Aafrika 2025

26. jaanuar.

Homme hommikul 6.45 on väljalend. Marsruut Tallinn-Brüssel-Accra-Cotonou. Üsna ebaharilikult seekord väga ajahädas ei olegi. Vaatan veel kaasavõetavad asjad üle, aga kuidagi ei õnnestu kotti täita. Lihtsalt niisama pole ka mõtet asju kaasa võtta. Päris täpselt enam ei mäleta, mis asjad viimati juba olemas olid ja ega ei tea ju ka, mis neist veel alles on. Seega varuriided liiga ei tee. Veel leiab reisikotist kingitused auto hoiustajale. Selleks on eesti-teemalised kohvitass, õllekann, lipp ja veel üht teist pudi padi. See on äraantav pagas. Teine asi on seljakott, sinna saab natuke tehnikat kaamerate ja tahvli näol. Ongi kogu lugu. Negatiivse poole pealt saab mainida, et blogi kirjutamine on sattunud ohtu. Nimelt ei õnnestu mul enam oma lehele sisenemine. Et on pühapäeva õhtu, siis kiiret abi pole ka kuskilt loota, aga loodetavasti õnnestub vähemalt homme sellega midagi ette võtta.

27 jaanuar.
Lennujaama sõiduks koguneme poole viie paiku Kaare tänaval. Mihklil on keegi varsti lennukiga saabumas ja seetõttu saab tema autoga kohale sõidetud ja auto parklasse jäetud.
Esimest lendu sooritab Air Baltic. Reisikaaslastel on pagas täpselt 23 kg peale timmitud, aga teeme väikseid vangerdusi. Annan kergelt purunevad asjad Miku kohvrisse ja saan teistelt konservikotid vastu. Nii toimides õnnestub ka minu kott panna kaalul 15 kilo näitama. Lennule registreerimine sai eile internetis ära tehtud, nüüd vaja lihtsalt pagas ära anda. Oleme ainsad lennufirma kahe töötava leti juures. Küsitakse ka Benini viisat näha. Sellega seoses tekib väike segadus, sest annan teise passi, mitte selle, mille number on viisal. Ei tulnud selle pealegi, et lennujaama töötajad pole kuulnudki lisapassidest. Aga nii see tõesti on, mõlemad preilid olid väga imestunud ja lisaks veel ka kahtlustavad. Aga saime siiski asja aetud.

Lennuk saab nii kolmveerand täis. Lennuaega lubatakse 2,5 tundi, ilma sihtkohas tuulist, 15m/s ja 10 kraadise soojaga. Kui maandume hakkab parasjagu valgenema

Järgmine lend on 12.30. Parasjagu jääb paar tundi aega, et mõni avantüür ette võtta. Et Brüsseli kesklinn väga kaugele ei jää ja rongiühendus paistab sage olevat, otsustame sõita kesklinna jäävasse keskvaksalisse, vaadata seal pool tunnikest ringi ja siis lennujaama tagasi sõita. Mõeldud-tehtud.
Õige rongi leidmise ja piletitega on muidugi natuke probleeme. Siin tuleb mängu abivalmis reisikonsultant, kes kiirelt kõik küsimused lahendab. Rongid käivad ca kümne minuti tagant, sõit kestab kakskümmend minutit ja pilet edasi tagasi 22€ nägu. Mida on üksjagu palju. Samas annab selle summa lennujaamas passides sama kiirelt ära kulutada, ilma meie uue pealinna keskust nägemata. Ostame konsultandi aktiivsel osalusel piletid, saame täpsed juhtnöörid edasiseks käitumiseks ja niiviisi leiamegi endid üsna pea kahekorruselise rongivaguni teiselt korruselt.

Juhendi järgi tuleb maha minna teises peatuses. Kui see kätte jõuab, passime koos paari teise reisijaga ukse ees, mis ei avane. Ei aita ka ukse kõrval oleva rohelise nupu vajutamine. Indrek teeb ühe eestikeelse tähelepaneku, millele samakeelselt reageerib üks proua, kes ütleb, et selline asi juhtub temaga siin kahekümne aasta jooksul esimest korda. Võtab nõutuks. Ega teha polegi midagi, sest juba hakkab rong edasi liikuma. Jääb loota, et järgmine peatus tuleb ikka varsti, mitte tunni pärast. Õnneks nii ka läheb.

Saame ilusti tagasi suunas väljuvale rongile ümber paigutuda.

Kuigi teoreetiliselt jõuaksime ka veel nüüd keskvaksalis välja minna, siis arvestades äsjast juhtunut, otsustame rohkem pinget mitte peale kruvida ja sõidame joonelt lennujaama tagasi. Graffiti tundub kuuluvat raudteega kokku nagu tähed ja kuu. Seda igal maal ja nii ka siin. Pole kunagi aru saanud, mis nende inimeste peakoore all toimub, kui nad lähevad poodi, ostavad hunniku aerosoolvärve ja siis teevad selliseid asju nagu alloleval pildil. Pärast peaks vist rahuldust tundma?

Lennujaamas tuleb läbida veel nii turva- kui ka passikontroll.

Viimane toimub automaatkioskis. Selle järgselt oleme sektoris T, kust toimuvad lennud justnimelt sellesse maailmajakku, kuhu oleme suundumas. Seetõttu on ka spekter tugevalt tumedamasse kaldunud. Parasjagu on väljumas lisaks meie lennule veel lennukid Ouagadougousse, Kinshasasse, Doualasse ja Banjuli. .

Olles peale passikontrolli läbimist avastanud, et selles sektoris T puudub praktiliselt igasugune võimlaus midagi hamba alla saada, just seda me aga järelejäänud ooteaja jooksul plaanisime teha, otsustame tagasi põhiterminali osasse minna. Aega veel on. Aga selgub, et see polegi niisama lihtne, selline manööver käib ainult läbi transfeeri bussiga ja ilmselt seejärel juba tuleb uuesti turvakontroll jms. Selliseks pikaks vangerdamiseks ei pruugi samuti aega jaguda ja piirdume siinse pakutavaga, mida palju pole. Ainuke toit mida pakutakse, on alloleval pildil ja see kiosk on hetkel kinni.

Lõpuks on käes aeg lennukile minna.

Lennuaega Accrani, kus toimub vahemaandumine, lubatakse 6,5 tundi. Selle aja jooksul saab korra süüa ja paar korda juua, kasutada multimeediaekraani ja magada.

Magustoiduks jäätis.

Osa rahvast väljub peatuses ja pardale tuleb arvukas tiim koristajaid. Et kõigile tööd ei jagu, siis osa peavad imiteerima koristamist ja nii nad siis käivad mööda lennuki koridore edasi ja tagasi, tehes, nagu otsiks mingit prügi. Kõrgema kategooria alla käivad ilmselt tegelased, kellel ranitsa moodi tolmuimejad seljas ja see annab alust juba võrdlemisi tähtsa näoga ringi tatsata. Aga lõpuks saab ka nende aeg otsa ja asemele saavad tulla uued reisijad.
Lennuaega Cotonouni on napid 40 minutit.
Esimene tegevus saab olema passikontroll. Peale prantsuse keele siin mingit muud keelt ei aktsepteerita, aga pole ka väga vaja seletada. Näpujäljed, pilt ja tempel passi. Seejärel juba kohe kioskite taga paikneva pakilindi juurde asju ootama.

Oodata saab üksjagu, meie pagas tuleb viimaste seas. Seejärel asjad läbi skänneri ja oledki vaba. Lähme õue.

Majutus sai vaadatud koos lennujaama transfeeriga. Peaukse ees on trobikond inimesi, käes erinevate nimedega paberid. Enda oma kuskil silma ei hakka. Et lennujaamas leviv tasuta wifi õue ei levi, siis pressin ennast sisse tagasi ja kirjutan majutusele. Lubavad, et auto saabub 15 min pärast. Kasutan seda aega natukese kohaliku sularaha hankimiseks. Kurss siin on 1€ = 650 CFA. Vahetuseks on vaja passi, millest ka koopia tehakse.

Auto tõepoolest saabub.

Hotelli vormistamine võtab üksjagu aega, aga tehtud ta saab.

Ühe hüvena on siin wifi, teine peaks olema hommikusöök. Allpool väike galerii nendest kahest toast, mis täna öösel meile kuuluvad. Väikese numbri peale tõmbame tikku ja mulle jääb see lühike.

Ärkame, kui väljas juba valge. Hoolikas kohalik elanik on minu akna taga hügieeniprotseduuridega. hoogu sattunud.

Hommikusöök, see väljareklaamitud superior, näeb välja järgmine.

Õnneks saame seda kõvasti tuunida kaasa toodud sealihakonserviga. Hotelli välisilme päevavalgel.

Seejärel aitab administraatoritüdruk meid transpordiga Sita Lodge, auto juurde.

Auto on alles ja tervitab meid kohe sissesõidul teeserval.

Aga auto näeb välja puhas ja terve. Rehvid ka kõik täis.

Selle koha peal, kuhu me auto aasta tagasi parkisime, on nüüd suur ja peagi valmiv maja.

Peremeest pole, aga talle helistatakse ja ta lubab tulla. Seniks aga tellime hommikusööki kolme muna omleti ja värske salati näol.

Oodata saame tunnikese, seejärel boss saabub. Anname üle kaasatoodud tagasihoidlikud Eesti temaatikaga suveniirid, aga kõige rohkem paistab huvi pakkuvat komplektile lisatud lihakonserv.
Jutu käigus selgub, et autol olla ikkagi kõik rehvid aja jooksul tühjaks vajunud ja nad olla need siis, kui oma tulekust teavitanud olime, uuesti täis pumbanud.
Auto käivitub poolest pöördest ja peale progresseeruva rooste mingeid muid nähtavaid kahjustusi pole märgata. Kraamime kogu tavaari korraks muru peale maha, pakime kõik uuesti koos kaasatoodud asjadega sisse tagasi, jätame peremehega tänuavalduste saatel hüvasti ja lahkume.

Võtame suuna tagasi lennujaama poole, et seal vaal raha vahetada ja kohalik SIM kaart hankida. Võib olla on hinnatase seal natuke ebasoodsam, aga võib olla ka mitte. See-eest saab asjad kindlasti ja ühes kohas aetud. Ja saabki.
Oleme veeretanud erinevaid plaane edasiseks päevaks, aga lõpuks otsustame ikkagi kohe Nigeeria poole ajama panna.

Eero saabub küll alles 31 jaanuar, aga kuna tal on ainult nädalane viisa, siis ülearu palju meil seal riigis aega pole. Sim- kaardi ostmine Beninis oleks võinud seega olemata olla.
Teel piiri poole, kuhu jääb suurusjärku 30 kilomeetrit. laseme paagi värsket kütust täis. Maksab see kraam siin 720 cfa liiter. Bensiin on märksa odavam, nii 600 kanti. Nigeerias kindlasti odavam, aga hetkel on mobiilsuskindlus ka väga oluline.
Enne piiripunkti alale sissesõitu on tõkkepuu.

Lisaks muudele dokumentidele tahetakse näha ka pruuni kaarti, mida meil ei ole. Ka see, et me alles eile lennukiga saabusime ja nüüd järsku juba autoga siin, tekitas hämmeldust. Esialgu paistab, et meid tahetakse tagasi saata seda kindlustust ostma, aga selgub, et seda saab ka piiripunktis endas vormistada. Jalutan koos paari juba ligi litsunud “fixeriga” asja uurima.
Nii ongi. Vastav tegelane istub piiripunkti ees pingil ja asub kohe toimetama.

Aastase kehtivusega kindlustuse kogu Ecowasi territooriumil, aga lühemaks ajaks ei pakuta, saab 25000 CFA eest. Lähen auto juurde tagasi, satelliidid kogu aeg ümber. Ilmselt neist enam lahti ei saa. Kui enamus räägib üsna arusaamatult, siis ühe inglise keel on kaunis sorav. Ilmne näide keeleoskuse vajalikkusest, sest tõenäosus, et keegi selle aktiivsuse eest väikese preemia saab, on tema puhul kohe märgatavalt suurem.
Saame loa liikuda ja sõidame piiripunktile lähemale.

Benini ja Nigeeria piirikontrolli formaalsused toimuvad kõik mugavasti ühe katuse all. Algab protseduur kollaste passide kontrolli ja temperatuuri mõõtmistega. Kõik paistab määrustepärane olevat. Edasi tuleb Beninist väljumine. Selleks on ka neid eviisa pabereid vaja ette näidata. Järgmiseks suudab meie põhifixer meile selgeks teha, et Benini tollile on vaja natuke raha viia. Küsib 15000, kaupleme 10000. Auto on tegelikult lubatud 30 päeva asemel siin ikkagi aastakese vedelenud, aga olen peaaegu kindel, et kuigi tüüp arvatavalt õiges suunas minema läks, siis tegelikult ta selle raha oma tasku pani, hämades tagasi tulles, et kui lõpuks see kindlustuse paber valmis saab, siis ta sinna veel mingi templi sealt Benini tollist pidavat peale saama. Seda muidugi ei toimunud, sest vahepeal olime juba ennast Nigeeriasse sisse möllinud ja käis auto tollivormistus. Selleks täideti suur ja uhke kahe poolega paber, mis usutavuse suurendamiseks ka hulga allkirju ja pitsateid sai.

Vahepeal sai järgi antud valuutavahetajatele ja hankisime Nigeeria sularaha. CFA selles riigis ei kehti ja alles jäänut saab taas kasutada Kamerunis. Siinset valuutat, nairat, vahetati meile kursiga 1€ = 1400, mis on vist üsna kehva. Aga et vahetasime vähe, pole see nii oluline.
Auto sisseveo paber, mis väljastati kuuks ajaks, maksis 40000 nairat. Aga enne veel, kui see kätte antakse, on vaja selleke suurte bosside kabinetis nende õnnistus hankida. Üks kahest tegelasest on kaunis tõre, istudes minu poole seljaga ja ei vaevu ennast liigutamagi. kõigepealt saadab mind passikoopiat tegema. Õnneks neid autos jagub. Siis on vaja teh passi koopiat. Seda varuks pole. Fixer haistab võimalust kasulik olla. Õnneks ja ilmselt ka spetsiaalselt on sama hoone keldrikorrusel, jah siin on ka selline, koopiakeskus. Saan vajaliku koopia ja teen ka endale ühe. Järgmiseks nõutakse minu passi, mille olen juba autosse jätnud. Kappan järele.
Lõpuks vaja sellest sisseveo paberist neile kahte koopiat. Nüüd on tee juba tuttav. Koopiate tegemine ei ole kallis, aga et tüübil pole raha tagasi anda, siis lasen meile ka mõne eksemplari teha. Kui nüüd suur boss neid minu koopiaid näeb, saab ta õige pahaseks. Seletan asja ära, et need on vahetusraha eest ja et ikka on hea dokumentidest varukoopiaid omada, aga see teda ei rahulda. Saan ikkagi oma originaali kätte ja oma koopiate võrra vaesemana minema.
Viimase ja kõige tüütuma asjana tuleb veel abilistest vabaneda. Selgitan talle, et ta sai juba 10000 cfa-d, mille endal jätmist ta loomulikult tagasi ajama hakkas. Nüüd olevat vaja veel Nigeeria tollikontrollile mingit raha anda, et saaksime kohe ära sõita. Tegelikult oleme tõepoolest juba kontrollitsoonist läbi lubatud ja pargime tõkkepuu taga teeserval. Piirdume minimaalse annetusega, mis tegelast üldse ei rõõmusta. Lisaks teeb veel solvunud nägu, et tema ise üldse midagi ei saavat. Aga rohkem raha ei tule, tegelikult ei teinud ta ka midagi, peale kaasa töllamise.
Territooriumilt väljasõidul on veel üks kontroll, kes vaatab auto sisseveo paberit ja passi ning soovib seejärel “Welcome to Nigeria”.

Esimesed muljed Nigeeriast on hoopis teised kui Beninist. Tee on kehva, suurte aukudega. Tohutult on inimesi ja veel rohkem kõikjal vedelevat prügi. Liikumiskiirus on olematu, sest lisaks kõigele muule on teel tihedalt teesulud. Neid on täitsa jaburalt palju, vahest on 50-100 m vahedega oma 5-6 kontrolli. Osade juures seisavad ikka erinevates vormides ja sageli ka automaatidega relvastatud inimesed, aga on ka täiesti erariietes tegelasi. Et on juba pime, siis käib agar taskulampidega vilgutamine. Enamus juhtudel meie huvi ei paku ja tark taktika paistab olevat tervitada ja samal ajal juba tõkete vahelt läbi veereda. Kui ikka tõke eest tõmmatakse. Sageli on selleks suurte okastega improviseeritud siil, mille otsa küll sõita ei tahaks.
Eero tulekuni on kaks tervet päeva aega ja algselt plaanisime, et äkki jõuab selle ajaga pealinnas Abujas ära käia. Aga vist ei jõua. Kuni töötab veel Benini internet, vaatame mingi majutuse Lagoses, sest hetkel tundub et sellises rahvamassis laagripaika pimedas küll leida pole võimalik.
Mingil hetkel muutub kitsas ja auguline tee 2+2 maanteeks. Kohe kaovad ka kontrollpunktid. Tee on uus ja aukudeta, ainult et liiklus käib mõlemal teeosal mõlemas suunas. Mõne aja pärast selgub ka tegelik põhjus. Nimelt lõppeb üks suund suurte betoonblokkidega, ilma mingisuguse võimaluseta teisele teeosale üle minna. Äärekivid ka nii kõrged, et üle punnitamine võib halvasti lõppeda. Ei jäägi muud üle kui nüüd juba vastassuunas kogu tee tagasi sõita.
Et Lagose majutuse täpsed koordinaadid jäid hankimata, siis lihtsalt aadressi järgi selles tohutus megalinnas ilmselt midagi üles ei leia. Kell ka juba palju ja nii keeramegi teeserval ennast reklaamiva majutuse poole.

Majutus maksab 12000 niarat, mis teeb ca seitse eurot. Selle eest saab ventilaatori ja konditsioneeritud toa

koos privaatse dušši ja wc-ga.

Ruumidel on kõrgendatud turvalisus

Jääb veel lahendada küsimus, kuidas maksta saab. Kaardimakse ei lähe läbi ja cfa- d rääkimata € või dollar ei sobi. Lõpuks saadetakse kohaliku rahavahetaja järele, kes on nõus meile cfa vastu vajaliku hulga kohalikku andma.

Niipalju, kui teekonda salvestus, saab näha järgmiselt kaardilt

29 jaanuar.
Öö jooksul jõuab elekter korduvalt ära minna. Aga magada sai. Ilmselt aitas kaasa ka eilse päeva toodetud väsimus.
Lubatud hommikusööki ei paista kuskilt. Vaatame natuke ringi. Hotellil on ka privaatne tagahoov.

Pakime oma asjad autosse ja et selle aja jooksul pole märgata, et lähiajalgi midagi toimuma hakkaks, otsustame edasi liikuda.

Vaja on lahendada kaks probleemi. SIM kaart ja rahavahetus. Võtame suuna Lagose kesklinna poole. Viimased paar kilomeetrit on sõit kulgenud piki Oguni ja Lagose osariigi piiri, peale allolevat silda jätkub Lagose osariik. Paremal paistab Ologe Lagoon.

Laguuni kaldal on näha suuremat turgu, kus paistavad muu hulgas ka kala ja liha. Samas ehitatakse erineva suurusega puidust veesõidukeid. Mõne puhul paistab küll kahtlane, milline võiks laevukese merekindlus olla.

Linn ise on juba pihta hakanud. Suur osa liiklusest koosneb ühissõidukitest, mis kõik paistavad kollast värvi olevat.

Ühes viisakamas kaupluses saab natuke varusid täiendatud, tänane plaan on sõita linnast välja  loodusesse laagerdama.

Ega suurt miskit muidugi osta pole, pind on küll suur, aga nagu kerge nõuka-aja stiilis on üks ja sama toode piki riiuleid laiali laotatud.

Kaupluses on ka eraldi pagaritöökoda. Sealt toodete ostmine on küll natuke komplitseeritud, tuleb poekassasse minna, öelda, mida soovid, ära maksta ja siis kviitungiga saiakeste järele minna. Aga asi on seda väärt, parimad pagaritooted seni ja ka edaspidi kogu reisi vältel. Eriti suurt poolehoidu saab reisiseltskonna poolt pirukasse pandud muna. Saab suisa hüpoteese püstitatud, et kuidas see muna sinna pirukasse ikkagi saab.

See, et sind on märgatud, saab alati kinnitatud kõikjalt kõlava “white, white” hüüete järgi. Aga õnneks ei kõla need eriti ähvardavalt.
Tohutud slummid, mis prügimägedest erinevad selle poolest, et seal elavad inimesed, vahelduvad natuke viisakamate rajoonidega.

Mingil hetkel on ka maantee täitsa ok

Prügiprobleem on muidugi akuutne ja põletamisega seda tegelikult ei lahenda. Aga proovitakse ja see toob endaga kaasa õhusaaste, mis on kohati päris hingemattev

Peatume erinevate pankade juures, aga ükski neist valuutat ei vaheta. Soovitatakse “black marketit” mida saab siin mitmeti tõlgendada. Mingis teeäärses kioskis õnnestub peale pikemat pusimist internet kuidagi jooksma saada. Möödume Nigeeria Rahvusteatri väravast. Teatrihoone ise siia ära ei paista, aga peaks olema 1976 a valminud ülisuur, 8000m2, ehitis.

Meie teise, rahamure, lahendamiseks otsustame lennujaama proovida.

Ja ei eksi. Ka kurss on märgatavalt parem kui piiril, 1645.

Kui valdavalt saab erinevate kontrollpostide puhul kasutada sellist taktikat, et ametniku, kes sinule oma tähelepanu on pööranud, töstetud käe ja “hi, how are you” või “good day” lausega oled segadusse ajanud ja ta selle tulemusena sind selle asemel, et kinni pidada, hoopis vastu tervitab, oledki juba võidus. Sest selle ajaga oledki kontrollpostist läbi veerenud. Aga alati see ei tööta. Näiteks praegusel juhul, kui kontrollijad on enne valgusfoori, kus põleb punane tuli. Kontrollija küsib lube ja auto dokumente. Sellel viimasel on kuupäev 28 jaanuar. See on dokumendi väljastamise päev, aga tema luges seda kui kehtivuse lõppkuupäeva. Jaurab ja jaurab, aga päästab ära alles ligiastunud teine ametnik, kes kolleegile asjad ära seletab. Nagu anekdoodis, kus üks miilits oskab lugeda…
Liikumine tihedalt asustatud piirkonnas on väga aeglane ja kell on juba tiksunud sinnamaale, et vaja kiiresti liikuda ööbimiskohta otsima. Selleks suundume Lagosest välja, mööda maanteed E1, põhja jäävatele, kaardil osalt rohelisena märgitud, aladele.

Selline see maantee välja näeb, vahetult enne Oguni jõe sillani jõudmist

Peale Abeokuta poole maha pööramist muutub aga tee, mis kaardil kannab nime Muhammadu Buhari Expy, selliseks:

Abeokutasse, mis on Oguni osariigi pealinnaks, jõuame kella kolmeks. Elanikke võiks siin olla nii 600-700 tuhande kanti. Alloleval pildil on St John’s Anglican Church

Enne laagripaiga otsingut, mida plaanime teha linna taha jääval, kaardil rohelisemana märgitud, territooriumil, käime ära veel ühe vaatamisväärsuse juures. Maastik on siinkandis muutunud lainelisemaks ja kivisemaks ja Abeokuta linn ongi osalt suurte kivirünkadega kaetud küngastele rajatud.

See loob huvitavaid vaateid suurte kivimürakate vahel olevatest majakestest

Linna ajaloo kohta nii palju, et Abeokuta tekkis 1825…1830. aasta paiku, mil egbade (jorubate) hulka kuuluvad Ibadani ümbruse avamaa külaelanikud pidid Dahomeest ( Dahomee oli Aafrika kuningriik tänapäeva Benini aladel, mis eksisteeris aastatel umbes 1600 kuni 1894, kui riigi viimane kuningas Behanzin alistus prantslastele ning Dahomee liideti Prantsuse koloniaalimpeeriumiga). tulevate orjaküttide eest põgenema ning varjuma praegust linna ümbritsevatesse kaljudesse, ajades ära kohalikud dahomeelased. Jorubad olid põgenenud oma Oyo kuningriigist põhja poolt hausade maalt rünnanud fulbede eest. Abeokutas moodustasid nad vaba konföderatsiooni, milles iga rühm säilitas oma kombed, riitused ja osalt isegi külanimed. Mis tähendab, et täielik etniline segasumma suvila siin.

Ühe sellise suurema kaljumäe juurde on tehtud tagasihoidlik turismikeskus. Nimeks Olumo Rock. Seda kasutati 19. sajandil hõimudevaheliste sõdade ajal tavaliselt loodusliku kindlusena. Varsti see üle majakatuste paistma hakkabki.

Külastamine maksab 1500 raha ehk siis 90 senti. Ostu sooritamise tõestuseks saab ka piletid.

Suur hoiatussilt annab teada, et kogu kulu objekti külastamisel peab piirduma piletiostul kulutatud summaga, mingeid lisarahasid kellelgi enam nõuda pole õigust.

