Turkish Airlinesi mullune sooduskampaania ei jätnud mingit võimalust jätta ostmata piletid sellesse suurepärasesse riiki. Kuna on koolivaheaeg, siis läheme Veronikaga kahekesi. Olen sealkandis ennegi käinud, autoga aastal 2014, ja siis jäi küll selline mulje, et koolivaheajal oleks paras tagasi tulla. Tansaania on Musta Aafrika riikide light versioon, kindlasti üks lihtsamate seast reisimise mõistes. Vaatamata oma softile staatusele on Aafrika ikkagi Aafrika ja teravad elamused saavad garanteeritud, lapsele ka paras šokk kindlasti.
Kuigi eesti passiga saab viisa vormistada piiril, on antud võimalus see ka nö. ette ära teha, täites vastava taotluse internetis. Mis sellest, et aega oleks olnud maailm, teen selle sammu ikkagi alles nädal enne väljalendu. Aga peale tasumist märkan, et aega võib minna kuni 10 päeva. Mis iseenesest on natuke arusaamatu, sest piiril võtab ju otsustamine loetud minutid, sisuliselt on tegemist formaalse protseduuriga. Võib-olla kontrollitakse arvutis musta nimekirja ja see ka kõik. Aga väike pabin, et äkki ei jõuagi viisasid niiviisi kätte saada, osutub asjatuks, kolmandal päeval on viisad postkastis. Maksid 50.75 USD inimene.
Lennujaamas probleeme pole. Väljalend hilineb ka ainult 10 minutit.
Selle lennukompanii lendudel pakutakse ka viisakat lõunat. Kasvõi koos valge või punase veiniga
Istanbuli lennujaam on üüratu suur. Igas minutis väljub keskmiselt üks lennuk ja geograafia on tõeliselt muljetavaldav
Kuna meie väljalennu kohta veel infot pole, siis võtame niisama jalutada
Ooteajal uurin natuke selle lennujaama kohta. Selgub, et tegu on uue ehitisega, mis valmis alles 2018. Istanbuli vana, Atatürki lennuväli, sellest ajast enam reisijaid ei teeninda. Eelmisel aastal käis siit läbi ligi 65 miljonit lennureisijat. Selle numbriga on esimene koht Euroopa lennuväljade seas garanteeritud. Sest asume Istanbuli Euroopasse jääval poolel.
Lõpuks selgub ka väljalennuvärav, selleks on B6B, mis tähendab, et saame veelkorra läbi peaaegu terve kompleksi jalutada.
Siin lennuväljal on võimalik tasuta wifit kasutada, aga ainult tunnike. Meie pardakaardid on Turkishi äppis, see aga töötab anult internetiga, vähemalt mina küll ei suutnud neid alla laadida. Nüüd on tund läbi ja oleme ilma võimalusest neid näidata. Õnneks laheneb asi sellega, et seletan väravas asuvale töötajale asja ära ja tema lahkesti väljastab meile vajalikud dokumendid.
Kuna Veronikat minuga kaasas ei ole, siis tema oma jätab igaks juhuks templita ja lubab talle ikka hiljem protsessi käigus pilgu peale visata.
Varsti saame lennukisse. Meie kohad on 25 reas E ja F, mis asuvad üsna lennuki tagaosas. F on aknaalune istekoht. Taas on lennuk rahvast täis. Väljume plaanipäraselt. Lisaks söögile saab jälle uued kõrvaklapid ja ka lendamise tarvetega komplekti, kus sees silmaklapid, kõrvatropid ja sokipaar.
Lisaks saab ka desserti
Lennuaega on seitsme ja poole tunni jagu. Ei saa öelda, et ma natukenegi magada saaks. Osalt on see minu keskmise istekoha süü. Vaatan ära paar filmi ja proovin niisama nägu teha, et magan. Hea poole peale tuleks mainida, et niiviisi ei sega ma oma norskamisega vähemalt teisi.
Julius Nyerere, kunagise Tansaania presidendi, nimeline Dar Es Salaami lennujaam on üllatavalt kobe ja suur. Kõigepealt tuleb maabujal täita miskit migratsioonikaardi taolist.
Tegeleb selle täitmisega valdav enamik lennuseltskonnast
Seejärel jaguneb rahvas viisataotlejateks ja nendeks, kel see juba eelnevalt hangitud, nagu meie. Kohalikud muidugi veel kolmas kategooria, aga nemad kaovad kiiresti. Järjekordi on oma seitse kaheksa ja seetõttu väga kaua ei lähe.
Tehakse pilti, võetakse sõrmejäljed, küsitakse üle reisi eesmärk ja asi ants.
Tolli läbimisel liigub kogu pagas läbi röntgeni ja sellega ametlik vastuvõtuosa lõppeb. Kohe selle järel seisab vastas parv inimesi, käes valged paberid inimeste nimedega. Ühel ilutseb ka minu oma. Tore, et autorent niiviisi tervitama on tulnud
Auto on siinsamas lennujaama esisel parkimisplatsil. Üritan vaatamata pimedusele kuidagi auto defektid üles pildistada, hilisemate tüliküsimuste võimaliku tekke puhuks. Tegemist on Toyotaga, aga millisega neist ei saa esiotsa pihta.
Autofirma töötaja aga omalt poolt pildistab mu passi ja juhilube.
Eksisteeris oht, et võib vaja minna ka rahvusvahelisi lube, mul need aga kahjuks Türgis Suzukis. Õnneks oli pelg asjata. Lisaks muudele paberitele tuleb allkirjastada ka teabeleht, millelt saab lugeda, et seda tüüpi autoga on keelatud sõita rahvusparkides. Ainult 4wd olla selleks sobilikud. Keelu rikkumine toob kaasa 1000 eurose trahvi.
Liiklus käib Tansaanias tee vasakul poolel. See vajab taas natuke harjumist, aga mitte palju. Kuna interneti parasjagu pole ja kohalik kaart on ka alla laadimata jäänud, siis võtan suuna esialgu üsna intuitiivselt. Selgub, at liigume õigesti, st kesklinna poole. Ees on mõned tähtsad toimingud, enne kui saab mõtlema hakata, et mida siis edasi. Vaja on tankida auto, milles kolmandikujagu kütet. Esimeses tanklas kohe lennujaama kõrval see ei õnnestunud, kuna meil kohalikku raha ei ole ja kaardiga maksta ei saanud. Siit järgmine ülesanne hankida kohalikku sularaha. Ja veel autosse midagi juua.
Vaatamata varasele kellaajale on liiklus juba märkimisväärne. Silma torkab, et punastele tuledele, kui autosid tulemas pole, keegi tähelepanu ei pööra ja sõidetakse lihtsalt peatumata edasi. Võtan samuti kiirelt õppust.
Teeserva jäävas pangas proovin õnne. Pangaautomaadid kumbki raha ei anna, valuutavahetus aga avatakse alles 8.30. Küll saab selgust, millise kursiga selle kellaaja saabumisel raha vahetada saaks.
Teen trenni mõttes sõidu läbi linna ja tagasi. Järgmisel katsel saab ka ühest teisest pangaautomaadist raha kätte.
Väike arvutus näitab, et tunduvalt kasulikum oleks raha hankida valuutavahetuse teel kui ATM-st. Lisaks tuleb veel Swedpanga enda teenustasu 5.36, seega 300000 šillingi saamiseks oleks valuutavahetuses pidanud maksma 124 eurot 139.66 asemel, mis kulus nüüd. Vahe 15 eurot, mis sellise väikese summa puhul ju päris märkimisväärne, üle 10 protsendi.
Liigume veel mõnda aega sihitult ringi pidades silmas viimase hädavajaliku teenuse hankimise võimalusi. Aga mida pole, seda pole. Simkaardi müügikohta. Suund on meil kagusse. Satume ka ühele tasulisele sillale, mis viib linna sisse ulatuva merelahe üle. Maksma ei pea palju, 1500 šillingit
Sõjaväelased hommikusel marsil
Edasi jätkame suhteliselt paralleelselt merega. Linn kasvab suures tempos
ja traditsiooniline elustiil jääb kohati linna arengule jalgu
Ometi on kõik kaunis puhas ja korras. Ka teeääred niidetakse ära. Et seda tehakse mitte niidukitega vaid matšeetedega, siis tulemus saab üsna ebaühtlane, nagu minu viimase Kamerunis juuksuriskäimise resultaat, aga see polegi peamine.
Lõpuks otsustan, et kuna juba ka koidab, on paras aeg see linnatuur lõpetada ja hakata liikuma esimese suurema eesmärgi täitmise poole, nimelt külasse nimega Nyamisati. Seal peaks asuma praamiterminal mida kaudu Mafia saarele sõita. Lülitan tööle eesti neti ja läheb sõiduks.
Liikumiskiirus on väike, kuna kogu teeserv on asustatud, palju on jalakäijaid, tuktukke, aeglaseid veoautosid ja busse ning pidevalt lisaks sellele kõigele ka erineva profiiliga lamavaid politseinikke. Ühe korra juhtus kinni pidama ka üks seisev versioon, kes vormitäiteks isegi lube küsis ja siis neid uurimata tagasi andis ja head teed soovis. Tee kvaliteet aga on täitsa ok, löökauke pole. Ainult teeserv on kohati näritud ja terav, seda tuleb silmas pidada
Saame ka poes käia ja joogivarusid täiendada. Sõita on ligi paarsada kilomeetrit, sellest viimane lõpp viiskümmend kilomeetrit osutub täiega pinnasteeks. Siin see mahakeeramise koht on.
Selline kena peenike punane tolmav aafrika liiv.
Täiesti mõistetav, milliseks kujunevad siin liiklusolud peale mõnda suuremat sadu.
Eelmistest sadudest on veel ohtralt erosiooni alles.
Aga üllatuseks mõne aja pärast muutub tee paremaks või olen ma lihtsalt alguses vale soone peale sattunud.
Sellegipoolest edasiliikumine venib, kord on teekate suurtest kividest konarlik, siis jälle auguline või ei taha lihtsalt inimesi täis tolmutada. Sest aeg-ajalt on teel ka mõni väiksem asula. Ühes sellises, Nyamjati-nimelises käime ka vaatamas, mida külapoes pakutakse
Tee ise lõppebki Nyamisati asulas ja just sadama väravatega. Kõige tähtsama asjana on suurte tähtedega välja toodud, et alkohol pole lubatud
Mandrile iseloomulikult sadamast väravas asuvast kontrollpunktist midagi teada ei saa. Õnneks satub üks tegelane nii lahke olema, ja juhatab mind mitte kaugel oleva piletikioskini.
See on ühtlasi ka asula keskuse moodi, sest asub kohe bussijaama kõrval.
Selgub, et praam läheb alles 3 am. No tore, sellist väljumisaega küll ei oodanud ega ka kuskilt eelnevalt välja ei lugenud. Aga mis sa teed, võta või jäta. Tagasi saab esmaspäeva öösel vastu teisipäeva või vähemalt nii võib aru saada. Kuna nii kaugele sai tuldud ja just sellise eesmärgiga, siis ostan piletid ära.
Selgub, et peale piletiostu tuleb need veel ka sealsamas sadamaväravas nö. tšekkinnida. See tehtud, uurin sadamas kuidas ja kuhu saaks seniks turvaliselt auto jätta.
Peale ülemuse jutul käimist ja kõikide andmete kenasti žurnaali kandmist saab see mure lahendatud. Auto võib jätta sadama territooriumile, mis paistab kenasti aiaga piiratud ja valve all olevat. Ka saab siin tualetti kasutada. Käsi pesta tõsi, ei saa. Kraanikausid küll on aga vesi peaks omal kaasas olema
Aega on veel palju ja magada pole üldse saanud. Siin asulas pole see ka majutusasutuste puudumise tõttu võimalik. Veronikale on ka kohalikud toitlustusasutused vähese harjumise tõttu või siis piisava nälja puudumisel veel vastukarva ja lõunasöögil piirdume tomatite ja ananassiga.
See viimane on tõesti maitsev ja maksab ka sobilikult, 1000 kohalikku raha ehk seega 40 senti.
Samas ananassimüüja kõrval käib veel teinegi äri, aga millega nimelt pole päris kindel
Ei jäägi muud üle kui jätta auto tööle, lasta seljatugi alla ja teha väike uinak.
