Alma-Ata – Biškek ja vv.

Tegin sellise sõidu 16-17 septembril 2019 aastal.

Nende kahe linna vahe on linnulennult ca 200 ja maad mööda nii 250 km. Suhteliselt korralik, pikalt neljarealine maantee ja ehitustegevus jätkub. Kõige lihtsam on seda vahemaad läbida, kasutades kas jagatud taksode teenuseid või siis sõita maršrutkadega. Eraautod koguvad kliente Alma-Atas Sairani bussijaama juures,

Sinooili bensiinijaama kõrval,

aga kuulu järgi ka mõnes muus kohas, näiteks raudteejaama juures. Sõit Bishkeki maksab 3000 tenget näo pealt ja auto väljub, kui kõik kohad täis. Tavaliselt toimub see kaunis ruttu, aga mina, olles esimene klient, sain tunnikese oodata. Et kõht reisl tühjaks ei läheks, siis on siinsamas võimalik enne väljumist ka kiirtoitu soetada

Autod on nii kolme istmereaga vanid kui ka tavalised sõiduautod. Mina liiklen seekord sellisega

Muidugi on võimalik maksta kinni kõik istekohad ja väljuda kohe.

Biškekis on vastavaks kohaks bussijaam.

Õigemini selle esine teeperv ja hotell “Kasahstani” esine.

Autojuhid püüavad kliente nii valjuhäälselt sihtkohta välja hõigates, aga samuti on transpordivahenditele ka vastavad sildid paigutatud.

Siin küsitakse Alma-Ata otsa eest 800 somi. See on nii kolmandiku võrra rohkem kui vastupidine ots.

Loomulikult saab bussijaamast ka traditsioonilisi teenuseid

mõned näited piletihindadest

Sellised on hetke kütusehinnad Bishkekis.

Seega tasuks mõelda maršruutbussi peale. Koht selles maksab Biškek-Alma-Ata suunal 400 somi ja väljumine samuti siis, kui istekohad täidetud. Mingeid olulisi miinuseid võrreldes eraautoga ei oska välja tuua. Väljumised samast bussijaamast.

Viimase variandi eeliseks saab lugeda veel seda, et piiril autode järjekorra olemasolul maršrutka omab eelisõigust. Aga järjekord on täiesti võimalik nähtus.

Näiteks esmaspäeviti.

Reisijad läbivad piiri eraldi, asjad võib autosse jätta. Kui piiriületajaid on palju, siis tekib tropp. Kasahstani poolt Kõrgõstani liikudes kogunevad ootajad väikese, umbes meetrilaiuse läbipääsu juurde ootama, kus siis nooruke piirivalvur vaevu suudab olukorda kontrolli all hoida. Inimesed seisavad valvel, kõigil pilk kinnistunud sõdurpoisile. Kui on aeg taas inimesi passikontrolli lubada, hakkab see mass hetkega ennast läbi selle pisikese pilu pressima. Vennaarmu ei tunta, noored ja vanad, mehed ja naised, kõik on ainult iseenda eest väljas. Nendel, kel õnnestub pudelikaelast läbi pressida, seisab ees paarikümnemeetrine kiiruskatse kuni passikontrolli viiva ukseni. Ehk õnnestub veel kellestki mööda sibada. Ka piirika jaoks on see väga tõsine väljakutse, sest tema verbaalseid käsklusi ei kuula enam keegi ja tagant aina pressitakse peale. Jääb ainult kogu napp ihuramm mängu panna ja füüsiliselt üritada rahvavoolu takistada, mis suure vaevaga ka lõpuks õnnestub. Mass võtab uuesti stardivalmis ootepositsiooni, seistes kaunis paigal. Vaatamata sellele toimub ikkagi vaikne nihelemine ihaldatud läbipääsu poole ja just selles pingete kontsentratsioonipunktis on kehad kõige rohkem üksteise ligi litsutud.

Loomulikult on pidevalt ka järjekorrata läbisoovijaid. Mõnel juhul on asi selge: kui ikka imik süles, siis loomulikult tuleb läbi lasta. Aga on ka palju kahtlasi juhtumeid. Paljudel on lihtsalt paha olla või on lennuk kohe väljumas…

Kokkuvõttes on sõnum selline, et kui piiril juhtub selline järjekord olema, siis tuleb unustada kõik, mida ema sulle viisakusest rääkis ja võtta kasutusele küünarnukid ja muu. Vastasel juhul ei saa sa enne järjekorra kadumist kunagi üle..

