Eeltöö selleks reisiks sai kaunis pikk ja kohati närvesööv. Ühe osa sellest moodustas lennukipiletite jahtimine. Kuigi kõnealune riik ei asu Eestist geograafiliselt eriti kaugel, siis lendamine sinna on tõeline logistiline õudusunenägu. Vaatamata riigi suurusele ja ka pealinna rahvaarvule on lennuühendusi ainult loetud sihtkohtadega ja need üksikud lennupaketid, mis Tallinnast samaks päevaks kohale viiks ( praktiliselt ainuke variant Lufthansaga läbi Frankfurti) ja ka tagasi tooks, maksavad kaugelt rohkem, kui praegused pakkumised Austraaliasse või Lõuna-Ameerikasse. Niisiis ei jäänudki muud üle, kui kombineerida vähegi vastuvõetavaid variante ööbimistega. Ka sellisel juhul on osad variandid üsna problemaatilised. Näiteks lennujaamavahetused Milaanos või Pariisis võivad kaunis aja- ja rahamahukad olla või arvestades vahest hiliseid/varaseid öötunde, ka kaunis keerulised ja taksosõite eeldavad.
Lõpuks sai kokku järgmine lennuplaan: Tallinn – Rooma – Alžiir -Djanet- Alžiir – Barcelona – Tallinn. Kusjuures Roomas tuleb lennujaama vahetada, samas jääb aega ennast ka välja puhata.
Teiseks murekohaks osutus viisaküsimus. Kuigi seda sai ajama hakatud aegsasti ja eeldus oli ilma probleemideta see küsimus lahendada, siis nii see teps mitte ei läinud. Tagantjärele analüüsides oli põhjus ilmselt seotud eelnevalt kirjeldatud probleemiga. Nimelt nihkus meie väljalend seoses keerulise olukorraga lennukipiletite turul eelnevalt välja pakutuga mõnevõrra hilisemaks, viisakutsete peale aga said natuke varasemad daatumid ja nii juhtuski, et kui oli aeg viisad kätte saada, siis tuli välja, et need kuupäevad mitte enam ei klapi meie poolt soetatud lennukipiletitega. Et päästa, mis päästa annab, ei jäänudki mul muud üle, kui Varssavisse kohale kihutada. Ja õieti tegin, sest muidu oleks ilmselt lennukipiletid vett vedama läinud.
26 märts 2022
Alžeeria poole liiguvad neli reisimeest – Eero, Mihkel, Indrek Ja Toomas. Viies, Anto, jääb kahjuks viimase hetke terviseprobleemide tõttu koju.
Rayanairi lennuga Rooma.
Väljalend jääb tunni võrra hiljaks. Kohalejõudmine aga umbes pooletunnise hilinemisega. Maandume Ciampino lennuväljal. Üritasin küll pingsalt leida parimat lahendust öö veetmisele, aga siinse lennuvälja ümbruses ei õnnestunud ühtki vastuvõetavate tingimustega öömaja leida. Ühe küll isegi broneerisin ja äragi maksin, aga need hüppasid alt ära, tuues põhjenduseks meie liiga hilise saabumisaja. Ja hea ongi, sest Fiumicino lennujaama juures, kuskohast me homme edasi peaksime lendama, on hoopis suurem valik öömajasid ja parem juba kohe sinna saada, et mitte hommikul ajahätta jääda. Kuna sellisel hilisel ajal enam ronge – busse/muud ühistransporti ei liigu, jääb ainukeseks variandiks takso. Taksosõit osutub kokkuvõttes ka odavamaks, kui on neli maksvat klienti. Juhiga kauplemine annab isegi odavama hinna, 60 eurot, kui äpitakso oleks tulnud (72) Ööbimiseks jääb meil sõelale Hotell Chopin, kelle perenaine osutub ilmselt venelannaks. Vähemalt räägib ta seda keelt ka, lisaks soravale kohalikule keelele. Mihklile paistab siia juba posti olevat saadetud
Administraator-perenaine kontrollib korralikult meie kvalifitseerumist öömajalisteks, seda nii koroonapandeemia aspektist kui ka passidepõhiselt
Indrek saab sisse tšekitud
Hotell ise meenutab natuke butiiki/muuseumi, eksponeerides mitmesugust kohalikku kila-kola, ja, nagu hommikul selgub, ka mõningaid tõelisi pärleid restaureeritud autode näol
Magamiskohad aga, vaatamata natukese teisele valemile broneerides, jagunevad siiski 1+2+1. Ja ilmselt peab kasutama kivi-paber-käärid lahendust kohtade jagamisel
Millegi sellisega siin Eero agaralt ka tegeleb
Numbritoa sansõlm
27 märts.