Nimi olumo on kahe sõna kombinatsioon: “olu”, mis tähendab jumalat/ jumalust , ja “mo”, mis tähendab vormitud. Tänapäeval võiks mäkke ronimise asemel sinna ka liftiga sõita, kui viimane töötaks.

Aga ümbritsevale linnale saab siit tõesti hea ülevaate. Pildi servas paremal paistab Egba Central Mosque. See ehitati 1925. aastal 1830. aastatel püstitatud kõige esimese mošee kohale ja minu jaoks näeb see siit hoopistükkis mitte islami kiriku moodi välja. Põhjus selleks on, et ehitise kujundasid Afro-Brasiilia tagasipöördujad Brasiilia barokkstiilis koloniaalkirikute arhitektuuri põhjal.

Kalju kõrval puude all käib ka tagasihoidlik kaubandus. Meile miskit põnevat pole

Kivi nagu kivi ikka. Sellega tutvumiseks on rajatud erinevaid treppe

ja otsa ronimiseks ka redeleid paigutatud

Turnime meiegi nii palju kui saab

Käime lõpuks kõikvõimalikud kivitagused -ja alused läb, ronime alla mööda lifti kõrvale ehitatud treppi pidi ja seejärel tarbime veel kohalikus kohvikus pakutavat. Üllatavalt söödav ja ei maksa samuti praktiliselt midagi, ei tasu oma gaasi kulutadagi.

Nüüd aga pitsitab juba aeg, sest troopikas, teadagi, pikka pidu pole. Kui päike horisondi taha kukub, on pime ja siis juba naljalt laagriplatsi ei leia.
Suundume linnast veel põhja poole. Teeserval katkematult toimuvalt turult soetame mõned sibulad ja juba ära puhastatud ja tükeldatud ananassi, mis siinkandis ülimaitsev ja praktiliselt tasuta.
Lõpuks leidub ka teest eemal ja piisavalt privaatne laagriplats.

Päev on olnud väsitav ja eks see palavus mõju ka, seega suurt teha midagi ei jaksa/viitsi. Söögiisu pole ja nii istumegi päris pimedani lihtsalt niisama ja peale kaheksat kobib igaüks oma telki. Pimedusega koos on ka loodus uuele elule ärganud. Segakoori lisandub aina uusi ja uusi, valdavalt ilmselt linnuhääli, aga ka tsikaade ja kes teab veel kelle hääli.
Alguses on telgis palav, jätan ukse lahti ja lasen hooti puhuval tuulekesel olukorda natuke leevendada. Õnneks sääski ei ole. Lähen veelgi kaugemale ja keeran end ringi, peaga ukse poole. Nii on küll jalad kõrgemal, sest telk sai paigutatud just selliselt, aga värske õhk on hetkel vajalik. Varsti küll panen ukse kinni ja keeran ennast “õiget” pidi. Mingid tegelased on ikkagi jõudnud juba kaasüürilisteks tulla ja aeg-ajalt jalutavad nüüd üle minu. Lõpuks õnnestub siiski uinuda.
Laagriplatsi koordinaadid. 7.271446,3.347985
Tavaliselt marsruudi talletamiseks kasutusel olnud tahvelarvuti on sõidu ajal kuidagi tühjaks saanud ja autolaadijaga talle enam eluvaimu sisse ei õnnestunudki puhuda, seega teekonda tänase kohta ei ole ja homse kohta on ka küsimärk.

30 jaanuar.
Looduse hääled asenduvad hommiku lähenedes aina enam lähemalt ja kaugemalt kostuva kukelauluga. Peale kuut lisanduvad siia aina tihemini ka mootorsõidukite tekitatud müra ja muud inimtekkelised helid. Ka naabertelkidest ennem kostnud norskamine kipub hääbuma. Aeg on tõusta.

Üllatav on, et telk on kuiv, nii tavapärast kastet ei ole üleüldse. Ainult õrn niiskus laes. Mihkel aga kaebab, et tema telgi lagi suisa tilgub. Anomaalia.

Kiirustada kuhugi pole vaja. Hommikune ilm on samuti meeldiv, temp jääb kuhugi 24 kraadi kanti. Peale lõunat ilmaennustuse kohaselt ilm selgineb ja lubatakse 38 kraadi. Varsti tulevad suure raginaga võsa vahelt ka esimesed külalised

Valmistame mullustest produktidest maitsva hommikusöögi.

Eelmisest aastast on autos veel kohvigi järel

09.15 stardime. Sõidame mööda teed edasi, et mitte juba tuldud teed korrata. Varsti tuleb osariigile nime andnud 480 km pikkune Oguni jõgi (või on siis osariigi nimi antud jõele, mis tundub vähetõenäoline)

Jõel on palju funktsioone. Üks näiteks on pesu pesemine. Antud juhul on see võrdlemisi ebaharilikul viisil

Piki jõekallast kulgeb raudtee. Valdav enamus Nigeeria raudteed on 1067 mm laiune ja ehitatud Briti koloniaalajal. Peale iseseisvumist on see taristu unarusse jäetud. See siin on üks kahest pikemast raudteeharust, mis viib Lagosest nii kaugele kirdesse kui 1126 km kaugusele Nigeri piiri lähedale Ngurusse ja selle ehitamist alustati aastal 1896. Värskemaid andmeid ei ole, aga aastal 2013 oli see liin siin, Lagos-Kano, ainukene töötav raudteeliin riigis. Sõit Kanosse kestis 31 h.

Väike mälestusmärk Oodua Rahvakongressile, kohaliku etnilise rühma, jorubade, rahvuslikule organisatsioonile. Selle rahvuse hulka kuulub umbes 21 % riigi rahvastikust ja nende keel on hausa, ibo ja inglise keele kõrval üks Nigeeria neljast põhilisest keelest.

Natuke infot, mis küll üle 15 aasta vana, aga põnev sellegi poolest, saab kuulata Vikerraadio arhiivis olevast saatest riigita rahvad

https://vikerraadio.err.ee/784893/riigita-rahvas-jorubad

Tee viib põhja poole ja muutub aina sõidetavamaks. Asustus on üllatavalt hõre. Aga meditsiiniteenustega selgesti kaetud. Kui vaja, tuleb appi kiirabi tuk-tuk.

Metsikut loodust muidugi pole, kogu maa on mingit pidi kasutusel. Enamasti mingite põllulappide või istandustena. Lihtsalt need erinevad meie tavapärasest nii tugevalt, et esmapilgul ei tunne kultiveeritavat maalappi äragi. Varsti ületame ühe hetkel kaunis veevaese jõesängi ja ühtlasi satume Oguni osariigist Oyo osariiki

Teeme sillal väikese peatusegi.

Lõpuks jõuame kaarega põhja- lõuna suunas kulgevale suuremale asfaltteele F-200 ja saame taas tagasi liikuma hakata. Abeokutasse seekord sügavale sisse ei liigu, libistame piki linnaserva. Taas ristub meie tee selle üle sajandi vana raudteega.

Ka linna äärealadel käib vilgas tegevus.

Lagosesse liigume nüüd idapoolsemat maanteed pidi, mis on küll suur aga kohutavas seisukorras. Kuigi 2+2, siis reaalselt saab valdavalt kasutada ainult ühte teepoolt, millel sõidetakse suvalistel teepooltel suvalises suunas. Saatjaks tihti tohutu tolm.

Teeme ühe pikema peatuse tanklas, kus õnnestub seinakontaktist tuleva vooluga lõpuks tahvelarvutile eluvaim sisse puhuda.

Edasi Lagose poole läheb liiklus aina hullemaks. Sõit käib kõigil radadel kõikides suundades.

Pole muidugi ka imestada, sest linna elanikkond on suurusjärgus 21 miljonit ja koos eeslinnadega suisa 40 miljoni kanti. Ühel veokal meie ees on kiri, mis annab teada, et sellel autol on keelatud salakaupa vedada))

Oleme endale vaadanud valmis öömaja lennujaama lähedale, kuhu öösel nelja paiku maanduv Eero saaks hommikul kohale tulla. See osutub päris meeldivaks eramajutuseks, kus suurusjärgus 30 dollari eest neli inimest kenasti majutatud saab. Auto saab sisehoovi parkida, kõik muu koos köögiga on ka olemas.

Seni, kuni majutaja kohale saabub, kasutan võimalust ja lasen kõrvalasuvas juuksurisalongis oma karvkatet piirata. Tegemist ei ole just Pedajaga. Aga lühemaks saab.

Kogu ümbruskond on ilma elektrita, kuigi kaablid igas suunas on olemas. Majaomanik paneb generaatori tööle ja nii saame elektrit. Numbrisse sisse möllitud, teeme väikse tiiru ümbruses. Suurt tiiru ei hakka ette võtma. Isegi üsna karastunud reisimeeste jaoks on lähim ümbruskond üsna väljakutsuv. Paremat sõna hetkel ei leia. Aga selle lühikese tiiru jooksul saame endale portsu õhtusööki ja siis veel ühte teist.

Toiduga hangeldatakse kohe öömaja kõrval tänaval

Selline take away ports riisi koos ubade, terava kastme ja loomalihahautisega maksab 1500 raha.

Loomaliha on küll tihkem kui kautšuk ja jääb tarbimata.
31. jaanuar

Eero saabub poole seitsme paiku hommikul. Generaatorist lõpeb kütus umbes tunni võrra hiljem. Sellega seoses või siis sõltumatult ei tule ka kraanidest enam vett. Kogu ümbruskond ongi siin pidevalt elektrita. See paistab täitsa tavaline, kuigi elektriliinid ometigi mööda tänavaid kulgevad.

Perenaine tuleb kell kümme ja see saab ka meie liikuma hakkamise ajaks.

Auto valmistab ebameeldiva üllatuse mitte ära kustuva laadimistule näol. Ei aita ka klassikaline pöörete tõstmine. Lähem uurimine tuvastab, et rihm on peal ja pingul, rihmaseib käib ka ringi, aga geneka võll ei pöörle. Seibi sees olev “tirr” on otsad andnud.

Tuleb teenindusse suunduda. Õnneks selliseid kohti siin ikka leiab. Võib- olla olid eilsed telefonide/tahvli laadimisprobleemid ka osalt sellest lähenevast õnnetusest tingitud.

Satub õnnekombel olema selline meister kes üsna ruttu saab aru, mida vaja teha on. Genekas maas, rändab see mototranspordiga kuhugi spetsialiseeritud töökotta. Loodetavasti tuleb ikka tagasi ka.

Aeg muudkui venib ja et see päris raisku ei läheks, otsustame ka stabika kondi vahetuse tellida.

Kella üheks saabub lõpuks genekas tagasi. Sees midagi vahetada vaja ei olnud, rihmaratas aga on nüüd jäiga vastu vahetatud. Läheb koostamiseks.

Varsti hakkab see kondi vahetamine protsesse pidurdama. Asi on selles, et vanad jäänukid on nii kinni, et käivad töömehele üle jõu. Vaja on värvata lisatööjõudu keevitajate tiimi näol, kes probleemi lahendavad.

Selle käigus saab uus kahju tekitatud poolassi kaitsekummi sisse keevitusega augu põletamise näol. Auk kummis aga, teadagi, midagi head ei tähenda. Kohalik rahvas on leidlik ja auk saab kiiresti klaasiliimiga ära paigatud. Kaua selline lahendus efektiivne on, selgub muidugi tulevikus

Kella kaheks on asi sealmaal, et auto käib ja krutitakse ratast alla. Siin selle teeninduse välisvaade ongi. Autod saab korda otse teeserval.

Üks päev peaaegu sisustatud. Edasi jääb veel linnast välja sõita. Mingi imelik pallike posti otsas Olopomeji Park’ nime kandvas kohas. Kus see park ise on, jääb arusaamatuks

Liigume esialgu piki Lagose Laguuni ehitatud 11,8 km pikkust Third Mainland Bridge pidi, mis on hetkel Aafrika pikkuselt teine sild ja maantee E1 osa. Laguun paistab olevat madala veega ja see võimaldab linnal või täpsemalt slummidel kasvada ka selle pinnal. Saatjaks ilmselt lakkamatu prügi põlemise suits.

Siitkaudu jõuame Lagose saarele. Keerame suurelt teelt maha ja satume kohe tänavaturu haardesse

Üritame suuremale teele tagasi saada. Kristuse Apostliku Kiriku, mis on esimene nelipühi kirik Nigeerias, peakorter.

Siia jääb ka tüüpilisi nõukaaegseid magalarajoone meenutav korrusmajade rajoon

Lõpuks saame taas liikuma. Osborne Rd. Paremale jääb mošee, Dolphin Estate Central Mosque

Alfred Rewane Rd. Siin hakkab silma üks KFC restoran

Kella kolme paiku jätame Lagos Islandi seljataha, ületame Falomo Bridge -nimelise silla ja jõuame piirkonda, mis kannab nime Lekki

Üle silla paremale jääb Fiki Marina nimeline paadisadam. Nagu lippude järgi näha, üsna rahvusvahelise haardega.

Kella viieks oleme läbi häda ennast kuhugi linna piiridele pressinud, aga ummikud ei taha lõppeda. Ummikus seisvad autod annavad hea võimaluse tänavakauplejatel oma kaupa pakkuda.

Samuti saame ise silmitseda, mis imesid siin liikluses liigub ja juhtub. Pildil jäätmekäitlus – sõiduauto, kes paistab olevat spetsialiseerunud pakendijäätmetele.

Suurem suund on riigi pealinn Abuja, aga täna loodaks enne pimeda tulekut kuhugi laagrisse jõuda. Selleks oleme sihiks seadnud mereranna kuskil Eleko Beachi kandis.

Tee randa ja rand ise on kõike muud kui meeldiv. Mingil põhjusel pressivad siia ka erinevad suured veoautod. Käimas on (või siis ei käi, vaid on pooleli) erinevad ehitusobjektid.. Tolm on tihe. Lisaks peatab veel politsei. Vaikselt hakkab ümber saama esialgne liialt positiivne kuvand kõikide kontrollijate heasoovlikusest. Linnas saime juba kõrvetada ja oleme nüüd ettevaatlikumad. Näha on, et hirmsasti tahaks natuke rahakest küsida, aga kuidagi ei julge otse küsida, silmaga nähtavat põhjust nagu ka pole. Lõpuks saame edasi liikuda.

Ookeani kallas on tihedalt asustatud ja meie esialgne mõte merevett katsuda saab erinevate agressiivsena tunduvate tüüpide kohalolu tõttu ära muudetud. Arvukad prügimäed erilist liivaranna-idülli eriti ei toeta ka

Jalgpall on siinmail populaarne mäng. Kindlasti on paljude poisikeste peas lootus niiviisi ennast sellest vaesusest välja rabeleda.

Rannapiirkonda sisenesime nö. ümber nuka, välja sõidame aga ametlikku sissepääsu kaudu. Hea veel, et ilma raha maksmata rannast ära saame. Seda suuresti tänu sõidustiilile, mis ei tohiks jätta kahtlust, et me mitte mingil juhul seisma jääda ei kavatse. Siitkaudu ilma rahata sisse kindlasti poleks saanud.

Tagasi maanteele saamiseks tuleb uuesti läbida nüüdseks veel kaootilisemaks muutunud ummik. Teel on lõik, kus hästi mahub liikuma ainult üks rida autosid ja kuna mõlemalt poolt pressib autosid peale, tagurdamiseks ka ruumi pole, siis tulemuseks on paras segadus. Lõpuks saame Lekke – Epe Expressway’le ja hakkame liikuma põhja suunas. Tee serva jäävad mõned laohooned,

aga ka päris mitu ilmselt kinnisvara arendust, mis on peale suursuguse aia ja sissepääsu millegipärast toppama jäänud.

Kuskil siin Lekki poolsaare idaosas peaks asuma ka Aafrika rikkaima inimese ja oma 28,3 miljardiga maailma rikkaima mustanahalise tiitlit kandva Aliko Dangote omanduses olev ja just nüüd valmis saav nafta rafineerimise tehas. Selle projektiga on seotud veel äärmuslikke numbreid. Täisvõimsusel suudab tehas töödelda 650 000 barrelit toornaftat päevas, mis teeb sellest suurima omataolise tehase. Tehase maksumus aga on 19 miljardit dollarit. Tehast toormega varustab 1100 km pikkune merealune torujuhe, mis on samuti pikim omataoline maailmas. Kogu tootmisahel pakub 135 000 täistöökohta.

Veel rekordeid. 2019. aastal paigaldasid hollandlased Dangote rafineerimistehasesse maailma suurima toornafta destilleerimiskolonni , mis kaalub 2350 tonni. Oma 112 meetri kõrgusega on see veidi kõrgem kui esimese inimese Kuule viinud rakett Saturn V (110,6 m) ja 16 meetrit kõrgem kui Big Ben . Samal aastal püstitati veel mitu rekordit, kui paigaldati maailma raskeim rafineerimistehase regeneraator – raskeim ese, mida Aafrikas avalikul teel kunagi transporditud, kaaluga 3000 tonni ja mis on samas ka maailma raskeim üksik teraskonstruktsiooni detail. Meie tee selle tehase territooriumist ei möödu, sõidame hoopis üle laguune ühendava veekitsuse poolsaarelt välja, sest siin ei paista seni ööbimiseks sobivaid kohti olevat.

Päike langeb kiiresti ja juba paistab, et jäämegi laagriplatsi leidmisega hätta, aga, nagu vahest juhtub, leidub viimasel hetkel üsnagi sobilik lage plats mitte kaugel teest.

Õhtuks keedame potitäie suppi ja juba paistab, et saamegi rahulikult magama minna.

Meie lambid on ikkagi kellelegi silma jäänud ja kolm tegelast tulevad juttu ajama. Õnneks satuvad lihtsalt uudishimulikud olema. Aga rahvast tuleb juurde ja asi hakkab natuke muret tekitama. Tegu olla kohaliku kogukonna maaga ja nüüd on vaja minna kuningaga kohtuma, et meie siin viibimine nö ametlikult vormistada. Nõudmine on range ja ära öelda ei õnnestu. Kuna neid rahuldaks ka ühe inimese visiit, siis Eero saabki endale austava ülesande meid esindada ja kuningaga kohtuma minna.

Selgub, et kuningas on vana ja haige, maikuus 90 saav, aga uudishimulik tegelane.

Lõpuks saame loa ööbima jääda. Ja hommikul lubatakse külaekskursioon korraldada. Tänane päev kaardil:

01. veebruar.

Vaatamata varasele magama minekule, saab ikkagi seitsmeni põõnatud. Isegi suure maantee lähedus ja sellelt kostev pidev liiklusmüra ei ole takistuseks.

Telki on kuidagi suutnud sisse imbuda paar sääske, samuti on kondentsi rohkem kui eelmisel telkimisel. Laagrist ärasõidul liigume läbi kohaliku väikese kuningriigi. Selle pildi peal oleva tara taga peaks olema kuningaloss või siis “kuningaloss”.

Hakkame liikuma pealinna Abuja poole, valides selleks väikese ringiga kulgeva läänepoolse tee. Mingi hetk märkame, et ees liikuval veoautol on eesti numbrimärk

Tavaline on, et kohtades, kus autod on sunnitud kiirust vähendama, käib agar kauplemine. Vahest aga ei saa hästi aru, mida need inimesed parasjagu teevad, kui pole näha, et nad midagi müüksid. Nagu sellel pildil siin natukene enne Bode Sadu asulat.

Teepervedel ja ka mujal on näha suures koguses erineva romutasemega autovrakke. Tihti saab imestada selle üle, et seisma on jäänud väga kallid ja välimuse poolest korralikud autod. Ilmselt on mõni selline jupp puru, mida kohalikus võtmes pole võimalik vahetada/asendada/järgi teha.

Päikeseloojangu ajaks oleme suutnud maha sõita 460 kilomeetrit. Vabatahtlikke peatusi on olnud kolm. Korra keha kergendamiseks (minul seda soovi kogu päeva jooksul ei tekkinudki. Joon suhteliselt vähe ja et on hirmus palav, siis ilmselt lahkub niiskus kehast higistamise abil). Teise peatuse teeme siis, kui kütuseosuti hakkab alla poole näitama. Sellisel puhul on alati targem esimesel võimalusel taastada täis paak.

Tankla asub teede A7, mida mööda parasjagu liigume, ja A14 ristumiskohas, Ilorini nimelise linna eel.

Seekordse tankimise statistika on selline.

Kolmas kord ostame juurde joogivett. Seda saab autoaknast teha.

Rohkem põhjust autot seisma jätta ei olnud

Lisaks sellele on veel sunnitud peatused. Need on seotud erinevate ametnikega. Mingid lihtsamate ametkondade tegelased on relvastatud ainult pikkade kaigastega ja kui ees on tee vaba, siis võib proovida nende peatumismärguandeid ka ignoreerida. Aga sellised on vähemuses, tavaliselt ollakse ikka karjakaupa ja kalašnikovidega. Kui valdavalt saab tervituste ja lühema-pikema jutuajamisega hakkama, siis ühel korral on selge, et peatamisel on ainult üks eesmärk. Teadagi, mis. Tüüp veab mind kohe tagavararatta juurde, leiab sellelt mingid numbrid ja teatab, et rehv on juba liiga vana ja seda kasutada ei tohi. Sulaselge seaduserikkumine, mida tuleb kohe menetlema hakata. Mingit tuju pole midagi maksta ja nõuan ülemust. Eks nad kõik paku kohe ennast ülemuseks. Järgmisena ähvardan helistama hakata, kuhu vaja. Kuigi see ei paista nagu mõju avaldavat, siis kui ma seda ka reaalselt teen ja rääkima hakkan, siis Eero näeb, kuidas raha pommiv politseinik teistele käega märku annab, et me ikka helistamegi kuhugi. Seejärel hakkab asi lahenema. Anname pudeli vett, oma load olen juba enne tagasi saanud ja liigume edasi. Eriti kentsakas on saada riielda või suisa trahvi lahtise turvavöö eest. Kuigi meiega seda enam eriti sageli ei juhtu, oleme kunagi oma õppetunnid juba kätte saanud. Kentsakas on see selle pärast, et teel liiguvad sellised transpordid, mille puhul mingitest vöödest pole keegi kuulnudki.

Või siis sellised veoautodele ehitatud võrkkiigelaadsed reisijakohad, milles veetakse ilmselt kaasas transporditöölisi.

Paljud kohtumised võimuesindajatega täna on lahenenud nende endi käest kuuldud lausega “happy new month”. Tõepoolest, on ju täna esimene veebruar. Kui enamasti on sellised kontrollijad mehed, siis kord satume ka naisinspektori peale, kes valge hambarea välkudes ei häbene küsida, mida me talle ka head tõime. Vabandan viisakalt, et ma ei olnud selliseks situatsiooniks ette valmistatud ja hetkel nagu midagi pole.

Rääkides teeoludest, siis need on seinast seina. Kuigi enamus tänasest vahemaast peaks olema mitmerealine maantee, siis tavaliselt pole üks maantee pool veel valmis või siis on varem valmis saanud pool juba nii lagunenud, et liiklus käib ikkagi ainult ühel teepoolel. Ja võib jätkuda nii ka siis, kui teine teepool juba ok on, nagu alloleval pildil

Aga näha on, et ikkagi üritatakse. Paaris kohas on muidu 2+2 lõigul järsku ühel suunal väike külake paarikümne väikse onniga ees ja tees on katkestus. Paarisaja meetri pärast läheb tee jälle edasi. Palju on selliseid kohti, kus ühelt uuemalt teejupilt teisele saamiseks tuleb läbida tolmune, liivane, kivine ja tohutute aukudega takistusriba.

Tihti on see veel lisaks ka väga kitsas.

Kuna olud on karmid, siis sellistel lõikudel on autode katki minemine veel eriti kiire juhtuma. Kui siis niigi kitsas kohas üks, või mis veelgi hullem, kaks rekkat juhtuvad seisma jääma, on kaos täielik. Väga sagedased on ka külili, avariilised või maha põlenud veokid.

on üsnagi arusaamatu, kuidas antud konkreetses kohas oleks üldse võimalik rekka külili saada. Meistrid..

Temperatuur, mis hommikul oli meeldiv 23-24 kraadi, on nüüd kruttinud ennast 35-36 peale. Kuna konditsioneer ei tööta, siis sõidame aknad lahti. Seetõttu saavad need peene tolmuga lõigud olema eriline katsumus, sest siis on ikkagi mõistlikum aknad kinni hoida ja autosisene temp tõuseb väga ruttu.

Mingil hetkel hargneb tee kaheks. Vasakpoolne haru suundub põhja poole ja seda mööda saab ka Nigerisse. Kuna viimane on ilma merepiirita, siis veetakse ilmselt suur osa kaupu sinna just läbi Nigeeria sadamate ja Lagosest tulev kaubavoog lähebki valdavalt siit kaudu. Ja hea on, sest meie hoiame paremale ja kohe on suur hulk veoautosid ja muud liiklust vähem.

Kuigi asulate vahel leiab päris pikalt tühje alasid, siis on need tühjad ainult tinglikult. Tegelikult on kogu maa kasutusel ja ilmselt, kui mingi ime läbi leiaks metsiku loodusega maalapi, siis oleks sellel kämpimine veel rohkem problemaatiline. Üks peamisi tegevusalasid, mida siin viljeletakse, paistab olevat puusöe tootmine. Seetõttu on ka need viimasedki kasvavad puud suures ohus. Kõikjal on märgata saviga kaetud tossavaid utmiskuhjasid ja et tuult pole, siis on õhk lisaks tolmule ja muule tossule veel ka sellest suitsust paks. Kergelt paneb silmadki kipitama. Juba praegu, kus riigi rahvaarv on ca 240 miljonit, on need kodanikud selle nagu rändrohutirtsude parv, paljaks söönud. Aga tänaseid trende vaadates ennustatakse aastaks 2050 siia elanikke juba 390 miljonit ..

