Valgevenesse sõitmisega on ajas pidevalt keerulisemaks läinud ja varsti võib juhtuda, et läheb veelgi. Algatuseks viisa, mida veel hiljuti sai ka Tallinnast, aga nüüd ainult Läti või Soome saatkonna kaudu. Sealt viimasest sain seekord ka mina enda oma. Teoreetiliselt saab Valgevenesse ka viisavabalt, seda Minski lennujaama kaudu. Kaalusin sedagi varianti, aga no ei lenda ju sinna lennukid. Igatahes mitte Euroopa suunalt. Enne tuleb pool maakera läbi lennata kui kohale saab ja nii ajaliselt kui rahaliselt pole väga mõttekas. Venemaa poolt aga polegi võimalik legaalselt kolmandate riikide kodanikel Valgevenesse siseneda. Maapiiril puudub pidev piirikontroll ja lennukid lendavad siseriikliku režiimi järgi, samuti ilma passikontrollita.
Aga ka viisaga ja mööda maad pole tegemist mingi lihtsa ülesandega. Kaalusin ühistransporti. Tallinnastki käib kaks korda nãdalas otsebuss Minskisse, lisaks ûhe või kahe ümberistumisega reisid. Ükski variant väga ahvatlev ei tundunud. Lootsin veel mingisugusel kujul rongisõitu sisse kombineerida, aga ikka ei paistnud töötavat skeemi kokku tulevat. Niisiis ikka autoga. Kaevasin internetis ja löpuks sain Poola ja Läti kohta kätte üsna adekvaatse info. Selgub, et mölemas riigis on lahti veel ainult ûks piiriûletus. Lätis neid ainult kaks oligi aga Poolas ikka hulka rohkem, viis vãhemasti. Seal ka piir pikem. Ainuke lahtiolev piiripunkt Poolas aga on minu jaoks kaugeimas võimalikus nurgas, nimelt Bresti juures. Tãnahommikuse seisuga peaks seal interneti andmetel olema sôiduautode järjekord kahanenud eilselt 14-nelt 11 tunnile. Läti kohta aga on aja asemel antud autode hulk, 135. Leedus peaks olema avatud veel kaks punkti, milline aga on seal olukord sõiduautode piiriületusega, ametlikult lehelt ei selgu. Kui veokate kohta on igasugust infot, aiis sõidukate arvu kohal on igal pool null.
Stardin 10 juuli keskpäeval ja sihiks on esimese hooga piiriületus Lätis Patarniekis.
Teel saab ka paar peatust tehtud, siin võiks ära ruua ühe omapãrase sakraalehitise Lätis. Inglisekeelse nimega St. Michael the Archangel’s chapel, Balta, kohalikus murdes aga
Baltas Svētā Erceņģeļa Mihaēla kapela. Eestikeeli siis vast Pûha Miikaeli kabel. Mulle sellised maakiviehitised meeldivad. See siin paistab, et on aktiivsest kasutusest vãljas. Eks kinnisvara puhul ole ikka asukoht tähtis, ju siin pole siis enam nõudlust.
Rohi hoone ümber tundub vikatiga niidetud olevat
Siit ei jää pikk maa Dagda asulani. Siin saab näha ja meenutada ka meil kunagi levinud loosungit. Viimasel ajal pole küll silma hakanud, aga ilmselt pole ma lihtsalt sobivas keskkonnas viibinud
Asub selline kenasti dekoreeritud hoone kohe kohaliku teise arhitektuurimälestise, Dagdas Vissvētās Trīsvienības Romas katoļu baznīca ehk siis roomakatoliku kiriku vastas
Jõuan piirile 19.40. Kuna saabun Daugavpilsist Valgevenesse suunduvale maanteele põhja poolt, mööda vãikest kruusateed, paar kilomeetrit enne piiri, siis jääb mul ka nägemata, kui pikk on see veokate rivi, mis parema teeperve enda alla on võtnud. Üsna kohe algab vasakus servas ka sõiduautode jârjekord.
Pargin ühe valge Läti numbrimârki kandva BMW X4 taha ja lähen uurin auto najale toetuvalt mehelt, et kui pikka ootamist ennustab. Pakub, et hommikuni kindlasti. Polegi kõige šokeerivam, kartsin isegi hullemat.
Kohe tuleb minu taha üks kollane vanem BY numbrimãrki kandev VW buss. Ütlen juhile, et lähen natuke jalutan ja uurin maad, andes mõista, et juhul kui toimub mingi liikumine, siis ikkagi vôiks kohad jãrjekorras vahetumata jääda. Vastusest julgesin sellele lootma jääda.
