kui, siis võib-olla praetult

Selle käigus saab vahest päris pikalt läbi tihnikute kulgevatel jalgradadel liigeldud, mis auto jaoks kaugelt liiga kitsad.

Tulemuseks on tihedakriimuline auto ja mõningad irdunud detailid. Kui viimane lootus on luhtunud, naaseme maanteele. Blokk on eemaldatud ja liiklemine vaba. Kuna asula on päris suur, head sõbrad kodus on vahepeal aidanud puuduvate dokumentide asendamisega, siis otsime siin sobiva võimaluse nende legaliseerimiseks. Sellise koha ka leiame

Peale päris pingelist tööd arvutis saab tulemus ka kenasti materialiseeritud värviprinteri abiga

Kui uuesti liikuma saame, hakkab juba õhtu lähenema. Läbime selliseid asulaid nagu Gbarnga

ja Tomato Camp, mis on päris omapärase nimega küla

Varsti vaja laagriplats leida. Teeme selleks päris pikki otsinguid, aga nagu mõned korrad varemgi leiame selle miinimumnõuetele vastava paiga suisa viimasel minutil. Asub see küll teest mitte kaugel, aga on siiski privaatne. Paar tüüpi küll asjatavad siin. Üks neist väidab, et maa kuulub tema isale, aga meie siin ööbimine on täitsa ok. Ega me tahakski enam kuhugi minna. Paik on otse jõekese kaldal. Kuna ammu pole vihma sadanud, siis jõgi hetkel ei voola vaid on lihtsalt loikude kujul. Sööme teelt kaasaostetud ananasse ja otsustame sellega ka piirduda. Esineb üksikuid sääski, aga otsmikulambi valgus meelitab kohale ka arvukaid muid tegelasi ja jätame söögitegemise hommiku peale. Kuigi on kuiv aeg, on õhuniiskus kõrge ja keha on kaetud kleepuva kihiga. Esimest korda ööbime üsna looduslikus keskkonnas. On küll ka siin puid raiutud ja ka muud inimtegevust, aga sellegipoolest paistab olevat ülekaalus looduslikud kooslused. Seda saab järeldada ka väga mitmekesistest loodushäältest, mis ümbrusest kostavad.

Üks kummaline asi on siin küll. Metsa alla on veetud kuhjad ilusat liiva. Sellest võib veel aru saada, aga miks sellised kuhjad on ka keset jõge, on juba täielik mõistatus. Homme valges teen pilti ka. Praegu aga üks ülesvõte ümbruskonna suurimast puust

Läbisõitu kujunes täna 280 km

Teisipäev, 13 veebruar.

Poole seitsmest valgeneb. Kuskilt kaugemalt kostab kuke kiremist. Loodushääli on natuke vähem ja vaiksemalt kui öösel oli. Uni läinud ja tõusen.

Teen kohvi. Eilne maaomanik juba platsis ja uurib kas kõik on korras, kuidas magasite. Ütlen, et sõbrad alles magavad ja tüüp lahkub.

Vaatan veel lähiümbruses ringi. Selliseid arusaamatuid kuhjakesi on vees palju

Oleme oma laagri seadnud ilmselt kunagi puusöe valmistamiseks kasutatud platsi kõrvale. Näha on ringikujulised söestunud laigud

Valmistan hommikuks kartulipudru koostöös makaronidega. Esimest lihtsalt pole piisavalt.

Varsti saabuvad ka esimesed tööinimesed.

Oleme siiski oma laagri seadnud keset aktiivset tööstusrajooni. Eile märgatud ja mõistatusi pakkunud liivakuhjad saavad enam vähem tõenäolise selgituse

Esimesena tööle ilmunud mehed kinnitavad versiooni, et liivakuhjad, mis jõest välja tassitakse, on müügiks. Pildil näha ka ilmselt ööseks likku jäetud supipajad

Teevad seda tööd tüübid paljajalu

Väikese jalutuskäigu tulemusena ilmneb, et meie külje all asunud jõesäng on ainult suurema jõe sopp.

Loodus on siin lopsakaim ja liigirikkam kui seni nähtu. Igasugu värvilisi ja kirevaid olendeid lendab ringi

Liikuma saame alles natuke pealt üheksat.

Aeg on varsti ka tankida. Teeme seda teede ristumiskohas asulas nimega Ganta. Kütuse arvestus käib siin riigis gallonites ja seetõttu pole päris üheselt meile selge ka liitrihind. Kolmveerand paaki kütust läheb maksma 62 dollarit, mis võiks siiski enam vähem õiglane olla.

Raudteid on siin riigis vähe, täpsemalt kolm eraldiseisvat lõiku ja kõik nad on mitte inimeste vaid rauamaagi transpordiks ehitatud.

Nii ka see pikim neist kolmest siin pildil, mida paar aastat tagasi hakati ka pikendama siinsamas kõrval asuvasse Guineasse

Mõni aeglasem vagun paistab ešelonist maha jäänud olevat

Peale Sanniquellie asulat algab tolmav pinnastee. Tee-ehitus küll käib ja ilmselt on plaanis asfalteerimisega edasi liikuda.

Sehyikimpa asulas toimub teede hargnemine. Paremale läheb Elevandiluuranniku piirile, vasakule aga Yekepa nimelisse kaevanduslinna, mille lähedal asub Libeeria kõrgeim tipp Nimba mägi. Mõte oli enne riigist lahkumist ka seda piirkonda külastada. Pöörame vasakule. Kohe varsti on teel väravad

Teelt keeravad maha mitmed haruteed ja näha on toimivaid kaevandusi.

Linna piiril on uued väravad. Ka need avanevad suuremate probleemideta.

Paar kilomeetrit enne sihtpunkti algab kaitseala.

Siin tuleb ette uus tõkkepuu, mis enam avaneda ei taha.

Eero proovib anda endast parima, aga sellest ei paista piisavat.

Vaja on registreerida ennast peakontoris ja ilmselt saada endaga kaasa ka giid. Selleks me enam valmis ei ole.

Läheme hoopis vaatama peale sõda hüljatud kaevanduslinna.

Majad vaevu veel paistavad nende ümber kasvanud võsast

Mingi keskväljaku moodi plats on veel suhteliselt hästi säilinud. Mõnisada meetrit siit jääb Guinea piir. Et mitte kogemata piiririkkujaks saada, siis kaugemale enam kondama ei lähe. Kuigi, nagu Aafrikas enamasti ikka, siis reaalset piirikontrolli kuskil ei teostata ja kohalikud jalutavad niikuinii edasi tagasi kuhu ja kuidas tahavad

Keerame otsa ringi ja hakkame tagasi liikuma. Nüüd vasakule jäävad Nimba mäed

Kohalikus mehaanikatöökojas õnnestub ka auto küljest irdunud detailid tagasi installeerida

Selgub, et teehargmikult piiri poole viib suurepärane asfalttee. Tegelikult ehitus alles käib, sillad pole veel valmis. Samuti lõpukilomeetrid ootavad alles kõvemat katet ja tolmavad nagu kord ja kohus.

Veerand kolme paiku jõuame Libeeria-Elevandiluuranniku piirile.

Väljumisega probleeme ei teki. Kõigepealt tuleb kenas sinises majas tolliprotseduur.

See seisneb auto dokumendile ühe templi saamises.

Mingeid jälgi kohapeale sellest ei jää, et selline auto siitkaudu riigist lahkunud on. Järgmiseks kantakse meid immigratsioonimajakeses żurnaali.

Järgneb kolmandas majakeses passide tembeldamine. Enne seda saame siiski ka oma Elevandiluuranniku viisadega teisi passe näidata.

Piiriks on jõgi, üle mille viib kitsuke raudsild.

Elevandiluuranniku pool jääb esimene vastuvõtt paremat kätt jäävasse väikesesse, aga suure katusealusega, putkasse.

Siin on kaks instantsi. Esimene kontrollib kollaseid passe, teine tavalisi.

Selle viimase käigus tuntakse huvi ameti, ema-ja isanime, reisi eesmärgi ja sihtkoha vastu. Siin pildil vaade tagasi sillale Libeeria poole

Protsessi käigus saabub motikaga rahavahetaja, kellega teeme diili 100 usd vääringus. Kurss 600. Eurot vahetada ei soovita.