Lõpuks tuleb ikkagi mingi otsus vastu võtta ja keerame teelt maha vasakule. Maastik on võrdlemisi tasane üksikute puudega, puude vahele jääv ala aga on kõik vagusid täis.

Kuna on kuiv, siis praegu siin midagi ei kasva ja see annab lootust, et äkki pole siia seetõttu ka kellelgi asja. Autoga liikumine on vaevaline ja natuke ohtlikki, sest palju on teravaid maast turritavaid matšeetega maha lõigatud põõsa või puuvarsi, mis tihti on piisavalt kõvad, et ennast läbi rehvi torgata. Aga meil pole tungraudagi.

Lõpuks pargime endid ühe põõsapuhma taha ära, pimeneb ka juba ja loodetavasti pole meid teelt väga näha.

Mõni natuke tasasem koht telkide jaoks leidub samuti.

Õhtusöögiks saab taas kiirmakaronid sibula, majoneesi ja sealihaga.

Ega palju muud valmistada polegi. Toiduainete valik on siin väga piiratud. Võiks veel riisi teha või neid kohalikke juurikaid praadida, aga häda on selles, et eelmise talve varudest oli alles ainult kolm vist Guineast ostetud gaasiballooni, milles oleva gaasi kütteväärtus samuti madal. Siin aga pole me seda tüüpi balloone müügil juhtunud nägema. Seega peab selle kütteainega samuti kokkuhoidlikult ringi käima.

Kui söögid söödud ja õues kottpime ( kuud on ainult õhukese kummuli suluna näha ja valgust ta eriti ei anna) ilmuvad mitte kaugel nähtavale kaks taskulampi. Tõmbame oma valgused maha ja jääme vaikselt lootma, et meid ei avastatud. Sest mine sa tea, kohalik kuningas ei pruugi enam nii lahke olla ja tegelikult liigume juba pikemat aega moslemitega asustatud piirkonnas. Eero poolt täna tsiteeritud factbook, mille andmetel on siin süvenenud probleemid banditismiga ja 40 % elavat allpool vaesuspiiri, ei sisenda samuti soovi kottpimedas mingi kohalike jõuguga maid jagama hakata. Tundub, et läheb õnneks. Igatahes kobime telkidesse ja proovime madalat profiili hoida.

02 veebruar.

Tänane öö nii hästi ei maganud. Kõigepealt ei tahtnud uni tulla. Maantee ka ikkagi siinsamas ja kuigi ööseks jääb liikluse intensiivsus mõnevõrra väiksemaks, siis ei katke see kunagi. Mõnes mõttes on ööseti isegi parem sõita. Kella viiest aga hakkas kõlama see allahi värk kuskil mošees. Kuked kirevad ja Eero ka juba kondab ringi. Poole seitsmest on piisavalt valge, et toimetama hakata.

Kliima on muutunud kuivemaks ja mingit kastet enam ei teki. Otsustame seekord hommikusöögi edasi lükata, panustades pealinnale. Hommikused temperatuurid on üllatavalt meeldivad, jäädes päikesetõusul 20 kraadi juurde. Koos päikesega muidugi hakkab see number kiiresti tõusma.

Liikuma hakkame kaheksast, olles enne üritanud salongifiltri kloppimise abil salongi sisenevat õhuvoolu suurendada. Suhteliselt edutult, nagu selgub. Mis umbes, see umbes.

Vahelduseks viib edasi täiesti sõidetav ja hõreda liiklusega tee. Hommikupäike paistab otse silma.

Üsna pea sõidame üle Nigeri jõe lisajõe Kaduna. Jõe nimi kohalikus hausa keeles tähendab krokodilli. Need viimased on küll ammu kadunud, tõenäoliselt käekottideks maskeerunult maalt pagenud. Vaatamata üüratule reostusele annab vee olemasolu ikkagi kasvatada lähikonnas näiteks riisi ja muid saadusi, mille kasvamise jaoks on vesi elutähtis. Teab, kas osa saastest vee kaudu ka toitu edasi kandub? Eks kindlasti.

Vahepeal saab hea tee ka otsa, aga lootust on, mehed juba tegelevad asjaga.

Bida asula juures läheb tee kaheks. Põhimaantee viib otse Abudja poole ja on tihkelt seisvatest veoautodest umbes. Teine marsruut teeb väikese ringi põhja poolt, aga paistab olevat, vähemalt alguses, täitsa sõidetav. See osutub küll ainult osaliselt nii olevaks, kohati on pikalt peene tolmuga ja liivalõike, aga see on seetõttu, et käib ( või noh, tegelikult ei käi, kedagi pole eriti näha) tee-ehitus. Seega varsti on siin tõenäoliselt juba mugavam liigelda.

Maastik muutub kuivemaks

Sissepääs Talba-nimelisse eeslinna elamurajooni

Ka siin on liikluses mõningal määral tuk-tuke märgata

Paljud sõiduautod ja väikebussid aga on tõelisteks veoautodeks muutunud

Kella üheteistkümneks olemegi jõudnud Nigeri osariigi pealinna, Minna nimelisse linna.

Et piirkond on valdavalt moslemiusuline võib järeldada mošeedest.

Üle pika aja on näha mõnda kaasaegsemat hoonet.

Ühe sellise juures peame kinni.

Söögikoht tundub päris proovimist väärt.

Julgemad lisavad riisiportsjonile ka tüki tundmatu eluka liha, alalhoidlikumad seda igaks juhuks ei tee. Magustoiduks jäätis.

Supermarketi osas midagi vajalikku silma ei jää. Klient saab endale poes viibimise ajaks personaalse saatja.

Viimase tegevusena enne Abuja poole edasi liikumist saame siin kohviku kraanist veekanistri täis panna.

Daga asulas kohtume taas maanteega A124 ja sealt saabuva veokite tulvaga

Kohe ka igasugu avariisid rohkem

Ületame Gurara jõe. Kuskil selle jõel, mitte kaugel siit, peaks olema üks väheseid sedalaadi turismiatraktsioone Nigeerias – 30-meetrine kosk. Eurooplaste jaoks avastatud alles sada aastat tagasi, 1925. Kuna hetkel on kuiv, siis jões paistab vett vähe olevat ja loodetavasti me väga palju ei kaota koske mitte nähes.

Arutleme teemadel, et millistel põhjustel võiks turist veel Nigeeriasse tulla. Paljudel maadel on oma kindlad nö turismimagnetid. Aga mis võiks siin olla sellist, mis meelitaks? Ei suuda väga midagi välja mõelda. Kogu 20 Eesti suuruse pindalaga riigi peale on kaks UNESCO maailmapärandi nimekirja objekti. Esimene on Osun-Osogbo püha metsasalu, midagi meie hiiemetsa sarnast. Viimane selline põlismetsa jäänuk kogu maal. Teine on Kirde-Nigeeriasse Adamawa osariiki jääv Sukuri kultuurmaastik.
Mõned huvitavad objektid on siin siiski veel. Üks selline on enne pealinna Abujat asuv Zumo Rock.

Monoliitne 1125 m. üle merepinna kõrguv kalju.

Teeme autoga tiiru ümber.

Isegi teoreetilist üles ronimise võimalust ei paista, kuigi võib päris kindel olla, et ega inimene ei loobu ja kuidagi seal üleval ikka käiakse.
Abuja erineb muust riigist nagu meie ülejäänud siinsest rahvast. Vähemalt kesklinn. Kuna linn on noor, siis on ehitised samuti uued. Kuna tegu on ikkagi pealinnaga, siis on siin esindamist leidnud ka erinevate riigis levinud usundite pühakojad. Pildil 12 apostli katedraal – Cathedral of the Twelve Apostles

Mõned näevad päris kaasaegsed välja.
Tänavad on laiad, siledad ja tühjad, kauplejaid pole näha. Võib olla on osa põhjust ka tänases pühapäevas.

Kui aeg on laagripaika leida siis selline meie tagasihoidlikele soovidele vastav leidub paremat kätt mõnevõrra teest eemal mingil koristatud põllul mitte kaugel jõest, miskit praegusel kuiva perioodil on vaevu voolavaks nireks kuivanud.

Saame olla üsna omaette.

Pimeduse saabudes ronivad oma peiduurgastest välja konnad ja algab kontsert. Vähemasti kõlab nagu konnakontsert. Taas vaatleme planeete, mida palja silmaga on hetkel peaaegu ühel joonel näha kolm.

Päeva lõpuks kujuneb number läbisõidumeerikul 380 km. kanti.

3 veebruar, esmaspäev.

Tänane öö tundus meeldivamate killast. Põõnatud saab suisa kolmveerand seitsmeni. Keegi segamas ei käinud ja ka hommik möödub uhkes üksinduses.

Kastet pole vaatamata ojakese lähedusele tekkinud. Täna istume enne teele minekut hommikusöögilauas.

Teeme ka lühemaid jalutuskäike ümbruskonnas. Kuskil foonil töötab mootorsaag. Näha on hiljutiste puude langetamiste jälgi.

Ilmselt saab ka siinsetest viimastest suurtest mango- ja muudest puudest lähiajal paar kotti sütt teeserval.

Liikuma saame veerand üheksast. Loodus muutub vaikselt mägisemaks ja seetõttu ka rohelisemaks. Maantee, arvestades eelnevate päevade kogemusi, on täitsa uskumatult hea. Uus 2+2, auke pole üldse, liiklus on hõre.

Ilmselt pole see suund sobilik transiidiks ja seetõttu pole ka palju veokaid. Gudi asula juures ületame taas raudtee. Port Harcourtist alguse saava teise, veelgi pikema raudteeharu, mis jõuab välja Kirde-Nigeeriasse Borno osariiki. Mööda neid relsse pole küll juba mõnda aega rongid liikunud.

Kuna maantee on hea, siis ka sõidukiirus kasvab ja see viib selleni, et auto esiosast hakkavad tuulega detailid irduma. Saame õigel ajal jaole ja sõiduki kena välimus saab taastatud.

Nüüd on kinnipidajatel politseinikel uus parool, “happy monday”. Võtame samuti selle kasutusele.

Ööbimiskohta leida ei ole lihtne. Lõpuks teeme kompromissi soovide ja võimaliku vahel, kuna kiiresti langev päike ei jäta muud võimalust. Taas leiame endid paljakspõlenud maapinnalt. Maantee ja meie vahele jääb väike küngas ja loodetavasti saame privaatse õhtu

Arbuus, mis polnudki nii väga odav, ei ole maitse poolest suurem asi. Tõtt-öelda pettumus.

Tänane teekond kaardil kujunes järgmiseks:

Neljas veebruar

Hommikune pilt laagrist.

Kaheksast oleme pidevas liikumises. Tee on üsna tühi ja kuigi päevi näinud, siis suuremate aukudeta.

Õhk aga on üsna vingu ja suitsu täis ning seetõttu üsna raskesti hingatav.

Põhjus selleks on aga taas nii maastikupõlengud, mida keegi ei kustuta ja mis isegi inimeste tähelepanu ei pälvi. Ka siis, kui lõõmab päris majade kõrval.

Kohati on suits nii tihe, et hakkab isegi nähtavust piirama. Oma osa sellel on kindlasti ka söe utmisel, mis toodab märkimisväärses koguses suitsu. See kõik ei sega teetõkkeid. Kuigi, kontrollijad ei ilmuta erilist aktiivsust, küllap on õhusaaste ka neid uimastanud.

Selline see olukord jätkuvalt on. Pilt natuke enne Manya asulat.

Ega see Manya ka teab mis suur koht ole.

Donga jõgi, Kamerunist alguse saav ja Benue jõkke suubuv 20000 km2 valgalaga jõgi on mõnda aega ka kahe riigi vaheline piirijõgi. Kuivaperioodi tõttu on vett vähe, aga näha on, et see mitte alati nii ei ole.

Sild üle eelpool kirjeldatud jõe.

Teisel pool jõge on samuti väiksem asula, mõne kaardi peal samuti nimetatud kui Manya, sild teeservas pakub ka muid nimekujusid.

Elustiil siin on üsna tradistsiooniline

Mis tähendab alepõllundust ja kõike seda sama, millest juba korduvalt juttu olnud. Läbi vine paistavad künkad, mis võivad teatud juhtudel loodusele natuke hingetõmmet anda.

Jõuame Mararaba asulasse. Siit saab hommikusöögiks banaane.

Edasi võtame suuna Gembu poole, kus võiks olla Nigeeria piiriformaalsused enne Kameruni sisenemist. Õite pea muutub tee selleks õigeks Aafrika maanteeks.

Laiaks ja tolmavaks punase peene liivaga pinnasteeks.

Muud polekski häda, aga aknad tuleb kinni hoida, sest muul juhul imetaks auto kohe kiirelt tihkelt tolmu täis ja see oleks veel hullem kui palavus. Hommikused temperatuurid pole veel jõudnud tippu tõusta, aga Eero tark ilmateade lubab tänaseks kuni 42 kraadi sooja. Siis on suletud akendega juba päris proovile panek.
Külad vahelduvad natuke hõredama asustusega aladega. Pidevalt on erinevaid teetõkkeid, vahest neli – viis tükki jutti.

Tavaliselt on need siin puust pukkide vahele paigutatud bambusest tõkkepuude näol.

Motikatele oma, kitsam, ja autodele laiem. Motikate läbipääs, nagu näha, on pidevalt avatud, mitte nagu autode oma. Pildil teetõke Gunduma asulas.

Baissa asulas on tankla, milles ka meile vajalik kütus olemas.

On suur vedamine, et tegelased, kes neid teesulge opereerivad, oma tööd väga tõsiselt ei võta vaid “happy new year” või “welcome to Nigeria” või “safe journey” soovivad. Või lihtsalt püstist pöialt näitavad. Sest muul juhul ei jõuaks üldse edasi. Paar tegelast ikka küsivad asjalikke küsimusi ka.
Ühes punktis öeldakse meile, et autoga me küll siit edasi Kameruni läbi ei pääse, sest ees olevat jõgi ja vesi olla sügav. Uurime kaarti, kahtleme selles jutus natuke ja jätkame sõitu. Tuvastame, et siin teel on veel üks piiriületus Kameruni. Nimelt Abongi nimelises asulas olla samuti võimalik Kameruni sisenemine. Aga piiriks on seal jõgi, mida saab ületada ainult väikeste paatidega, millega paremal juhul motikaid üle veetakse. Seega meile ei sobi. Loodetavasti peeti seda silmas, kui öeldi, et siitkaudu me Kameruni ei pääse.
Olles Mararabast umbes 50 km kaugusele jõudnud, peatab meid järjekordne kontroll. Toimub see peale Gunduma asulat eelviimasel pildil oleva bambusest teetõkke juures. Seekord satub olema asjalik ja informeeritud tegelane, kes ütleb, et seda teed mööda me küll kuhugi ei jõua. Eesolevates mägedes minevat rada nii kitsaks, et autoga kindlasti läbi ei mahu ja me poleks esimesed, kes tagasi tulevad. Kirjutab meile paberile vajaliku marsruudi, et Kameruni jõuda.

See tähendab tagasi sõitmist. Aga midagi pole parata, keerame otsa ringi. Taas 50 km tolmutamist.
Mingil põhjusel pole meil enam ka internetti. Ilmselt pole meie poolt valitud operaator siin väga leviv. Teetõkked enne Mararaba.

Tagasi Mararabas, võtame esialgu suuna põhja, Bali nimelise asula poole. Õnneks on tegemist asfaltteega. Kuigi vahest on kate üsna sügavate aukudega, siis pole neid enamasti nii palju, et ei saaks nende vahelt läbi vingerdada. Erinevas stiilis teetõkked pole endiselt kuhugi kadunud. Pildil Suntai Bakundi asula.

Rohkem hakkab silma traditsioonilist elustiili ja sellele vastavat külaarhitektuuri. Majakeses Zaga lähedal

Põhiline paistab olevat maaharimine

Sest söetootmiseks on puid üsna hõredalt alles jäänud. Aga kunagi on siin kindlasti laiutanud tihke troopiline mets. Küll need viimased puukesed ka oma otsa leiavad.

Kohalik innovatsioon.

Bali on väheke suurem asula ja piirkonna keskus. Meile pakub see võimaluse osta keedetud mune – ühest vähestest suhteliselt lollikindlatest toiduainetest.

Edasi maalähedane elustiil ainult kogub hoogu.

Nagu mainitus, siis viimsed puud on ka kohe-kohe söeks saamas, kõikjal levib vastav suits, lisaks muidugi maastikupõlengud

Peale Bali hakkab mõne aja pärast tee tõusma. Ka teekatte kvaliteet langeb, kohati tulevad kruusased lõigud. Mõned tõusud on päris järsud, nii, et parem on juba aeglustit kasutada. Viimane aga kipub välja hüppama. Veel üks häda juures, kere seisab juba niigi suures osas nipukatega koos.

Kohati on tee siiski täiesti rahuldavas korras. Nagu siin, vahetult enne mäkketõusu ja peale Mayo Selbe asulat.

Mägiteed on veoautodele kurnavad ja just sellistel lõikudel seisab neid teepervel enim.

Ühel järsul mäenõlval imbub kaljust tilkhaaval vett välja. Nii haruldase nähtuse puhul on rajatud isegi taristut ja lisatud väärtusliku maavara ammutamise vahendid.

Kogus on väike, soovijaid palju, aga oma lonksu prooviks saame ikka kätte.

Motikaga vee järele tulnud tüübil tuleb keset protsessi palveaeg kätte. Oma asjatoimetuste jaoks läheb ta ilmselt selleks otstarbeks spetsiaalselt ette valmistatud platsile allikast natuke eemal.

Selline aga on vaade allika juurest alla orgu.

Proovime ka oma veekanistrit täita, aga allika tootlikkus on nii väike, et loobume. Mõne liitri jagu vett ikka saame.

Kõrguse tõustes hakkab kiiresti langema temperatuur. Enne tõusu oli 37 kraadi, 1500 meetri peal aga “ainult” 19.

Mägedes on moodustatud rahvuspark, Gashaka-Gumti National Park, aga mingit suurt vahet teelt märgata ei ole. Metsa raadatakse samamoodi ja kuhu ka ei vaata, on maastikupõleng või siis juba on kõik tuhaks põlenud. Mingil määral rohelust siiski on, fooniks suitsust sinakas õhk.

Oma 6400 km2 on see 1991 aastal loodud rahvuspark riigi suurim. Loodetavasti on kuskil raskemini ligipääsetavates piirkondades säilinud ka veel eluvõimalusi mõnedele 103 pargist leitud imetajaliigile. Nigeeria suurim šimpansi ( Pan troglodytes ) populatsioon peaks siin elutsema, kui suur see suurim just on, ei tea. Isegi Aafrika elevandid, lõvi ja leopard olla kuskil siin veel alles. Selle põhjal, mis selles riigis seni näinud oleme, tundub üsna uskumatu. Hiljem loen, et ka turistidele on mõeldud ja vastavat taristutki arendatud, aga praegu siit teelt küll mingit infot selle kohta ei saa.

Selliseid autosid on veel üksjagu liikluses näha, koloniaalaja pärand. Sellise tee jaoks õige pill.

Ligi kahe kilomeetri kõrgusel kasvavad mõned üsna tuttava olemisega puud nagu küpressid ja männid. Aga pargi väärtuslikumaks puuliigiks on hoopis roosipuu (pterocarpus erinaceous). 2019 aasta seisuga on illegaalsed metsaraidurid olnud vastutavad vähemalt üheksa Rangeri surma eest, kusjuures mitmed teised on viimastel aastatel vigastada saanud.

Meil hakkab tekkima kütuseprobleem. Sellel teelõigul pole diiselkütust saada ja teadjamad räägivad, et enne Gembut pole lootustki. Järjekordses tanklas, Mai Samari nimelise asula juures kohtame kunagi ilmselt Eesti teedel vuranud kollast kastikat.

Päike asutab loojuma ja laagriplatsiga hakkame kimpu jääma. Lõpuks pool hädaga keerame ühele kivisele mäenõlvale 1735 m kõrgusel. Juhtub see peale Yelva küla. Küla ise on natuke allpool ja kostab sealt väga valjuhäälset muusikat. Kuidagi õnnestub enne päris pimedat telkidele kohad leida. Otsustame, et täna õues ei istu, vaid läheme varem magama. Hommikul saab siis äkki varem liikuma ka. Loodetavasti nii toimides õnnestub kohalike tähelepanu vältida, sest oleme asustusele väga lähedal. Kõik on telkides enne poolt kaheksat! See on kindlasti rekord. Tõenäoliselt tuleb jahe öö.
Kilomeetreid kogunes täna taas natuke pealt 400.

Viies veebruar.

Piisavalt valge, et ärgata, on 6 20. Auto termomeeter näitab 8 kraadi. Selliselt me need telgid õhtuhämaruses paigutasimegi. Ega palju siledat pinda leida polnud.

Mägedes on hoopis teistsugune taimestik.

Või mis, siin vähemasti on mingi taimestik, isegi õitsvaid lilli leiab.

Eilse teekonna lõpuosas ei olnud üheski tanklas diislit saada. Kuna edasine marsruut Kameruni on sadu kilomeetreid puhtalt raske mägine pinnastee, siis ilma täis paagita oleks riskantne sellele minna. Diislit aga lubatakse ainult Gembus, mis teeb ca 80 km ringi. Seega tuleb taas pikk päev.

Hommikusöök saab kiire ja improviseeritud. Sai ja sealihakonserv.

Sellelt mäenõlvalt alla orgu avanev vaade on kahtlemata kõige ilusam vaatepilt , mis meile Nigeerias on ette tulnud.

Võiks öelda, et isegi ainuke, mida saaks ilusaks, võib-olla isegi idülliliseks nimetada.

Kuked kirevad, koerad hauguvad, inimeste kõnekõmin. Hetkel ei hakka isegi suuremaid põlenguid silma.

Kui tahta kuskil Nigeerias näiteks jalgsi matkata, siis just siinne kant võiks selleks sobida. Jalgradu viib mitmetes suundades piki ja üle mägede. Aga päike tõuseb ja vaja on liigutama hakata.

Liikuma hakkame poole kaheksa paiku.
Tee jätkub endiselt ligi kahe kilomeetri kõrgusel ja pole teab mis kiirtee

Asula, kuskohast keerab tee vasakule Kameruni poole, on Guroji, teisel kaardil aga on sama asula nimi Nguroje. Ka siin tanklas pole diislit, aga kui uurida, et kust saab, siis vastatakse, et “black market”.

Kohe on platsis hangeldaja, kes 2000 nairat/liiter meile 25 liitrit paaki kallab.

Rohkemaks pole enam raha, mõned tuhanded tuleb vee ja söögi jaoks alles jätta. Enne veel, kui “suurelt teelt” maha pöörame, tuleb end viimaste veeringute eest vähemalt joogiveega varustada.

Aga selle kütuse kogusega veab kenasti välja. Seega jääb Gembusse sõit ära ja saame kohe asuda piiri poole liikuma.

Nagu mitmed teeäärsed mošeed teada annavad, on siinne rahvas ilmselt moslemiusu poole kaldu.

Siit, enne seda helerohelist mošeed tulebki vasakule keerata. Nüüd on asfaltteedega kõik. Edasi on ainult peenikese punase tolmuga pinnastee vahepealsete kiviste tõusude ja langustega.

Taas tuleb imestada, mis moodi küll sellisel teel veoautod liiguvad. Aga nad liiguvad.

Orgudes torkavad silma väikesed külakesed, tegelikult võib-olla isegi üksikud suuremad eraldiseisvad majapidamised või farmid. Need tunduvad kaunis heal järjel olevat. Eriti, kui võrrelda riigis seni nähtuga.

Laineline ja mägine maastik on mõlemal pool teed üsna paljaks tehtud, ainult üksikuid põõsastikke ja puuviirge ongi näha.
Seda teed on kirjeldatud kui Aafrika ilusaimat. Selle kohta ei oska midagi öelda, aga alates Beninist pole küll päris kindlasti midagi ligilähedastki. Kuigi mäed on metsast paljaks raiutud ja endiselt lõõmavad kohati maastikupõlengud ja sellega kaasnev suits hõljub vinena kõikjal, on seda kõike oluliselt vähemal määral kui siiani.

Maanteelt mahapöördest tunnikese jagu sõitnud, jõuame väikese jõekese juurde. Sillake tundub kahtlane, aga kõrval on koolmekoht ja vett pole palju.

Aga tegelikult tasub siin väike peatus teha, sest mõnisada meetrit allavoolu jääb jõekesele kena koseke. Aastaajast tingitult on küll vett vähe, aga sellegipoolest läheme kaema.

Roheline viirg annab teada, kuhu suunas veeke edasi voolab.

Siin aga see eelpool jutuks tulnud koseke ongi. Kindlasti on vihmade ajal vaatemäng suursugusem.

Mõlemal pool jõesängi on mingid vanad, aga päris toekad vundamendid. Mis siin täpsemalt olnud on, ei saagi sotti.