Sõidukite rivi paistab umbes kilomeeter+ pikkune olema ja koosneda võiks see umbes 150 autost. Valdava enamuse moodustab LV, LT ja BY numbrimãrkidega autod, aga ûlejäänute spekter on lai. Norra, Leedu, Rootsi, Šveits jne. Paar autot kannab ka EST numbrimärki. Kõikidel neil autodel on ühisnimetajaks vene keel. Mingit muud keelt kõrva ei kosta ja turiste näha ei ole. Ka paar järjekorras olevat automaja on ilmselt müügiobjektid. Lãtlastele ja leedukatele oli ennem Valgevenesse sisenemine viisavaba, ei olegi viimaste arengutega kursis, kas see endiselt nii on või on selles vallas midagi muutunud.
Nagu tavaliselt sellistes järjekordades, on ka siin ja praegu pidevalt “võrdsemaid” kui ülejäänud, kes häbenemata kogu pikast järjekorrast mööda, esimeseks sõidavad. Parasjagu teeb sellist manöövrit üks EST numbrimärgiga Toyota.
Uurin ühe veoka kabiini juurde kogunenud meestegrupi käest, et kaua nad juba seisnud on, et siiamaani jõuda. Saan vastuseks, et 11 päeva (!!!l ). Ja et kaks tuleb vähemalt veel passida. Seega kokkuvõttes üks reis kuus, sest tagasiteel pidavat samapalju aega minema. Siis on selge, miks sellistel marsruutidel veohinnad selliseks on kasvanud, nagu nad on. Täiesti ebanormaalne. Huvitav oleks teada, kuspool see pudelikael on. Iseenesest on sellise meetodiga kaubavoogude piiramine autojuhtide avalik piinamine. Pangu siis juba veel tooteid veto alla, et vähemalt need kaubad, mida lubataks vedada, saaksid mõistlikult liikuda.
Kõnnin kuni järjekorra esimese kolmandikuni. Siin saan vastuseks kuttidelt, et on oodanud umbes kuus tundi ja vast kaks kolm veel. See sisendab lootust, keeran otsa ringi ja liigun auto juurde tagasi.
Minu ees seisva auto juht teatab, et ollakse vahepeal juba liikunud, kuigi mikroskoopiliselt. Tõepoolest, minu ja tema auto vahel on umbes auto pikkune tühik. Möödunud on pool tundi. See tõmbab taas natuke indu alla. Aga üsna pea toimub ka natuke suurem nihe. Lõpeb see sellega, et üks ilma juhita BY auto jäetakse teeserva ja kõik sõidavad lihtsalt temast mööda. Mina olen esimene, kes temast mööda ei mahu. Vähemalt esialgu.
Kella 21.00-ks on minu taha kogunenud umbes 15 masinat ja vaikselt tilgub juurde.
Veokaid on samuti erinevate numbrimärkidega, valdavalt küll LT, LV ja KZ. Mida kõike nad ka veavad, pole enamasti näha, kuna tegu on kinniste furgoonidega või siis konteineritega. Mingit aimu saab ainult lahtistel treileritel veetavast kaubast. Nagu see kasutatud metsatööriist.
Või need eesti numbrimãrke kandvad uued poolhaagised. Selliseid on siin suisa mitu.
Üsna arusaamatu on aga see tühi leedu numbrimärkidega autoveotreiler. Seista tühjalt kaks nädalat, peab ikka vajadus olema. Selle ees aga on mingi kasutatud saksa tööstusseade.
Poole kümne paiku jalutab mööda isa koos väikese poisiga. Kuulen neid autosid loendamas ja mina saan koha 124. Seega internetist hommikul vaadatud järjekorra pikkus 135-140 sõiduautot osutub üsna paikapidavaks infoks.
Arvestades siinset ööpäevaringset tohutut koormust, on teeservad isegi üllatavalt prügivabad. Mitte küll päris, rohi on ka kõrge ja võib varjata nii mõndagi, aga ikkagi. Natuke kaugemal vohab hiidputk ja hämaras asjal käies tasub silmad lahti hoida.
Kuna on soe, suisa troopiline õhtu, siis on inimesed kõik autodest väljas. Ka rekkajuhid on kogunenud kolme-neljakaupa gruppidesse. On kuulda mahlakat vene keelt, millega kogu eluolu kirjeldatakse.
Kümne paiku teen taas väikse tiiru. Pean oma eelnevalt kirjapandut natuke korrigeerima. Üks matkaauto osutub siiski turistideks.
Tegu on Lõuna-Koreast pärit matkajatega, vanem paar, mees ja naine, kes kahjuks ei räägi ei inglise ega ka vene keelt. Niipalju saan selgust, et liiguvad nad siit läbi Valgevene Venemaale, seal suunduvad Vladivostokki ja edasi juba koju. See viimane etapp jäi natuke selgusetuks, et kuidas just täpselt, aga peale laeva ma hetkel muid võimalusi ei näe. Aga tegelikult ei näe ma ka võimalust, kuidas nad Valgevenest Venesse saavad, sest sellel piiril puudub passikontroll ja kolmandate riikide kodanikud seda legaalselt ületada ei saa, nagu juba alguses mainitud sai. Praktikas küll enamasti kontrolli ei ole, aga sellise reisi puhul peavad ikkagi paberid korras olema. Kindlasti on olemas ka mingid lahendused kas rikastele või muidu väljavalitutele, aga kahjuks ei võimalda keelebarjäär välja selgitada, kumba gruppi nemad kuuluvad. Kolmas variant on muidugi veel see, et nad lihtsalt ei teagi kuhu suunduvad ja millised on võimalused edasi liikuda..