Kogu toiminguteahela lõpetab fotosessioon. Ja seda mitte võtmes, et tore oleks valge mehega pilti teha. Seisame rivvi auto ette ja vastav grupipilt rändab ilmselt meie piiriületuse andmete juurde. Üks ametnik napsab Mihklilt selja pealt parmu kinni. Sedalaadi vereimejaid on viimastel päevadel ennegi kohatud. Õnneks üksikeksemplaridena. Protsessi tulemuseks on tempel passis

Passide ja fotodega asjad korras, liigume üle platsi vasakule jääva tolli poole. See on see kollane hoone pildi keskel.

Enne päris tolli jõudmist jääb teeserva väike putka, mille juures olev tegelane soovib auto üle vaadata. Praktikas tähendab see vasaku tagaukse ja tagumise ukse korraks avamist. Seejärel liigume juba tolli.
Siin on tegemist seni kõige asjalikuma tolliametnikuga, kes kõigepealt pildistab üles kõik, mis mul talle pakkuda on. Küsib ka karnetit, mida meil ei ole. Seejärel läheb ja kontrollib autolt vin-koodi. Järgneb auto pildistamine. Lõpuks öeldakse, et dokumendid on saadetud kuhugi ülemusele ja peame ootama. Peale väikest ooteaega saadetakse meid esimesse suuremasse linna tolli. Sealt peaksime saame autole legaalse paberi. Selgub, et Elevandiluurannikule karnetit otseselt vaja ei ole ja turistile väljastatakse spetsiaalne tasuta vinjett. Teele kaasa saab ka väikese infobukleti

Hakkame liikuma.

Google map käsib keerata vasakule.

Tee osutub eriti pisikeseks ja tundub üldse eespool sumbuvat.

Maps.me näitab teist marsruuti. Keerame tagasi ja tõsi ta on, tegemist saab olema heas korras kruusateega. Ainult tolmab koledal kombel. Sõita on ligi 30 kilomeetrit.

Vastav tollipunkt asub vasakut kätt meie tee ristumisel asfaltkattega teega. Koordinaadid 7.268055, -8.157250

Aga vormistamine käib üks kompleks tagasi.

Vajalik ametnik leidubki ja vormistamine saab alata.

Selleks tarbeks kontrollime veel kord vin-koodi üle, sest kõik andmed kantakse väidetavalt arvutisse. Seejärel läheb vaja inimest või hotelli meie sihtkohas. Ka siin aitab välja Googel. Leiame kiiresti sobiva paiga koos telefoninumbriga ja kõik tunduvad rahul olevat.
Sellele järgneb auto igakülgne pildistamine.

Seejärel andmete kandmine arvutisse.

Selgub, et me ei täidagi mingit dokumenti vaid ainult taotlust dokumendi saamiseks.

Õige asi aga otsustatakse kuskil kaugel ja siis ilmselt saadetakse elektroonilisel kujul siia. Seniks aga väljastatakse taotluse kohta kviitung.

Mõne aja pärast läheb see andmete sisestaja meist mööda ja ütleb, et läheb üle tee kontorisse paberit välja trükkima. Küsimuse peale, et kas kõik ikka ok, saan jaatava vastuse
Varsti tuuaksegi ahjusoe print ja pannakse veel pidulikult kollaste kaante vahele.

Hakkame liikuma linna poole nimega Man
Esimesest supermarketist saame ennast veega varustatud, muid põnevaid vedelikke eriti saadaval ei ole.

Mahapleu asula

Teeristil Zélé- nimelises asulas Manist väljumisel ostame igaks juhuks kõige kindlamat toiduainet Aafrikas – saia

Kella seitsmeks on pime ja natuke enne seda aega otsime kohta, kus öö mööda saata.

Nende lagedate platside leidmisega on üksjagu tegu, sest lihtsalt niisama maanteelt teid maha ei keera. Ikka on tee otsas kellegi elamu või suisa küla. Rohumaadel on aga rohi üle pea ja telkimine eriti võimalik ei ole. Parimateks kohtadeks on osutunud karjäärid, millest tee-ehituse ajal on täidet võetud. Aeg ajalt neid ikka peaks olema teeservas. Teine ära proovitud variant on elektriliinide alune. Kõrgepinge liinide all on valdavalt ikka tee ja seda varianti oleme sellel reisil juba ka kasutanud. Ja selliselt kujuneb tänanegi õhtu

Kui hommikul oli kartulipuder makaronidega, siis õhtul riis sama toiduainega. Ka põhjus sama, riisi pole piisavalt. Sisse läheb veel purk konservherneid, paar puljongikuubikut, sibulat-küüslauku. Seda viimast, teadagi, ohtralt. Ja siis muidugi sealiha.

Mihkel pidas aeg-ajalt arvet, et palju meil neid asendamatuid konserve veel varus on, aga nüüd on tal ilmselt samuti väike arvestusviga sisse lastud. Aga vähemalt kahte säärast toodet on autos veel  näha.
Arutame õhtusöögi kõrvale ka edasist stsenaariumi. Auto mahamüümine siin riigis paistab olevat seotud märkimisväärsete riskidega, seda eriti minu jaoks. Kuna kõik sai vägagi üksikasjalikult arvutisse sisestatud, võib juhtuda isegi niiviisi, et mind riigist ilma autota välja ei lasta. Seda lennujaamas, kui mööda maapiiri tahaksin näiteks  Libeeriasse minna, võiks asi isegi õnnestuda, sest mingit arvutustehnikat piiril küll silma ei hakanud.
Oleme liikumises ida suunas ja seetõttu pimeneb aina varem. Kõht täis söödud, asjad koristatud, ei jäägi muud üle kui magama asutada. Pimedas õues istuda on imelik, töötav pealamp aga meelitab hulgaliselt kõiksugu olendeid ligi. Ümbruses lendab kohalikke jaanimardikaid, külast kostab valju muusikat. Kell on pool üheksa. Kobin telki.

Kolmapäev, 14 veebruar.

Arvestades, kui vara sai magama mindud ( tõsi, mitte küll kohe ka magama jäädud), siis on üsna loomulik, et kolmveerand viiest on uni läinud. Kuulan mõnda aega kuskilt kaugemast külast kostvat lakkamatut muusikat, lähemaid hääli, nagu linnud, tsikaadid, maanteemüra ja Mihkli norskamine. Enne poolt kuut ajan end lõpuks telgist välja. Kaunis valge on juba. Ka muusika külast on lõpuks lakanud. Mihkelgi ärkab. Sooja näitab autol olev mõõteriist 21 kraadi. On kergelt kastet. Nagu pildiltki näha, on meil telgid päris hästi kamufleerunud.

Juba enne kaheksat liigume. Selgelt on näha, et tegemist on teist masti riigiga kui eelmised. Tee on lai ja sile, kergliikluseks on piisavalt lai teepeenar.

Aeg-ajalt on ka kontrollposte, paljud neist hoiavad pidevalt siili ees ja liigutavad seda siis sujuvalt eest, kui tundub, et võiks auto läbi lasta. Kinni peetakse meid harva ja see “ei räägi prantsuse keelt” paistab üsna hästi töötavat. Teeserva tekivad maastikku mitmekesistavad kaljud

Väga rohkesti on teepeenardel surnuaedu, mis kohati on väga silmatorkavad

Muidu üsna korras riigis viskab aeg-ajalt siiski ka selliseid pilte ette

Buyo järv – Lac de Buyo, 1980 aastal ülespaisutatud tehisjärv

Nagu näha, pole selle pika perioodi jooksul ikkagi veel üleujutuse alla jäänud puud ära kõdunenud

Käru katusel ja kärumees pera peal

Daloa, riigi suuruselt kolmas linn oma veerand miljoni asukaga

Esimese kodusõja lõpuks, kui riik de facto pooleks oli jagunenud, jäi see asula enam vähem kahe osapoole vahele ja oli tunnistajaks brutaalsetele massimõrvadele

Maantee Gonate asula kohal

Tankimise võtame käsile Bononi asulas.
Kütus paistab siin olevat kõikjal ühe hinnaga. Ei tea kas riiklik regulatsioon, kartellikokkulepe või vaba turg, aga liiter diislit on kõikjal 715 cfa-d, mis teeb nii 1,1 eurot. See on natuke odavam, kui eelmises cfa riigis Senegalis, kus see hind oli 755. Bensiin maksab 875.