Piirirajatised ise on sellised. Vaade Kasahstani poolt. Silt tankuril informeerib, et bensiini ei ole..

Vaade Kõrgõstani suunal.

Et tegemist on ikkagi tollipiiriga, siis toimub ka kaupade ülevaatus

Reaalseks piiriks on mudane jõeke. Mõlemal laldal on riisutud liivariba ja okastraattõkked- ja aiad.

Peale jõe ületamist oletegi Kõrgõstanis

Kõrgõstani poolel pole vaja peale passi esitamise midagi teha aga liikudes Kasahstani poole, tuleb täita migratsioonikaart. Tegemist on lihtsa ja täiesti mõttetu paberilipakaga, kus kirjutada vaja oma nimi, reisi eesmärk, kodune aadress ja allkiri.

Mõlemal pool piiri on võimalik raha vahetada. Tuleb natuke kursse vaadata, Kirgiisi poolel esimesed putkad püüavad Eurot 70 somiga, natuke maad edasi saab juba 76+.

Samuti on tark Kasahhi poolt tulejal kohe siinsamas kohalik SIM- kaart muretseda. Vastav müügilett on keset teed ja võimatu mitte märgata.

500 tenge ehk tiba rohkem kui ühe euro eest saab kohe tööle hakkava Beeline koos 10GB internetiga.

Maršruuttaksoga Alma-Atasse liikujal tuleb tavaliselt oma kott ikkagi piiriületuseks ligi võtta.

Piir ületatud, on mõistlik ka tualetis käia, 50 tenge eest on see täiesti võimalik.

Asi on selles, et kui erataksod teevad tavaliselt teepeal lühikese peatuse kuskil kohvikus, näiteks siin.

siis maršrutkad eelistava otse kohale sõita. Kuna kütus on Kasahstanis märksa odavam kui Kõrgõstanis, siis tanklapeatuse teevad tavaliselt mõlemad ja siis on ilmselt samuti võimalik oma pakilisemaid vajadusi rahuldada.

Kasahstani poolt tulejal on suure järjekorra olemasolul aja kokkuhoiu mõttes mõistlik võtta oma asjad, ületada piir ja kui enda transporti pole näha, siis võtta takso või hüpata mônesse linnaliinibussi/mikrobussi. Asub ju Biškek siit nii kilomeetrit 20. Nii ka enamik reisijaid teevad. Mina aga ootan oma transporti ja teen aega parajaks kohvikus.

Valik üleliia suur ei ole, aga see mida pakutakse, on maitsev

Samuti võib Kasahstani poole liiklejatel sõita kõigepealt piirini. Tõsi, takso bussijaamast piirini maksab 500 somi, mis on juba rohkem kui terve reis maršrutkaga Almataasse ja oleks mõistlik ainult mitme reisija puhul. Jala piiri ületanut võtab kohe piiriterritooriumilt väljudes vastu kari juhte, kes üksteise võidu oma teenuseid pakuvad. Seega edasiliikumine pole probleem. Kogu see transpordimajandus toimib ööpäev läbi, öö eeliseks on rahva puudumine piiril ja seega kiirem ja rahulikum toimetamine.

Lisaks saab kahe linna vahel ka lennukiga lennata. See variant on muidugi palju kallim ja arvestades tänapäevaseid reegleid lennujaamades ka kindlasti mitte kiirem lahendus. Aga kuumadel suvepäevadel võib-olla kõige komfortsem.

Veel jääb raudtee. Et otserööpaid ei ole, siis see variant on ainult fännidele kindla eesmărgiga.