Kaua Sa ikka tukud. Läheme veel ümbrust kaema.
Riigi elanikkond on multireligioosne, siin paistab rohkem rõhku saavat just islam.
Sadama kõrvalt läheb rajake, mida mööda pääseb randa. Asume mitte otse ookeani ääres, vaid mingi jõe suudmelahes, mis on tõusu-mõõna meelevallas. Hetkel tundub mõõn olevat.
Palju on ühepuulootsikuid, mis paistab põhiline paaditüüp olevat.
Mõne majakese ees on kohe mitu sõidukit pargitud
Kaldal olevast veest ja mudast saab järeldada tõusu mõju ulatust
Üks kalamees ei suuda oma püügiõnne kuidagi varjata, kraabib oma koti lahti ja demonstreerib oma saaki, mis koosneb ühest haikala moodi kalast
ja ühest raist. Võib arvata, et äkki oli tal ka peas mõte meile midagi maha ärida.
Tagasiteel märkame sadama väravast ühte vanemat suurte seljakottidega valget paari, kes samuti öisele praamile tulemas. Nendega on koos üks kohalik tüüp, kes kohe ka meile külge jääb. Selgub, et tegu on kohaliku kooliõpetajaga, mis selgitab ka head inglise keele oskust. Lähevad parasjagu sööma, seda kohta, mis mulle ennistki kõige sümpaatsemana tundus. Vaja samuti natuke midagi hamba alla saada, seega võtame ka platsi. Veronika ei ole endiselt valmis riskima ja nii sööngi üksi. Kuigi miskit peljata pole, praekartul munaga, 3000 raha.
Õpetaja sätib ka vahepeal meie lauda ja jagab soovitusi saare kohta, need osaliselt veel ka whatsapi kaudu hiljem kordamise mõttes üle saadab.
Peale sööki tukume mõnda aega autos. Õhtu lähenedes võtame ette veel ühe jalutuskäigu mööda teed. Ette jääb juuksurisalong.
Kui just see see kõige õigem sõna on. Igatahes võtan kliendiks ja ammu vajalik tegu saab tehtud.
Ainuke tööriist on siin pügamismasin, aga minu eelnevaid kogemusi selles vallas arvesse võttes on nooruke meister võrdlemisi osav ja toimetab 5000 raha eest päris pikalt. Kui töö valmis on juba peaaegu pime.
Jalad on äkki imelikult sügelema hakanud. Seda meil mõlemal. Asja lähemal uurimisel tuleb ilmsiks, et päeval peidus olnud sääsed on välja ilmunud ja nüüd kohe meie paljaste jalgade kallale. Kohalikus kaubandusvõrgus ühtegi sääsepeletit samuti osta ei ole, ainult sellises suures balloonis sääsemürki, a la diklofoss, aga see meid ei aita. Peab rohkem autos peidus olema. Kuigi on lahtisest uksest ka siia mõni tegelane juba sisse lipsanud.
Edasi pole suurt muud teha kui oodata. Üheksa paiku viime auto sadamasse. Paistab, et töötajaskond on vahetunud ja esialgu ei taha meid keegi sisse lubada või on küsimus minu muutunud imagos peale juuksuriskäiku? Aga järsku läheb ühel kutil lamp põlema, seletab miskit ka teistele ja värav kistakse lahti. Saame siseneda, ennast paika parkida ja uinakut tegema asuda. Peaasi on praami väljumist mitte maha magada.
Kella kahest, nagu oli teada antud, ei toimu midagi. Kell kolm, mis peaks olema laeva väljumisaeg, liigume lõpuks kai poole. Siin on maha pandud suurem present kus mõned inimesed , nende seas ka enne kohatud valge paar, magavad.
Veel on siin ka ootesaali moodi ruum, kus samuti rahvast ootab/puhkab.
Varsti toimub aktiviseerumine. Sadama territooriumile lubatakse ka ülejäänud reisiseltskond, keda polegi nii vähe.
Hakkab moodustuma järjekorra laadne inimmass. Uurin nüüdseks üles tõusnud valgetelt nende päritolu kohta. Selgub et nad on neljandat aastat siin elavad prantslased. Naine on kohalikus koolis õpetaja.
Istume teeservas, kui tuleb see eilne big boss, pöördub minu poole eesnime pidi ja kutsub kaasa. Mõtlesin, et nüüd on kindlasti õige hetk parkimise eest tasu küsima hakata, aga selgub hoopis, et turvakaalutlustel peaksin autovõtmed siia jätma. Mingi sellekohane märkus tehakse samuti auto andmete juurde vihikusse. Kord majas ikkagi.
Laevaleminekuks antakse juhised moodustada kaks järjekorda, mehed ja naised. Selle mõttest hästi aru ei saa, sest pileteid kontrollivad nagunii mõlemas mehed ja seejärel liiguvad kõik koos sõbralikult üksteist küünarnukkidega trügides laeva poole.
Kuidas laeva nimi on, saab aimu allolevalt pildilt
Laeval juhatatakse rahvas miskipärast alumisele dekile, kuigi üleval on enamus istekohti vabad. Istmed on kaunis mugavad ja kui laev lõpuks kell neli välja sõidab, siis õnnestub kuidagi ka magada.
Aga ka kõige pehmem tool muutub mingil hetkel magamise jaoks ebamugavaks ja koos päikesega tõusen kella kuuest ka mina. Siinsamas saab reelingu kõrval seista ja merd vaadata.
Ilm on palav, õhk niiske ja keha koos riietega nätske ja kleepuv. Oleks aeg leige dušši järele. Meri on üksikute jänestega ja laevuke õõtsutab just parasjagu. Vahel on sileda merepinna asemel ka adrusaari, mis kergelt prügiga pikitud.
Kaugusest paistab ka ees juba sihtpunkt. Nähtavale ilmub üksik purjekas, õigemini näha on ainult suurt valget purje, millele mõne aja pärast järgneb veel teinegi.
Merel on nagu tundraski võimalik horisonti skännides leida silmale erinevaid pidepunkte, mis eristuvad üldisest foonist. Nii avastan kauguses ühe valge täpi, mis ei liigu. Analüüsi tulemusel liigitan selle mingiks poiks või muuks meremärgiks, kuigi tema asukiht sellist versiooni väga ei toeta.
Keset täiesti lagedat merd ja kaldast veel üsna kaugel hüppab telefoni järsku 4g interneti levi. Jõuan just hakata öömaja otsimisega tegelema, kui see kummituslik levi kaob ja enam ei taastugi. Loodetavasti kaldal ikka töötab side.
Kui alguses arvasin, et purjekatega on mõned rikkad turistid, siis ilmselt ma selles eksin. Õigem tunduvad need kohalikud traditsioonilised meresõiduvahendid olema. Kaldale lähenedes möödume ühest sellisest ka natuke lähemalt.
Lipsan korraks ülemisele dekile. Satun just see moment kui meres nähtud delfiinid on elevust tekitanud. Mina neid kahjuks enam näha ei jõua. See-eest on kalda läheduses näha mitmeid kalapaate.
Merereisi pikkuseks kujunebki natuke üle nelja tunni. Kell kaheksa tõmbab laev pöörded maha ja alustab sadamasse sissesõiduga. Selleks annab meile teed enne kai ääres seisnud laev, mille reelingult saab lugeda Mycapt.01.
Tuleb mõni tiba vihma, aga sadu kui sellist pole ette näha. Laevalt maha liigutakse, nagu tavaliselt ikka, põhimõttel, et kes ees see mees.
Merre on ehitatud siin pikk kai, kuna rannikumeri on ilmselt madal.
Reisijatel on vastas minibussid, mis viimase võimaluseni täis topitakse.
Kuulu järgi maksab see 1000 raha näo pealt. Tundub väga ebamugav väljavaade ja saame kaubale tuk-tukiga, mis meid 7000 raha eest otse väljavalitud majutusasutusse transpordib. Sõit kujuneb päris lärmakaks
Siin on meie prantslased juba ees ja meidki on oodatud.
Saame kahe suure moskiitovõrkudega voodi ja omaette sansõlmega numbritoa 35000 šillingi eest. Hommikusöök hinnas. Ainult mobiilse ventilaatoriga on probleeme ja kuna tundub, et need on suisa fataalsed, siis koristatakse vastav mittetöötav instrument meie toast sootuks
Peale väikest pusimist saab peremees ka wifi rahuldavalt tööle. Ilmselt on eileõhtune kontakt õpetaja näol meie tulekust ette teatanud. Uurin veel, milline religioon siin valdab ja selgub, et saar on islamiusku valdavalt. Peremeeski väidab, et palvetab viis korda päevas. Tundub siiras aga millegipärast väheusutav. Kuskil siin peaks ka mošee olema, aga pole veel silma hakanud.
Reisitolm maha pestud, läheme kohalikku hankima. Selleks suundume siit nii neljasaja meetri kaugusele jääva ranna poole. Rannale eelneb tiheda padrikuna riba troopilist rannikumetsa.
Rand on peaaegu tühi, kui just lehmakarjust koos oma hoolealustega mitte arvestada.
Huvitav, miks nad siin on, mis lehmadel siin süüa ka on? Kaldavees kasvab mangroov, minu teada ainuke puuliik, mis suudab soolases merevees kasvada.
Salude vahele jäävad aga puhta rannaliivaga alad, mida asustavad erinevad krabiliigid.
Vesi on rohkem kui soe, karastamisest ei saaks juttugi olla, pigem ikka nagu vann või nii.
Hakkame liikuma mööda kallast sadama poole tagasi.
Meiega koos samas suunas liiguvad ka lehmad koos oma karjusega
Rannikumets on väga liigirikas, rohkelt kasvab ka epifüüte
Kuna oleme siiski praktiliselt linnas, siis on muidugi ka palju inimmõjutust. Samuti on metsapadrikusse peitunud mitmeid majakesi.
Kuna meri ja kalapüük on saareelanikele läbi aegade olnud tähtsuselt number üks, siis on vastavalt kõikjal ka igas vanuses, seisukorras ja suuruses paate
Osad kindlasti ka juba pensionil ja merele kunagi ei lähe
Need paadid aga, mis veel merekõlbulikud, on kenasti reidile pargitud. Taustal on näha pikalt merre ulatuv paadisild. Pakuks pikkuseks vähemalt 500 meetrit.
Kookospähkel on tähtis kultuurvili ja nende kättesaamise hõlbustamiseks on palmitüvedele astmed lõigatud
Päris sadamasse välja ei lähe, enne pöördume rajakesele läbi džungli mis viib meid linnakeskmesse välja. Siin on nii söögikohad kui ka mõned kaubanduslikud ettevõtted.
Linna keskmeks võiks pidada ringteed, kus teed hargnevad sadamasse, kirde suunas saare põhjatippu ja siis kagusse Marine Parki. Seal viimases on ilmselt suur võimalus soovi korral näha saare kõige populaarsemat looma, vaalhaid, mille pärast ilmselt suur osa loodusehuvilisi just sellele saarele sõidabki
Rõõm on tõdeda, et ka jäätmekäitluses on Tansaania selle mandri riikide seas kindlast esirinnas. Pildil plastpudelite kogumise konteiner. Prügi on üldse väga vähe näha ja koristamine käib pidevalt. Muidugi on teatud sodi suure rahvaarvu puhul vältimatu, peaasi et käib selle koristamine
Omale sain plätad ostetud Nyasimatist, aga siin paistab palju uhkem valik olevat
Tagasi jalutame juba eelnevalt tuktukiga sõidetud marsruudil. Teele jääb praamipiletite müügikoht.
Siit saab teada, et sama praam, millega tulime, läheb tagasi juba täna 16.30.
Nii ruttu me küll lahkuda ei kavatse. Järgmine väljuvat alles esimesel märtsil, aga täpsemalt ei teatavat, kuna siis on transpordiettevõtja teine ja ka pileteid tuleb kuskilt mujalt osta. Ja ilmselt alles homme saab seda teha. No ongi hea, saab peale lõputuna tunduvat kaheööpäevast reisi natuke rahulikult olla.
Järgmisena möödume lennuväljast.
