Ees on üks kergelt avantüristlik rännuretk läbi mitme-setme paiga. Algab see ühel septembrilõpu päeval, kui sõber Indrek minuga koos Kaliningradi nõustub sõitma.
Varem oli Leedu ja Kaliningradi oblasti vahel mitmeid erinevaid piiripunkte, mille kaudu sai autoga piiri ületada, aga praeguseks paistab, et avatud on autodele veel ainult üks. Ülejäänute kaudu saab piiri ületada jalgsi. Eesti poolt kõige lähem koht Leedus piiriületuseks on Panemunė, Leedu väikseim linna staatuses asula, kus 2021 aastal elas 217 elanikku. Õhtul üheksa paiku siia jõuamegi. Vahetult piiripunkti eel on autoparkla, mis võrdlemisi täis pargitud. Parkimine paistab tasuta olevat.
Pargime ka oma auto siia, et juba jala edasi liikuda. Siit piiripunkti on kiviga visata.
Piir ise kulgeb piki Nemunase jõe telge, piirikontroll aga on mõlemas riigis üle jõe viiva silla otsas. Piiriületajaid silma ei paista. Asju, mida üle vaadata, meil ei ole, sularaha vastu aga tuntakse huvi küll. Mul on kakssada viiskümmend eurot, aga kergelt veinilõhnalise leedu naispiirivalvuri arvates on seda liiga palju ja viin kakssada autosse tagasi. Seejärel saame üle silla minna.
416,3 meetri pikkune 1907 aastal valminud sild ise aga on vägagi tähelepanuväärne. Originaalis Königin-Luise-Brücke, nimetatud Prussia kuninganna Louise of Mecklenburg-Strelitzi auks. Praegu ilmselt rohkem Мост королевы Луизы. Kahjuks on liiga pime, et kogu hiilgust ja detaile näha. Samuti ei ole mõistlik praeguses olukorras pildistama asuda.
Hitler külastas linna vahetult enne II maailmasõda ja temast tehti foto sellel samal sillal siin. Kahjuks seda fotot ei suuda leida praegu.
Vene poolel läheb juba palju rohkem aega, aga lõpuks saame siingi ennast riiki vormistatud.
Kohe piiripunkti juures on suurem asula, millel nimeks Sovetsk. Tegelikult on linnal, mis enne vene annektsiooni kandis nime Tilsit, tohutu pikk ja rikas ajalugu.
Tilsit, mis sai 1552. aastal Preisimaa hertsog Albertilt linnaõigused , kasvas 1288. aastal asutatud Saksa rüütlite lossi ümber , mida tuntakse Schalauer Hausina. 1454. aastal liitis kuningas Casimir IV Jagellon piirkonna Poola kuningriigiga. Pärast sellele järgnenud 13-aastast sõda (1454–1466) oli asula Saksa rüütlite läänina Poola osa. Talvel 1678–1679, Skannia sõja ajal , okupeeris linna Rootsi . Alates 18. sajandist kuulus see Preisi kuningriigi koosseisu . Seitsmeaastase sõja ajal aastatel 1757–1762 oli linn Venemaa kontrolli all, seejärel langes tagasi Preisimaa alla.
19. sajandil, mil leedu keel ladina tähtedega oli Vene impeeriumis keelatud , oli Tilsit oluline Leedu raamatute trükkimise keskus.
Maailmaajaloolise tähtsuse omandas linn nelja koalitsiooni sõjas, kui Prantsusmaa sõlmis 1807 Venemaa ja Preisiga Tilsiti rahu
Pärast ränka suurtükirünnakut, mis hävitas kuni 80 % linnast, hõivasid Tilsiti 20. jaanuaril 1945 Nõukogude väed. Senised sakslastest linnaelanikud, kes polnud põgenenud, sunniti 1947. aastaks Saksamaale ümber asuma. Karm saatus sel linnal.
Kõigile teada on ka meie toidupoodidest tuttav Tilsiti juust ehk Tilsiteri juust. Vaevalt aga, et paljud teavad selle päritolu. Praeguseni ei teadud seda minagi. Nimelt valmistasid selle juustu 19. sajandi keskel Preisi-Šveitsi asukad, Emmentali orust siia kolinud Westphali perekond. Juustu valmistamiseks polnud saadaval samu koostisosi, mis nende kodumaal, ning niiskes kliimas asustasid juustu erinevad hallitusseened, pärmseened ja bakterid. Tulemuseks oli intensiivsem ja täidlasema maitsega juust. Asunikud andsid juustule nime Tilsiti. Juustutehase algsed hooned olla siin endiselt alles.
Meie aga siia ööbima ei jää, sest leiame kohe piiripunkti juurest passimast kaks autot, kes tegelevadki transpordiga Kaliningradi ja suhteliselt väikese raha eest on nõus meid kohe transportima hakkama. Sõit läheb kiiresti, seda võimaldab hiljuti valminud kiirtee mõõtu maantee.
Enne keskööd oleme juba Kaliningradi kesklinnas, Võidu väljakul, mis varasemalt, aastani 1934 kandis nime Hansa Platz ehk Hansa väljak, aastatel 1934-1945 aga Adolf Hitler Platz
Linn särab tuledes ja pealtnäha on kõik kõige paremas korras
Linna keskse väljaku äärde on ehitatud ka mitmeid uusi ehitisi. Nagu see 2009-2010 ehitatud kabel: Часовня Благоверных Князя Петра и Февронии
1996 aastal alustati väljaku rekonstrueerimisega, mille käigus teisaldati siin asunud leenini ausammas. Selle asemele püstitati Peterburi Aleksandri sammast meenutav triumfisammas. Üsna erakordne käik, mis hetkel ilmselt enam läbi ei läheks. See leenini eemaldamine ma pean silmas
Veel jääb võidu väljaku äärde 2006 aastal valminud oblasti suurim kirik, Хра́м Христа́ Спаси́теля ehk Päästja Kristuse katedraal
Satume ka raudtee vaksali juurest mööduma. Sirp ja vasar kenasti hoonet kaunistamas.