Kus on nõudlus, sinna tekib ka pakkumine. Nii on siin oma turunišši leidnud Ford Transiti kaubikust kohandatud autolavka. Kuumi jooke ei pakuta. Aga võiks.
Ringkäigult tagasi, toimub lõpuks ka väike liikumine järjekorras, nii paari auto jagu. Selle käigus saan mööduda endiselt juhita teeservas seisvast autost ja liikuda üle väikese silla teisele poole prügikastide ja välitualettide juurde. Loodetavasti saab siit veel kiiresti edasi, sest õhk ei ole siin kõige meeldivam hingata.
Samuti pean korrigeerima oma endist seisukohta keelte küsimuses. Kui laiatarbe keel on vene keel, siis mõned rekkajuhid ja ka mõned reisijad kasutavad telefonis või omavahel rääkides mõningaid eksootilisi keeli. Peaaegu kindlasti on need endise või praeguse vene impeeriumi rahvaste keeled. Aga lisandub ju veel ka korea keel.
Aja viitmiseks, aga peamiselt ikka selleks, et süda ei anna rahu, kirjutan google translaatorisse ingliskeelse jutu valmis, lühidalt, et minu teada kolmandate riikide kodanikud ei saa Valgevenest Venesse ja et kas nad ikka teavad, mida teevad. Panen selle siis korea keelde ja lähen kontakti otsima. Kui enne koperdasin naise otsa, siis nüüd saan tänava pealt mehe kätte. Saame tema telefonis kasutusel oleva häältõlke äpi kaudu jutu peale. Eks ta natuke keeruline on, sest tihti kuuleb telefon sõna natuke erinevalt sellest, mida sina ütlesid või mõtlesid ja tulemuseks saab midagi arusaamatut või siis lihtsalt valet. Meie jutuajamise katkestab aga autode rivi liikuma hakkamine ja kiirustan oma liikumisvahendi poole.
Auto edasi liigutatud, ei lähe kaua, kui mu uus korea sõber on juba, telefon näpus, mööda teed rühkimas ja mind otsimas. Lõpuks suudame tuvastada, et korea passiga saab Venemaale viisavabalt, aga Valgevenesse mitte. Tüüp on tänulik, teeb käega žeste, et peab siis auto ümber pöörama ja otse vene piiri minema. Mina kiidan takka, sest ega ju muud varianti ei ole. Tegelane lahkub, et natukese aja pärast tagasi olla ja mind korea küpsistega kostitada. Nii-öelda tänutäheks.
Nüüd võiks arvata, et üks problemaatiline piiriületaja eest kadunud ja saab natuke kiiremini isegi edasi. Aga võta näpust, kuhugi nad ei lähe. Ju vast ikka umbusaldavad igasugu selliseid tüüpe tänavalt, nagu mina. Naine ilmselt luges sõnad peale. Õige ka, reisumees peab ikka ise kõik järele kontrollima. Igatahes saan ma nende saatust nägema kui nad ikkagi üritavad siin piiri ilma viisadeta ületada.
Kella üheteistkümnest läheb õues juba pimedaks ja rahvas hakkab rohkem autodesse varjuma
Järgmise suurema edasiliikumise käigus kella ühe paiku öösel libistab ennast kuskilt ilmunud saksa transiitnumbrimärki kandev auto minust natuke eespool järjekorda vahele. See aga ei jää ülejäänud ootajatele märkamata, kiirelt koguneb vihane seltskond ja teeb korrarikkujale selgeks et ta on muuhulgas nii samasoo ihar kui ka kõike muud ja tulemuseks peab noomitav, saba jalge vahel, taanduma ja järjekorrast väljuma. Tuleb aga märkida, et tema mitte järjekorra lõpu poole ei suundu, kuhu kurkustav rahvahulk ta saatis, vaid ikka sinna piiripunkti poole. Eks katsub ilmselt seal veel õnne. Ja sisuliselt pole temast tahapoole jäävatel ikkagi mingit vahet, kas oleks ta siiasamasse jäänud või on nüüd kusagil eespool. Kui just teda ka sealt minema ei kihutata.
