Väljasõiduga on nii, nagu linnakoristajatel talvise lumega, ikka tuleb see aeg liiga ootamatult kätte, mis siis, et aasta aega juba kuupäev teada..). On aga ka teistsuguseid inimesi. Kolm ekipaaži startisid Pärnust juba eile! Ja poole kahe paiku öösel tuli neilt ka sõnum eduka piiriületuse kohta.Et kõik lepase reega ei lähe, sai selgeks kohe hommikul. Esiteks olin ise jännis oma asjade koondamisega. Siis selgus, et eile startinutel on Pihkva kandis ilmsiks tulnud tõsiasi, et nelja inimest ja asju sõiduks kasutatav Land Rover hästi oma turjal kanda ei taha ja vedrud vajuvad läbi. Õnneks tuli see info sobivasti siis, kui ma veel väga kaugel linnast ei olnud ja sain kenasti nina Imedepõllu poole keerata, et sealt siis tiba toekamad vedrud kaasa haarata.
Kasutan juhust, et ka oma autot vaevavale väiksele probleemikesele lahendust leida. Nimelt ei tule mul juhipoolsest aknapesurist vett. Et tegemist on siin siiski proffidega, siis mõne hetke pärast on asi lahendatud, uus pihusti kenasti kapotil ja saab hakata Luhamaa poole rühkima
Järgmine pauk tuli juba tõsisem. Rait, kes parasjagu Tartus oma autot ootab ja aega parajaks teeb, andis teada, et Aimari auto mootor oli tanklapeatuse ajal järsku kolisema ja suitsema hakanud. Meenutab natuke kingseppa, kel endal pole korralikke kingi, sest viimasel ajal on Aimar rohkem Raidi ja minu autoga tegelenud, kui mahti saanud oma autole käsi külge panna.. Igatahes kahju, kui sõit sõitmata jääb. Luhamaale jõuan poole kaheksaks. Rait ja Kai söövad õhtust ja kohal on veel üks ekipaaz Nissan Patroliga. Aimar on vahepeal jõudnud oma autole juba uue turbo peale panna, aga kahjuks sellest ei piisa..( Mootoris ikka ka kolin sees ja üks ekipaaz rivist väljas, ilma, et oleks jõudnud sõitu alustadagi. Teisest küljest parem, et see kodus juhtus aga mitte kaugel stepis..
Reede õhtu ja piiril on kõvasti sebimist. Aga järjekord kahaneb tavatult kiiresti, vähemalt seni, kui saab läbi Eestipoolne piirikontroll. Edasi saab hakata passima. Minu ootekoht satub just selline olema, et auto nina on juba Venemaal, tagaosa aga veel kodumaal..
Aga ei lähe eriti kaua, kui hakatakse sõiduautosid läbi laskma. Jõuan kenasti oma dokustaadid ette näidata ja siis langeb tõkkepuu alla. Tegemist on muidugi mõista diskrimineerimisega, sest vene numbrimärki kandvad autot lastakse kenast paremalt poolt sõidurajalt edasi. Nii need asjad siin juba käivad.
Väljas on juba hämar, kui lõpuks läheneb järjekorra lõpp. Sääski on tüütavalt palju..
Protseduurid algavad kohe negatiivses õhustikus. Autode kontrollija palub mul edasi liikuda, et saaks hakata läbivaatust teostama. Aga et mul on passikontroll veel tegemata, siis saan selle eest kõvasti pragada. See, et täitsin käsku, ei ole mingi argument. Peaksin ise teadma, et nii ei tohi. No kus mina pean teadma kohalikku hierarhiat, et kelle käsk on ülim.
Kord juba “süüdi”, saan veel. Kui keegi plaanib kaalu langetada, siis siin on veel üks aspekt, mida silmas pidada. Nimelt oli mu viisal pilt Toomasest, kes kaalus 15 kg rohkem sellest eksemplarist siin, nägu ümmargune kui täiskuu. Ja see tekitab kahtlusi. Peale põhjalikku tundemärkide hindamist saab siiski tempel passi ja saab tolli liikuda.
Et ma selle autoga pole siit piiripunktist varem Venemaale sõitnud ( nagu ilmselt enamik meie reisiseltskonnast), siis hakkab nalja saama. Tollimees kontrollib arvutist, et olen korduvalt küll selle autoga Venes käinud, aga mitte siit ja seetõttu tuleb hakata seletuskirja kirjutama. Vene keeles kirjutamine oli juba kooliaeg keeruline, viimasel ajal aga tuleb isegi eesti keelest harva kirjutada. Aga see siin loomulikult kedagi ei huvita. Tahad üle piiri saada, kuku kribama. Kahju, et ma oma kirjatükist pilti ei saa teha, tuli selline naljakas kraakjalgadega. Ega sellest keegi suurt sotti vist saa. Selgituses oli vaja ära mainida, kuhu, kellega, mis marsruudil, mis eesmärgil ja kauaks, kus ööbime jne, jne. Lõppu veel ports allkirju, et olen tutvunud VF. koodeksite ja paragrahvide selle ja sellega. Täitsa kino.
Kell hakkab juba südaööle lähenema, kui lõpuks selle kauaoodatud 3-kuulise “vremennõi voz’i” kätte saan. Algselt lootsime/plaanisime natuke ikka varem piiriületusega hakkama saada, et Pihkvat väisata ja Lenta nimelist supermarketit külastada. Tõsi, viimane on avatud 24h, aga (une)aega kipub lõpuks napiks jääma
Tangime autod kurguni kütet täis, et niipea ei peaks sellega tegelema ja hakkame läbi Izborski Ostrovi-nimelise linnakese poole liikuma. Kunagi auguline-konarlik ja sinka-vonka tee on nüüd päris sõidetavaks tuunitud, ainult kurvid on alles. Hakkab sadama vihma. Läbime Ostrovi ja jõuame nn. Kiievi trassile. Mõni minut enne üht öösel keerame vasakule parkimisplatsile. Siin asub ka 24h avatud kohvik, kus loodetavasti hommikul süüa saab.