Hommikusöök on Itaalia stiilis tagasihoidlik, aga kaugelt parem kui mitte midagi. Saame ka aega veelkord kaeda seda toretsevat kohalikku interjööri
Sissekäik päevavalguses
Silt väraval annab teada, et ööbijad on siia oodatud ööpäevaringselt. Seda ei saa öelda paljude teiste majutusasutuste kohta
Lennujaama on ca tunnike astumist ja et meil parasjagu selline tund ka saadaval on, siis võtamegi teekonna jalge alla. Selle käigus ületame Tevere jõe väiksema suudmeharu
Tegemist ei ole küll kõige mugavama jalutusmarsruudiga ja kohati tuleb suisa sõiduteel jalutada või kitsastel sillaservadel trügida
Enne lennujaama möödume ka ühest tanklast, kus saame aimu kohalikest kütuse hetkehindadest, mis meie omadele natuke allagi jäävad
Lennujaamas sujub kõik suuremate tagasilöökideta. Väheke elevust tekitab segadus pääsemisega meile vajalikku terminali, mis toimub lühikese rongisõidu näol
Lennuk Alžiiri saab päris täis. Lend ise aga kulgeb viperusteta ja ruttu. Riiki sisse saamisega samuti märkimist väärivaid probleeme pole. Natuke on küll pusimist kohaliku migratsioonikaardiga, aga miskit kontimurdvat see endast ette ei kujuta.
Fayeq on vastas ja transpordib meid oma kodulähedasse hotelli, mis jääb kesklinnast võrdlemisi kaugele, kohalikku Nõmme analoogi.
Selleks hotelliks saab Hotel Adghir mitte kaugel Fayeqi kodust ja samuti ka lennujaamast. Valik saab selline, kuna siit on ülehomme hommikul hea lennujaama pääseda, mis kesklinnast võib ummikute tõttu hommikuti natuke stressirohke olla. Arhitektuur pole muidugi see, mis kesklinna hotellidel
Sisse registreerimisel läheb kõigi passe vaja
Seinal on detailne ja reljeefne riigi kaart. Sellise tahaks kaasa võtta!
Selline tagasihoidlik aga näeb välja hotellituba
Siin viime läbi esimese välkkoosoleku
Koosoleku otsusega suundume ümber nurga trammipeatusesse, et kesklinna poole liikuda.
Igas trammipeatuses on selline piletikiosk, millest saab lunastada 40 raha (ca20 senti) maksva ühe reisi trammipileti
Trammisõit kujuneb pikaks – hotelli juurest on sõita 23 peatust. Teel saab suurepärase ülevaate linnast
Tramm ise kesklinna ei sõidagi, viimane lõpp tuleb liikuda metrooga, 8 peatust.
Väljume eelviimases, eelnevalt juba kõige tuttavamas Ali Boumendjel’i nimelises peatuses ja asume söögikohta otsima
Õnneks selleks palju vaeva ei pea nägema
Kui kõht täis, külastame oma “vana tuttavat” juuksurit
Meid võetakse vaatamata järjekorrale kohe teenindada. Juuksurist mittehuvitatud seltskond läheb seniks omapäi patrullima. Tööprotsessi käigus üritab teenindaja oma väheste ingliskeelsete sõnade abil väljendada oma toetust venemaa praegusele tegevusele ja põhjendada, miks nende maa on ameerikavastane. Eks need sellised trafaretsed argumendid ole.
Kui esmased vajadused rahuldatud, plaanime minna vanalinnaga, casbahiga, tutvuma. Jäi see viimasel visiidil siia linna peaaegu külastamata.
Vanalinna piiril asub algselt 1612 aastal ehitatud ja hiljem ümberehitatud Ketchaoua mošee.
Mošee-esisel ja ümberkaudsetel tänavatel keeb vilgas äritegevus
Päris vanalinna tänavad on aga üsna inimvaesed
Minu erilise tähelepanu ja imetluse objektiks siin on uksed. Osa neist paistavad tõesti suurepäraste meistriteostena ja/või vägagi vanadena
Kuna vanalinn asetseb järsul kaldapealsel, meie aga alustasime oma ringkäiku meretasemelt, siis treppidest ronimist on omajagu
Vana ja kohati väga vana arhitektuur ja ehitusdetailid on tõesti lummavad. Kahju on vaadata, et kohalik rahvas reeglina seda hinnata ei oska ja paljud asjad kipuvad käest minema
Suurtele kauplustele vanalinnas ruumi ei ole, seevastu aga leiab siit palju pisikesi butiike või lihtsakoelisemaid poekesi. Alloleval pildil tegeleme jäätise ostuga, mis osutub nii odavaks, et esmapilgul tekib meil väike hämmeldus ja kahtlustame arvutusviga.