Hommikul kella kuueks, kui päike juba kõrgel, olen suutnud järjekorraga liikuda sinnamaale, kus see vahetab teepoolt ja jätkub juba paremal serval, veokate ees. Teen jalutuskäigu kuni piiripunkti sisenemise tõkkepuuni. Tagasiteel loen masinad üle ja saan, et minu ees on veel täpselt 50 autot. Kui jämedalt arvestada, et seistud on 10 tundi ja järjekord liikunud 80 auto võrra, seega 8 autot/h, siis teeb see eeldatavaks ooteajaks veel oma kuus tundi. Ja siis saab alles Lätist väljumiseks piiripunkti territooriumile.
Jalgsi Lãtist ja Leedust Valgevenesse ei saa, peab olema vähemalt jalgratas. Sellist liiklusvahendit seetõttu siin ka päris sageli kohtab. Enamasti sellist lihtsamat, nostalgilist nõukaaegset mudelit, kas “Desna” või ka “Saljut”.
Ühes autoaknast pealt kuuldud vestluses väideti küll, et Leedus enam ka jalgratas ei piisavat, peaks olema vähemalt motoroller.
Peale veerand üheksa paiku toimunud liikumisi platseerun ma kahekümne viiendaks tõkkepuu taga. Ilm on pilvitu, temperatuur tõuseb kiiresti ja tõotab ebamugavalt palavat passimist. Kindlasti tekitab pause edenemises ka töötajate vahetuste üleandmised.
Saan jutule paar autot tagapool olevate kaaskannatajatega ja uurin muu hulgas, et ei tea, kes seda järjekorda siis kinni hoiab ka. Saan üsna veendunud vastuse, et Läti pool loomulikult. Et inimesed ei sõidaks sinnapoole. Kuidagi liiga veendunult oli see isegi öeldud, natuke jäi kahtluseuss sisse, et kas mitte pole tegu soovmõtlemisega. Pean seda asja lähemalt uurima ja hilisemal andmete laekumiselt täpsemalt analüüsima..
Peale viimast suuremat liikumist veerand üheteistkümne paiku jääb minu ja tõkkepuu vahele veel kümme ühikut tehnikat.
Selgub, et ka siin töötab süsteem nii, et autojuht, kes jõuab oma autoga tõkkepuuni, peab minema tõkkepuud opereeriva ametniku juurde koos auto tehnilise passiga ja saab siis sealt talongi.
Seejärel võib territooriumile liikuda. Minuga juhtub see 11.15 ja olen sellest satsist viimane, keda läbi lubatakse. Edasi seisame kõik ühes rivis, mina olen kaheksas ja jään katusealusest päikesevarjust välja.
Sõiduautosid vedavad autotreilerid peavad nüüd samuti veokate ritta minema. Seega on nad suurte kaubavedajate suhtes märgatavas konkurentsieelises, seisavad kiires, seda muidugi ka jutumärkides, aga võrreldes veoautode järjekorraga ikkagi, ja saavad seega märgatavalt rutem läbi kui suurte rekkadega autosid transportivad.
Varsti tekib minu taha kollase bussi asemel väike läti numbrimärki kandev sõiduauto. Ilmselt siis keegi eriloaga. Autos on küll laps, aga selliste lastega seisid kõik järjekorras, seega jääb privileegi olemus salajaseks.
Poole tunni jooksul ei toimu suurt midagi Kui aga vaadata otse Valgevene piiripunkti poole, mis siit eriti kaugele ei jää, siis igal sõidurajal olevas valgusfooris põleb punane tuli. Vähemalt selle alusel võiks küll väita, et kui teine pool autosid vastu ei võta, pole ka Lätil suurt võimalust protsesse kiirendada. Siis tuleb aga vormis ametnik, vaatab eesseisvatesse autodesse sisse ja ka paberid. See initsieerib reisijaid kuhugi minema ja ilmselt vormistamisega jätkama. Mina kahjuks langen esimesena sellest raundist välja. Võib-olla sellepärast, et olen esimene auto katuse alt väljas, päikese käes. Ja see päike kõrvetab valusalt ning ametnik ei sooviks samuti ennast selle päikesepaistega piinata.
Katsun jälgida, mis toimub ja kuhu peaks suunduma. Olukorra teeb ilmselt segasemaks asjaolu, et osa rahvast sõidab ilmselt ostetud ja vormistamata autodega, mis võib vajada teistsugust kohtlemist tolli poolt. Aga loodetavasti saab täpsemaid juhiseid edasise tegevuskava kohta autot kontrollima tulevalt ametnikult.
Kell saab 12. Minuga ei juhtu ikka veel midagi, aga vaatan, kuidas toimub eesseisvate autode kontroll. See on kaunis põhjalik. Vaadatakse läbi kõikvõimalikud kohad ühe ja siis teise ametniku poolt ja lõpuks veel koeraga. Ei oska välja mõelda, mida just esmajoones leida tahetakse või on tegu lihtsalt demonstratsiooniga. Kõrval liiguvad suured rekkarivid ja neid sellise põhjalikkusega küll ei näi puistatavat.. Nüüd vaadatakse eesseisva auto juhi riiete taskud üksipulgi läbi. Ilmselt käib jutt sularahadest. Ja nüüd juba kolmas tollitädi topib oma nina igale poole. Minu autos õnneks palju asju pole ja põrandale tekkinud prügis sobramiseks soovin neile edu.
12.10 saabub reisibuss. Päris täis see ei ole ja millega just tegu sotti ei saa.
Küsin eesseisjalt selle kontrolli põhjalikkuse kohta kommentaari. Selgub, et otsitaksegi just sularaha.
Minuga tullakse tegelema 12.15. Esmalt küsitakse dokumendid: pass, teh. pass, kindlustus, juhiload. Seejärel vaadatakse pealiskaudselt auto uste vahelt sisse. Lähen paremat kätt asuvasse passikontrolli ja sealt teisele poole sõidurada tollileti juurde. Siin küsitakse ainult, et kas soovin ka kütust deklareerida, mis ühekordse reisi puhul on täiesti tarbetu. Vastan eitavalt ja saan oma dokumendid tagasi. Jään vist üsna totra näoga vahtima, et mulle siis veelkord head reisi soovitakse ja öeldakse et olen vaba minema. Küsin siis, olles äsja näinud, kuidas minu ees olevaid autosid puistatakse, et kas keegi autot üle vaatama ei tulegi? Selgub, et mitte. Tore.
12.23 sõidan juba Lätist välja. Viimase tõkkepuu taga veel talong ära anda ja saabki liikuma. Seega kogu protsess kokku 8 minutit.
Valgevene poolel võtab esimese tõkkepuu juures vastu sümpaatne vormis ametnik, vaatab moe pärast autosse ja saan edasi sõita.
Kunagi olen siitkaudu ka liikunud aga, kuidas ja mis järjekorras siin hetkel protseduurid käivad, ei tea. Küsin ühelt naiselt, kes soovitab alustada autokindlustuse ostmisest. Sest meie roheline kaart siin enam ei tööta. Vastav aknake asub vasakule jäävas suuremas piirirajatises. Kohalikku kindlustust saab osta, makstes nii eurodes, seda raha on tädil näha, et kõvasti käes, kui ka dollarites. Viimast tahaks ta aga täpset raha, sest tagasi polevat anda. Parim oleks muidugi kaardiga või siis valgevene rublades. Alustuseks proovin meie LHV kaarti, aga see ei tööta. Swedi omad ei tööta niikuinii. Minu veits kortsus sajaeurolise kupüüri peale kirtsutab tädi nina ja soovitab siis ikkagi valuutat vahetada. Selleks on siin kõrval pangalett, aga tädi ütleb, et on veel ka pangaautomaat, mis samuti raha vahetab ja kurss olla parem. Vaatan üle ja tõepoolest, pangas saab 100 USD eest 316,50 rubla, automaadis aga on kurss 3,185. Proovin siis automaadis vahetada ja sisestan 100 dollarilise kupüüri. Väikese pusimise järel saab selgeks, et ma ikkagi ei saa või ei oska aparaadist sularaha välja meelitada. Lähen tädi juurde tagasi. Selgub, et asi käib kuidagi läbi telefoninumbri. Tädi tuleb appi ja sisestab masinasse enda telefoninumbri. Kohe tuleb ka sularaha. Aga kuna masin kopikatega ei toimeta, siis tuleb ainult 315 rubla. Vot sulle siis head kurssi. Saan aru, et ülejäänu kandus kuhugi tädi arvele.
Seejärel saab kindlustuse ostmisele asuda. Lisaks tulevad veel mingid talongid, üks peaks olema tasu , 2 rubla, desinfektsioonivannist läbi sõitmise eest, teine aga veel ei tea mille eest.
Järgmine instants on passikontroll. Vastutav ametnik lappab passi nii ja naapidi, uurib erinevate aparaatide all ja viimaks söandab küsida, kuhu ja miks ja kauaks lähen. Lõpuks räägib, et välismaalasel on vaja ennast ka registreerida ja veel midagi, aga kuna lärm on päris suur, siis pool juttu läheb klaasseina taga kaduma ja noogutan rohkem viisakuse pärast niisama
Lõpuks on see otsustav hetk, kui tempel laksub passi ja sellega on tavaliselt asi otsustatud.
Nüüd aga on järgmise ametkonna, tolli, aknakese taha kenake järjekord kujunenud, kõik need, kes peale mind järjekorras seisid. Selgub veel, et on endiselt vaja deklaratsioone kahes eksemplaris täita. Kuna mõnda aega pole sellega tegelenud, siis teen esimene kord kõik valesti ja saan veel ka riielda, et ma seinal olevaid näidiseid ei vaadanud. Olen tõesti süüdi. Lõpuks saab tollitöötaja kaasabil kaks eksemplari neile vastuvõetaval kujul ära täidetud ja jään ootama.
Varsti tulebki auto ülevaatamine. Kuna mul eriti midagi vaadata pole, siis ei saa ka muud välja mõelda, kui et vaja minu kahe t-särgiga seljakott läbi röntgeni lasta. Mõeldud-tehtud ja liigumegi hoonesse vastava aparaadi juurde. Meenub, et selline asi korra ajaloos juba juhtus minuga. Deja-vu. Protseduuri kutsutakse läbi viima vastav spetsialist. Huvitav, kui mul ka seljakotti poleks olnud, mida siis oleks pidanud läbi röntgeni laskma? Sest nagu ma aru saan, tuli žurnaali ikkagi midagi kanda.
Asjaga ühelpool, uurin, et ega tädi midagi lõunakorealastest ei tea. Selgub, et nii nagu arvata oligi, keerati nendel ots ringi ja Läti poole tagasi, sest neli puudus viisa.
Järgneb ootamine autos. Varsti palutakse tagumiste autode läbi laskmiseks tõkkepuu taha teeserva parkida. Loodan juba, et varsti pääsen. Aga tutkit. Varsti rebib üks vormis mees kõrvalistuja ukse lahti ja uurib, kas ma ikka tean, kuidas röntgenisse sõita ja siis ise seletab asja lahti.
Saab selles röntgenis ka käidud. Muu pudi-padi kõrval pakub erilist huvi kaasasolev varus sidurikomplekt. Röntgenist tagasi, tuleb tollitädi ja soovib sidurit näha. Seejärel pean kõnealuse jupi sülle võtma ja kaalu peale tassima. Raske ka sinder, 18,6 kg. Nagu ma aru saan, siis maagiline kaal on siin 25 kg, sellest ülespoole peab iga kilogrammi eest tollimaksu maksma hakkama, vahet pole kas vead miskit hinnalist või lihtsalt telliskive. Edasi pean jälle ooterežiimile minema. Huvitav, mis siis nüüd saama hakkab.
Ilmselt on teema selles, et kui röntgeniangaaris, mis tundub natuke omaette ettevõtmine olevat, miskit leitakse või millelgile tähelepanu juhitakse, siis peab siinne osakond sellele ka kuidagi reageerima ja tõenäoliselt mingi akti vms. koostama.
Aga õnneks seekord laabub kõik lihtsamini. Pole ju ka 25 kg, vaid ikkagi 18. Varsti tuuakse paberid tagasi ja soovitakse head teed.
Jääb veel väljumist piirava tõkkepuu taga seisma jääda, kuniks see avatakse ja siis juba desinfitseerimis protseduur, mille eest ennist sai raha makstud
Siin keegi midagi ei küsi ja polegi kedagi küsimas. Fooris põleb roheline tuli, seega võiks nagu sõita. Palavuse tõttu on aknad autol lahti, aga pihustatav vedelikupilv autosse ei jõua. Eks ta üks veider ja küsitava väärtusega asi ole. Kell on 14.45.Seega kulus Valgevene poolel kokku aega ca. 2h20min versus 8 min Läti poolel. Sellega on ka küsimus, kus asub pudelikael, veenvalt selgeks saanud. Hakkan mööda vähema tähtsusega maanteid Bobruiski poole triivima.
Kui Lätis oli teeservas enam-vähem selge ja arusaadav järjekord, siis siin on veokad pargitud täiesti suvaliselt paremale ja vasakule, põldude servadesse, teeotstele, kuhu aga saab, ilma pealtnäha mingi korrapärata. Lisaks on tihtipeale teeservas seisvad autod üks ühte, teine teise suunda.
Ja nii oma paarkümmend kilomeetrit piirist, kuni maantee ületab Daugava, siinses kõnepruugis Zapadnaja Dvina jõe
Edasi kulgeb marsruut juba kohati täiesti uusi teelõike pidi
vahest ka natuke vanemaid, aga sellegipoolest ilma aukudeta teid. Külad teepervel on sellised, nagu nad juba ilmselt sajandi on olnud
Iga vähemagi asula kohustuslik osa on ka mälestusmärk sõjale
Bobruiskisse jõuan poole üheksaks.
Nagu kiri ütle, on tegu üsna vana asulaga
Eelnevalt sai kokkulepe tehtud kohtumise kohta kella kümneks. See jätab poolteist tundi linnaga tutvumise aega. Pargin auto ja lähen uudistama ajaloolise kindluse piirkonda, mis võiks ka tinglik linna kese olla.
Punastest tellistest tsaariaegsed kasarmu-ja muud hooned väärivad tõesti tähelepanu. Milline arhitekti ja ehitajate meistriklass.
Üks kõige neutraalseima käsitlusega mälestusmärke II maailmasõjale siinmail.
“Kõigile, kes sõjast ei naasnud”
Vastuvõtja pool on valinud majutuseks puhta klassika, parimate nõukogude standardite kohase 1981 aastal ehitatud hotelli “Jubileinaja”, mis asub tänaval nimega “50 aastat komsomoli”, nr 26 !
Ka number, olgugi, et renoveeritud, on äratuntavalt klassikaline
Hotell pakub ka hommikusööki, mis küll, tõsi erilise originaalsusega silma ei paista. Kohv on lahustuv
See-eest on söögiruum uhkelt dekoreeritud
Juba eile panin tähele silti kohe minu kolmandal korrusel asuva hotellinumbri vastas, mis otseselt annab teada minule hetkel olulise teenuse pakkumisest kohe siinsamas, ilma kuhugi minemata. Kuigi avamise kellaajaks on märgitud üheksa, siis juba pool tundi varem on vastutav töötaja kohal ja valmis koheselt minuga tegelema. Kahjuks ei saa nii ootamatut pakkumist vastu võtta, enne tuli hommikusöök ära süüa. Aga poole kümnest olen tagasi
Enne protseduuride algust näen selline karvapea välja
Pärast pikki lõikusprotseduure aga juba selline. Habet kahjuks siin ei piirata ja sellega tuleb nüüd ise tegelema minna
Tähtsamad tööasjad saavad aetud natuke eemale jäävas ja rohkem mitmekülgsema menüüga toitlustusasutuses
Kuigi, ega see kotlet kartulipüreega nüüd miskit nii erilist ka ei ole..
Mööda “14 partisani” tänavat liikudes jääb silm peale tee äärde jääval linna kalmistul asuvatele huvitavatele hauatähistele. Peatun asja lähemaks uurimiseks.
Üldiselt kõrgesse rohtu mattunud piirkondade vahel on siin mõnes kohas ka üritatud taimede kasvu piirata. Taas tundub, et vikatiga, eks see ole ju ka kohane tööriist surnuaias.
Mööda maanteed P43 linnast välja lääne poole liikudes jäävad vasakule tee serva nii raudteejaam kui ka bussijaam, kenasti ja praktiliselt koos
Капыль, 10 000 elanikuga linnake, mida ajaloost teatakse juba aastast 1005. Oma rohkem kui tuhande-aastase ajaloo kohta on selline väljapanek kaunis tagasihoidlik.
Kella seitsmeks õhtul olen linnas nimega Dziaržynsk (Дзяржынск), eesti keeles kirjutaksin seda kui Dzeržinsk. Pildil samanimelise rajooni täitevkomitee hoone linnakese keskel.
Samanimelisi linnu ja asulaid jagub ilmselt endisele N Liidu territooriumile hulgaliselt. Üks samanimeline on näiteks veel Moskva oblastis Venemaal, kus vanasti toodeti keemiarelvi ja mis on kuulus selle poolest, et on kantud Guinnessi rekordite raamatusse kui maailma kõige saastatuim linn.
Kuni 1932. aastani kandis asula nime Koydanov. Seejärel aga juba selle (kuri)kuulsa tšekaa bossi, Feliks Edmundovitš Dzeržinski auks nii, nagu teda siiani kutsutakse. Siit pildilt leiab tegelase üle tee postamendilt
Kõik head sõbrad keskväljakul koos, nii siin ka kirik – Царква Покрыва Прасвятой Багародзіцы
Siin pildil veel kuju ka lähemalt. Ühtegi selgitavat teksti silma ei hakka. Ju siis on see nii loomulik, et igaüks peaks kahtlusteta aru saama kellega tegu
Siin ta täitevkomiteega tõtt vaatab
Mõned sammud eemal on kohustuslik II maailmasõja mälestusmärkide rivi
Linna aastapäeva kivi aga on hoopis tagasihoidlikum
Ilmselt üks väheseid linnu nõukogudemaal, kus see leenin ei olegi kõige tähtsam mees. Siin on ta seismas kultuurimaja ukse ees. Silt seinal ütleb, et kultuurimajas on parasjagu disko.
Installatsioonid kultuurimaja kõrvale jääva laste kunstikooli ees
Linnast väljasõidul peatun veel ühel suuremal memoriaalkompleksi esisel platsil
Nimetatakse seda kui fashismiohvrite mälestusmärk
Memoriaali vastas üle tee on üks huvitava välimusega hoone, meenutab kirikut, aga millega täpselt tegu, ei tuvasta
Oma kojusõidu marsruudi valisin selliselt, et saaks ära käia ka Valgevene kõrgeima “mäe” otsas. Kannab see nagu viimatine linngi, juba mõnda aega selle va Dzeržinski nime
Ilya (Ілья) asulas väärib seisma jäämist kena maakividest kirik, aastatel 1907-1909 ehitatud Касцёл Найсвяцейшага Сэрца Езуса
Eriti silmatorkavalt toob esile vanade aegade ehituskunsti ja väärikust selle täielik puudumine tänapäeva ehitiste juures. Nagu see kirikut ümbritsev tara, kokku keevitatud mingitest metallitööstuse jäätmetest, kivipostid laotud, millest parasjagu laduda oli. keegi on ka vaeva näinud ja lisanud isegi kunstilisi elemente. Tõepoolest, kaks rida valgeid ja siis rida punaseid telliseid. Aga kas see pole ikkagi taandareng, kui vaadata kirikumüüre ja selle detaile ning vormistamise täpsust?