Lennuk ongi põhiline saarele ja saarelt liikumise vahend. Aga mina tahtsin tulla just nii nagu me tulime, lennukiga selliseid elamusi ei saa, mida ka aastate pärast meenutada tasuks.
Mitmel pool võib märgata päris ägedaid vanu automudeleid, mis siin vaikselt maasse vajuvad, aga tegelikult mõnes teises paigas maamunal üsna hinnalisteks võiks osutuda
Kohalikud püüavad müüa mida saavad. Need metsikud banaanid siin maksavad 40 senti kuhi, aga kuidas neid õigesti tarvitada? Niisama nad üleüldse süüa ei sünni.
Majutuses tagasi, tuleb päeva palavaim keskpunkt lõunauinakuga mööda saata.
Hotelli peremees on väga abivalmis seletama ja abi pakkuma. Sealjuures üldse mitte pealetükkivalt. Küsib, mis kell hommikusööki soovime ja näitab paberit menüüga
ja teist võimalike ekskursioonidega.
Fuajee seinal on kast üleliigsete rahade jaoks
Kogu majutus on üsna minimalistlik. Klientidel on võimalik kasutada ka iseseisvalt kööki ja külmkappi
Kui hakkab hämarduma ja hotelli internet lõplikult töötamise lõpetab, läheme oma simi hankima. Koha, kus seda osta saab leiame, aga ostmine ise päris niisama ei käi.
Vaja on ostja andmed sisestada siis pass koos viisaga üles pildistada ja kõige lõpuks veel ka minu portreepilt teha ja siis kogu see kupatus vastavasse programmi üles laadida. See on suisa mitme mehe töö, mida raskendab veel saabunud pimedus. Väikeettevõtja pole ilmselt veel piisavalt teeninud, et oma müügikioski elektrifitseerida.
Meie peataolekut tuleb kohe ära kasutama kaupmees, kes hangeldab kaheksajalgade kombitsatega
Vastusega läheb natuke aega, mille käigus vaatame veel ümbruses ringi. Siin kõrval on miski kirikulaadne koht, mille väravad just meie nina all väljuvate naisterahvaste poolt lukku saavad pandud.
Vaatame üle puu-ja köögivilju pakkuvad ettevõtted.
Üks arbuus hakkab silma ja ostan selle õhtusööki asendama.
Lõpuks saavad kutid mitme peale meie uue simi tööle. Kaart ise maksis 10000 ja 5gb netti sinna otsa teist sama palju.
Kodus tagasi, laenan köögist noa ja lahkan arbuusi. Ootused olid kõrged, aga tulemus üsna keskpärane. Sellegipoolest hea mahlane pala
Peremees organiseerib minu palve peale meile tuktukisõidu saare teise, kaugeimasse, otsa, kus asub tuletorn. Ühtlasi peaks see sõit andma ka läbilõike kogu saare elust. Soovitab kohe hommikul minna ja nii jääbki kokkuleppeliseks väljasõiduajaks üheksane kellaaeg.
Magama läheme varakult. Kuskil kümne paiku,
Esmaspäev, 27 veebruar
Korraliku une võlg on ikkagi päris suur olnud ja see võimaldab ka ühe jutiga kella seitsmeni magada. Kella seitsmeks oli nimelt hommikusöök kokku lepitud ja kella vaatan 6.58. Unenägusid oli rohkesti, üks jaburam kui teine ja nüüd läheb hetk aega, et välja mõelda, mis unes ja mis päriselt
Meile on ka uus külaline tulnud, Henry Münhenist. Kuna ta tegeleb parasjagu maksmisega, siis tuletab see meelde, et ka meil on järgmise öö eest maksmata. Õiendan selle asja kohe ära. Kõik külalised registreeritakse samuti, nagu kord ja kohus, vastavas žurnaalis.
Hommikusöögilaud on kenasti kaetud, kahju on aga Veronikat äratada ja nii asun üksi asja kallale. Seletan lahti ka. Taldrikul on kaks pannkooki, rullikeeratud omlett, pool mangot ja kohalik banaan. Termoses aga kuum vesi tee või kohvi jaoks. Suurepärane hommikusöök.
Tuktuk on täpne. Juht tutvustab ennast kui Jusuf.
Esimese asjana sõidame Kilindoni keskusse kohalikku raha hankima. Sooviksin küll sularaha vahetada, aga majaperemees ütleb, et palju valutum ja kiirem on kasutada ATMi kui minna pangakontorisse pabereid täitma. Nii siis jääbki. ATM.
Edasi läheb juba sõiduks tuletorni poole. Maad on sinna ligi viiskümmend kilomeetrit. Tee on meie tavaline kruusatee, ainult kruusa koostises on kasutatud suuremaid kive ja kuna kivide vahelt on peenem fraktsioon vihmaga uhutud/tuulega lendunud, siis on pind üsna konarlik ja ebatasane. Eriti tuktuki väikese diameetriga rataste jaoks.
Peale tuktukkide ja motikate on väga populaarne ka jalgratas. Seda eriti kaubareisijate seas, kes külast külla oma tooteid pakkumas käivad. Autosid on harvem näha
Esimene peatus on vast kolmandikul teest. Siin on teeservas jõehobugiid, kes viib meid mõnekümne meetri kaugusele teest võsa vahele jääva järvekese või siis rohkem tiigi äärde, kus elavad jõehobud.
Saame teada, et viimase jõehobuloenduse andmetel- see on muidugi minu oma literatuurne märkus-elavat saare 26st jõehobust üheksa just siin loigus. Tüüp vilistab, nagu kutsuks koera, ja siis plaksutab käsi
Ja vaata imet, veest kerkivadki hiiglaslikud jõehobupead.
Kuna nad on õhku hingavad olevused, siis ilmselt oleks nad varem või hiljem ka niisama, ilma giidita, oma ninad pinnale tõstnud. Aga see polegi tähtis. Mõtlen hoopis sellele, et palju aastaid need loomakesed siin eraldatuses veel vastu peavad. Sest ilma omasugustega läbi käimata välja nad surevad, selles pole kahtlustki. Giidile tuleb tema teenete, s.o. vilistamise ja plaksutamise eest 10000 maksta. Päris mõnus teenistus. Me aga ilmselt säästsime, kuna üks pakutavatest ekskursioonidest hotellis oli ilmselt just siia ja maksis 15 usd.
Kogu saare elanikkond peaks jääma nii 40 000 kanti, sellest ligi 12 000 pealinna Kilindoni arvele. Seetõttu on üsna üllatav, et kogu saart läbiva nö. põhitrassi ääres on nii vähe asustust.
On üksikud külad ja nende vahel samuti väheke inimesi, aga üldiselt on inimesi vähe. Baleni asula
Aga vaatepildid koolide juures lubavad oletada, et asustamata saare staatus seda paika ei ähvarda.
Kirongwe asula
Põlisloodust küll pole, see on ohvriks toidud karjakasvatusele ja põllumajandusele. Viimast praktiseeritakse endiselt alepõllunduse võtmes. Taimestik, puud ja põõsad, raiutakse kuidagi matšeetedega maha, lastakse kuivada, mis sellises kuumuses ei võta just kaua aega, ja seejärel pistetakse põlema. Tekkinud vabale territooriumile, söestunud kändude vahele saab siis midagi istutada. Üsna levinud kultuur on riis, mille kuivi, märtsis algavat vihmaperioodi ootavaid, põlde on teeservas palju.
Karjad koosnevad peamiselt veistest, järgnevad kitsed. Muid loomi pole näha.
Kahe tunni möödudes, kell 11 jõuame lõpuks kohale. Peale viimast küla, Kangat , lõppeb hea hoolitsetud tee ja jätkub rohkem selline pinnastee moodi tee. Üksik pärdik jookseb üle tee.
Faro di Ras Mkumbi ehk siis Ras Mkumbi tuletorn on 31 meetrit kõrge 1894 aastal valminud kivist ehitis
Tuletorn on ajale hästi vastu pidanud. Selleks, et üles saaks ronida, tuleb esmalt ennast vastavasse žurnaali sisse kanda, seejärel 10000 nägu maksta ja siis juba keerataksegi uks lahti.
Igaks juhuks tuleb majakavaht ka saatma.
Vaade ülevalt on muidugi hea. Ida poole jääb nüüd tuhandeid kilomeetreid India ookeani,
saare nähtav osa mõlemal pool tuldud teed aga on peaasjalikult troopiline võsa ja mets.
Tuletornis on, nagu markeeringki ütleb, kasutusel olnud saksa leiutaja Carl Friedrich Julius Pintschi poolt välja töötatud ja laialdast kasutamist leidnud naftagaasidel ehk oma kasutusele võtja järgi Pintschi gaasidel põhinev signalisatsioonisüsteem
Saare kõige põhja-kirdepoolseim tipp paistab olevat tormidega kokku kantud biomassist moodustatud. Adrust pankrannik.
Veel on siin mingi tahvel kohalikus keeles, seega jääb arusaamatuks miks ja milleks ja kellele või millele
Kohe tuletorni kõrvale jäävad mingid vanaaegse ehitise varemed. Päris omapärased, aga mingit selgitust nende kohta ei paista
Loodus on asumas ka tuletorni enda aeglasele lammutamisele. Selleks ajavad taimed vaikselt oma juuri mördi vahele
Tagasiteel jääme korraks ka liivaetapil oma sõidukiga kinni. Õnneks pole probleemi sellist kergekaalulist liiklusvahendit ka välja lükata
Tagasiteel põikame esialgu teelt mitte kaugele turismitalu randa.
Paik tundub ideaalne privaatseks puhkuseks
Rand on inimtühi, vaata kummale poole tahad
Ainult üksikud paadikesed hulbivad kaldalähedases vees
Kui paat muutub merekõlbmatuks, saab temast näiteks lillepeenar
Kuna hetkeformaat ei ole siia pikemaks nautima jääda, siis asume oma transpordivahendisse ja hakkame liikuma.
Järgmiseks pöörame paremale Kanga asula juures. Siit tuleb kilomeeter -paar läbi põõsastike ja palmisalude piki liivast rada kimada
ja siis jõuame tõelisesse paradiisiranda, mis kannab nime Kanga Beach.
Valge liiv, helesinine vesi
ja kaarduvad kookospalmid.
Ja taas ei ühtegi inimest, või siis jah mõned kohalikud kalamehed abajas lõunavarjus
ja mõned paadikesed kaldaserva all reservis
Üks paat on ka mereleminekuks valmis
Täielik idüll. Meie tänast ekskursiooni oleks saanud tellida ka koos lõunaga ja tõenäoliselt oleks seda serveeritud just siin. Jõuan juba kahetseda, et sellest loobusime. Kohalik tüüp pakub kookospähklist juua.
Hotelli tagasi jõuame tiba peale poolt kahte, seega ligi sajakilomeetrine tuktukituur võttis aega 4,5 tundi. Käin dušši all ja lähen linnapoole jalutama. Saare nime kasutamine paistab teatud kontekstis päris naljakas välja
Siin müüakse pileteid sellele praamile, millega saarele saabusime
Päike ikka kõrvetab valusalt ja veedan natuke aega kohalikus restoranis kohalike jookidega, kuni kõige kuumem aeg järele annab.
Siis lähen edasi sadama poole.
Vaatamata kahekordsele tõkkepuule ei huvita kedagi, kes territooriumile siseneb või sealt väljub.
Veel üks vaade merre suunduvale sadamakaile
Tagasi koju lähen juba tuttavat rada piki mereranda.
Kala on saarerahva üks põhitoidus ja seda hangitakse mitmesugusel kujul, mahus ja suuruses. Teele jääb just äsja oma minu arvates suhteliselt tagasihoidliku saagi üle siirast rõõmu tundev kalamees
Meil oleks kombeks öelda, et kassikala, aga äkki on nii ka siin, mine tea
Natuke asulast edasi muutub aga rand üsna inimtühjaks
Homsed plaanid hõlmavad keskaegsete või vanemategi Kua linna varemetega kuulsaks saanud Juani saare külastust. Majaperemees teeb vajalikud päringud ja homme hommikul peale hommikusööki, pool kaheksa, on start. Et veel on vara tuppa jääda, jalutame linna ja viidame aega ühes baaris.