Tegemist on üle sajatuhandese elanikkonnaga asulaga ja seda on ka märgata

Taas püüavad pilku huvitavate vormidega kivid

Kes ikka ilma kanadeta reisile läheb

Igasugu kaameratest ei paista puudust olevat

Järjekordne kontrollpost peale Zatta asulat

Kuna siin peavad sõidukid hoo maha võtma, on kauplejatel suurem šanss oma kaupa pakkuda

Riigi pealinn, Yamoussoukro, paljude vaatamisväärsustega ei hiilga. See- eest on see põhiline ka vägagi imposantne.
The Basilica of Our Lady of Peace of Yamoussoukro on 300 000 000 dollarit maksma läinud katedraal.

Käime ka sees.

Sisenemine on huvitav, kaasreisijad peavad autost väljuma ja läbi metalliotsija sisenema, mina aga saan lihtsalt tõkkepuu alt läbi parklasse sõita, ilma, et keegi huvi tunneks, mis mul masinas on.

Pilet välismaalastele on 2000 cfa-d.

Katedraalis sees pildistada ei lubata, aga ukselt võib klõpsu teha küll.

Kirikus on pinda 30000 m2 ja ruumi 18000 inimesele

Tundub küll suur ja tore, aga samas kõle ja mõttetu ehitis, kus mitmetele tuhandetele mõeldud istekohti täitvat teenistuste ajal paarkümmend inimest.

Peale , või siis ka enne, külastust saab loomulikult jätta raha suveniiride müüjatele.

Pealinna teine vaatamisväärsus on presidendipalee.

Õigemini seda ümbritsevas tiigis elavad krokodillid ja seda just nende lihaga söötmise ajal.

See viimane toimuvat kell viis, seega seda me ei näe, nii nagu ka tohutul territooriumil kõrge aia taga asuvat presidenti. Võib-olla on see tema, kes siin seisab, aga kindel ei või olla.

Pargime auto väikeseks jalutuskäiguks teeserva. Öisel ajal oleks mõistlik ettevaatlik olla.

Siin kõrval on veel üks tagasihoidlikum kirik, Cathédrale Saint Augustin de Yamoussoukro

Siit edasi kuni Abidjanini viib 2+2 kiirtee.

Politseid on kaunis palju, aga nagu tihti maailmas, siis paistab, et nendegi leivanumber on rohkem rekkameeste kottimine. Meid keegi ei tülita.

Tegemist on tasulise teega. Kaks korda tuleb maksta á 1250 cfa

Tee ääres käib ka elav kaubandus.

Põhilised artiklid pärinevad põllumajandusest. Valdavalt saab osta banaani. Seda me ka teeme.

Ümbrus on küll roheline, aga loodus on nähtavalt tohutu surve all.

Aeg-ajalt paistavad teele tohutu jämedad vanad kännud ja näha on erinevaid puutüükaid, mis annavad aimu, et kunagi on siin ikka vägev mets olnud. Kuskil paistab seda vägevat metsa veel praegugi olevat, aga töö selle kallal käib.

Nüüd on maha raiutud ürgmetsa asemel heal juhul istandus, tihti aga lihtsalt tühermaa või mingi võsa, mis võimalusel põlema pistetakse.

Nii tõusebki kuskilt pidevalt suitsu, mis prügi põlemisel on veel eriti hingemattev.

Teel sõitmise eest tuleb ka raha välja käia

Nagu ikka, nii ka siin tegijal vahest juhtub

Mõnel pool on ka liiklusmiilitsat tööd tegemas märgata, aga meil õnnestub seekord läbi lipsata

Abidjani lähenedes on märgata mitmeid arendusi ja tootmist, nii töös, kui ka ehitusfaasis

Peale linna administratiivpiiri ületamist hakkavad esmalt silma eramurajoonid

Kui ma ei eksi, siis peaks olema tegu jamssi transportimisega

Abidjan oma ligi 6 miljoni asukaga on tohutu suur linn. Ja paistab jõukas. Autopark on uus ja uhke, meie oma vana ja karastunud Suzukiga jääme ikka varju. Teed on laiad, sillad suured, ummikud tõsised. Triivime Ghana saatkonna poole.

Info selle riigi piiridel toimuva kohta on väga vastuoluline ja ka nõuded viisa saamiseks osalt problemaatilised.

Näiteks peab olema Elevandiluuranniku resident, et üldse siin viisat taotleda. Samas aga pidi residentsust politseijaoskonnas 2000 cfa eest lihtsasti osta saama. Ebaselge on ka auto ilma karnetita riiki saamine. Vajalikud nõuded on ka seinale üles seatud

Saatkonnas me suurt muud teada ei saagi ja liigume edasi kesklinna poole, et majutusega tegelema hakata. Ees on tasuline sild üle Ebrie laguuni

Vaade sillalt paremale, city poole. Näha on ka teine sild üle sama veekogu

Et asjadesse selgust tuua ning. ööbimine leida liigume majutust ja internetti otsima..
Sõidame riigi koloniaalaegsesse 19 sajandi pealinna Grand-Bassamisse.

Siin õnnestub leida kohaliku sideoperaatori Orange kontor.

Sim kaardi ost, vormistamine ja seadistamine nõuab dokumenti ja vähemalt poolt tunnikest vaba aega.

Öömaja leiame siitsamast piki ookeani kallast erinevaid majutusasutusi kammides. Esialgu jääb hinnatase 40000 cfa juurde, nagu näiteks sellises majutusettevõttes

Mida rohkem linnast välja, seda suurem on jõuõlg kauplemiseks. Lõpuks maandume selliste tubadega asutuses.

Ookeani rand siin sama kena kui eelmistegi juures

Igatahes päikeseloojangul saame selle reisi esimese ujumise läbi viia.

Lained on võimsad ja kisuvad vägisi vette. Kehvemad ujujad, nagu mina, võiksid ja peaksid ettevaatlikud olema

Majutus pakub ka õhtusööki ja mida siis ookeani kaldal veel süüa, kui mitte kala

Kõrvale saavad huvilised mekkida kohalikku külma kesvamärjukest. Kohe näha, mis spordiala siis number üks on.

Siin aga veel meie tänaõhtuse öömaja nö. vastuvõtu lett

Läbisõitu tuli täna tänu headele teedele suisa 585 kilomeetrit

Neljapäev, 15 veebruar

Hommikul kuuest äratab vihm. Sadu on tugev, nagu troopikas kombeks. Efekti võimendab plekk-katus ja tugevad tuuleiilid. Umbes veerand tunniga paistab suurem sadu möödas olevat. Aga uni on läinud. Lähen õue.

Vihm küll jäi üle, aga õhuniiskus on nüüd meeletu.

Majutusest lahkume üheksast

Enne linna poole suundumist otsustame üle vaadata kohaliku suurima vaatamisväärsuse

Liigume linna poole piki mereranda, mis moodustab kitsa siilu laguuni ja ookeani vahel.

Ühelt oma maailmarändurist sõbralt Moskvast saan kohaliku kontakti, kes aitavat, kui mõni mure peaks tekkima. Kirjutangi, ilma eriliste ootusteta. Ei teagi kus inimene asub või mis keeles suhtleb. Üllatus on suur, kui mulle tuleb vastus “Tere Toomas” . Edasi areneb umbes järgmine kirjavahetus.

Kahjuks kujuneb erinevatel objektiivsetel põhjustel hetkel nii, et kohtuda meil ei õnnestu

DHL õigest  kontorist kinnitatakse küll paki saabumist Abidjani täna, aga kätte saavat me selle ikkagi alles homme hommikul,  kuna nende kontor pannakse lihtsalt varem kinni.

Seega on aega kohaliku eluga tutvumiseks. Et kesklinn on autodest umbes, on tohutu palav ja tegelikult napib ka põnevaid sihtkohti, siis otsustame sõita piki rannikut Ghana piiri poole populaarsesse suvituskuurortisse Assiniesse.
Linnast lahkumisel ummikus seistes hakkab paistma ees tõsine vihmapilv.

Peagi on soe troopiline paduvihm ka reaalsus.

Temperatuur langeb 33 kraadilt kiiresti 21-le. Aga üsna pea on kõik läbi. Temperatuur hakkab taas kiiresti tõusma. Ainult et nüüd on õhuniiskus veel kõrgem. Pluss on, et teed ei tolma.
Grand Bassamist viib edasi ahjusoe kiirtee.

