Horvaatia 2024 – ToomasT

20 juuni lõuna paiku saame oma ratastel koduga Tallinnast liikuma

Ja kui juba väljasõit nii hilja peale jääb, siis on ka Leetu jõudmine üsna hea saavutus. Ööbimiseks leiame sellise paiga teest natuke eemal põllu/metsaserval mitte kaugel Kaunas-Klaipeda trassist.

Kaardil näeb see sõidu algus selline. Vahemaa koduga tuleb 536 km.

21. juuni.

Tänane päev on plaanitud transiitetapina ilma pikemaid peatusi tegemata. Ja valdavalt nii ka kujuneb.

Kuskil Poola teedel märkan sõber Mihkli ettevõtte autojuhti kohalike võimuesindajatega asju arutamas. Ilmselt värskendatakse vastastikku teadmisi liikluseeskirjadest ja õpitakse uusi võõrkeelseid sõnu.

Lõunasöögiks siiski peatuse teeme.

Kõht tuleb kenasti täis süüa.

Sellise söögi leiame Lomzast

Kui uni lõpuks tahab võitu saada, on kell juba kaugelt üle südaöö, Poola on seljataha jäänud ja oma 960 km-se läbisõiduga oleme poolde Slovakkiasse jõudnud

22. juuni.

Tänane eesmärk on õhtuks mere äärde välja jõuda. Selleks tuleb veel ka Ungari ja jupp Sloveeniatki läbida. Pildil skulptuur meilgi tuntud muinasjutu ainetel. Csót’i asulas selles samas Ungaris

Samas ka luteri kirik, parasjagu renoveerimisel

Nagu ikka ühes korralikus külas, paistab ka siin puude tagant lisaks luteri omale veel katoliku kirik. Korralik (usu)valikuvabadus.

Mis Ungari transiit see muidu on, kui guljašši ei söö. Lähmegi seda otsima. Selleks tundub sobivat näiteks see söögikoht Zalabaksa asulas

Aga näe, võtab nõutuks. Soovitud rooga ei paistagi menüüst

See-eest on palju teisi roogasid. Kuna mu ungari keel pole just suurem asi, siis tuleb loterii

Aga kõik, mis kohale tuuakse, on samuti väga maitsev

või siis mitte päris..

Sloveeniat jääb teele alla kümne kilomeetri. Piiril on sisenemisel ka kontroll. Küsitakse, kas läheme Horvaatiasse ja jaatava vastuse järel lastakse edasi liikuda. Dokumente näidata pole vaja.

Horvaatias on suuremad kiirteed tasulised ja selleks, et veel valges mereni jõuda, siis viimase lõpu ühel sellisel kulgemegi. Ilmselt maksab matkaauto pilet rohkem kui tavalise sõiduauto oma, igatahes võttis selle natuke üle saja kilomeetri pikkuse lõigu eest küsitav rahasumma ära igasuguse isu veel tasulisele teele naasta.

Igatahes veerand kümneks me Krki saare lähedal Aadria mereni jõuame. Edasi tuleb asuda ööbimiskoha otsingutele

Sellega on siin aga kaunis keeruline

Vaade õhtusele Bakarski lahele

Rannikupiirkonnas on praktiliselt võimatu leida sobilikku parkimiskohta matkakale. Tuleb natuke eemale liikuda

Lõpuks leiame suurepärase parkimiskoha väikesel teekesel, mis viib alajaamani elektriliinil. 45.261022, 14.580723 Täiesti privaatne ja rahulik koht. Selle peale võib suisa suppi keeta!

Et pikast roolis olemisest natuke taastuda, võtan pimedas ette veel ühe väikese jalgsimatka. Nimelt pakub mulle huvi mitte väga kaugele jääv sild meie homse sihtkoha, Krk-i saare ja mandri vahel.

Nagu silt juba varakult teada annab, on silla ületamine tasuta. Veel mitte ammu tuli selle lõbu eest raha maksta, aga 2020 sai selline nöörimine lõpu

Nüüd aga antakse tasuta sõidust teada suisa kaheksas keeles

Võtan kätte ja jalutan üle silla. Jalutada saab aga päris pikalt, sest silla kogupikkus on suisa 1430 m

Sild ise on üllatavalt vana. Ehitust alustati juba 1976 aastal ja valmis saadi 1980. Tol valmimise ajal nimetati silda paar kuud varem surnud presidendi auks Tito sillaks.

Sild koosneb tegelikult kahes osast, pikemast kaarest ja lühemast kaarest, mis toetuvad väinas asuvale Sveti Marko saarekesele.

Allikad räägivad, et tegu on pikkuselt kolmanda betoonist kaarsillaga maailmas ja pikima omataolisega väljaspool Hiinat. Kas need andmed ka ajakohased on, ei oska öelda. Kuna sillal on mõlemas suunas ainult üks sõidurada, aastas aga on üle miljoni sillaületuse, siis on sild juba väikseks jäämas ning käivat uue projekteerimine.

Igatahes sild on kõrge ja öine kuuvalguse vaade päris muljetavaldav.

Viimane transiidipäev kujuneb 678 km pikkuseks

23. juuni.

Selline see eile õhtul leitud laagrikoht hommikul välja näeb

Ja et oleme künka otsas, avaneb ka vaade, pildil põhja suunas. Majad esiplaanil on Kavrani asulas

Vaatan lähema ümbruse üle, hommikul tuleb ju ikka natuke põõsaste vahel tuhnida ja asjatada. On siin mitmes suunas kulgevaid jalgradu

Metsas on palju kiviaedu, mis annab aimu, et see mets on alles hiljaaegu kasvanud. Varem on siin ilmselt lagedam olnud, karjamaad näiteks.

Aga palju tänapäeval ikka neid lambaid kasvatatakse, siinkandis on turism ja selles äris liikuvad lambad ilmselt palju tulutoovam ettevõtmine. Nii kasvavadki paljud alad võssa. Mis pole ju ilmtingimata paha vaid ilmselt isegi suisa positiivne selle üleüldise looduse hävitamise foonil.

Hommikused asjatoimetused tehtud, liigume Krki saarele. Plaan on ringi tuuseldada ja sobiva ranna teele ette jäämisel natuke sellel aega veeta. Liigume otse läbi saare lõuna suunal. Üsna saare teises otsas, enne Stara Baška asulat teeme peatuse. Silma hakkavad kenad väikesed abajad

Maantee on küll üsna mere kaldal, aga selle tasemest palju kõrgemal. Tuleb natuke jala minna

Vesi paistab türkiissinine ja puhas

Ühte suuremasse, Oprna Bay nime kandvasse lahte, on ka natuke inimesi kogunenud.

