Järgnev retk leiab aset 29 juunil 2024.
Tegevuste mitmekesistamiseks peamiselt Horvaatia rannikupiirkonnas veedetaval puhkusel võtan ette riigi kõrgeima mäe Dinara, mis oma 1831 meetriga on samanimelise mäestiku kõrguselt teine tipp. Veel kõrgem on(Veliki) Troglav (1913 m), mis jääb vaid 1,5 km üle piiri Bosnia ja Hertsegoviinaga.
Mäe absoluutne kõrgus pole ju teab mis suur, küll aga teeb ettevaatlikuks suhteline kõrgus, mis küünib 1400 meetrini. Mäe otsa viib erinevaid radu, aga ka eelinfo põhjal lihtsaim ja kiireim tee algusega Glavaš’i külakesest, mis on üsna mäe jalamil, tõotab koos väikeste langustega rajal suurusjärgus 1500m tõusu. Mina aga pole teab mis mägironija või spordifänn..
Et on suvi ja ka päris palav, siis soovin alustada võimalikult vara. Poole viieks hommikul olen valmis startima. Hakkab vaikselt koitma.
Tähistatud rada algab üsna siitsamast kodumajutuse hoovist, mille ette sai auto pargitud. Raja alguses on ka mäge tutvustav infotahvel.
Veerand tunnikest vantsimist ja jõuan muistsete varemeteni
Pilk üle õla tuldud teele ja avaneb selline vaade
Tegemist on ühe kindlusega 15 sajandil Türgi rünnakute vastu ehitatud kaitserajatiste ketist – Dinarići kindlusega
Varemete jalamil on ka selgitava teksti tahvel
Kahjuks ainult osaliselt loetav
Torni pääseb alt ka sisse.
Üleval müüril on koha sisse võtnud puud, mille juured kindlasti aeglaselt aga järjepidevalt üritavad seda üle pooletuhande aasta vanust torni murendada
Vaatamata vanusele on see osa, mis veel säilinud, üsna kobe.
Kindlusele kohaselt on müürid paksud, meeter kindlasti
Kui suur oli ehitis valmimishetkel, pole praegu teada, sest osa müüre on kokku kukkunud ja see protsess võib jätkuda
Koht kindlusele on valitud nii, et võimalikult mitmest suunast oleks olemas looduslik kaitse järskude mäenõlvade näol
Vaade kagu-lõunasuunda
Veel üks vaade kindluse tornile teise rakursi alt
Peale nurgataguste ülevaatamist sätin sammud edasi. Vaatel siit külje pealt on kindlust kõige enam säilinud.
Kiri tahvlil annab muu hulgas teada, et rändaja on jõudnud 670 meetri kõrgusele. See tähendab, et ligi 1200 meetrit veel tõusta.
Tee hakkab kulgema üsna tiheda, valdavalt tammedest koosneva, padriku vahel mööda kiviklibust rada. Meenutab see natuke tulvavete voolusängi
Kunagi on siin maakasutus ilmselt intensiivsem olnud ja siis on ka ilmselt kruntide piirideks kiviaedu rajatud
Valdavalt madalamate või põõsasjate puude sekka satub ka mõningaid vanu, jämedaid ja väärikaid.
Et on südasuvi, on looduses kõige külluslikum aeg, seda nii õistaimedele kui ka putukatele.
Rada on tähistatud punase sõõriga ümbritsetud valge värviga. Valdavalt poleks tähistust seni vaja olnudki, rada on nii ilmselge, eks näe, mis kõrgemal saab, kui mets ära kaob.
Kohati on sümboolika muutunud ja rada tähistab hoopis Läti lipp. Värvikombinatsioon on küll sama, mis eelmisel pildil
Mõned tammed on päris mehised, pildilt see väga silma ei torkagi. Tegu pole ilmselt päris sama tammeliigiga, mis kodumaalt tuttav.
Tundub, et siin kasvab suisa mitu tammeliiki, põõsasja kujuga tammedel on sellised lehed.
Aga leidub ka selliste lehtedega puid.
Taimestik on siin väga liigirikas. Paljud puud ja põõsad aga tunduvad võõrad. Nagu see sinikamarju meenutavate viljadega põõsas. Et olen alles mäkke üles minemas, siis igaks juhuks jätan maitsmata
Aktiivse puhkepausina teen mõned ülesvõtted silmatorkavamatest kohaliku floora esindajatest. Nimed neile tuleb hiljem juurde mõelda
Siin aga on mingi tegelane endale lehe koduks rulli keeranud, tõenäoliselt mõni keerukärsakas
Siin pildil olev põõsas meenutab kangesti kadakat
Need marjad jätan samuti esialgu targu maitsmata
Kuigi hoiatatakse, et marsruudil on veega kehvasti ja ärgitatakse seda ohtralt kaasa vedama, siis 20 minutit peale kuut jõuan 1000 m kõrgusel asuva allikani, kus joogivesi täitsa olemas. Mul aga vedelikku piisavalt kaasas
Poole seitsmeks jõuan teelahkmele. Edasi on valida kahe marsruudi vahel. Valin ülesminemiseks vasakule suunduva raja, plaaniga naasta teist pidi
Puud hakkavad vaikselt otsa lõppema.
Kivisel rajal astudes ei puudu palju, et oleksin päris pirakale maole peale astunud. Viimane põgeneb siiski nii kiiresti taimestiku ja kivide vahele, et head pilti enam teha ei jõua. Jupikese videot siiski
Natuke peale seitset jäävad teele sellised varemed.