Teemasinad alles viimistlevad lõiku ja isegi teemaksu kogumise taristu pole veel valmis. Selline uhke, veel mitte ühelgi kaardil eksisteeriv maantee viib Assoundeni, siit edasi kulgeb juba tavapärane asfalttee. Ookeani kalda moodustab pikk maakitsus, mille taha jääb laguun. Niiviisi on kaldaid suisa kolm. Jääb siis palju kõrge taraga ümbritsetud uhkeid villasid, hoovid g-mersudest umbes. Vahepeale jääb muidugi ruumi ka lehkavateks prügimägedeks ja tossavaks metsaaluseks või lihtsalt tühermaaks. Assini paistab olevat valdavalt puhkusele orienteeritud 16000 elanikuga külake. Kuna turiste on vähe, ründab käigu aeglustumisel autot hord mingeid guide või parkijaid või paadimehi. Täpselt sotti ei saagi. Kui aega rohkem, võiks siin päris tore olla mööda neid laguune paadiga ringi sõita.

Tagasi otsustame sõita mööda pinnasteed merekaldal.

Rannik on peaaegu täies ulatuses privatiseeritud. Google kaardid näitavad Mohame küla kohal võimalust üle kitsa laguuni taas suurele teele naasta, aga seekord saab võidu maps.me kelle andmetel on siin ainult paadiületus

Õhtu saabub aga vãäramatult. Kuigi teeme paar hädist katset leida uus öömaja siis anname kiirelt alla ja maabume samas kohas kus viimatigi ööbisime. Kõik juba tuttav ja pole vaja palju seletada.
Jõuab ka enne täielikku pimedust ookeanis natuke hullata.
Päeva lõpuks oleme ümbruskonnas suisa 238 km maha tiirutanud.

Reede, 16 veebruar.
Põõnamine toimub poole kaheksani. Kuna toal on luugid ees, siis on pime nagu koopas ja ilma valgenemist peab tunnetama. Hommikust vihmasadu täna ei luba.
Hommikul kraanidest vett ei tule ja hambapesu tuleb pudeliga ära toimetada. Muu pesu peab ootama ja ka hommikuujumist pole mõtet ette võtta. Soola ei saa kuidagi maha.
Liikuma saame alles poole üheksast. Internett on taas otsa saanud.

Samast kontorist, Bassamis, kus algselt sim- kaardigi ostsime hangime 1,5 gb netti juurde ja liigume linna. Täna enam eksperimente ei tee ja liigume kiireimat võimalikku tasulist teed pidi.

DHL teatab, et pakk on ikkagi alles lennujaamas. Küsimuse peale, kaua aega läheb, saame vastuseks, et kaks-kolm tundi.

Pakume siis varianti, et läheme ja korjame paki ise lennujaama kontorist ära, saab rutem. See sobib. Rõhutame igaks juhuks kaks korda, et see pakk siis ikka ootaks meid seal ka, mitte ei liiguks vahepeal siiapoole.

Taas maadleme ummikutega. Õnneks on hetkel natuke vähem liiklust ja mul hakkab juba ka marsruut pähe jääma. Tean kuidas kiiremini kriitilisi kohti läbida. Vahemaa on ca 20 km.

Lennujaama DHL-s selgub muidugi, et need siin ei tea asjast midagi ja saatsid paki kenasti kesklinna kontorisse.

Vihastamine ka ei aita. Aafrika. Paneme siis jälle kesklinna poole teele. Veerand kaksteist oleme taas kesklinna kontori juures.

Nüüd selgub, et meie saadetis on kuhugi kadunud. Ilmselt mitte päris kadunud, aga kuna vedu lennujaamast siia teostab allhankija, siis pole võimalik täpselt tuvastada, kus just meie pakike on. Käin kiiruga lähedalasuvas poes külmi jooke hankimas. Üle tüki aja õnnestub leida adekvaatset piimatoodet

Lõpuks, juba peale keskpäeva, vajalik saadetis siiski laekub.

Et suures saksa ettevõttes on asjad natuke lappama läinud, näitab seegi, et paki saatja sai juba eile õhtul info, justnagu oleks saadetis saajale üle antud

Linnast välja viib esialgu lai ja uus maantee.

Vasakule jääb suur ja uhke staadion. Jalgpallihuvilised ilmselt teavad seda riiki.

Piiripunkti, mis eelluure põhjal võiks kuidagi meie lähteandmetega sobida, jääb ca 300 km sõita. Alguses on teeservades puha haritud maa ja istandused. Valdavalt õlipalm ja banaan

Edasi aga on ka üsna metsiku loodusega lõike

Päris kadunud pole loomulikult ka alepõllundus ja prügilõkked asulate juures

Asulate juures pakutakse igasugu erinevaid surnud loomi müügiks.

Valdavalt on tegemist erinevas suuruses rottide ja muude närilistega, aga ühel korral rippus ka väiksem kitselaadne üle õla

Et oleme oma cfa varud taas miinimumini kulutanud, tühja paagiga aga piirile minna pole mõistlik, tegeleme viimases suuremas asulas, Abengourous, valuutavahetuse otsimisega.

Pangas see raske ja keeruline finantsafãär lõpuks siiski õnnestub. Aga aega läheb suurusjärgus pool tundi.

Kaardiga siin tankida ei saa ja valuutadest öeldakse samuti ära. Ainuke koht, kus siin riigis kaart sobis, oli Carrefouri pood. Ka õhutemperatuur on tõusnud üsna sinna taluvuse ülemise piiri lähedale

Tangime lõpuks Niando nimelises külakeses.

Üle tee on kena kirik vahelduseks mošeedele – Eglise Catholique de NIANDA (Coeur Immaculé de Marie de NIANDA)

Piirile Ghanaga jõuame kolmveerand kuueks.

Tavaliselt on siinmail piirid pimedast pimedani, see tähendab kinni kella kuuest. Siin mingi sebimine veel käib. Inglise keelt keegi ei mõista, aga ühe jutust võib aru saada, et äkki ikka töötatakse kaheksani. Ja muudkui tahavad meid välja tembeldada. Üritame ikka selgeks teha, et tahaks käia enne Ghaana pool uurimas, kas me ikka viisa saame piirilt ja kas ka ilma karnetita riiki saab. Lõpuks tundub, et mitme inimese ühistöös ka see sõnum pärale jõuab. Sest kui me ühte kahest ei peaks saama ja peame tagasi tulema, siis oleks taas tükk tegu, et meid kuidagi Elevandiluurannikule uuesti sisse möllida . Saame ühe tüübi, tundub, et täitsa suvalise, auto peale ja sõidame Ghaana poolele. Tegelikult on see siinsamas, . Ja oh imet. Selgub, et tüübid siin on valmis meid kohe vormistama hakkama. Ja piir ikkagi lahti ainult kuueni. Ütlevad, et me oleme veri lakid, et ikka jõuavad meid ära vormistada. Selline see Ghaana piiripunkt välja näeb.

Algab paras segadus, sest sisse vormistamiseks on vaja dokumente ja samas on vajalik veel ka Elevandiluuranniku väljumstempel. Eero tegeleb passide ja viisamajandusega.. Transiitviisat, millega arvestasime, siit ei saa. Ainult tavalise, turistika. Röögatu hinnaga. Aga kõigepealt on vaja minna tagasi eelmisse riiki meid välja registreerima

Mina aga tegelen autoga. See asi laheneb natuke lihtsamalt. Mingis etapis on vaja passi. Kuna Eerot pole veel näha, siis annan oma teise passi. Igaks juhuks räägin loo ära ja see sobib. Varsti tuleb üks ametnik ja ütleb, et teise .pool piiri asjade lõpuleviimiseks pean ka ikka sinna minema koos auto dokumentidega. Saadab mind ja leiangi Eero seal kahe ametniku seltsis suurt žurnaali täitmas.

Pannakse mindki kirja ja siis tuleme koos tagasi.

Ajutise sisseveo paberi saab 50 ghaana raha eest. Kui palju see teeb, kohe ei tea. Et ghaana raha pole, pakun eurosid/dollareid. Saan aru, et nõutav summa on väike ja valuutad ei sobi. Teevad küll nalja, et siis 50 dollarit, aga tegelikult nad nii ei mõtle. Viimases hädas pakun cfa-sid. Neid peaks veel peale viimast tankimist mingid riismed olema. Selgub, et see sobibki. Vaja on 3000. Leian autost 5000-se kupüüri. Minuga kaasa jooksnud ametnik peab loomulikuks, et ülejäänud raha jääb nö. valurahaks ületunnitöö ja jooksmise eest.