Siingi on maa kiviaedadega kruntideks jagatud. Keegi on viitsinud nii kaugele teest hunniku laminaatparketti tassida. Täiesti arusaamatu.

Otsustame siiski siinsed rannad seekord kasutamata jätta ja liigume edasi. Stara Baška asulasse sissesõidult aga enam edasi ei saa. Vähemalt meie liiklusvahendiga mitte, sest tee on lihtsalt nii kitsas, et vaevu mahub väike sõiduauto liikuma majade vahel ja ümber pöörata on ka pea võimatu.

Aga teispool mäeahelikku on asula nimega Baška, ilmselt siis see uuem versioon. Liigume sinna. Linnulennult küll lähedal, aga mööda teed päris pikk maa, ca 30 km. Et liikuda tuleb ka üle mäe, siis on see meie transpordile samuti kiirust alla toov retk. Aga kohale saame. Pargime ranna lähedale tasulisse parklasse ja läheme patseerima. Pildil kuulus 1800 m pikkune nn Baška rand ehk Vela plaža Baška, tõlkes “Baška suur rand”.

Kus on turiste, seal on ka igasugu nänni müügil

Linnakeses peaks elama alla tuhande püsielaniku, aga ilmselt praegusel turismi kõrghooajal on siin inimesi kordades rohkem

Viitadelt saab muu hulgas teada, et see vanem Baška jääb siit jala minnes ainult 5 km kaugusele.

Valik kohalikku kodukootud (ilmselt) alkoholi

Kuurort asus siin juba 19 sajandil.

Linnakese süda koosnebki kitsastest tänavatest ja vanadest kivimajadest

Baška Püha Kolmainu kirik

Juhised neile, kes sooviksid kirikuga lähemat tutvust teha

Taamal linna foonil mäe otsas paistab veel üks ristiga hoone – Church of the St. John ehk Püha Ivani kirik. Kuidas see eesti keeles korrektne oleks, ei teagi. Juhan äkki? Kuna tee sinna ei ole meie transpordile, jala minejaid aga hetkel napib, siis jääbki selle juures käimata

Tagasiteel Baškast peatume restoran Mošuna juures. Käes on lõunaaeg ja otsime midagi hamba alla.

Siingi pakutakse ilmselt piirkonna firmarooga, tervet vardas küpsetatud siga. Koht on muidugi stiilne ja viisakas, aga ei sobi meie plaanidega peamiselt seetõttu, et ooteaeg tõotab tulla pikk. Hinnad on ka restorani väärilised. Päeva kõige produktiivsemat aega ei tahaks aga sööki oodates ära raisata ja liigume edasi. St. tagasi.

Teeme seda seekord mööda saare idakaldal kulgevaid väiksemaid teid. Peatus Gostinjac’ asulas

Siin on väike kirik – Crkva sv. Martin

Lõpuks Soline asulas satume rannale, mis lubab ka veemõnusid nautima minna.

Veeprotseduuride järel läheme tutvuma mitte kaugel asuva karstinähtuse – Biserujka koopaga

Päris niisama koopasse tuiama ei saa, teatud aja tagant, tehakse seda organiseeritud korras ja giidi saatel. Seni saab aga infotahvlitelt teavet ammutada.

Saab teada, et koobas on avastatud juba ammu, ilmselt enne inimest, sest siit on leitud koopakaru ( Ursus spelaeus ) luutükke

Koopasuu kohale on selline majake ehitatud. Siin on ühtlasi ka piletikassa

Koobas ise on tüüpiline omataoline

Mitte just teab mis suur, pikkus ca 110m, aga sellegi poolest on kõik sellistele koobastele omane, stalagtiidid ja stalagmiidid täiesti olemas

Samuti suurem saal. See on võimaldanud siin ka mõningaid väiksemaid kontserte korraldada. Kuigi suhteliselt madal ja püsiv (13 C ) temperatuur ilmselt pikaks ajaks inimesi siin kinni ei hoia.

Nagu ikka seal, kuhu satub turist, on ka kauplejad platsis. Siin saab endale soetada kohalikku mett, oliiviõli ja kärakat. Lisaks veel üht-teist

Parkla koopa külastajatele

Koopast ärasõidul jalutavad vastu kaks lammast. Võib-olla viimased omataolised siin, rohkem pole neid silma hakanud.

Kell on sealmaal, et vaja on hakata otsima õhtust laagriplatsi. Täna tahaks leida sellist, kus saaks ka jaanilõket teha ja natuke supermarketist ostetud sea sisefileed grillida. Sellise koha leidmineaga on keeruline. Eriti veel turistidest üleküllastunud Krki saarel. Seega liigume tagasi mandrile ja suundume otse mäkke.

Mägedelt avaneb teadupärast hea vaade. Üks selline on siin.

Et oleks ka mingi kindlam sõidusiht, mille ääres laagriplatsi otsida, siis otsime selle. Ja selleks saab Nebeski kivilabürint.

Peale juba mitmekordset kõhklust edasi sõitmise osas, mis peaasjalikult on tingitud teede mittesobivusest meie kasutada oleva tehnika jaoks, pressime endid läbi tee kohal kaarduvate puude lõpuks ikkagi labürintide juurde välja. Siin pole peale meie kedagi ja ka parkimiskoha leiab sellise, et saab kenasti ööbima jääda.

Tulijaid tervitatakse kohe positiivsete sõnumitega

Neid kiviringe või labürinte on siin üksjagu. Käime kõik läbi. Allpool proovin ka väikese kokkuvõtte teha, kuigi see esoteerika valdkond pole just minu teema. Mulle meeldib ikka füüsikaseaduste järgi elada.

Inimasustus siinsetes mägedes on kindlasti iidne ja ka viimastel sajanditel on siin, kui otsustada ehitiste või nende jäänuste järgi, rohkem elatud kui tänapäeval.

Mitte kaugele meie laagripaigast jääb näiteks selline, üsna haruldase iseloomuga klaasist ja metallist kabel eelmise sajandi algusest

Samuti leiab juba üsna jämedatest puudest ümbritsetud ja lagunevaid maakivimüüre ja ehitisi

Veel väärib tähelepanu kivist kaev koos seda ümbritseva vööga

Enam küll mitte kasutuses. Aga pole ka, kes kasutaks

Vaatamata sellele, et õues puhub meeletu tuul ja metsaalune on kuivi lehti täis, üritan siiski leida piisavalt tuulte eest varjatud ja ohutu koha lõkkele. Aga isegi siin metsa all ja kiviaia varjus keerutab tuult ja lennutab sädemeid selliselt, et ei riski isegi nii paljukest materjali põletada, et grillimiseks piisavalt süsi saada.

Kuna grillimisest ei tulnud kahjuks objektiivsetel asjaoludel miskit välja, süüa aga tahaks, siis läheb käiku nö. makarony po flotskii

Teatud mõttes ja olukordades puhas klassika, jaanipäeva menüü küll nüüd just mitte

Makaronid pole samuti teab mis õige roog enne magama minekut ja seega lähen veel jalutama.

Sõnajalaõit siit ilmselt ei leia, aga teist jaaniöö külalist tasub otsida küll. Liigun natuke mööda siis tuldud teed pidi tagasi. Tulles jäid mõned majapidamised silma ja nüüd üllatab suisa tänavavalgustus. Seda küll ühe laterna näol teede ristumiskohal.

Lisaks lendavatele eksemplaridele on rohus juba kaugele näha ka klassikalisemaid jaaniusse. Siinsete valgus on märgatavamalt tugevam kui nende oma, keda kodus suvel kohata võib.

Tiirutamine Krk-i saarel ja jaanituleks sobiliku ööbimiskoha otsimisele kulub kokku suisa 182 kilomeetrit

24. juuni

Vaatamata päris pikaleveninud eilsele õhtule on tõusmine ikkagi varajane ja kella seitsmest on hommikusöök juba pannil valmimas.

Peale kehakinnitust otsustan veel lähema ümbruse sellele suunale, kus eile käimata jäi, samuti pilgu peale visata.

Loodus on üleval mägedes lopsakas

Leiab siit päris mitu majapidamist.

Kõik ei paista pidevas kasutamises olevat, küll aga ka mitte maha jäetud.

Öö läbi möllanud meeletu tuul ei ole ka hommikuks vaibunud. Pildilt on muidugi selle tugevust raske hinnata, aga puude ladvad on ikkagi kaunis ühele poole kaldu. öösel oli vahepeal selline tunne, et kohe-kohe läheb majake ümber.

Labürintide juurde viival teeotsal on hobused välja ilmunud

Enne üheksat asutame liikuma. Otsustame rannikule tagasi liikuda mitte tuldud teed pidi vaid väiksema/suurema ringiga. Plaan on muu hulgas külastada Plitvička jezera rahvusparki.

Sellised kivist kaevud, nagu eile sai selle klaaskabeli juureski nähtud, paistavad olevat siinne kaubamärk. Igas hoovis selline.

Podbilo surnuaed

Surnuaia ees kabel, taamal aga kirik – Church of Our Lady of the Snows või horvaadi keeles Crkva Majka Božja Snježna. Tundub nagu oleks Lumekuninganna kirik?

Rännak viib lähemale Bosnia piirile ja siinkandis on ilmselt juba ka viimases sõjas lahinguid peetud. Mitte küll sageli, aga siiski veel piisavalt on hooneid, millel näha otsesed sõja armid. Kas kuulijäljed, suuremad augud või siis suisa varemed. Samuti on palju mälestusmärke ja memoriaale.

Päris täpselt kursis pole, milline see retoorika kahe riigi vahel praegu on, et kas on lepitud ka päriselt või mitte.

Liigume mööda erinevaid väikesed teekesi, mis mägedest üleminekul muutuvad eriti kitsasteks ja kurvilisteks. Pole meil just kõige sobilikum sõiduk siia, aga pole ka miskit hullu. Tegelikult tuleb isegi haagisega metsaveo rekka vastu. Kõrgemates kohtades on ümbrus pilve mähkunud

Horvaatias on, nagu selgub, üsna laialdane raudteevõrk, kokku 2617 kilomeetrit. Siin pildil sõidame üle raudteeharu, mis tuleb põhja poolt ja suundub nii kaugele lõunasse nagu Split rannikul.

Kuna raudtee kulgeb piki mäeahelikku siis oleks valgel ajal siin rongiga sõita kindlasti väga elamusterohke.

Põhiline vaatamisväärsus rahvuspargis, kuhu suundume, peaks olema Suur kosk ehk Veliki Slap. Läheneme sellele lääne poolt. Kose lähedal oleva parkla juures on taas üks ilmselt sõjas hävinud hoone

Mitmekeelne infotahvel parkla kõrval annab teada, et kõik külastajad peavad rahvuspargis viibides omama kehtivat piletit. Ühtegi piletikioski näha aga pole.

See aga ühte õiget turisti peatada ei tohiks. Kui piletit ei müüda, siis süüdistagu iseennast.

Igasugu käske ja keelde on siin, nagu rannikulgi, kuhjaga

Koske moodustaval jõekesel paistab mingi vana veski olevat

Selline kena looduskivist hoone, laastud katusel ja puha.

Aga põhivaatamisväärsus ei jää samuti kaugele

See piletivärk paistab ikka kõvasti südamel olevat siin

Alla jõeorgu ja nende kuulsate järvede juurde laskuv trepp on millegipärast suletud

Aga ka siit ülevalt on nende helesinine pind kenasti näha. Paistab arvukalt külastajaid, kes ilmselt on sinna teiselt poolt tulnud.

Teiselt vaateplatvormilt, mille juurde viiva tee leidmine oli kaunis keeruline, avaneb veelgi parem vaade alla orgu ja UNESCO maailmapärandi nimistussegi kuuluvatele järvedele. Näha on ka üsna põnev laudtee

Päris metsik loodus!

Siin see vaateplatvorm ise ongi.

Ja läbi metsa siia tulev teeke, mille algust suurel teel on esmapilgul raske märgata

Kuna seal all jõeorus, või ehk oleks isegi sobivam öelda kanjonis, tundus päris põnev, siis otsustame ka teisel kaldal ära käia. Selleks tuleb sõita üle läbi järvede voolava Korana jõe. Pildil maanteel 429 asuv sild üle selle jõe.

Teeme siin vahetult peale silda väikese peatuse.

Selle käigus saab teeservast alõtšasid korjata. Selle luuviljalise metsikult kasvavaid puid/põõsaid on teeservades üsna sageli märgata ja parasjagu on need viljad just valminud. Tegelikult on alõtša haralise ploomipuu (Prunus cerasifera) vili. Lääne-Euroopas tuntakse kultuuris kasvatatavat alõtšat mürobalaani nimetusega.

Sõidame rahvuspargi keskusesse. Õieti on neid siin paarikilomeetrise vahega suisa kaks. Ja turismikonveier töötab täistuuridel Rahvast on murdu ja turismibussidega muudkui aga tuuakse juurde.

Siit saab ka osta selle läänekaldal nii palju rõhutatud pileti. Hind on päris krõbe. Kuna me põhiatraktsiooni oleme juba ära näinud ja ilmselt midagi veel põrutavamat siin varuks pole, siis loobume sellest pakkumisest. Selline piletiraha eeldaks, et veedaksime siin ikka terve päeva, mitte kiire pooltunnikese. Õhtu ka juba varsti käes. Seega võtame kursi tagasi rannikule

Turistilt kooritakse siin ka muude asjadega mitu nahka. Nagu näha, küsitakse lihtlabase hotdoogi eest 7,5 euri, muudest asjadest rääkimatagi. Aga tegelikult on see rahvuspark muidugi omapärane ja igati külastamist väärt paik.

Kella nelja paiku jõuame juba merega silmsidesse. Enne, kui tee hakkab mäeharjalt alla serpentiinitama, teeme peatuse. Infotahvlid annavad teada,et siin olev asulakoht Baške Oštarije on üks väheseid Velebiti mägialale jäävatest küladest mis tekkis Karolinska tee rajamisel. Kaubanduse areng sisemaa ja mere vahel tõi sellesse asulasse hiljem uusi elanikke, siin said kaubakaravanid ööbida.

Ajalooliselt on siin kolme tee, Karolina, Terezijana ja Knežic-Kekiceva, kokkupuutepunkt. Tänapäeval saavad siit alguse paljud matkarajad ümbritsevatele mäetippudele.

Samuti on ümbrus kaitse alla võetud, moodustades Horvaatia suurima, 2274 km2, looduspargi “Velebit”. Kuna siin saavad kokku kolm kliimavöödet: vahemereline, kontinentaalne ja mäestikuline, siis on seepiirkond väga rikkaliku floora ja faunaga. Seetõttu kuulub looduspark juba aastast 1981 UNESCO biosfäärikaitsealade võrgustikku. Täpsemalt saab lugeda sellelt infotahvlilt

Kuna üht-teist saab vaadata ka siinsamas lähiümbruses, siis pargime kodu ära ja vaatamata mere poolt puhuvale pidevale marutuulele, saab mindud asja uurima

Selleks tuleb natuke ülespoole ronida, enne kui miskit näha saab

See kivikuup paigaldati siia, Gospići ja Karlobagi ühendava Oštarijska vrata (927 m) tipu lähedale juba 1840. aastatel, mil tee ehitati. Kirjade järgi oli see pühendatud Austria keisrile Ferdinand I-le, kes loobus troonist 1848. aastal, kaks aastat pärast kalju raiumist.

Kiri postamendil aga annab teada, et 2003 aastal päästsid monumendi lammutamisest ja taastasid selle mingisugused “PRPA” liikmed. Kes iganes nad siis olid, aga tubli algatuse tegid, igati lahe kuubik kuulidel

Mööda mäe harjale ehitatud kiviteed saab järgmise skulptuuri juurde

Sellel kivil on kajastatud tähtsamad daatumid Gospić’st Karlobag’i viiva tee ajaloos

Mis selle eesmärk on olnud või on, ei olegi selge. Kui siin kunagi tuulevaiksem on, siis võiks siin isegi pikniku pidada

Aga ega pildilt sotti saa, milline see tuul siin ikkagi on, seega tuleb teha väikene klipp

Tee mööda mäeharja jätkub, küll natuke tagasihoidlikumas teostuses

Minu väikene jalutuskäik saa lõpu ühe sellise posti juures. Kui hästi vaadata, paistab ka kodu taamal teeservas. Hakkan tagasi kiirustama. Kui just tuul enne ära ei vii

Selline tore ringtee siin veel, neile, kes ilmselt pikemalt siinkandis ringi vaadata sooviksid

See stend viib huvilisi kurssi kohaliku taimestikuga, mille puurindes domineerib selline huvitav taim nagu euroopa humal-sarvepuu (ostrya carpinifolia) koos saare, erinevate vahtrate ja tammedega. Samas puuduvad siin vahemere igihaljad liigid

Vaade merele ja saartele on tõesti lummav ja teen juba ennast kordavaid pilte. See ülesvõte on natukene maad juba mäeharjalt alla sõites tehtud

Teel on vaikselt kuju võtnud plaan sõita Pagi saarele. Internetist on võimalik leida ka praamigraafik ja see annab lootust mõte ellu viia.

Kuigi Pag on saar, mis mandriga on ühendatud ka sillaga oma kagutippu pidi, siis praamisõit on samuti omaette elamus. Jõuame parasjagu sadamalähistele, kui saarelt naasev praam välja ilmub

Selliste väljaminekutega tuleb saarele saamiseks arvestada

Ja siis, kui ei ole kõrghooaeg, nagu praegu paistab, et ei ole, saab seda ülesõitu sooritada järgmistel kellaaegadel

Praamijärjekord on üsna märkimisväärne

Sadam on selline pisike ja tagasihoidlik

Praam ise aga üsna pirakas

Meri on isegi sellises kitsas väinas päris tormine

Jõuame selle pika päeva lõpupoole isegi randa. Plaža Planjka Trinćel

Ja mõned isegi vette! Mõtlesin selle pildi puhul, kas see ikka kõlbab esitleda, aga kuna ma ju ise ka seal koos lapsega, siis miks ka mette.

Saarel on ööbimiskoha leidmine paras pähkel, aga lõpuks leiame ühe mere poole viiva kõrvaltee, millel sobiv tasku olemas.

Ja on ka viimane aeg, päike juba loojas

Potti läheb Poolast ostetud purgiguljašš

Tänane mägiretk ja seiklused Pagi saarel veavad kaardile suisa 280 km pikkuse joone

25. juuni.

Hommik kostitab kena vaatega saari täis merele ja mingile farmile selles

Ilm on küll natuke kahtlane ja vihm pole ilmselt võimatu, aga see ei hirmuta, kella üheksa paiku hakkan mööda teekest ranniku poole liikuma

Olles jõudnud praktiliselt sinnamaani, kuhu minna kavatsesingi, lüüakse taevaluugid valla

Vihm on intensiivne, aga lühiajaline. Saan ikkagi läbimärjaks, sest ega kuhugi väga varjuda pole

Aga lõpp hea kõik hea, küll ma ära kuivan. Edasi hakkame liikuma saarega sama nime kandva asula Pag poole. Sellisena see kõrgelt mäe otsast paistab

Kahe ja poole tuhande elanikuga linnake paikneb maasäärel, mis eraldab osa lahte eraldiseisvaks laguuniks

Ajalooürikute järgi mainiti Pagi nime esimest korda 10. sajandil. Aga siis asus linn tänapäevasest 3 kilomeetri jagu lõuna pool

Ja enne tänapäevase linnaga tutvumist lähmegi vaatama seda nn. Vana Pagi ehk nagu kohalik kirjapilt ütleb Stari Grad Pag

Parkla kõrval, enne nö vaatamisväärsuste juurde pääsu on selline “administraatori” pesa. Aga kedagi pole ja lähme edasi

Ja edasi tuleb selline kergelt rohtu kasvanud trepp. Ilmselt see vana asulakoht väga suurt populaarsust ei evi

Territooriumil on väljapanek mitmesuguseid vanemaid ja uuemaid kive

Selgitusi juures pole , aga siin näiteks tundukse olevat vana linnaplaan

Raske on hinnata, kui vana just selline asi olla võiks

Mingis maakeldrit meenutavas ehitises on loodud ilmselt mingi piibliteemaline installatsioon

Ega siin just ülearu palju ehitisi polegi. Siin pildil on vaat et kõik näha. Esiplaanil on 14 sajandil ehitatud Püha Maarja kirik

Sellina vaade aga avaneb kiriku kõrvalt alla orgu

12. sajandi lõpus pärast Keša ( Cissa ) lagunemist sai sellest linnast siin saare juhtiv asula. Linn arenes nii , et Horvaatia-Ungari kuningas Bela IV. aastal andis vabakuningliku linna staatuse 1244 . Kui Horvaatiat valitses Louis I. Anjoust , vabanes Stari Pag 1376. aastal korraks Zadari võimu alt ja suutis luua omavalitsuse ning Horvaatia parlament Ninis tunnustas seda 1396. aastal piduliku hartaga

Kokkupõrgetes Zadariga sai Stari Pag 1394. aastal rängalt kannatada . Seetõttu kolisidki elanikud uude kohta kaks kilomeetrit põhja pool ja asutasid 1443. aastal uue Pagi linna

Pärast linna maha jätmist lasid frantsiskaanid 1589. aastal ehitada kiriku kõrvale kloostri, mille varemetes nüüd ringi kondangi

Ühed huvitavad viljad siin. Peaks olema mooruspuu, parandage, kui eksin

Ei tea, kas trellid on selleks, et keegi sisse ei saaks või vastupidi, kloostrist plehku ei paneks. Kahtlustan, et mõlemad variandid võisid aktuaalsed olla.

Kirik ja klooster koos. Natuke kummaline, et esimene peaks ikka tükk aega vanem olema

Mingi osa kloostrist on veel üsna ok-lt säilinud

Erinevate materjalide kombineerimine

Hoovi keskel olev kaev on kloostri kirjeldustes suisa eraldi ära märkimist leidnud

Trepp tundub natuke kahtlaselt värske olemisega

Vana Pagi linnaplaan

Allikas – The Great Well

Ajalooallikate põhjal jootis kohalikke elanikke juba vähemalt 9 sajandil

Selle tagasivaatega ka külastus vanasse Pagi lõpeb. Ilmselt pooltuhat aastat tagasi oleks siin hulka põnevam olnud.

Siit edasi aga liigume juba tänapäeva. Selline on rand Pagis

Läheme kohalikku koduloomuuseumi

Kuna piirkonna elu on keerelnud sajandeid soola tootmise ümber, siis on see teema ka muuseumis põhiline

Välja on pandud hulka tehnikat

Samuti palju ajaloolisi fotosid

Kogu selle soolaasjanduse vahtimise lõpptulemus on see, et ostame paar pakki kohalikku soola.

Tegelikult see soola värk pole päris minu teema, mind huvitavad hoopis rohkem vanaaegsed kaardid. Siin on neid ka päris hulka, aga kõike üles pildistama just ei hakka. Sellel kaardil kujutatud müüridest ei paista enam haisugi olevat.

Selline tundub välja nägevat ajalooline katastrikaart

Selline asjalik katastrikaart aga Habsburgide impeeriumi aegadest, aastast 1828

Üks soolatootja on muuseumiesisel platsil ka pronksi valatud

Nüüd vaatame natuke linnas ringi

Turiste paistab üksjagu

Uus sild, Katine Bridge, ühendab Pagi linna Prosikaga.

Asendab aastast 2010 eelmist, 20. sajandi alguses ehitatud betoonsilda.

Sild on mõnevõrra muudetud koopia vanast Veneetsia sillast, mis ehitati 1737. aastal tuntud Veneetsia arhitekti Giambattista Lodoli projekti järgi.

Vaade muuseumihoonele teiselt poolt väina

Jurj Dalmatinci ehk Giorgio da Sebenico ehk Giorgio Orsini, kuidas keegi sobivaks peab, tehtud monument “skulptor ja ehitaja”, nö vabatõlge “kipar i graditelj”-st. Tegu oli kuulsa tegelasega: juba nii ammu kui 15 sajandil Horvaatias Zadaris sündinud skulptor, kes kolis Itaaliasse Veneetsiasse, et seal kunstnikuna töötada. Tuntud oma skulptuuride poolest Šibeniki Püha Jaakobuse katedraalis, mis sisaldavad 74 inimpead, ning altari poolest Saint Duje katedraalis ja Minceta tornist. Üks taies siis ka siin

See peaks olema linnavalitsus

Palju huvitavaid kohti tõotab ees olla, aga lõunaaeg läheneb ja vaja söögikohta otsida

Ka mõni linnapea on väärinud, et temast skulptuur tehakse. Siin see on – Frane Budak Pažanin. Oli kaks ametiaega oma kodulinna linnapea. Esimest korda valiti ta valituks 1906. aastal, teist korda 1922. aastal

Toitlustusasutuste leidmisega turismipiirkonnas tavaliselt muret pole. Iseasi, mis süüa pakutakse

Ilm on vahepeal pilve kiskunud ja saab ka väikese vihmavalingu.

Aga see kõik ei takista siiski randa minemist

Selline ilmamuutus pakub ilusaid vaateid mägedele

Õhtu lähenedes ilm paraneb. Sõidame natuke edasi, Povljana nimelisse linnakesse, et siinsele rannale samuti pilk peale visata

Enamus randasid on kivised, küll üsna erinevate fraktsioonidega. Päris liivarandu paistab harva ette tulevat

Aga see rand siin paistab päris meeldivate killast ja saab suurema osa reisgrupi liikmete poolt positiivselt ära märgitud

See tähendab praktikas seda, et järelejäänud valge aeg saab siin mööda saadetud

Päikeseloojangul aga tuleb liikuda ööbimiskohale.

Selleks oleme valmis vaadanud ühe toreda platsikese linnakesest väljas mere kaldal.

Tõenäoliselt ei tohiks ilmselt ka siin kämpida, aga loodetavasti keegi ära ei aja. Ega me siin ka kedagi ei sega.

Õhtusöögiks saab selline roog

Öö saabudes läheneb äikesetorm. Välku lööb sellise intensiivsusega, et seda on võimalik suisa tavarežiimis telefoniga pildile püüda

Tänane laisk aga samas toimekas päev tõi läbisõitu ainult 37 kilomeetri jagu. Mingi kummaline gps-i häiring on meid paigutanud hommikul merest startima

26. juuni.

Hommikuks on ilm selline, nagu pildilt näha. Välku enam ei löö

Hakkame liikuma saare lõunaosa suunas, et lõpuks sealtkaudu mandrile tagasi kulgeda

Viskame, kus aga saab, ka kohalikele randadele pilgu peale. Plaża Vlašići, samanimelise asula juures.

Hetkel mitte just väga populaarne.

Aga meri on siin kena. Isegi nii, et söandatakse suisa siniseks laguuniks nimetada

Ja kes kõik selles laguunis elutsevad, saab infotahvlilt vajadusel järgi vaadata

Siin aga olemegi jõudnud saare tippu, edasi viib 340 meetri pikkune sild – Paški most – juba mandrile

Aga enne sillaületust paistab paremal, üsna neeme tipus, olevat ühed huvitavad varemed.

Vaatame veelkord sillale aga otsustame siiski ka varemeid vaatama minna

Selleks ei pea just palju maad maha kärutama

Ja siit saab veelgi parema vaate Pagi mandriga ühendavale sillale

Varemed ise aga näevad sellised välja

Kohalikus mõistes Tvrđava Fortica

Eks ta üks merekindlustus ole olnud kunagi, ülearu palju informatsiooni siin just jagatud ei ole.

Päris neeme tipus on veel väike tuletorn

Huvitav, kui kaua sellised puidust sillused niiviisi ilmastiku käes vastu peavad?

Edasi aga liigume juba mandrile, eesmärgiga käia ära veel ühel saarel. Selleks saareks on Vir. Teel sinna juhatab google ühe turismimagneti juurde.

Aga paistab, et tegemist ei ole püsimagnetiga ja tõmmet ei teki. Liigume edasi

Liigume mööda kõrvalteid ja kohati on need kaunis ahtakesed.

Täiesti ilma plaanimata ja juhuslikult satume mingi rahvamassi sisse. Siin peab midagi olema, miks muidu on selline hulk autosid koos. Asume uurima

Kus turiste palju, peab ilmtingimata neilt ka parkimise eest raha ära võtma. Esimesed kaks parkimismasinat aga ei taha seda teha. Kolmandas see õnnestub. Kas parkimistrahv mitte maksmise korral Eestisse järele tuleks, pole teada, aga parem on mitte sellega riskida.

Selgub, et siin on linnake nimega Nin. Ajaloolaste sõnul näib Nini piirkond olevat asustatud juba 10 000 aastat tagasi. Praegune saarel asuv linn kujunes välja 3000 aastat tagasi ja on üks vanemaid linnu Aadria mere idaosas. Ja üks populaarsemaid turismisihtkohti, vähemasti nende jaoks, kes ajalooliste objektide vastu huvi tunnevad.

Kahtlaselt värske olemisega linnamüür 15-17 sajandist.

Kohalike napsude valik võtab silme eest kirjuks. Ilmselt parim valik on ostmata jätta.

Esimene objekt linnamüüridest seespool on selline tore kellatorn, minu pildil natuke Pisa torni omadustega

Sildike selle kõrval annab teada, et tegu on juba nii vana kui 12 sajandist pärit ehitisega.

Grgur Ninski – Gregorius Ninist, keskaegne Nini piiskop. Väidetavalt toob kuju varba hõõrumine õnne ja nii need inimesed selle siin läikima on löönudki. Oma panuse sellesse jätan andmata

Linnal peab ka valitsus olema. Siin see ongi

Kultuurimälestis 9. sajandist, Püha Risti kirik

Püha Risti kirik tunnistati 19. sajandil maailma väikseimaks katedraaliks, selleks nimetas ta inglise arhitekt Thomas Graham Jackson. See on üks väheseid hooneid, mis on läbi segaste aegade suutnud vastu pidada Nini linna suurele hävingule.

Avad kirikuseintes pidavat asetsema nii, et neid läbivate päikesekiirte abil oleks võimalik täpselt määrata pööripäevi.

Zadari maakonna lipul ja vapil on Püha Risti kiriku kujutis, seega on see omamoodi piirkonna sümbol.

Sees eriti midagi vaatamiseks pole, lae all aga elab pääsukesepere

Saarel on ruumi ka väikesele memoriaalpargile, mis on pühendatud Horvaatia esimeseks romaaniks peetava 1538 aastal kirjutatud Planine autorile Petar Zoranić’le

Mis asula see ilma surnuaiata on.

Nii ka siin – Groblje Nin

Surnuaia kõrvale jääb Püha Ambroseuse kirik – Nini taevane kaitsja

13. sajandist pärinev romaani-gooti stiilis Püha Ambroseuse kirik on pühendatud diakonile Püha Ambrosesele, piiskop Püha Anselmi kaaslasele – ühele seitsmekümne kahest Kristuse jüngrist, kellega koos ta levitas evangeeliumi Horvaatia piirkondades.

Portaali kohal on ristikujuline ava…

ja selle kohal kitsas romaani stiilis aken. Kiriku praegune kuju pärineb 1992. aasta renoveerimisest.

See siin on Ülemine linnavärav, taamal üks kahest linna mandriga ühendavast vanast sillast

Kunagi I sajandil on siin olnud Rooma tempel, suurim Aadria mere piirkonnas.

Kaks tuhat aastat ja üks sammas ikka seisab. Mida kõike selle aja jooksul siin sündinud on ja tema ikka seisab.

Veel on väljakaevatud II sajandist pärit maja müüride jäänused. Välja on tulnud ka mitmed mosaiikide fragmendid. Selgitav tekst annab teada, et tegu ilmselt keskmisest suurema majaga, kus muu hulgas oli vannituba, söögituba, magamistuba, elutuba, köök jpm. Hästi elati sellel Rooma ajal.

Kogu see tore vana linn asub tegelikult kõigest 500 m läbimõõduga saarel, mis ajalooliselt on mandriga ühendatud kahe kivisillaga. Siin on see teine, eelnevalt juba nägime Ülemise linnavärava juures olevat silda. Tänapäeval lisaks veel üks autosild

Selle pildil on Alumine linnavärav

Siin aga see, mis on järel I sajandil ehitatud linnaväravast. Taas mõtlemapanev, 2 tuhat aastat vana müürsepatöö.

Alumisest väravast sisenejaid võtab vastu kaubandussektor laia valikuga turistidele mõeldud nänniga

Ring hakkab täis saama ja oleme jällegi selle kellatorni juures, kus ringkäik alguse sai. Selle kõrvale jääb ka kirik – Crkva sv. Anselma ehk Püha Anselma kirik

Kirikuuksed on lahti ja saab ka sisse piiluda

Sellega saab see plaaniväline tutvumine Nin’iga läbi ja jätkame esialgse plaani Vir’i saare suunas. Saar pole taas päris saar, sest sinna saab mööda 1976 aastal valminud 378 meetri pikkust silda

Sõidame esimese hooga saare kaugeimasse, loodetippu

See on koht, kuhu ka ülejäänud turiste tõmbab. Ilmselt on selles oma süü ka kaartidel, mis seda Red Stone ehk punase kivi nime all turistidele vaatamiseks välja pakub. Tõepoolest, midagi punakat hakkab silma küll

Veel leiab kaardilt ühe kindluse. Sellele lähenemiseks satume kõigepealt randa – Plaža Sapavac

Väike jalutuskäik piki kallast ja saabki kohale. Kaštelina loss, kohalikele Utvrda Kaštelina

Millal Kaštelina loss täpselt ehitati, pole teada. Viri saar sai Veneetsia Vabariigi omandiks 1313. aastal. Üks teooria on, et veneetslased ehitasid lossi juba 1347.

Teine teooria, mida üldiselt aktsepteeritakse, on see, et nad ehitasid selle 16. sajandil Osmanite vastu võitlemiseks.

Veel üks teooria on see, et nad ehitasid selle 1620. aastatel. See viimane teooria põhineb asjaolul, et värava kohale on sisseehitatud 3 Veneetsia kindralkuberneride perekonna tolleaegsed vapid. Veneetsia valitsemine kestis 1797. aastani

Selline paistab kallas lossist edasi. Meie aga läheme tagasi.

Söögiaeg.

Kella neljaks oleme Viriga lõpetanud ja suundume sillale

Üsna pea leiame suurepärase ranna: Pláž Privlaka. Vesi on siin madal ja soe, liivgi üsna peenike ja pehme astuda. Mina aga oskan oma jala niimoodi vastu betoonblokki virutada et parem keskmine varbaküüs irdub.

Peale mõningast tiirutamist ümbruskonnas suundume kaardil metsaga tähistatud alale ja leiame ühe vana raielangi servas suurepärase privaatse paiga

Erilist liiklust ei tundu olevat. See lubab rahulikku ööbimist.

Täna suudame 125 km maha kärutada

27. juuni

Tänane päev osutub kõige sündmustevaesemaks. Ilm on kohe hommikust hea ja see tuleb enamuse tahtel veeta rannas. Mõningast närvikõdi saab küll sobiva leidmisel, sest päris samasse kohta, kus eile, ei tahaks ikkagi minna. Selle leidmine seisneb erinevate randade külastamises piki rannikut põhja poole tagasi liikudes. Aga alustame hommikust. Poole seitsmest on suur valge väljas ja lasen ülejäänud seltskonnal natuke veel puhata ning lähen ümbrusesse jalutama

Raielangid on selliselt ära triibutatud. Ma pole kindel, kas see on metsauuenduslikel eesmärkidel või on sellel mingi muu põhjus niiviisi pinnast kobestada

See metsaala on siin märkimisväärselt suur ja selliste teekestega kvartaliteks jagatud.

Alustame Plaża Kozino’st, rannast samanimelise asula lähedal.

Koht on väga privaatne ja võimaldaks isegi autoga suisa randa sõita ja ma arvan et ka matkakaga suisa kämpima jääda. Aga rand ja merepõhi pole just suuremad asjad. Eriti ebasobiv on selline olukord just Kati jaoks, kes sooviks kindlasti vette minna.

Jalutame küll natuke kaugemalegi aga olukord ei parane.

Koht on tõesti tore aga liigume edasi.

Järgmine rand ei jää kaugele, tegelikult on see sama asula, Kožino teises otsas. Asula ise on pikalt piki loode-kagusuunalist kaldajoont pikakitsa ribana välja venitatud. Alloleval pildil ongi vaade asula viimaste majade juurest loodesse. Metsast paistab Püha Bartholomew’i kiriku varemed

Rahvast on siin mõnevõrra rohkem, aga merepõhi on siingi väga kivine. Seega jätkame edasi liikumist.

Või siis mingis mõttes ka tagasi liikumist. Nimelt on kõige populaarsem rand siin kandis Nini linnakese kõrval. Sissesõit rannaala parklasse on tasuline, aga kuna tegu on tõelise liivarannaga, siis rahvast on murdu. Rannal vastav nimigi: Kraljičina plaža ehk Kuninganna rand

Siinset ökosüsteemi tutvustav stend, millel põhirõhk rannikutaimestikul

Siin on merepõhi liivane ja kuna laguun on madal ja suurest merest eraldi, siis on ka vesi keskmisest soojem.

Kuna rannas toitlustust silma ei hakka, siis lähen koju ja keedan potitäie suppi.

Lõuna söödud, vaatan ka lähemat ümbrust. Juba ennist sattusid silma alla mõned üleni mudased inimesed. Siinsamas liivaranna kõrval on väike mudane lahesopp, kus kõik soovijad saavadki ennast mudaga kokku mätsida.

Asja juurde käib loomulikult ka jutt muda raviomadustest jms. Kuigi selliste väidete koha pealt olen natuke skeptiline, siis vahelduseks on päris tore ka ennast selliseks poriseks käkiks teha. Pärast saab meres ujudes ju taas puhtaks.

Ööbimiskoha leidmisega pingutama ei hakka, eilne metsaala sobib selleks ideaalselt. Kuigi eriti kuskil ei käinud, siis läbisõiduks tuleb siiski ca 55 km.

28. juuni

Hommikune jalutuskäik männimetsas. Tohutusuured ämblikuvõrgud on kohati terve tee laiused.

Täna hommikul otsustame lõpuks eelnevalt juba mitu korda mööda sõidetud vanaaegset ehitist vaatama minna. Osutub see järjekordseks Jõuluvana kirikuks – Crkva sv. Nikola, meie mõistes äkki Niguliste kirik?

Kiriku juurde pääsemiseks on tehtud lai laudtee

See kirik on ainus säilinud näide varajase romaani arhitektuurist kogu Dalmaatsias, ehitatud 11. sajandi lõpus või 12. sajandi alguses

Sisse kahjuks piiluda ei saa, võib ainult väljast imetleda seda ligi tuhandeaastast müürseppade kätetööd.

Edasine generaalplaan näeb ette, et kuna siinset randa, seda Kuninganna oma, on ilmselt raske üle lüüa, siis jääb rahvas mõneks ajaks veel neid rannaasju ajama, mina aga võtan ette uurimisretke piki merelahe kallast Nini poole ja sealt juba edasi ida suunas. Aga enne linnakest tuleb selline kena rannapromenaad

Vesi on madal, aga väikestele paatidele sobib.

Meres paistab ka kalu olevat, suisa kalda läheduses

See skulptuur kujutab Knez Branimiri, Horvaatia ajaloos tähtsat tegelast. Ta oli Horvaatia hertsogiriigi valitseja , kes valitses hertsogina aastatel 879–892. Paavst Johannes VIII tunnustas tema riiki riigina 7. juunil 879. Tema valitsusajal säilitas Horvaatia oma suveräänsuse nii Karolingide kui ka Bütsantsi võimu alt ning sai de jure iseseisvaks.

Praegu annab Horvaatia valitsus hertsog Branimiri ordenit ühe oma kõrgeima riikliku autasuna. Pildil taamal on üks kahest Nini viivast sillast. Seekord jalutan linnast sisenemata mööda

Täna millegipärast turistide horde ei ole

Siin veelkord ka see teine linna mandriga ühendav sild

Mere kallas on praktiliselt vahetpidamata asustatud. Siinne asula kannab nime Zukve

Siia jääb ka samanimeline rand – Plaža Zukve

Siin nii liivane ei ole, aga sellegi poolest jagub rannamõnude nautijaid küllaga

Keskpäevaks olen Nini juurde tagasi jõudnud. Siin on see neljaski sild, mis Nini mandriga ühendab, see on ainult jalakäiatele mõeldud

Kohe Nini kõrval on selline madal ruudukujuliste veesilmadega ala. Kui oleksime natuke rohkem troopikas, arvaksin, et need siin on riisipõllud. Mis eesmärki need veekogud siin kannavad, ei saagi sotti

Kalamehed päris tühjade kätega siin ei jää.

Olles rännuretkelt naasnud, võtame vastu otsuse rannapiirkonnaga hüvasti jätta. Mul on nimelt küpsenud plaan vaadata üle riigi kõrgeim mägi ja selleks tuleb natuke kagu suunas sõita. Eesmärgiks on külake nimega Glavaš. Sealt algavad enamus marsruute mäetippu.

Kohale jõuame veerand kaheksa paiku õhtul

Siin on paar kodumajutust pakkuvat ööbimisvõimalust, aga meil on kodu kaasas

Lähen ja uurin, kas ja kus võiksime oma majakese parkida

Aga saan vastuseks, et võime kohe siin nende maja ees parkida, see olla riigimaa. Võib-olla oli selles vastuses ka natuke torget, aga ega me siis sellepärast pea veel tema klientideks hakkama

Kohe maja kõrvalt saab alguse ka jalgrada, mis peaks mäetippu viima

Üks klassikaline matkasöök, kiire ja maitsev

Ja peale sööki, kuni veel pimedaks pole läinud, tuleb minna ja lähiümbrus üle vaadata

Sellised omapärased kiviehitised, tõenäoliselt keldrid

Tüüpilised katusekivid sellele piirkonnale

Päike vajub mäe taha ja vaja on puhkama minna. Plaanin varakult ärgata.

Tänase päeva teekond, kokku 152 kilomeetrit

29. juuni.

Mäetippu ronimise kohta teen eraldi jutu, saab sellega tutvuda siit:

https://toomast.ee/uncategorized/horvaatia-korgeim-tipp/

Ring tippu ja tagasi tuli gps-i järgi tiba alla 17 kilomeetri. Telefon taskus aga arvas läbitud tee pikkuseks oluliselt rohkem. Olen seda tegelikult ammu kahtlustanud, et telefonid soovivad rohkem oma omanikele meele järele olla. Midagi sarnast toimub ilmselt ka autode spidomeetritega.

Peale mägironimise lõppu, mis juhtub lõuna paiku, jääb veel piisavalt aega, et ööbimiseks juba Ungarisse jõuda. Ja veel ka teel peatusi tehes üht-teist üle vaadata. Pikem peatus tuleb huvitava nimega linnakese Slunj’i juures

Linnakese kõrval on küla nimega Rastoke, kus kohtuvad kaks jõge ja moodustavad kokku 23 koske ja juga

Asi tundub põnev ja teeme pikema jalutuskäigu

Kogu kohalik ajalugu lühidalt

Koht on turistide seas samuti väga populaarne ja seetõttu selline kiosk lihtsalt must be.

Neid erinevaid veejugasid on siin tõesti tohutult. Teen väikese galerii pilte, ilma pikemalt seletamata

Seni saime neid veeobjekte kõrgelt ja eemalt tasuta vaadata, lähemaks tutvumiseks aga peaks pappi välja käima. Arvan siiski, et oleme juba piisavalt näinud ja asutame kodu poole tagasi minema

Mõnda aega sõitnud, otsustame uudishimu rahuldama minna. Juhtub see Brezova Glava nimelise asula juures. Tõepoolest trühvleid osta saab, kahjuks ei jaga ma teemast suurt midagi, peale selle, et tegemist on väga eksklusiivsete seentega. Kui ma nüüd õigesti aru sain, siis siinne kilohind on suurusjärku 300 euri. Aga mis liigiga tegu, seda ei tea. Sest neid seeni olla mitut tõugu, üht-teist pidavat ka Saaremaal kasvama.

Läbisõit kokku tuleb 439 kilomeetrit, kaardil selline.

30. juuni.

Tagasitee saab valitud natuke läänepoolsemat marsruuti pidi, läbi Slovakkia, Austria ja Tšehhi. Esialgu aga peatus Cepregi asulas Ungaris. Keel siin on, vaatamata väidetavale sugulusele meie keelega, aga täiesti arusaamatu

Muus keeles aga infot pole, ei aita isegi see, et stendi on aidanud üles panna EL

Sellist umbkeelset infot on nende vanade relsside kõrval palju, aga ei hakka mitte mõistatamagi, mis värk siin on.

Selline igav väike Ungari asula

Kõht läheb tühjaks Slovakkias just enne Tšehhi piirile jõudmist. Peatume sellises kohas nagu Motorest u Janíčkov. Menüü on siin järgmine, kui natuke mõistatada, siis üht-teist võib taipama hakata