Meie kosevaatluse tripi ajal on saabunud kari veiseid koos saatjaga janu kustutama

Tee jätkub endisena, olles kohati peene liivatolmune, kohati kivine ja tõusudel ka päris sügavate roobastega, seda osaliselt vooluvee erosiooni tõttu.

Kohe siseneme uuesti Gashaka-Gumti National Park’i territooriumile, millisest eile juba maanteed A8 pidi oma 50 km jagu läbi sõitsime

Korraks satume ka metsa, mis tegelikult küll puupõllu moodi välja näeb. Ja kaunikesti väikese põllu moodi.

Lõunapausiks peatume väikeses külakeses, kus parasjagu käib mingi toidujagamine.

Astume ligi ja hangime endalegi.

Toome külaellu natuke vaheldust ja rahvast koguneb veelgi. Seega teema ka toitlustajatele head reklaami.

Kas külal ka nimi on? Kindlasti. Aga mina seda vähemalt kaartidelt tuvastada ei suuda. Panen siis täpsuse huvides koordinaadidki: 6.959378, 11.368136. Üllatavalt puhas ja korras asundus

Taldrikutäis riisi koos kahe jamssijahust tehtud pätsikesega ja maitsestatud terava kastmega läheb sööjale maksma 25 eurosendi jagu kohalikku valuutat.

Ei tasu kuidagi oma balloonigaasi raisata, riis keeb ka kaua. Kõrvale ostame veel õlis küpsetatud saiakesi, neid saab euro eest suisa 16. Kõht kenasti täis.
Mingil hetkel jõuab meile järele ja möödub esimene Nigeerias kohatav turist, Šveitsi numbrimärki kandev mootorratas. Kohalikel aga on nendel teedel liikumiseks just õige tehnika.

Kogu siin riigis veedetud aja jooksul jõudsime silmata ainult ühte valget, see oli kohe teisel päeval suure kivi otsas, kus üks latiino tüüpi proua kahe kohalikuga ringi liikus.

Kella üheks jõuame Mayo Ndaga asulasse. Tegu on seni läbitutest väheke suurema asulaga. Taamalt paistvad kaks minaretti annavad teada siinsest religioossest taustast.

Veel kolmveerand tundi hiljem jõuame sellisele teelahkmele. Ristmik on kenasti vormistatud ja ka kõva kattega kaetud, kõik teed , mis siit erinevates suundades kulgevad, on aga puhtalt tolmuteed. Otse viib tee Njawai asulasse, vasakule minnes aga jõuab kohe Lubatari’sse Meil vaja paremale pöörata.

Kella kaheks oleme jõudnud teelõigule, mis on ühtlasi piiriks kahe riigi, Kameruni ja Nigeeria vahel. Taas on väike puupõlluke. Vasakule jääv metsaosa on juba Kamerun. Vabalt võib minna teise riiki ja palju teeotsi sinna ka viib.

Peale metsatukka algab kohe piiriasula Kalnyaka ( või ka Mayo Wurbo, heal lapsel olla mitu nime)

Mööda piiri kulgevat kõige suurema tee moodi teed pidi jätkates tuleb kohe ka piiritaristu vastu.

Esimese asjana on tõkestatud autode liiklus, millega Nigeeriast väljumisel tegeleb toll. Selleks autost väljuma ei pea, vastav ametnik tuleb meiega kuni tõkkepuuni kaasa, siis võtab minult selle ajutise sisseveo paberi, ütleb, et paneb sinna templi ja jookseb minema. Varsti on tagasi, paberil tempel peal ja soovib head reisi.

Vahepeal on veel mõned teetõkked. Üks kontrollib kollasid passe. Või mis kontrollib, küsib, kas need on meil olemas ja saanud jaatava vastuse, tirib toika eest ära, nii, et saame liikuda lõpuks passikontrolli.

Siin läheb natuke aega, kuna meie viisasid analüüsitakse üksjagu põhjalikult ja siis kantakse veel kõik andmed suurde žurnaali. Tehakse seda selles majas vasakpoolsest august sisenedes.

Aga mingeid probleeme pole, kõik on sõbralikud. Ooteaeg jätab võimaluse lähemale ümbrusele pilk peale visata. Samuti pole probleeme pildistamisega. Otse ametnikke siiski pildi tegemisega provotseerima ei hakka, küll aga võtan üles kaardid kontoriruumi seinal. Nigeeria haldusjaotus

ja Lääne-Aafrika riigid. Koos iseseisvumisaja ja nüüdseks juba lootusetult vananenud rahvaarvudega.

Vormistamisele kuluva aja jooksul on edevamad rännumehed täispuidust ukse jõudnud ära reostada

Läbipääsu juures lehvivad kaks lippu. Uurin tüübilt, kes parasjagu hügieeniprotseduuridega tegeleb, et mis nendel vahet. Esimene on riigilipp, teine aga, nagu selgub, immigratsiooniteenistuse lipp

Selle sama asutuse, kes parasjagu meie dokumentatsiooniga tegeleb

Vahepeal saabub Kameruni poolt ka üks veok, korralikult kanistritega koormatud. Seal pool on kütus kallim ja nii seda siit sinna veetaksegi. Tollist kui sellisest ei tea ilmselt keegi midagi. Transporttöölised koorma otsas kaasa reisimas

Saan loa kabiini pilgu heita. Ekspediitor ka kaasas.

Üsna sobilik pill siinsetel “maanteedel” liiklemiseks. Kuigi pisut kipakas, aga vihmaperioodil ilmselt üks väheseid sõidukeid üldse, mis suutelised omal jõul kulgema.

Otse piirikontrolli majast üle tee aga on juba Kamerun, kuigi need majakesed pildil moodustavad Mayo Wurbo asulaga ühtse terviku ja ilmselt igapäevaelus suurt vahet ei tehta, elad Sa nüüd Nigeerias või hoopis Kamerunis. Aga mine Sa tea.

Kameruni poolel on vastavad ametnikud alles Bounjoukouras, sinna aga viib kohati veel hullemas olukorras mägine pinnastee, kui seni sõitsime. Ühes kohas on viis-kuus veokat troppis. Ees on teetööd ja truubi paigaldus või remont. Õnneks mahume läbi ja saame edasi sõita. Ei kujuta hästi ettegi, milline mudamülgas siin vihmaperioodil on. Natuke võib aimu saada vanadest erosiooni jälgedest.
Kohale jõudnud, selgub, et siin midagi ei vormistata.

Tolliametnik teeb passist ja autost pilti ning saadab need esimesse suuremasse asulasse Banyo’sse. Seal saame auto ajutiseks impordiks vajaliku passavandi vormistada.

Passikontrolliga, mis asub sadakond meetrit edasi, on veel segasemad lood. Vastavas asutuses küsitakse ainult passikoopiaid. Nende otsimise käigus nähtavale ilmunud e-viisa koopiad äratavad samuti huvi ja soovitakse ka neid. Aga templi passi pidavat saama me alles mingis asutuses pealinnas Yaoundes. Kõlab nagu kahtlaselt, aga mida sa ikka ametnikuga vaidled.

Hakkame siis Banyo poole liikuma, lootuses veel täna vähemalt auto paberid korda saada. Möödume teeserval parkinud Hollandi numbrimärgiga Land Roverist. Neil paistis pesupäev olevat, riided kuivasid nööril.
Varsti läheb tee kaheks, auto jäljed pööravad vasakule ja nii teeme ka meie. Aga kuna meil täpsemad kaardid hetkel puuduvad, siis tekib meil arutelu käigus kahtlus, et äkki oleksime ikkagi pidanud otse minema. Lõpuks keeramegi otsa ringi ja liigume tagasi, et siis teisele teele minna. See aga muutub mõne kilomeetriga aina väiksemaks. Samuti liigutakse sellel ainult motikatega, autojälgi pole. Keerame uuesti otsa ringi. Nüüd teeme ühe väikese ojakese juures peatuse. Selle vesi tundub piisavalt puhas, et selles natukene sulistada ja nii neli meest ennast paljaks kraabivadki ja sisse seebitavad. Mina ajan habemegi ära. Siin see spa on.

Ennist juba alustatud tee osutub üle ootuste kenaks tolmuteeks, mille äärest veel ühe “spa” leiame.

Kui Nigeeria viimased sada kilomeetrit sai kõik aeglustiga läbitud ja ainult paaril harval korral jõudis asi kolmanda käiguni, siis nüüd saab aeglusti välja võetud ja ikka saab kolmandat käiku kasutada. Loodus on peale piiriületust üsna kontrastselt rohelisemaks muutunud. Pole sellist metsaraiet ja põlenguid ka silma ei hakka. Hoopis üks pärdik jookseb üle tee. Mis tähendab, et laagris olles tuleb ööseks asjad ära panna. Vähemalt toiduasjad
Lõpuks Banyos, leiame ka vajaliku tolli hoone.

Aga tänaseks oleme juba hiljaks jäänud. Homme kell kümme. Uurime veel, kuskohast saaks natuke raha vahetada. Tollimees helistab spekulandi kohale, kelle pakutav kurss aga pole suurem asi. 1 euri eest 550 kesk-aafrika franki. Väikese summa ikka vahetame, et seejärel turult tomateid, saia ja vett hankida.
Päike on juba loojumas, kui linnast tuldud teed tagasi laagriplatsi otsima asume. Lõpuks ka leiame. Seekordne plats on 1230 m kõrgusel. Sellega kaasneb ka meeldivalt jahe kliima.

Õhtuks võtame ette viimastest kiirnuudlitest maitsva õhtusöögi valmistamise, mis õnnestub tänu lisatud sibulale, tomatile ja sealihale täielikult.

Täna sai, kui mõned üsna lühikesed peatused välja arvata, terve päeva liikumises oldud. Selle tulemuseks on 164 kilomeetrine joon kaardil.

Kuues veebruar, neljapäev.

Täna hommikul avastan, et ärkamise kellaaeg on päris hästi korrelatsioonis meie vaikse ida poole liikumisega.

Iga uus hommik läheb natuke varem valgeks ja selle võrra ka ärkamine. Kolmveerand seitse on päike lõpuks üleval

Eks oma osa ole muidugi ka sellel, et läheme varem magama.
Tagasi mõeldes Nigeeriale, tundub selle riigi olukord üsna lootusetu. Kui vaadata kasvõi seda kohta, kus me praegu laagris oleme, siis ümbritsevad kõrgendikud ja orud on kõik tiheda taimestikuga ja kõlab tohutu häälitsuste segakoor. Päris kindlasti on ka siit väärtuslikum metsaosa ära raiutud ja see protsess jätkub. Aga kaugeltki mitte sellises mõõtkavas. Siinsamas kõrval Nigeerias on seesama maastik lage, paljas ja põlenud. Tasandikest rääkimata. Meie kümme aastat vana Lonely Planet kirjutab, et 95% metsadest on Nigeerias hävitatud. See, mis veel alles on, allub vastupandamatule survele ja mingilgi määral taastumine paistab, et pole võimalik. Kui nüüd mõelda veel demograafilisele olukorrale ja prognoosidele, siis ümbruskonna riigid ja läbi nende ka kogu muu maailm peaks olema valmis tohutult kasvavale migratsioonisurvele. Sest vaatamata fossiilsete kütuste müügist saadavatele tuludele on see maa juba praegu lage, näljas ja paljas. Ei oska näha, mismoodi saaks ka inimeste väljarännet takistada. Naaberriikidesse saavad nigeerlased ilmselt liikuda ilma piiranguteta ja küll leitakse moodused ka edasi liikumiseks.

Olen oma kola kiirelt kokku saanud ja see jätab natuke aega lähema ümbrusega tutvumiseks. Eile sõidetud tee paistab üsna hooldatud olevat, ka maantekraavid tulvavete ära juhtimiseks täitsa olemas

Et vihmavee erosioon võib vägagi ohtlik ja mastaapne olla, saab aimu kohe siitsamast, poole meetri kaugusel teeservast haigutavast kuristikust.

Järgmise vihmaperioodi jooksul vajub lõik teest täiesti kindlasti siit kaldast alla.

Mõned sammud oru pool oleva rohelisuse suunas ja kohe hakkavad huvitavad puud-põõsad silma

Oru põhjas on ilmselt ka praegu niiskust ja taimestik vohab, nii mis mühiseb

Millega sellel pildil tegu, mina küll ei tea?

Lõpeb see hommik, nagu kõik ülejäänudki sellised hommikud, padajanni paigutamisega autosse. Sellega on tekkinud juba teatav vilumus ja enamus asju on leidnud omale sobiliku koha.

Banyo poole liikumisel annab märku parem esiratas, mis, nagu selgub, on tühi. Kohe selgub ka põhjus. Selleks on nael või midagi sellist, mis rehvi on läbistatud.

Õnneks on kaasas nii kompressor kui ka remondikomplekt ja juba varsti teekond jätkub. Kell alles üheksa ja tollipunktis meid veel teenindada ei soovita. Teeme siis tiiru linna peal. Vaja on üht-teist: internetti, kütust, vett ja süüa.
Esimese nimekirjast leiame operaatori “Orange” kioskist. Asub see sellise ringtee ääres.

Vormistamiseks on vaja passi ja aega. Mingil põhjusel ei õnnestu sellistes riikides kunagi asi nii, et paned simi seadmesse ja kohe töötab. Nii ka seekord. Lõpuks kroonib püüdlusi edu. Side on üllatavalt kiire, isegi whatsappiga saab häälkõnesid võtta, mis Nigeerias oli praktiliselt võimatu.

Vett saab linna pealt sellistest “kaevudest”. Osad onn kuivad ka

Sõidame piki linna läbivat maanteed ja möödume mošeest – Grande Mosquée de Banyo’st

Kella kümneks oleme tollis tagasi. Selgub ka põhjus, miks kümme, aga mitte varem. Nimelt elektrit hakatakse andma justnimelt kümnest. Auto tollipaber, mis antakse 30 päevaks, ei maksa üllatuslikult mitte midagi, valmib suhteliselt lühikese aja jooksul ja tuuakse suisa autosse kätte.

Teepervel on poisikesed kompressoriga. Laseme rehvidesse õhku juurde panna. Nende manomeetri täpsus tekitab küll küsimusi, seepärast plaanime hiljem ise rõhud üle kontrollida.

Jääb veel kütus. Tanklates seda pole, aga tankla juures spekulantidelt saab. Ilmselt see Nigeeriast smugeldatud diisel. Liitri eest tuleb 850 raha välja käia. Võtame 25 toopi.

Maantee, mida mõõda sõitma hakkame kannab tähistust N6. Pikad tolmused ja üüratute rööbaste ning aukudega pinnastee lõigud on katkestatud mõnesaja meetri pikkuste asfalttee lõikudega. See annab hetkelist värskendust ja hingetõmmet, sest siis saab aknad alla lasta. Ühe varju pakkuva puu all teeme ühe konserviampsu.

Sild üle Mayo-Tarami jõe. Sellist jõge google kaart , niisamuti nagu ka OSM, ei tunne ega tea, kuigi on tegu päris suure vooluveekoguga. Üldse on muidu nii tark abimees millegipärast siinsetes piirkondades arengus kängu jäänud. Vajaliku informatsiooni saab nüüd juba oma pool sajandit vanadelt vene sõjaväekaartidelt kätte. Neile on kantud ka palju väiksemad jõed-järved ja pisemategi asulate nimi on õnnestunud välja uurida.

Midagi plaanitakse siin tee läbilaskevõime suurendamiseks ette võtta, uue silla detaile on juba hunnikus kohale veetud. Kuigi, arvestades liiklustihedust, tundub isegi raiskamisena. Aga kui on sõidetav tee, küll siis ka sõitjaid lisandub.

Sest praegu liiklus praktiliselt puudub. Ainukesed sõiduautod mis sellel trassil liiguvad, on kõik kaheukselised Toyota Corollad. Just sellised.

Vahest pakutakse teeserval üht-teist kohalikku. Näiteks mett. Kahjuks ei saa me midagi osta, sest meie väikseim rahatäht on 10000-ne ja sellest pole kellelgi tagasi anda. Mesitarud näevad siinmaal sellised välja

Vesi hakkab meil otsa saama. Vähe suurema asula juures on turg ja siin on ka piisavalt vahetusraha. Saame vett ja energiajooke.

Turul on lisaks kohalikule kaubale ja standardtoodetele võimalik ka erinevaid ravimeid soetada

Lootust tee paranemisele ei paista olevat. Tohutult sügavad rööpad annavad aimu, milline võiks liiklemine siin vihmaperioodil välja näha.

Loodus muutub mägisemaks ja rohelisemaks. Et ala pole tühi ja miskit ikka toimub, saab aimu mitmetest suitsusammastest metsas. Pilt varsti peale Yoli asulat

Ka tee on siin kohati päris sõidetav

Sellegi poolest tuleb valvel olla, sest sellised lõigud ei ole teps mitte haruldased

Väikeste ojakeste sängides on vaatamata pikemale kuivale siiski vett ja kui asulaid lähedal pole, on see ka üsna läbipaistev.

Üldiselt üsna hõreda asustusega piirkonnas on mõni suurem asula. Siis kohe ilmuvad välja ka igasugu teeblokid. Valdavalt sellised isetegevuslikud, kes, kui näevad, et auto seisma jääda ei kavatse, alistunult nööri alla lasevad. Siin pildil jõuame kunagise tinakaevanduse juurde kerkinud linnakese Mayo-Darlé lähistele

Tee on endiselt vahelduva iseloomuga. Kõige hullemad augud ongi tavaliselt sillakeste kohal, justnagu siin pildil

Märkame teeserval kaevu ja lootuses veevarusid täiendada, peame kinni. Lootus kaob, kui näeme, et kaev on tabalukku pandud.

Kaevu kõrval asetsev hoone, mis tundub pühakoda olevat. Aga võib vabalt ka mitte olla

Mayo-Darlé paistab päris suur koht olevat

Maamärk, tõenäoliselt asula tinglik keskpunkt.

Kui võiks arvata, et väikese linna mõõtu asulasse jõudes teeolud paranevad, siis arvake uuesti.

Natuke linnast väljas, teisel pool Mayo-Darlé’t, leame vasakut kätt teed mitte lukus oleva kaevu. Parasjagu käib selle elutähtsa maavara ammutamine ja võtame ka sappa.

Kaevu kõrval vedeleb igasugu rasketehnikat, mis võiks selle asemel hoopis tee-ehitusega tegeleda. Tee endiselt liivast ja üüratute aukudega, kuhu vihmaperioodil saaks autosid uputada.

Vahelduseks tuleb jälle kõva teekate. Sellegi poolest on pildil olev liiklusvahend siin ilmselt optimaalne.

Mägisem ala hakkab ära lõppema ja tihenev suits ja muu õhusaaste annab märku tihenevast inimasustusest

Tee viibki järsult kurvitades ja üsna pikalt mäest alla. Läheneme Yimbere asulale

Laskumisel tihedalt teeservi palistav taimkate on põleb. Ilmselt meelega põlema pistetud, saab lihtsama vaevaga teeservad puhtaks.

Hommikusöök jäi täna peaaegu vahele ja seepärast proovime leida mingit toitlustust. See ei ole üldse lihtne ülesanne. Aga ühes asulas, Nyamboya’s nimelt, kus Mihkel telefoniga oma jooksvaid probleeme lahendab, mingisuguse võimaluse avastame. Taldrik mingite hautatud taimede ja mannapudru laadse pätsiga. Kolmas kauss on käte pesuks.

Eero kui julgem, lubab enda portsule ka (looma?)liha lisada. Hind enam nii soodne ei ole, kui eelmine söögikord. Täisportsu eest tuleb ligi euro jagu kohalikku raha välja käia. Igaks juhuks ostan autosse ka suure pätsi kohalikku saia, lihtsalt igaks juhuks, et oleks. Konserve meil ju on. Jätkame sõitu. Loodus on vaheldusrikas, aga tee on taas see vana hea tolmukas. Pildil Chindap’i ja Djaye vahel

Palju pole muutunud ka peale Nyakongi. Ees tõotab kirbet suitsuvingu

Männid Tchim’i nimelise asula juures

Kella kuueks jõuame Bankimi-i ehk lihtsalt Kimi -nimelisse kohta, mis on üle tüki aja natuke suurem koht ja kannab tiitlit linn

Vahelduseks on tegemist üsna vana asulaga. Ühtedel andmetel asutas selle 1395. aastal kohalik pealik Kimi, kes rajas Tikari kuningriigi. Teised andmed aga räägivad aastatest 1760-1780. Oli sellega siis kuidas oli, aga ammu oli see igal juhul. Nagu tihti tavaks, markeerib ka siin selline installatsioon tinglikku linnakeset.

Rasked teeolud ja võib-olla ka kergelt ülekoormus hakkab autole mõjuma. Nüüd kostavad põhja alt üsna kurjakuulutavad hääled. Teeme peatuse, piilume auto alla, aga miskit dramaatilist silma ei hakka.

Kuigi asustus on üsna hõre, siis päikese loojumise paiku oleme juba pikalt otsinud, aga ühtegi mõistlikku laagriplatsi pole silma hakanud. Kui juba on päris hämar, siis saabub pääsemine teeäärse vana karjääri näol. Sissesõidul on küll seltskond kohalikke, aga ega mingit lootust muud kohta leida samuti pole. Õnneks on meie seltskond selle poolest üsna homogeenne, et lävend on ühtlaselt madal ja kõik kiidavad koha heaks. Asume kõrgusel 750 m.

Tänane sõidupäev, mis kulges pikemate peatusteta, venis 140 kilomeetriseks. Kui teeolud sellistena jätkuvad, siis homme õhtuks küll pealinna ei jõua.

07. veebruar.

Et kliima on natuke muutunud, annab tunnistust hommikune niiskus. Ilmunud on ka mõned sääsed.

Hommikusöögiks valmistame viimastest autost leida toiduainetest panniroa.

Samal ajal teeb Indrek Eero assisteerimisel auto alusvankri ülevaatust. Tulemus – kõik on väga hästi, sõidame edasi. Teeme väikese inventuuri ja selle tulemusel tekib keskmisest rohkem jäätmeid. Seega saab veel enne lahkumist tehtud kiire prügilõke. Jäätmed ju vaja käidelda. Ja ei maksa unustada lõketega seotud traditsioone

Liikuma hakkame veerand üheksa paiku. Mõne aja pärast toimub ootamatu pööre, algab suurepärane asfalttee. Eks näis kui kauaks

9.20 juhtub miskit. Peame kinni ja vaatame kapoti alla.

Selgub, et rihm on ribadeks.

Veepump käib õnneks hammasrihma pealt aga laadimist enam ei ole. Võtame kõik tarbijad tagant ära, ainuke suurem elektriline instrument, mis tööle jääb, on kütusepump paagis. Üritame edasi liikuda. Yaoundeeni on ligi 400 kilomeetrit ja pole kindel kas välja veame. Igatahes mõned vaatamisväärsused, mida plaanisime teel külastada, jäävad nüüd ära. Poole üheteistkümneks jõuame Foumbani, mis on oma umbes 100 000 elanikuga esimene külastatav linna mõõtu linn siin riigis. Nuni piirkonna halduspealinn.

Siin linnas ongi need vaatamisväärsused, mida oleksime tahtnud vaatama tulla, aga mis nüüd, kui autoga on sellised probleemid, tuleb vahele jätta.

Üks selline on kohalik muuseum, mis juba oma arhitektuuri poolest väärib külastamist. Sõidame mööda.

Kohe muuseumi kõrvale jääb veelgi kuulsam kohalik objekt – kuningas Njoya ehitatud sultanipaleele , mis põhineb arhitektuuriliselt Põhja-Saksa telliskiviehitusel . Kuningas lasi palee ehitada Saksa postkaartide järgi, mille Saksa sõjaline ekspeditsioonivägi oli talle toonud. Palee toimib siiani sultani ja kuninga asukohana ühes isikus. Teele see kahjuks ära ei paista.

Proovime peale sellist liikuvat linnaekskursiooni taas maanteele saada.

Aku tuli põleb niikuinii, aga järjest süttib veel uusi lampe. ABS, seejärel pidurituli. Huvitav on, et tõusudel hakkab ikka ka mootor kuumenema. Esialgu see probleeme ei tekita, aga lõpuks tõuseb temp juba keemiseni, süttib ka punane hoiatustuli ja asi lõppeb sellega, et jääme teeserva.

Järgmise asulani, Bangangtèni, jääb 5 kilomeetrit. Seal on kaks valikut, kas proovida akut laadida, mis kehva laadija korral võtab teadmata aja ja annab teadmata tulemuse. Või siis osta uus aku. Omaette küsimus on, et mille eest. St. kohalikku raha meil enam järgi pole, vaja veel raha vahetada. Või äkki saab maksta kaardiga.

Liiklus on üsna hõre, aga möödujad jäävad seisma ja pakuvad abi. Üks juhatab meid talusse, kuskohast võiks vett saada. Vett on meil tõesti vähe ja nüüd kees veel paar liitrit mootorist ka välja. Talu pole kaugel, aga kaevu neil ei ole. 20 l kanistris, mis neil maja ees trepil, vaevu pool on sees. Võtan paar liitrit, sellega peaksime välja vedama. Kui mootor piisavalt jahtunud üritame edasi liikuda.

Enne linna on ristmik, kus meie sõidetav P15 ristub suurema maanteega N4. Siin on ka paar tanklat, aga akusid ei müüda. Saame kanistrisse tehnilist vett, et oleks vajadusel, mida peale valada.