Oleme oma retkel liikunud idast läände risti läbi casbahi ja pidevalt tõustes jõuame lõpuks Bologhine ben Ziri, berberite valitseja nii tuhande aasta eest, monumendi juurde. Siin vanalinn lõpeb ja keerame paremale, mäest alla suunduvale teele
Lõpuks oleme mere tasapinnas tagasi ja peaaegu sealsamas, kus alustasimegi. Vaja läbi viia veel mõningad kaubanduslikud mahhinatsioonid. Mina olen ilma kliimale vastavate jalavarjudeta ja Indrekul on püksirihmaga mingi häda. Eero paneb rõhku aluspesule
Magustoidud on siin liigagi isuäratavad ja seega ka vastupandamatud
Päeva lõpetab õhtusöök
28 märts
Tänaseks päevaks on planeeritud väljasõit vaatamisväärsuste juurde.
Fayeq on kokkulepitud ajal kohal ja suundume kõrvalasuvasse kohvikusse, et hommikuks miskit kõhtu saada
Sõit viib meid mööda rannikut lääne suunas. Tee servas on kilomeetrite kaupa kasvuhooneid ja põldusid
Esimene peatus on Mauretaania Mausoleumi juures. Millest selline nimi sellises kohas, seda alles hakkan selgitama
Edasi liigume Tipasa poole. Et tegemist on tõelise turismisihtkohaga, saab aimu vastavasisulise kaubavalikuga müügikioskide järgi. Ainult, et turiste ei ole. Kui mitte lugeda siseturiste, neid on siin omajagu
Tagasiteel palume endid Alžiiri kesklinna jätta, natuke vara veel hotelli minna. Autost astumegi välja just Kultuuri- ja Kunstide ministeeriumi hoone ees
Ümbruskonna tänavad on jällegi muutunud üheks suureks turuks, ehk vist oleks kohalikus mõistes väljend bazaar sobilikum
Lõpuks on aeg ka natuke jalga puhata.
Märtrite memoriaal – Martyr’s Memorial – pühendatud Alzeeria vabadussõjale.
Avatud aastal 1982 20-daks iseseisvuse aastapäevaks
Mingil põhjusel objekti valvavad sõdurid treppidest kaugemale monumendi all olevale platsile minna ei luba
Canada ehitajate poolt püstitatud monument on 92 meetrit kõrge
Siinsamas lähedal asub ka Armeemuuseum – Musée de l’Armée Nationale Populaire
Kellaaeg on küll sealmaal, et 20 minuti pärast on sulgemisaeg, aga kiiruga lubatakse ikkagi pilk peale visata. Pildistamine siseruumides aga keelatakse täiesti
Ka õues on väike valik peaasjalikult nõukogude päritolu vanemat tehnikat
Tagasi kodu poole liigume taas juba tuttava liiklusvahendiga
Selline liikumisviis lubab tutvuda kohalikega
Päeva lõpetame pitsarestoranis mitte kaugel hotellist. Kuna kõhud on tühjad, siis pingutame, nagu ikka sellistel puhkudel, veits üle oma tellimusega
Kogu söök kõhtu ära ei mahu ja mõned lõigud pitsat saame karbiga koju kaasa
29 märts
Hommikukohvi koos saiakesega hotelli kõrval kohvikus täiendamas eileõhtuseid pitsa ülejääke
Lennujaama poole hakkame liikuma juba enne kaheksat. Kuigi väljalend peaks olema alles 10. 30 , siis liikvel pidi olema tähtsaid ninasid ja seetõttu võib liiklus häiritud olla. Lennujaamas selgub, et Fayeq meiega ei lendagi. Temal on pilet 31. kuupäevaks ja ta lootis selle ümber vahetada tänaseks, aga selgub, et lennuk on täis ja kuna tal on ka poeg kaasas, siis lendamegi ilma temata
Praktiliselt kõik lennukid mis lennuväljal silma hakkavad kuuluvad Air Algeriale ja on seda ka meie oma
Mingil seletamatul põhjusel on taaskord parimad kohad lennukis – keskel avariiväljapääsude ees. Ja huvitaval kombel päris täis lennuk siiski ei saa.
