Külastasin seda vastuolulise mineviku ja olevikuga linna 2019 aastal
Nimetatud Nõukogude Liidu aatompommi “isaks” kutsutud teadlase järgi. Asula, mille olemasolust tavalisel nõukogude inimesel aimugi ei tohtunud olla, asub Ida-Kasahstani oblastis Irtõši vasakul kaldal. Kunagi oli linna perimeeter ümbritsetud tiheda okastraadiga ja kaartidel oli märgitud lihtsalt linna tulev raudtee tupikharu, nimetusega Lôppjaam: «Конечная». Pääs linna oli vôimalik ainult kõige rangemate meetmetega lubadega. Tänapäeval saab siia rongiga, peatus Demdov Pavlodar-Semei liinil, aga ka autoga samasuunalisel maanteel.
Rong Pavlodarist jõuab siia enne koitu ja varast saabujat teavitab raudteejaamast linna piirile jõudmisest mitte just ülearu andeka disainiga silt.

Endist suletud linna staatust meenutavad hüljatud ja lagunevad KPP hooned.

Seda, et ajad on muutunud, püütakse üksikutele siiasattuvatele ränduritele meenutada ka kohaliku koloriiti sümboolikaga

Asutatud 1947 ja linn aastast 1948, loodud teenindama keskmiselt 45 km kaugusel asuvat (kuri)kuulsat Semipalatinski tuumakatsetuste polügooni. Esimest plahvatust sõitis vaatama Lavrenti Beria isiklikult. Kuni sulgemiseni viidi sellel läbi 456 tuumapommi plahvatust.
Linna hiilgeajad jäävad kahtlemata eelmise sajandi kolmandasse veerandisse. 1990 aastal üle 20000 elanikuga linnas elab praegu alla poole sellest. Suur osa kunagi ligi 180000 m2 elamispinnast on varemetes või hävinenud




Kuigi on näha teatud jõupingutusi selle asula täielikuks kummituslinnaks muutumise vältimiseks, siis tunduvad need siiski ebapiisavad.

Mõned hooned on kenasti korda ka tehtud. Kõigepealt muidugi kunagine polügooni peastaap, praegune linnavalitsus – akimat.

Selle ees on suur skulptuur linnale nime andnud tuumafüüsikust


Peamiselt on korda tehtud ikkagi riigi poolt hallatavad asutused, näiteks Linnakohtu hoone



Mingi osa elamufondist on suudetud samuti säilitada ja renoveeridagi



Endisaegne uhke kaubamajahoone on tänapäeval lagunemas ja leiab vähe kasutust

Kogu linnas on märgata ebatavaliselt suurt erinevate skulptuuride ja taieste kontsentratsiooni avaliku ruumis. On ju tegemist mitmeski mõttes rindejoonel oleva asulaga: vana-uus, rahvuslik-nõukogulik, militaarne-humanitaarne, teaduslik-propagandistlik jms. erinevad voolud püüavad siin oma kohalolu poseerida. Alljärgnevad pildid linnast räägivad ise enda eest








Rahvuslike tegelaste skulptuurid vahelduvad väljapanekuga relvadest, millede abil need tegelased kunagi vaikima sunniti



Linnakese keskosa püütakse küll kaunis hoida



aga kõik, mis jääb natuke tagaplaanile, kasvab rohtu ja laguneb





Natuke jagatakse turistile ka informatsiooni




Linn paikneb piki Irtõsi kaldapealset ja rannapromenaad, mis kunagi on väga suursugune välja paistnud, ei ole täielikult hüljatud tänapäevalgi. Kogu toredusele vaatab ülevalt alla teada-tuntud sümbol. Mida ta küll praeguses asukohas ja praegusel ajahetkel sümboliseerib, on vähemalt minule teadmata.

Inimestele ikka meeldib voolavat vett vaatamas käia ja pargipinkidel unistada. Hetkel küll ühtegi sellist romantikut silma ei hakanud, aga jäljed reedavad, et aeg-ajalt seda ette tuleb

Jõgi ise aga on täiesti propagandavaba ja paikneb laisalt voolates natukene allpool orus

Kaks valitsevat ja konkureerivat religiooni on selles hääbuvas asulas esindatud ka tagasihoidlike pühakodadega



Lisaks rongijaamale on linnas ka bussijaam. Kuigi, see sõna toob esialgu silme ette natuke midagi muud.

Bussijaama uksest sisse astudes võtab reisumeest vastu kõigepealt selline pilt

Edasi liikudes selgub, et mõni liin, vähemalt sõiduplaani järgi, siiski on.


Ja kui juhtud varem jõudma, siis saad ka jalga puhata

Kui kõht peaks tühjaks minema – ja piki tühje tänavaid uitades ta ka läheb – siis on linnakese lisaks kohvikule olemas ka suurepärane söökla, kohalikus kõnepruugis ACXAHA, mida nii hinna kui ka menüü poolest soovitan soojalt! Ära tunneb selle asutuse selle pildi järgi



Mitte kaugel bussijaamast on ka väike turuke, kus lisaks tavapärasele pudi-padile on samuti võimalik kõhtu täita