Veame kuidagi linna välja, aga mootor on keemise piirimail. Kaugele nii ei purjeta. Ilmselt on asi selles, et kui voolu jääb vähemaks, lõpetab elektriventilaator töö ja kuna õues on ka piisavalt soe, siis nii see temp tõusebki.

Linn on päris linn kohe.

Ja võrreldes Nigeeria samasuguste asulatega suisa öö ja päev.

Bangangtè on läänepiirkonna Ndé rajooni, kui nii võib öelda, pealinn. Linnas elavat peamiselt Bamileke hõimu inimesed.

Saame raha vahetada, seda õiglase kursiga €=655 kohalikku. Ja saame ka autole uue aku peale. Hinna sees on ka paigaldus, aga lõpuks tuleb ikka kõik ise ära teha.

Sildid meie auto parkimise koha kõrval aia ees annavad teada, et urineerida siia ei tohi.

Nüüd saab taas liikuma Kõik hoiatavad tulukesed, peale laadimistule muidugi, on kustunud. Linnast välja (ja eelnevalt muidugi ka sisse) viiva tee ümbrus on kõrghaljastusega.

Taas on näha kasvamas ka männipuid.

Kuskile siit vasakule peaks jääma kuulus kirik Church of Our Lady of Seven Sorrows, aga arusaadavatel põhjustel me sellega tutvuma ei lähe

Oleme maanteel N4.

Pealinnani on vähem kui 250 km. Paremal veel vaade läbi vine äsja külastatud linnale.

Peaasjalikult põllumajandussaadustega kauplevad letid teeserval

Kaupade transportimisel ollakse siinkandis leidlikud ja kuluefektiivsed. Katusel olev last koosneb valdavalt elektrigeneraatorite kastidest. Seega kaal peaks olema märkimisväärne, mis sellise väikese bussi kanda on antud.

Teekate on küll hea, aga liiklust ja kontrollposte on samuti ohtrasti. Kõik sunnitud pausid kulutavad ohtralt elektrit. Vähemalt paagi paneme täis

Kamerunis on internet märkimisväärselt kiirem kui Nigeerias. On võimalik piltegi üles laadida.

Kahjuks pole maastikupõlengud ka siin võõrad. Kui on pikalt kuum ja kuiv, siis on need kerged tekkima.

80 km enne Yaounded sõit ootamatult lõppeb. Proovime veel vana aku peale panna, äkki on kogunud natuke. Tegelikult pole teada, kui täis see uus akugi müügihetkel oli.

Kell on veerand kuus ja ilma tuledeta sõita saaks veel maksimum tunni. Hetkel aga näitab sõiduaega kahe tunni kanti. Lükkame auto käime, eks näis kaugele veab. Kohe tuleb Kameruni suurim jõgi, Sanaga River.

Selle pikkus on umbes 603 km Djéremi ja Lomi jõe ühinemiskohast lugedes, koos Djéremi jõega aga üle tuhande. Nagu näha, siis veepuuduse käes vooluveekogu ei kannata.

Peale jõge tuleb väike Ébebda asula. Ortodoksi kirik teeserval

Seisma jääme uuesti umbes kilomeeter Ébebdast enne tõusu ja kurvi. Vahetult peale kraavi sõitnud veoautole appi tulnud teist veokat.

Mitte just parim koht. Mõlemal pool kätt tihe troopiline padrik, seega pole ka mingit võimalust siin ööbida.

Päike aga langeb juba kiirelt. Proovime veoautos oleva juhiga kaubale saada, et äkki õnnestub tema akudelt natuke meie oma laadida, aga suures hirmus oma peatselt saabuma pidava ülemuse ees, ei julge ta meie ideega kaasa tulla.
Lükkame auto tagurpidi käima ja proovime niiviisi külla tagasi saada. Mõned sajad meetrid see õnnestubki, aga siis on kõik. Selles kohas on parasjagu juba mõned majad ja saame abi. Aja täiteks saab ka lahendatud tagaukse avamise probleem. See, nagu tihti muudki peenmehaanikaga seotud raskused, saab ületatud suhteliselt toore jõu abil.

Eero läheb uuema akuga kellegi autoga töökotta, kus see hommikuni laadima pannakse. Teise aku tõstame ühe kohaliku Toyota peale, anname talle ka natuke kütuseraha ja nii ta siis läheb ringi sõitma ja meie akut laadima. Mina aga jalutan esimesse poodi, et vähemasti oleks midagi.

Kaupleme endid ühe kohaliku tagasihoidliku raamatupidajast seitsme lapse isa hoovi telkima.

Kui talle veel väikese „Vana Tallinna“ tänutäheks anname, saame juba ka tualeti ja pesemisvõimaluse.

Peremees ise tassib veegi kohale.

Majutume otse kaevu kõrvale, kust maitsvat joogivett tuleb. Nii oluline infrastruktuuri objekt on kindla kivimüüriga ümbritsetud.

Et selline stsenaarium polnud plaanis, siis pole meil suurt õhtusöögi valikut. Käiku läheb taaskord sai sealihaga. Maitseks tomati-pipra soust ja majonees

Kaheksas veebruar
Öö möödub rahutult. Kõigepealt käib keset telklaagrit ahastav karjatus. Sellele järgneb vali kuke kiremine. Selgub, et see kodulind lihtsalt köhis kurku puhtaks. Arvan, et juba läheneb hommik, aga kell alles üksteist õhtul. Õnneks jääb see seekord ühekordseks ürituseks .
Telgis on väga palav ja ka natuke umbne. Paigutan ennast ümber, pea ukseavasse ja teen viimase irvakile. Nii saab natuke värsket ja jahedamat õhku. Sellega kaasnevad küll mõned sääsed, mida ei kuule ega ei näe, aga mis tõestavad oma olemasolu kerge sügelemisega üle palja keha. Sellegi poolest saab niiviisi natuke tukastada.
Oleme oma laagriga ainult loetud meetrid suurest pealinna suunduvast maanteest ja liiklus sellel ei vaibu ka öötundidel. Lisaks on just meie lähedal mingi põhjus mitmetel autodel seisma jääda ja see rikub samuti tavapärast fooni..
Umbes neljast alustavad kuked. Kohe siinsamas telkide kõrval. Ei teadnudki, kui järjepidevad nad olla võivad. Iga kümne-viieteist sekundi järel vallandub kiremiste laine. Kas teeb otsa lahti üks meie kahest kukest ja siis kandub see lainena üle ümbruskonna või siis tuleb kuskilt mujalt kajana. Ja niiviis poole kuueni. Siis on kuulda, et meie võõrustaja majapidamine asub aktiivselt tegutsema. Muusika pannkase mängima. Käivitatakse auto. Kuked on vait kui noaga lõigatud. Aga ainult lühidalt. Varsti kiremine jätkub, aga nüüd juba ebaregulaarselt. Kümme enne kuut sõidab keegi autoga ära.
Veel kehvemini magas ilmselt ainult Mihkel, keda endiselt vaevab kõhuhäda ja seetõttu näen ja kuulen teda pidevalt liikumas kolmnurgas telk- auto- kemmerg ja mingite tabletilehtedega askeldamas.. Selline me laager hommikuvalguses välja näeb. Vasakule jääb betoonmüüriga ümbritsetud puurkaev, kuhu hommikul ümbruskonnast vee järele tullakse.

Saab üle vaadatud ka kõik silma hakkavad koduloomad. Kass, vaikne ja rahulik.

Üks päris mitmest silma hakkavast kukest. Mitte enam nii vaikne ja rahulik

Lõpuks veel autol istuv hiiglasuur ritsikas, kes kavatseb ilmselt meiega sellest kukkede paradiisist jalga lasta.

See aku, mis eile õhtul teise auto peal ringi sõitis, praktiliselt voolu sisse ei saanud. Aga siiski piisavalt, et auto saame käima lükata ja kilomeetrikese teise akuni kulgeda. Jääb loota, et vähemalt uus aku on täis laadinud. Ja paistab, et on, sest õnnestub Yaoundeesse välja sõita.

Kohtame siin uue aku laadimise kohas ka meie lahket võõrustajat

Teel pealinna poole kohtame nii mõndagi sõidust väsinud ja teeserva külili keeranud kallurit. Ühes kohas suisa kaks tükki järjest.

Juhtuvad sellised kummalised lood Nkolkayi asula vahel

Aeg-ajalt tuleb teemaksu tasuda. Valdavalt on selleks 500 raha ja kui hästi läheb, saab kviitungi. Viimane on nii tähtis dokument, et kannab isegi riigi motot: Rahu – Töö -Isamaa. Ilus.

Linna jõudmisel satume suurde ja aeglaselt liikuvasse ummikusse. Asi muutub lihtsamaks alles öömaja poole vasakule maha keerates. Möödume Paul Biya nimelisest Omnisportsi staadionist. See on Kameruni suurim staadion mahutavuse poolest, mahutab 60 000 pealtvaatajat ja on suuruselt 9. staadion Aafrikas. Paul Biya aga on Kameruni president juba aastast 1982. Hetkel kandideerib 92 aastane veteranpoliitik taas presidendiks.

Valime majutuseks kolme magamistoaga apartamendi, mis pakub meeldiva üllatuse. 8,5€ näo pealt ja kõik mugavused.

Eemal suurest teest, oma sisehooviga, seega parkimine pole ka probleem.

Samuti on köök, kus saab süüa valmistada.

Üks väike aga muidugi on. Broneerisime kolme toaga korteri, aga see osutub meie saabumisel jutu järgi juba hõivatuks.

Järel on ainult kahe magamistoaga variant. Meile sobib loomulikult ka see.

Saame ennast ja asju pesta. Varustada lähedalasuvast kaubandusvõrgust vajalike toodetega. Nagu selle, põhilise kasutusala järgi nimetatud hügieenitarbe.

Nüüd hakkab rolli mängima see, kuidas auto korda saada. Eile palusime Ivo, et äkki aitab vajalikud varuosad leida. Rihm on olemas, aga rullikut veel mitte.

Mingil ajal tuleb teade, et detailid võiksid olemas olla. Ja koordinaadid, kus võiks auto remont asuda. Kella kolmeks vaja kohale ilmuda. Eero läheb kolama ja jääb Mihkel kodu valvama.

Remondikoha leiame üles, aga jupid on kaugel sellest, mis vaja.

Rihm on hulka pikem ja vale soonte arvuga, rihmaratas poole suurem. Tegelased ise aga selles probleemi ei näe ja lubavad, et kõik saab korda. Suhelda nendega on raske, sest prantsuse keel meil null, aga õnneks saabub kohale Ivo, kes tüübid kiirelt uute juppide järele kupatab. Viskan samuti pilgu auto alla.

Saan kinnituse selleke, et esimene vasak stabika kont katki.

Hämmastav, millised autod töökoja hoovi peal lihtsalt seisavad ja tolmu koguvad. Ma pean silmas peamiselt nende rahalist väärtust. Siin pildil on ainult väike osa seisma jäänud sõidukitest ja sarnast pilti saab näha paljudes kohtades üle riigi.

Pooljuhuslikult leiame kapoti alt vana rulliku jäänused üles, millele uue laagri sisse pressimisel saaksime samuti töötava detaili. Kuulame Ivo selgitusi kohaliku elu kohta ja muudkui ootame. Õnneks aega on, sest erinevalt muust maailmast Aafrikas aeg mitte ei lähe vaid tuleb. Kui avaldame arvamust, et võiksime äkki tüübid siia toimetama jätta ja ise ära minna, siis see mõte saab kiirelt maha laidetud. Lootus auto korda saada on ainult juhul, kui me ise kohal oleme.

Ja vaata imet. Lõpuks tõesti saabki rullikud külge ja teisel katsel ka rihma õigesti peale. Auto korras.

Liigume koju. Just on pimedaks läinud. Meie majutuse juures on suur ööpäevaringne supermarket. Teeme siin peatuse, et üht teist osta, sest varud on otsakorral. Kaubavalik on mitmekesine, kahjuks on piimatoodetega kehvasti.

Keefiri tahaks, aga seda pole.

Hoopis alkoholivalik on lai.

Kord ostude sooritamisel on selline, et kui oled kassas kauba eest ära maksnud, siis tuleb kogu padajann poe ukse ees olevale letile transportida, kus see uuesti üle vaadatakse ja tšeki põhjal kontrollitakse.

Mihklil, kes juba mitmendat päeva kõhulahtisuse käes kannatab, on lõpuks natuke parem hakanud ja ta enam koju ei kipu. Ivo poolt initsieeritud õhtusöögikutsest aga ütleb ta sellegi poolest ära ja jääb kodu valvama. Ülejäänud seltskond aga liigub etteantud koordinaatide järgi ca 5 km kaugusele jäävasse toitlustusasutusse. Et täna on laupäev, siis võib-olla seetõttu on ka rahvast rohkem. Saame süüa kana Kameruni moodi ja soovijad õlut peale rüübata. Meiega liitus veel eelmiseltki Kameruni sõidult tuttav siin sündinud valge mees Eric ja üks teinegi Ivo sõber. Toidu kõrvale mängib elav muusika, mis on natuke valjem, kui võiks.

Seetõttu on rääkida üsna keeruline. Aeg liigub kiirelt ja on juba päris hilja, kui lõpuks koju saame. Meie 70+ autoga sõidetud kilomeetrit olid järgmised. GPS on käima läinud mõned kilomeetrid peale väljasõitu.

9. veebruar. Pühapäev.

Peab mainima, et ka minu kõht on hakanud natukene endast märku andma. Loodetavasti pole siin midagi tõsist, aga teatud ettevaatusele peab hakkama tähelepanu pöörama. Uni läheb taas varakult ära. Pole väga üllatav et ka siin on kuulda paari kuke kiremist. Linnatingimuses aga on need tagasihoidlikud helid.

Keedan kohvi ja lasen sõpradel põõnata. Täna pidi Ivo meid kuhugi ca 40 km kaugusele huvipunkti viima. Ka auto peaks vahelduseks ära pesema. Meie info, et piiril meile mingitki templit ega märget passi ei löödud, tegi Ivo ja Ericu päris tõsiseks. Ega see saagi normaalne olla. Õnneks pidi neil olema vajalik kontakt, kelle kaudu sellist delikaatset asja esmaspäeval ajada.

Poole kümnest on kõik üleval. Selgub, et sarnased hädad kõhuga on meie seltskonnas ka kõigil teistel eile restoranis õhtustanutel. Ainult Mihkel on tervemaks saanud.

Jalutame Mihkliga poodi. Seeaeg tuleb info, et meie majutus on ikkagi ülebookitud ja peame lahkuma. Õnneks polevat sellega kiire. Laseme auto ära kraamida ja pesta.

Tänane päev möödubki suuresti uue majutuspaiga leidmise tähe all. Selle nahka läheb ka Ivoga plaanitud väljasõit. Teed broneeringu ja saad teada, et oi, kogemata aga täna meil juba kinni. Või ei võta keegi toru. Või pole täna kedagi kohal Või, või… Kella viieks oleme juba lootust kaotamas ja valmis linnast välja kämpima sõitma, kui üks lähedalasuv majutus lõpuks vastab. Hommikul poleks me selle peale kindlasti läinud, aga nüüd on parem kui mitte midagi.

Auto saab turvaliselt sisehoovi parkida.

Aga ruumi on ahtalt ja kogu kupatuse peale on ainult ühes magamistoas üks ventilaator.

Lisaks nagu haiseb kah kergelt. Köögis lööme hommikul ostetud külmutatud friikartulid pannile.

Toidu valmimise protsessi käigus tuleb natuke meeldivamaid aroome.

Ei tea, kas süüdi on neelatud loperamiid või on põhjus muus, aga lekked on kõik pidama saadud. Loodetavasti nii ka jääb. Igaks juhuks lähme peale sööki jalutama, et apteegist veel varusid täiendada. See ei õnnestu, sest vastavad kohad on juba kinni. Leiame ka hetkel küll suletud rahavahetuse, mis loodetavasti hommikul lahti. Veel on siin üsna põneva nimega hotell.

Selle katusekorrusel asuva baari terrassilt saab ümbruskonnale, mis seda võib-olla isegi ära pole teeninud, pilgu visata.

Teisele poole vaadates jääb silma kirikukompleks, Paroisse St Pierre Messamendongo

Hämmastavad tellingud siin maal. Pildilt vast raske aru saada kui peenikesest materjalist ja habras on see konstruktsioon

Õhtul on mingi seltskond meie koduhotelli terrassil väikse peo organiseerinud. See saab natukene ka meie rahulikku uinumist häirima. Meie vähesed seiklused täna on osaliselt kajastatud järgmisel kaardil

10. veebruar. Esmaspäev.

Ei saa öelda, et hästi oleks magada saanud. Sääski oli palju. Need on siin väikesed ja tähelepandamatud. Lendavad ilma suuremat pininat tekitamata. Eriti, kui töötab ventilaator, pole neid üldse kuulda. Ka see moment, kui nad Su verd imevad, jääb enamasti märkamata, aga siis algab sügelemine ja proovi sa magada, kui üle kere vaja kratsida. Teki alla peitu ei saa ka minna, siis hakkab palav. Lisaküsimus on veel et mis haigusi niiviisi saada võib. Malaariatablette me seni võtnud ei ole.

Teen tiiru ümbruskonnas ja käin ka eile suletud olnud apteegis loperamiidi tagavara värskendamas. Vastu ootusi on see ravim siin krõbeda hinnaga. Karbi eest tuleb välja käia üle 7k.

Selline on see majutus hommikuvalguses.

Tänase päeva esimene plaan on minna lennujaama ja vaadata, mis selle viisa asjaga saab. Teel sinna läheb esimene parem rehv tühjaks. Saame selle küll oma jõududega taas täis, aga ilmselt on vaja põhjus tuvastada, et probleem korduma ei hakka ja hullemal juhul rehvi sõidukõlbmatuks ei muuda.

Õnneks on vastavale temaatikale spetsialiseerunud töökodasid üsna sagedasti ja esimesse sellisesse kohe ka sisse põikame.

Juhtub see just linna piiril. Ilmselt on siin nö. administratiivpiir, sest ka siit edasi jätkub samasugune asustus, nagu siianigi. Linn on lihtsalt ammu oma piiridest välja kasvanud, nii nagu enamus muidki linnu maailmas.

Õnneks oleme sattunud töökotta, mis on varustatud asjakohaste tööriistadega. Nagu vannivees keerutamine näitas, on probleem rehvi ja velje vahelises lekkes. Seda viga peaks ravima selle vahe töötlemine vastava möksiga.

Lisaks rehvitöödele tegeletakse siin veel sekundaarse tooraine kokkuostuga. Võllapuu küljes ripub kaal ja just äsja toodigi mingisugune kotitäis kraami. Mis toormega täpsemalt tegu, jääb natuke selgusetuks, tundub kahtlaselt tavalise prügi moodi välja nägema

Keskpäevaks jõuamegi lõpuks lennujaama.

Tegu pole teab mis suure terminalihoonega.

Pargime ja teeme ühe prohvetliku pildi raudu pandud autost. Selline asi tundub üsna uskumatu siin.

Nagu silt teada annab, võib siin oma autot kasvõi aasta jagu hoida.

Saadame Eero katsejänesena asja uurima. Selgub et siit tõepoolest saab viisakleepsu passi. Huvitav poliitika, sellest pole nagu midagi, et me juba ligi nädala riigis oleme. Sisenemistemplit aga ei lööda. Ega hästi ei saakski, sest siin ju lennujaama templid, ma aga tulime maad mööda. Veel üks tähelepanek, viisade kehtivuskuupäevad pannakse täiesti suvalised. Eero saab 04 veebruarist kuuks ajaks, mina esimesest ja ka kuuks, Mihkel aga esimesest veebruarist 02 aprillini. Indrek 26 märtsini. Kõik on õnneks “multiple” sisenemisega, mis avardab natuke meie edasist tegutsemisruumi.

Mihkli tervise paranemine on osutunud ajutiseks ja pidevate tagasilöökide tõttu otsustab ta rohkem sellega mitte mängida. Mis tähendab, et ta jätab meid homme maha ja lendab koju. Ostab pileti ka ära, et asi kindel oleks.

Lennujaamast võtame suuna Kongo Vabariigi saatkonna poole. Justnagu nädalavahetusest veel vähe oleks, on siin riigis ka teisipäev vaba päev. Riiklik püha – Noorte Päev. Mis omakorda tähendab, et ega siis esmaspäevalgi keegi tööle ei lähe.

Nii ka saatkonnas.

Saame vähemalt uksehoidjalt – turvamehelt infot, mida viisa saamiseks vaja, ja kinnituse, et kolmapäevast kõik töötab.

Nüüd tegeleme majutusega. Ühe eilse korteripakkujaga saab ühendust võetud ja täna on tal korter vaba. Kolme magamistoaga ja kahe wc-ga apartament. Sõidame kohale. Välimus nagu suurem asi pole, seest pole vigagi.

Aga nagu juba traditsiooniks on saanud, siis üks tuba on kuhugi ära kadunud.

Jääb mulje, et neid kolmetoalisi võib-olla ei olegi.

Mängitakse sellele, et kui sa juba läbi ummikute ja suure vaevaga kohale jõuad, siis lepid ka sellega, mis pakkuda on.

Meie puhul töötav skeem. Majutume kaheks ööks. Auto saab turvaliselt sisehoovi parkida ja kolmanda toa kompensatsiooniks tuuakse kohale ja pumbatakse täis suur, lai ja paks madrats. Isegi wifi ruuterit lubatakse. Jääb üle mõtiskleda, kui palju sellest 22 eurost öö pealt pärast kulusid omanikule üldse alles jääb.

Seni, kui veel pime pole, vaatame lähiümbruse kaubandusvõrgu üle. Tomatid-kurgid, hapukoor ja sibul. Saab maitsva õhtusöögi ja selle kõrvale riigi muldvana eluaegset presidenti kuulata.

Streetfood tasub vahele jätta, grillitud nahkhiired ja muu selline jääb meie poolt söömata.

Selliseid teid mööda kulgesid tänased rännakud

11. veebruar, Kameruni Noorsoopäev

Üks külaliskorteri plussidest on, et saab valmistada energiamahukamaid söögiprojekte. Näiteks riisi, mis kämpides meie pea olematu gaasitagavara kiirelt ära kulutaks.

See balloonigaas, kui teda ikka balloonis on, on ka praktiliselt ainus asi, millele siin linnas loota saab. Kõik muu, elekter, vesi, televiisor, internet, kaob ja tuleb, kuidas juhtub. Meie praeguses majutuses on esmakordselt olnud võimalik soovi korral telekat vaadata. Eelmistes kohtades on küll ekraan olnud, aga vaadata erinevatel põhjustel pole võimalik olnud. Tavaliselt pole pulte või pultides patareisid, või siis on vaadata ainult reklaamikanal, muud on tasulised, või pilt lihtsalt seisab. Või midagi muud. Ega see telekas pole muidugi üldse olulinegi, aga kui ta juba on, siis söögi kõrvale uudised poleks ka paha. Kui eile telekas veel töötas, siis täna enam mitte. Sama lugu on kohaliku wifiga, mis küll eksisteerib, aga enam bitte ei vahenda.

Täna on kokku lepitud sõit Ivoga linna lähistele looduskaunisse kohta jõele kanuuga sõitma. Kuna Mihkel pole suurem asi paadisõidu huviline, tervis kehva ja vaja ka varem lennujaama minna, siis jääb ta koju. Puhuks, kui me ei peaks tagasi jõudma enne, kui ta minema hakkab, jätame hüvasti ja hakkame liikuma Ivo poole. Teel möödume ühest katoliku kirikust – Paroisse Sainte Annuarite

Ivoga kohtume saiavabrikus, mis meie majutusele suhteliselt lähedal, suurusjärgus 3,5 km.

Siin saab üle mitmete aastate jälle Mazdaga kokku.

Kuna oleme nüüd kokku neljakesi, siis edasi liigume Ivo autoga. Sõit läheb otse lõuna suunas.

Mbalmayo on esimene ja ainuke suurem asula täna meie teel. Siin on sakslaste poolt 1934 aastal ehitatud kirik, Cathedral of Our Lady of the Holy Rosary of Mbalmayo

Jõgi, Nyong River, millest kohe peale kirikut üle sõidame, ongi sama, mille äärde me peaksimegi minema

Esialgu aga jätkame kilomeetrit kümme mööda sama maanteed, siis aga pöörame paremale, väikesele pinnasteele. Veel ligikaudu teist sama palju ja jõuamegi jõeni. Siin on turistidele mõeldud restoran ja mõned majutuskohad

Pargime auto ja Ivo lepib paadisõidu detailid kokku.

Jõgi ise paistab restorani kõrvalt kõrgelt kaldapealselt ülesvoolu vaadates selline

ja allavoolu selline.

Jõematk toimub selliste ühetüve lootsikutega.

Enne aga on vaja suurem vesi lootsikust välja ajada ja kundedele mugavad istumised paigaldada.

Meil jääb niikaua aega niiske kaldaala rikkaliku liblikafaunaga tutvuda. Neid on tõesti igas suuruses ja kujus.

Veesõidukid on ahtad ja vajuvad meie raskuse all üsna veepiirini sisse.

Mihkli leiget huvi sellise meelelahutuse vastu võib isegi mõista.

Pikalt juba on kuivaperiood olnud ja jõe veetase seetõttu madal. Paadi põhi kraabib tihti peente kivikestega või liivast põhja. Vesi on selge ja läbipaistev. Puudel olevate jälgede järgi saab aimu, mitu head meetrit siin vesi tõusta võib.

Uued vihmad algavad Ivo sõnutsi 15 märtsi paiku. Kalade ja vahest ka muude vees elavate saakloomade püügivahendeid on palju näha. Ja püüda olla piisavalt.

Lõpuks maabume. Et tegu pole mingi suvalise paadimatkaga vaid ikka turistide heaks koostatud marsruudiga, seda kinnitab toekas postament kaldal.

Paadireisil on ka konkreetsem eesmärk. See on ühe suure puu – 85m kõrguse Millennium Tree – külastamine. Viib selle juurde selline tore matkarada.

Troopiline mets on üsna hämar ja seetõttu ka hõreda alustaimestikuga, sest puurinne seal kümneid meetreid kõrgemal on tihe ja haarab kogu päikesevalguse endale.

Puu, mida vaatama oleme tulnud, on tõesti muljet avaldav. Väidetavalt 1200 aastat vana. Ilmselt kergelt liialdatud, niisamuti nagu kõrgusnäitajagi.

Pildilt on raske aru saada, kui suur ja jäme ta just on. Sellist mõõtu hiiglaseid pidavat juba väga väheks olema jäänud. Kui kümmekond aastat tagasi oli tavaline, et metsaveo rekkal on haagisel ainult üks palk – ja oma eelmisel reisil siia riiki me ka sellist nägime – siis täna pidi selline vaatepilt juba väga harv olema.

Ka siia on püstitatud toekas infopostament, millelt saab teada, et puu kuulub liiki Entandrophragma candollei. Taimeperekonnal on isegi eestikeelne nimetus: sargapuu.

Aga puuga matkarada veel ei lõpe. Läheme ja uudistame edasi meiegi. Tee jätkub sellisena, nagu ennegi.

Lõpuks jõuame siiski tee lõppu välja. Ei pidanud väga pikalt kõndima

Siit peaks vist saama kogu info projekti teostuse kohta

Ja oh üllatust, saab siia ka autoga kui vaja, ei pea kanuuga liiklema.

Siit aga liigume nüüd tagasi, Ivo koos paadimeestega kindlasti ootavad juba. Peale eelpool nähtud hiiglase on siin teisigi märkimisväärseid puid.

Paadid kenasti stardivalmis. Pildilt taas näha, kui kõrge on veetase olnud.

Paadisõit on populaarne ka kohaliku välimusega inimeste seas. Näeme päris mitmeid seltskondi veel liikumas.

Tagasiteel on paadisadamasse kõvasti rahvast kogunenud.

Paadireis teeb kõhu tühjaks. Sellele murele saab kohe abi selles samas kaldapealses restoranis.

Ja mida siis veel süüa kui ilmselt siitsamast jõest hangitud kala. Või suisa kahte. Kuigi eri liigist, on mõlemad väga maitsvad ja kõhu saab kenasti täis. Eraldi kiitma peab kõrvale praetud banaane.

Tagasiteel viib Ivo meid ühte omapärast kirikut – Sanctuaire Marial de Mbalmayo’t – vaatama. Asub see mõnevõrra eraldatud kohas Mbalmayo linna lähedal mäe otsas ja esimese hooga ei leia me seda üleski.

Kirikuesisel platsil seisab võimas ühetüverist. Kui nii võib analoogia põhjal hiljuti kasutatud paatide järgi öelda.

Kiriku uks on lahti ja saab ka sisse pilgu heita.

Ühtegi hingelist pole näha.

Muusikute töökoht

Mitmed üsna mastaapsed ehitised eeldavad, et siin võiks kohati üsna rahvarohke olla.

Kirikumäelt on hea vaade linnulennult mitte kaugele jäävale Mbalmayo linnale. Esiplaanil taas juba tuttav Nyong River

Kirikust kagu poole jääb veelgi riste kandvaid hooneid. Taas pole kedagi näha, aga mingid hääled annavad aimu, et päris hüljatud koht siiski pole.

Kaardil on see koht märgitud kui “La communauté de frères et sœurs de L’Oasis de la Paix”, mida võiks tõlkida kui rahu oaasi nimeline õdede ja vendade kommuun

Koju jõuame enne seitset. Trepikojas on üks rott oma elupäevade lõpul. Ilmselt on söönud midagi ebatervislikku. Mihkel on lahkunud.

Meie õhtune ülesanne on kokku saada dokumentide pakk homme hommikuks Kongo saatkonda. Selleks on veel mitmeid asju puudu. Sularaha, pilte ja koopiaid. Läheme neid hankima.

Vahepeal annab Mihkel infot, et sisenemistempli puudumine lennujaamas väljumisel probleeme ei tekitanud. Mis ühtlasi annab teada, et temaga kõik korras on.

Ringkäik osalt pimedas ja tolmuses, aga samas lärmakas ja elust kihavas ümbruskonnas annab positiivseid tulemusi. Saame kõik mis plaanitud, välja arvatud rahavahetuse, mis oli juba kinni. Asub selline intrigeeriva nimega hotelli “Le Kremlin” kõrval.

Aga ilmselt hommikul taas lahti ja seega pole mõtet edasi otsima minna. Viimasena saame Indreku üles pildistada. Kuigi reklaame sellise teenuse osutamise kohta on palju, siis küll pole paberit, siis aga on tint otsas. Lõpuks ühe ärihoone meie mõistes teise korruse koridoris on proua, kellel on kõik olemas ja protsess saab alata.

6 dokumendifotot on valmis hetkega ja seda 1000 kohaliku raha eest.( 1,53€). Mul on kaasas ports sahtlist leitud 10+ aastat vanu pilte, aga siiamaani on need kõlvanud küll. Vast seegi kord.

Läheme koju tagasi ja ootamatu valguse lülitamisega ehmatame laiali suurema koguse erinevas mõõdus prussakaid.

Mihklil oli kaasas uus menuraamat, Mikseri “Vareda”, mille ta lahkesti on maha jätnud. Enne magama jäämist loen üle poole sellest läbi.

Meie väike väljasõit nägi sedasi välja

12 veebruar. Kolmapäev.

Öö möödus sääskedega võitlemise tähe all. Mingi hetk läks asi nii hulluks, et vaatamata palavusele ei jäänud muud üle, kui ennast lina sisse keerata. Siis sai natuke magada. Pesta ei saa, sest juba üle ööpäeva kraanidest vett ei tule. Soojendame eilse riisi lõpu ja paneme asjad kokku. Isegi kui peaks olema vajadus veel üheks ööks siia linna jääda, siis otsiksime uue koha, kus ka pesta saaks.

Enne saatkonda liikumist lipsame veel Ivo juurest läbi. Juba mõni minut peale poolt üheksat aga oleme saatkonnas. Kolmveerandi paiku saabub naisterahvas, kes tundub sekretär olevat. Väga meeldiv ja abivalmis, kahjuks meie jaoks täiesti umbkeelne. Lisaks esitatavale paberipakile tuleb veel taotluse vorm ära täita.

Sellega seoses tärkab idee, et äkki saab ka transiitviisa, mis võiks isegi soodsamaks osutuda. Nii ongi. Seitsme päeva, ja ega meil ju rohkem niikuinii aega ei ole, transiitviisa saabki poole odavamalt plaanitust. Ekspress-variant peaks valmima 24 tunniga, aga lootust on, et saame selle juba täna kätte. Võetakse paberid vastu ja pannakse ootele. Raha esialgu veel ei küsita.

Peale meie on siin veel üks vanem valge mootorrattur ja kaks hindu välimusega tegelast. Sellest, et meid kõiki niiviisi ootama on pandud, võiks vargsi loota, et viisad valmivadki nö. on spot.

Poole kaheteistkümne paiku toimub areng. Saame raha ära maksta. Viisat lubatakse täna kella kahest. Vaatame. Seniks aga lahkume.

Saatkondade piirkonnas on korralik toidupood Spar.

Ei tea, kas autentne, aga valikul pole viga. Ostame meiegi üht-teist.

Korralikus poes käivad ka korralikud inimesed. Näeb igasugu põnevaid sõidukeid. Nagu näiteks selline pill, mille sarnaseid teadjamate sõnul tehtud alla 5000

Nüüd on veel üle kahe tunni vaba aega. Mitte kaugele jääb kesklinn ja Eero paneb ette minna muuseumi – National Museumi.

Parkimiskoha leidmine sihtkoha ümbruses osutub võimatuks. Läheduses on tähtsad riigiasutused ja kõik kohad on suuri musti džiipe täis pargitud. Ka liiklus on parkimiskohta jahtivate autode tõttu üsna kaootiline. Alloleval pildil Justiitsministeeriumi hoone.

Piisavalt suurel kaugusel lõpuks mingi koha leiame. Juhtub see Sideministeeriumi hoone läheduses. Siin nii palju uhkeid autosid enam pole.

Igikestev president üritab vanuigi veel PR-ga tegeleda.

Tänav, mille serva parkisime, kannab nime Ave Marchand. Hakkame tagasi muuseumi poole jalutama. Üle tee jäävad sellised majad

ja natuke omapärasema arhitektuuriga ja ilmselt alles valmiv hoone

Varsti möödume Majandusministeeriumi imposantsest hoonest.

Siit mõni samm ja juba paistabki muuseumihoone esine suurem plats

Eile on siin seoses Noorsoopäevaga ilmselt ohtralt tralli olnud.

Muuseumihoone ise on ilmselt üks suur vaatamisväärsus, sest sellist vana arhitektuuri palju silma ei hakka. Endine presidendipalee oli esmalt major Hans Dominiku (1870–1910) residents, kes juhtis Saksa protektoraadi ajal Yaoundé sõjaväelist ametkonda. Pärast Esimest maailmasõda ja Saksamaa lahkumist kõigist oma kolooniatest hõivas Prantsuse administratsioon selle hoone, mis oli aastast 1930 kuberner Marchandi palee. Selle tegelase nime kandva avenüü äärde jäi praegu ka meie auto. 1940. aastate lõpus sai hoonest järgmiste Prantsuse kuberneride palee, kus kuni 1950. aastani elasid Roland Pré, André Soucadaux , Pierre Charles Cournarie ja teised kubernerid Alates 1960. aastast laiendati paleed Kameruni esimese presidendi El Hadj Ahmadou Ahidjo egiidi all presidendipaleena.

Sellel pildil on ajalugu ilmekalt lahti seletatud

1988 aastal otsustab president Paul Biya muuta endise presidendipalee rahvusmuuseumiks.

Hetkel paistab siin lisaks püsiekspositsioonile veel mingi temaatiline näitus olevat.

Muuseumi sissepääs maksab 2000, mitteresidentidele aga 5000.

Peame seda diskrimineerimiseks, otsustame Indrekuga käituda eelarvesõbralikult ja jääme Eerot õues ootama. Ka siin on mõned eksponaadid eksponeeritud

Eero on punktuaalne ja naaseb kokkulepitud ajal. Vaatamata ilmekale jutustusele kogetust on tunne, et meie väike puhkus muuseumi välistrepil tasus end ära. Liigume tagasi. Auto juures ootab üllatus.

Kell läheb ja paistab, et siin kiiret lahendust ei paista. Naaberauto juht seletab, et peaksime kuhugi linnavalitsusse minema ja 25k trahvi maksma,, siis tuldaks ja tehtaks lahti. Absurdne summa, rohkem kui ahne Europark. Kuna veel ka täiesti õigustamatu, siis meelestume väljapressimisele mitte alluma.

Ilmub mingi naljakas ebamäärases vanuses tüüp, kes küll inglise keelt ei mõista, aga näitab taskust raha ja viite sõrme. Jääb mulje, et ta võiks meid viie tuhande eest jamast välja aidata. Enne veel, kui me kuidagi reageerida jõuame, teeb ta lõbusal ilmel minekut.

Eero läheb ühe teise ligi litsunud ja inglise keelt rääkiva tegelasega kuhugi linnavalitsusse asja seletama. Mina aga võtan takso, et saatkonnas ära käia. Sest sealne ajaaken on 14.00-15.00. ja see võib enne sulguda, kui siin mingi lahendus tuleb. Sideministeeriumi esise ringtee ääres on mälestusmärk Eugène Jamot’ile (14 November 1879 – 24 Aprill 1937)

Kuigi tegu oli prantsuse sõjaväearstiga koloniaalvägedes, mängis ta koos saksa teadlastega suurt rolli unetõve ennetamisel siin ja teistes ümbruskonna maades ja ilmselt seetõttu on ka ausamba ära teeninud.

Saatkonnas selgub tõsiasi, et vähese keeleoskuse tõttu on tekkinud vääriti mõistmine. Viisad küpsevad ikkagi homseni.

Auto juures tagasi olen enne kui Eero naaseb. Vahepeal on auto lukku panija koos kahe politseinikuga kohal käinud. Neid kahte viimast teema üldse ei huvitanud ja nad olid ainult selleks kohale taritud, et kinnitada parkimiskorraldaja nö. autentsust. Põhjus auto lukustamiseks olla see, justnagu pargiksime bussipeatuses. Mis on üks totakamaid põhjendusi mis annab siin välja mõelda. Mingi peatusesarnane koht on küll tõesti mõnikümmend meetrit tagapool, aga kogu teeäär nii peatuse kohal kui ka mõlemas suunas on tihedalt autosid täis ja need teised sõidukid pole mingit huvi pakkunud. Lisaks ei käi siin ka mingeid busse.

Aga asjad ei sujunud nende külaliste jaoks üldse nii nagu nad ilmselt lootsid. Esiteks polnud Indrekul rohkem raha, kui 1500, mille peale põlglikult nina kirtsutati. Ja kaasa nendega Indrek samuti minna ei soovinud. Olid siis pettunult ära läinud.

Kuna meil nüüd kiiret pole, siis otsustame jätta probleemi omasse mahla laagerduma ja läheme ümbruskonda vaatama. Nüüd natuke teises suunas kui muuseumi poole. Siinsamas on ilmselt linna tinglik keskpunkt.

Selle ümber aga erinevad ministeeriumid, valitsusasutused ja muud kesklinna kippujad. Siin pildil Ministère du Domaine du Cadastre et des Affaires Foncières ehk mina tõlgiks kui Maakataster.

Kesklinna juurde kuulub ka Hiltoni hotell.

Vaatame üle kesklinna katedraali, Cathedral of Our Lady of Victories ehk prantsusepäraselt Cathédrale Notre-Dame. Aiaga piiratud territooriumil valitseb suhteline rahu

Kiriku kõrval tänaval käib see-eest vilgas äritegevus

Uksed on valla ja saab pilgu sisse visata

Võimsad mosaiikidega otsaaknad

Lõpuks tuleme ringiga auto juurde tagasi. Satume just see moment, kui on saabunud parkimiskorralduse auto. Õnnestub ilmselt märkamatuks jääda ja juba nad lahkuvad. Idee on selles, et võib-olla tuleb neil tööpäeva lõpul oma inventar linna pealt kokku korjata. Ja varsti läheb juba ka pimedaks. Võtame ette veel ühe väikese tiiru ja siseneme sideministeeriumi kõrval asuvasse hotelli Des Deputes

Siin tellime baarist kohvi, mis osutub tõeliselt heaks. Maitse pole küll harjumuspärane, aga jook on kange ja iseloomuga. Kohalik toode väidetavalt.

Jääme rahule. Ja leiame kõrvalt lauast eest ennist meile autot lahti teha lubanud tüübi, kes tundub siin oma jope olevat, liigub ja suhtleb vabalt. Taas tuleb meiega juttu ajama, kordab oma pakkumist millest me päris hästi aru ei saa ja surub agaralt käppa. Anname talle mõista, et tema pakkumine sobib. Kuigi päriselt ikkagi aru ei saa, milles see täpselt seisneb. Kas ta on muukija, kes luku lahti muugib või on ta kontaktiks ametnike vahel või siis miskit kolmandat. Läheme õue. Parkijate auto on taas meie oma kõrval. Jääme esialgu varju. Minutit viie pärast tuleb tüüp ja źestikuleerides annab mõista, et vaja auto juurde minna. Ja oh imet, auto on vaba ja kedagi läheduses pole. Tüüp näitab, et tehke siva ja sõitke minema. Mis põhjusel kõik juhtus on selgusetu aga igal juhul plaanisime talle mõne tuhande anda, oli tast kasu või vabastati auto niisama, kuna õhtu käes. Tema aga eemaldub juba ise kiirelt ja nii sõidame ka meie minema.

Öömajaks broneerime pinna, mis, nagu selgub, oli meie listis juba paar päeva tagasi. 3 magamistoa, kahe elutoa ja kolme sansõlmega 140 m2 korter. Tookord aga me seda üles ei leidnudki ja keegi ka meiega ei suhelnud. Seekord saan omaniku toru otsa. Aga asub ta ilmselt kuskil välismaal või vähemalt mitte siin. Keegi, kes peaks külalisi vastu võtma, tundub, et omaniku tütar, peaks siiski olemas olema. Selleks, et aru saada, kus oleme meie ja kuhu peaksime minema, kulub tublilt üle tunni. Bookingus märgitud aadress on täiesti vale. Lõpuks lepime kokku, et ootame supermarketi ees. Ja tõesti, tuleb proua ja viib meid kohale. Üsna vähearenenud linnapiirkonnas, kilomeetreid eemal kohast, mis kaardil märgitud.

Koht osutub kahekordseks villaks. Tõesti suur. Paistab, et siin pole ammu kedagi olnud. Ja mõni ime, kui ülesleidmine sellise jamaga seotud on. Üks miinus on veel. Hetkel pole elektrit. Kaupleme hinna alla, saame kogu maja 15000 rahaga. Kui “manager” on ära läinud, õnnestub kaitsmete sisselülitamisega mingil määral vool taastada.

Ja vesi on samuti olemas. Seega saab pesta, mis elektrist isegi olulisem.

Pimedatest nurgatagustest jookseb ohtralt välja vähemalt pöidlasuuruseid tarakane. Kuigi need loomad on ühed süütuimad kaasüürilised, siis meeldivad nad pole. Võimalusel lõpetan mõnegi nende eluküünla. Misjärel ilmuvad kiirelt platsi tibatillukesed sipelgad, kes endast tuhandeid kordi suuremat saaki ära lohistama asuvad.

Tänased tiirutamised linna peal olid järgmised

13 veebruar.

Öösel sai isegi magada, need mõned sääsed, mis siin ringi lendavad, ei suutnud ööund häirida. Kuigi kuskil kireb ka kukk, siis varahommikust hakkab meeleheitlikku kisa tegema ja sellega magamist segama üks hääle järgi otsustades suuremat sorti koer. Ta mitte ei haugu, vaid ulub ja niutsub vahetpidamata meeleheitlikult, justnagu piinaks teda keegi. Seega on aeg üles tõusta. Kuigi kiiret pole kuhugi. Kohalikku gaasi kulutades saab allesjäänud riisist sööki valmistada. Lõpetan “Vareda” lugemise. Omapoolset kommentaari hetkel andma ei hakka, kuigi see peas olemas on.

Selline see majutus hommikuvalguses välja näeb

Enne saatkonda minemist läheme Ivo juurest läbi.

Jääme jällenägemiseni. Saame teele kaasa karbitäie saiavabriku parimat toodangut.

Oleme saatkonna juures juba enne ühte, lootuses passe varem kätte saada. Sest kui me eile neid hommikupoolikul siin üle andsime, siis samal ajal sai üks Bilbaost pärit üksinda autoga Namiibiasse reisiv härrasmees oma passi koos viisaga kätte. Meil aga nii hästi ei lähe. Kell kaks.
Et mitte tänaval konutada, otsustame taas Spari sõita. Maad sinna vast 500 meetri jagu. Aga teeristil on politsei, kes meile eelmist Kameruni reisi meenutama asub.
Deja-vu. Mul juhtus telefon käes olema ja sellest piisas. Õnneks on nii, et meil on tunnike vaba aega ja see on asi, mis paneb rahanuijajad ebaharilikku olukorda. Nagu eile selle ratta lukustamisega. Poole tunniga on asi sealmaal, et kuna meie poolt on initsiatiiv asja kuidagi lahendada 0, hakkab neil ebamugav ja tehakse katset läbirääkimiste alustamisega. Mingi hetk tundub neile, justnagu polekski neil enam trumpe käes ja hind lastakse alla. Saame parasjagu õigel ajal passide järele naasta.
Viisad on sellised, nagu tellitud. Nüüd kohe minema siit linnast, liigagi kaua siin juba passitud.

Esialgu sõidame sama teed pidi kui kanuusõidulegi. Siis aga tuleb pööre vasakule, ida suunas. Maantee on endiselt Kameruni parim. Valdavalt uus või uuendatud, ilma aukudeta asfalt. Üksikud kontrollpostid lasevad juba kaugelt oma tõkkenöörid alla ja keegi midagi ei küsi. Ainult teetolli, á 500 franki, tuleb paar korda maksta. Liiklus on väga hõre. Veokate peamine kaup on palgid, 2- 6,7 tüve korraga. Ainult ühte palki koormas silma ei hakka. Ka asustust on vähe ja seegi on koondunud hajusalt teeserva. Kohati on siiski maju nii palju, et võiks juba küla olla. Siis on kohe ka ilmtingimata kirik. Siinne rahvas on ristiusku.
Loodus on lopsakas, aga on näha, et kõikjalt metsast on puid langetatud. Eks tee lähedus võimaldab suuri tüvesid kergemini kätte saada. Kuhugi pole kadunud ka põlengud, õhk on suitsust vines. Teeservade puhastamine käib samuti põletamise teel. Kasvav taimkate ja võsa raiutakse osalt maha, see kuivab kiirelt ja siis tuli otsa. Nii need perved siin kärssavad.

Enne Sangmelima linna, mis rahvaarvult 150 000 kanti (1970 oli see näitaja veel 9000), on keset ringteed selline asi püsti pandud, et viib meie tähelepanu sootuks teelt kõrvale ja peaaegu oleksimegi mööda valet teed, N17A, lääne poole kihutama hakanud.

Õnneks saime siiski taju tagasi, pöörame ringi ja õigele jäljele.

Linn ise pole ka kaugel. Selline suur tundmatu valge lind, mõni võiks seda kindlasti ka rahutuviks pidada, markeerib ilmselt linna keskpunkti. Vähemalt on siin ümbruses kõik kõige rohkem kesklinna moodi.

Linnast väljuval suunal on teeserval veel üks huvitav sammas. Sammas ise on tavaline, kiri sellel aga tekitab küsimusi. Independance 1160. Mida sellega silmas peetakse?

Linn ise asutati alles Saksa valitsusajal Aire de la Lobo pealinnana

Järjekordne kirik teeserval, seekord Mvengi piirkonnas

Päike loojub pool seitse ja just sellel kellaajal keeramegi paremal teeserval tee-ehituse tarbeks täitepinnase ammutamise karjääri. Nagu ka mitmeid kordi varem, sest selline paik on üsna neutraalne ja mitte kedagi segav kämpingukoht.

Päevad suurlinnas on seltskonna ära väsitanud. Kiirelt telgid üles, laudu toole ei taha keegi kokku panna ja nii ongi, et kella seitsmeks on reisiseltskond telkides.

Metsik troopiline mets hakkab elama ja kõrvu kandub lisaks üsna monotoonsele tsikaadide ja ritsikate laulule ka üsna omapäraseid ja valjusid huikeid ja helisid. Lisaks kõpitseb keegi agaralt telgi serva all. Loodetavasti ei õnnestu sel tegelasel telgiriidesse auku teha, et mind siis öösel magamise pealt surnuks ehmatada..

14 veebruar

Valgeneb kella kuuest. Kaugustes kireb üksik kukk, möödub üksik auto, kuulda on inimhääli ja kauget mootorsaagi. Magada sai hästi, ainult mõned küljekeeramised. Mingil tegelasel õnnestus kuidagi siiski telki sisse saada ja vilkalt mõõda mu keret ringi joosta. Esimesed korrad jääb ta tabamata, aga lõpuks õnnestub ta kiire liigutusega sõrmede vahele saada. Kerge pigistus ja heidan ta seejärel telginurka. Äkki valgenedes tuvastab.
Telk sai püstitatud osaliselt sipelgate radadele, sest neid oli praktiliselt kogu karjääri pind täis.

Nüüd vaatan, et neid loomakesi kurseerib hajusalt üle telgi välispinna, mõni aga ka seespool. Seega on mingi auguke ikkagi olemas. Kuna sipelgad on väga liikuvad ja neid on palju, siis mingil hetkel mõni ikka augu üles leiab. Ja üks lukk on jäänudki paari sentimeetri ulatuses lahti. Tuleb hoolikam olla.
Veel on keegi varba juurest näksanud, sügeleb. Aga see on võinud juhtuda ka nii, et jalg on sattunud vastu võrku ja siis keegi läbi selle, väljastpoolt, on oma kurje plaane minu vastu teostanud. Praegu näiteks on üks keskmise suurusega putukas ennast välja poole välisust sättinud. Mis, kui lähemalt vaadata, on hoopis vastupidi. Nimelt seespool. Paistab ritsikas olevat

Ka sipelgaid on sees üsna üksjagu.

Õhu niiskus on vaatamata kuivaperioodile suur. Kõik riideesemed on seetõttu märjad või nätsked. Niisamuti ka nahk. Auto metallpinnad on kondentsipisaratega ühtlaselt kaetud.
Teeksin hea meelega väikse tiiru metsas, aga karjääri servad on võsased, viimane aga teraskõvade pikkade okastega, nii tüved kui ka oksad.