Vaatamata lühikesele lennule saab ka nosimist
Lennul Djaneti on ka üks vahemaandumine, mille käigus vahetub enamik reisiseltskonnast ja tangitakse lennukit. Edasilendajaid välja ei lubata
Peale vahemaandumist saab jälle nosida
Aga pikalt selleks aega ei anta ja juba varsti maandumegi Djanetis
Mingil täiesti arusaamatul põhjusel tuleb pagasit – aga meil on Mihkli kohver – väga pikalt oodata
Aega ootamiseks annab veeta näiteks ootesaali kohvikus kohvitades
Proovin minagi ühe sõrmkübaratäie. Teenindaja leti tagant nuiab mõne euromündi ja on nende üle siiralt õnnelik. Numismaatik vist.
Kui ootamisest kange häda peale tuleb, siis lennujaama tualetti ei maksa peljata. Kõik on viks ja viisakas.
Lennujaamas on meil vastas kohalik tuareegi autojuht rahvusauto Toyotaga loomulikult
Djaneti on lennujaamast ca 30 kilomeeteit kena neljarealist asfaltteed
Lõpuks oleme majutuskohas
Allpool mõned ülesvõtted majutusasutusest
Saame oma valdused kätte. Voodid tunduvad küll harjumuspäratult ahtakesed
Edasi aga on juba kaetud lõunalaud
Kõht täis, viiakse meid pärastlõunasele linnatuurile. Alustame vaatega linnale presidendi suveresidentsi esiselt platvormilt. Residentsi ennast pildistada ei lubata, mis siis, et omanikku pole juba aastaid nähtud.
Järgmine peatus on allika juures. Esmapilgul võib see veenire tunduda mõttetu objektina, mida külastada, aga kui mõelda, et see võib olla ainuke selline aasta ringi voolav nireke sadade kilomeetrite raadiuses, siis saab selgeks põhjus, miks seda isegi võõrastele näitamise vääriliseks peetakse
Ja oh imet, sellises rennis voolavas ojakeses elavad veel ka kalad!
Plaanin endale siit ka ühe peakatte osta, aga kahjuks sõbrad laidavad mõtte maha. Et tootja pole vist enam moes või nii..
Õhtu lõpetuseks tutvume ka hotelli ümbrusega. On siingi mõningad väikesed poekesed
30 märts
Hommikusöök on seitsmest
Täna sõidame kõrbelaagrisse, kuhu jääme päris mitmeks päevaks. Kaheksast saame liikuma
Esimene peatus on kaljujooniste juures
Teekond Djanetist “baasi” ja tuur ümbruskonnas näeb välja selline
31 märts. Tänane päev on planeeritud ümbruskonna veel uurimata aladega tutvumiseks. Tõusen kuuest ja teen hommikuse jalutuskäigu
Samal ajal on lõkkele hing sisse puhutud ja kann läheb tulele
Esimene peatus on veesilm kaljude vahel. Eero plaanib kohe sulistama minna, aga meie reisisaatja tõmbab mõttele pidurit, kuna kohalikule rändrahvale pidi see tähtis tarbeveeallikas olema. Ujuma aga sõidame juba homme
Kuigi harva, aga siiski satume vahel ka mõne auto peale.
See siin ei soovi hästi käivituda ja pakume oma abi, mis lõpuks päädib väikese nööri otsas lohistamisega, mille tulemusel tõrges sõiduvahend siiski taltuma sunnitakse
Et teatud liiki kütte kriis on ka siin riigis, siis võimaluse avanedes täiendame teel ka laagri lõkkepuu varusid
Keskpäevaks jõuame laagrisse tagasi, et lõunata ja kõige palavam aeg lebotades mööda saata
Õhtupoolikul aga jätkame ümbrusega tutvumist, nüüd juba natuke uue ilmakaare pealt
Taimestikku kohtab kõrbes vähe, aga veel harvemad on puud. Soodsates tingimustes – pidev vari ja pinnase niiskus – kasvavad aga päris lopsakad põõsad
Peatume ka mitmete kaljujooniste juures, milledel vanust erinevate allikate põhjal üksjagu palju aastatuhandeid. Kui mina peaks hinnangu andma, siis pakuks pigem kuid või aastaid))
Päikeseloojangu ajaks suundume üle N3 maantee
Kümnekonna kilomeetri pärast jõuame tohutu suure liivadüüni juurde
Laagrisse tagasi jõuame juba pimedas
Tänane matk kaardil näeb välja järgmine
01 aprill. Täna sõidame randa.
Pealt sadat kilomeetrit sõitu jõuame Bordj El Houasse’sse. Teeme siin väikese peatuse, mille kestel jõuab ka poekesest läbi hüpata
Siit edasi jätkame juba põhja suunas, Ihriri ( või ka Iherir) suunas
Koht, kus peaks olema võimalik ujuda, jääb Tassili N’Ajjer rahvusparki
Tegemist on tohutu suure kaitsealaga, 72 000 m2, seega rohkem kui poolteist Eestit, mis kõik on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja.