Selgub, et öömaja polegi nii lihtne leida, linn paistab populaarne olevat. Lageda taeva alla siiski jääma ei pea.
Majutume sellise vaatega majutusasutuses.
Hommikusööki pakutakse ka. Näeb see üsna klassikalise rootsi laua komplektina välja.
Valges hotell erilise glamuuriga ei hiilga. Lisaks selgub hiljem, et vist sain siin ka natuke lutikate poolt pureda.
Täna on siin vaja mõni kohtumine läbi viia. Aga selleni on veel aega ja nii jalutamegi Indrekuga mööda linna. Esimese sihtkohana SIM kaarte müüv ettevõte.
Vagunid kivisöega räägivad sellest et raudteetransiit läbi Leedu ikkagi toimib. Või siis tuuakse seda kraami siia laevaga ja transporditakse edasi mööda oblastit. Mine võta kinni.
Linna bussijaam. Kuna Indrek peab homme hommikuks juba kodus olema, siis üks võimalus on siit bussiga Sovetskisse, kuhu teisele poole piiri auto maha jäi, sõita.
Bussijaam asub kohe raudteevaksali kõrval. Taustal on muuseumirong
Käime uurimas seda bussireisi võimalikkust. Graafik nende kahe linna vahel on tihe ja see otsustabki asja. Pilet ei maksa ka suurt midagi
Trammid on moodsad siinmailgi.
Raudteejaama hoone päevavalguses. Ametlikus keeles kannab peatus nime Kaliningrad-Passazhirskij ehk Калининград-Пассажирский (Южный вокзал). Algselt aga Königsberger Hauptbahnhof, avamisaastaga 1929.
Raudteejaama esisele platsile on paigaldatud Oblastile ja linnale nime andnud Stalini käpiknuku Kalinini ausammas
Valmistatud skulptor B. V. Edunovi ja arhitekt A. V. Gulejevi kavandi järgi. Sama skulptori samasugune, kuid väiksema mõõtkavaga Kalinini kuju paigaldati Viiburisse 1957. aastal. Monumendi pidulik avamine siin aga toimus 5. detsembril 1959
Jaama “vabastaja”
Jaam töötas tavapäraselt kuni 21. jaanuarini 1945. Lahingus linna pärast sai jaam oluliselt kannatada, mistõttu jaam pärast sõda enam ei töötanud ning peamise reisijaama ülesandeks oli ajutine sorteerimisväljak. Jaama taasavati alles 1949. aastal. Selline on hoone sisevaade praegu.
2003. aastal toimus jaama esimene suurem rekonstrueerimine – renoveeriti interjöörid (bürood, ooteruum, kohvik). Jaama fuajee kaunistasid uued lühtrid ja purskkaev ning renoveeriti perroonidele viivad maa-alused käigud. Jaama fassaadi ja fuajeesse paigaldati kellad. Jaama arhitektuurne üldilme on aga jäänud muutumatuks.
Kunstimuuseum – Калининградский областной музей изобразительных искусств.
Muuseum asub endise Königsbergi Kaubandusbörsi hoones (19. sajandi arhitektuurimälestis), mis on ehitatud kuulsa saksa arhitekti Heinrich Mülleri (1819-1890) projekti järgi 1875. aastal. Nõukogude perioodil asus hoones meremeeste kultuuripalee, seejärel piirkondlik noorte kultuurikeskus.
Üle tee paistab rajatava muuseumide kompleksi ookeane tutvustava maakera meenutav hoone – Экспозиционный корпус “Планета океан”
Pregolja jõgi. Vaade kunstimuuseumi juurest ülesvoolu
ja allavoolu. Taamal paistab kahetasandiline sild
veel üks Pregolja haru
Taas oleme võidu väljakul ja eile ööpimeduses tuvastatud objektid on nüüd kenasti päikesesäras vaadeldavad
Mõned detailid sellelt “triumfisambalt”
See asutus aga kandis alles hiljaaegu nime KFC
Võtame lõunasöögiks siiasamasse keskväljaku äärsesse kohvikusse laua.
Peatselt on Indrekul aeg lahkuda ja selleks saab ta kenasti bussijaama saadetud
Teise kohtumiseni on veel aega ja selleks sobiks loomaaiale pilk peale visata. Kahjuks on kell juba sealmaal, et uusi külastajaid enam sisse ei lubata ja visiit jääb ära.
Päeva lõpuks saab Kaliningradi tolm jalgadelt ja suund on mere äärde. Balti mere.
Svetlogorsk, aastani 1946 kandis hoopis saksapärast nime Rauschen. Minu mälestused eelmisest külastusest siit kandist on üsna ähmased, aga nii palju, kui ma siin teiste inimeste käest kuulen, on tohutud muutused toimunud just viimastel aastatel. Linnake on muutunud tõeliseks kuurortiks. Võiks võrrelda Jurmala või kasvõi Narva-Jõesuuga. Arendatud ilmselt justnimelt neid asendama.
Valdavalt veel saksaaegne, nüüd juba kohati igivana kõrghaljastus peidab endas suuri ja kauneid eramaju ja muid ehitisi.
Väga raske on vahet teha, milline ehitis on vana ja milline uus, sest ka uued majad tehakse saksa vanas stiilis ja ehituskvaliteet paistab väga hea. Need hooned keskväljaku ääres paistavad uusehitiste jaoks siiski liiga autentsed
Samuti on tähelepanu pööratud avaliku ruumi mitmekesistamisele. Näiteks see skulptuur linnakese peatänava (loomulikult leenini uulitsa, kunagise “Ranna” tänava) ääres. Kohapeal miskit selgitust üles vaatavale näole ei ole, aga otsimise peale selgub niigi tõenäoline. Tegu on linna kaitsmisel erinevates konfliktides langenud sõjameeste mälestamisega. Sellisel kujul sõnastus lubab oletada, et silmas peetakse ka saksa sõdureid, kes linna punaarmee eest kaitsesid. Asja teeb veel imelikumaks rõhuasetus, et langenud kaitsesid kodumaad.