Tõenäosus mitte kriimustada saada on väike ja hetkel loobun. Toreda pildi üles vaadates ikka saab. Ilmselt on pildil Musanga cecropioides , Aafrika korgipuu ehk vihmavarjupuu.

Taevas on osaliselt pilves ja võiks arvata, et vihm pole välistatud.

Teen tiiru mööda karjääri. Paneb imestama, et sääski ei ole, kohe üldse. Ühelt sõnajalalt torkab silma ülikirju ritsikas.

Natuke pealt seitset oleme liikumises. Tee on hea ja üsna tühi.

Valdavalt on liiklusesse jäänud ainult metsamaterjali vedavad veokid.

Varsti tuleb suurem asula, kus ka tankla. Tanklaoperaator teatab, et tal light diislit ei ole. Eile kippus mootor tõusudel kuumaks minema, vaatamata sellele, et õues eriti palav polnud. Panime selle madala kütteväärtusega kütuse arvele. Seetõttu jätame ostmata. Asula teises servas on Totali jaam. Loodetavasti siinne kütus on parem ja paneme paagi täis.

Taas on see esimene parem rehv hakanud tühjaks minema. Saame õigel ajal jaole.

Siit edasi lõppeb liiklus peaaegu täiesti. Tee on endiselt hea, asustust praktiliselt enam pole. Mõni üksik majapidamine teeservas. Ainukesed masinad, mis vastu tulevad, ongi metsaveokid..

Mingil momendil jääb suu lahti, teeserval jalutab valge poiss koeraga. Juhtub see Doumi ja Zoulaboti nimeliste külakeste vahel.

Kohe tuleb kontrollpunkt, selle juures aga saksa numbrimärgiga Land Rover.

Jääme seisma. Kontrollitakse passe ja muid dokumente. Seeaeg jõuab koeraga poiss meile järele. Selgub, et tema pere on järgmise nuka taga matkaautoga ööbimas. Seega kaks saksa autot korraga. Saame edasi liikuda.

Nahale on tekkinud imelikud punased täpid. Meil kõigil. Esialgu paanikat ei tee, ajame need sipelgate või sääsehammustuste kaela.

Kuigi tee on üsna sirge ja hea suudavad meistrid ka siin auto külili saada

Selliseid avariide tagajärgi on üksjagu

Oleme jõudnud päris põlismetsade piirkonda. Looduslik mitmekesisus paistab oma võimaluste harjal olevat ja inimene võtab siit agaralt oma.

Aga veel jagub silmailu tohutusuurte puude näol isegi päris teeserva

Kui inimene vahele ei segaks, kas siis niites või teeserva lihtsalt põlema pistes, kasvaks tee ilmselt väga ruttu mõlemalt poolt peale tungiva padriku tõttu kokku.

Sellised on valdavalt teeäärsed majakesed. Pildil oleme Mekom I ja Mimba’a vahel

Metsa väljaveoteed on paremale ja vasakule üsna regulaarsed

Mimba’a külake

Hetkel on kõik kuiv ja kõva, aga kui hakkab sadama, siis muutub selline teeke kiiresti üsna keeruliselt läbitavaks.

See tee siit Kamerunist Kongosse on pudelikael, mida mööda enamus põhjast lõunasse kulgevad “overlanderid” mingi hetk kulgema peavad. Eks teoreetiliselt ole ka teisi läbipääse, aga kahtlemata on see kõige turvalisem ja lihtsam. Kongo DV ja Kesk-Aafrika Vabriik on üsna riskantsed marsruudid, ka viisade saamine on problemaatiline ja kulukas.

Teed palistab endiselt tihe vihmamets, millest silmnähtavalt on osa puid välja lõigatud. Troopiline mets on tohutult liigirikas, aga mitte kõik puud ei kasvata endale jämedat sirget ja oksavaba tüve. Neid muid tüvesid pole aga ilmselt majanduslikult mõttekas välja vedada.

Lõpuks satub ette veokas, millele on ainult üks tüvi ära mahtunud. On ikka veel selliseid puid ka. Vähemalt üks oli.

Jõuame piirikülla

Põhitrassilt on Kongo poole minekuks vaja keerata paremale.

Siin on ka väike asula, Ntam, koos kaubandusvõrguga.

Meist möödunud Poola numbrimärgiga KTM on ennast teeserva parkinud ja jääme samuti siin seisma.

Ostame vett, saia, keedetud mune ja liigime edasi.

Samaaegselt saabub ka saksa defekas. Koos jõuame enne piiri asuvasse tanklasse. Paaki mahub veel ca 13 liitri jagu kütust. Hind on märkimisväärne 910 franki liitri eest.

Saksa tüübil on tankimisaugu juures väga selge instruktsioon, mis sorti kütust tuleb paaki valada.

Kongo piiril on välja ehitatud suur parkla, milles peatub mitmeid metsaveo rekkaid. Nii ümarmaterjaliga kui saetud laudadega. Lisaks reisibuss.

Saab teha järelduse, et Kongi metsamaterjali veetakse välja läbi Kameruni. Siitkaudu on ilmselt sadam lähemal, kui Kongos lõuna poole viia. Saematerjal on väga kena, ilusti lipi peale laotud ja ühtlase geomeetriaga.

Kogu silma hakkav materjal paistab üks, tumepruuni värvi puit olevat. Meil näeb niiviisi immutatud või termotöödeldud materjal välja.

Passikontroll ja toll väljumisel on lihtne ja kiire. Toimetatakse seda laudadest lobudikus, kus puudub elekter ja seetõttu kantakse kõik andmed suurde, paksu ja räbaldunud źurnaali.

Liigume edasi. Mingid tulbad teeserval jätavad mulje, nagu see oleks just see koht, kus vahelt kulgeb kahe riigi vaheline piir. Aga selle uurimiseks me seisma ei jää.

Kongo poolele sõites avaneb vaatepilt tohutule piirikompleksile
Justnagu oleks Vaalimaale jõudnud.

See on peamine piiripunkt Soome ja Venemaa vahel., kus enne sõda käis vilgas tegevus aga praegu on nagu siin. Suured parklad, palju erinevaid hooneid, viidad siia-sinna- ja kolmandale poole. Aga kõik on maha jäetud, näha pole kedagi.

Teeme ringi peale, aga mingit aktiivsust pole märgata. Mis ikka, sõidame territooriumilt välja viivat teed mööda edasi. Mõne aja pärast saabume tegelikku piiriformaalsustega tegelevasse kohta. Selle tuvastame juba eemalt teeserva pargitud sakslase defeka järgi.
Kongosse sisenemine käib samuti suuremate raskusteta. Ka siin puudub igasugune kaasaegne tehnika, kõik käib paberi-pliiatsi, suurte kaustikute ja templiga.

Auto sissevedu vormistatakse samuti tasuta, ainult, et paberile saab kirja marsruut kuni Ouessoni. See on asula siit ida suunda jääva tee otsa Kameruni piiri ääres. Teoreetiliselt peaks sealt uue passavandi saama.
Mis sellise asjaajamise mõte peaks olema, on raske välja nuputada. Ilmselgelt pole Venemaa ainus koht, mida mõistusega ei saa võtta.
Siin on võimalik soetada ka SIM-kaart. MTN-võrgu oma..1GB maksab ca 1000 raha ( Kongos kehtib sama raha, mis Kameruniski, CFA) Soetame 8 GB internetti, mis koos SIMiga läheb maksma 10000.

Natuke on tegu kahtlase bisnesiga, sest levi siin pole ja ostu kontrollida on raske. Mingi mobiililevi ikka on, sest tavaline sõnum ikkagi tuleb ja vaatamata prantsuse keelele, mis taas siin riigikeel, saab tuvastada numbrid 8 gb. Päris levi tulevat hiljem. Ja nii see on, esimene võrk saabub juba 140 km pärast.

Kui vajalikud toimingud tehtud, asutame liikuma. Mööda suurt teed asulast välja on nöör ees. Siit tahetakse dokumente ja pannakse kuhugi miskit kirja, poola tsiklimees juba sehkendab miskit. Aga siis selgub, et see polegi õige teeots ja tuleb hoopiski ringi pöörata.

Kohe saame ka õige jälje üles võetud

Tee jätkub endiselt suurepärasena. Nüüd pole asustust üldsegi. Ka liiklus puudub. Selle järgi otsustades, mida eelnevalt teadsin, oleksin arvanud, et liiklemine siin on palju raskem ja aeganõudvam. Nagu selgub, siis kuni aastani 2021 see nii oligi. Selle ajani käis põhiline liiklus parvlaevadega piki jõge. Siis aga valmis see Sangmelina -Ouésso maantee, mis on 321,5 kilomeetrit pikk ja maksnud 354 miljonit USA dollarit.

Mõni üksik metsaveoauto. Nendest mitmel peal ainult üks 12m pikk palk.

Siiski toimub teatud ulatuses metsamaterjali väärindamine ka kohapeal. Ei tea, mis meetoditega siin võsavahel ümarmaterjalist saematerjal on saanud, aga nii see tõesti on.

Päris asustuseta piirkond siiski pole. Sembe.

Teekasutuse eest küsitakse natukene raha

Enne Ouessot jääb paremat kätt suur tollikompleks, kuskohast peaksime saama autole uue tollipaberi.

Aga asutuse uks on jämeda ketiga kinni ja see omakorda tabalukus. Paar uhket masinat küll on katusealuses, aga mingit liikumist pole näha. Territooriumil on ka paar elumaja meenutavat ehitist, kus pesu kuivamas, aga sealt samuti mingit adekvaatset infot ei tule.

Jõuab kohale poolakas oma KTMil. Selgub, et tema üleüldse mingit paberit piirilt ei saanud ja arvas, et me siit öömaja otsime. Otsustame siis kogu asjale käega lüüa ja teekonda jätkata. Et piiriasula Kameruniga on siinsamas, otsustame ka selle pilgu peale visata. Kütust samuti tarvis hankida.

16.30 oleme Ouessos, mis on umbes 75 000 elanikuga linn ja Sangha rajooni, kui nii sobib öelda, keskus. Üks neljast Kongo Vabariigi erimajandustsoonist

Sõidame mööda peatänavat läbi linna kuni Sangha jõeni.

Seejärel pöörame vasakule ja liigume mööda La corniche’t. Möödume sellisest mälestusmärgist

Kirjade järgi jääb siia sadam. Ega jõepraamidele tegelikult palju taristut vaja polegi. Piisab, kui sügavus lubab kaldale piisavalt lähedale, et aparell kaldani ulatub

Paak on pooltühi, aga kütust ei ole saada. Bensiini on, diislit mitte. Pean politseimaja ees kinni ja küsime ühelt ametnikult, kus saaks diislit osta. Keeleprobleem on kõva, aga natukene arutanud, istub kohalik miilits taha Eero kõrvale ja sõidame kuhugi, kus rekkaid laetakse.

Tüübid on siin esiotsa tõrksad ja ebasõbralikud, aga ju politseinik mängib ka oma rolli ja saame kanistritäie diislit. Viime võmmi tagasi, kuskohast ta leidsime ja lahkume linnast.

Öömajale peame jääma kellaajaliselt aina varem, kuna oleme pidevalt itta liikunud. Meie asukohas loojub päike täna juba 18.12. Tee N2 Brazzaville poole kulgeb valdavalt läbi asustuseta vihmametsa ja ka karjääre pole näha. Teeme paar edutut üritust maha pöörata ja lõpuks satume üsna ebaharilikule metsateele. Läbi tiheda džungli kulgeb korraliku laiusega siht. Võiks öelda, et suisa muru kõrgusega on maha lõigatud kogu taimestik.

Samas autojäljed puuduvad, on ainult looklev jalgrada. Kännud samuti puuduvad. Asi tekitab huvi ja uudishimu, sest selline teeke on ebatavaline. Sõidame edasi, mõlemat kätt kõige tihedam mõeldav padrik üldse. Pimeneb kiiresti ja see seab meie avastusretkele piirid. Varsti on teel ees tohutu palk.

Pargime auto ja jalutame natuke edasi, aga selgust see tee olemasolu põhjuste kohta ei too. Ühes lohukohas on soine järveke

Järvekese kaldal kuivanud puudel on paar suurt linnupesa

Täna ööseks jääme siia. Teeme süüa ja naudime selle reisi ilmselt kõige looduslähedasemat kämpimise kogemust. Olles poole tunni jagu istunud, tulevad taskulambid. Tulijaid on kaks ja päris meieni nad tulla ei tihka. Valgustavad autot ja lahkuvad. Ühist keelt nendega meil leida ei õnnestu..
Brazzavilleni jääb ca 750 km. Kui tee jätkub sellisena nagu täna, on lootust homme õhtuks sinna jõuda.

15. veebruar.

Eile sai õhtul päris pikalt istutud ja ilmselt seetõttu hommikul ka päris kaua põõnatud. Aga pool seitse on isu täis. Ärgatud sai mõned korrad ööselgi, seda üldisest laulukoorist tugevalt eristuvate ja valjude helide tõttu.

Jätan norskajad sellega tegelema ja lähen ümbrust vaatama. Kuigi liigiline mitmekesisus on tohutu, siis õitsvaid taimi eriti silma ei hakka. Vähemalt siin ja praegusel ajahetkel. Päris nulliring siiski pole.

Mõned sajad meetrid eemal läheb metsatihnikusse jalgrada. Tõenäoliselt sealtkaudu meie eileõhtused külalised saabusidki. Suurelt teelt oleme nii palju eemal, et vaevalt sinna meie olemasolu ära kostus.

Kõnnin kuni maanteeni. Autosid vurab. Esimene rekka laudadega, teisel on suured prussid peal, ei oskagi öelda mitu korda mitu.

Liiguvad pealinna poole. Sinna poole vaadates paistab teel jõuk inimesi, üks neist käega vehkimas. Ei saanudki aru, kas mulle või minu poolt lähenevale sõiduautole. Kaon metsa tagasi.

Uurime satelliitpilte ja tuvastame, et mööda seda teekest edasi tuleb hüdroelektrijaam. Sinna viib küll ka teiselt poolt suurem tee. See siin siis mingi tagavararada.

Esimene parem rehv on taas tühi. Peab sellega miskit ette võtma. Hommikuse tehnilise kontrolli käigus saab tuvastatud veel üks mootori kuumenemise võimalik põhjus. See on kaunikesti umbes õhufilter, mille kloppimine seda palju paremaks ei tee. Vedeliku tase radiaatoris pole langenud.

Kuidagi ootamatult ilmub internet, mis toob mõneks ajaks vaikuse ja üleüldise seisaku aja kulgemises.

Kaheksa paiku saame liikuma. Tee jätkuvalt hea. Kongo on suutnud meid meeldivalt üllatada. Eestist ligi kaheksa korda suuremal maal elab ainult 6,1 miljonit inimest ja sellestki 70% kahes suuremas linnas Brazzavilles ja Pointe Noires ning nende ümbruses. Mis tähendab, et rahvastiku tihedus ülejäänud riigis on väga väike. Seetõttu on ka koormus loodusele tagasihoidlik. Tossavaid prügimägesid pole veel silma hakanud. Teeserval on aeg ajalt üksikud hurtsikud, vahel ka mõni väiksem asula, aga sadu kilomeetreid laiutab mõlemal pool teed tihe troopiline mets.

Seda muidugi raiutakse, aga mis õigust oleks meil seda ette heita? Euroopa juba sajandeid paljaks raiutud ja Eestil pole ka millegi positiivsega kiidelda. Lisaks on lootust, et niikaua, kui tasub välja saagida ainult neid kõige suuremaid sirge tüvega puuliike, saab muu mets üsna rahulikult hingata. Selliselt harvendatud metsas, kui see on juba piisavalt hõre, võtavad kohati võimust ronitaimed, mis ilmselt suudavad enda alla matta ja lämmatada igasuguse muu taimeliigi püüdlused kasvama hakata.

Hommikust on söömata, aga juba harjumuspärast tänavakaubandust siin tee ääres ei märka. Mõne majapidamisega minikülades keegi midagi ei müü. Lõpuks, natuke enne kümmet, on teel ees nöör ja selle taga mõned letid.

Esmapilgul palju midagi sellist, millest kõht täis süüa, ei paistagi.

Osa kaupa tundub eriti kummaline. Ilmselt mingid looduslikud ravi- või maitseained.

Saame kahe erineva väikeettevõtte abiga ikkagi söönuks. Ühe käest hangime kolm saia ja teises tehakse meile sellest omletiga täidetud amps.

Kolmest munast, sibulast ja maitseainetes täidis küpsetatakse meie silme all lõkkel.

Tulemus saab maitsev. Kaubale peale antakse kotike sidrunitega, saab joogi sisse panna. Kui õhtul teed keeta.

Mõned kaubaartiklid veel. Maapähklid, mis meie tähelepanu ei köida

Ja tundmatud puuviljad. Seekord jäävad samuti katsetamata, aga nagu mõista antakse, tuleb neid enne tarvitamist grillida.

Lähedal on suurem jõgi ja seetõttu on valikus erinevat suitsukala. Pakkumine on küll ahvatlev, aga arvestades eelnevaid kogemusi, peab keelduma

Likouala jõgi. Selle ületamisel algab Makoua asula, millest läbi jookseb ekvaatori mõtteline joon. See piirkond on ilmselt üks viimaseid, mis valge mees enda jaoks läbi uuris. Pierre Savorgnan de Brazza ( tema järgi on saanud nime ka riigi pealinn) uuris Likouala-Mossaka jõe ülemist osa, Liconat, esimesena alles aastal1878 ja Albert Dolisie sisenes selle suudmesse 1884. aastal.

Kuskil peaks olema ekvaatorit kajastav avalik objekt. Pöörame suurelt teelt maha, et natuke ringi vaadata. Silma hakkab üsna suursugune, aga natuke hooletusse jäetud hoone

Kaardil on see tähistatud nagu Mairie de Makoua ehk siis linnavalitsus.

Kohe tuleb ka otsitav, Monument Équateur. Kell on kolmveerand üksteist, päikese seniiti jõudmiseni jääb veel aega.

Aga see polegi peamine. Vaatame natuke ringi, teeme mõne pildi ja liigume edasi.

Edasi liikudes jääb teeserva üksjagu lagedaid alasid. Ilmselt on need kunagised lageraielangid. On märgata metsatulekahjude jälgi, söestunud tüvede näol. Mõni lagedam ala aga jätab üsna loodusliku rohumaa mulje

Loodus hakkabki vaikselt muutuma. Mets madaldub ja valdavaks saavad rohumaad. Kuigi siin peaks elama mitmeid suuremaidki loomi, nagu elevandid, siis näha neid pole. Taevas on pilves, ainult vahest pääseb päike ennast näitama. Sooja on 28 kraadi..

Kouyou jõgi enne Owando asulat

Seni pole siin riigis veel üheski tanklas diiselkütust müügil olnud. Olemasoleva varuga aga pealinnani ei venita. Kes teab, kas sealgi seda vedelikku vabalt saada on. Seega peame silmad lahti hoidma musta turu suhtes. Mingil hetkel reklaam tee ääres toob tulemust.

Saame 25 liitrit 17000 raha eest, mis täitsa mõistlik hind, tiba üle euro liitrist.

Tankimise protsessi käigus tutvun üle tee pakutavaga. Mis nendes nutsakutes on, jääb selgusetuks, aga kõrval grillilt leiab neid hommikusöögi pausi ajal ämbris nähtud siniseid puuvilju. Küsin ja lubatakse maitsta. Teised reisisellid sellest miskit eriti ei arva, aga minu arust täitsa omapärane ja tarvitatav.

Kasvab see vili aga siinsamas tanklamehe hoovis ja näeb selline välja. Väike uurimistöö annab tulemuseks, et tõenäoliselt on tegu aafrika ploomiks või aafrika pirniks kutsutava puuga Dacryodes edulis (Pachylobus edulis).

Tasahilju hakkab tee kvaliteet alla minema. Ilmuvad esimesed augud.

Kohati on ette võetud ka parandusi, mis tihti pooleli jäänud. Lagedad alad teeserval suurenevad.

Ilmuvad lehmakarjad ja suuremad põllud.

Näha on maisi kasvamas, samuti palmiistandusi

Teeservadel on näha surnuaedasid

Veerand kahe paiku jõuame Oyo lähistele. See on samanimelise ringkonna keskus ja 65 000 elanikuga linn.

Tanklast diislit saada ei õnnestu. Ilmselt tähtsad linnaelanikud sellist kütteliiki väga ei tarvita

Kongo Vabariigi praegusel presidendil Denis Sassou Nguessol , samuti mitmel tema pereliikmel ja tema saatjaskonnal on majad Oyos või selle ümbruses. Seetõttu on linnake selgelt eristuv teistest seni nähtud asulatest oma heakorra ja erinevate suuremate ehitiste olemasolu tõttu. Nagu see spordikompleks Complexe Omnisports d’Oyo

Oyo sõpruslinn on aastast 2015 Yangzhou Hiinas. Veel provintsilinna kohta tähelepanuväärseid maju.

Natuke tagasihoidlikuma ilmega linnaosa ka

Ehituspoodi on saabunud värske saematerjal

Viidad näitavad pealinna poole

Linn saab lõpu Alima jõe ületamisega. Jõgi on Kongo jõe lisajõgi ja leian info, et kord kahe nädala tagant saab siia Brazzavillest ka laevaga sõita. Reisile kulub neli päeva.

Peale jõge on näha paremal veel 5-tärni luksushotelli Pefaco Hotel Alima Palace. Meenutab Turkmenbashi hotelle, kuhu külalisi ei oodata. Ükski suurem majutusplatvorm igatahes siia tube ei paku. Ilmselt on see rohkem presidendi külaliste jaoks.

Mõne kilomeetri pärast on paremal lennujaam, Oyo-Ollombo Airport. Ega siis tähtsad ninad viitsi siia alati autodega logistada. Olla isegi rahvusvaheline, kuigi praegu vist toimuvad siia ainult eralennud.

Põhilised veokid teel on jätkuvalt seotud matsamajandusega. Materjal tundub kena ja geomeetria paigas.

Üldiselt aga on liiklust vähe ja kohati muutub tee sirgeks ja üksluiseks. Pildil lõik Ntisou ja Gamboma vahel

Enne viimati mainitud asulat köidab pilku üsna ebaharilik skulptuur. Harjumuspäraselt võiks mehel mingi automaat käes olla, aga siin naine ridiküliga..

Ka Gamboma on asula jõe kaldal. Maantee on ju suhteliselt värske viis liikumiseks, enne seda ja ka praegu on põhilised ikkagi veeteed. Voolab siin Nkeni River ja samuti toimub paadiühendus pealinnaga

Edasi jätkub maastik aina vähemate puudega ja palmidega

Umbes poole maa pealt pealinna saab mets päris otsa. Lainjat maastikku hakkab kohati katma hajus põõsastik.

Poole viie paiku ületame Moembe juures järjekordse veerikka jõe. Lefini River’i

Tee ja maastik peale Moembe asula läbimist.

235 km enne Brazzaville saame tanklast paagi diislit täis lasta.

Liitri hind on 625 franki. Saame natuke sõita kui politsei vile meid peatab. Keelebarjäär osutub vahel ka positiivseks asjaks ja võib kiirendada menetlusi. Saame ilma sekeldusteta edasi kulgeda

Teel tuleb lõike, mis liikumiskiiruse täiesti alla veavad

Paljusid see ei häiri, ilmselt pole kuhugi kiiret.

Inoni asula kandis on reljeef mägisem ja kohe muutub ka loodus mitmekesisemaks

Sadakond kilomeetrit enne linna hakkab sadama. Kümmekond minutit tuleb nii, et kojamehed jäävad rapsimisega jänni.

Siis aga kõik kaunis järsku lõppeb. Vahejuhtum paneb mõtlema ööbimise peale. Ega see meie telgindus sellisele valule vastu ei paneks. Ja lõbu oleks samuti rikutud. Vaatame majutust linnas. Esmapilgul tundub, et sarnane teenus oli Yaoundes mõnevõrra soodsam. Kella kuue paiku jõuame teeristi, kus paremale pöörates saab Pointe Noiresse viivale maanteele RN1. Päike on just loojumas

Algavad eeslinnad, liiklust ja inimesi tuleb juurde. Tänavakaubandus intensiivistub. Pildil põllumajandussaaduste müük Ignie asulas

Maantee kasutamise eest küsitakse ka lõivu

Linna jõuame juba pimedas. Nende kodumajutuste üles leidmine ja omanikega suhtlemine on alati keeruline ülesanne. Nii ka nüüd. Omanik ise paistab kuskil Euroopas olevat, tel. number prantsuse suunakoodiga, kohalik agent aga inglise keelt ei räägi. Lisaks on bookingu poolt asukohaks märgitud aadressile pääsemiseks kahe poole kilomeetrisel lõigul vaja kasutada aeglustit ja korra ka reisijate autost väljumist, sest jääme mudaauku kinni. Nüüd oleme, jah, juba sademete piirkonnas ja selliseid asju juhtub. Ka kesklinnas. Ja kaardil märgitud punkt osutub asuvat keset staadioni.

Lõpuks suudame kokku leppida üheselt mõistetava kohtumispaiga. Staadioni peasissepääs. Siit saame ühe tüübi autosse. Tegelik majutus jääb kilomeetreid eemale. Aga osutub tõesti villaks nii nagu välja reklaamitud. Esimesel korrusel kolme konditsioneeri ja suure televiisoriga elutuba ja köök.

