Juuli teises pooles tekkis vajadus käia Saksamaal. Et kogu üritus ei piirduks ainult tuima edasi-tagasi kihutamisega, lülitasin marsruudile ka paar nö. huvipunkti.
Välja sõidan 20 juulil. Esimene peatus on Hesseni ja Tüüringi liidumaade piiril. Nelikümmend aastat jooksis siit läbi Ida- ja Lääne-Saksamaad eraldav piir
Praegu on siin looduspark ja palju matkaradu
Ümbruse tutvustamiseks on nii palju erinevaid infotahvleid. Siin pildil olev tutvustab omapärase nimega 14 km pikkust matkarada, mis kulgeb mööda ajalooliselt huvitavaid radu. Oma nime on ta saanud Sohlbergis asuva Point India vaatetorni järgi. Tegemist on 1984. aastal ehitatud suure USA sõjaväebaasi (OP-India) pärandiga. Laager ise rajati tollasel SDV piirile 1960. aastatel.
Piltide järgi otsustades oleks siin ümbruses nii mõndagi huvitavat silma hakkamas
Kahjuks on hetkel veel põhieesmärgid saavutamata ja pean varsti edasi liikuma
Enne aga viskan veel pilgu peale kunagisele kahte Saksamaad eraldanud piiritarale, millest siin on jupike alles jäetud.
Mõlemale poole tara on istutatud puudest allee. Sellega tehti algust 1990 aastal, kui istutati esimesed 140 puud.
Tänaseks olla puid istutatud juba üle 1001-de ja niiviisi kaetud 20 kilomeetrit
Ettevõtmine kannab nime “Baumkreuz”, mida saaks tõlkida kui puurist, kuna esimesed puud istutati nii piki maateed kui ka sellega risti kulgevat piiritara pidi. Nii moodustuski puudest rist.
Selline on vaade endiselt piirilt lääne suunas
Siin aga on ilmselt jäänused piki piiri kulgevast teest idapoolsel Saksamaal
Kuna asjaolud on viinud mind üsna Saksamaa läänepiiri lähedale, siis tekib peas, arvestades mitte ammu ronitud Horvaatia kõrgeimat tippu, mõte välja selgitada, millised on siinsamas kõrval olevate Madalmaade riikide kõrgeimad tipud. Saksamaa vastav, Austria piirile Baieri Alpidesse jääv 2962 m kõrgune Zugspitze jääb siit kahjuks natuke kaugele ja nii palju aega pole hetkel kuskilt võtta, et seda vallutama minna.
Selgub aga, et Hollandi, Belgia ja Luksemburgi kõrgeimad kohad on kõik käe-jala ulatuses, suhteliselt ühel joonel läbi nende kolme riigi kulgeval Ardennide mäestikus.
Teen algust Hollandi kõrgeima koha külastamisega. Selleks on Vaalserberg oma 322,4 meetriga. Kui täpne olla, siis on küll tegu Holland mandriosa kõrgeima punktiga, Kariibi meres asuval ja Hollandile kuuluval Saba saarel on 887 m kõrgune vulkaan.
Asub siinne kõrgeim punkt aga kolme riigi – Saksamaa, Hollandi ja Belgia – piiride kokkupuutepunktis. Ja kui nüüd järgi mõelda, siis pole need Madalmaad nii madalad ühti, pigem sobiks nii nimetada Baltimaid. Jääb ju meie kolme riigi kõrgeim punkt, Suur Munamägi oma 317,4 meetriga siinsetele tippudele alla.
Saab tiiru ümber piiritulba teha
Tegemist on ilmselt turistide seas populaarse sihtkohaga ja selleks tarbeks on siia ka vastavat taristut ehitatud. Näiteks labürint.
Kuna kell hakkab juba kaheksale lähenema ja on veel ka pühapäev, siis kahjuks jääb labürindi külastus minul tegemata
Sest sissepääs sinna on lihtsalt kinni
Aga selle keskel asuvat hoonet saan väikese turnimise tulemusel ikkagi üle aia pildistada.
Kui natuke ajaloo vastu huvi tunda, siis tulevad ilmsiks vägagi huvitavad ja üllatavad seigad. Nimelt aastani 1919 ehk natuke üle saja aasta tagasi ole siin mitte kolme vaid nelja riigi piir. Selleks neljandaks oli vaid 3,6 ruutkilomeetri suurune ja üle saja aasta eksisteerinud Neutral Moresnet. Pealinnaks Kelmis
Olete enne kuulnud? Justnimelt, mina ka mitte. Ja selle riigi lipu värvidki on kaunis koduselt tuttavad. Kõlab nagu viktoriini küsimus.