Selle tasumise kohta saab ikka ametliku paberi kah

Vahepeal jääb hetk vaba aega ja lipsan sisse territooriumil asuvasse ja ennast tax free’na reklaamivasse müügipaviljoni. Selline formaat tundub kuidagi võõras siinkandi piiridel, aga näe, nii ta on

Viisade saamiseks on vaja veel midagi migratsioonikaardi sarnast täita. Tulemuseks on sellised jäljed passis.

Meiega koos üle piiri sõitnud tüüp arvas, peale seda, kui kõik asjad jonksus,  et temal selles ikka otsustav roll olnud ja nüüd oleks aeg teda ka vastavalt premeerida. Pudeli vett põlgas ta ära, aga 500 cfa-d tundus juba piisav antud panuse eest.
Hakkame liikuma mööda kaunis kottpimedat riiki. Tee on asfalt, aga päratu suurte ja ebareeglipäraste aukudega. Seepärast väga kiiresti ei saa. Vaja leida laagriplats. Sellega aga on probleeme. Riik on 5 Eestit, aga nii 33 miljonit inimest, seega asustustihedus suur. Kui iga käimata koha kohta on mingi kujutluspilt eelnevalt olemas, siis minu jaoks peaks Ghaana olema just selline nagu oli Elevandiluurannik. Aga selline ta esialgu ei ole. Üsna lühikese aja jooksul on teel mitmeid erinevaid kontrollposte. Ühes sellises peetakse ka kinni. Miskit muret küll ei teki, aga häiriv ja imelik ikka, et miks neid nii palju peab olema.

Lõpuks leiame endale meie üsna madalaid standardeid arvestades rahuldava laagriplatsi peale suuremat Asuotia asulat. Oleme küll mitte kaugel maanteest, aga ööseks tundub liiklus rahunevat. Kuu hakkab juba looma ja valgustab päris hästi.

Eks hommikul ole paremini näha, kuhu täpsemalt oma laagri seadsime. Sääski õnneks ei ole.
Kiire õhtusöök ja ongi kell juba kolmveerand üksteist. Aeg magama minna.

Läbisõiduks kujunes 430 km.

Laupäev, 17 veebruar.

Laagriplats, nagu selgub, oli valitud hea ja privaatne, ainult ühe suure puudusega.

Linnast mitte piisavalt kaugel. Kõigepealt ärkan natuke enne nelja. Kostub non-stop muusika, mis kajab üle kogu ümbruskonna. Ei oska öelda, kas süü on nädalavahetusel või toimub selline asi siin igapäevaselt. Püüan kuulata, aga pakutav on liiga harjumatu. Tõtt-öelda sobiks seda muusikat kirjeldada kui tagurpidi käima pandud plaati. Üsna monotoonne ja täiesti ilma pausideta.
Poole viie paiku ei jää kuhugi ka allahu akbaru. Kuigi Ghaana on valdavalt mitte islamiusuline.
Kella kuueks on pandud käima  uus suur valjuhääldaja meile veel palju lähemal. Täpselt taas aru ei saa, mis toimub. On nagu taustamuusika,  millele meeshääl pidevalt midagi peale räägib. Täitsa võimalik, et tegu on usu- või valimispropagandaga. Et kuuest on juba ka valge, ronin telgist välja. Ülejäänud matkaseltskonda ei paista üldse häirivat, et asume praktiliselt keset laadamelu.  Just läheb mööda ka arvukas perekond haokorjajaid. Kõigepealt naised-lapsed, suured kuhjad oksaraage pea kohal. Kõige viimastena perepoeg ühe palgiga ja lõpus pereisa, nö. käed taskus.

Kolmveerand seitsmeks on meie seltskond koos.
Peatselt möödub meist ema ilmselt pojaga. Ema kaob kuhugi võserikku, aga poiss jääb turvalise distantsi peale valvama.
Ilm on hommikul üsna lauspilves. Kuni ei saja, on selline seade meile parim. See 35 ja üles temperatuur päikesega koos on natuke liiast..
Kolmveerand kaheksaks oleme juba liikumises.

Kas olete kuulnud sellisest miljonilinnast nagu Kumasi. Vaevalt, mina küll polnud. Tegelikult on tegemist suisa 3,5miljoni linnaga, mis on ajaloolise Ashanti impeeriumi kaubandus-, tööstus- ja kultuuripealinn. Linna keskmes asuv Kejetia turg peaks olema suurim omataoline Lääne-Aafrikas.

Lähme vaatama ja satume täpselt epitsentrisse. Siin on inimesi ja kaupa juba nii tihedalt, et ei söanda aknast pilti/videot tehagi. Sest liiklus seisab ja inimesed on pildistamise suhtes valdavalt negatiivselt meelestatud.

Lõpuks oleme linnast läbi ja saame Accra poole liikuma hakata

Kuna Ghaana rahvaarv on märkimisväärne, siis on ka sellele vastavalt teeääred asustusest tulvil. Kogu teel kuni pealinnani on ainult paar mõnekilomeetrist lõiku, kus pole asustust. Liikumine on aeglane, kuna pidevalt on lamavad politseinikud. Neid on mitut tüüpi, osad ei kannata ületamist muul viisil, kui ainult praktiliselt seisma jäädes.

Pealinna lähenedes liiklus intensiivistub märgatavalt. Paistab, et töös on suurem taristuprojekt ja liiklus hakkab kulgema mööda rajatava maantee pervesid ja ka seal, kus võimalik. See tähendab kruusa, liiva ja tolmu. Palju tolmu.

Samuti on läbipääsud tihti kitsad ja see tähendab lisaks ummikuid ja pidevat trügimist ja tuututamist

Vahepeal on jupp uut teed valmis saanud ja võib aimu saada, et kui kunagi peaks kogu objekt valmis saama, siis mis laadi see olla võiks

Siis aga jätkub kõik endistviisi kuni kesklinnani välja. Kesklinn aga ei ole midagi muud kui üks suur turg kõikjal tänavatel, kus aga saab oma lavka lahti lüüa.

Liiklus on täiesti paralüseeritud ja liigub teosammul

Accra on üle kolme miljoni elanikuga linn, kus turistil suurt midagi teha ega vaadata pole. Mõni üksik maamärk ikka on. Näiteks 1930datel ehitatud majakas – Jamestown Lighthouse.

Selle ümber käib parasjagu kaks ilmselt konkureerivat palagani/üritust. Päris täpselt ei saa sotti, kas tegu on valimisürituse või usupropagandaga.

Kui pimenema hakkab, otsime juba paaniliselt öömaja. Liigume piki kaldajoont ida suunas

Külastame erinevaid paiku, aga kuna meil on Benini viisa tegemiseks hädavajalik internet, siis need kohad, mis vastavat teenust ei paku, diskvalifitseeruvad. Kohalikku mobiilset internetti niisama lihtsalt ei saa. Kuna on laupäev ja kell juba piisavalt palju, siis selline võimalus puudub. Saaks ainult raha juurde laadida, kui kaardil olev juhtuks otsa saama. Näiteks mõnest sellisest paigast.

Sim-kaarti aga saab ainult mobiilifirma esindustest, need jällegi on praegu kinni.

Hotelliotsingute käigus satume suurde China Mall poe manu. See on esimene ja seni ainus selline suur pood siin riigis, mida näeme. Käime ka sees ja täiendame natuke oma varusid.

Lõpuks, kolmveerand üheksa maandume ikkagi Queens hotellis

Kuigi internet siin on väga aeglane ja katkeb tihti, siis õnnestub peale mitmendat katset siiski sooritada Benini viisa taotlus. Teatavat muhelust tekitab Benini domeen bj. Aga peale taotluse saatmist ja maksmisega seotud probleemide ületamist on viisa meilis ja ootab välja trükkimist.

Kilomeetreid kogunes täna 480 ja peale. Täpselt ei teagi, sest tahvelarvuti, mis teekonda salvestab, oli enne lõppu tühjaks saanud. Aga seni kuni töötas, tegi kaardile sellise joone.

Pühapäev 18 veebruar.