Tsitaat:
Этот памятник был открыт в память о погибших воинов, защищавших город во время различных военных конфликтов. На памятнике изображен солдат, стоящий на ступенчатом постаменте и смотрящий вверх, символизируя духовное и моральное возвышение. Рядом с памятником обычно возложены венки и цветы в память о павших за Родину.
https://plaso.pro/place/1080720
Igaüks võib ise siit oma mõttearendused teha
Vaatamata intensiivsele sõjategevusele ja sellele järgnenud keerulistele aegadele, kus tihti kõik vana ja võõras ära püüti hävitada, on siin õnnestunud säilida ka nii mõnelgi saksaaegsel teosel. Nagu näiteks sellel, kalurit kujutaval tundmatu autori teosel. Siia, Gagarini tänav 8 maja külge pandi ta küll hiljaaegu, eelmise sajandi 90-datel, enne oli ta mere kaldal asuva Kuursaali juures
Vaatamata hooaja lõppemisele on siinne kuurortpiirkond endiselt väga populaarne ja öömaja leidmisega tekib parasjagu probleeme. Lõpuks saan sellise tagasihoidliku toakese sanatoorium-profülaktooriumis “Energetik”.
Sanitaarruum ka kenasti olemas
Hommikusöök rootsi lauas
Tagasihoidlik, aga samas igati piisav.
Sanatooriumi välisilme hommikuvalguses. Täitsa viisakas ja sobib miljöösse.
Kõht täis, teen hommikuse jalutuskäigu ümbruses
Nõmme-stiilis elamupiirkond.
Siingi on väga raske vahet teha, millised on vanad majad, millised aga juba vene ajal ehitatud. Kindlasti on Sakamaal veel elus mõnes siin asuvas majas sündinud ja kasvanud inimene. Maailm on ikka ebaõiglane.
Hoffmanni muinasjutul “Pähklipureja ja hiirekuningas” põhinev skulptuur kujutab meditsiininõunik Stahlbaumi tütart Mariet, kes magab diivanil, Pähklipureja süles. Teda jälgib Hiirekuningas. Ülevenemaalise atraktsioonide ideekonkursi “Kultuurijälg” võitja 2019.
Kõrgest kaldajärsakust saab alla ka üsna kaasaegsel viisil, nimelt liftiga.
Tõsi, hommikul vara on see tasuline teenus veel suletud.
Liigun edasi piki randa ida suunas. Ka siin jätkub mastaapne rannajoone arendamine ja kalda kindlustamine.
Kerget hämmingut tekitab merre rammitud palkidest moodustatud lahtrid
Kogu kaldaala saab täis ehitatud.
1974 aastal valminud 10,1 m läbimõõduga päikesekell on väidetavalt ka Guinnessi rekordite raamatus oma omapärase ehituse ja täpsuse pärast ära mainitud.
Natuke kummalise nimega näkineidu kujutav skulptuur, “Балтийская волна”, leenini ja dünamo uulitsate ristumiskohal
Selle vastas asuv ajalooline hoone, praeguse aadressiga Keskväljak 1
Ilma propagandata ei saa ka siin läbi. Taustaks 1983 aastal paigaldatud “Морская симфония”
Kuursaali juurest, praeguse Oktyabrskaja uulitsa lõpust algab 1930-datel sakslaste poolt ehitatud serpentiinilaadne tee alla randa. Vaatamata juba ligi saja-aastasele vanusele veel täiesti kõbus. Lähen ja vaatan, mis siin all ka on.
All rannas käib agar ehitamine, nagu ka eemal näha oli.
Paistab tulevat uhke promenaad, aga hetkel siit läbipääsu pole
Õnneks on alles ja võimalik ka vaadelda kuulus skulptuuri “Nümf” See valati pronksi 1938. aastal Georgenswaldis (praegu Otradnoe), saksa skulptori Hermann Bracherti töökojas. “Nümf” paigaldati promenaadile 1938. aastal. Skulptuuri modelliks oli Bracherti poolt poseerima kutsutud seitsmeteistaastane Käthe Zigan. Hetkel on ümbrus küll käest ära, aga loodetavasti on see ajutine.
Saksa arhitekti Otto Walter Kuckucki poolt projekteeritud ja aastatel 1907-1908 ehitatud veetorn ja mudaravila.
Torn oli mõeldud Rauscheni varustamiseks Veskitiigi lähedal asuvatest allikatest võetud veega . Vee- ja mudavannides oli võimalik võtta sooja mere- ja süsihappegaasi vanni, tehti muda-, elektri-, valgusravi ja ravimassaaži . Veetorni tippu, kiivrikujulise katuse alla, rajati vaateplatvorm, millelt avanes vaade merele. 1978 aastal paigaldati veetornile päikesekell, mis on valmistatud Svetlogorski kunstniku ja skulptori Nikolai Frolovi kavandi järgi. Praegu kuuluvad torn ja haiglahoone Svetlogorski sõjaväe kesksanatooriumile.
Kohalikke jalgrattateid tutvustav plakat
Keskväljaku lähedale jääb suurte põliste lehistega park
Pargi ajalugu ulatub juba ülemöödunud sajandi neljakümnendatesse aastatesse, kui kuninga käsul hakati massiliselt luidetele mände istutama. Siis istutati siia ka need lehised. Vähemalt nii annab ajalugu tutvustab stend teada.
Keset parki asub 1944 aastal (sakslastel oli sellel aastal aega veel sellistele asjadele tähelepanu pöörata!) paigaldatud skulptuur “Veekandja” (Wasser trägerin). Autoriks taas seesama skulptor Hermann Brachert
Pargiserval on skulptuur tigu. Svetlogorsk on ainuke linn Venemaal, mis kvalifitseerub Cittaslow liikumise kriteeriumitele vastavaks. Idee on pärit Itaaliast ja propageerib aeglast ja rahulikku elustiili ning sellele vastavat linnaruumi. Tigu on selles võtmes hea sümbol.