Loodan ka süüa saada, aga tundub, et täna ei saa. Proovin vähemalt kohaliku õlle ära
Suurem õllespetsialist ei ole, aga mingit emotsiooni, et võtaks kasvõi ühe veel, küll ei teki. Lähme hoopis eilsest arbuusiostust tuttava põllumajandussaadustega hangeldava tüübi juurde ja ostame ananassi. Millegipärast jäi mulle tunne, et seekord koheldi mind kui valget turisti, kellelt tulebki raha ära võtta. Kui eelmine kord Nyamisatis maksime ananassi eest tuhat, siis sellel tüübil siin oli jultumust kolm tuhat küsida. Ja paari väikese banaanijunni eest veel tuhat. Seejärel liigume kodu poole ja üheksaks olemegi toas.
28. veebruar.
Hommikuse äratuse eest hoolitsevad seekord varesed, kes oma kisaga jätavad kukkede kiremised kaugele tahaplaanile. Varesed on siin õige väheke väiksemad kui Eestis, nokk meenutab rohkem ronga noka kuju ja dialekt õrnalt erinev nii harjumuspärasest kisast Nõmme kevadhommikutel kui linnud pulmi peavad ja maid jagavad.
Hommikusöök erineb eilsest selle poolest, et muna on täna keedetud kujul
Eine kõrvale delfit sirvides satub silma mingi Sansibari reisikiri, mis literatuursetest liialdustest pungil ja jään mõtlema seal ekstra välja toodud seiga üle, et siin keegi kellaaegadest kinni ei pea ja et see olla loomulik. Eile hommikul saabus tuktuk täpselt kell üheksa, saab näha mis ajal jõuab tänane poole kaheksaks tellitud sõiduvahend. 07.29 on tänava otsast häält kuulda, seega väga punktuaalne. Mõtlen, et selline asi on inimtüübist kinni, võib küll üldise mentaliteedi tõttu kuskil olla rohkem või vähem silmatorkav, aga kõigile kindlasti seda kellaaegade loomingulisust kuskil süüks panna ei saa. Kuigi – Aafrikas erinevalt meist aeg tuleb, mitte ei lähe!
Tee mereparki on otsast lõpuni asfalt.
Hommikune ilm on pilves ja kui siinse ilma kohta oleks üldse sellist sõna kui viluvõitu, siis saaks seda äkki nüüd kasutada. Aga tegelikult see nii pole, kiiresti sõitvas tuktukis jahutab lihtsalt tuuleke natuke päikesest ülekõrbenud ja palavikus nahka, mis sellise aistingu tekitab, nagu võiks jahe olla.
Teele jäävad mõned vähemad asulad
Üldiselt paistab see suund saarel natuke arenenum olevat. Ka majad tunduvad toekamad
Kohati nagu vabaõhumuuseumis
Varsti on tee tõkestatud
ja vasakul teeservas on väike teeninduspunkt.
Mereparki sisenemine on tasuline ja maksab suurusjärgus 25 USD inimene/päev. Maksta saab ainult kaardiga ja kohalikus vääringus.
Ilmselt on see reegel üks võimalus vähendada korruptsiooni. Kokku tuleb summa kahe inimese eest108650 šillingit.
Siit edasi mitte kaugele jääb juba meri. Teepervele jäävad mitmed uhked ja natuke vähem uhked majutusasutused ja restoranid.
Kohta ennast nimetatakse Utendeks.
Paadisadamas elu käib. Meie paadijuht, keda me eile kuskil, aga kus ei tule just meelde, ütleb, et peab veel natuke tõusu ootama, nii veerand tunnikest. Nii me siis mööda randa ümbrust vaatama lähemegi.
Toimub siin meresõidukite remont ja võib-olla isegi ehitus
Traditsiooniline kohalik veesõiduk
Siia sadama ümbrusesse on koondunud mitmed kohalikud teenusepakkujad. Ühe sellise pakutavast võib aimu saada allpool olevalt reklaamtahvlilt
Rannaliiva katab kohati tiheda vaibana roosade õitega taimestik. Tegemist on Ipomoea pes-caprae‘ga, eesti keeles kasutatakse terminit roomav viinapuu aga ka raudteeviinapuu. See liik on eriliselt kohastunud eluks soolase veega liivarandadel. Tema seeme talub hästi ookeani soolast vett ja on niiviisi levinud maailmamerede kõikidele piisavalt sooja kliimaga liivarandadele, kattes kohati hiiglaslikke territooriume.
Väikese neemenuki taha võsa vahele on pargitud üks uhkem meresõiduk. Ei tea kas konfiskeerimishirmus..?
Rand on ka siin asustatud arvukate krabide poolt
Loomulikult on ranna lähedal ka mitmeid majutusasutusi koos puhkajatele vajalike installatsioonidega.
Et turist eelistab puhtust või siis ka mõnel muul põhjusel hoitakse ümbrust kenasti korras. Selle teenistusse on rakendatud kohe hulgim inimesi
Peatselt saame liikuma.
Juani saare ja meie vahel on mõne kilomeetri jagu vett, mis alguses paistab sügav olevat, aga poole pealt muutub väga madalaks.
Siin paistavad mingit sorti karbikasvatused olevat, mere pind on hõljuvaid pudeleid täis, mis ilmselt peaksid markeerima asukohti ja hoiatama paadijuhte installatsioonidesse takerdumise eest.
Randume mangroovipadrikute vahel. Meiega kaasa sõitnud tüüp hakkab meile giidiks Kua linna varemeid tutvustama, paadijuht aga läheb tagasi, et veel mingid reisijad peale võtta. Tegelasele ei valmista mingit raskust siinsel mitte just väheokkalisel maapinnal palja jalu ringi tuustida
Meile nähtavad varemed paistavad koosnevat ühest suuremast peakindlustusest, mille kõrval olevad varemed pidavat kunagi olevat vangla moodustanud.
Ehitiste küljes on detaile üsna vähe järele jäänud, aga miskit ikkagi silma torkab
See tagumine varemete kompleks peaks olema jutuks tulnud vangla
Üldiselt on nii, et kui kogu selle kohaga siin ei käiks kaasas seda lugu ajaloost, siis oleks siin vaadata väga vähe. Aga kui mängu tuleb sajandeid sündmusi, siis võib juba üht-teist vaimusilma esile kerkida
Vana kaev.
Mõni ehitusaegne puitdetailgi on veel mädanemata
Rohkesti kasvab siin aaronikeppi, taime võhaliste sugukonnast. Mujal saarel pole ma seda taime siin näinud. Aga võib-olla ma ka eksin oma määranguga ja tegu on hoopis mõne sarnase perekonnaga, sest mingi info kohaselt perekond aron Põhja-Aafrikast kaugemale ei levi. Urmas Laansoo kindlasti teaks vastust.
Näha on, et siin on ka vaeva nähtud müüride võsast puhastamisega, samuti on varemetel kasvanud suuremaid puid maha võtta proovitud.
Peaehitistest mõlemale poole eemale jäävad kirikud.
Nendes hoonetes on natuke rohkem arhitektuurilisi detaile näha
Kirikute ümber aga on surnuaiad.
Mõnel üksikul haual on isegi veel maetu andmed peal
Neid haudu ongi siin vaat et kõige suuremal territooriumil
Eemal padrikutes on näha veel mingeid ehitiste jäänuseid ja varemejuppe, mida keegi pole vaevunud taimestikust puhastama.
Kui suur see asustatud koht kunagi oli, pole teada. On kindlaks tehtud, et esimesed jäljed asustusest ulatuvad vähemalt 12 sajandi algusesse. Seejärel on siin olnud Omaani võim ja Portugaallaste võim. Kunagi tähtsal kaubateel Aasia ja Aafrika vahel, millest annavad tunnistust ka mitmed arheoloogilised leiud hiina ja pärsia päritolu toodetest, olnud asula minetas oma tähtsuse mingil ajahetkel ja on nüüd üsna nukras seisus.
Ringkäik tehtud, läheme randa tagasi oma transporti ootama.
Kohalikud kalamehed on oma võrgud siia ladustanud
Siin kasvavad mõned hiiglaslikud baobabid, nagu neid ka eile saare ringreisil märgata oli.
Krabid rannas paistavad erinevates kohtades eri liikidesse kuuluvat. Siinsed on omapärase roosakasoranži sõraga. Just üks sõrg on suureks kasvanud, tehes loomakesest asümmeetrilise olevuse
Rannal vedeleb ka kõiksugu teokarpe, mõni neist märkimisväärsete parameetritega
Teiseks külastatavaks kohaks pakuti välja “blue lagoon”’i. Ei ole küll teada, mis see täpselt on, aga võtame osa. Varsti paat tulebki, peal kaks meesturisti, kes osutuvad moskvalasteks. Liigume mööda madalat merd ettevaatlikult edasi ja siseneme varsti väina, mis läbi terve saare teisele poole välja viib ja niiviisi moodustub Juani saare otsa veel üks omaette saar.
Kaldad on tihedas padrikus
Vesi on madal ja lõpuks peame hoopis paadist välja ronima ja jala jätkama.
Kuigi liivane merepõhi paistab üsna liigivaene, siis päris tühi meri siiski ei ole.
Esialgu lootsin/arvasin, et see helesinine laguun on mingi eriline merelaht, kus vesi eriti sinine ja fauna rikkalik, aga tuleb välja, et tegu on hoopis karstinähtusega. Läheme võsa vahele kus varsti jääb teele ca 50m diameetriga auk, milles ilus puhas vesi sees.
Vette minekuks redel ja puha.
Veronikal vastavat varustust pole aga ülejäänud lähevad ujuma. Giidi sõnul on siin vesi palju soolasem kui ookeanis ja tõsi ta on, nii kergelt veepinnal püsida pole mul veel kuskil õnnestunud. Ilmselt on auk merega ühenduses ja nii tulebki ära auranud vee asemele uut peale, soolasus aga vaikselt kasvab. Näha on ka ilmselt tõusust -mõõnast tingitud veetaseme kõikumise jälgi. Suuremad kalad olevat kalamehed siit välja püüdnud, pisikesi pidi veel olema. Kui jalad põhja panna, siis mingid olevused igatahes üritavad naksata, need pidavatki need väikesed kalad olema. Piisavalt vees ligunenud, matkame paadi juurde tagasi ja sõidame minema.
Sadamas kulub mõni minut tuktuki ootamisele. Seda aega saaks kasutada, kui oleks soovi näiteks suveniire osta
Või siis kohalikku kunsti
Aga meie ei soovi midagi osta ja pakume pettumuse isegi kohalikule restoranile, mille laua taga me aega parajaks teeme
Tagasiteel palun meid otse praamipiletite müügikohta transportida. Asub see ka meie poolt korduvalt möödutud kohas vahetult enne sadama sissepääsu paremat kätt tankla paremal küljel. Siin on kohe laual ka kenasti kiletatud hinnakiri, mil ekstra inglise keeles välja toodud, et välismaalasele pilet maksab 25 USD.
Kohalikele ikka 20000 nagu teiselegi praamile. Mis siis ikka.
Saan oma 100-dollarilisest kupüürist kohalikku raha tagasi ja piletid ostetud.
Jusuf, kes niikaua ootas kuni piletid ostetud, transpordib meid öömajja.
Et korralik lõuna võiks ära kuluda küll, siis saan selles osas kaubale hotellitöötajaga, kes siia peremeest on asendama jäetud. Ühist sõnavara on meil napilt, aga tulemus saab sellegi poolest isuäratav
Veel küsib ta minult 15000 kohalikku ehk siis 6 eurot, seda ilmselt selle eest, et saame kuni praami väljumiseni veel siin olla. Viimane mainitud sündmus peaks juhtuma kell üks öösel , aga kohal peaksime olema 23.00.
Kõht saab liiga täis ja lähen seda viga siluma väikese jalutuskäiguga randa. Ühtlasi viin ellu järgmiste päevade reisikava, ostes homme õhtuks piletid Dar Es Salaamist lennukiga Sansibarile. Miinimum näeb ette Freddy Mercury sünnikodu külastust. Kilindoni, nime poolest küll linn, on siiski rohkem nagu küla
Rannast tagasi, värban ka Veronika kaasa ja lähme viimasele Mafia ringkäigule. Kui nii sobib öelda. Teeme ringi peale lennuväljale, mis kujuneb päris pikaks, peaasjalikult pehmes liivas sumpamiseks.