Kella viiest hakatakse moslemeid palvusele kutsuma ja neid üleüldse ei huvita, et mittemoslemid võiksid magada tahta. Igatahes minul läheb sellest ignorantsusest teiste religioonide ja usuleigete inimeste vastu uni ära. Vaikselt hakkab valgenema. Lähen õue, vaatan, kuidas äärelinn ärkab. Selline näeb välja hotell hommikuvalguses.

Tegelikult oleme hoopiski omaette linnas, ca 200 000 elanikuga Tema’s. Aga praktikas piiri Accraga ei paista olevat, üks suur küla kõik. Linnal on sõpruslinn Inglismaal, Greenwich. Ilmselt võib põhjus olla ka selles, et linna keskelt kulgeb läbi 00-meridiaan.

Et on pûhapãeva hommik, on ilmselt see põhjuseks, miks eile täiesti umbes tänavad on täiesti tûhjad.

Hommikusööki lubati kaheksast, aga tunne on selline, et sellega lastakse meid üle. 10 min enne lubatud tärminit on uks, millel kiri “breakfast”, lukus ja pole aimugi, kuidas saaks see söök seal valmida.

Personalilt uurides saan veel ühe üllatuse osaluseks. Nimelt olla hommikusöök mõeldud ainult ühele. 🙂. Ülejäänud peavad juurde maksma. 20 ghaana raha. Need viimased näevad muide välja sellised. Vähemalt need, mis Mihklile ATM-st anti.

Istun fuajees, siin on parem internet ja saan ka olukorral silma peal hoida. Viis enne kaheksat möödub tüüp, kolm saialaadset toodet kilekottidesse mässitult käes. Paistab kahtlaselt meie hommikusöökide moodi.

Veerand üheksa otsustame loobuda ebamäärasest ootamisest ja sätime minekule. Ning just siis astub hommikusöök uksest sisse. Tegu pole just suure portsjoniga. Muna saia vahele ja kaks ampsu.

Tagatipuks tuleb ikkagi veel ka kahe portsu eest juurde maksta. Hotelli reeglid olla sellised, et toa kohta on ainult üks hommikusöök. Nuta või naera. Anekdoot. 20 raha nägu.

Liigume põhja-kirde suunas linnast välja. Tänase päeva plaanides on Volta järv, Ghaana kõige kõrgemal asuv küla, kosk potentsiaalse ujumisvõimalusega ja võib-olla veelgi midagi. Kui hästi läheb, siis õhtuks Togos.
See liikumissuund paistab olevat ebapopulaarne. Autosid peaaegu ei liigu. Võib-olla ka pühapäeva tõttu on natuke rahulikum. See-eest on palju pärdikuid

Järve äärde ei paista meie suunalt ühtegi kõva kattega teed viivat, küll aga leiab palju erinevaid radasid. Nii suures veekogus leiab inimene kindlasti mitmekülgset tegevust

Piki ühte sellist rada jõuamegi vaateni järvele

Volta järv on oma 8500 km2 suurima pindalaga inimtekkeline tehisveekogu maailmas.

Lõuna- ja põhjatipu vahe on perati 520 kilomeetrit. Terav silm näeb sõitmas päris suuri veesõidukeid ja kuulda on võimsaid pumpasid, mis veehoidla vett tarbijaile pumpavad.

Järve juurest tagasi sõites pakutakse taas teeserval mingit rotilaadset olevust müügiks. Jätame lõunaks maitsva närilisehautise siiski tegemata

Siit edasi liigume Amedzofe poole. See on Ghaana kõige kõrgemal asuv küla, paiknedes ligi 700 m kõrgusel merepinnast.

Üllatusena viib sinna suisa asfalttee.

Siit võtame suuna Wli waterfallide poole. Nendega on natuke segane lugu, nimelt paistab olevat neid mitu ja erinevas kohas. Upper ja Lower Wli. Eks me pane ikka sihiks selle, mis meie marsruudiga paremini sobib

Selgub siiski, et tegu on mingi google apsakaga ja mingeid koski siin ei asu. Piirijõeni samuti sõita ei saa, nöör on ees. Siin on küll ka mingi piiripunkti moodi rajatis, aga meid see ei teeninda.

Ja vaevalt et Togo pool ka viisasid sellises kohas menetletaks.

Peale seda nalja võtame suuna Togo piiripunkti Lome lähedal.

Vanade taristuelementide asemele on ehitatud uus ja suur.

Nagu kirigi seinal ütleb on siin ka kaudselt meiegi panus.

Siin on koos mölema riigi piirteenistused ja saab protsessi kompleksselt menetleda

Togo viisade eest tuleb 25000 cfa-d välja ķäia. Ja just selles vääringus. Muud valuutad ei sobi. Eero saab võimaluse liikuda Togo poole, kus baseerub rahavahetaja. Õnneks on ta tööl.

Huvitaval kombel ei tunne auto riiki tollimise vastu keegi huvi. Ghaana politseametnik võtab küll minult auto teh passi ja load, aga varsri toob tagasi. Küsimuse peale Togo TIP-i või mõne muu sarnase dokumendi kohta saan ainult ebamäårase vastuse. Hinna kohta on vastus konkreetsem, 7000 cfa. Aga see on ka kõik.

Kui keegi aktiivsust üles ei näita ja sôitu ei takista, suisa ise ka initsiatiivi ei arenda ja sõidamegi ilma autot vormistamata riiki sisse. Oleme ju ennegi seda praktiseerinud, Guineas. Kohe algab uus ja uhke maantee.

Pãris otse siiski Benini ei kihuta. Liigume üle kahe miljoni elanikuga Lomé kesklinna. Hüppame lãbi ka ûhest supermarketist, milletaoliseid Ghaanas üllatuslikult ühtegi ei sattunud trehvama. Selle vastas on selline kena vana ilmega kirik

Jääb mulje, nagu oleks riigis mingi püha. Kuigi otsing internetis seda ei versiooni ei toeta. Sõidame piki rannajoont linnast väljuval suunal . Rahvast on tohutult. Käivad kontserdid, mãngib muusika. Lãrmi on palju. Kõik tunduvad rõõmsad ja elevil. Kuidagi liiga mastaapne pûhapäeva õhtu kohta.

Kãime erinevates majutusasutustes. Tuleb kasutada vana head ukselt uksele uurimismeetodit. Lääne-Aafrika riikides on sellised saidid nagu booking jms. üldiselt üsna kasutud, kui just öö eest. sadades maksta ei soovi. Keskmise ja odavama otsa kohri tuleb muud moodi ûles leida.

Lôpuks saabume Hotelli Monument, mis pakub vastuvõetava hinnaga majutust

Pesta saab ka

See pesemise asi ongi esmane, mida dušši lähedusse sattunud inimene peale pâevast higistamist kohe kasutada tahab. Kui kõik on seda imelist vãrskust tootvat leiutist kasutanud, läheme ja vaatame, mis ûmbruskonnas toimub. Vaja ka sûûa natuke.

Alustuseks jalutame mitte kaugele mereranda

Näha on arvukalr laevu reidil.

Tagasi peatänava pool, leiame ka monumendi, mis on nime andnud mitte ainult meie hotellile vaid suisa kogu piirkonnale.

Seejârel istume natuke teeäärses kohvikus

Sellest üle tee jääb ilmselt kohalik kiirtoidu kett. Kuna tãna polegi suurt miskit söönud, otsustame, et on aeg korra ka sellist paika inspekteerida

Pakutakse miskit sellist

Melu hakkab vaikselt tagasi tõmbuma. Jalutame veel ûmbruskonnas, aga inimesi on juba hulka vähem. Need, kel on kodu, on ilmselt sinna läinud ja natuke enne keskööd teeme seda meiegi.

Tänase päeva läbisõiduks kujunes ûllatuslikult 363 kilomeetrit

19 veebruar, esmaspäev

Seitsmest lähen õue. Päike paistab juba tõusnud olevat. Eilne melu tänavatelt on kadunud. Inimesed toimetavad oma igapäevatoimetusi, pühivad teid, koristavad prügi. Täiesti rahulik ja igapäevane askeldamine. Meie hotelliski tegeletakse usinasti eilse ürituse jälgede koristamise ja põrandate pesuga. Togo on tõepoolest hoopis teistsuguse energia ja olemusega koht kui senised muud musta Aafrika riigid. Selline see meie öömaja valges vaadatauna

Jalutan ka mereranda, kus eile õhtulgi käisime

Ja siis teeristi, monumendi, Le Monument, juurde

Mingid kukkurlinnud on siia oma koloonia loonud. Köik puud peasasid täis, nagu kookospähklid ripuvad okstel.