Varsti jõuan Stsyeshytsy (Сцешыцы) asulasse. Ja vaata imet, siin on selle eelmise kiriku koopia – Касьцёл Перамяненьня Пана. Ehitatud eelmise sajandi üheksakümnendatel. Aed aga ümber nendest samadest metallitööstuse jäätmetest. Ei hakka neid kahte ehitist võrdlemagi.
Üks meeleolukas vahepala raudteelt. Nuka tagant väljub elektrirong, endal pole sarvigi peas.
Enne Hłybokaje (Глыбокае) asulat asub lennuk-mälestusmärk Pavel Sukhoile, kes 02 juulil 1895 aastal siinsamas asulas sündis ja kellest hiljem sai NL-i kuulsaim lennukiinsener, kelle looming veel tänapäevalgi suudab palju nii head kui kurja korda saata. Suri see tegelane 80-aastaselt Moskvas.
Paar kilomeetrit enne piiri jääb vasakut kätt elektroonilise järjekorra vormistamise kiosk. Jõuan siis 8 minutit peale südaööd. Siin seisavad juba neli sõiduautot. Selgub, et olen sattunud just ühele kahest vaheajast ööpäeva jooksul. Praegune kestab 23.50-00.20, seega kaua ootama ei pea ja üks kaasootaja teatab, et kellaaegadest kinnipidamises ollakse siin täpsed.
Järjekorra vormistamine maksab ka raha, mis toimiva kaardi olemasolul saab selliselt lahendatud, mina aga pean sularahas õiendama, mis koos komisjonitasuga moodustab kokku summa 16 valgevene rubla ehk ligi viis eurot.
Peale vormistamist tuleb sõita territooriumile, seal ringi keerata ja võib kohe piirile sõita, sest järjekorda kui sellist tegelikult ei ole. Eks see manööver ilmselt rohkem selleks ole, et sissesõidul asuv numbrimärgi skänner saaks oma tööd teha.
Piiripunkti juures kahjuks enam tankimisvõimalusi ei ole. Kunagi siin asuv tankla enam ei tööta, mis on üsna veider, sest vaevalt, et tal klientidest puudus oleks. Viimane tankimisvõimalus jäi ligi 25 km tagasi ja kuigi paak on päris tühi ja 70 senti kütuse liitri eest on ahvatlev hind, siis ei viitsi veel ühte tunnikest sellele raisata, et hakata ühe teise sõiduauto eeskujul tagasi sõitma.
Piirile jõuan pool üks. Auto väljavormistamine käib kibekähku, aga passikontroll ei taha kuidagi edeneda. Varsti tuleb veel ka üks suur liinibuss, mis liigub marsruudil Gomel-Riia ja paistab täis olevat. Õnneks vormistatakse bussid suures majas ja loodetavasti siinseid protsesse ei pidurda. Kui järjekord on juba minu ees seisjateni jõudnud, tuleb üllatus, et riigist lahkumiseks on veel ka mingi maks vaja maksta, kui Sa just invaliid ei ole. Sellest pole nagu midagi kuulnud. Summa on 40 BYN. Maksta peaks saama seda selles kõrval olevas suuremas hoones, aga vähemalt hetkel paistab pank kinni olevat. Maksta saab ka kuidagi ülekandega ja palun enda ees seisvat naisterahvast, kes enda eest just ülekannet hakkab tegema, et äkki saab mind ka täbarast olukorrast välja aidata. Saabki. Tänud talle selle eest.
Lõpuks saab iga bürokraatlik protsess otsa ja nii ka seegi. Veel pealiskaudne pilk autosse ja oledki vaba Läti poole sõitma. Kell on vahepeal saanud 01.40.
Lätis saab mõnda aega oodata ja siis tuleb seesama nooremapoolne piirivalve naisametnik, kes mõni aeg tagasi mind teises suunas liikumisel kontrollis ja teeb seda taas. Kontrolli lõpetab tollitöötaja, kes lisaks tavapärastele küsimustele tunneb veel huvi, et ega mul piimatooteid ega pähkleid ei ole. Kõikidele küsimustele üksluise “ei” vastuseks saanud, laseb mul minna. Minu vastuseid kontrollima igatahes ei vaevu ta tulema. Mis on hea, sest meenub, et üks liitrine joogijogurt mul siiski on.
Piiripunktist väljumisel on kell juba kaks öösel. Piirijärjekord sõiduautodele Valgevenesse on mõnevõrra lühemaks kuivanud.
Edasi jääb aga ettevaatlikult kodupoole sõita. Sest Ida-Läti on üsna metsane ja metsloomad kindlasti liikvel.