Poolel teel kukub päike samuti horisondi taha ja pimeneb. Esimest korda kuulen mošee valjuhääldist mingit juttu. See erineb nii märkimisväärselt sellest tavalisest allahu akbaru laulust mis tõsisemates islamimaades kuulda lastakse, et peaaegu nagu ei pane tähelegi. Ja lõppeb ka sama järsku ja ruttu kui oli alanud.
Sadama poole hakkame liikuma peale kümmet. Kui päeval ei huvitanud kedagi, kes sadama territooriumile sisenes , siis nüüd kontrollivad kaks püssimeest pileteid ja passe. Kai ees asuva hoone juurde on kogunenud juba paras hulk inimesi.
Otsime ka vähe eraldiseisva paiga kuhu tagumikku toetada ja hakkame ootama. Osad motikatega kohale transporditud tegelased viiakse kohe kaile minema ja lähen uurin kaile pääsu valvava pika püssiga tüübi käest et äkki võiks ka jalutada sinna kaugustesse praami juurde. Saan eitava vastuse. Vaja oodata ja pärast dalla dalla viib. See viimane on kohalik vaste marsruuttaksole ehk lihtsalt mikrobussile.
Vaikselt ilmuvad kohale ka tuktukid. Räägin ühe uue välimusega pilli omanikuga. Viimane on oma masina üle üliuhke. Seitse miljonit olla maksnud ja nüüd tahab minu käest 5000 tagasi saada.
Südaööl läheb liikumiseks. Laev osutub täielikuks künaks.
Kalahais matab hinge ja kogu sisu on prügimägi.
Nii hullu vanarauaga pole varem sõitnudki. Sätime ennast kuidagi võidunud istmetele sisse ja hakkame ootama.
Laevuke loksub juba praegu üksjagu ja trepp laeva teeb hirmsaid hääli. Meenuvad lühikesed uudisteated kus antakse teada, et kuskil Aafrikas on 70le inimesele mõeldud praam kuuesaja reisijaga pardal ümber läinud.
Väljumisaeg peaks olema 01.00 ja nii see ka sünnib. Lootus, et merel tuuleke kalaraipe haisu ära viib, ei ole loodud täituma. See eest saab kogu öö nautida Jackie Chani noorusaja filmišedöövreid. Et filmid ikka lõpuni saaks vaadatud, paistab see risu eriti aeglaselt liikuvat ja nelja tunniga kindlasti kohale ei jõua. Üks keskmise suurusega rott ronib teleka kõrvalt vaatajate ükskõiksete pilkude all mööda seina üles. Loodetavasti ei kavatse ta lahkuma sättida. Veronikale ma esialgu sellest ei räägi ja ise ta seda ei märka
Kuus läbi kümme minutit saabume Nyamisatisse. Kokku siis viie tunni jagu sõitu. GPS näitab vahemaaks 65 kilomeetrit Koidab. Laeva paikasättimine võtab oma veerand tundi ja siis algab maaleminek. Toimub see kolmanda deki kaudu ja alles nüüd on näha, palju rahvast selles väikeses paadis on. Viimane lõpp kolmandale dekile tuleb ronida järsust trepist ükshaaval ja kui mitte öelda,, et käib trügimine, siis õhku ka järjekorda vahele ei lasta. Ilmselt nii on ka optimaalseim mahalaadimise kiirus.
Sadama boss on ka kai peal vastas ja peab mind järsku millegipärast mr. Simoniks. Läheme koos võtmete järgi, kirjutame midagi žurnaali ja maksame 10 000 päeva eest ehk kokku 30000. Taas meeldetuletus sellest, et niisugused asjad peab enne kokku leppima. Vähemalt auto oli turvalises kohas. Ja õnneks ka käivitub kenasti. 06.50 sõidame sadamast välja.
Esimene osa teest kulgeb kaunis väheasustatud alaldel ja satume nägema ühte suuremat pärdikukarja
Enne Dar Es Salaami tekivad korravalvurid teele ja saan hajameeluse eest oma õppetunni kätte. Ühest poolseisvast veokast üle pideva joone mööda sõites satun otse valmisseatud lõksu. Aetakse autost välja politseiautos istuva šeffi juurde. Pole tuju pikalt jaurata ja kui küsitakse kolm kümppi, keeran kaks kümnetuhandelist rulli, napsan oma load inspektori sõrmede vahelt ja lähen minema.
Auto jahutamine ooteajal sadamas on palju kütust võtnud ja nüüd on ka aeg tankida. Vastupidi ootusele Totali jaamas kaardiga maksta ei saa.
Küll saab aga käia wc-s.
Ja osta täitsa õiget masinakohvi.
Linnale lähenedes kasvab inimeste hulk teeservas hüppeliselt
Sissesõit linna on täielik kaos. Asja teeb veel hullemaks totaalne teeremont. Kunagi saab siin võib-olla ka lahedamalt liikuma, aga sellega läheb veel aega. Õnneks on meil veel aega, sest lennuk Sansibarile väljub 16.35. Et keskpäeval õues mingi mõnu jalutada pole, siis mõtlen veel päevase autoekskursiooni teha. Üritan sihtida ja ka õnnestun selles, et leida valuutavahetuspunkt, mida esimene varahommik külastasin. Tegemist on pangaga ja raha vahetamine on bürokraatlik. Täida vorme ja anna dokumente.
Kui lõpuks raha käes, siis veel kauem läheb, et pass tagasi saada, sest keegi läks sellest koopiat tegema. Õues tagasi, teeb parkimiskontroll juba nägusid, aga et mootor töötab, siis istun sisse, tänan viisakalt, saadan Veronika wc-sse ja liigun natuke edasi tankla territooriumile teda ootama.
Sõidame veel ümber merre ulatuva poolsaare. Siia jääb nö. esimene Tansaania suletud territooriumitel paiknevate villade ja hotellidega.
Lennujaama poole liikumisel on viimases lõpus kenake ummik, mis venib ja venib. Veel ei ole ohtu, et lennukile võiks hiljaks jääda, aga ülearu palju aega ka ei paista. Lennujaama sissesõidul tõkkepuu eel turvakontrolli teostavalt jorsilt saan infot, kuhu võiks auto ööpäevaks jätta. Tegelane üritab kohe nii abivalmis olla, et istub tagaistmele ja juhatab meid isiklikult kohale. Selleks sõidame läbi mitme tõkkepuu ja saame ka mingi plastikkaardi, mille alusel vist hiljem maksta tuleb
Siselennud lähevad terminalist II.
Vaatamata sellele või siis just selle pärast on siin metalliotsija nii peale keeratud, et rihm, mida ma pole kuskil enne pidanud pükstelt ära võtma, annab siin häiret. Terminali teisel korrusel, peale teistkordset sama põhjalikku turvakontrolli, kust ma samuti liitrise veepudeliga läbi tulin, on paar söögikohta ja reisitarvete/suveniiride kauplust.
Kui äraantav pagas puudub, pole ka mõtet varakult siia kohale tulla. Põhimõtteliselt poolt tundi enne väljalendu oleks küll ja veel sest keegi sinu olemasolu siin eelnevalt ei kontrolli.
Meie väljalend hilinevat 10-15 minutit, mis siis, et infotabloo järgi on kõik “on time” Ja kui hoolega kuulata, siis võib valjuhääldajast kõlava jutu seest ära tunda meie nimed. Vaja on küll elavat kujutlusvõimet, aga seda meil ju on. Uurin asja ja selgub, et kuna me pole isiklikult ennast nö chekinninud, siis on mure, et äkki meil pole pardakaarte. Näitame oma internetipardakaardid ette ja see on piisav.
Hilinemine muudkui paisub. Kõik muud lennud väljuvad järjest ja õigeaegselt, aga 17.10 pole veel ikka teada, mis toimub. 17.20 saame lõpuks liikuma. Edasi läheb juba libedalt ja ilma liigse bürokraatiata.
Lennuaega on ca 20 minutit ja siis juba maandumegi.
Lennuk ise teeb siin ainult nö. vahemaandumist et osa reisijaid maha panna, uued peale võtta ja edasi Nairobisse lennata. Kuna tegu on meie juhul siselennuga, siis mingit passikontrolli ei toimu, ainult pagas lastakse läbi röntgeni. Välisuksel tervitab taksode hinnakiri, mis meie otsa puhul tähendaks 15 eurot.
Kuna esialgu plaanitud jalutuskäigust enam asja ei saa, kuna varsti läheb juba pimedaks, siis mingi transport tuleb vaadata. Niipea kui lennujaamaesise teeni lõuame, kohe ka tuktuk platsis. Väga sobilik transport. Küsib 20 aga on kiirelt 10 tuhandega ka nõus. Ega ta seda kohta, kuhu meil vaja, hästi ei tea ja sõidab lõpu minu google mapsi kaardi järgi. Sellegi poolest paneb meid maha paarsada meetrit õigest kohast, aga sellest pole enam midagi. Põhimõtteliselt asume kõige kõige vanalinna keskel, suisa Toompeal, kui paralleele tuua. Meie majutuse otsimisega läheb natuke aega, kuna jääb see kõrvaltänavale. Kui selle lõpuks leiame, selgub, et uks on lukus. Natuke tööd tühjenenud akuga telefoniga ja saame siiski numbrisse. Kõik, mis reklaamis lubatud vastab ka tegelikkusele. Hommikusöögile saab hinnangu anda küll alles homme.
Kõigepealt teeme jalutuskäigu esimese võimaluseni joogivett osta ja siis lähen natuke suurema raadiusega ringile.
Nimetatakse seda kanti ehk vanalinna Stone Town ehk siis kivilinn. Piirkond ei ole ilmselt väga suur aga seda enam muljetavaldav. Mitte kaugele hotellist, nii paarsada meetrit, jääb ka Freddy Mercury sünnikodu.
Praegu on siin hotell ja majamuuseum, viimane avatakse homme kümnest ja kavatsen seda ka külastada.
Siit ainult jupike maad edasi mereranna poole jääb Forodani park, kus hetkel peetakse grillfesti moodi üritust.
Ilmselt peetakse seda siin igal õhtul. Müüjad kõik ühtmoodi kokkadeks riietatud ja liialdamata on siin neid kokamütse sadades. Rahvast on samuti nagu murdu. Ei tea, kas see siin on ainult õhtu pimedas toimuv söögiorgia või pakutakse päeval ka midagi. Plaanin hommikul selle küsimuse selgeks saada. Märsi lõpus algav ramadaan lõpetab muidugi selle päevase peo kuuks ajaks ära. Kuna telefoni aku hakkab tühjaks saama ja võti jäi Veronika kätte, siis sean sammud kodu poole. Tänane pikaleveninud päev kujunes selliseks.
02 märts 2023.
Tõusen vara, aga mitte nii vara kui oleksin soovinud. Väljas juba suur valge. Kella seitsmest lähen ringkäigule. Paari tunni jooksul koguneb nii palju emotsioone ja materjali et teen sellest eraldi postituse. Muul juhul hõlmaks see sellest jutust siin ebaproportsionaalselt suure osa ja samas ei taha ka miskit välja jätta. Peaasjalikult saab loo selgrooks minu suur vaimustus välisuste vastu.
Üheksast läheme maja katusel asuvale terrassile hommikust sööma.
Sama hästi oleks võinud selle hommikusöögi ka ette tellimata jätta ja kuskil mujal süüa, no nüüd on nii. Vesi termoses on soolane ja nii saab ka tee/kohvi soolane. Väga ebaharilik maitse, et mitte öelda enamat. Aga omlett on ikka omlett
Peale sööki on paras aeg minna Mercury muuseumi. Selle osa panen ka teise juttu. Hotellis tagasi oleme kolmveerand üksteist. Kiire dušš ja loputus pudeliveega – sest ka dušivesi on soolane ja jätab kuivades naha kleepuvaks – ja siis hakkame jala lennujaama poole minema. Minna on üksjagu, aga ka aega on piisavalt. Lend väljub 16.45 ja palju varem pole mingit mõtet kohal olla.