Pargi kõrval, Oktyabrskaja uulitsal asuv suurepärase arhitektuuriga saksaaegne maja
“Vana doktori” hotell, kunagine Tannenhof Pension, aastatel 1910-1912 ehitatud ja senini suurepärases konditsioonis hoone. Aastast 1945 sai see hoone üheks osaks Svetlogorski sanatooriumist. Kui 1990-datel ajad taas muutusid, tuli siia hotell.
Natuke tänapäevast ornamentikat. Üsna sobiv ja maitsekas
2021 aastal paigaldatud mälestusmärk langenud luurajatele. Ei tea, kas peeti ka kedagi kindlat silmas.
Siin kõrval on suur teater-kontserdisaal “Янтарь-холл”
Asub see aga just selle alla randa või siis rannast üles toova lifti juures, kus varem hommikul sai juba käidud. Seekord aga olen just üleval otsas
Lisaks liftile on ehitises veel kohvik. Saan siin ühe vana sõbraga kokku, kes on tulnud oma 50-da juubeli eest pakku. Et just täna ongi see õige ja tähtis päev, siis kostitab nüüd mind, kui oma ainsat külalist, hea -paremaga.
Kuigi õhtuks oleks loota veel palju ahvatlevamaid pakkumisi, tuleb ära öelda.
Sest minu aeg siin hakkab täis saama ja vaja on mõelda lahkumisele. Kaliningradi lennuväli “Hrabrovo” asub linnast umbes poole tunni autosõidu kaugusel ja peale lõunasööki mind siia ka kohale transporditakse.
Varem kitsad ja kõverad, augulise kattega teed on nüüd sirged ja siledad. Teede osas ongi siin edasiminek kõige märkimisväärsem. Kuigi nime poolest rahvusvaheline, siis hetkel siit kuhugi välismaale lennata ei saa. Kui Minsk välja arvata, aga see on välismaa ainult tinglikult.
Linnast lennujaama ja vastupidi saaks üsna mugavalt ja peaaegu tasuta (150 rubla ehk 1,5 €), ka spetsiaalse bussiga
Ei ole ka siin midagi uut selles, et peale turvakontrolli satud kohe lõhnaõlide kaubamajja. Valik on lai. Kas see on mingi lennujaamade kirjutamata (vôi kirjutatud?) seadus?
Arvestades maksevahendina kehtiva rubla praegust kurssi, on hinnad kohvikutes ja kauplustes lennujaama kohta täiesti talutavad.
Minu esmane prioriteet oleks olnud lennata Peterburgi, aga et piletiost jäi nö. viimasele minutile, siis kõige mõistlikumaks marsruudiks rahalises mõttes kujunes lennata läbi Moskva ja seda niiviisi, et kahe lennu vahele jääb suisa ligi ööpäev.
See avab jällegi võimaluse kohtuda parasjagu Moskvas viibiva sõbraga. Lennud toimuvad odavlennufirmaga “Pobeda”
Kuna homne lend Piiterisse on samuti samalt, Šeremetjevo lennuväljalt, siis on vaja leida ööbimiskoht siinsamas ümbruses. Kui viimati olin siin umbes aasta tagasi, lugeda saab sellest siin,
https://toomast.ee/uncategorized/sahhalin-ja-muud-september-2023/
siis oli öömajadega lihtne. Aga nüüd on olukord muutunud. Vähegi taskukohaste hindadega on ainult mingid kahtlased pisikesed urkad.
Pärast mitme sellise ülevaatamist ja hinna/kvaliteedi suhtes kõlbmatuks tunnistamist, maandume lõpuks jalutuskäigu kaugusele lennujaamast. Pole ka teab mis, aga ajab asja ära
Hommikul saab putru ka süüa. Sõber läheb toimetama, mina löön veel aega surnuks, enne kui terminali poole jalutama hakkan
Vaatamata kõiksugu piirangutele on väljumisgraafik tihe
Proovin Usbeki kööki. Tuleb natuke kahetseda. Isegi arvestades valuutakurssi on toit kallis ja võrdlemisi maitsetu. Trikk oli selles, et hindu silma ei hakanud ja üsna söökla mõõtu asutuses poleks nii kõrgeid hindu eeldanud.
Lennuk, nimega “Комсомольск-на-Амуре”, saab täis.
Peterburg.
Ka siin linnas pole mõnda aega viibinud. Nii palju, kui kuulen, on elu siin muutunud turvalisemaks, mis võiks kõlada üsna paradoksaalselt.
Endiselt on linn kangelaslinn – Leningrad
Ja see va leenin ikka seisab ja seisab ja ilmselt nüüd jääbki seisma.
Ise arvan, et see turvalisuse tendents võib hakata ajas muutuma ja mitte enam paremuse poole. Hetkel aga on tõesti inimesed viisakad, liiklus rahulik, linn puhas ja organiseeritud. Mõningaid lärmavaid joodikuid ikka silma hakkab, aga ülearust agressiivsust ei paista. Mis viga ennast täis juua
Mulle on alati meeldinud võimalus operatiivselt ja soodsalt kõht täis süüa ja selliseid võimalusi on siin palju.
Sööklateks, aga vahel ka koduste toitude restoranideks nimetatud kohtades on alati suur valik erinevaid roogasid ja kuna käive on tavaliselt suur, siis peaks pakutav ka värske olema.
Kõhutäis tuleb kätte vägagi soodsa hinnaga ja kiirelt.
Kui ei ole just kiire, siis saab lennujaama/lennujaamast linna liikuda liinibussiga. Buss nr 39 liigub peatusteta metroo ja lennujaama vahet pea iga paari minuti järel ja ei usu, et oluliselt aeglasemalt kui takso. Sõit maksab 65 rubla. Edasi kesklinna poole metrooga sõit võib osadel kellaaegadel juba kiiremini kohale viia kui takso. Metroo maksab tavapiletiga 70 rubla/kord. Aga ka taksosõit ei tohiks ülemäära kalliks osutuda, kesklinnast peaks lennujaama kohale saama suurusjärgus 1000 rublaga.
Pulkovo lennuväli on, vaatamata mitmete välismaa lendude puudumisele, endiselt vilgas ja rahvarohke.