Tõsi, mitte sellepärast, et siin kuskil peaks ujuda saama, vaid ikka nende kuulsate kaljujooniste pärast, mis olla suisa ühed maailma olulisimad.
Platood lõhestavad siin tohutusügavad orud, mille põhjas paistab midagi jõelaadset. Kui jagada minu arusaama sademete hulgast siin kandis kanjonite sügavusega, siis tulemuseks tuleks ikka väga pikk ajaperiood, et selliseid käike voolav vesi uuristada jõuaks. Ja omamoodi põnev on ju segi, et need jõed mitte ükski siin ju kuhugile lõpuks ei voolagi.
Edasi sõidame juba ujumiskoha poole. Teele jääb Ihriri asulakoht
Olles asulast läbi sõitnud, keerame teelt maha mägedevahelisse orgu ja peatselt olemegi sihtkohas
Mingil ajahetkel (millal see küll olla võiks?) paistab siin suur ja kärestikuline jõgi voolavat. Selliste siinakndi jõgede omapära on see, et neil on küll algus ja keskjooks, aga suuet ei ole, sumbub lihtsalt lõpuks kõrbesse. Praegu aga on jõesängis sügavamates kohtades ujumiseks sobivad lombid.
Vesi on sügav, külm ja üllatavalt läbipaistev
Peale veeprotseduure, mis teadagi kõhu tühjaks teeb, pakutakse lõunat. Seda meeldiva sisekliimaga palmilehtedest katusega onnis. Menüüs on teatud sorti makaronisalat
koos sardiinidega. Mida küll päris piisavalt pakkumises ei ole
see-eest saab ohtralt värsket salatit
eine lõpetab traditsiooniliselt tee
Kuna muud marsruuti leida ei ole võimalik, sõidamegi tuldud teed tagasi
Ka tagasiteel sõidame läbi piirkonna keskuse mil nimeks Bordj El Haouas
Imam Maleki mošee
Supermarketite süsteem pole (õnneks?) siia veel saabunud.
Siin tangime ka masinaid. Muid tanklaid kogu tänase matka jooksul silma ei hakanudki
Edasi aga suundume juba tagasiteele laagri poole
Kuna täna on juba piisavalt autoga sõidetud, siis lähme päikest ära saatma jalutuskäigu kaugusel asuvale hiiglaslikule liivaluitele
Enne magama jäämist teen veel viimase ringkäigu. On kottpime ja välja on ilmunud igasugu ööloomi
Tänase päeva marsruut näeb välja selline
02 aprill. Täna naaseme Djaneti
Kuuest läheb uni ära ja suundun varahommikusele ringkäigule
Kuigi elusloodust jääb silma harva, siis ööga tekkivad arvukad jäljeread liival reedavad, et me pole siin sugugi üksi
Lõunaks oleme oma majutusasutuses tagasi ja hakkame pidulikku lõunasööki manustama
Kõhud täis, tuleb veel viimane väljasõit. Seekord linnalähipiirkonda
Tuuleerosioon on liivakivist huvitavaid kujundeid välja voolinud. Igaüks võib ise välja mõelda, millega parasjagu tegu. On see siis elevant või miskit muud.
Näiteks allpool pildil oleva skulptuuri puhul kahtlustasin ma alguses kilpkonna, aga tuleb välja, et tegu on hoopis palvetava moslemiga!
Ekskursioonide hooaja lõpetab mingi väga tähtis ja vana kalju, mis meile küll erilist muljet ei avaldanud, aga kohaliku saatemeeskonna võttis ikka kõvasti heldima.
Tagasi linna sõites laseme endid kesklinna transportida ja kaupleme, et meid mõne tunni pärast siit ka peale võetakse ja öömajale transporditakse. Kuna on ramadaani esimene päev ja siinkandis suhtutakse sellesse minu jaoks natuke veidrasse tavasse kaunis rangelt, siis söömine tuleb ära unustada
Ekskavaator teeservas, kenasti kamufleerunud
Kuigi süüa pole lubatud, siis osta saab ikka ja nii ei saagi me kiusatusest võitu hankida prooviks mõned sellised tooted. Ja loomulikult ei suuda olla ka neid proovimata, vaatamata kohalike kurjustavatele pilkudele, rusika näitamisele ja sõimule.
Ise kaldun küll arvama, et kui osa võib-olla ongi padupedandid, siis paljud kindlasti nuka taga lasevad samuti söögil hea maitsta.
Lihapood. Täitsa viisakas. Siit pärit tooteid võiks suisa süüa
Kesklinnas käib agar hangeldamine
Kui ehitusplatsil on kivi, mida nihutada ei jaksa, ega sellepärast saa veel suurehitust pooleli jätta.
Osa silte on ka ladina tähtedega dubleeritud. Osa aga mitte. Huvitav millise kriteeriumi alusel see käib, kas teatud suunad on ainult kohalikele mõeldud?
linnatuuri lõpetame turu ees, kuhu saabub ka meie transport. Ka turul on teatud mõttes kakskeelsust märgata. Eks läbimüügi suurendamiseks on see ilmselt pragmaatiline vajadus, samamoodi nagu kodumaalgi
Kuna on veel valge ja tundub, et jalutamise norm ei ole veel täis, võtame koos Eeroga ette oma majutusasutuse lähema ja natuke kaugemagi ümbrusega tutvumise. Möödume autoremonditöökojast-romulast-kummipunktist
Seda kõike samaaegselt ja ühel aadressil
Edasi satume meie mõistes nagu aianduskruntide labürinti
Kruntide vahele jäävad laiemad magistraalteed
ja nende vahele omakorda väiksemad kõrvaltänavate süsteemid
Kuna vett siinkandis kuskilt ikka tilgub, siis on võimalik ka aiandusega tegelemine
Tagasi öömajale jõuame juba tänavalaternate valgel. Tänane õhtusöök kui viimane siin, on natuke pidulikum
serveeritakse kaameliliha. Väga maitsev. Ja pehme. Tõsiselt
03 aprill. Lend Djanetist Alžiiri
Kuna lennujaama saabume liigagi aegsasti, siis käib meie pilkude alt üle kõik, mis siin üldse olemas on.
Lennujaama lähim ümbrus ammendab ennast ja teeme ka väikese jalutuskäigu kontrollposti taha maanteele
Lõpuks läheme ootesaali lennukit ootama
Lennuväljal baseeruvad ka kaks varjevärvuses helikopterit.
Lõpuks oodatav ka saabub
Kuna ilm on selge ja ilmselt ka tuulevaikne, siis on isegi suurelt kõrguselt üsna selge vaade
Juba Alziiris, möödume Suurest Mošeest
Nüüd laseme ennast sõidutada kesklinnahotelli. Meie soovitud Central Touring Hotel oli kahjuks mingitel arusaamatutel põhjustel suletud. Äkki midagi tegemist ramadaaniga? Aga majutume siiasamasse kõrvale, Hôtel Sofiane nimelisse majutusasutusse
Pole küll nii glamuurne, aga ajab asja ära
Koridorid ja kõrged laed koos asukohaga annavad tunnistust sellest, et ehitati see hoone kunagi siiski kõrgema taseme jaoks
Et õhtu on alles noor, vaja minna patseerima ja kontrollima, kuidas kohalik kontingent ramadaanist kinni peab
Satume taaskord sellesse mineviku hiilgusega majade rajooni. Seda vana sära üritatakse küll kõikide vahenditega tuhmistada, aga ikka kumab läbi. Veel
Tõuseme väikese kaarega kõrgemale linna kohale. Siin on ka natuke uuemaid maju
Soovitud suunas alla saamisega tekib väikeseid probleeme. Samas pole probleeme kesklinnas hobuseid pidada.
Lõpuks saame ikkagi kaldast alla. Üks täitsa meie stiilis kirik.
Meie eesmärgiks täna õhtul on seatud aga loodes kõrgel mäekünkal asetsev The Church of Notre Dame of Africa. Esialgu plaanisime mäkketõusuks kasutada köisraudteed. Aga näed, kellaajad ei klapi, kell kolmveerand seitse ja mingil arusaamatul põhjusel praegu meid ei teenindata. Mangumine ka ei aita.
Aga ega see ka jala midagi visata pole
Kogu kiriku territoorium on kõrge aiaga piiratud ja sissepääsud suletud
Ometigi, küsides turvameestelt sissepääsu luba, üllatuslikult see ka lahkesti meile võimaldatakse. Saame rahulikult omasoodu tiiru peale teha
Juba hämardub ja ülevalt avaneb kena vaade rannikule
Päevasel ajal on kirik avatud ka külastajatele aga iseenesest mõista praegu meid sinna keegi enam ei luba
Ka vaade linnale avaneb siit ülevalt päris efektne
Kirikuga tutvutud võtame suuna tagasi mäest alla ja hotelli poole. Kuna pimedas söömine pole tabu, siis otsime vastava koha
Ja nagu tühja kõhu korral sageli juhtub, tellime laua looka
Juba pimedas kodu poole minnes saab veel ilusaid kaadreid öisest linnast
Magustoit jäi ennist tellimata
04 aprill
Hotellis hommikul pakutav. Ei teagi kas see läheb ramadaani reeglitega vastuollu või mitte.
Täna on plaanis minna rongidega sõitma. Seda transporti polegi siin riigis veel enne kasutanud, kui metroo välja arvata muidugi. Eilsetest grandioossetest plaanidest sõita kiirrongiga kas Orani või näiteks Constantinesse on tänaseks jäänud järele kõvasti tsenseeritud versioon. Sõidame linnalähirongiga eeslinna nimega Thenia. ca. 50 kilomeetrit
Raudteejaamahoone on samuti väärikas ja ajaloohõnguline. Raudteejaamad kõikjal maailmas ongi enamasti üsna suursugused ja viisakad, erinevalt bussijaamadest, mis tavaliselt on üsna labased paigad.
Vedurid tunduvad ebaproportsionaalselt suured olevat, aga unustada ei tohi, et siin on ka mägesid ja tõusud võivad ilmselt tõsised olla
Aga mei marsruuti teenindab kaasaegsem versioon
Eerole tundub tänane plaan vähe erutust pakkuv ja ta otsustab poole maa peal ülejäänute seltskonna hüljata, et minna sellesamuse Suure Mošeega tutvuma.
Thenia raudteejaam. Mitte enam nii glamuurne
Kuna tegemist ei ole teab mis turismimagnetiga, siis mida muud siin teha, kui jalutada kesklinna või selle koha poole mis võiks mingit pidi keskuse nime kanda. Pärandkultuuri keeles siis Place du centre ville
Selline koht on siin ka täiesti olemas, mitte kaugemal kui pool kilomeetrit raudteejaamas. Viimased ongi ajalooliselt ju päris keskuste lähedal. Sellistes kohtades on ka tavaliselt mitmesuguseid skulptuure ja mälestusmärke. See siin pole ilmselt võõrastele demonstreerimiseks, kuna kogu jutt on araabiakeelne, ainult aastaarv 2018 on tuvastatav.
Siinsamas väikeses kõrvaltänavas satume kahe huvitava masina peale. Indrek pistab kohe nina masinasse ja tuvastab, et tegu on Toyotade baasil tehnikaga. Jõuan salaja ka kiire klõpsu teha ja juba joostaksegi meid arreteerima. Mitu politseinikku tormab ligi ja uurib mis toimub. Ja tahavad kinnitust, et ega me pilti ei teinud. No ei teinud, ei teinud. Aga sellest ei piisa. Tassitakse kõigepealt kõrvalasuvasse politseijaoskonda – Poste police de Thenia. Eks see keelebarjäär ole ka täiesti olemas. Aga nagu sellistel puhkudel ikka, helistatakse siia ja sinna ja ilmselt kõrgematele ülemustele, et mida nende kuumade kartulitega siis ikka peale hakata. Lõpuks eskorditakse meid ühte halli hoonesse üle tänava, mis ilmselt mingi salapolitseiamet. Siin juhatatakse ühte kabinetti ja võetakse dokumendid. Aega kulub ja selgitusi tuleb ka anda. Muu hulgas tehakse kõne Fayeqile ja kontrollitakse meie legendi. Kõik on väga viisakas ja lõppeb ka viisaka deporteerimisega.
See tähendab, et kaks erariides nuhki peavad meid raudteejaama eskortima ja seal veendume, et me ka ikka tõepoolest rongiga lahkume. Sellised turvamehed meil siis kaasas:
Teepeal nõuame küll poepeatust, või mis nõuame, seame fakti ette, sest lihtsalt astume poodi sisse ja kõik. Aga rohkem ulakusi ei tee ja jõuamegi umbes poole kaheteistkümneks raudteejaama.
Raudteejaamas muidugi jant ei lõpe, sest kui oleme piletid ostnud ja meie järelevaatajad on kenasti veendunud, et oleme juba rongis maha istunud ja selle väljumist ootamas, võtavad nad vabalt ja hakkavad ära minema. Aga siis selgub, et rongidega on mingi jama ja peame koosseisu vahetama. Kõik aetakse rongist välja ja siis on eemalt näha, et kahel mehel hakkab paanika. Sahmivad ringi ja üritavad meid leida. Hirm suur, et äkki ikkagi lipsasime minema. Aga nähes, et meie seadusekuulekatena ilusti teise rongi üle liikusime, paistab, et rahunevad ja jäävad igaks juhuks meie väljumist ootama.