Päikese käes on ikka hirmus palav, aga varjus ja tuulekesega saab veel hakkama. Vahepeal lipsame ka kohvikusse, et maha jahtuda janu kustutada ja aega veeta. Minu puhul ka süüa, seekord üsna ebahariliku maitsega Ceasari salatit avokaadomahlaga. Värskelt pressituna on see viimane minu lemmik.
Lennuk läheb terminalist kaks, mis on palju väiksem kui põhiterminal ja teenindab ilmselt peaasjalikult kohalikke lende, kuigi sõiduplaanis on ka mõned kaugemad sihtkohad.
Teeme läbi taas kahekordse turvakontrolli koos püksirihma eemaldamisega ja siis selgub, et tädi viimasel uksel enne ootesaali ei aktsepteeri meie telefoni-pardakaarti. Lähme tagasi ja hangime siis paberkujul dokumendid.
Peaaegu pidin kolmandat korda ka püksirihma ära võtma, aga õnneks halastatakse. Ootesaal on väike, elav ja mõnusalt jahe.
Ligi kaks tundi ootamist ei tohiks väga keeruliseks osutuda. Õnneks toimub see väljalend õigeaegselt ja maandub isegi vist natuke varem. Seni saab aga vaadelda lennuväljal toimuvat
Auto parkimise eest maksmisega on natuke janti. Lõpuks saab seda teha samas kohas, kus saabudes rendifirma tüüpki meie auto eest maksis. Parkimistasu selle ööpäeva eest tuli 30000 (!).
Broneerin meile hotelli Morogoro linna, mis jääb umbes poolele teele pealinna Dodomasse. Tartu otsa pikkuse tee läbimiseks pakub Googel neli ja pool tundi
Ja google juba teab, mis ta räägib. Palju aega kulub linnast üldse välja saamisele, ummikud võivad kilomeeteite pikkused olla. Lõpuks maanteel, hakkab asi vaikselt sujuma. Sellel suunal on maantee välja ehitatud. Tee keskel on kaks ühistranspordi rada ja ülejäänud transpordile on 3+3.
Mingi maa pärast lõppeb see rõõm ära ja jääb järele tavaline kahesuunaline maantee. Kiirused on madalad, sest veokas veokas kinni ja need juba naljalt üle 40 km/h ei liigu. Tee keskel ka pidevjoon, mida siiski vähesegi möödasõiduvõimaluse tekkel agaralt ületatakse.
Hotelli jõuamegi kümne paiku.
Tegu on hinna ja kvaliteedi suhtelt hea valikuga.
Ka sanitaarruumis paistab kõik omal kohal olevat.
03 märts
Ärkame, kui suur valge juba väljas. Vaade meie teise korruse aknast hotelli sisehoovi
Hommikusöök on buffee stiilis. Ei tea mis just rikkalik, aga söönuks saab. Vähemalt mina.
Lisaks tuuakse värsket omletti ja äsja pressitud arbuusi-ananassimehu.
Vaatamata suurepärasele võimalusele teha hommikuujumist jääb see võimalus meie poolt kasutamata
Tänase päeva plaan on minna suuri loomi vaatama. Selleteemalised ekskursioonid algavad enamasti suurlinnadest ja osaliselt juba selle tõttu maksavad päris krõbedalt. Minu mõte on, et kuna meil ju oma auto, sõita kohale ja jääda lootma, et ka seal mingeid tuure tehakse. Ja läheb täitsa täkkesse.
Meile sobivaim rahvuspark marsruudi ja vahemaa poolest on Mikumi. Morogoro-Iringa maantee kulgeb ise samuti osaliselt läbi rahvuspargi ja palju loomi on võimalik suisa siitsamast maanteelt näha.
Samuti saab teada, palju rahakotti peab kergendama, kui mõne teele roninud eluka alla peaksid ajama
Parki suunduva teeotsa peal aga seisavad spetsiaalsed safariautod ja ootavadki kliente.
Saame kenasti kaubale ja safari alaku.
Enne käib muidugi pargi külastuslubade vormistamine vastavalt hinnakirjale.
Täiskasvanu visiiditasu on 30 USD +km ja täiskasvanuks saab siin ikka juba kuueteistkümneselt.
Meie sõiduriist näeb välja selline
Ilma mingi probleemita näeb siin karjade kaupa impalasid,
sebrasid,
gnuusid,
kaelkirjakuid,
pühvleid,
mitmesuguseid muid erinevaid sõralisi, elevante,
Karjade kaupa pärdikuid
aga ka jõehobusid. Veeloomade tarbeks on siin kunstlik veekogu
Lisaks paistis veest ühe suure krokodilli selg ja põõsast teise pikk saba.
Ühte tüügassiga nägime ka. Palju on erinevaid linde, kõige rohkem aga tundub olevat toonekurgesid.
Põhisündmus aga on loomulikult lõvid. Esialgu näitab giid meile ühte põõsas varju otsivat emast. See ennast väga näidata ei taha, aga seejärel sõidame ühe teise põõsa manu, kus neljaliikmeline kamp kuumusest uimasena vedeleb ja neid jõllitavaid turiste absoluutselt tähelegi ei taha panna.
Vahe nendega piirdub reaalselt paari meetriga ja neil piisaks ainult tahta ja lõunasööki kui palju. Aga ju neil juba kõhud täis.
Ainuke loom, keda siin näha pole võimalik, on ninasarvik, ja ainuke suur loom, keda on võimalik veel näha, aga meie ei näinud on leopard.
Päris oma rendikaga poleks me siin hakkama saanud ka. Rööpad on enamasti päris sügavad ja kohati on ka vee/mudatakistusi
Viimasena tuuril möödume veel kohalikust lennuväljast,
millel seisab minu arvates maandumisraja kohta kohatult suur lennuk
Loomad nähtud, võtame suuna Iringa linna poole. Kogu tiir nägi kaardil järgmiselt välja.
Teelt on nüüd näha ka enamus rahvuspargis nähtud loomad, kui ehk lõvi, elevant ja veeloomad välja arvata. Taas on ka hoiatussilt uljastele autojuhtidele trahvimäärade kohta loomadele otsasõidul
Tee edasi hakkab tõusma. Ühel järsemal tõusul on tekkinud ummik, ilmselt lastakse autosid kuskil punktis ainult uhes suunas liikuda ja nii on tekkinud veokatest tohutud järjekorrad.
Õnneks õnnestub neist vaikselt mööda süstida ja niiviisi kiiremini edasi liikuda.
Vahepeal aga tuleb pikalt vastutulevat liiklust läbi lasta ja see annab võimaluse veokate koormaid analüüsida. Palju on treileritel mingit madalat ja rasket kaupa, mis ilusti presendi all peidus. Aga vahest on mõni serv katmata ja siis saab aimu, et tegu on metallurgiatoodetega.
Ilmselt mingite kaevanduste kaup, aga mis metallid just liiguvad, raske niiviisi öelda.
Veel on liikvel metsamaterjali. Tõsi, kaunis peenikest
Lauad annavad tunnistust sellest et kuskil on veel sellist metsa kust saab saagimiseks palkigi lõigata.
Ja spoon tähendab spoonivabrikut
Lõpuks jõuame ka ummiku põhjustajani
Selleks on kergelt avariiline veokas
Et liikumine on üsna aeglane, kell juba kuus läbi, pole mõtet täna enam Iringast edasi sõita
ja vaatame ühe vähestest kohalikest majutust pakkuvatest asutustest enda kasuks välja. Emmy’s hosteli, mis asub nii järsust mäest alla sõites, et juba nüüd hakkan muretsema kuidas homme üles tagasi saab.
Samas saab ka hea vaate veel rohkem all orus asuvale
Siin peatub juba üks valge perekond kahe lapsega, kes parasjagu õhtust söövad.
Iringa on 150000 elanikuga linn. Asume ca 1500m kõrgusel platool ja seetõttu on siin ka kliima hoopis teine. Talvekuudel, milleks lõunapoolkeral on juuni, juuli ja august, võib siin temperatuur suisa nulli lähedale langeda.
Tänane läbisõidetud teejupp kaardil
04 märts.
Hommikul äratab tugev vihmasadu vastu plekk-katust. Sajab nagu oavarrest ja kohe tekib tõsine mure, et ülessõit mööda pinnasteed on muutumas veelgi tõsisemaks probleemiks.
Räägin mõne sõna siin juba kuu aega peatuva saksa perekonnaga, kel ka kaks väikest last kaasas. Meil plaan ära sõita, aga pererahva auto on natuke ees.
Palun tal minna ja perenaine üles otsida, ta siin juba rohkem nagu omainimene. Selle ülesandega saab ta ka hakkama. Allpool pildil majutuse fuajee
Ja ühine puhkeruum
Õnneks mäest ülessõit probleeme ei tekitanud. Siinsamas on ka üks linna maamärke, peateele jääval ringteel olev kellatorn
Vihmasadu jätkub ja on hooti kaunis tihe. Maantee on üsna sile ja kvaliteetne. Ainult liiklus praktiliselt puudub. Mis võiks positiivne olla. Käib teeäärte “niitmine”
Kuigi veoautosidki peaaegu pole näha, (äkki sellepärast et on laupäev? Ei, ei usu), on ka sellel trassil siin kaalumajad, millest kõik 3,5 tonnist raskemad veokid läbi peavad sõitma.
Mingi väikese küla vahel satume naiste demonstratsioonile. Mida parasjagu just demonstreeritakse, peale enda muidugi, jääb mõistatuseks. Igatahes näod on lõbusad ja katmata.
Dodoma ja Iringa piirkonna piiriks olevale Great Ruaha jõele ehitatud tammi taha on tekkinud Mtera veehoidla. Tammi valvatakse hoolega ja tee on suletud tõkkepuudega. Läbisõitja andmed kantakse ilusti žurnaali, ainult auto margiga jääb meie puhul asi natuke segaseks. Kuna tamm on kitsas, siis reguleerib liiklust valgusfoor.
Kuna pildistamine on samuti rangelt keelatud, kraabin kohe telefoni valmis, et tamm ikka jäädvustada.
Nagu näha, see ka õnnestub.
Üldiselt rahuldava kvaliteediga asfalttees on vahest ka päris ohtlikke teravaservalisi löökauke ja eriti hulle kohti paistab, et on plaanis ka parandada. Selleks on eeltööd juba tehtud ja vana kate kokku korjatud. Küll selle uue ka ükskord peale saab.
Kui just sademed seda teepõhjagi minema ei uhu. Vihmasadu on vahepeal lõppenud, aga tundub, et tulnud on seda siin ikka pikalt ja palju
Religioonid paistavad siin sõbralikult koos eksisteerivat, ühe küla piires võib näha nii mošeed kui ka ristikirikut
Enne Dodomat mäed taanduvad ja tooni hakkavad andma suurte baobabidega lagedamad maastikud. Baobabide vahele jäävad alad aga on põldudeks tehtud. Kasvatatakse peaasjalikult maisi, ka päevalille ja siis veel igasuguseid mulle tundmatuid kultuure.
Ja loomulikult on palju karjakasvatust. Tavaliselt on siin ühes karjas koos veised, paar eeslit, kitsed, vahest ka lambad.
Dodoma, tänase Tansaania pealinn, ei üllata küll millegiga. Mingeid ajaloolisi või muid märkimisväärseid paiku siin pole, lihtsalt üks suuremat sorti küla. Rikkam kui muud samasugused asulad, seda küll. Pealinn ikkagi. Seega ka mitmeid ilusa(ma)id ja uhkemaid hooneid, viisakamaid inimesi ( mitte palju), uuemaid autosid. Seega pole põhjust siia tegelikult väga tulla ja veel vähem siin pikemalt peatuda. Pargime linna keskse ringtee lähistele.
Hommikusöök viimases öömajas jäi vahele ja seega on vaja miskit süüa. Sellesama ringtee kõrval on mingi välikohvik, kus võiks ka midagi hamba alla saada.