Mingis perspektiivis soovis see pisiriik saada esimeseks esperantokeelseks riigiks nimega Amikejo, aga teadupärast nii ei ole läinud.
Suunaviidad koos vahemaadega teistelegi äärmuspunktidele liikumiseks
Siinses meeldivas metsases ja lainelise maastikuga looduses on ka ohtralt matkaradu, mis, tõsi küll, peale hiljutist suuremat vihmasadu väga jalutama ei kutsugi
Kolme riigi piiriposti kõrval on ka vaatetorn
Kahjuks on seegi suletud, üles oleksin hea meelega läinud
Ainukesed kohad, mis veel lahti, on osad kohvikud ja restoranid. Neid on siin küll rohkem kui piisavalt, aga võib-olla ka mitte.
Võtan ette ka väikese jalutuskäigu Belgia poolele. Siingi on palju erinevaid infotahvleid
Igasugu teavet saab erinevatelt stendidelt ohtralt, enamasti on küll unustatud inglise keeles kirjutada ja seega pole just lihtne aru saada
Aga kaardi lugemiseks pole võõrkeele oskust vajagi
Keelebarjäär ei lase aru saada, millega tegu aga äkki miskit seoses mäkradega?:)
I Maailmasõja mälestusmärk, tehtud kokku pressitud sõjariistade metallist. Via Dolorosa, eesti keeles ka kui “kannatuste rada”, oli Jeesuse teekond ristile Jeruusalemmas. Sakslased tungisid Belgiasse aastal 1914 just Gemmenichi küla kohal ja sunniti peatuma alles Diksmuides
Lähim ümbrus üle vaadatud, hakkan liikuma Belgia kõrgeima tipu poole. Selleks on ühtlasi ka Madalmaade ja kogu Ardennide kõrgeim tipp, 694 m kõrgune Signal de Botrange. Sõita sinna pole rohkem kui 40 kilomeetri kanti. Liigun mööda väikseid teid ja vahin, pea laiali otsas, ajaloost läbi imbunud ümbrust
Traditsiooniliselt ei jõua ära imestada, kuidas inimesed oma kodu ja ümbrust nii piinlikult korras jõuavad hoida. Vaevalt, et igaühel just aednik on palgatud, aga kõik hekid ja puud-põõsad oleks justkui täna ja nii iga päev hekikääridega üle käidud. Sama lugu on muruga. Ja lillepeenread, kõik alati piinlikult umbrohuvabad.
Poole üheksaks olen kohal. 1933/34 François Fagnouli poolt ehitatud kivist torn jääb kahjuks suletuks. Tornist vasakul, taamal, on kahe suure antenniga 50- meetrine saatemast. See ehitati 2013 aastal selleks, et vahetada mikrolainete abil infot Londoni ja Frankfurdi börside vahel reaalajas, kuna sidesatelliitide või fiiberoptika vahendusel andmeedastusel tekib väike viivitus, mis aga ilmselt võib teatud juhtudel võimaldada mõningaid (börsi)manipulatsioone.
Ümbruskonna mitmekesisest loodusest saab siin ka inglisekeelse ülevaate. Ümbruses laiub platoo, millel peaks muu hulgas leiduma ka rabasid.
Samuti on siin palju erinevaid matkaradu
Torniga ühes hoones asub ka kohvik, mis praeguseks kellaajaks on küll oma uksed sulgenud.
Kuna piirkond jääb mitme riigi piirialadele, siis on siin ka märkimisväärne sõjaajalugu
1923 aastal ehitatud 6-meetrine “Baltia torn”.(Herman Baltia, Belgia ohvitser) Selle tipus seisja asub seega täpselt 700 meetrit merepinnast.
Torni tipus on selline tulp
Vaade selle uuema torni poole
Siit alguse saav matkarada. Ka siin harrastatakse veel lageraideid
Kuigi on juba varsti üheksa õhtul, siis tundub, et kohese reageerimisega jõuaksin ka veel Luksemburgi kõrgeima punkti, 560 meetrise Kneiffi mäeni, enne kui päris pimedaks läheb. Maad on sinna tiba üle poolesaja kilomeetri. Seega panen ajama.
20 minutit kümne peal jõuan Luksemburgi piirile. Enam ei ole palju maad jäänud
Kohe piiril on kütusetankla, mille diisli hind üllatab ja et paak on tühi, siis kasutan võimalust. Ja õieti teen, et asja hilisemaks ei jäta, ööseks pannakse tankla kinni. Kuigi, võib-olla on siin ka mõni automaattankur..
Otsitav koht ei jää tanklast kaugemale kui mõni kilomeeter. Asfaldilt tuleb aga sinna pääsemiseks keerata pinnasteele
Poole kümne paiku jõuan kohale.
Tegu ei ole just nii glamuurse kohaga kui Hollandi kõrgeim punkt, no ära märkimist on see siin siiski väärinud
Lippude vahele peidetud infotahvlilt saab viies keeles lugeda, et see paik siin pole saanud oma kõrgeima künka nimetust mitte kaua kanda
Nimelt peeti aastatel 1952- 1994 riigi kõrgeimaks kohaks hoopis läheduses asuvat”Burrigplatz”-i nimelist mäge. Veel enne seda aga oli selleks “Napoleonsgaart” ehk Napoleoni aed. Viimase kõrguse määras 1905 aastal baromeetrit kasutades prantsuse kartograaf Julies Hansen, saades selleks 562 m. Tänapäevased satelliitmõõtmised on seda järjekorda korrigeerinud ja viimati mainitu kõrguseks on saadud 554 m.
Vaade Kneiffilt läänekaarde
ja põhja poole, Belgia suunas
Selle vaatega lõppeb ka kolme riigi kõrgeimate kohtade “vallutamine”. Edasi tuleb suund kodu poole võtta.
Elsenborni lähedal ringtee keskel jääb silma monument II ilmasõjale, haubits M108. Sellega mälestatakse Elsenborn Ridge’i lahingut, väiksemat lahingut, mis mängis rolli Bulge’i lahingus, kus USA esimese 1. armee V korpus tõrjus Saksa väed liitlaste liinidelt.
Kuigi aeg on juba hiline, siis üks kurioosum jõuab veel mulle teele sattuda. Nimelt on Saksamaa ja Belgia piirialadel päris mitu Saksamaale kuuluvat eksklaavi, see tähendab territooriumit, mis asuvad täielikult Belgias, olles eraldatud emamaast vahest ainult loetud meetrite laiuse maaribaga. Google maakaardil paistab see niiviisi välja
Selline, minu arvates puhas jaburus, on I maailmasõja tulemus. Aga kuna teema paistab üsnagi intrigeeriv, siis teen natuke uurimistööd. Tegemist on Vennbahni , endise raudteeliiniga , mis ehitati osaliselt üle tollase Saksamaa territooriumi Preisi riigiraudtee poolt . Praegu asub see täielikult Belgias , sest liini rööbastee , samuti jaamad ja muud rajatised muudeti Versailles’ lepingu artikli alusel 1919. aastal Belgia ajutiseks territooriumiks (1922. aastal juba alaliseks) .
Selle tulemusena tekkis liini lääneküljel kuus väikest Saksamaa eksklaavi , millest viis on alles. Mis kuuendast sai, hetkel ei selgu. Leping (mitte rööbastee asukoht iseenesest ) lõi ka ühe väikese Belgia vastuenklaavi , liiklussaare Fringshausi lähedal asuva kolmesuunalise Saksamaa maanteede ristmiku sees, mis kestis kuni 1949. aastani.
Liin ehitati söe ja raua vedamiseks. Liinilõik Aachenist Monschau avati 30. juunil 1885. Raerenist Eupeni suunduv lõik avati 3. augustil 1887. Ühendus Walheimiga avati 21. detsembril 1889.
Pärast Esimest maailmasõda pidi Versailles’ lepingu tõttu Saksa Reich 10. jaanuaril 1920 loovutama Belgiale Eupeni ja Malmedy ringkonnad. Belgia nõudis Vennbahni andmist Belgia haldusalasse, kuna sellel oli Malmedy ja Eupeni linnade jaoks eriline majanduslik tähtsus , ning see õnnestus. 27. märtsil 1920 otsustas piiride markeerimiskomisjon, kuhu kuulusid Prantsusmaa, Ühendkuningriigi, Itaalia ja Jaapani esindajad, et Belgia riik peaks olema raudteeliini ja selle jaamade omanik. Sel ajal tekkisgi sellest kuus Saksa eksklaavi , millest viis on tänaseni alles.
18 mail 1940 andis Adolf Hitler korralduse piirkonna uuesti annekteerimiseks Saksa Reichi poolt ja Vennbahn võeti 2. juunil 1940 tagasi täielikult Saksa liinina. Kuid pärast Saksamaa lüüasaamist sõjaeelne olukord taastati.
St. Bartholomäusi katoliku kirik Mützenichis, ühes eksklaavidest, millest läbi liigun.
Kogu raudteeliini marsruut peaks olema nüüd jalgrattatee. Selline see ööpimeduses välja näeb.
Sellega ka reisi meelelahutuslik osa lõppeb, edasi kulgen otsejoones koju.