Tabloolt saab täpsema ülevaate sihtkohtadest, kuhu praegusel ajal lennata saab.
Siin on ka nimevahetuse läbi teinud McDonalds.
Klientuurile pole selline vangerdus märgatavat mõju avaldanud
Lend Peterburist Mahhatškalaasse kestab 3h 20 min. lennukompanii Nordwind Boeing 737-800-ga.. Tegu on odavlennufirmaga, kus tasuta saab topsitäie vett ja tervitused svo-st osavõtjatele ning lastega peredele. Kõik muu on tasuline.
Samal ajal väljub samale marsruudile veel teinegi lennuk ja alles pardale minekul selgub, et oleme vales järjekorras. Aga õnneks mitte viimasel minutil. Lennuk saab täis.
Mahatškala lennuväli jääb linnast 23 km lõunasse. Kohe Kaspiiski nimelise eeslinna külje alla.
Lennujaam kannab kahekordse nõukogude liidu kangelase Ahmet Han Sultan’i nime. Tegu on huvitava tegelasega, kes sündis 20. oktoobril 1920 krimmitatari ema ja lakki isa perena Krimmis Alupkas, mis kuulus tollal Venemaa kodusõja ajal lühiajalisesse Lõuna-Venemaa osariiki. Huvitav, või siiski ka tüüpiline selle aja kohta on tegelase elukäik. Olles hävituslendur, osales ta II maailmasõjas kohe esimestest päevadest alates, sooritades hulgaliselt kangelastegusid. Siis aga, 18.–20. maini 1944 lubati tal võtta kolmepäevane puhkus, et külastada oma perekonda Alupkas. Juhtus see vahetult pärast seda, kui Nõukogude võim võttis Krimmi oma kontrolli alla. Ta tõi kaasa mitu oma sõpra, sealhulgas Nõukogude Liidu kangelase Pavel Golovatševi . Ühel hommikul üritas Amet-khaani majja tunginud NKVD ohvitser sundida Amet-khaani ja tema vanemaid Krimmist lahkuma, kuid nad keeldusid kuni Amet-khan tunnistas end Nõukogude Liidu kangelaseks. Tema sõjakangelase staatust kinnitas sündmuskohal viibinud Pavel Golovatšev . Seejärel asus NKVD ohvitser teda küsitlema tema etnilise tausta kohta, otsustas, et Amet-khaan on tehniliselt dagestanlane ja selgitas, et on olemas korraldus kõikide krimmitatarlaste küüditamiseks ja et tema venda Imranit otsitakse taga koostöö eest sakslastega. Terve päeva jätkas NKVD krimmitatarlaste väljasaatmist ja tema krimmitatarlasest ema saadeti kogumispunkti. Siiski vabastati ta pärast seda, kui teised Amet-khaani sõbrad õhuväelased sinna jõudsid ja tegid NKVD-le selgeks, et tema ja tema ülejäänud lähisugulased on väljasaatmisest vabastatud, kuna ta oli abielus lakiga ega peetud seetõttu enam seaduse silmis krimmitatarlaseks. Teda ja tema abikaasat ei saadetud välja, aga neil soovitati ajutiselt kolida Dagestani. Lõpuks mõisteti Imran 1946. aastal süüdi, kuid Amet-khani vanematel lubati siiski Krimmis elada.
Pärast Krimmi naasis Amet-khan oma rügemendi juurde ja jätkas lahingutes osalemist. Huvitavaks teebki just asja üle mõtisklemine, et milline orwellik kaksikoim peab inimesel peas olema, kui riik, mille eest Sa iga päev eluga riskides võitled, kogu Su rahva oma kodudest ära küüditab ja Sa ikka jätkad selle riigi eest võitlemist.
Ka siit saab päris mitmes suunas ära lennata
Enne ette arvamata teele minekut on mõistlik mõningad ettevalmistused läbi viia. Tavapärasele lisaks on siinsetes sanitaarruumides veel mõni lisaaksessuaar.
Linna saab väiksema liinibussiga, 100 rubla nägu.
Väljub see terminaliesiselt parklast
Takso aga maksvat 1000 rubla nägu. Linnast tagasi on viimane väljumine 21.00, edasi aga soovitab bussijuht Yandex taksot. Sellega saavat juba 700-800 rubla ots kohale.
Teel linna paneb hämmastama, kui palju ehitatakse kortermaju. Tohutu suured kompleksid ja mikrorajoonid on erinevas valmimisjärgus.
Samuti on töös suure mošeekompleksi rajamine.
Päris linnas on algamas tipptund ja sellega kaasnev liikluskaos.
Et hommikusöögist on jupp aega möödas ja lõunagi juba läbi, ei tee paha natuke peale süüa. Selleks sobib suurepäraselt kena väike söögikoht, kus jutukas mammi kuldhammaste välkudes meile kiirelt laua katab.
Kõht täis, pole veel hilja Kaspia meri üle vaadata.
Rannas on, nagu ikka mere kaldale jäävates linnades, hulka kalamehi.
Saak on küll niru, aga ega see ilmselt peamine eesmärk ei olegi, Uurin tuura ja musta kalamarja kohta, aga see ajab ainult naeratama. Kuskil kaugel ja teistel tasemetel siiski liikuvat seda kraami.
Rannaliiv koosneb üllatavalt suures koguses erinevatest teokarpidest
Kaldajoonega siin üsna paralleelselt kulgeb Aserbaidžaani suunduv raudtee
Liiguvad siin ka linnalähironge meenutavad koosseisud
Merel aga on näha üksjagu aluseid. Eks Kaspia äärde jääb ju ka palju suuri ja olulisi riike, seda mitmete toorainete tarnimise valguses kui ka muu transpordi koridorina.
Kui päris kaldapealne on üsna hooletuses, siis seda enam kontrastselt kena on linna pool raudteed asuv park
Siin on kõvasti vaeva nähtud ja tulemuslikult
Maksim Gorki poolt 20 sajandi Homeroseks nimetatud kohalikku päritolu luuletajale Suleiman Stalsky’le püstitatud mälestusmärk.
Mis laadi luuletajaga on tegemist saab aimu näiteks ühe ajalehes “Venemaa Kommunistline (enamlaste) Partei Peterburi Eesti osakonna häälekandja “Edasi” nr. 151, 7 november 1937″ avaldatud toreda luuletuse põhjal:
Rahvast on tulnud parki õhtut nautima üksjagu
Karussell. Puhas klassika.
Õige kohaliku tunnetuse saamiseks on vaja veel ka juuksuris käia. Ei saa öelda, et siin oma stiil puudu oleks
Tagasi lennujaama viib juba uuemat tüüpi reisibuss. Juht aga, vastupidi, on tüüpiline krimpsus näo, halli habeme kongus nina ja sonimütsiga kohalik. Üks reisija soovib oma 100 rubla vastu piletit saada. Peale hetkelist mõttesegadust välgatab juhil, avab kindalaeka, võtab sealt suure rulli pileteid ja küsib, mitut tahad. Nüüd on reisija kord hetkeks segaduses olla ja siis olukorrast aru saades üks pilet küsida, nagu makstud oli. Päris selge, et neid pileteid sealt pakist juba ammu pole kellelegi jagatud.
Tee linna ja lennujaama vahel on korralik 2+2 maantee
Selleks, et Dubaisse mineva lennuki peale saada, tuleb kõvasti vaeva näha. Algab kogu jant sellega, et ilma Dubaist tagasi/edasilennu piletita tšekk-inni teha ei lasta.
Sellele probleemile leiame me lahenduse, aga üks sama murega paarike tõstab kõva lärmi. Mees olla ameerika kodanik ja raha neil hetkel piletite ostmiseks polevat ja üleüldse, mis see lennufirma asi on, mis nad Emiraatides edasi teevad. Ametnik aga on jäik. Jätame nad jaurama ja hakkame oma probleemiga ise tegelema.
See mure murtud, satume piirikontrolli kimpu. Seda niisama kergekäeliselt ei seljata, aga ajapikku laheneb seegi. Lõpuks saab ootesaalis juba kergemalt hingata. Kuigi miski pole läbi enne, kui oled juba lennukis ja õhus. Ja mõni aeg tagasi Valgevenes maanduma sunnitud Ryanairi lennuki juhtum näitab, et isegi see ei pruugi aidata.
Kõik need piiriprotseduurid jätavad üsna halva maigu, vaatamata ilusale templile passis
Dubaisse saabudes ei huvita kedagi, kas sul on mingeid pileteid lahkumiseks või mitte. Tegelikult käib riiki sisenemine valdaval enamusel läbi automaatkontrolli ja see küsimusi ju ei esita.
Mingil põhjusel ei suuda väärt masin siiski minu nägu passipildiga kokku viia ja olen sunnitud ametnikuga suhtlema. Midagi ebameeldivat selles aga pole. Aga temagi kaamera peab tükk aega vaeva nägema, et minu nägu sellise rakursi alt jäädvustada, nagu tuvastusprogrammi jaoks sobilik on. Selle eduka läbimise puhul saan preemiaks templi passi.
Lennuk maandub Emiraatides mitte tavapärasesse Dubai lennujaama, mis on üsna kesklinnas, vaid ligi poolsada kilomeetrit eemale Al Maktoum International Airport’i. Siin mingit rahvasumma pole, teenindatakse ainult mõningaid lende ööpäevas ja seetõttu kogu taristu ka eriti ei tööta. Autorendid on kinni, sim-kaarti müüv hindu ei suuda poole tunni jooksul oma lahvkat nii käima joosta, et saaks selle va kaardigi osta. Liigume kesklinna
Dubais on graafik nii tihe ja kiire, et ei jää aega ringi vahtida. Kui, siis ainult bussisõidu ajal lennujaamast kesklinna poole viivasse metroopeatusesse.
Õnnestub kõik üsna hästi ja juba õhtuks saab siit põrgukuumusest jalga lasta.
Dubaist Bangkokki viib IndiGo nimeline lennufirma. Millegipärast on nad pähe võtnud, et ka nemad peavad ilmtingimata Taist väljalennu piletit nõudma, selleks et reisijaid pardale lasta. Absurdne, aga nii on. Õnneks pole selliste piletite organiseerimine väga keeruline ja olukord laheneb. Lend toimub ühe ümberistumisega Indias, Bangalores.
Bangalore Kempegowda lennuväli,
asub sellest India suuruselt kolmandast linnast ca 40 km põhja pool. Kogu linnastus elab ûle 15 miljoni inimese.
Ilm on soe, aga tuuline-pilvine ja tibutab vihma
Lennukilt tulijaid võetakse vastu kohe lennujaama hoonesse sisenemisel, et terad sõkaldest eraldada. Transiitreisijad jäävad siin kahjuks sõkalde rolli.
Kõigepealt hakkab dokumente kontrollima säravate pagunitega aga vana ja poolpime laigulises vormis ametnik. Nägu tähtis peas ja igal võimalikul juhul seda ka tegudega rõhutada püüdes. Kokku on transiitreisijaid kümmekond, aga enamuse kohta paistab midagi targutada olevat. Ühel proual paistis dokumendifotol mustad juuksed olevat, nüüd aga heledamad. Kohe kahtlane. Jms.
Edasi tuleb turvakontroll. Vähesed reisijatega kaasas olevad asjad lähevad läbi röntgeni, inimesed lastakse veel ka käsimetallidetektoriga üle. Ja ikka leitakse asju. Tikud/välgumihklid on eriti popp teema, need otsitakse viimseni välja ja konfiskeeritakse. See pole tähtis, et siia sai nendega vabalt lennata. Minul miskit sellist pole, seetõttu leitakse minu seljakotist mündid, mida pean seejärel ette näitama. Sellega asi ka piirdub. Hiljem, juba kodus, leian ikkagi jopetaskust pooltühja tikutoosi.
Kogu see jama võtab nii palju aega, et lennujaama endaga ei jäägi aega tutvuda. Mõned pildid saab siiski teha
Mina näen siin kahte puidust ketast, aga kunstnik Tarik Currimbhoy suisa siinse osariigi Karnataka rahu ja lihtsuse sümbolit, mis olla inspireeritud UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvast Hampi linnast. Pole kuulnudki. Kahjuks.
Praegusel ajahetkel lennujaamas just palju rahvast ei ole. Arvestades riigi elanikkonna suurust on see mõnevõrra üllatav. Kuigi, tõsi, valdav enamus saab lendamisest ilmselt ainult unistada.
Hea tahtmisekorral saaks välja lugeda, kuhu siit lennukid lendavad
Lennujaama sisekliima ja õhk on värske ja meeldiv, erinedes selle poolest suuresti minu eelnevatest India kogemustest pärit mälestustest. Aga eks hoones sees saab ka õhku hästi puhastada.
Lennukile pääsemiseks tuleb taas mitu korda oma pardakaarti näidata. Üks tõsisem kontrollorgan on veel. Siin soovitakse uuesti Taist väljalennu piletit näha ja uuritakse üle, kas reisijatel ikkagi on viisavaba pääs riiki. Lõpuks lastakse pardale.
Taisse sisenemisel keegi mingi äralennupileti vastu huvi ei tunne, tegelikult on siin samuti, nagu Dubaiski, automaatne piirikontroll. Arvestades aga hiljutist kogemust, lähen igaks juhuks kohe ühte vähestest veel inimestega varustatud kontrollpunkti.
Tais saab asju aetud sellise Nissaniga ja tee viib kuurortlinna Pattayale
Tempo on olnud kõrge ja see on kõhu tühjaks teinud. Käiku läheb esimene tänavarestoran
Suures valikus maitsvaid roogasid valmib siinsamas, klientide silme all
Selle “restorani” nägemus Tom Yamist on selline
Vene, valgevene ja ukraina kogukond on siin väga suur ja vene keel praktiliselt kõikjal kasutusel. Ja ega kohalikelgi sellistes oludes muud üle jää, kui ikka keelt õppima asuda. Sest vaevalt et tai keelt keegi siin õppida viitsib
Kliima võimaldab laia valikut eksootilisi puuvilju. Aga ei saa öelda, et hinnad just üliodavad oleksid
Troopikale iseloomulikult loojub päike kella kuue paiku, et juba 12 tunni pärast taas tõusta.
Ja alles pärast seda aega õige elu algabki
Toitu pakkuvaid kioske on lugematul hulgal. Paneb mõtlema, et kas ikka kõikidele jagub piisavalt kliente toorainet värskena hoidva käibe tagamiseks? Vaevalt.
Õhtune versioon Tom Yamist.
180 meetri kõrgune Pattaya Park Tower. Sellise kõrgusega paigutub hoone 76-le kohale Tai kõrgeimate nimekirjas. Torni keskel on paar korrust restorane.
Aga streetfood on ikkagi põnevam
Üks omapärane moodus toiduvaliku pakkumiseks.
Minu käik siia jääb paaripäevaseks ja juba ongi aeg lahkuda. Väljalend Emiraatidesse on hommikul ja majutan ennast võimalikult lennujaama lähistele alloleval pildil olevasse majutusse
Koht osutub suurepärase hinna ja kvaliteedi suhtega majutuseks. Rahvast praktiliselt polegi. Käin isegi basseinis sulistamas.
Toake näeb selline välja
Bangkokis on palju kanaleid ja üks selline eraldab ka minu hotelli lennujaamast
Hommikul kuuest liigun lennujaama. Rendiauto ära andmisega probleeme ei teki, olen olnud korralik kasutaja.
Suvarnabhumi lennuväli.
Asub Bangkoki kesklinnast umbes 25 km kaugusel. Nimi tähendab sanskriti keeles “kullamaad”, müütilist Budhha kuldset kuningriiki mis asunud kuskil Gangese jõest ida pool muistse U Thongi linna lähedal.
Tohutu suur, oma 32,4 km2 pindalaga üks Kagu-Aasia suurimaid. Eelmine aasta oli inimeste käive ligi 52 miljonit.
Suurepärane näide Tai traditsioonilistest motiividest skulptuuris
Kolme peaga draakon.
Ka terminalihoone on kolossaalne, olles ehitamise hetkel oma 563 000 ruutmeetriga maailma suurim omataoline.
Ka lennujuhtimis torn on maailma kõrgeim – 132,2 m.
Tohutuid pindalasid on koristama pandud robotid, kes edasi-tagasi mööda koridore kurseerivad.
Jääb aega veel mõnusat tai kööki nautida. Kuigi lennujaama toitudel on peaaegu alati probleeme autentsusega. Õnneks jääb vähemalt hind mõistlikkuse piiridesse
Sharjahi suunduv Air Arabia lennuk, Airbus A321 neo, saab võrdlemisi tãis.
Minu istekoha, 21F, mis asub tiiva kohal akna all, kõrval aga jääb koht vabaks.
Lennuki kapten annab teada, et lend peaks kestma 5h ja 55 minutit.
Sharjah
Siinne lennuväli, kuigi samuti mitte väike ja loomulikult rahvusvaheline, jääb ikkagi Dubai omale kõvasti alla.
Lennud on siit samuti rohkem regionaalset laadi
Passikontrollis keegi midagi ei küsi ja hetkega olengi tänaval. Kuuma on neljakümne kraadi kanti ja päike keevitab otse lagipähe. Aega on umbes nelja tunni jagu. Kasutada võib seda aega näiteks klassikaliste autode muuseumi külastuseks. Asub see isegi sellises rasketes klimaatilistes oludes võimaliku jalutuskäigu kaugusel.
Üks eksemplar on suisa tänavale pargitud.
Muuseumi kõrval on klassikaliste autode huviliste klubi. Mis iganes seal ka ei tehta.
Muuseum on muidugi muljetavaldav, et mitte öelda vaimustav.
Kõik eksponaadid on nagu uued või siis veel enam. Natuke paneb isegi mõtlema sissepääsu eest küsitav 10 kohalikku raha, mis teeb alla 2,5 euro. Võiks siis juba päris tasuta olla.
Kui ikka on veel aega ja ei taha lennujaama tavaliselt üsna klassikalisi söömisvõimalusi kasutada siis on võimalik muuseumist jalutada mõnda kohalikku söögiurkasse.
Siin saab neljal väikesel laual süüa liialdamata sadat erinevat rooga. Üks neist näeb selline välja
Jalutamine aga pole kõige kergemate killast. Lisaks kõrvetavale kuumusele pole siin eriti jalakäiatele mõeldud. Sest ilmselt käivad siin tänavail jala ainult teab mitmenda sordi inimesed. Õnneks on maanteedel vähemalt piisav kivist teepeenar millel kõndida. Aga üle suure magistraali naljalt juba ei saa. Veel on võimalus tarbida tanklatoitu. Samuti saab tanklas nautida mõnusat jahedat atmosfääri
Al Salaf Al Saleh Mosque
Siit edasi viib mu tee juba Katari, aga sellest kirjutan lähemalt teises postituses.
https://toomast.ee/uncategorized/katar/
2025.
Reis kandis endas mitmeid erinevaid eesmärke. Üks nendest arenes omasoodu selleni, et jaanuaris 2025 tuleb veel korra Kaliningradis käia. Sõidan välja pühapäeval, 19 jaanuaril. See talv, kui üks meeletu lumetorm välja jätta, on olnud soe ja ebatalvine. Ka praegu on neli kraadi sooja ja teed on puhtad.
Marsruut saab olema täpselt sama mis eelmine kord. Aeg võimaldab teha ühe pikema jalasirutuspeatuse ja plaanin selle jätta enne täielikku pimenemist Riiast umbes 40 km kaugusele jäävasse Jelgavasse, (ajalooliselt eesti keeles Miitavi, saksa Mitau, Mittau) mis on linn juba aastast 1573. Liivimaa ordu lagunemise järel 16. sajandil oli Miitavi Kuramaa hertsogiriigi pealinn ja Kuramaa hertsogi residents. Tänapäeval elab siin ca 54 000 inimest
Saabun poole viie paiku ja pargin Postisaarele viivale jalakäijatele mõeldud Mitava silla lähedusse.
Sama kaugele ülesvoolu jääb maanteesild, millest äsja olen ülle sõitnud
Et õhtuhämarust kauaks pole, sean kiirelt samme, et vähemasti teelt nähtud hiigelsuurele lossile jõuaks pilgu peale visata. Siin olen juba sellel maanteesillal, vaade ülesvoolu linna poolitava Lielupe jõe ühele harule, millele on ka omaette nimi antud – Driksa.
Diagonaalis üle ristmiku jääb linna nime kandev hotell
Taamal paistab Uus Sünagoog. Sellel kohal asus 1890-datel aastatel ehitatud sünagoog ,mis hävis Teise maailmasõja ajal ja taastati aastatel 2011-2018
Natuke juutide ajaloost siinkandis
Königsbergi juudi kogukond moodustati 1671. aastal ja 1756. aastaks oli selles 307 juuti. Esimene sünagoog ehitati 1680. aastal Tragheimis, tol ajal linnast väljas. 1756. aastal püstitati Forstadti piirkonda (praegusest Leninski prospektist läänes) Preisi kuninga Friedrich II loal sünagoogihoone , mis põles 1811. aasta tulekahjus . 1815. aastal ehitati samale kohale uus sünagoogihoone – Synagogenstrasse 2. Õigeusklikud juudid paistsid silma liberalismiga. Nad lõid oma kogukonna Adat Israel ja ehitasid oma sünagoogi aadressil Synagogenstrasse 14 1893. aastal. Peakogukond ehitas aastatel 1894-1896 katedraali vastas Lindenstrasse linna uue ja suurima sünagoogi , mis avati 25. augustil 1896. Seda sünagoogi hakatigi nimetama uueks sünagoogiks ja Synagogenstrasse 2 asuvat sünagoogi vanaks sünagoogiks . Uus sünagoog ulatus 46 meetri kõrgusele ja oli üks kaunimaid Saksamaal. Lisaks oli Königsbergis Hasiidi sünagoog Feuerstrassel ja sünagoog “Polnishe Shul” (פּויליש שול) nn lähilinnades (Vordere Vorstadt), mis ehitati 1855. aastal ja rekonstrueeriti aastal 1910. 1933. aastal oli Königsbergi juutide arv 3170. Selleks ajaks oli Königsbergis viis sünagoogi. Pärast natside võimuletulekut põletati Kristalliöö ajal 9.–10. novembril 1938 Königsbergi sünagoogid ja hävitati need. Pärast pogrommi jäi suhteliselt puutumata vaid üks sünagoog – “Adat Israel”, seal peeti ja viidi kogukonna jumalateenistusi kuni 1942. aastani. Sünagoogi viimane rabi oli 1. aprillil 1936 Yosef Dunner. 1944. aasta augustis hävitati Briti õhurünnaku ajal Königsbergile viimane sünagoog.
17. oktoobril 2011 toimus Kaliningradis pidulik sünagoogi vundamendi esimese kivi paneku tseremoonia . Üritusel osalesid piirkonna pearabi David Shvedik , kohaliku juudi kogukonna esindajad, Kaliningradi juht Alexander Jaroshuk ja Leedu Kaliningradi peakonsulaadi kultuuriatašee Romanas Senapedis.
Uus sünagoog on mõeldud kahe tuhande inimese jaoks. Taastamise viis läbi 14. juulil 2011 asutatud “Kaliningradi linna sünagoogi ehitamise fond” , mille asutajateks olid kuulus Kaliningradi ärimees Vladimir Katsman ja juudi usuorganisatsioon “Kaliningradi juudi kogukond”. Tulevase hoone kohas asunud tsirkus viidi linna teise piirkonda. Sünagoogi rekonstrueerimistööd lõpetati 2018. aasta novembris, seega päris värske ehitis.
Sünagoogi juurest otse üle Pregolja jõe kahte haru ühendava kanali silla jääb kuulus Königsbergi Katedraal