Bussisõit annab suurepärase võimaluse suhelda kohalike ja teiste reisijatega. Tavaliselt piisab ainult suu lahti teha ja edasi saab ainult kuulata, vahepeal vestlust tasahilju endale huvitavas suunas juhtides. Põhiline tees, mida korduvalt kuulda saab, on see, et Kõrgõstanis on rahvas rikas aga riik vaene, Kasahstanis aga vastupidi. Lenini ülistamine on vastavast teemast juttu tehes samuti valdav. Üldlevinud müüdi kohaselt olla see tegelane suur kirgiiside sõber ja selle kandi jaoks palju ära teinud. Veel on ühiskonnas suur hirm Hiina ees. On ju riikidel siin pikk ühispiir selle maaga. Ollakse kohe valmis Venemaa osaks saama, peaasi, et hiinlased ei tuleks. See, et erinevalt Venemaast pole Hiina imperialistlikuid kalduvusi hetkel märgata, on täiesti tähelepanuta.

Biškek

Selles umbes miljoni elanikuga linnas võib üsna teravalt esile tulla märke, kuidas minevik kammitseb tugevalt osa elanikkonna soovi edasi liikuda. Biskeki nimegi kannab see linn väga lühikest aega, sest aastatel 1926–1991 kandis linn nime Frunze (Mihhail Frunze järgi), enne 1926. aastat aga Pišpek. Kohati jääb mulje, et oma rahvuslikku eripära endiselt häbenetakse ja kindla peale minek on ennast venepäraselt väljendada. Kuigi elanike enamuse moodustavad linnas kirgiisid ja venelasi on umbes kolmandik, siis sümboolikas sama proportsiooni pole märgata, samuti keelekasutuses, kus valdavalt domineerib vene keel.

kõrvuti nõukogude sümboolikaga,

meenutustega ühe impeeriumi ajaloos saatuslikku rolli mänginud kalendrikuust

ja ilmselge igatsusega sellesse impeeriumisse kuulumisest

Isegi see va leenin, kelle ausambaid Venemaalgi on maha võetud, rääkimata muudest maadest, seisab siin linnasüdames kõige auväärsemal kohal.

Igasugu sirbi ja vasaraga sümbolid on täiesti tavaline nähtus

Sellele vaatamata on linnasüda meeldivalt korras ja silmailu pakkuv

Palju on parke ja laste mänguväljakuid

Võib märgata, et kohalikud, eriti nooremad, ei pea eriti võõraste puuslike kummardamisest lugu ja hoiavad siiski oma sümbolite ligi. Neidki on linnas üksjagu.

Mingi lähimineviku sündmust meenutama mõeldud skulptuur kah. Kuna tekstist aru ei saa, siis igaüks võib neid sümboleid interpreteerida vastavalt soovile…

Biskeki filharmoonia

Palju on kaunilt renoveeritud hooneid, enamasti erinevate riigiasutuste omi, lipud katusel

Suure au sees on ka kõik WWII-ga seonduv, mida siinmailgi mingil täiesti arusaamatul põhjusel isamaasõjaks nimetatakse.

Samuti peetakse meeles komsomoli

Pealinnale kohaselt on tunda ka rahvusvahelist mõõdet

Aja kasulikult ja huvitavalt veetmiseks on siin mitmeid võimalusi. Minu teele sattus zooloogiamuuseum.

võtsin vaevaks ja astusin läbi

Tundus, et enne mind polnud siin juba ammu keegi käinud… Ilmaasjata, näha saab ülevaadet kohalikust loomastikust

Kui linnakülastus on pikem kui üks päev, siis öömaja leidmine ei ole mingi probleem, ja seda väga suurepärase hinna/kvaliteedi suhtega! Kuna reisin üksi ja erilist luksust taga ei aja , siis minu tagasihoidlik valik näeb välja selline:

koos sansõlmega

Juba hämaras on samuti linnas rohkesti rahvast liikvel

korda peab miilits ja kuidagi ebaturvaliselt end tundma ei pea

Tänavatel on mitmeid meelelahutusi

Palju on moodsaid või siis natuke vähem moodsaid restorane, milledel vahest päris põnevad sõnamängulised nimed,

aga eelarve-sõbralikes söökla tüüpi asutustes, millest mõned suisa ööpäev läbi lahti, saab samuti väga maitsvalt kõhu täis.

Ühte sellist väisan minagi, et enne magamaminekut kõht traditsioonilist ploffi täis pugida

Kokkuvõtteks võiks selle linna külastust kindlasti soovitada, eriti, kui vene keel suus. Saab palju elamusi..)

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga