Island 2024

Island on maailmas üsna erakordne riik, kuna seal pole ühtegi Mc Donaldsi restorani. Lisaks sellele pole seal ka kasiinosid ega sõjaväge. Ja kuni aastani 1989 oli õlu keelatud, nii nagu ka televisoon kogu juulikuu, sest valitsuse arvates peaksid inimesed siis teleka vahtimise asemel midagi muud tegema.. Ja mitte vähemoluline ei ole asjaolu, et seal pole sääski. Miks neid seal pole, vajab veel selgitamist.

Sõit sellele kaugele ja meie kõigi jaoks veel avastamata saarele saab stardi pühapäeval, 18 augustil. Seekord liigume neljal masinal, kaks Toyotat ja kaks Nissani. Koguneme Paldiski maanteel Henry tagasihoidliku kontorihoone ette kella kuueks õhtul.

Peale väikest briifingut hakkame liikuma Paldiski poole. Järgmine peatus on tankla enne sadamat. Peaks ju siinne pakutav kütusehind olema selle reisi soodsaim. Seda ei ole enne just sageli juhtunud. Paneme paagid täis.

Siis tuleb sadamas pardakaartide hankimine ja seejärel tubade (ümber)jagamine.

Mina ja Henry saame enda valdusesse kahe inimese kajuti.

Oleme jõudnud siia kaunis vara, laevagi veel pole kai ääres. Vaat et peaaegu esimesed, kui sõiduautosid silmas pidada. Seega tuleb oodata.

Ootamine aga on igav ja nii hakkab kõht tühjaks minema. Sellele murele on õnneks lahendus olemas.

Merel on üsna tihe liiklus.

Varsti saabub ka meie alus.

Selle varjus on veel üks suurem laev merele minemas

Kuna lossimine võtab samuti oma aja, siis vaatan sadamas natuke ringi. Loodetavasti keegi ei pahanda.

Silma hakkavad vanad paekivist laohooned.

Võib-olla küll mitte just muinsuskaitse rangeimate soovide järgi, aga siiski kenasti korras ja kasutusel

Ühes sellises paistab olema sadamaoperaatori Palsteve kontor

Piilun ukse vahelt sisse. Paistab punanurk, nagu 30 aastat tagasigi ilmselt.

Üks natuke teises stiilis laohoone veel.

Sadama territooriumilt leiab mitmeid põnevaid automarke.

Kohe territooriumi piirava kõrge ja okastraadiga kindlustatud aia taha jääb paar ristiga hoonet.

Esimene neist on Rogerviki Nikolase kirik, rootsikeelses versioonis Nikolas Kyrka i Rågervik. Rogervik aga on Paldiski rootsipärane nimi. Ennemuiste oli Lääne-Eesti ju laialdaselt rootsi asustusega. See vene keisri Nikolai I auks nime saanud luteri kirik valmis aastal 1841. Huvitava faktina kolis kirik ja kogudus kogu oma varaga 1939 aastal Tallinnasse Nõmmele, sest Paldiskist sai vene sõjaväebaas ja kinnine linn. Sellel perioodil jätkus hoones sellegipoolest vilgas tegevus, nüüd juba ohvitseride klubina, hiljem siiski ainult laohoonena. Nagu paljud muudki kirikuhooned nõukogude ajal..

See teine, eelmisest natuke paremale jääv hoone peaks olema hoopis vene restoran Peetri Toll. Risti meenutav objekt katusel aga tuulelipp või miskit muud säärast.

Kella üheksast saame lõpuks viimaste seas praamile. Kuna autod meil natuke kõrgemad, (tegelikult ilmselt ka kõrgemad kui meie ostetud piletid lubaksid, aga seda ma siiski kindlalt väita ei saa), siis pargitakse meid teistest sõiduautodest eraldi.

Meie kahene kajut osutub ikkagi neljaseks, lihtsalt saame seda kahekesi kasutada. Aken ka ja puha.

Kuigi planeeritud väljumine on alles kümnest, saab kohe asuda õhtusöögi kallale.

Selline vaba voli endale toitu taldrikusse tõsta, eriti õhtuti, on ikka kurjast ja paneb inimese instinktid suure surve alla, et mitte liialdustesse kalduda .

Lestafilee, searibid, kalkunirind jms. on ju ka väga ahvatlevad road, hapuoblikasupist rääkimata.

Väljumine viibib natuke. Selle põhjuseks pidavat olema kellegi terviserike. Oleme tekil ja tõepoolest on näha lahkuvat kiirabiautot. Seejärel aga juba anname otsad ja väljume sadamast.

Peale õhtusöögi lõppu korraldatakse söögisaali kõrvale jäävas kohvikus veel bingo ja viktoriin. Lähme piiratud koosseisuga kohale, aga osavõtuga jääme hiljaks. Soovijad saavad vähemasti õlut.

19. august

Ei saa öelda , et just kõige paremini magada sai. Henryga olla sama lugu. Poole seitsmest eesti aja järgi ajame ennast jalgele ja natuke enne seitset läheme välja. Valdav enamik seltskonda on juba koridoris ja triklis. Ainult Elver ja Väino on kuhugi kadunud.

Hommikusööki saab seitsmest ja sellega ollakse siin täpsed.

Pakutav on, nagu ikka isuäratav. Õnneks hommikusöögiga üle pingutamine nii ohtlik pole, võib rahulikult nautida.

Peale sööki jääb veel aega leibagi luusse lasta.

Rootsis on kell teadupärast tunnike eesti omast maas. Kohaliku aja järgi poole kaheksaks seisame kai ääres. Ilm on suurepärane, kuigi varahommikuselt kargevõitu.

Mahasõitu peab natuke ootama, aga kümme enne kaheksat oleme kaldal ja saab hakata järgmise sadama poole liikuma. Selleks on ca 550 km kaugusele jääv Göteborg. Või oli see siis nüüd Jöteborg?

Stockholmi juures tekib korraks väike segadus ja kaotame üksteist silmist. Varsti aga oleme kenasti koos Oslo suunda viiva trassi E18 servas asuvas Shelli tanklas. Saab keha kergendada. Minu jaoks mõneti üllatusena on mõnel reisijal juba ka kõht tühjaks jõudnud minna..). Ometi olid kõik hommikusöögilauas olemas.

Selline kena trofeeauto.

Edasi kulgeb kena 2+2 maantee läbi kauni põhjamaise looduse.

Sellesse on sobivalt paigutunud need tüüpiliselt roostepruunid maamajad. Käib viljakoristus

Viadukte saab ka nii vormistada. Esmapilgul rohkem nagu ökodukt hoopis

Keskpäeva paiku teeme taas tanklapeatuse Laxå-nimelises asulas

Tankla on hetkel offlainis, mis tähendab, et kaardimaksed ei toimi. Euro maksevahendina ka ei kõlba. Elveri paksu kauka vahelt aga pudenevad mõned kupüürid kohalikku valuutat mis võimaldab ikkagi soovitu lunastada. Göteborgini veel ca 225 km minna. Minu lemmik on mustikasupp.

Järgmise jalasirutuspausi ajal saab Rommi meie auto pidurituled ära parandatud.

Göteborgi jõuame parasjagu nii, et jääb paar tunnikest millegiga tutvumiseks. See midagi saab olema lennundusmuuseum Aereum. Tegemist on väga tõsise väljapanekuga erinevatest aeronautikaga seotud objektidest. Lennukid, helikopterid jpm. Kõigest ei jõua praegu kuidagi kirjutada, paar pilti vast annavad aimu, millega tegu

Muuseumi põhiekspositsioon paikneb kaljusse rajatud angaarilaadsetes käikudes.

Aeg ei võimalda nii põhjalikult kogu väljapanekuga tutvuda kui tahaks. Aga praamile hiljaks ei ole mõistlik jääda, pigem natuke varem kohal olla. Ikkagi uus koht ja lisaks on ka tipptunni kellaaeg.

Et paagid on peaaegu tühjad, siis väisame tanklat. Minu arvates on Taanis kütus kallim, kuulda on ka vastupidist arvamust. Eks seda saa näha, aga siin on hind eurodes 1,53, mis polegi nii hull

Seejärel juba sadamasse. Erilisi probleeme ei teki, broneering on pädev. Vaja dokusid näidata. Auto omad huvi ei paku.. Laev paistab juba ootavat kai ääres, 184 m pikkune 1996 aastal vette lastud Stena Jutlandica.

Laeva väljumiseni kell 18.20 jääb veel parasjagu aega väikesteks vahepaladeks. Kellele mida.

Mõne aja pärast asub laev ümber keerama ja pargib ennast meie kõrvale ümber.

Kuuest saame pardale sõita.

Laev osutub päris kõrgeks, kümnendalt tekilt saab veel ülespoole ronida. Siin on helikopteri maandumisplats ja avaneb suurepärane vaade linnale

Väljumine paistab olevat täpne. Kaide ääres paistab mitmeid teisigi selle firma aluseid.

Kui teised sätivad seismendale tekile istuma, siis mina lähen laevalaele merele väljasõitu vaatama

Üsna pea sõidame läbi suure silla, Älvsborgsbron’i alt. Kuigi valminud nii ammu kui 1967, on sild siiski piisavalt kõrge, 45m, et nii suured alused, kui see, millel praegu viibime, samuti läbi mahuks. Kuigi üsna napilt. See 933 m pikkune sild üle Göta jõe haru ühendab maismaad jõesuudmes asuva Hisingeni saarega.

Sõitsime sellest sillast ennist autoga samuti üle

Sellised, üsna ühetoonilised katused paistavad vasakkaldalt

Varsti möödub laev 1899-1907 aastatel ehitatud Älvsborgi kindlusest. Näha on inimesi jalutamas, seega võiks eeldada, et praegu on seal miskit muuseumi sarnast.

Osa kaisid jääb ka sillast mere poole. 45 m kõrgust pole siiski kõikidele laevadele piisav, tänapäeva kruiisilaevade standard nõuab juba 65m kõrgeid sildu. Samuti paistab siit mitmeid kaubaterminale ja reisipraame

Vaade Göteborgi arhipelaagi Lõunasaarestikule. Paistab, et käimas on mingi suurem purjetamisüritus

Pardalt leiab erinevaid kohvikuid ja ka poe.

Restoranis on buffee ja 80% seltskonnast otsustab selle kasuks.

Ja kahetsema ei pea, valikut on piisavalt ja kõik on tõesti maitsev, liiga maitsev.

Ei pea vist mainimagi, et kõhud tühjaks ei jää. Pärast käiakse veel poes ja vaata aga, mida ostetakse enim

Jalutan veel natuke mööda laeva ringi. 10 tekil, nn. päikesetekil on baar lahti tehtud. Mitte et see väga populaarseks oleks osutunud. Tuul ka kaunis vali ja ega soojagi teab mis palju enam pole.

Plaanitav saabumisaeg Taani on 21.45. Päike on juba loojunud ja hämardub.

Varem valmis vaadatud kämpimiskohad ei tööta kumbki. Aga õnneks satume väiksel kõrvalteel kenale laagriplatsile, kuhu kõik ära mahume.

Magamisega kujuneb seekord nii, et mina saan katusetelgi. Henry magab autos, Väino ja Elver aga paigaldavad endale telgi auto kõrvale..

Südaööks on veel ainult kõige tugevamad laua taha jäänud, allkorruselt kostub juba mõnda aega üsna ühtlast norinat ja vähemalt teoreetiliselt võiks midagi sellist kosta ka auto kõrvalt telgist. Plaanin samuti silma kinni lasta.

Kodust siiani kujunes marsruut järgmiselt

20 august.

Kella viiest hakkab õues valgenema ja algab laagri osaline ärkamine. Kuulda on vaikset juttu, Alvar teeb suitsu. Oleme oma laagriga väikese kõrvaltee ääres, aga mitte kaugele ei tundu jäävat ka suurem trass. Õhku täidab ühtlane tihedast liiklusest tekkiv mürafoon, millest üksikuid autosid on üsna raske eristada.

Magasin seekord tunduvalt paremini kui eelmine öö. Telgiuks jäi lahti ja tuba oli seepärast värsket õhku täis. Nagu juba öeldud sai, siis viiest on uni läinud. Eks oma osa on selles ka kindlasti vaikselt kasvaval vajadusel minna keha kergendama. Aga kui juba siit alla ronida, siis ega enam tagasi üles ei tule.

Selliselt teeservas meie laager hommikuvalguses paistab

Kraamin oma kodinad kokku ja lähen ümbrust kaema. Mitte kaugele mööda teekest edasi jääb poolsaare tipus asuvasse Skagenisse viiv raudtee.

Mõned korrad on rongi kuulda olnud ja rööpadki reedavad, et taristuobjekt on aktiivses kasutuses. Saab ka selgeks, miks meil laagris nii hea ja rahulik on. Nimelt ei tohi siin raudteed isegi hobusega ületada, autodest rääkimata. Seega ei tohiks kellelgi siia eriti asja olla.

Edasi, juba teisel pool raudteed, jätkub kena liivane maastik koos samblase männimetsaga. Seeneuputust, nagu praegu kodus, silma ei hakka. Küll aga paistavad paremal metsas kõrged kinnikasvanud luited, mis endas ilmasõja aegseid punkreid peidavad.

Kõike seda tohutut kogust tööd ja materiaalseid ressursse, mis inimene otseselt ja kaudselt sõdimise peale kulutas/kulutab, on isegi raske ette kujutada. Selline mõte on ennegi peast läbi ķäinud, et jõulude aeg kerjatakse lastehaiglale inkubaatori jaoks televiisoris euro kaupa raha, aga kui on relvi vaja osta, siis tuhat miljonit on alles sissemaks, mis alati leiab eelarvest raha. Suurtes riikides aga on kõik proportsionaalselt veel hullem.

Vaatad siin seda ca 80 aastat tagasi tehtud inimeste kätetööd ja mõtled selle vajaduse või mõttekuse üle. Et muidu tark inimene on kohati ikka väga primitiivne

Metsaalune on varsti risti-põiki kitsaid asfaltteid täis.

Mööda neid ja ka lihtsalt metsaaluseid pidi kulgevad ernevad matkarajad. On ratsa liikujaile

aga ka näiteks jalgrattureile

varsti jõuan küllaltki kaasaegse, aga siiski hüljatud hooneni, millel olev kiri “vacthus” lubab liigitada selle valvurimajaks.

Siit edasi on teeservad ja metsaalused erinevaid punkrilaadseid rajatisi tihedalt täis

Number 38 sellel siin ja 37 eelmisel lubab oletada, et sellist konfiguratsiooni on vähemalt selline arv valmis tehtud.

Aga on ka veel hulka teistsuguseid rajatisi.

Nende välimus lubab oletada, et tegemist on külma sõja aegsete rajatistega, mis hetkel tõenäoliselt konserveeritud. Sest sildid annavad teada, et kõikjal on alarmid ja uksed kenasti lukus.

Punkrite vahele jääb selline kena saarekese ja puhkekohaga järveke.

Tagasiteel õnnestub ka rong ära näha. Selline meie porgandite sinine analoog

Laagrisse tagasi jõuan poole seitsme paiku. Liikumas on näha ainult Raite, aga ka Väints ajab end varsti telgist välja. Päike on hiljaaegu tõusnud ja näitab ennast oranźi kettana läbi hommikuse udu.

Vaikselt hakkab hommikusöögi laud ennast katma. See toob ka riburada pidi kogu turismigrupi oma vooditest lagedale

Kolmveerand kaheksast hakkame liikuma. Sadamasse Hirtshalsis jääb ca 30 km sõitu. Mõttes mõlgub veel ka poekülastus.

Saab selgeks kütusehinna asi. Siin maksab diisel 12 taani krooni lisadega. See teeb eurodes 1.62 , mis on 10 sendi võrra kallim kui Rootsis tangitu.

Hirtshalsis külastame Lidli.

Kuna väljasõit kodust toimus ootamatult, nagu alati, siis olen teel ilma kohvitassita. Lidlist seda ei leia, lähme veel ka Nettosse. Siin näkkab paremini, Elver saab endale isegi uue padja

Üle tee jääb rootsi meremeeste kirik – Den svenska sjömanskyrkan

Kella üheksaks saabume sadamasse. Asub see siinsamas poodide ja asulakeskuse taga

Teel möödume ilmselt järjekordsest sõja pärandist. Paistab mingi punkri moodi objekt olevat. Kui aega jääb, peaks vaatama tulema

Päris esimesed me just pole. Ja päris kindlasti mitte ainsad, kes matkale lähevad

Tundub, et saab natuke oodata ja lähme Henryga ümbrust kaema. Sadama-alale on mitu tuulikut paigaldatud. Tõtt-öelda polegi enne nii lähedal tuulikule olnud. Tiivalabade tekitatud vuhin on päris muljetavaldav.

Jääb mulje, et sellised vihmasadusid, kui kodus, pole siin ammu olnud. Lõhed maapinnas on ennenägemata sügavad.

Järjekorras on palju väga ägedaid matkakaid.

Päris mitme puhul on küll üsna kindel, et kõik see auto külge kinnitatud lisavarustus mitte kunagi kasutust pole leidnud ega leia ka. Puhas edevus.

Plaanime just siia tulles teeserva jäänud sõjaaegset betoonpunkrit vaatama minna, kui Väino helistab, et vaja autot liigutada, meie ees juba järjekord edasi liikunud. Toimub sadamaalale sisse sõitmine. Teeme väikest sörki ja jõuame ilma suuremat pahandust käima tõmbamata tagasi

Sisenemise käigus jagatakse kajutivõtmeid

Poole kümne paiku saabub lõpuks meie transport, MS Norröna.

Tegu on Fääri saarte suurima parvlaevaga, mis vette lastud 2003 aastal. Oma 164 m pikkusega on see küll kogu reisi väikseim alus, mis nii mõneski meist, aga kui nimesid nimetada, siis näiteks Kail, kerget meelehärmi tekitab. Sellegi poolest mahub sellele 1500 inimest ja 800 autot.

Lõpuks hakkab autode peale laadimine.

Kõigepealt paigutatakse laeva autod, mis suunduvad Fãäri saartele, seal teeme homme peatuse, seejärel aga juba kõik ülejäänud. Kuna liinimeeter on kallis, siis pargitakse autod tihedalt üksteise järele. Sellest saab järeldada ka seda, et laev on välja müüdud. Samuti on read kaunis kitsad, nii et autodest asjade välja võtmisega hiljaks jääda pole soovitatav.

Seekordne kajutikohtade jagamine paigutab ühte, 7229 numbrit kandvasse kajutisse minu koos Elveri, Väino ja Henryga.

Esimene sisseelamine tehtud, koguneme vaikselt laevalaele väljasõitu ootama. Osa rahvast on küll kaduma läinud.

Laev lahkub kai äärest 12.15, mis on märkimisväärselt hiljem, kui sõiduplaan ette näeb

Ees ootab ca kaks ööpäeva meresõitu.

Laevas on võimalik kasutada ka tasulist internetti. 5GB ööpäevase limiidiga 36h pakett maksab 18 eurot. Esialgu tundub, et süsteem on üle koormatud ja minul see ost ei õnneatu, erinevalt mõnest teisest, rohkem visamast üritajast.

Laev sõidab, nagu juba ennist mainitud sai, Fääri saarte lipu all. Lipp näeb välja selline.

Teen väikese tutvumistuuri laeval. Seintel on kajastatud käesoleva marsruudi ajalugu.

Ekraanidelt saab teada, milistel tingimustel saavad laevareisil osalejad hommiku-

ja õhtusööki nn. rootsi lauas. Tuleb tõdeda, et sellisele õhtusöögile minnes tuleks ennast korralikult ette valmistada, et kogu investeeringut õigustada.

Lisaks eelpool mainitud buffeerestoranile on laevas veel mõned võimalused süüa-juua. Raamatukogu-kohviku kombo

Või à la card restoran

Samuti on laevas kauplus, kus, nagu sellistes kohtades ikka, on ebanormaalselt suur osakaal odekolonnil. Aga on ka praktiline sektsioon, sisaldades näiteks sooje riideid. Väinole hakkab üks kampsun silma, aga number ei klappivat. Nii suurus kui hind.

Veel leiab pardalt kasiino, basseini, mullivannid, lastetoa, kino jms., kus klientidel on võimalik ülesõidule kuluvat aega lühendada.

Kallas kaugeneb kiirelt ja üsna pea ei ole enam suurt midagi näha. Merel tiheneb udu ja hakkab sadama. Seega vaateväli aheneb drastiliselt. Lähen kajutisse plaaniga natuke lebotada. Varakult jalul kah juba.

Ajapikku tiksuvad ka ülejäänud kambrikaaslased kohale. Kuniks Rommi tuleb ja meid sooja vanni ahvatleb.

Parasjagu möödume Norra lõunarannikust. Kallas tundub ainult kilomeetri-paari kaugusel olevat. Vihmasadu on samuti järgi jäänud, aga ilm on udune ja pilves endiselt.

Päeva lõpetuseks lähme Henryga kinno.

Kodus on kell juba üle südaöö kui lõpuks koikusse saab.

21. august.

Öö möödub rahulikult. Hommikusöögiks koguneb kogu 7229 kajut üksmeelselt koos paljude teiste varanäljastega poole kaheksast avatavale buffeele kuuendal tekil. Toit, nagu arvata, on esmaklassiline ja piirangute seadmine endale nõuab tohutut tahtejõudu

Aga seekord suudame olla üsna tagasihoidlikud

Eelnevalt oleme välitekil ilma üle vaadanud. Päike paistab ja meri on üllatavalt rahulik. Tõotab head mereilma.

Raidid ja Rommid on mingi teise hommikusöökla leidnud, 5. tekilt. Vahelduse mõttes vaja homme ka sinna minna. Ainult Alvar ja Hendrik pole veel nägu nãidanud.

Peale sööki tuleb leiba luusse laskma hakata. Möödume parasjagu Shetlandi saarestikust. Väinol on soov seda ka lähemalt kaeda.

Siia jääb Ühendkuningriigi kõige põhjapoolseim punkt. Telefonid lähevad UK võrku.

Käin veel kõik käimata nukatagused laevas läbi. Meri on üsna lage, ainult harva satub mõni alus vaatevälja

Henry teeb tutvust 1 tekil oleva jõusaali, basseini ja saunaga. Ülejäänud koosseis aga paistab 10 teki merevaatega kohvikus aega surnuks löövat.

Keskpäeva saabudes paistab heaks tooniks olevat üks õlu ära juua. Kuna mina suur õllesõber pole, siis ühinen seltskondlikus plaanis. Liigutada on samuti vaja. Selleks seatakse sammud taas 10 tekile, kus on ilmselt kõige parem vaade merele ja samas ka mõnusad lebodiivanid.

Toimunud on väike ilmamuutus, taevas kisub pilve ja aeg-ajalt tibutab vihmagi. Ka jäneseid on hakkanud laineharjadel moodustuma.

See kõik lubab rohkem vürtsi järelejäänud merereisi etapile. Koridorides on märgata/kuulda esimesi märke lähenevast merehaigusest. Ajas saab tuul kiirust ainult juurde ja laine kerkib veelgi.

17.30 peaksime jõudma Torshavni sadamasse Fääridel. Siin on planeeritud 30 minutit peatuda, et siia soovijad saaksid maale minna. Ülejäänud reisijad ilmselt peavad pardale jääma.. Varsti hakkab läbi udu kallas paistma.

Ka laevaliiklust on märgata

samuti erinevat majandustegevust

Reaalajas jõuame kohale 17.50

Väljume umbes tunni pärast.

Möödume Nólsoy saare põhjatipust

Ilm on veel udusem ja tibutab.

Fääridelt lahkumine toimub otse põhjasuunas mööda piki saartevahelist kitsast väina.

See pakub tuult ja vihma trotsivatele reisijatele tekil suurepäraseid vaateid.

Nii ka mulle.

Vaikselt on märgata ilma paranemist

Päeva lõpetame elava muusika saatel kohalikku õlut maitstes ja reisi ümber maailma mängides.

Saan pähe.

22. august

Öö jooksul on tuul ainult tugevnenud ja ilma võiks juba tormiseks pidada. Laeva kõikumisele see imelikul kombel väga ei mõju.

Tund aega enne plaanitavat saabumisaega aetakse kajutitest välja ja avatakse 20 minutiks autotekk. Selle jooksul saab asjad ära viia.

Varsti hakkab udust paistma ka Islandi rannik.

Varsti hakkab paistma ka Seyðisfjörður

Sildumine jääb mõnevõrra graafikust maha, aga nii pika reisi kohta on see köömes. Maha sõites saab valida punase ja rohelise värava vahel.

Pole näha, et keegi punasesse läheks. Keegi mingeid dokumente ei küsi ega läbivaatust ei teosta.

Tollitöötajad jagavad infolehti sõidureeglitega

Kohalik kontakt Ingrid peaks varsti meiega kohtumiseks vabanema. Seni aga jõuame parasjagu käia lähedalasuvat juga imetlemas

Gufufoss on oma 27 meetriga kõrgeim juga Seyðisfjörðuri fjordi ümbruses

Jõgi kannab nime Fjardara. Hetkel kindlasti veevaesem, kui kevadel

Ingrid osutub vägagi vitaalseks ja energiliseks naisterahvaks, kes siin saarel elanud juba 25 aastat ja hetkel peab väikest külalistemaja

Teeb meile vägagi värvikalt selgeks, kuidas elu saarel tegelikult käib. Vahel ainult hetkeks hoogu maha võttes, et just see õige eestikeelne sõna leida. Vahest leiab, vahest mitte. Kohvi saame ka.

Jutu kokkuvõtteks saame mõningad juhised ühe lähedalasuva mäekuru ületamiseks ja asumegi sinna teele. Ilm on endiselt kehvapoolne, tuul vali ja udu tihe. Soojagi ainult neli kraadi ja sajab vahelduva intensiivsusega.

Kuna kohalikud ilmaolud on mõnevõrra üllatuse valmistanud, siis on marsruudile märgitud ka üks matkatarvete pood

Peale poodi võtamegi suuna mäeületusele

Käes on lõunaaeg ja kasutame ära tunnelisuud, et tuule- ja vihmavarjus natuke nosida.

Peale pikemat kahevahel olekut, et kumba pidi saarele ring peale teha, hakkab kujunema välja olukord, kus liigume vaikselt juba niigi päripäeva ja niisiis saab lõunasuund võidu.

Vaatame üle ühe vana kaevanduse.

Taskulampe kaasas ei ole, aga telefonide valgel proovime natuke kaevanduskäike üle vaadata.

Palju enam inventari alles ei ole, aga mingi pumbalaadne mehhanism veel on

Teeservas pidavat mingid kaljujoonised olema. Ei tea, kas just eelajaloolised, üles leidmisega on ka natuke jalavaeva, aga sellised need on

Mägiteed teevad autod januseks ja seepärast tasub hoida kütusetase võimalikult kõrge. Pole ju alati teada, millal just see järgmine tankla tuleb.

Tanklas on ka kohvik.

Ja kui muidu lunni ei näe, siis siin ühte näidatakse.

Need lunni-naljad ületavad muidugi varsti juba sündsuse piiri.

Ilm, mis vahepeal andis natukenegi lootust paranemiseks, on taas tormiseks ja sajuseks muutunud. Teeäärsete objektide külastamine hakkab toimuma jooksujalu. Pildil Folaldafossi kosk.

Ja mälestusmärk, ei teagi täpselt kellele, aga pildi järgi otsustades mingile legendaarsele linttraktorijuhile Hjálmarile.

Koskede ja jugadega siin riigis üldiselt probleeme pole. Iga mõnesaja meetri tagant langeb suuremaid ja väiksemaid veemasse kaljudelt alla ja selleks, et uudiste künnist ületada, peaks olema vähemalt mõni parameeter keskmisest märgatavalt suurem.

Nykurhylsfoss (Sveinsstekksfoss)

Piki jõekallast saab edasi sõita ja tuleb välja, et see polnud mitte ainuke juga sellel jõel. Hoopis vastupidi.

Jugasid tuleb vahetpidamata.

Mingil hetkel jääb teeserva matkaonn.

Sõidame veel mõned kilomeetrid edasi ja siis keerame otsa ringi, sest paremat paika ööbimiseks ilmselt ei leia.

Siin saame vähemalt kõik ühe katuse all õhtust süüa.

Rait on kokk.

Mina ja Elver jääme mägionni pakutavat turvalist ööbimist nautima

23.august

Öö möödus tormiliselt. Sõna otseses mõttes. Kella kahe paiku maabus onni läbikülmunud ja lõdisev Väino. Ainult mingi ime läbi oli ta suutnud oma läbiligunenud telgi kokku panna ja nüüd proovib siin uuesti magamist üritada.

Kella viiest juba valge ja kuuest marsib Rait tuppa. Sellises seades ta meid eest leiab.

Edasi tulevad juba riburada ka kõik ülejäänud, igaühel möödunud öö kohta oma lugu rääkida. Ainult Rommi on rahul ja ütleb et magas hästi. Pean temaga nõustuma.

Edasi juba kohvid ja hommikusöögid. Tuul on ka taltunud ja aegajalt on päikestki näha. Temperatuur on muidugi nullilähedane ja ümbritsevatel kõrgendikel on öösel sadanud värske lumi. Meie ööbimiskoht on merepinnast 500 m..

Natuke pealt seitset saame liikuma. Mäe otsa jõudes aga saab liikumistempo ootamatu löögi 4g levi ilmumise tõttu. Halvatus kestab kümmekond minutit. Eile õhtul sai plaan tehtud üritada liikuda otse risti läbi saare idast läände paberkaardilt leitud peenikesi niite pidi. Ainuke küsimus on lahtine, kuidas nendele niitidele ligi pääseda, sest juba pikalt liigume mööda rada, mida ühelgi kaardil pole.

Järjekordse mäekuru ületusel 770 m kõrgusel saab käed juba värske lumega kokku teha. Temperatuur on nullis.

Ometigi on ka sellistes karmides tingimustes õitsemisvõimelisi taimeliike

Edasi hakkab teeke veel rohkem tõusma ja muutub ajapikku kitsamaks ja kivisemaks. Hakkab sadama lund ja tuiskama. Vastu tulevad kaks atw-d.

Tuisk intensiivistub ja kohati on juba raskusi teejälgede leidmisel. Nähtavus pole ka kiita.

Teeservas ukerdab lumekana moodi lind poegadega. Evolutsioon on mõnda liiki ikka väga karastanud, et sellistes tingimustes vastu pidada.

Varsti paistab üks suvila mäe otsas.

Suvitajad ka kohal.

Enne aga üks jõeületus

Mõista, mõista mis see on. Keset eimiskit kaks posti ja traat vahel.

Olukorda, millesse oleme endid sõitnud, saab näitlikustada järgmise kaardi abil. Nimelt on meie trassil puudu paarikilomeetrine lõik. Loodame sellele, et äkki maastikul ikkagi mingid jäljed on. Nagu näha, jääb ette ka kahe maakonna piir ja nagu paljudes muudeski piirkondades maailmas, ühest regioonist teise teid teha ei taheta.

Selgub, et kaart ei valeta. Enam vähem täpselt seal, kus rada lõppeb kaardil, peame ka ringi keerama. Ees on ainult suured ja teravad kivid.

Tagasiteel juhtub ka esimene kinni jäämine

ja vintsimine

Õnneks pole vaja kogu tuldud teed tagasi sõita. Selle mägimaja juurest saab mööda teist teekarva piirkonnast välja liikuda.

Varsti on käes lõunaaeg. Sobivalt parasjagu ei tuiska ega tibuta ka vihma. Tuulgi puhub ainult hooti, saab kiire kohvi keeta.

Poole kaheks jõuame maanteele 939.

Tangime Hallormsstaðuris

Tankla kõrval saab täiesti tasuta autod voolikust puhtamaks pesta

Meie plaan läheneda suurele liustikule põhjasuunalt saab mõneti ootamatu lõpu. Vastu sõidab teemeister ja vilgutab tulesid. Ees olla tihe lumesadu ja tee on vähemalt kaheks päevaks suletud. Vot siis, ainult et kui tee on augustis juba liiga paksu lume tõttu suletud, millal siis üldse sellel liigelda saab?!. Ringikeeramise kohas selline kena väike kanjonikene.

Aga pole halba ilma heata. Nüüd saame külastada Islandi ühte kõrgeimat koske Litlanesfossi, millest ennist tihedas sajus mööda sõitsime ja seetõttu välja praakisime.

Margit, Väino, Henry ja mina otsustame selle jalutuskäigu ette võtta.. Ülejäänud passivad seekord.

Metsa on päris palju mägedevahelistes orgudes näha olnud. Ka siin kasvab päris tihe lehisepadrik. Arvestades rinde ühtlast tihedust, ühte liiki ja kasvu, võib eeldada, et tegu on valdavalt istandustega

Sellel kivil keset teerada on hoiatussilt, et see olla siia kukkunud aastal 2021 ja et iga kell võib lisa tulla.

Peale kosetrippi saab endale preemiaks väikse ampsu lubada.

Selleks on siin väike kiosk.

Menüüs on kohalik traditsiooniline lambasupp minule ja Henryle.

Väinole aga banaanikook, ei teagi, kas samuti kohalike traditsioonide järgi

Nüüd ei paistagi muud targemat plaani, kui hakata päripäeva mööda saare lõunarannikul kulgevat maanteed N1 lääne poole sõitma.

Seitsmest hakkab muret valmistama ööbima jäämise probleem. Endiselt puhub tuul ja rohkem ajast sajab kui ei saja. Vaatame ühte teeäärset platsi, aga see on liiga lage ja avatud.

Eelmise ööbijaga pole siin ka kõige paremini läinud

Üritame liikuda ühe kaardilt leitud mägionni juurde, aga teel on lambaaed ees. Alternatiivne tee viib läbi jõe, mis osutub meie jaoks ilmselgelt liiga sügavaks..

Siinsamas kõrval on paar rendimaja. Ühes on rentnikud sees, kes annavad rendileandja e-posti aadressi. Maja kuuele inimesele 200 eurot.

Aga reede õhtul ja sellisel kellaajal pole see meilile kirjutamine kindlasti mingi teema.

Seega liigume natuke tagasi, kus teeservas oli voodiga liiklusmärk. Siin näkkab

Tänase päevaga sai Islandi kivisele ja mägisele pinnale sellise joone tõmmatud. Pikkusega 324 km.

24. august

Tänase öö üle kurta küll ei tohiks. Öösel sadanud vihm on hommikuks asendunud kena, suhteliselt sooja ja kuiva ning tuulevaikse ilmaga.

Lisaks majutusele on siin ka mõned kodulinnud.

ja loomad

7.40 hakkame liikuma. Esimene eesmärk on liustik. Ja ei saa palju liikudagi, kui järjekordse kurvi tagant avaneb suurepärane kaugvaade päris mitmele neist

Lähemale sõidame suhteliselt lihtsa nimega liustikule. Hoffellsjökull võiks olla selline sõna, mida peale paari korda mõttes harjutamist julgeks juba kõva häälega välja öelda

Võtame Henryga nõuks mõne sammu lähemale astuda

Erinevalt Taanist on siin loodus seeni täis.

Minu kogemuse järgi on tundras iga aasta seeneaasta.

Raja servas näeb ka mitmeid juba õitsenud õistaimi

Või siis veel õitsevaid

Järgmine peatus on tõeline turismimagnet, Jökulsárlóni liustikujärv ja jäämäed sellel.

Jäämäed liustikujärvel

Ilm on muutunud tõeliselt “suviseks”, sooja on 10 kraadi ringis ja päike paistab.

Võtame pool tunnikest ringi vaadata

Ringkäigu lõpetab mõnusalt vürtsine ja kuum lobsterisupp.

Enne väljasõitu veel galerii kohalikust autopargist..

Ei saagi palju maad edasi sõita, kui paremale jääb taas üks liustik. Kuna me veel küllastunud ei ole, siis vaatame ka selle üle..

Et osa rahvast on siiski vist juba liustike vaatamisest tüdinenud, siis Raidid ja Rommid lähevad otsima teeotsa, mida mööda saaks autoga liustikule sõita. Varsti liigume neile järele, aga seekord üritust edu ei krooni. Saame natuke mööda kruusa kärutada ja kogu lugu..

Hakkame edasi sõitma mõõda saare peateed 1. Varsti väärib seisma jäämist huvitav mätaskatusega kirik.

Taas tuleb aeg tankida. Esimeses tanklas see ei õnnestugi, aga järgmises saab paagid täis.

Siin on ka tanklapood ja kohvik.

Saan oma piimatoodete varu uuendada. Eelmised, Taanist ostetud ja paar ööpäeva kajutis soojas olnud ning seetõttu kaunis punni läinud joogid hakkavad otsa lõppema

Järgmine peatus on teeserva paigaldatud vanarauahunniku juures. Presenteeritud on 1996 aastal suurte tulvadega purunenud silla rususid koos selgitavate tekstidega.

Veel pakub see asukoht vaadet Islandi kõrgeimale tipule, 2110 m kõrgusele Hvannadalshnúkur’ile. Tipp ise on ennast pilve sisse ära peitnud.

Infotahvlilt saab lühiülevaate muuhulgas ka ülesronimise kohta.

Edasi suundume Fjaðrárgljúfuri kanjonit uurima

Kanjoni järel võtame suuna F206 märgistust kandvale teele. Täht f tähistab teid, millel on võimalik liigelda ainult kõrgete 4×4 masinatega. Põhjuseks on peamiselt sildade puudumine, aga sageli ka sügavad rööpad.

Taaskord jõuame laagripaiga otsimiseni siis, kui päike on juba loojunud. Sellisel asjal on üks hea külg ka. Nimelt langevad pimeduse tihenemisega ka oodatavad nõuded nimetatud kohale.

Lõpuks jääme peamaanteega paralleelselt üle laavavälja kulgeva väikese teekese taskusse. Ruumi on piisavalt, et neli autot saavad parkida ilma teed kinni panemata ja telgile jääb samuti ruumi.

Kuigi mõni arvab, et võiks niisama, söömata, magama minna, siis enamusdemokraatia põhimõttel asume siiski tatart valmistama.

Tulemus saab ülduse heakskiidu. Kui ka kellelegi ei maitse, siis välja öelda ta seda ei julge ja sööb ikkagi.

Rommi aga, nagu selgub, on mõnda aega ilma piduriteta sõitnud ja nüüd on paras aeg sellega midagi ette võtta

Väints on eriti rahul paksu ja pehme samblakihiga, mis vaikselt tuule käes kuivama hakanud telgis magusat und tõotab.

Tänane pikk ja elamusterohke päev jättis kaardile sellise joone.

25 august, pühapäev.

Seekord Väino poolt presenteeritud nali, et kui sulle Ilm Islandil ei meeldi, siis oota viis minutit, paika ei pea. Hommik tervitab peaaegu selge taeva ja ainult kerge tuulega. Kella kuuest läheb uni ära, 6.40 on mõtted kah selgeks mõeldud ja kobin õue.

Laager magab, Ainult Rommil on magamistoa aken pärani lahti. Kas ei viitsi kätt kero nupuni sirutada, et palavust maha keerata või teeb suitsu. Ilmselt seda viimast.

Pesen hambad ära ja kuna see tegevus ei suuda rohkem kedagi üles ajada, siis teen väikese hommikuse jalutuskäigu.

Oleme oma laagriga keset suuremat laavavälja. Vau-effekt jätkub tänagi. Kogu laava voolab ju vedelana ja võiks eeldada, et tekib üsna tasane pind, siis tegelikkus on otse vastupidi. Kuumaastikuks ei saa seda kuidagi nimetada, niipalju kui mina kuupilte olen näinud, on seal palju siledam.

Kogu seda äärmiselt ebatasast pinda katab paksu tekina sammal. Ja vaatamata oma pehmusele on see tekk veel piisavalt elastne, et võimaldab sellel pinnal isegi kõndida

Kui ma poole kaheksaks laagris tagasi olen, on kõik juba ärganud. Kella kaheksast on kodinad koos ja hakkame liikuma.

Tänane esimene vaatamisväärsuse peatus kujuneb pehmelt öeldes pettumuseks. Eriti, kui arvestada eelmistel päevadel nähtut/kogetut. Keerame teelt maha, et minna vaatama koobast. Koobas küll on, aga asub see eramaal ja niipea kui oled oma autonina maanteelt maha saanud, fikseerib tehnika su autonumbri ja juba oledki parkimise eest 1000 isl. võlgu.

9.20 jõuame Vik’i. Esimene käik on poodi, mis üllatuslikult, kui silmas pidada, et on pühapäev, on isegi lahti.

Pood osutub suuremaks kaubanduskeskuseks. Parklas taas paar toredat maastikukulgurit

Esimesena imeb turismigrupi endasse riiete/suveniiride osakond.

Nii mõnigi suudab ületada vastumeelsuse kõrgete hindade suhtes ja sooritada suuremaid/vähemaid sisseoste. Mina loobun.

Seejärel aga juba supermarketi toiduosakond.

Täiendame oma varusid. Isegi keefir on valikus!

Peale poekülastust jalutame siinsamas lähedal olevasse musta vulkaanituhaga mereranda

Mälestusmärk laevahukkudele.

Viimase kohana sõidame kiriku juurde. Siin saame ka teistega, kes vahepeal omapäi randa olid sõitnud, kokku.

Kuni 1920 aastani käis kohalik rahvas kuskil üle mägede kirikus, sest siin sellist asutust polnudki. Aga siis sai sealne hoone rängalt kannatada ja nii saigi alguse tollal 300 asukaga külasse oma kiriku ehitamise plaan.

Valmis sai see siin aastaks 1934

Kirikuuksed on siinmaal traditsiooniliselt suletud, aga saab vähemalt vitraaźe vaadata.

Kiriku torni ehib üsna ebatraditsionaalne “värgendus” , muud sõna hetkel selle iseloomustamiseks pähe ei tulegi.

Kirikumäe otsast saab hea ülevaate allapoole jäävast asulast

Viki kõrvale jääb väike Dyrhólaey linnukaitseala. Et siin on ka kõrgel kaljul asuv majakas ja sellega kaasnev vaade, siis meelitab koht turiste. Neid on siin palju ja hästi ei saagi aru, kuidas see linnukaitsega kokku läheb.

Siin sissepääsu juures Väino kokku kutsutud koosolekul saavad paika ka tänased edasised plaanid. Põhitees on kella viiene supisöömine kohaliku eestlase Toomase juures.

Linnuvaatlejatele binoklite ja pikkade teleobjektiividega on siin muidugi paradiis. Proovin ka telefoniga mõne lunni pildile saada.

Lisaks igasugustele lindudele ilmutavad ennast meres ka vaalad. Linnusõprade seas ei näi need aga furoori tekitavat

Tuletorn selle kõige keskel on selline

Ka vaated merele ja rannikule annavad suurelt silmad ette hommikul külastatud koopale

Edasi liigume Skógari-nimelisse asulasse. Siia jääb lisaks paljule muule koduloomuuseum, mida külastada plaanimegi. Piletihind on küll krõbe, aga saame gruppidele mõeldud allahindlust

Muuseum osutub üheks parimateks omataoliste seas, mida nähtud. Materjali on välja pandud meeletus koguses.

Samas on suhteliselt piiratud ruumid ära kasutatud nii hästi, et mingit kolikambri tunnet ei teki.

Elamusi ja pildimaterjali tekib nii palju, et ei hakka sellega praegu infovoogu risustama. Paar ülevaatlikku asja siiski

Üks tõsine vaatamisväärsus, muuseumikõlbulik Toyota LC80 ka eksponeeritud

Lühiajaliselt epohhi muutnud kohtumise Reagani ja Gorbatšovi vahel, mis toimus Reykjavikis 1986 aastal, meenutuseks püstitatud installatsioon.

Tänapäevast poliitilist reaalsust arvestades oleks vaja ilmselt tekste uuendada

Muuseumist lahkume kella ühe paiku. Kuigi siia jääb veel palju teisi kohti mida vaadata, siis seekord jääb suurema üldsuse sooviks edasi liikuda, muidu jahtuvad mootorid liialt maha. Juba maateelt saab autoaknast pilgu heita 60m langusega Skógafossile

Ja 70m Drifandi kosele

Varsti tuleb veel üks kosk, mis on juba suurema hulga publikut kokku meelitanud. Kuna niiviisi peatusi tehes koguneb kilomeetreid liiga aeglaselt, siis jaguneb turismigrupp lühiajaliselt sektsioonideks. Osa rahvast teeb kiire kolmetunnise ringi ümbruskonna kruusateedel, ülejäänud aga vaatavad siin seeaeg ringi. Kokkusaamine Toomase juures kell viis.

Esimene kosk on Seljalandsfoss, kosk, mille alt saab soovi korral ja märjaks saamist mitte peljates, läbi jalutada

Põhiatraktsioon aga on koopasse langev kosk Gljufrabui. Selleks tuleb piki mäenõlva nii 600 m jalutada. Ees ootab kosevaatamise järjekord, sest vaatepilt avaneb ainult kitsast pilust kaljus ja inimesi on palju.

Päris pika ootamise järel saame lõpuks kaljuprakku pugeda. Kõrgelt kukkuva vee moodustatud pilv teeb kõik kiiresti märjaks, ka telefoni objektiivi, aga selline pilt õnnestub teha.

Kui juba niikuinii märjad, proovime naastes ümber esimese joa samuti tiiru teha, aga see osutub siiski liiaks. Piirdume poolringiga.

Enne edasi liikumist vaja keha kinnitada.

Tänaäaevane menüü, mis valdavalt koosneb mingitest saiaga seotud toodetest, huvi ei paku, aga suppi sooviks küll.

Supp aga olla otsas. Haukame siis autost mõned võikud ja hakkame liikuma.

Huvitav kaljusaar Selfossi linna läbival Õlfusá jõel. Sellel isegi oma nimi: Fremri-Laugdælaeyja

Peale Selfossi linna hakkab paistma mõned päevad tagasi purskama hakanud vulkaani kohal olev tossupilv

Jõuame sihtpunkti 20 min varem, aga näha on, et meid on juba oodatud.

Soola-pipra-sidruniga paaliafilee ja hamburgerid.

Lisaks toob meie kontakt Toomas lagedale tervitusnapsu, mida ta on meid oodates viis aastat hoidnud.

Grillikoha juurde jääb kuuma veega bassein ja 40kraadise veega välidušš

Siit grillikohast avaneb hea vaade Eyjafjallajökulli mäele, mis aprillis 2010 suutis peatada kogu Euroopa lennuliikluse. Oma kogemusi sellest ajast saab mitme siinolnu käest kuulda

Esimene tutvumisring tehtud ja ka ülejäänud grupi saabumine ära oodatud, soovib peremees Guðmundr oma valdusi näitama minna.

Guðmundr on üsna levinud Islandi nimi, kes esmalt oli poollegendaarne Norra kuningas, kes valitses maad nimega Glæsisvellir, mida tunti sõdalaste paradiisina. Tõlkes peaks tähendama midagi jumala kaitse all olevat

Farm, nagu seda siin kutsutakse, oli veel hiljaaegu 5000 ha suurune, aga selle sajandi algupoolel müüdi sellest 4000 mingile suurfirmale maha, mis nüüd geotermaal energiat “kaevandab”.

Peremehe praegune huvi paistab olevat muu hulgas suunatud ka metsa rajamisele

Näha on palju erinevaid puuliike, kokku olla neid siin saja ringis

Metsaekskursioon

Selline metsa istutamine on siin riigis viimasel ajal hoogu kogumas. Looduslikke metsi siin ju praktiliselt pole. Vahest ainult madalad tundrakaskede padrikud

Aga nagu näha, siis kasvab küll

Veel viiakse meid vastava teoreetilise loengu saatel pooletuhande aasta vanusele kirikukohale, kus veel vundamendikivid näha on. Ja ime küll, leiab ka mõningaid küünlaid. Need küll kaasaegsed. Tähendab, on inimesi, kes seda kohta meeles peavad.

See esmapilgu viilhalli meenutav kasvuhoone on koht, kus Toomas samuti poole kohaga toimetab.

Otse loomulikult on ka siin soe ja pottides kasvatatavad õunapuud õunu täis. Peremees pole kade neid meiega jagamast.

See sini-must-valge lipuga maja aga on Toomase eluase.

Edasine jätkub ringkäik mööda mäenõlva üles.

Saame käia ka kõike seda majapidamist jooksutavat jõujaama vaatamas.

Siit jagub lisaks oma tarbele veel ka lähedalasuvale kalamajandile ja teistelegi huvilistele

Samuti võimaldab selline maa seest tulev tasuta energia hoida näiteks lähedalasuvate kämpingumajade juures aastaringselt sooja vee vanne.

Vahet pole, kas kliente on või mitte, vann on kogu aeg soe ja valmis.

Magustoiduks toob peremees välja õhtu läbi ahjus olnud lambakintsu

Selline näeb välja meie laut-magamistuba. Tõsi, nime õigustas see ruum viimati möödunud sajandi kolmekümnendatel.

Tänase päeva toimetamised kaardil, nii nagu need meie autos said talletatud.

26 august, esmaspäev.

Uni maitses hästi aga lõpuks saab see ikkagi otsa. Et meie “laudas” on ka köök, siis saame ennast hellitada keskmisest parema hommikusöögiga

Varsti hüppab Gintaras läbi ja jagab meile juhtnööre, kuidas oleks parem meie esimesele sihtkohale, purskavale vulkaanile läheneda

Siis tuleb Toomas, kes on silmnähtavalt kurnatud kaasmaalaste külaskäigust, aga sellegi poolest nõuab visalt, et me ka tema teisest töökohast enne lahkumist läbi tuleksime. Ja miks mitte, hea meelega.

Kasvuhooned, mis jäävad mõne kilomeetri kaugusele asula keskuse lähedale, on spetsialiseerunud jõulutähtede kasvatamisele

Peremees annab isiklikult oma ettevõtmistest ülevaate

Paagid täis ja vulkaani poole ajama

Ja suunanäitaja on ka horisondil

Väga pikalt sõita ei saa, kui ees on teesulg

Aga paremale suunduvale teele on veel võimalus pöörata. Vulkaan näitab end selliselt

Ei saagi palju sõita, kui teeserva jäävad kuumaveeallikad. Või mis nende nimed võiks olla?

Rada läheb kõrvalasuvasse mäkke. Koos Henry, Hendriku ja Väintsiga võtame selle teekonna ette, lootuses saada häid vaateid vulkaanile.

Vulkaan küll ei näita ennast, sest mäe taga tuleb uus mägi ja ilmselt nii edasi, aga ronimise protsess ise kui hommikvõimlemise aseaine, on nauditav. Lisaks näeb ka mitmeid erinevaid mädamunahaisulisi nähtusi.

Päris tipus on vaade vulkaani tekitatud pilvele selline

Edasi sõites teeme veel paar edutut katset väiksemaid radu pidi vulkaanile läheneda. Seejärel võtame ette viimase võimalusena vulkaani taha jääva lennujaama viiva tee. See osutub suureks 2+2 maanteeks.

siitkaudu õnnestub saada üsna sündmuste epitsentrisse. Uudistajad on siin teisigi

Kuna Vuranite autos oli mingi kotermann toimetama hakanud ja nad jäid seda välja ajama, siis tundub, et võiks natuke vaba aega saadaval olla. Paneme Henryga üle hangunud vanade laavaväljade suitsu ja kõuekõmina poole ajama. Otse loomulikult ei asu aga asjad nii lähedal, kui alguses tundub

Peale tunnikest turnimist hakkame lähenema sündmustele. Kõmin on ka kurjakuulutavamaks muutunud.

Lootust vedela laavani jõuda küll ei ole, sest teised kes maha jäid ei jõuaks meid ilmselt ära oodata ja asutame tagasi minema.

Õhk on samuti erinevast saastest üsna ebameeldiv hingata.

Tagasiteel selgub tõsiasi, et tulles olime kangelaslikult turninud üle laavavälja, lõhesid ja samblaga varjatud auke trotsides, aga mitte kaugel samas sihis kulges ka teeke.

Ilmselt mingi seismoloogiavidin

Lõpuks saame auto juurde tagasi ja liigume Reykjaviki poole. Teel astume Rommi kolleegi Balduri garaažist läbi ja Vuranid saavad oma pilli häälestada. Siiski on tunda teatud pettumust visiidi suhtes.

Pealinnas täna pikalt aega ei veeda, ainult paar tähtsamat poekülastust. Väinol on soojemat magamiskotti vaja ja siis veel see teine pood ka.

Mõlemad on muidugi rõvedalt kallid kauplused. Minu maitse järgi magamiskott maksis näiteks 219000 ISK.

Väino aga suudab siiski optimeerida ja õnneliku näoga koos vajaliku tootega poest väljuda, ise ennast matemaatiliste trikkidega rahustades,( tax free ja allahindlused), et polegi nii kallis…

Selles teises poes on ka kallis. Aga kallis on ju kodus ja Henry saab ka õnneliku näoga poest välja

Saku toodang muu hulgas saadaval

Käin hoopis kalapoes.

siin on hinnad söödavad, aga mis selle kalaga ikka praegu peale hakata

Ööbimiseks sõidame linnast ca 50 km põhja poole internetist leitud kämpimiskohta, mis seekord on igati vinks vonks. Nimeks paistab paigal olevat Fossá

Ümbritsetud paksust okasmetsast

ja veekoguvaatega.

Õhtusöögiks saab riis lihaga + muud lisad.

Ja kuidas see eestlane ikka jätab lõkke tegemata, kui võimalus on antud

Kõht täis, võtan veel kohaliku matkaraja ette.

Avanevad imekaunid vaated Hvalfjõrduri lahele või siis fjordile? Ei teagi kuidas see täpsem öelda oleks.

Tänane lühike sõidupäev suutis siiski joone kaardil 216 km pikkuseks venitada

27. august.

Hommiku kuue paiku äratavad vihmapiisad telgi katusel. Margit üritab juba õues eilsest ripakile jäänud inventari kokku kraamida.

Õnneks suuremat sadu ei paista ja sean sammud eile käimata suunas, mere poole.

Jääb siia väike kosk.

Samuti mingid arusaamatud vanad varemed.

Rakis aia ületamiseks

Tagasi jõudes on rahvas juba ärganud. Rait, kes muidu on alati esimeste seas, arvas, et täna oleks küll hea meelega veel edasi maganud. Käib võikude tegemine ja kohvitamine

Poole üheksa paiku saame liikuma. Tanklapeatus.

Saab värskeid uudiseid

Esimene POI peatus saab olema Glanni joa juures

Juga aga on Nordura jõel, mis on üks Islandi parimaid lõhejõgesid.

Järgmise peatuse teeme Eiríksstaðir – Viking Longhouse nimelises kohas, kus on taastatud kuulsa Erik the Red nimelise tegelase maja. Saame kuulda palju legende

Jõuan ära käia ka kohaliku kiriku juures

Et ajagraafikus on paari tunni jagu lõtku sees, siis jätkame siit edasi mööda pisikest mägiteed. Vaatamata sellele, et liiklusmärke, mis keelavad edasisõitu, on suisa topelt, siis märgi taga toimetav kohalik ei näe meie küsimise peale selles mingit probleemi, kui edasi sõita ja nii me ka teeme

Varsti on paras aeg natuke lõunatada.

Enne suuremale teele jõudmist pakub silmailu väike vee paisutamise tõttu tekkinud kosk

ja sellele järgnev kanjon

Teelt väljumisel on ees karjavärav ja selle kõrval väljanäitus meilgi tuttavast vanaaegsest põllumajandustehnikast

Veel üks peatus tuleneb soovidest kuumavee vanne võtta. Kuna aga kasutada paistab olevat ainult üks basseinike ja seegi hõivatud ja mannetu, siis see plaan läheb muutmisele.

Hoopis tähelepanuväärsem on siin riietuskabiin

Mingi imelik puuslik teeservas, üsna ebatüüpiline sellele piirkonnale

Teeme peatuse Dynjandi koskede juures samanimelisel jõel.

Lisaks ühele suuremale on veel mitmeid väiksemaid

Vaade merelahele, kuhu vesi varsti peale koskedest langemist jõuab

Kella poole seitsmeks jõuame Bolungarvikusse, tänase päeva sihtpunkti.

Linna paistab pääsevat ainult ühte teed pidi, läbi tunneli. Mereäärne vana tee on nüüdseks varisenud kivide tõttu läbimatu.

Ööseks majutume ujula taha ja kiriku kõrvale kämpingualale

Bolungarvik on väike linn, ca 1000 elanikku

Sobivasti kella seitsmeks oleme palutud kohalikku restorani seapead ja hobuseliha degusteerima

Jõuame mõni minut varem, aga kohe saabuvad ka võõrustajad

Selvadore ja Tuuli , kes on siin 19 aastat elanud, viivad meid väga põhjaliku ülevaatega kurssi, kuidas elu siin tegelikult käib. Tegemist on professionaalsete muusikutega, kes siin muusikakooli peavad. Ja vähemalt omas segmendis kindlasti ka maailmakuulsad persoonid. Lisaks Islandile on nad veel pikemalt elanud/töötanud Saksamaal ja Jaapanis, seega väga huvitava elukäigu ja avara silmaringiga inimesed, kes ei häbene oma arvamust välja öelda.

Kõigepealt aga pakutakse maitsta kohalikke delikatesse – lambapead ja hobuseliha. Proovin koos Väino ja Margitiga lamba silma. Minu jaoks esmakordne selline degustatsioon.

Liha alla loputamiseks saab õlut

Toidukorra lõpetab ohjeldamatu pitsasöömine

Henry ja Elver söövad kõhud nii täis, et ei jaksa enam kämpinguni kõndida (sinna on oma 200 meetrit) ja jäävad restoraniga samas hoones asuvasse majutusse.

Kasutan võimalust käia dušši all, hommikul võib sellega tunglemiseks minna, sest kella üheksaks saab kokku lepitud liikuda kohaliku kalamehe poole, kes meid haisupiga kostitab ja kohalikke maastikuradu tutvustab.

Kilomeetreid kogunes täna 2 alla viiesaja.

28 august, kolmapäev.

Kella kuuest jälle uni läinud. Mingi autouks ka juba paugub. Väljas suur valge. Kraamin telgi kokku, Raidid tatsavad pesema, Margit juba tuleb sealt. Üritan kämpingu pisikeses köögis elektripliidil vett soojaks saada, aga see tundub võimatu. Pliidiplaat ei taha üldse kuumaks minna, ainult leigeks. Nupud ka nii kulunud, et kuidagi ei saa aru, mis asendisse peaks keerama, et parem hakkaks. Rait tuleb ja keerutab samuti paremale-vasakule, aga veendumust edule ei teki. Lõpuks, kohaliku asjapulga abiga, õnnestub kohvivesi ikka keema saada.

Seinal hakkab silma teenuste hinnakiri

Enne üheksat jääb veel aega ronida üles kirikumäele. Rada on kaunis rohtunud. Aga vaate linnakesele saab hea.

Võõrustaja eile rääkis, ei islandlased olla kaunis usuleige rahvas, ristiusu pooldajaid suurusjärgus 10-12 protsenti. Rohkem populaarne on hoopis maausk, trollid jms.

Kirikuuks traditsiooniliselt lukus. Selle kohta küsides saab teada, et alles hiljaaegu olid kõik kirikud avatud, aga ka Island muutub ja kui kirikutest sai erinevate võõramaalaste meelisööbimiskoht ja nad lisaks veel lagastamist armastasid, siis nüüd ongi uksed lukus.

Kirik ise, nagu paljud teisedki siinmail, millegi erilisega silma ei paista. Seinad laineplekiga üle löödud, et tuul läbi ei puhu.

Kiriku kõrval on väike surnuaed. Kuna uusi haudu pole, siis ilmselt käideldakse lahkunuid tänapäeval kuidagi teisiti.

Natuke maad eemal paistabki teine, ilmselt uuem surnuaed.

Varsti liigume natuke linnast välja, mööda seda vana teed. Siit saab ideaalse pilgu linnale, õnneks on ka ilm kena

Kalamehel on õnnestunud meile haid hankida. Tegu on ilmselge professionaaliga. Kostüümi valmistamiseks olla oma elu ohverdanud 11 lammast. Naha veekindlust on tõstetud kalamaksaõliga töödeldes. Vastavat lõhna pole küll tunda.

Haikala maitsmine käib tavaliselt koos kohaliku puskari ja rabarberimahlaga.

Kuna oleme autodega ja vist on veel enamuse jaoks vara ka, siis piirdume enam-vähem puhta mahlaga.

Ilmselt oleks vajalik ikka ennem ära juua suurem kogus kangemat, sest karbi avamisel leviv vänge roiskumishais on üsna räige ja peletab osa seltskonda öökimishäälte saatel lauast õige kaugele.

Lambasilmast eile mulle piisas, jätan seekord selle asja proovimata. Mis võiks vastasel juhul juhtuda, saan aimu Rommide reaktsioonidest. Vuranid jälgivad protsessi turvaliselt distantsilt.

Varasematel aegadel olla meri siia ohtralt Siberi ajupuitu kaldale uhanud. Linna nimigi tähendavat tõlkes midagi seoses ajupuiduga.

Palgiga samas mõõdus on ka vaala lõualuu

Sellised hõredaseinalised ehitised kalade kuivatamiseks omasid ka lisafunktsiooni pesu kuivatamiskoha näol. Nagu näha siis kalad kuivavad siiani.

Asume kohas, kus on ka väikestviisi muuseum, kuhu on kokku kogutud temaatilist inventari

Merel paistab kruiisilaev Star Pride, mis tuleb Akureyrist ja suundub Isafjördurisse. Praegu on sellise reisimisviisi tippaeg

Peale palju emotsioone tekitanud kalamaitsmise ja lühikese ekskursiooni majakestesse teeme veel grupipildi

Peremees osutub suureks off-roadi fänniks ja tahab meile parimaid paiku näidata. Optimaalne trajektoor võtvat poolteist tundi. Läheme ja kaeme.

Sõidame mööda järsku ja suurte kividega rada lähedalasuva mäe otsa. Siit saab hea vaate tuldud teele, taamal asuvale Bolungarviku linnale ja Sydradalsvatn’ järvele.

Lisaks on siin väike betoontamm mägedest tuleva vee kogumiseks ja torujuhtmesse suunamiseks

Teejuhi Hilux

Edasi aga läheb veel põnevamaks. Hakkame pressima 719 m kõrguse Geirsteinshvilftarfjalli otsa. Nõlv on järsk ja mingil lõigul on päris tükk pusimist, et teele kukkunud kive eest ära veeretada. Kõige suurema töö selles vallas teeb ära Margit koos teejuhiga.

Päris tippu teeke ei lähe, aga natuke üle kuru saame küll. Vaade on suurepärane.

Tegelikult läheb tee ka teisele poole mäenõlva alla, aga teejuht annab mõista, et lund on liiga palju, seega libe ja ohtlik. Taas kerkib keelele küsimus, et millal siis üldse see tee sõidetav on, kui mitte augusti lõpus

Ühe mäe pealt tagasi, laseme giidi minema ja linnakese kohale jäävale 622 m kõrgusel asuvale Bolafjalli vaateplatvormile liigume juba omal käel.

Legendid siit selge ilmaga Gröönimaad näha ei pea paika, vahemaa on liiga suur. Aga Väino toob lagedale hoopis ühe teise huvitava seose. Nimelt asub Gröönimaa Islandist nii põhja, lõuna, ida kui ka lääne pool

Mäetipul on küll ilm selge ja paistab päike, aga meist allapoole jääv tihe pilvkate siiski piirab nähtavust.

Islandi rannavalve radarijaam

Siin , kergelt pilves, on paras aeg kiireks lõunaks

Järgmiseks käime ära poolsaare tipul, Minnipakki beachil.

Siin on paar majapidamist ja kartulipõld!

Kell on juba märkamatult pool kolm saanud ja aeg on lahkuda siit kandist. Isa Fjodoris, nagu me järgmise asula , Isafjõrduri, nime suupärasemaks muutsime, teeme veel tankla- ja poepeatuse.

Täna õnnestub tõesti natukene varem laagrisse saada.

Poole kuuest on juba kõik paigas ja grilltooted käitlust ootamas

Grillgi on juba sooja pandud

Ainuke natuke kurvastav asjaolu on, et kõik laagrisse ära ei mahu ja Elver ning Henry on sunnitud palju karmimates tingimustes ööbima. Sellises majas

Võtan end kokku ja vaatan sisse ka, mis neile jäi

Kergemeelselt lendu lastud üleskutsest kõrvalasuva mäe otsa ronida saab alguse väikene jalgsimatk. Margit tuleb ka jalutama.. Kõigepealt tuleb üle jõe saada.

Jõe taga on looduslik kuumavee vann, +47 C. Pärast hea siia sulistama tulla

Peale natuke üle tunni jalutamist oleme edukalt mäel.

Tipul on väike järveke

Edasi algab raskem osa, alla vaja ju ka saada. Selle teeb keeruliseks rusukalded ja lahtine kiviklibu ning suur kaldenurk. Kuskil seal keskel paremal see meie laager paistab

Aga ega pole kuulda olnud, et keegi oleks mäe otsa jäänudki ja me pole ka esimesed.

Vahepeal on grilltooted valmis saanud. Lähen Vurani- poistega eelpoolmainitud kuumaveevanni vedelema.

Õhtupoolik on olnud kurnav ja lähen varem magama. Entusiastlikumad loodusloohuvilised jäävad veel ilmavaatlusi tegema.

Tänase päeva joon kaardil näeb selline välja. Maastikul 210 km pikk

29 august, neljapäev

Ärkamine nagu kellavärk, kuuest silmad lahti. Aga et magamiskotis on kuidagi eriliselt soe ja mõnus, saab ikkagi pea poole kaheksani põõnatud.

Siis aga on aeg hommikueineks

Öised ilmavaatlused olid edukad ja tehti ka mõned ülesvõtted virmalistest.

Teen samuti mõne oma ilmavaatluse.

Kella üheksast saame liikuma

Vahelduseks keerame suurelt trassil maha teele F66

Vaja veevarusid täiendada.

Õnneks pole siin veega probleeme

Siinsel Islandi loodeterritooriumitel on autoliiklust väga vähe ja pisikestel nn. F-teedel tavaliselt kedagi ei kohta. Nii ka praegu.

See-eest vaated on nauditavad

Budardaluris teeme peatuse ja muu hulgas lõunatame kohalikus kohvikus.

Minu valikuks on kalasupp.

Loodetavasti mitte selle haikalaga….

Kalaburger Elverile

Kalasupp näeb selline välja. Paks ja tummine, aga mingi omapärase maitsebukletiga. Mitte halb, aga teist korda ostaks ilmselt midagi muud. Saiakesed soojad ja pehmed.

Supp söödud, jõuan veel asula vahel ringi vaadata.

Järgmise sihtpunktina võtame ette Bjarnarhöfni haimuuseumi.

Parasjagu on sees käimas eelnevate külastajatega tegelemine ja meid palutakse esmalt tutvuda õues asuvate eksponaatidega

Muuseumis tehakse ka lühike, aga asjalik presentatsioon

Saame teada, et hai, mida siin aastasadu on püütud, kannab täispikka nime atlandi polaarhai, (Somniosus microcephalus) mis on polaarhailaste (Somniosidae) sugukonda kuuluv kõige põhjapoolsem ja külmalembesem hailiik. Vanadel aegadel püüti teda ainult maksast saadava õli pärast. Sellel olid suurepärased omadused õlilampides kasutamiseks. Seetõttu eksporditi seda suurtes mahtudes. Liha aga on sellel hail väga mürgine ja see visati lihtsalt minema. Hiljem õpiti aga liha fermenteerima, eesri keeles ilmselt oleks sobivam kasutada sõna hapendama või kääritama. Liha laotakse tükkidena puidust kasti ja jäetakse paariks kuuks seisma. Selle protsessi käigus muutub liha söödavaks. Seejärel riputatakse käntsakad kuivama ja nii toode valmibki.

Haid elavad kuni 2200 m sügavusel ja elavad 600 aastani. Seega on tegu kindlasti vanima lihaga, mida süüa saab. Kui igikeltsas külmunud mammutiliha välja arvata.

Tänasel päeval on haipüük küll lubatud, aga keegi sellega ei tegele. Need eksemplarid, mida näha saab, on juhuslikult kalurite püünistesse sattunud.

Ametliku etteaste lõpetab degustatsioon. Seekord maitsen ka selle legendaarse ja nii suure vaevaga valminud toote ära. Öeldakse, et uued maitsed vajavad harjumist ja esimestel kordadel ei tekigi väga positiivset tunnet. Kuna siin nii tugevat raipehaisu ei ole, kui eelmine kord, siis saab tükikest mäludagi. Suudan isegi ette kujutada sellise liha söömist.

Muuseumi lähedale jääb ka kirik. Uurin kas kirik on avatud ja võib vaatama minna. Selgub, et kirik on eraomandus ja suletud. Aga väljast vaatama minna tohib

Aeg võimaldab meil päris poolsaare otsa välja sõita

Siit edasi jääb jalgu veel üks väike vulkaan, kuhu saab ka sisse vaadata.

Ööbimiseks leiame sobivalt tee- ehituseks pinnase ammutamise karjääri, nii nagu selline objekt on päästvat varju juba palju kordi varemgi pakkunud

Õhtusöögiks keedame boršši ja seda kohe kahes katlas. Et ikka jaguks.

Aga et mitte täis kõhuga magama minna, siis uitan veel lähemas ümbruses

Ringkäigult tagasi, leian eest seenelise Henry koos suurepärase saagiga

Tõele au andes ei näinud ise ühtegi kukeseent. Praetud kujul on tegemist väga suupärase ampsuga. Isegi Väintsi, kes oma sõnade järgi peale šampinjonide muid seeni suu sisse ei võta, suudame maitsma meelitada. Vannub, aga sööb.

Täna saime üksjagu kilomeetreid maha uhatud. Täpsemalt 449 ja just alljärgnevad

30 august

Kella kuuest kisub tormiks. Sekka viskab ka vihma. Ilmselgelt poleks pidanud eile juba mitu päeva sajuta ilma kiitma hakkama.

Seega pikalt hommikut nautlema ei jää ja paneme pealinna poole ajama.

Esimene peatus tulebki linna servas tanklas. Saab erinevaid soove rahuldada.

Sihiks on seatud Arctic Trucks’i töökoja/kaupluse külastus.

Mõningad tootenäidiseid parklast

Edasi liigume kesklinna. Kuna soovid on erinevad, siis mina koos Henry, Väintsi ja Elveriga otsustame linnatuuri kasuks. Ülejäänud lähevad autodega sõitma, lootuses ikkagi vulkaani lähemalt näha. Nagu hiljem selgub, oli tühi loos.

Kõigepealt tuleb auto parkima saada

Alustame linna maamärgist, tohutusuurest Hallgrimskirkja kirikust

Kirikus saab liftiga kellatorni sõita, sõit maksab 1400 raha. Lunastame meiegi selle pääsme.

Tornist avaneb loomulikult hea vaade kogu ümbritsevale linnale. Igasse ilmakaarde.

Veerand tunni tagant helistatakse kirikukelli. Satume ka see aeg juures olema, ligidalt üsna kõrvulukustav kogemus. Selle kohta ka vastav hoiatussilt külastajatele

Kirikus on muljetavaldav orel, mida saab parasjagu töötamas kuulda

Liigume oma linnatuuriga veelgi rohkem keskuse poole, mida võiks ka vanalinnaks nimetada. Leiab siit hooneid ülemöödunud sajandist

Vaatame ka teise, Dómkirkjani kiriku, üle

Siin saaks trepist üles ilma rahata, aga või siis niiviisi keegi viitsib.

Jõuame ka lõunatada. Otsustame supi kasuks

Seekord osutub valik kergeks pettumuseks.

Mitte, et halb oleks, aga selline täitsa tavaline köögivilja supp vähese lihaga. Kindlasti tervislik, aga alati ootad ju midagi erilist.

Puhtusearmastusest ja korrast annab märku järgmisel pildil olev ametimees, kes spetsiaalse aparatuuri abil tänavale sülitatud nätse eemaldab. Prügi on kogu riigis tõesti väga harva silma hakanud.

Õhtuks maandume Selfossi linna. Siit hea homse päeva plaani, off-roadi võistlust vaatama minna.

Kuna ilm on mokas, vähemalt laagerdamise mõttes, siis Reykjaviki seltskond maandub kohalikku majutusasutusse

Siin saab meile ööbimiseks selline tuba

Ülejäänud seltskond pargib ca 500m eemal Selfossi Kämpingus.

Peale sisseelamist ja dušši all käimist kasutame hetkeks katkenud vihmasajust tekkinud ajaauku jalutuskäiguks

Silla all on keegi kohaliku koomiksi maalimisega kõvasti vaeva näinud

Seekord saab enne roolist vaadatud saart pikemalt seirata

Vaatame veel ka kohaliku kultuurielu üle. Hiljem selgub, et meie etendused olid, võrreldes kämpingupoistega, üsna tagasihoidlikud

Täna sai 222 km maha kärutatud, sellisel trajektooril

31 august, laupäev.

Öösel on taas tublisti vihma sadanud ja sadu jätkub ka hommikul. Kuidagi aeglaselt liiguvad täna asjad. Üheksaks on kokku lepitud tankimine, aga veel veerand kümmegi pole kedagi, keda tankida. Tangime siis endagi auto ära. Huvitav kord siin tanklas. Tahad täis paagi tankida, pead auto võtmed panti andma. Eriti, kui sul on välismaa numbrimärk. Avaldan imestust. Selgub, et maksmata ära sõitmine ei olegi nii ebatavaline ja neil praktiliselt puudub võimalus midagi ette võtta. Järgmine kord tuleb siis pundiga vanu autovõtmeid kaasa võtta🙂

Mõni huvitav eksemplar satub ka tankima

Võistluskohas on ilm veelgi halvemaks läinud, seda tuule tugevnemise tõttu. Sajab. Esimesed stardid on kell 11, sinna on veel aega ja prognoos lubab mingit ilma paranemist. Saame parkida nii, et ka autost on üht-teist näha.

Ilm on jätkuvalt kehva ja väga kehva vahel kõikuv, ainult lühikeseks perioodiks jääb sadu peaaegu vakka.

Vaatame ära 2,5 katset kuuest, siis hakkab nii hullusti sadama, et rohkem ei taha. Aluspüksid ka märjad juba. Kuigi, kohalikke ei ei paista selline ilm eriti häirivat. Istuvad oma matkatoolides ja naudivad. Lapsed lasevad palja peaga ringi ja müttavad mudas

Ainult üks stiilinäide sellest, mida siin näha pakutakse

Umbes kahe paiku hakkame liikuma. Plaan on sõita risti läbi saare mööda arvatavalt pikimat f-teed, oma 250 km pikkust F26-te.

Tuul on jätkuvalt maruline, aga vihmasadu hakkab raugemise märke näitama.

Tee on üsna üksildane ja vastu kedagi ei tule

Saare keskosa, nn. “highland” paari liustiku vahel on üsna aher keskkond eluks ja ainult mõni kõige visam taimeliik on suutnud ennast maapinda kinnitada.

Natuke peale poolt teed on paari hoonega kompleks. Kaardile märgitud kui mägionn, Nyidalur FI Mountain Hut, reaalselt siiski hoopis midagi enamat.

Kell on sealmaal, et oleks juba mõistlik öömajale jääma hakata. Uks on lahti, viskame pilgu peale.

Teisel korrusel on magala.

Köök on suur ja korralik.

Pliidil on tuli all, ilmselt gaasileek. See reedab, et kuskil peab keegi ikkagi olema.

Varsti leidub ka perenaine, kelle käest saame kõigepealt riielda, et ilmateadet pole vaadanud ja tormiga siia tulime. Tundub, et siin asub ka mingi mobiilne päästjate staap ja oma loogika selles on, kui tädi räägib, et Euroopast tulevad turistid, ronivad igale poole ilma ilmaennustust vaatamata ja nemad siis muudkui päästku. Me muidugi ei tunne, et kuidagi päästmist vajame või et selline situatsioon teoreetiliseltki meid ähvardaks.

Saame veel pahandada omavolilise hoone ülevaatuse eest ja kui lõpuks teada saame, palju sellises suhteliselt monopoolses seisus öömaja eest raha peab välja käima, on otsus tehtud. Sõidame edasi. Hinnakiri siin, eks arvutage ise, hind per nase:

Kohe varsti tulevad ka kogu selle marsruudi raskeimad kohad. Kõrvalasuvalt lumiselt mäelt alguse saavad jõed on päris veerikkad ja kiire vooluga. Midagi ülearu ohtliku pole, aga vesi käib ikka nii mõnigi kord üle kapoti ja pagasnik saab samuti märjaks

Õhtul kella üheksaks oleme paigas. Kiðagil’i kämping- külalistemajas.

Juba laua taga ja õhtusöögidki tellitud.

Tänane ühine õhtusöök saab olema tavapärasest luksuslikum – paalia, forell, lammas jne.

Kuna riided pole veel päris ära kuivanud, siis vaja ikka üks kuivati ka võtta. Muud polnud saadaval, ainult selline.

Aga eks kõlbab siin ju ka asju kuivatada

Läbisõiduks kujunes 343 kilomeetrit, aga põhimõtteliselt saime saare lõunarannikult põhjakaldale.

01 september, tarkuse päev.

Hommik tervitab pilvitu taeva ja päikesepaistega. On soe. Seda muidugi suhteliselt. Ka tuul on taltunud. Lausa kutsub ümbrusega tutvuma.

Lähen natuke eile tuldud teed tagasi, sillani üle jõe.

Üsna valdav enamus siinseid sildasid on puidust kattega. Selle silla kandevõime siin on 12 tonni, aga kui üle jalutan, siis keskel juba õõtsutab mõnusalt

Jõeorus mõlemal kaldal on järjest farmid. Just sellise eestlasliku vahemaaga, et naabri tuli veel paistab. Siin pildil küll kaks farmi koos, Stòruvellir ja Lækjavellir.

Jõevesi on üsna mudane ja läbipaistmatu. Vaade sillalt allavoolu

Selliste meetoditega piiratakse siin eluskarja liikumist nii väikestel kui ka suurematel teedel. Just nagu paljudes kohtades mujalgi maakeral, kus karjaloomad vabalt liikvele lastakse. Sellisest takistusribast sõraline naljalt juba üle ei saa.

Kolmveerand kaheksaks olen tagasi. Toimub üleüldine ärkamine.

Pakutakse rootsi lauas hommikusööki.

Tuleb tõdeda, et kõik on kena ja maitsekas Saab kõhu täis küll.

Enne üheksat oleme liikumises. Sooja juba 16-17 kraadi. Varsti jõuame saare ringteele N1. Enne esmast sihtpunkti, Akureyri linna on teel ees tunnel.. Et kiiret pole, jätame praegu tunneli vahele ja ületame mäe mööda väikest 832 numbrit kandvat teed mööda.

Ühtlasi hoiame niiviisi käitudes ka raha kokku

Kuna üle mäe viiv tee on ilmselt minetanud oma endise tähtsuse, siis leiab siit lagunevad sillad.

Aga õnneks pole vett palju ja saab ilusti ringi sõita

Mäeharjalt saab boonusena tunneli vältimise eest suurepärase vaate linnale. Akureyri on oma 20000 elanikuga Islandi suuruselt neljas linn

ja ka merelahele selle ees.

Üks kaader veel, olles juba lähemale jõudnud. Akureyri sõpruslinnaks on muude seas ka Murmansk. Huvitav oleks teada, kuidas sõbrustamine käib viimastel aastatel.

Taas on kruiisilaev kai ääres.

Bahama lipu all sõitev 201.7 m pikkune 2009 aastal vette lastud luksuslaev Silver Spirit

Linna sissesõidul teeme tankimise ära. Siin saab asjad ilma võtmeid panti jätmata ära ajada.

Järgmiseks valmis vaadatud sihtkoht, heeringamuuseum, avatakse täna alles kella ühest. See jätab ruumi läheneda objektile väikese ringiga. Paar pilku autoaknast Akureyrile

Valgusfoorid on Islandil vallatud. Kui Reykjaviks on rohelised naerunäod, siis siin on punased südamed. Ootan juba huviga, kas kuskil on ka kollasele midagi välja mõeldud

Liigume mööda N1-te lääne suunas

Rõõm pilvitust ja vaikse tuulega ilmast saab oma kiire lõpu. Vastutuul muutub nii meeletult tugevaks ja autol on suisa tükk pressimist, et edasi saada. Aga kui ikka puid- põõsaid pole, mis tuule surve all kaarduksid, siis visuaalselt ei saa suurt aru midagi. Pildi peal oleks maastik nagu maastik ikka.

Pikema peatuse teeme Hofsósi asulas. Vaade Skagafjörðuri fjordile

Siin saab suurt imestust avaldada kaldal paljanduvate kuusnurksete basaltsammaste üle.

Tuul on nii tugev, et puhub trepist üles.

Kõrgel kaldapealsel on suur bassein, tõenäoliselt kuuma veega. Raha eest üldkasutatav

Kohalik 1960a valminud kirik

Käime tankla juures poes

Kõige lõpuks läheme ikka kohalikku restorani, Retro Mathús’i, lõunatama

Toidukohta saab ainult kiita. Portsud on suured ja maitsvad. Väike galerii turismigrupi liikmete maitse- eelistuste illustreerimiseks.

Heeringamuuseum Siglufjörðuris koosneb tegelikult päris mitmest hoonest.

Osa väljapanekut on ka linnakese tänavatel kõigile vaatamiseks

Muuseumiga nii palju kui võimalik, ennast kurssi viinud, vaatan natuke veel linnakese vahel ringi. Väints ja Henry on niikuinii veel muuseumi siseruumidega hõivatud.

Islandi (väidetavalt) pikim rippsild – Hánefsstadaskógur Hengibrú

Millel see väide põhineb, mina ei tea. Asub teine ka suht mõttetus kohas. Vaade sillalt ülesvoolu.

ja allavoolu

Laagerdamiseks suurepärane koht jääb Akureyrist ca 10 km läände rajatud metsaistandusse.

Hall Nissan otsustab vahepeal mitte käivituda. Aga käik kapoti alla,

natuke nikerdamist ja vurab jälle.

Punane Toyota läbis täna suisa 405 km, mis on isegi mõnevõrra rohkem kui üldine keskmine. Kaardil leiab see kajastust järgmiselt

02. september, esmaspäev.

Öö pole radikaalseid muudatusi ilmastikus toonud. Aeg-ajalt tuleb mõni tuuleiil ja see on ka kõik. Seitsmest on valdav enamus jalgadel. Kella üheksaks on kokku lepitud kohaliku eesti muusikuga kohtumine ja selleks ajaks peab pea juba kammitud olema.

Arktika kruiiside populaarsust näitab see, et eelmine laev pole veel lahkunudki aga juba on ülisuur uus tulekul.

299 m pikkune, taas Bahama lipu all seilav Norwegian Prima.

Kohtumine Valmariga saab teoks lasteaed- kirikus, kus nimet isik koorijuhi ametit peab

Saame kirikut ka seestpoolt vaadata.

Valmar tundub mitmekülgne muusikamees olevat, kes oma kolmekümne siinveedetud aastaga pole, erinevalt mõnest eelnevalt kohatud kaasmaalastest, põrmugi emakeelt unustama hakanud. Nagu jutust järeldada võib, pole harvad ka erinevate kolleegide visiidid kodumaalt.

Soov vaalavaatlustele minna pole kuhugi kadunud ja Valmari telefonikõne tulemusel saabki selline tripp kokku lepitud. Saame ka sõbrahinda -15 %. Selleks tuleb minna Hauganese sadamasse, mis jääb ca 30 km kaugusele mööda eile juba sõidetud teed pidi loode suunda. Osa seltskonda eelistab meeldivale merereisile tuulevaiksel fjordil sulistamist basseinides. Seega läheme mõneks ajaks lahku.

Laevuke tuleb alles kahest ja Valmar soovitab vaadata üle ka Akureyri botaanikaaed.

Hauganesi jõuame ikkagi enne keskpäeva.

Tühjad kõhud aitavad ooteaega sisustada kohalikus sadamakohvikus.

Väljas kuivab osa haikalast. Eesmine

ja tagumine pool.

Kui meie saabumishetkel on asutus üsna tühi,

siis loetud hetkedega on tuba rahvast täis Menüü on üsna üksluine, nö. fish n’ chips tursakalast ja pitsa. Seda esimest saab värskest fileest

või siis soolatud kujul kalast. Väljanägemine üsna üks. Mingit maitsevahet ei paista samuti olevat, kuigi väike hinnavahe on.

Vaalavaatluskonveier on käima tõmmatud siinsamas kõrval

Kõik vaatlusmissioonil osalejad saavad selga ühetaolised punased kombinesoonid.

Alused, millega teenust pakutakse, on siinsamas. Seekord laaditakse kliendid parempoolsele

Bukleti põhjal on vaala nägemise tõenäosus sobilikud 99%. Selline protsent sobib ilmselt mõlemale osapoolele. Seekord ei jää ka meie selle 1% sisse.

Siinne fjord, Eyjafjörďur pidavat olema Islandi pikim, 60 km,

ja sealjuures kohati 200 m sügav, ümbritsetuna kuni kilomeetristest mägedest.

Projektijuht avab ilmselt hetkelise avameelsushoo käigus ka natuke tagamaid. Toimub siin see äri kolme laevaga keskmiselt kolm trippi päeva alates 15 maist iga jumala päev. Praegu pidi juba huvilisi vähem olema, aga mina hindaks , et meie alusel võiks oma 50 inimest viibida. Kui kõik see valemisse panna, saab kokku üüratu summa. Ei taha seda isegi mitte presenteerida.

Poole nelja paiku oleme sadamas tagasi. Liigume tagasi Akureyri poole.

Auto on suutnud ennast üsna ära määrida ja on sobilik teda natuke pesta. Seda enam, et seda saab siin kas suisa ilma rahata,

või siis imepisikese kopka eest teha

Paljudel on veel soov külastada basseine/spaasid jms, õhtuks aga lubab taas vihmasadu. Leiame võimaluse ühendada meeldiva kasulikuga. Selle nimi on Kjarnalundur. Keda see ei rahulda, liiguvad tagasi viimasesse ööbimispaika linna serval.

Kena vanade autode kollektsioon maja ümber. Et tegu pole paljalt eksponaatidega saab selgeks, kui Escordi asemel on varsti tühi koht

Õhtuse jalutuskäigu võtan kerges seenevihmas ette Akureyri lennuvälja juurde. Kaugele see ei jää, paistab suisa toa aknast kätte

Mõned õhusõidukid, pargituna lennuväljal.

Üks pole angaari ära mahtunud.

Tahvel sissepääsul teavitab tasulisest parkimisest.

Hinnakirja järgi muutub parkimine tasuliseks pärast 14 tundi parkimist.

Kui ma nüüd ei eksi, siis Tallinna lennujaamas vähendati tasuta parkimise aega 15 minutilt kümnele. Selge see, et üks on riigi pealinna lennuväli, teine mingi teisejärguline, aga ikkagi paneb taas mõtlema, et milliseid probleeme suudeti sellise muudatusega lahendada. Suures pildis kajastab ju see tendentse kogu riigis ja mina sellist lähenemist küll heaks ei kiida. Kindlasti on selliste otsuste taga tükk matemaatikat ja tõsist arutelu, aga paistab, et suurem pilt ja kaudne mõju on nendest välja jäänud. Taas, kas riik ikka on inimeste jaoks ja inimeste huvides?

Vahepeal aga olen lennujaamahooneni jõudnud

Täna jäi punasest Toyotast maha selline 108 km pikkune joon kaardil. Teistel autodel oleks see natuke muu kujuga.

03 september.

Tänane hommik on tõeliselt mõnus. Magusale unele järgneb hommikusöök. Selline klassikaline.

Aega on lahedalt käes, kokku saamine ülejäänud reisigrupiga on juba vanas tuttavas tanklas Akureyri serval kell üheksa. Saabume täpselt üheaegselt. Paagid täis ja ajama. Meie tankimine näeb, juhul kui nii on võimalik, välja nii, et laseme ühest püstolist järjest kõikidesse autodesse . Lihtsam maksta ja arvet pidada. Siin saame natuke noomida ühe vanema proua käest. Selgub, et tangime tankurist, mis on mõeldud tankimisel abi vajavatele juhtidele. Ja nelja auto tankimine võtab ju omajagu aega ka. Aga kassast rahustatakse ja öeldakse, et pole põhjust muretsemiseks, kõik tankurid on ikka kõigile ja me midagi valesti pole teinud.

Täna plaanisime esmalt läbida piirkondliku nn. Golden Circle, mille ääres mitmeid põnevaid kohti.

Esimene neist on Goðafoss, “Waterfall of the Gods”. Skjálfandafljóti jõe vesi langeb siin 12 meetrit, moodustades 30 m laia joa.

Rahvast on rohkesti, et mitte öelda murdu. Palju paistab olevat ka erinevate liiklusvahenditega transporditavaid turismigruppe

Kose nime saamise ajalugu on seotud islandlaste ristiusku pöördumisega. Riigi seadusandja Þorgeir Ljósvetningagoði otsustas aastal 1000, et riigi ametlik religioon peaks olema kristlus, kuna teiste Euroopa riikide surve selleks kasvas koos norralastega esirinnas. Algsed Islandi asunikud olid enamasti norralased ja rahu säilitamiseks tegi Þorgeir usuvahetuse.

Pärast seda otsust visanud ta oma vana põhjalausu jumalate kujud siit kosest alla. Islandi sõna jumalate kohta on goð ja nii on juga sellest ajast peale nimetatud Goðafossiks.

Üle jõe viib siin kaks silda, maantee oma

ja inimeste/hobuste jaoks mõeldud.

Vuranid saavad aega natuke autot kõpitseda. Üks andur ei tahtvat enam anda, ja nüüd saab selles suhtes midagi ette võetud

Edasi liigume poolkaares ümber Mývatni järve.

Teeme kiire peatuse Mývatni hotelli juures. Saab erinevaid vajadusi rahuldada.

Siia üle tee jäävad väga huvitavad Skútustaðagígari pseudokraatrid. Need kraatrid ei ole laavat pursanud vulkaanid, vaid tekkinud gaasiplahvatuste tagajärjel, kui keev laava voolas üle jaheda ja märja pinna, tehes seda umbes 2300 aastat tagasi.

Kraatritega tutvumiseks on hulgaliselt jalgradu, meil aga puudub aeg neil kõndida.

Siin on ka väike puukirik, Skútustaðakirkja

Edasi aga juba Euroopa võimsaima kose, Dettifossi, juurde. Seda võimsust hinnatakse ilmselt kõrguse ja vee hulga funktsioonina. Teistel andmetel jäävat aga siinne kosk teisele kohale, esikohal aga on Rhine Falls Šveitsis, kus vesi langeb 150 m laiuselt 23 meetrit.

Siin aga langeb vesi 100 meetri laiuselt 45 meetrit. Tavaline vooluhulk, ca 200 m3 sekundis, mitmekordistub lume sulamise ajal.

Sellise keskmise vooluhulga järgi on see juga Islandil siiski alles teisel kohal. Esikohale tuleb Islandi pikimal, Þjórsá jõel olev Urriðafoss, mille vastav näitaja on 360 m3/sekundis. Kuigi sõitsime sellest üsna kõrvalt mööda, jäi meil see kahjuks siiski nägemata. Ilmselt oli mingi hetk lihtsalt juba küllastumus jugadest..

Dettifossist 1 km ülesvoolu asub Selfossi juga. Viskame pilgu sellelegi peale

Siin langeb jõgi 100 meetri pikkusel lõigul 44 meetrit ja kõige kõrgem otsene kukkumine olla kirjanduse andmetel 11 meetrit.

2 km allavoolu jääb aga 27 m kõrgune Hafragilsfossi juga. Sinnapoole paistab küll sisse tallatud rada viivat, aga sellele saamiseks tuleks üle piirdeaia ronida. Seda me ju ometi ei tee

Edasi liikumise suhtes jõuab plaan liikumise käigus mitu korda muutuda. Lõpuks suundume juba paar viimast päeva sihiks olnud automuuseumi.

Väikese ringiga liigume saare kõige põhjapoolseima tipu poole

Teel õnnestub see suur Dettifossi juga ka teiselt poolt kaldalt ära näha.

Siit on näha natuke ka seda allavoolu jäävat juga.

Päris saare põhjatipus asuva majaka juurde autoga ei pääse ja kui silte vaadata, siis on kahtlane, kas ka jala minek päris legaalne oleks. Igatahes on meil vähe aega, sest õhtu juba käes, lisaks on õues ainult paar kraadi sooja ja puhub marutuul. Seega küsimust väga tõsiselt ei kerki, kas minna või mitte

Liigume hoopis edasi Islandi oma kivisambaid vaatama.

Kuna ajaloolisi pole, on otsustatud sellised luua. Ehitus alles käib, aga üht-teist on juba valmis saadud

Märkamatult kogunenud kilomeetrid on sama tähelepandamatult tühjendanud ka kütusepaagid.

Pikema pusimise tulemusel saame lõpuks vajaliku põlevaine voolama

Kirjad prügikastidel on kolmkeelsed. Kohalik, inglise ja kui ma nüüd ei eksi, siis poola keel

Poole üheksaks õhtul oleme lõpuks 380 elanikuga Þórshöfni kalurikülas paigas. Kuna välitingimused on liiga karmid, (meeletu tuul ja nullilähedane temperatuur), siis ilma soojenduseta ööbijad leiavad küla vahel ulualust. Paremini varustatud kontingent maandub selliseks puhuks ette valmistatud kämpinguplatsil.

Küla nimi Þórshöfn on ka Tórshavni ( Fääri saarte pealinna) islandikeelne nimi

Kokkamise järjekord on Henry käes. Valmib supp

Tänane päev on osutunud üle ootuste produktiivseks. Läbi sõidetud ligi 600 km näevad niiviisi välja

04 september, kolmapäev. Reisi viimane päev.

Hommik algab igas mõttes positiivselt. Ka ilmaga on toimunud järjekordsed metamorfoosid. Päike särab pilvitus taevas ja tuul, nii palju kui see üleüldse siin võimalik on, ei puhu. Selline on vaade meie läinudöise majutuskoha terrassilt

Jõuk saab kokku kella üheksast. Liigume ammu hüljatud USA radarijaama üle vaatama. Selleks sõidame mööda teed nr. 869 kirde suunas.

Asub see otsitav radarijaam, õigemini selle jäänused, poolsaare keskel ümbruskonna kõrgeimal kohal

Üks väike putka on veel elus. Jääb mulje, et võimalust kunagi siia taas midagi ehitada ei ole veel lõplikult maha kantud.

Mingid veidrad antennid on samuti sellise näoga, et teevad veel tööd. Imelik, et uks on lahti jäetud

Kõrge asend võimaldab häid vaateid ümbruskonnale. Pilk kirdesse, poolsaare tipu suunas. Sinna on veel mööda pinnasteed üksjagu maad, aga ajapuudusel ei plaani me seda sõita.

Ja vaade teises suunas, kagusse.

Radarijaama tee on tupiktee, seega varsti oleme uuesti Þórshöfnis tagasi. Toimub vahepeal pehmendatud rehvide taasjäigastamine.

Koju lendajad, kelle read on hiljaaegu täienenud Henryga, peavad hiljemalt kuuest lennujaamas olema ja see seab tänastele seiklustele piirid.

Jõuame külastada üht märkimisväärset jõekanjonit – Stuðlagili kanjonit

Kella kaheks oleme juba Egilsstaðiris. Ring hakkab sulguma. Natuke kütust paaki, et veaks Rootsi välja ja siis veel autopesu

Seejärel teeme ühise lõuna. Enne aga tuleb Rommil aidata ühte õnnetut Taani numbrimärgiga 80-ne omanikku, kes oma reisigrupi mehaaniku poolt hätta oli jäetud.

Probleem saab lahendatud, auto käima ja meie sööma. Taas paalia.

Peale sööki veel musid kallid ja lennujaama minek. Praamile minejatel vaja hommikul kaheksast sadamas olla ja seetõttu mõistlik juba täna sinna poole valmis sättida.

Lennujaama, kuhu 1,5 km jagu maad, läheme jalgsi. Aega on laialt käes

Lennujaama parklas ka paar huvitavat eksemplari

Lennujaamahoone tundub kaasaegne

Ühtainumast lennukit saabki siin üle aia näha

Väga tihe see lennugraafik siin pole. Info tablool annab lootust plaanipärasele väljumisele

Peale meie siin kedagi rohkemat silma ei hakka. Ja miks peakski.

Kõik konkurendid kenasti tihedalt külg küljega koos, hetkel muidugi suletud.

Kohvik, samuti suletud. Kogu see teenindussektor töötab ilmselt ainult vahetult saabumiste/väljumiste ajal. Minu andmetel siin neid ainult kaks ongi hommikul ja õhtul Reykjavikist/Reykjavikki.

Üks põhjapõder seina sisse müüritud. Ühtegi elusat eksemplari me saarel ei näinudki.

Pikemalt ootajale on tingimused soodsad. Pikutame meiegi.

Mingi hetk maandub mingi pisemat sorti lennuvahend.

Siis aga toob halli ootamisaega vaheldust helikopter.

Kohvik tehakse lahti

Vaikselt tilgub inimesi juurde..

Aga jääb mulje, et veerand tundi enne planeeritavat väljumist kohale jõuda on täitsa ok.. 18.40 tuleb ka lennuk

Rõõm reaktiivlennuki saabumise üle osutub enneaegseks. Varti tuleb see õige, turbopropellerikas

Mingisugusele turvakontrollile aega ei raisata. Dokumentide kontrollile samuti, peaasi kui telefonis QR-koodi omad. Vedelikke vii pardale palju tahad ja pagasit samuti üle ei mõõdeta

Üsna pea hakkab ka pardale minek

Lennuk saab peaaegu täis. Mina istun 18f ja Elver minu kõrval akna all, 18d, Henry paar rida tagapool. Vaatamata esmamuljele, et lennuk na pisike, on siin 80 istekohta.

Tegu pole mingi niisama lennuga, pakutakse šokolaadi ja vett

Kapteni sõnul kestab lend 55 minutit ja on oodata turbulentsi. Aga ei midagi sellist, mille pärast muretseda. Lend kujuneb üllatavalt sujuvaks. Kahju ainult, et taevas saare kohal valdavalt pilves on ja midagi näha pole. Vahepeal küll raputab natuke, aga arvestades, milliste tuultega siin kokku puutunud oleme, on see naljamäng.

Reykjaviki lennujaam pole oluliselt suurem kui see, kust tulime.

Öömaja leiame umbes 2,5 km pikkuse jalutuskäigu kauguselt. Voodeid rohkem kui kulub

Kuna maandume valdavalt kohalikke lende teenindavas kesklinna lennujaamas, rahvusvaheline lennujaam aga jääb ca 50 km kaugusele Keflaviki, siis peame tegelema ka transpordi küsimustega. Hotellist saame teada, et otse bussid lähevad siitsamast, mõnesaja meetri kauguselt. Sellega on meil siis vedanud. Lähme ja vaatame asja veel õhtul igaks juhuks üle. Ja nii ongi. Bussijaam ja hostel, kaks ühes. Ostame kohe ka piletid ära.

Tänase päeva marsruut tuli 285km pikk, sellest viimane km jalgsi. Kaardil niiviisi

05. september.

Poole kolmest öösel algab torm. Vahepeal on tunne, et suisa maja kõigub. Ega enam suurt magada ei saa, praokil oleva õhuakna poolt võimendatavad heliefektid on valjud. Kella viieks on äratus pandud, aga äratada pole vaja, olen ärkvel kogu aja.

Hommikusöögiga läheb see kord nihusti, seda saab siin alles alates seitsmest. Tassi teed/kohvi ikka saab.

Tuul näitab raugemise märke, aga vihmakest endiselt tibutab. On üllatavalt soe, bussis asuv termomeeter näitab 13 kraadi.

Vaikselt valgeneb. Lagedal väljal on tuul endiselt maruline ja buss liigub väga ettevaatlikult ja aeglaselt, umbes 60 km/h.

Aga seitsmeks oleme ikkagi kohal

Päris täpselt pole siin veedetud aja jooksul sotti saanudki, mis teema selle vikerkaarega täpselt on

Aga arvatavasti on selle presenteerimine seotud rohkete sademete ja arvukate jugadega, mis selle loodusnähtuse tekkeprotsessis üliolulised on

Lennuväli kannab Leifr Eiríksson “õnneliku” nime

Hommikusöök tuleb nüüd siin hankida. Pole ka paha.

Natuke lennujaamakunsti

Lennumarsruute on siit üllatavalt palju

Maha jäänud sõbrad peaksid nüüd samuti saarelt lahkumise järjekorras olema. Ei tea, kuidas seal ka tuulega on? Siin endiselt päris maruline, rohi lainetab, mis kole lennuki kõrval

Helsingi lennuk, Airbus A320, saab üsna täis. Soomlasi hakkab silma vähe, valdavalt ainult “perussuomalaiset”. Plaani järgi peaks väljalend toimuma 08.45. aga kolm minutit varem on lennumasin juba veeremises

Meie kohad Elveriga on 22D ja 22E. Aknaalune koht jääbki tühjaks ja võimaldab meil natuke laiata.

Hea, et sai lennuväljal kõht täis söödud, sest Finnairist on samuti vaikselt odavlennufirma saanud ja kõik pakutav on tasuline. Söögi poole pealt aga eriti midagi ei pakutagi. Kapten prognoosib lennuajaks 3h 10min.

Enamik lennuajast on pilves ilm, aga alates Norrast taevas selgineb. Helsingis ootab ees 27 kraadine kuumus.

Lend Tallinna väljub 16.25

Kogu ring Islandil näeb järgmiselt välja.