Et kohaliku valmistoiduga tuleks pigem ettevaatlik olla, võtame eaialgu kahepeale ühe pool kana riisiga. Ja õieti teeme, vaatamata tühjale kõhule tundub asi enam kui kahtlane. Eriti see osa mis kujutab endast jumal teab kui kaua vitriinis vedelenud kana. Värskeltpressitud avokaado- ja mangomahl see-eest on tõeliselt head
Järgmiseks katsume veel leida panka, mis oleks lahti ja vahetaks valuutat. Seda me ei leia, küll aga seisab siin keset omanimelist väljakut Julius Nyerere
Sunnide mošee Dodoma kesklinnas
Peale tunnikest linna keskosas otsustame võtta suuna tagasi Morogoro poole. Sinna jõuaksime veel valges ja Oasise hotell oli ka päris hea.
Vaatamata üsna kaootilisele liiklusele kohtab avariisid harva. Aga neid ikka juhtub. Siin on mitte ammu kaks rekkat kokku saanud ja et tee on seetõttu kinni, hakkab ummik kiiresti kasvama.
Sõiduautoga mahub õnneks teeperve pidi mööda. Juba on kuskilt ka sõjaväe päästeauto kohale jõudmas
Hotellis saame sama numbri kus üleeilegi ööbisime.
Enne lähenevat päikeseloojangut käime veel kiirelt lähedalasuvas linnasüdames sooviga midagi osta. Kuigi kõik tänavad on nagu üks suur turg, siis osta on üllatavalt vähe. Lõpuks ostame viinamarju ja avokaadosid. Viimased on suured, tõeliselt maitsvad ja seejuures üliodavad, 700 šillingit tükk. Homme peab neid veel vaatama.
Tänase päeva sõit kujunes järgmiselt. Esimesed ca 50 km Iringast väljasõitu jäi kaardile kandmata.
05 märts.
Hommikusöögiga on dešavuu, ainult seekord on teine teenindaja
Ja omletti on veel midagi lisatud peale muna
Tee äärde jäävad tohutusuured agaavipõllud. See Mehhikost pärit kiudtaim paistab siin hästi kodunenud olevat.
Vahetult enne Dar es Salaami muutub tee laiaks ja siledaks
Algavad ühistranspordi peatused. Ka siin on hiljuti (kuri)kuulsaks saanud nimega eeslinn
Kuna homne päev on niikuinii planeeritud Dar es Salaami jaoks, siis täna otsustame sõita ca 50 kilomeetri kaugusele jäävasse ajaloolisse Bagamoyo linna.
Linn on asutatud 18 sajandi lõpul kui Saksamaa Ida-Aafrika pealinn. Ei asutatud seda aga mitte tühja koha peale vaid juba kaheksandast sajandist teada oleva Swahili asunduse Kaole kohale. Tegu oli tähtsa kaubasadamaga. Sellest ajajärgust, ca 13 sajandist, peaks olema säilinud paar mošeed ja hauakambrit.
Kohast sai kiiresti tähtis administratiivkeskus ja ka tähtis kaubasadam. Selge see, millega siin muude artiklite kõrval tollel ajal veel kaubeldi. Eks ikka elevandiluu ja orjad. Viimastega kauplemine keelati Ida-Aafrikas alles aastal 1873, kuid isegi vaatamata sellele, lasti vanast vaimust edasi kuni sajandi lõpuni.
Mere lähedusse jääb nö vanalinn või kvartal, kus on säilinud mõned hooned möödunud sajanditest. Ühte vanasse araabia kindlusesse on sisustatud ka muuseum
Sildid pilti teha ei luba ja visiiditasu küsitakse ebamõistlikult palju. Seega loobume museaalide uurimisest – miski ütleb, et neid ülearu palju ja huvitavaid polegi
Läheme hoopis ümber kindluse nurga ookeani poole
Siit leiab ühe tagasihoidliku mälestusmärgi endistele aegadele
Meeles on peetud sakslaste poolt üles poodud sõnakuulmatuid aafriklasi. Meenud Norras asub nõidade põletamise memoriaal, kus täpselt kirjas arhiividokumentide põhjal, kes millal kuidas ja miks. Üsna tõenäoline on, et arvestades sakslaste korraarmastust, siis kõik siinsed tegevused dokumenteeriti ja arhiveeriti piinliku täpsusega ja võivad vaatamata maailmasõdade tohutule laastamistööle ka arhiivide kallal, siiski veel kuskil alles olla. Ja oleks huvitav lugeda, mis põhjusel neid poomisi läbi viidi, kas revolutsioonilise tegevuse tõttu, nagu kirjas siin obeliskil, või äkki näiteks ka mõne varguse või muu kuritöö eest, mida nüüd sajandite pärast hea üldistada ja kolonisaatorite kontosse kanda.
Rannas käib aga vilgas elu, nagu see siin ilmselt juba oma paar aastatuhandet on olnud
Reidil on hulka erineva suurusega meresõiduvahendeid
Vähemalt osa tänapäevalgi kasutusel olevatest meresõidukitest pole kindlasti sajandite jooksul palju muutunud.
Väike kõpitsemine ja saab jälle kalale sõita
Rannast mitte kaugele sisemaa poole ehitasid19 sajandi lõpul sakslased kohaliku administratiivhoone – Old German Boma nagu teda siin kutsutakse.
Kasutasid nad seda aga ainult mõne aasta, seejärel kolis pealinn aastal 1891 üle praegusesse Dar es Salaami
Maja ümber tiirleb mitmeid kohalikke ennast giidiks nimetavaid tegelasi. Ei õnnestu meilgi ilma sisse lipsata, et ühte säärast endaga kaasa ei saa. Õnneks pole tüüp väga tüütu, jutustab samuti üht-teist ja on rahul ka minimaalse teenustasuga. Saame teada, et plaanides on see hoone korda teha oma esialgsel kujul. Selleks tarbeks olevat isegi tallel ja restaureerimise ootel originaalsed puidust uksed ja aknad. Neid sooviks suisa kunagi ette paigaldatuna näha.
Ainuke ese varemete sees on sakslastest jäänud suur rauast kapp või pigem seif. Selle kaal ilmselt pole võimaldanud seda minema tassida, muidu aga on varemed täiesti tühjad.
Siiasamasse meetrit viiskümmend edela suunas jäävad veel ühed varemed. Paistab, et tegu on umbes samast ajastust hoonega, mis kahjuks lagunema jäetud. Tõenäoliselt võis siin olla mõni vähemtähtis riigiasutus või siis äkki teenindava personali eluruumid näiteks
Saksa ehituskvaliteet püsib vaatamata ilmselt pikalt varemetes olnud hoones endiselt silmnähtav
Aga kui midagi ette ei võeta, siis ilmselt kaob see hoone varsti igavikku
Kuna piirkond on kõige tõenäolisem siia linna saabuvate turistide sihtpunkt, siis müüakse siin ka mõningaid suveniire. Kunsti tegemine käib kohapeal, tiigipuule ornamentide nikerdamises on nooruke käsitööline juba hämmastavalt osav
Peale Bagamoyo vaatamisväärsustega tutvumist liigume tagasi Dar es Salaami poole. Kõht on ka juba kaunis tühjaks läinud ja eeslinnas püüab pilku teeservas potentsiaalne söögikoht. Peame kinni
Kahesajased kütusevaadid on leidnud siin üsna andekat rakendust
Läheme traditsioonilise kiirtoidumenüü peale, seda on Veronikagi nõus manustama
Mitmed suure valikuga grillimistarvikuid pakkuvad ärid teeserval reedavad, et selline tegevus nagu barbeküü pole ka kohalikele mitte võõras
Meie hotellituba asub üheksandal korrusel ja vaatega tänava poole. See tagab ka vaate. Vasakule pilku heites saab aimu, et meri on üsna siinsamas
Paremale aga jääb kesklinnakvartal
Otse akna all on aga pilvelõhkujate vahel trobikond madalaid elumaju
Tuba ise aga näeb selline välja
Jätan Veronika oma asjadega tegelema ja lähen videviku saabudes ümbruskonnaga tutvuma. Siit mitte kaugel on vägagi lärmakas mošee.
Ausalt öelda jääb siin ilma nurgas ristiusk küll oma marketingiga kaugele maha ja pole ime, kui selliselt turundades islam rohkem poolehoidu võidab.
Kui katoliku kiriku ümbrus oli vaikne, siis siin käib ikka päris vilgas elu. Palju on tähelepanu pööratud ka kõiksugu tuledele ja viledele
Ostan mošee ees kauplevalt tüübilt pundi rambutane. Oleks eeldanud soodsamat hinda, kaunis närbi olemisega ka teised juba
Jõuan ka linna vanima säilinud hooneni
mille juurest paistab üks uusimaid ja kõrgeimaid viimasel ajal Aafrikasse ehitatud hooneid – TPA Tower
Viimane märkimisväärne objekt õhtusel jalutuskäigul on St.Josephi Katedraal
Väravad on küll lahti, aga tungi, nagu näha, ei ole.
Siit liigun juba tagasi hotelli
06 märts.
Proovin venitada seda magamist niikaua kui võimalik, sest ees on pikk kodureis. Aga lõpmatuseni ikka ei saa ja kaheksaks olen hommikusöögil. Need, kes veel saavad, magavad edasi. Veronikat pean silmas
Menüü paistab sama nagu Oasise hotellis Morogoros. Mitmete märkide järgi peaksid need hotellid kuuluma kas pakistanlastele või hindudele. Pigem esimestele. Mõlemas on selle kandi tüüpe näha ja siin on üks selline ka administraator. Toiduvalik koosneb ubadest kastmes, mille mina jätan vahele, spagetilaadsetest makaronidest sibula ja köögiviljadega, praekartulitest, omletist, pannkookidest ja veel nipet näpet. Ei saa öelda, et just teab mis maitsev gurmee, aga pikk päev ees ikkagi ja siinsele streetfood’ile annab silmad ette. Seega peab kõhu täis sööma.
Peale sööki teen tiiru ümbruskonnas. Klassikalises mõistes vanalinna siin pole, aga siitsamast ümbruskonnast on linn alguse saanud ja mõned rohkem kui sajandivanused hooned on siin küll. Seega teatud mõttes ikkagi vanalinn, mis siis, et osaliselt pilvelõhkujatega.
Meie hotelli välisilme valgel ajal.
Linna üks vanimaid ehitisi, eile õhtul pimedaski nähtud Sansibari sultani Majid bin Saidi poolt 1866-67 ehitatud Old Boma ehk miskit vana valitsusehoone sarnast.
Siit üle tee asuvast sadamast väljuvad erinevad praamid ja kiirlaevad , peaasjalikult Sansibarile, aga paistab nii, et ka linna piires on võimalik praamiga kuhugile sõita
Hinnatasemetest võib aimu saada näiteks selle kompanii hinnakirjale pilku heites.
St. Joseph Cathedral, samuti eile juba nähtud, sakslaste poolt 1897-1902 ehitatud roomakatoliku katedraal päevavalges. Üks linna sümbolhoonetest ilmselt.
Siitsamast kiriku vastast paistab linna sisse lõikuvale merelahele selline vaade.
Randa minek on aga mitmekordse võrkaia ja okastraadiga tõkestatud
Azania-Front-Cathedral, aastal 1898 samuti saksa misjonäride poolt ehitatud luteri kirik.
Kohe kiriku kõrvale jääb Hyatt Regency Dar es Salaam, The Kilimanjaro hotell. Vähemalt Booking.com-s on see kalleim ööbimisvõimalus. Siinne ümbruskond on ilmselgelt linna kõige nooblim
Hotellist edasi liikudes jäävad Kivukoni Roadi äärde erinevad kohtuhooned, nagu näiteks see apellatsioonikohtu hoone
ja ka alloleval pildil olev peaprokuröri büroo
Selle hoone katuse all on aga oma koha leidnud Rahvuslik Statistikaamet ja Immigratsiooniteenistus
Kivukoni tee on poolkaarekujuline ja kulgeb merelahe suudmesse, kus asub praamiterminal. Praam liigutab rahvast üle kitsa lahesuudme teisele kaldale ja nagu näha, reisijatest just puudust ei ole.
Teab, palju praami tootja ka reisijate lubatud piirarvuks on välja öelnud..