Piiril oleme kümne paiku. Kõigepealt on Togo pool politsei kontroll. Autod kantakse paremat kätt jäävas kioskis kuhugi žurnaali. Et meie dokumendid on ebastandardsed, siis läheb natuke aega. Selle aja jooksul käib läbi päris mitu muud piiriületajat, viskab kas 500 või 1000 cfa-d ja mingit kirjapanemist ei toimu. Lõpuks sissekandega ühel pool, tundub nagu väike kõhklus, et kuidas nüüd edasi saab, mina ju ise raha ei paku. Kutsutakse üks meesametnik, kes vähe julgem ja mõistab küsida, et mis meil talle ka on. Autost leian 2000 cfa kupüüri ja see sobib loomulikult samuti. Saab edasi liikuda põhitoimingute läbiviimise maja juurde. Togo ja Benini piiriprotseduurid tehakse kõik ühes majas ja põhimõtteliselt ka ühes ruumis erinevate aknakeste taga.. Sisenemine Benini toimetatakse Togo poolt vaadates maja paremal küljel

Togost väljumisel keegi passi inimesega võrrelda ei soovi. Sama paistab ka Benini sisenemisel. Passi saavad sellised templid

Järgmises aknakeses pannakse kirja auto number. Aga päris sellega asi siiski ei piirdu. Kümmekond meetrit edasi on aknake, kus väljastatakse autole sisseveo paber. Tüüp ütleb küll, et ei saa midagi vormistada, kuna ühendust pole. Et tuleb oodata, ise aga samaaegselt hakkab paberit täitma. Selle tegevuse tulem saab selline

Raha küsitakse 6000 cfa-d, kuigi kirjas on 5970, aga 30 polegi mingi raha. Kehtib 30 päeva. Sellega ametlik osa lõpeb.

Lisaks vormis tegelastele on ka igasugu fixeriteks kutsutud tüüpe. Viimased on päris tüütud, proovides lisaks juhatamisele veel sim kaarte müüa. Milline meile küll ka ära kuluks. Alguses küsitakse gigase internetisimi eest 5000, siis 3000, lõpuks saame 2000-ga. Esimese hooga üritatakse maha parseldada mingit vana simi, aga see on juba nii tühjaks imetud, et tööle ei hakka ja polegi parata, teevad uue pakendist lahti. See hakkab tööle.

Territooriumilt väljasõidu nööri taga tahab ametnik ka pagasnikusse vaadata. No nii moe pärast. Ja selgub et veel täiesti tasuta. Edasi algab kena maantee. Küll mitte selline neljarealine, nagu Togos oli, aga ikkagi hea ja kiire. Liiklust on vähe.

Ananasside transport klassikalise Peugeotiga

Teepervedel käib agraarmajandus.

“Tööülesandeid” alustame Nigeeria saatkonna üles otsimisega. Kuna eelinfo kohaselt on selle riigi viisa üks bürokraatlikumaid ja ajamahukamaid, siis sellega tegelemiseks on ajalimiiti hetkel ilmselt ainult Eerol.

Peale vastava asutuse külastamist saab viisa saamise skeem natuke selgemaks. Esmane tegevus seisneb internetis vormide täitmises. Seal on ka mõningaid küsitavate vastustega lahtreid, nagu külla kutsuja ja tema andmed. Eero on viimastel päevadel seda blanketti juba täita üritanud ja ka üksjagu improviseerinud. Lootuses ja eeldades, et keegi tõenäoliselt väga vastustesse ei süvenegi ja fookused on muudel asjadel. Selleks, et siin viisa kätte saada peab veel olema kohalik resident. Sellisel juhul peaks reedeks viisa kätte saama. Kui lisaks ülekantavatele summadele veel kohapeal 25000 cfa-d üle anda. Kohalikuks residendiks saamine peaks samuti olema tehtav ja seda suisa nii vähese kui 2500 raha eest.

Järgmise käiguna lähemegi katsejänest kohalikuks residendiks vormistama. Saab seda teha siin, selle aia taga

Selgub, et asi toimibki. Aga aega läheb neljapäevani, heal juhul kolmapäevani. Saab suisa id-kaardi. Ajafaktor võib lükata viisa saamise siiski järgmisesse nädalasse

Kilomeetrisaak jäi täna alla 200

20 veebruar, teisipäev.

Öösel on üksjagu palav. Nõrguke ventilaator ei suutnud piisavalt õhku ringi ajada ja sai korduvalt üles ärgatud. Seda kompenseerib ilmselt poole kaheksani põõnamine. Nüüd on kell ka tunnikese edasi liikunud, ajavahe koduga on üks tund.

Keedame oma viimastest toiduainetest ühe tummise hommikusöögi kokku

Kõhud täis, arveldame ja hakkame liikuma.

Peremeest pole näha ja helistame talle. Tundub, et saame kokkuleppele. Tuleb ta õhtul ja lubame siis uuesti tulla detailides kokku leppima.

Tänase päeva aktuaalsemad teemad on autole katte ostmine, auto pesu, öömaja leidmine linnapiirkonnas.

Esimese teemapunkti lahendamist alustame linna keskel asuvast üüratute möötmetega turust – Dantokpa Marketist

Järgmisena võtame käsile öömaja leidmise.

Mingil hetkel on üks veoauto meie auto tagaosale ohtlikult lähedale pressinud. Tundub küll, et kontakti polnud aga hiljem avastame sellise asja

Paistab, et jõuame valges veel ka Benini pealinnas, Porto Novos ära käia. Kui Cotonous on üle miljoni asuka, siis selles, ca 30 kilomeetrit kirdesse jääva linna elanikkond on sellest ainult veerand

Päeva lõpuks oleme suutnud Cotonous ja ümbruses suisa 222 km maha kärutada.

21. veebruar, kolmapäev

Öösel kadus mingi hetk ära elekter. Selle tulemusel hakkas temperatuur ja ka õhu niiskus kasvama ja kuueks hommikul oli saabunud tasakaal une ja ebamugavustunde vahel. Ärkan. Kaasa aitab sellele veel sääskede ilmumine.

Hakkame ära liikuma poole kümnest, sest elektrit ikka pole ja kojusõiduks selga pandud riided hakkavad kiiresti vettima. Parem juba lennujaama (loodetavasti) meeldivas jaheduses istuda.

All sissekäigu juures tuvastan ka potentsiaalse põhjuse, miks elektrit ei ole. Tõlkeäpi kaudu eile püüti ilmselt meile ka seletada, et kui elektrit tahate, peab juurde maksma.

Lennujaama pole siit pikk maa. Eile sai see majutus ka natuke sellest vaatevinklist välja valitud.

Kümne paiku jõuame kohale. Lennujaam on väike.

Ja ega ei peagi suur olema, kui lendude arv jääb tõenäoliselt alla kümne päevas

Jätame Eeroga hüvasti ja laseme tal minna omi plaane realiseerima.

Kogu senise reisi kilometraaż kokku tuli auto odomeetri järgi 13220. Tegelikult ilmselt rohkemgi, kuna auto suuremate rataste tõttu hakkab vastav tehnikavidin natukene valesid (väiksemaid) näite andma.

Hoonesse sisenemisel kontrollitakse passi. Ethiopian Airlinesi check-in on juba lahti. Internetis nendele lendudele registreerida ei saanud. Enne leti ligi pääsemist on veel üks tegelane, kes soovib passe näha. Kontrollib meid siis oma nimekirjade järgi. Õnneks oleme seal täitsa olemas. Selgub, et siit saamegi need voutšerid, mis Addis Ababa layoveri jaoks lubatud. See tähendab majutust, transfeeri hotelli, prii kosti ja viisat. Kõlab päris uskumatu kohe.

Mingil põhjusel huvitab teda ka meie edasine tegevus Istanbuli jõudmise järel. Ajab taga meie lennupiletite numbreid. Katsun ta huvi rahuldada alla laetud piletite näitamisega telefonis. Eks ta pea sellega lõpuks rahule jääma.

Mihkel saadab on 13 kg kaaluva koti teele, mis otseteed Istanbuli läheb. Minu seljakott kaalub 9,7 kg. Loodetavasti sellega mingit muret ei teki.