Tagasi Alziiris. Vaade Sadama-alale raudtee lõpp-peatuses Gare d Alger-is
Pudupood siinsamas
Kuna on endiselt ramadaan, siis varustame end lõunasöögiga ja viime selle konsumeerimise läbi hotellitoas
Peale sööki liigume linnas lõuna-kagu suunal. Linnaekskursiooni kaugem eesmärk on otsida üles ja külastada ühte teatud kauplust, mille sarnaseid siin linnas on ainult üksikuid ja millele reklaami palju ei tehta
Mälestusmärk Emir Abdelkaderile (6 September 1808 – 26 Mai 1883; Arabic: عبد القادر ابن محيي الدين ʿAbd al-Qādir ibn Muḥy al-dīn). Alzeeria sõjaväe- ja usujuht, kes juhtis vastupanu prantsuse kolonialismile. Sõjaväe juhi kohta elas kuidagi vanaks. Prantslaste saamatus ilmselt.
Peale pikki keerdkäike ja huvitavaid paiku oleme lõpuks leidnud otsitavad aadressid. Esimene peaks olema siin
ja teine mitte kaugel eelmisest, siin. Nagu näha on mõlemad äripinnad suletud. Võib kahtlustada ramadaani või miskit muud. Mäletan kaheksakümnendate lõpuaastatid, kus Nõmmel praeguse sõõrikukohviku ruumides olevas alkoholipoes olid tihti sadadesse meetritesse ulatuvate järjekordade põhjuseks just Alzeeria päritoluga veinid. Tavaliselt tumedad veinid tumedas pudelis ja valge ühetaolise sildiga. Järjekorrad ei olnud küll mitte selleks, et see vein nii hirmsasti hea oleks olnud, sellel olid hoopis muud põhjused. Tavaliselt need, et tihti polnud saada isegi Alzeeria peeti, juua aga rahvas tahtis
Tagasiteel külastame käsitööna valmistatavate luksusdessertide poodi. Kaup on isuäratav, aga isegi meie standardite järgi kallis.
Nooo, mis autot meenutab?
Spetsialiseerunud kauplustes on kaubavalik alati tohutu mitmekesine
Et mõne kingituse ka kodumaale viia, siis ostan kotitäie kaneeli, et emal oleks, millega kõrvitsasalatit teha
Minu erilised lemmikud, nagu ma kindlasti juba ka varem olen maininud, on massiivsed täispuidust paraaduksed.
No on ikka nikerdused
Koduhotelli juures on ennast sisse seadnud tänavatoitlustaja, kes pakub väga isuäratavatest toorainetest kiirtoitu. Indrek proovib ühe lambaajuburgeri ära.
Õhtu lõpetuseks kavatseme veel hotelli tagant otse üles mäkke viivat teed kasutada et vaadata, kuhu see viib
Viib päris kõrgele
ja kui tänav otsa saab, siis saab veel mööda treppe jätkata
Õhtusöögiks koguneme päeval poereisul märgatud kutsuva välimusega söögikohta. Seda peab Türgi juurtega Inglismaalt pärit ettevõtja. Ja ka päris osav müügimees
Aga toidule midagi ette heita ei saa
Ja ka hind oli täitsa kooskõlas
05 aprill
Hommikune piimajärjekord. Meeste järjekord on tunduvalt pikem kui naistejärjekord. Tualetis on tavaliselt vastupidi. Ei saagi aru, kas seda jagatakse tasuta või tuleb raha ka maksta
Teeme veel kiire turutiiru, eesmärgiga millegile viimased kohalikud rahad magama panna
Datlid on hea valik. Need on siin tõesti maitsvad. Ja hirm et äkki ei saa lennukisse või EL-i, osutub asjatuks
Lennujaamas kulgeb kõik viperusteta ja esialgu tundub, et nii ka jääb
lennuk on kenasti kohal ja peagi algavad ettevalmistused pardaleminekuks.
siis aga hakkab pihta. reisijaid lennukisse ei lasta ja väljalennu aega muudkui lükatakse edasi. Varsti saab lennufirma kulul juba nosida
Lennujaam jääb aina tühjemaks ja tühjemaks, aga infot, millal või kas üldse meiegi lennata saame, ei ole. Tegelikult on mingit infot küll, aga see on selline vastuoluline. Kord räägitakse, et meile on teine lennuk järele saadetud, siis jälle, et kohe saame selle samaga minema.
Kuidagi märkamatult on siiski üks lennuvahend ette ruleerinud
lõpuks, veerand üheteistkümne paiku, saab lennukile
Edasi on juba deela tehniki, Järgmine hommik saame kenasti Barcelonast kodu poole. Viimane reisipilt kajastab lumiseid tippe kuskil Šveitsi Alpides