Kunagi on keegi palju vaeva näinud looduskivist ehitise püstitamisega
Kahju, et hoone nüüd nii kehvas seisus. Et sellised müürid ära laguneksid, peab ilmselt mingi väline jõud ikka kaasa aitama. Praeguseks on müüride vahel ainult hädapärane tuulekaitse peatuvale rändajale.
Varemete juures on ka teerist
Päris täpselt aru ei saa, mida nende siltidega öelda tahetakse, aga ilmselt need minu tippu minevat marsruuti ei puuduta
Natuke kõrgemalt samale piirkonnale tagasi vaadates on kenasti näha kunagi laotud kiviaiad
Kõrguse kasvades muutub vaikselt ka floora
Piki kaljust maapinda kulgev rada on nüüd kohati tähistatud selliste postidega. Kivile ju rada väga kergesti sisse ei kulu ja ilmselt võiks siin talvel juba ka lund olla, mis maapinnale tehtud märgid kinni kataks
Mõneti üllatuslikult satud mutimullahunnikutele. Varem pole sellel mäkke tõusul selliseid kohanud. Vaesekestel võib siin kaljupinnal toimetamine päris keeruline olla
Rada jätkab tõusmist
Veerand üheksa paiku jõuan mägimajakeseni Drago Grubać. Esimese asjana tervitab tulijat välitualett
Onn ise on tuulte eest kaitstult kaljunuka varjus
Palju on õitsvaid liiliaid
Kaljunukile püstitatud postament
Siia mägionni saab ka ronida lääne poolt otse mööda järsku kaljuseina
Selleks on siia paigaldatud ronimist hõlbustav terastross – “Via Ferrata Dinara”
Ilmselt on selle kasutamiseks siiski vaja ka erivarustust ja teatud oskusi
Onn ise on rändurite vastuvõtmiseks alati avatud ja ka vastavalt varustatud
Samuti on siin kaev joogiveega
Ja vett tõepoolest jagub
Samuti on erinevad võimalused grillimiseks. Grillitav peab endal kaasas olema
Onni tagakülje katusealune on kohaldatud laoks
Esikülje katusealusel terrassil aga saab laua taga meeldivalt jalgu puhata ja näiteks kaasavõetut nosida
Kehvema ilma korral aga saab seda teha sees
Pikema peatuse korral saab ka “pööningule” pikali heita
Mina aga jätkan peatselt siit mäetipu suunas
Rada kulgeb põhja suunas üsna järsu mäenõlva lähedal. Lääne suunda avaneb suurepäraseid vaateid
Veel üks omapärane taim
Mingi nõlv on kaetud kuivanud põõsasjate puutüvedega
Ei teagi, mis on põhjustanud sellise massilise puude kuivamise
Mäginiit liiliatega
Tipp paistab. Selgub, et mina polegi täna esimene, kolm matkaselli paistab juba platsis olevat
Peale 9 kilomeetri läbimist jõuan poole kümne paiku lõpuks eesmärgile
Selline see Horvaatia kõrgeim koht on
Tippu on püstitatud erinevaid rajatisi
Et kõrgus pole siiski teab mis suur, siis leidub siin ka puid. Tõsi, need on oma vormilt siiski rohkem põõsjad. See siin paistab mägimänni moodi olevat
Selline punane onnike tipul võiks rändurit kehva ilma korral natuke kaitsta, seni kuni alla minekuks on jalad piisavalt puhanud
Seda on siin ka palju kordi tehtud
Praegu aga selle järele vajadust ei ole. Ilm on kena ja ka jalad pole väga väsinud.
Veel üks postament mäetipul
Kandmas sellist silti
Mäkke jõudjat aga tervitab kõigepealt selline silt
Aga pikalt pole siin vahtida midagi ja hakkan alla laskuma. Teen seda nüüd idapoolset rada pidi. Kell on kolmveerand kümme
Avaneb kena vaade lõuna suunal. Taamal paistab Peruca järve helesinine peegel
Sellel rajal jõuan metsavahelisele lõigule juba peale poolt tundi allamäge liikumist
Kuigi allamäge liikumine võiks kergem olla, siis jalgadele paneb se ometigi suurema koormuse ja pikapeale hakkavad ka põlved tunda andma. Peab ettevaatlikumalt liikuma
Mõne aja pärast paistavad vasakult ida poolt paar hoonet
Parempoolne peaks olema Martinova Košara mägionn, vasakpoolne aga St. Elijahi kabel (Kapela sv. Ilija)
Jätan raske südamega haagi sisse tegemata ja liigun mööda otse minevat rada edasi. Vasakule minejale lubab kiri kivil ka veel joogivett, millest minul küll puudust ei ole.
Selles punktis liitub minu teekesega rada, mida mööda oleksin siis tulnud, kui oleks neid eemalolevaid ehitisi uudistama läinud
Peatselt jõuangi taas teelahkmele. Siit edasi olen juba tuldud teel
Varsti ongi juba tuttav allika koht
Allikale on jooma tulnud ka suur parv päevaliblikaid
Veel paar keskpäevast vaadet ennist hommikuhämaruses olnud kindlusele
Teeservas on üks oma lõpu leidnud vaenukägu
Mõni minut enne poolt ühte olen lähtepunktis tagasi. Mis tähendab, et kogu retk võttis tiba alla kaheksa tunni aega ja mida võin enda jaoks heaks saavutuseks pidada
Siit saab aimu, millist marsruuti sai kasutatud
Peale väikest puhkust asume liikuma, nüüd juba suunaga kodu poole.