Selle asjaga ära õiendanud, läheme passikontrolli. Siin on sõrmejälgede skaneerimine, pildistamine, vaja näidata viisat. Natuke naljakas, kui maapiiridel jaluta edasi tagasi ja kedagi ei huvita, kas passis on sinu või kellegi teise pilt ja millised su näpujäljed on. Aga see selleks.

Lõpeb see sellise jäljendiga passis

Järgneb turvakontroll. Pean oma seljakoti, mis on erinevat tehnikat täis, üsna tühjaks laadima. Aga muresid ei sünni.

Nagu kogu lennujaam, on ka ootesaal suhteliselt minimalistlik. Üks kiosk

ja üks kohviautomaat

Natuke on ka internetti, mis on hüplik ja katkeb pidevalt. Aga istmed on head, ilma käetugedeta. See tähendab, et saab pikutada. Seda ma ka mõnda aega teen.

Lend väljub täpselt. Lennukiks on Boeing 737 max.

Lennuk saab praktiliselt täis. Päris valgeid reisijaid peale meie silma ei hakkagi. Söögiks pakutakse kala või kana.

Ka kohale jõuame õigeaegselt. Selliseid layover voucheriga reisijaid paistab üksjagu olevat. Ja saabub uue lennuga veelgi. Kõigepealt tuleb passikontroll, vaja läheb veel voucherit ja homset äralennu pardakaarti. Paistab ,et tehakse ka pilti. Mingit jälge passi ei jää. Edasi liikudes tuleb paar lauakest, kus kirjutatakse üles mõned andmed ja seejärel tuleb vastavasse lahtrisse allkiri anda. Järgneb peaaegu analoogne letike, kus voucher ära võetakse. Päris pika ootamise järel hüütakse inimesi nimepidi ja antakse paber tagasi. Üsna kohmakalt organiseeritud.

Ka siin see eestimaine

Lõpuks saavad ka meie asjad jonksu, voucherid tagasi ja saab minna õues ootava transfeeri juurde.

Kui algselt oli meile määratud Debre Damo Hotell, siis nüüd on see muudetud Skyline Hoteliks, mis asub üsna siinsamas, lennujaama kõrval. Tegu on päris suure ja moodsa kohaga. Nägin veel ka Tulipi hotelli vouchereid inimestel. Ei oska tuletada, et mille alusel see jaotamine käib

Sisenemine käib läbi turvakontrolli

Hotellis aetakse esimese hooga sööma. Käib see rootsi laua meetodil

Toit on päris maitsev, kohati üsna terav.

Esimene nälg kustutatud, avastan, et söögisaali teises otsas on hoopis suurem valik erinevaid liharoogasid ja lisaks veel mitmeid värskeid salateid ja magustoite.

Lõpuks saab kõht ikkagi ülemäära täis õgitud ja vaja oleks väike jalutuskäik ümbruses teha. Aga enne peab toa kätte saama. Kuna oleme jäänud viimaste sekka, siis paistab, et sellega on mingi probleem. Saan aru, et käib kibekiire tubade koristamine ja hetkel vabu ruume vist nagu polegi.

Aga pea need toad ikka ka ei tule. Sellel reisil seni päris niisugust masti majutusega just harjunud ei ole.

Selgub, et väike ootamine tasus ennast ära. Kuna standardtoad paistsid otsas olevat, anti meile viimasel korrusel asuvad natuke suuremad ja ilmselt ka parema varustatusega luksnumbrid

Fuajees saab silma peal hoida, et kuidas ka lendudel läheb ja kuhu siit üldse lennata saab

Selline on hotelli välisilme

Tuleb välja, et vastas olev hoone kuulub samuti samasse kompleksi. Seal on veel ka üht-teist avatud, meie korpuses pandi kõik südaööl kinni. Peale väikest uurimistööd saan kinnituse, et tegu ongi suurima hotelliga kogu Aafrika kontinendil

Ühe euro eest saab 61 etioopia raha, birri.

Vaatan nii huvi pärast, mis selline hotelliöö ka maksab. Selgub, et öö selles viietärnihotellis maksab 166 euri näo pealt standardtoas, need meie viimase korruse elamised aga on üle 200-ja

Huvitav küll, mis siis lõpuks lennufirmale ka piletirahast alles jääb

Tãnase päeva asukoha muutused kaardil

22 veebruar, neljapãev.

Suhtelises vaikuses ja privaatsuses, laias ja mugavas voodis on uni samuti magusam.

Hommikisöögile koguneme 8.40

Hommikusöök söö ise, lõunasöök jaga jne.

Mihkel läheb tuppa raamatut lugema, mina aga lähen linnatuurile.

Olime Mihkliga siin riigis ja linnas jõulud 2014. Võin öelda, et paljugi on muutunud. Näiteks autopark. Kui tollal oli linn üle ujutatud sini-valgete taksodega, mis olid valdavalt kõik Ladad, siis nüüd näen selliseid paari tunniga ainult mõnd üksikut.

Rohkem torkab silma Toyota minibusse, kes teevad ilmselt mingit liinivedu nagu marsruuttaksod või nii.

Muidugi on ka vanemaid autosid. Näiteks selliseid iludusi.

Silma torkab, et puuduvad täiesti kaherattalised mootorsõidukid. Ilmselt on need siin keelatud. Palju on täiesti uusi ja kalleid sõidukeid. Linna õhk on puhas, ummikuid ei paista ja signaaligi ei kuule eriti

Hotellist kõnnin piki Aafrika avenüüd kesklinna poole. Vabalt võiks öelda, et tegu on mõne Lääne-Euroopa pealinnaga. Selle vahega, et siin ei ole prügi maas. Tuleb tükk aega vaadata, enne kui mõne sodi leiad. Kõrvaltänavatega on muidugi teine lugu, siia seda sodi jagub

Peale Lääne-Aafrika pealinnu on see siin mõnus vaheldus. Õhk on värske, puhub kerge tuuleke, temperatuur on kevadiselt soe. Inimesi liigub ringi väga laia spektriga ja keegi ei pööra sulle mingitki tähelepanu. Kui nüüd just kerjused välja arvata. Ja neid siin ikka on, kõige noorimaist kuni raukadeni.

Kuigi ajalimiit on väike, hüppan siiski ka juhuslikult silma torganud juuksurisalongi sisse.

Senine tempo on nii suur olnud, et pole mahti saanudki. Praegu pea ka kenasti puhas. Üritan selgeks teha, et aega on 10 minutit. Lõpuks kulub ikka pool tundi. Lõikuse eest küsitakse 100 birri. Kuna mul kohalikku raha ei ole, saame 2 dollariga kaubale

Bole Medhanialem Church ehk nagu kohalikud kirjutavad:
ቦሌ መድሐኒዓለም ቤተክርስቲያን

Nagu kümme aastat tagasi nii ka nüüd paistab tankimine probleeme tekitavat. Järjekord hotelli kõrvale jäävas tanklas venib piki tänavat

Enne lahkumist jõuame veel lõunasöögil käia. Pakutakse seda keldrikorrusel

Teel lennujaama

Lennujaam on nüüd suurem, aga üsna tühjavõitu. Tundub lendude arvu vaadates natuke üle dimensioneeritud, aga seda lahedamalt ennast tunda saab

Türki lendab sama lennukimudel, millega saabusimegi

Istanbulis tuleb ennast riiki sisse tembeldada lasta, muidu ei saa pagasile ligi ja tegelikult ka järgmisele lennule, sest see on siselend ja läheb eraldi sektsioonist. Mis samuti eriti pisike ei ole

Tabloole pilku heites saab aimu, et ka kohalikke väljalende on piisavalt

Kogu see kadalipp koos igasugu turvakontrollidega läbitud, oleks aeg veel midagi hamba alla saada. Valik väga suur pole.

Väljalend Turkish Airlinesiga Antalyasse on sõiduplaani järgi 02.15 ja peaks kestma 1h25min. Selle lühikese aja jooksul jõuab lennuk tõusta suisa 7000 m kõrgusel ja kiired lennusaatjad serveerida juustusaia ja jooke. Antalyas on küll juba kevadine ilm 18 kraadise õhusoojaga, aga ümbritsevatel mägedel paistab veel värsket lund.

Antalyast saab koju sellise lennukiga. Millegipärast asub see kõige kaugemas lennuvälja otsas. Ju siin on odavam hoida.

Reede lõunaks kodus. Viimane etapp Etioopiast koju näeb selline välja

Kogu ring aga tuli kaardil selline.