Kivukoni Control Tower – mereliikluse juhtimistorn kohe praamisadama kõrval poolsaare otsas
Siinsamas on ka kohe Kivukoni Bus Station – Kituo Cha Dala Dala
Seega praamilt tulijad saavad kohe kõikvõimaliku linnatranspordiga edasi liikuda. Rahvast on, nagu alati, palju. Osad jäävad suisa uksest välja töllerdama
Oma klientide peale võtmise ala on ka tuk-tukkidel
Bussijaama juures üle tee on Mzizima Fish Market ehk siis kalaturg. Kellaaeg on üksjagu palju ja õues on kaunikesti palav. Seetõttu levib vänget haisu juba ka tänavale ja mingit soovi ei tärka praegu sinna lettide vahele minna
Sadamast väljuv tänav kannab Barack Obama Dr’i nime. Mida see Dr lõpus tähendab, mina ei tea. Koos tuk-tukkidega liigun siit minagi.
Peatselt pööran vasakule Magogoni tänavale. Jätkub eliitrajoon, milles on oma koha leidnud näiteks peaministri kontor, mitmed ministeeriumid ja muud riigiasutused. Majad tunduvad vanad ja väärikad
Piirkond on tavatult vaikne ja rahulik
Autopark vastab asukohale ja on samuti üle keskmise. LR Defender on siinmail üsna levinud automudel.
Möödun veelkord Azania-Front-Cathedralist, seekord tagantpoolt
Keset ringteed Samora avenüül on sõduri skulptuur – Askari monument. Püstitatud on see juba aastal 1927 Esimeses Maailmasõjas brittide poolel sakslaste vastu võidelnud aafriklastele. Siin peaks olema kokkuleppeline täpne Dar es Salaami linna keskpunkt.
Postamendil olev ingliskeelne kiri kõlab umbes nii: “Kui võitlete oma riigi eest, isegi siis, kui surete, mäletavad teie pojad teie nime”
Kohas, kus asub Askari monument, asus varem üks teine kuju, nimelt Saksa maadeuurija ja sõjaväemajori Hermann Wissmanni , 19. sajandi lõpu Saksa Ida-Aafrika kuberneri kuju. See 1911. aastal avatud endine kuju kujutas Wissmanni seismas, üks käsi puusal ja teine mõõgal ja vaatas sadama poole; tema jalge ees Aafrika sõdur, kes kattis surnud lõvi Saksa lipuga. Leian ka kunagise ülesvõtte sellest.
Kui britid 1916. aastal Dar es Salaami sisenesid, eemaldasid nad selle kuju koos Karl Petersi ja Otto von Bismarcki kujudega . Huvitav oleks teada, kas need kujud ka kuskil veel alles ja eksponeeritud on? Vaatan järele ja saan teada, et vähemalt Bismarcki kuju hävitati. Kuskil 1910 aasta paiku tehtud ülesvõttel nägi see veel selline välja.
Soe kliima annab väsinud inimesele aastaringselt võimaluse ennast kus iganes välja puhata
Hotellist kolime välja kell 11, nii nagu reeglid ette näevad. Proovin teha ka lendudele check-ini, aga mingil põhjusel õnnestub see ainult minule, Veronika puhul tuleb teade, et registreerimine ebaõnnestus. Seda ka korduval katsel. Egas midagi, tuleb seda lennujaamas teha.
Kuna auto üleandmine on kokku lepitud kella kuueks, siis jääb veel terve päev mööda linna kärutada. Kõigepealt suundume taas põhja poole jõukamasse rannarajooni. Sinna sõidame mööda uhket merre rajatud 1,03km pikkust silda ehk Tanzanite Bridge’i, millele eile ei õnnestunud sattuda
Peatume ühes uue ja moodsa välimusega kaubanduskeskuses, mis osutub aga pooltühjaks. Jäätist vähemalt saab
Et kaubanduskeskustega siin suurt ei vea, siis võtame hoopis muuseumid plaani. Läheme National Museoumi. Esiti pargin auto tänavale, kus parkimiskontroll kohe platsis ja oma kaasasoleva tehnikavidinaga usinalt midagi tegema asub, silmanurgast auto numbrit kiigates. Ju pani meid parkima. Aga muuseumiväravas öeldakse, et võiksime vabalt muuseumi territooriumile parkida ja lähengi siis ja pargin auto ringi.
Sissepääsu valvatakse suisa kahuriga
Kaks kahurväelast on ka
Pileti ostmisega tekib natuke probleeme, saab seda taas teha siin ainult kaardimaksena, aga terminal hakkas jupsima. Ühe inimese pilet maksab 12000 šillingit. Teen ettepaneku maksta pärast ja minna kompleksiga tutvuma. Tädi on nõus.
Hoomeid on siin mitmeid ja nende vahele jääb päris avar sisehoov, mille keskel on üüratu ümbermõõduga puu
Esimene eksponaat on vanarauast kokkukeevitatud sauruse kuju
Säärase disainiga skulptuure on linnapildis teisigi. Esialgu ei saa arugi, kus see muuseum siin siis on. Aga eemalt paistab selline hoone
Läheme lähemale
Juba uks ise annab museaali mõõdu välja
Selles hoones avati väljapanek esmakordselt aastal 1940
Vahepeal on tehtud ka remonti
Aga seekord võtab külastajaid vastu järgmine kiri uksel
Ja sees avaneb järgmine vaatepilt. Ruumid on kaunis tühjad
Natuke eemal oleva maja ees terrassil on küll paar eksponaati
Ja teeserval elu üle järele mõtleva ahvi skulptuur
Aga see pole piisav, et kohta muuseumiks kutsuda ja veel piletiraha küsida. Hakkan juba tundma, et kui juba pääslas tagasi, siis selle eest küll maksta ei tahaks. Võtamegi suuna sinna poole. Välikatuse all on eksponeeritud mõned vanad klassikalised autod, mis peaasjalikult olid kasutusel riigi esimese presidendi poolt.
Rolls-Royce PhantomV, mille Inglismaa kinkis Tansaaniale 1965 aastal ja mis oli kasutusel väliskülaliste sõidutamiseks kolme esimese Tansaania presidendi poolt kuni aastani 2006, misjärel auto anti siia muuseumi.
Teine Rolls-Royce on aastast 1938 ja toodud siia tolleaegsesse Tanganyikasse Briti koloniaalvõimu ajal kohaliku kuberneri Sir Harold Mac-Michaeli poolt ning leidnud kasutamist aastani 1962 viimase Briti kuberneri Richard Turnbulli poolt. Seejärel ka juba iseseisvusajal samuti tähtsate külaliste vastuvõttudel
Austin Morris Minor A 40 Van Guards. Toodetud Inglismaal aastatel 1945-1950. Seda autot siin kasutas tulevane president ja rahva isaks kutsutu Julius Nyerere oma tegevuses.
Ka seda Austin Morrist kasutas eelpool mainitud tegelane oma asjaajamistel viie aasta jooksul
Ühe hoone teise korruse terrassil on väljapanek Tansaania ja USA suhetest, mis peaksid minuteada olema kogu aeg head
Lõpuks lähen ikka rahulolematust üles näitama, et muuseum na tühjavõitu, aga selgub, et põhiväljapanek ongi hoopis teises suunas. Saanud juhatust, lähme vaatama ja nii ongi. Siia on koondunud suisa mitu eriteemalist kollektsiooni. Esimene on inimese evolutsioonile pühendatud väljapanek.
On ju praegusaegsete teadmiste kohaselt inimese häll just siin maailmaosas.
Lisaks on veel eksponeeritud ka muude eelajalooliste olendite väljakaevamistelt leitud fragmente.
Edasi tuleb juba uuem ajalugu, orjakaubanduse periood,
koloniaalajastu saksa periood,
Inglismaa valitsusaeg
ja iseseisvumise periood. Seda viimast on illustreeritud ohtrate koopiatega tolleaegsetest ajalehtedest ja mitmekülgse fotomaterjaliga.
Veel on eraldi saalid vanema
Ja uuema kunsti ekspositsioonidega
Satun ühe maali ees mõtisklema, et kas meil oleks Eestis piisavalt tolerantsust panna kunstinäitusele näiteks maali Arnold Merest, allkirjaga kuulsale küüditajale? Sest siin on pilt, selgituses TippTipp, kuulus Araabia orjakaupmees Ida-Aafrikas.
Muuseumist väljas, on veel parasjagu aega sõitmaks sadamalahe teise serva. Teeservadel pakutakse pidevalt midagi osta, on see siis laiatarbekaup või söögipoolis. Proovime jackfruiti. Nagu ikka, haiseb see vastikult ja peale paari tüki söömist on isu läinud.
Tee viib taas üle kesklinna silla. Siin on veel vabalt võimalik liigelda
Aga kesklinnas tunduvad ummikud üsna konstantsed olevat. Raudteeviadukt Nyerere Road’il
Läbime sama tasulise tee rahakogumispunkti peale Nyerere Bridge’i, mida tegime esimeselgi reisipäeval. Üldse paistab siin kõik vähegi nimetamist väärt Nyerere nime kandvat. Midagi leeninikultuse sarnast venega.
Sõidu lõpetame Kigamboni praamiterminali juures
Siit käib praam üle lahe asuvasse kesklinna ja väldib seega suurt ringi ja teeremonte, mis tulevad maad mööda liikudes ette võtta
Lisaks praamile on siia ankurdunud ka suur kalapaadilaevastik.
Peale lühikest jalutuskäiku võtame suuna juba lennujaama poole
Auto üleandmine toimub õnneks sujuvalt ja ilma pretensioonideta. Ega seda autot ka palju ei räsitud, läbisõitugi kujunes vaevalised 1867 kilomeetrit, mis nii suure riigi kohta köki-möki.
Edasi aga oleme jalamehed. Kuna on veel valge ja aega nagu jõge, siis läheme lennujaama lähema ümbrusega tutvuma. Ja esialgu proovime kohalikku striitfuudi keedumaisi näol
Edasi aga läheme juba ananasside peale. Need on siin odavad ja maitsvad
hinna sisse käib ka puhastus ja söömiseks ettevalmistamine
sekka pakutakse ka kohalike käsitöömeistrite toodangut. See nii populaarne ei paista olevat kui koheseks söömiseks mõeldud artiklid
Raudteedest Tansaanias peaks eraldi artikli kirjutama. Siit, lennujaama kõrvalt, läheb läbi vana kitsarööpmeline trass ja ka uuem, laiema relsivahega magistraal.
Parasjagu käib sillaehitus.
Hakkab hämarduma ja liigumegi tagasi. Lennujaamas passime esialgu kohvikus, kus on võimalik telefone laadida. Öösel toimub veel paar väljalendu, Nairobisse, Addis Ababasse ja südaööl Amsterdami, seega päris üksi me oma ootamises ei ole.
Check-in avatakse peale keskööd ja siis saame ka Veronika ära vormistada. Selgub, et mul on õnnestunud ikka meid mõlemat lennule registreerida, aga mingi error süsteemis sellegipoolest on. Mina teenindaja arvuti ekraani ei näe ja seetõttu jääb asja olemus saladuseks. Lõppeb aga kõik siiski ruttu ja positiivselt – saame oma pardakaardid kuni Tallinnani kätte. Need paberid annavad õiguse tõusta teisele korrusele, kus tuleb läbida passikontroll. Selleks aga tuleb taas täita lühike ankeet, üsna sarnane sellele, mida täitsime riiki sisenemisel.
Peale passi- ja turvakontrolli asuvas ootealas on mõned suveniiripoed ja söögikohad. Hinnad on lennujaama kohta väga mõistlikud. Oodata on veel pikalt ja õnneks on vaba ruumi palju. Istepingid on osaliselt käetugedeta ja see võimaldab ka pikali visata.
Väljalend hilineb natuke, aga piloot teeb kiire lennuga kõik tasa ja Istanbulis oleme enam-vähem graafikujärgselt. Siin jääb sobivasti aega läbida turvakontroll, mida me tulles ei pidanud tegema, vaadata natuke kaubanduslikke pakkumisi ja näljasemad saavad ka natuke süüa.
Tallinna lennuk läheb väravast A1F ja peaks väljuma 15.10. Välub ka. Saabuma Tallinna peaks 18.05, aga oleme ligi pool tundi ajast ees ja kella kuueks juba kodus. Kogu ringreis kujunes välja selliselt.