Ka wifi töötab.

Teisel korrusel kolm magamistuba ja san-sõlmed. Ja mis veelgi tähelepanuväärsem – kõik töötab. Tunneme pakutavast mõnu, teeme süüa ja vaatame youtubest kreisiraadiot. Sisehoov on väike ja auto hoovi ei taha mahtuda,

sest siin on suur kuhi tänavakive. Kaks tegelast teenindava personali hulgast panevad käed külge ja poole tunni pärast on juba ruumi piisavalt, et ka meie sõiduk hoovi mahuks. Tänane, enam kui kolmveerandtuhandene autoreis põhjast lõunasse näeb selline välja.

16 veebruar.

Hommik venib pikale. Õues sajab vihma, mis tagantjärele kinnitab siin olemise valiku õigsust. Teen veel mõned pildid sellest majutusest. Teise korruse salong, meie poolt täiesti kasutamata.

Suurim magamistubadest, loosi tahtel minu kasutada.

Siit pääseb ka rõdule ja sellelt avaneb niisugune vaade

Teise suunda pilku visates paistab kena männimets.

Lahkume alles üheteistkümnest. Sõidame kesklinna. Nagu sageli juhtub, osutub minu eelnev ettekujutus Brazzavillest valeks. Olen vaimusilmas ette kujutanud midagi Lagose vôi Yaounde sarnast, võib-olla isegi hullemat suurlinna, aga selgub, et tänavad on üsna puhtad, rahvast vähe, liiklust samuti. Vähemalt kehtib see kesklinnas.
Ega sellistes Aafrika linnades tavaliselt palju vaatamisväärsusi ei ole. Kui just kolonistid midagi ei ehitanud. Mõned objektid siin ikkagi külastamist väärivad. Kõigepealt jääb teele raudteejaam.

Ja selline vaade avaneb asja rongiga saabunud reisijale jaamahoonest väljumisel üle suurema tee

Jaamaesisel platsil traditsiooniliselt skulptuur

Nii nagu silt sellel teada annab, on tegemist Vabadussambaga

Kitsarööpmeline raudtee Pointe-Noirest siia avati 1934. Vanuse tõttu ja ilmselt ka hooldamatusest on infra kehvas seisus. Ometigi üks vedur parasjagu töötab ja kaubavagunid on ka laaditud.

Konteineritesse sisse muidugi ei näe, aga platvormvagunitel on valdavalt metsamaterjal.

Jaama seinalt leiab teate, mille järgi võiks reisiliiklustki oletada.

Väljumise ajad, tõsi, puuduvad. On ainult sõidu hinnad

Jaamast paistab kätte järgmise külastuse objekt. Kirik. Basilique Sainte Anne du Congo

Astume sisse. Uksed on uhked ja vaatamisväärsus omaette.

Pühapäeva hommik ja kirikus käib kibe kirikutöö.

Rahvast on üksjagu.

Suveniirikiosk kiriku hoovil

Kolmas nimekirjas on kuulsad kärestikud Kongo jõel. Need jäävad sobivalt linnast väljasõidule. Üritame küll ka kesklinna pool jõe äärde saada. Selle käigus satub silme alla nii mõndagi. Nagu see Rond-Point Poto-Poto kiriku kõrval

Ringteed ongi ühed populaarsemad kohad ausammaste püstitamiseks

Linnale nime andnud tegelase Pierre Savorgnan de Brazza Mémorial

Veel üks tegelane keset ringteed linnavalitsuse hoone ees. Fulbert Youlou, Kongo rahvuslik juht ja endine katoliku preester, kellest sai Kongo Vabariigi esimene president pärast selle iseseisvumist 1960. aastal.

Väike Saint-Françoisi kirik

Parlamendihoone

Teele, mida mööda liigume, paistab jõe pool üle majade mingid kõrged sillapostid. Üle Kongi jõe siin silda olla küll ei tohiks ja suund paistab ka natuke vale. Otsustame asja uurima minna. Autoga taas jõe kaldale ei lasta, niisiis pargime auto ja läheme jala uudistama. Kohe auto parkimise koha kõrvale jääb selline monument.

Natuke jääbki arusaamatuks, et üle mille see sild siis lõpuks kulgeb või on tegu lihtsalt linnakujundusliku elemendiga. Silla kõrval pistab taraga piiratud alal miskit eliit kinnisvara arendus olevat

Päris sillani ei viitsigi jalutada, tundub asjatult pikk maa.

Jõe kaldapealne, kui üleujutatav ja ilmselt viljakas maa, on leidnud kasutust põllumaana. Teisel kaldal paistab Kongo DV pealinn Kinshasa. Kui tihedalt kaks linna omavahel läbi käivad, jääb selgusetuks.

Edasi sõites satume sellise , tugevalt turvatud mälestusmärgi peale. Kui hoolega vaadata, siis on seal veel ka pead kinni hoidev mehekuju

Et piki kaldapealset ehitatud võrdlemisi uhke autotee, corniche, on mingil põhjusel sõitmiseks kinni pandud, siis liigume mööda neid teid, mis liikluseks avatud. Pildil Avenue Simon Kimbangou

Üle jõe paistab jällegi kätte Brazzaville sõsarlinn Kinshasa. Tornkraanade rohkus räägib ehitusbuumist.

Lõpuks jõuame ka kärestikeni

Kuigi veetase on hetkel all, on need ikkagi muljetavaldavad. Pildi peal ilmselt mitte nii väga. Seda enam, et muidu kenasid pilte tegevad telefonid jäävad suumimisel tõsiselt hätta.

Veeseis on madal ja kaldad paljastavad suures koguses prügi. Osa sellest suundub vihmaperioodil kindlasti ookeani prügisaari täiendama

Vaade ülesvoolu Kinshasa poole

Kohalik rahvas muidugi jõe ääres veemöllu ei vaata, vaid peseb pesu või püüab kala. Ootamatu üllatusena pistab üsna siinsamas üks jõehobu oma pea veest välja.

Jõevaatamise ringkäigu lõpetab pasteedisai kohaliku kaupmehe butiigis.

Linnaga tutvus tehtud, võtame suuna Pointe Noire peale. Liigume mööda otseteed, mis ca 100 km pärast liitub põhimaantee N1-ga. Liiklust on vähe, veokaid pole ja asfalt ka hea. Tundub hea mõte siitkaudu sõita. Enne Kinkala linna peab meid kinni politsei. Kohe saab selgeks, et küsimus saab olema rahas. Küsitakse ka kindlustust, mis, nagu selgub siinriigis enam ei kehti. Pruun kaart on ainult Ecowasi riikides. Aga nemad, paistab, et seda ei tea. Igatahes küsimust sellest ei teki. Keelebarjäär on tihe ja nii jääbki mulle esiotsa arusaamatuks, mis põhjusel raha küsib ja paberile 24000 kirjutab. Ignoreerin seda täielikult. Pakun talle hoopis “fishet”, seda paberit passiandmetega, neid eelmisest aastast veel terve patakas järel. Aga seal peal on Mihkel. Asi hakkab tüüpi kohe huvitama, et kus on Miša. Ütlen, et kodus, võtan fishe tagasi ja annan meie kolme passikoopiad. Et neil oleks, mida uurida. Kaks tükki on terved a4-d, Eero oma aga rebitud servaga ja see annab tegelasele kohe alust midagi jaurata ja paberilehel ennist kirjutatud 24000 asendada 12000-ga. Saan natuke kurjaks, ütlen resoluutse ei , võtan telefoni ja hakkan helistama. See tegevus töötab seekordki. Tegelane tatsab kurva näoga meie auto juurde, annab kõik paberid tagasi, teevad Indrekuga koos ühe pildi ja sõidame edasi.
Varsti on teel bambusest tõkkepuu. Tundub sõjaväe kontrollpunkt olevat. Vaadatakse kõik paberid üle, ka passid, tehakse neist telefoniga pildid, helistatakse kuhugi ja siis saame loa edasi sõita. N1 maanteeni jääb 56 km.
Maantee, mis seni oli super, muutub järsku auguliseks, tulvadest ära uhutuks ja üsna varsti kruusateeks. Aga sõita saab.

Tuleb muidugi ettevaatlik olla, sest kohati on kadunud suisa pool või rohkemgi tee laiusest

Vahest muutub tee ka üsna liivaseks ja poriloiguliseks

Vahepeal on unustatud sild üle jõe lõpetamata. Õnneks on ka mingi vana sild ja saab ikkagi üle jõe liikuda. Juhtub see Mansiedi ja Kinnzoundi vahel.

Kui jäänud on ca viimane kolmandik, peatatakse meid väikese küla vahel järjekordsel lõpetamata silla ümbersõidul.

Tee edasi olla läbimatu, kuna just hiljuti tuli vihma. Peaks vähemalt päeva ootama, enne kui muda kuivab. Kuna oleme ju ühe autoga, köit, labidat ega vintsi pole, siis ei jäägi muud üle, kui ots ringi keerata ja Brazzaville tagasi sõitma hakata. Hiljem kaardilt vaatan, et kohe tagasipööramise koha juures oli ka raudtee ja üsna pea asula koos raudteepeatusega. Oleksime võinud ikkagi natuke ringi uudistada…

Ainuke suurem asula, mis sellele juba korra tuldud teele jääb, on ca 25 000 elanikuga Kinkala linn

Linna jõuame pool tundi enne päikeseloojangut. Ühistransport, rohelise – valge disainiga, on siin valdav liikumisvahend ja et see on kogu aeg tänavaliikluses olemas, siis ilmselt autode arv kellaajast väga palju ei sõltugi.

Niigi peaks sõitude tipptund olema, kui siin ikka on selline asi, aga lisaks on mingid tähtsad ninad liikvel ja liiklus on üldse kinni pandud. Kaotame viimastki valget aega.

Loodame kiiresti teisele poole linna jõuda, et näeks veel telkida. Proovime saada maanteele P20, mis peaks samuti otse N1-le viima.

Googel juhatab ja meie sõidame. Kuni enam ei sõida. Tänavad lähevad järjest kitsamaks ja sopasemaks, kuniks autoga enam edasi ei saa.

Ümberringi ropult rahvast ja kõigil muidugi ääretult põnev, et mida meiesugune seltskond sellises kohas ja veel pimedas teeb. Keerame otsa ringi ja proovime veel teist ja kolmandatki korda. Tundub, et see P20 maantee eksisteeribki ainult Googles, aga mitte reaalselt. Lõpuks jääme kindla variandi peale, N2 kaudu N1-le. Kell näitab juba kaheksat, kui lõpuks linn läbitud saab.
N1 on uus 2+2maantee ja ööbimiskohtadega on siin kehvasti. Isegi teelt maha ei saa keerata, kuna pervel on sügavad betoonist kraavid. Otsime üles ka selle nö. maantee P20 väljatuleku koha, mida mööda üritasime Brazzavillest otse lõigata. Mingi teeke tõesti kaardile märgitud kohas on ja näeb see välja selline. Ilmselt oleksime sedakaudu päevi tulnud, kui see üleüldse võimalik oleks olnud.

Poole kümne paiku lõpuks leiame ühe teeäärse vana kraavi, mis meid päästab. Loodetavasti vihma ei tule.
Vaatamata katsumustele saab summaarseks läbisõiduks täna mõni km vähem kui 400.

Esmaspäev, 17 veebruar.

Kuigi olime oma telkidega päris tee kõrval, siis muret sellega polnud, sest öösel liiklus praktiliselt puudus. Hommikul kuuest, kui valgeneb, aga olukord muutub. Lisaks on karjäär ka mingit pidi jalakäijate teel, kes otse meie telkide vahelt läbi liiguvad. Vaja palagan kokku korjata ja liikuma hakata.

Vaatan veel ümbruses ringi. Karjäär, mis tegelikult rohkem meenutab tee-ehituse aegset laoplatsi ja ehitiste varemete järgi ka staapi, on suurem, kui eile tuvastasime. See pimedas laagri leidmine ongi sellepärast kehva. Oleksime 50 meetrit edasi sõitnud, oleksime saabunud suurele lagedale ja siledale platsile, mis teelt nähtamatu. Aga tegelikult suurt vahet pole, sest piirdume ainult magamisega, pikemalt siin ei peatu.
Sissesõidu teeotsal on hommikul keegi mingite lehtede müügi avanud. Seda kedagit ennast hetkel näha pole.

Kulgema hakkame poole kaheksast. Maastik meenutab kohati kidura taimestikuga tundrat kuskil Murmanski ja Norra vahel.

Sarnasust suurendab veelgi madalal olevad pilved ja udu.

Temperatuurgi on 20 kraadi kanti, mis tundub madal. Raskemini ligipääsetavates kohtades on laiguti näha tihedat metsa. Kuna metsapiir on tavaliselt selge, siis võib järeldada, et ka siin on siiski kunagi metsa rohkem olnud

Aafrika riikides on päris sageli näha erinevat nõukogude ja vene tehnikat. Valdavalt küll seda esimest, aga harvad pole ka uuemat sorti masinad. Peamiselt sõjaväe tarbeks, nagu see Kamaz siin

Eile sai selline viga tehtud, et ei pannud paaki Brazzavilles täis. Plaan küll oli, aga tanklates oli rahvast palju ja nii me seda külastust edasi lükkasime, kuni tanklad otsa said. Nüüd pole juba pikalt tanklaid olnud. Pointe Noireni me aga olemasoleva kütusega ei vea. Kui tankla tuleb, siis diislit seal pole.

Maantee on tasuline ja maksude kogumiseks on ehitatud kuus vastavat jaama.

Igas tuleb loovutada meie auto kohta 1500 franki, seega kokku 9000. Päris märkimisväärne summa. Aga veoautode makstavate summade kõrval köömes.

Üle tee kulgeb köisraudtee, mis transpordib mingit kaupa

Oleme jõudnud Loutété ca veerandsaja tuhande elanikuga väikelinna. Siin on ilmselt hiinlaste juhitav tsemendivabrik, millele niiviisi tooret transporditakse

Kaardi järgi on siin Totali tankla. Otsime selle üles. Selline tõepoolest leidub, aga diiselkütust siit küll ei saa

Linnakese keskmes on raudteejaam. Tundub, et rongiliiklus mingil kujul ikkagi toimib. Ilmselt oleks üsna rongireis sellel liinil üsna eepiline ja vaevalt, et seda veel pikalt ette võtta saaks.

Siit korjame peale ühe lõbusa olemisega selli, kes meile kütet lubab organiseerida. Kui valdav enamik kohalikest tõuseb pildistamise peale tagajalgadele, siis see siin on vaimustuses. Laseb akna alla ja pasundab pidevalt kogu külale miskit endale tähelepanu tõmbamiseks.

Sõidame suure maantee peale tagasi. Siin tekib kütusemüüjaid juurde, kes meie kokku lepitud hinnast veel jupp maad soodsamat diili pakuvad. Kuna absoluutväärtuses pole summad siiski suured ja asi kipub päris teravaks kiskuma, ei hakka me oma kokkulepet murdma. Kütus saab paaki ja kui raha makstud, ei suuda ilmselt mõne kopika vahelt teeninud tegelane enam oma vaimustust varjata ja toob kuuldavale valju rõõmukisa.

Tee aga jätkub läbi selliste maastike.

Varsti, Ngamba teeristis, tuleb taas tankla. Käime huvi pärast uudistamas, diislit pole.

Poole üheteistkümneks oleme jõudnud riigi suuruselt neljanda linna, üle saja tuhandese elanikkonnaga Nkayi juurde. 1887 pandi asula nime Jacob. Ta oli Prantsuse insener, kes juhtis esimest missiooni valimaks raudtee jaoks parimat marsruuti. Endine nimi taastati aastal 1975. Linn ise jääb meie sõidusuunast vasakule, aga maantee äärde on kujunenud üsna rahvarohke kauplemine. Otsime miskit hamba alla. Sellises kiirtoiduletis saamegi ühe maitsva ampsu soetada

Nagu arvata võite on põhisubstants sai.

Siinsamas peatuvad ka mööda maanteed liikuvad bussid. Niipea, kui buss seisma saab jääda, ründavad seda kauplejad.

Üsna pea tuleb taas rahakotti kergendada

Teede 1 ja 3 ristumiskohas on taas Totali jaam. Siin on ka diiselkütust. Paneme pikema jututa paagi täis.

Kahe tee ristumine on lahendatud ringteega, mille keskel väike monument. Selle olev kiri annab teada, et riigimaantee N1 lõik Pointe Noire – Dolisie avati 22 detsembril 2011 aastal riigi presidendi poolt. Dolisie on ligi 200 000 elanikuga riigi kolmas linn. Jääb siit mõni kilomeeter lõunasse.

Veel informatsiooni ringtee äärest.

Jätkame sõitu. Kuigi seni päris lage ja metsatu maastik, siis saekaatreid on silma jäänud juba mitu. Seega kuskilt ikka leiab, mida lõigata. Pildil oleme Mbounda asula lähistel

Teeserval köidavad pilku kenad kollased puuviljad. Kui nad ikka on puuviljad. Peatume, et teha prooviost. Müüjat pole näha ja võtame vabaduse ühte maitsta. Ja hea on, sest meie hinnangul nad suurt süüa ei sünni.

Peale Moukondo asulat hakkab tee tõusma ja maastik mägiseks muutuma

Loodus muutub samuti lopsakamaks ja ilmub taas mets.

Kui on juba mets, saab sealt ka näiteks küttepuid.

Üle mägede sõit võtab mitu head tundi aega. Kui rannikule hakkame laskuma tõmbub ees taevas pilve ja tõotab sadu.

Enne Pointe Noiresse jõudmist hakkabki vihma sadama. Seda kohe tõsiselt ja koos välguga.

See ei peata turgudel kauplemist

Liigume kesklinna poole. Pildil ringristmik Rond Point Loandjili, selle keskel aga Kongo poliitiku Jean Félix-Tchicaya skulptuur.

Liigume mööda Avenue Raymond Paillet.i

Üks linna kesksemaid ringteesid – Rond Point Lumumba

Järjekordsel ringristmikul meenutatakse kahte Maailmasõda

Linnavalitsuse hoone. Nagu mitmel pool ennegi olen tähele pannud, kannab vastav asutus Hotel de Ville nime.

See aga ringtee viimati mainitud hoone kõrval

Liikudes edasi mööda Avenue Charles de Gaulle, jõuame lõpuks üheni eesmärkidest, raudteejaamani. Hoone on häbiväärses olukorras, täiesti lagunemas. Sisse me ei lähe, aga juba välisilme on kurb. Siiski poleks hilja veel miskit ette võtta

Ka vaksaliesisel on oma ringtee, vastavalt nimetatudki – Rond-Point de la Gare de Pointe-Noire. Keset seda on ausammas linna sajanda sünnipäeva tähistamiseks aastal 2022.

Võtame suuna Angoola poole. Selle käigus ületame taas ka raudtee, mis taas näeb väga vilets välja.

Pointe Noirest väljasõidul leiame teeservas restorani. Otsustame riskida. Grillkana tundub peale kerget saiadieeti ahvatlev ja mõni julgeb lisab oma portsule ka kala.

Mina nii julge ei ole ja saan sellise valiku

Leiva asemele tuuakse lauale selline taldrikutäis. Paistab jamssikäkkide moodi. Üsna maitsetu söömine, aga ühe olen võimeline ära tarbima

Sõitu jätkates tuleb kohe tankla. Nagu ikka, paneme igaks juhuks paagi täis.

Piiripunkti viib tee N4.

Sellised näevad Kongos surnuaiad välja

Mida edasi, seda vesisemaks tee kisub.

Natuke peale poolt viit jõuame lõpuks Fouta külas asuva piiripunkti juurde

Toimetamised Kongo poolel, et riigist väljuda, ei olegi kergete killast, mitte nagu võiks eeldada. Kõigepealt tervitab piirile jõudjat terve armee neid tavalisi tegelasi. Fixereid, valuutaärikaid, sim-kaardi müüjaid ja kes teab kes nad veel kõik siin on. Asjaajamine saab alguse pildil vasakut kätt jäävas majakeses, kus tunduvad politseinikud olevat, paras parv saatjaid kannul.

Pannakse andmed suurde raamatusse kirja ja seejärel juhatatakse tolli.

Uurin rahavahetajatelt kurssi, meie cfa-d vaja Angoola rahaks vahetada. Eerol on mingi offlainis töötav konverter, mille põhjal siin pakutav kurss võiks täitsa ok olla. Saame oma frangid uueks rahaks vahetada 1 frank 1,4 angola kvanzat. 1€ peaks ametlikult 960 kvanzat olema.

Toll asub pangaga ühes majas ja on vastavalt tähistamata. Paar “agenti” ka kaasas ja hoolsalt toimetamas. Tuleb minna teisele korrusele “big bossi” jutule. Alloleval pildil jälgib ta meie tegutsemisi rõdult pärast tema juurest lahkumist.

Nimetatud tegelane on tõsine ja aeglane. Menetleb talle antud pabereid, siis annab käega märku, et lubab meil lahkuda. Kongost. Auto dokumendid jäävad temale, meil neid enam vaja ei minevat. Mis kõlab tõena.

Edasi passikontroll. See on teises majas üle tee, politseijaoskonna kõrval Angola pool. Konditsioneeritud ruumis on kaks letti, peagi leidub ka vajalik inimene, kes telefoniga meie passid üles pildistab ja seejärel kõigile sinna ilusa ümmarguse pitsati lööb.

Auto juures tagasi, ilmub sinna esmalt vormis tolliametnik, kes saab rahuldatud auto tagaukse avamisega. Nii hästi ei lähe aga ennast Interpolina esitlevate meestega. Saame mõnda aega, kuniks auto ja meie isikud andmebaasidest üle kontrollitakse, nende bossi samuti konditsioneeritud kabinetis istuda. Taas autos, käik sees ja juba üritame piirivärava poole liikuda, kui suure kisa-käraga saabub proua, jõuk fixereid taustal. Vaja kontrollida meie kollapasse. Riigist lahkumisel tundub see isegi natuke kentsakas, aga nõudmine on karm ja koopiad ei sobi. Seegi test läbitud, tuleb veel kisakõrist “abimehest” vabaneda. 500 närust franki, mis kindlasti pole see, millele tema jaoks mäng käis, annab võimaluse kiirelt väravate vahelt läbi sõita ja tegelased maha raputada.

Angola poolel tõmmatakse just värav kinni. Kell on viis ja piiripunkt suletakse. Lipp lastakse vardast, kõik seisavad valveseisangus. Tundub mitte just lootustandev. Aga pidulik osa läbi, tõmmatakse värav meie ees kõrvale ja saame territooriumile veereda. Asjade õige käik pole meile täpselt selge, aga juhatatakse meid paremat kätt hoonesse, mis taas panga kirjadega. Siin istub puhtas, suures ja meeldivas keskkonnas päris mitu lõbusat ametnikku. Mõni saab inglise keelega ka hakkama. Hakkavad kohe toimetama ja mõne aja pärast saab valmis auto sisseveo dokument, mis siin on suisa tollideklaratsiooni vormis. Maksma peab selle eest umbes 6,5 eurot kohalikus rahas. Ja siin tulebki mängu pank. Kuigi tööaeg juba läbi, leitakse kuskilt ikkagi pangatöötaja, kes ukse lahti teeb ja kümne minutiga saabki transaktsioon teostatud.

Sellega on tolliosa läbi. Suunatakse üle sõiduriba passikontrolli. Vahepael on vihmasadu intensiivsemaks muutunud. Siin ollakse kaunis tõredad, sest tööaeg juba ammu läbi. Ja nagu selgub, ei käi siin asjad samuti üks-kaks-kolm. Vaja on passikoopiaid ja koopiaid kollasest lassist. Need meil õnneks olemas. Siis vaja täita A4 vorm.

Kui need asjad pakiks kokku on pandud, saab lõpuks templi passi. Aga see pole siiski veel kõik. Kutsutakse meid taha ruumi, rivistatakse üles ja tehakse kõigist kolmest korraga pilti. Seejärel saame minna.

Territooriumilt väljasõidu värav on kinni ja seda opereeriv tegelane ei taha meid kuidagi välja lasta. Nõuab hoopis veel mingit paberit. Õues on vahepeal päris pimedaks läinud ja kallab oavarrest. Kedagi enam kuskil näha pole. Ühes majakeses ikkagi liikumine on. Esialgne tõlge võiks olla nagu majanduspolitsei.

Proua sees on väga kuri, näitab demonstratiivselt kellaga randmele, paneb meid istuma ja tegeleb oma asjadega edasi. Kümnekonna minuti pärast asub ta meie pabereid uurima. Tahab neist pilti teha ja kuna valgus on kehva, siis käib seda paber haaval kõrvatoas tegemas.

Lõpuks teeb veel paduvihmas ka autost pilte ja siis saame minema. Mingit paberit siit ei saa ja nagu selgub, enam pole vaja ka. Väravad tehakse lahti.

Kohe vasakut kätt jääb valgustatud kiosk, kuskohast võiks netti hankida. Operaator pursib mõne sõna inglise keelt ja saan aru, et 12 gb saab 10000 rahaga. Paar klienti astuvad veel läbi ja kui nendega on tegeletud, selgub et sim kaarte ta ei müügi, ainult nö. kõneaega. Võtame ta auto peale ja läheme simi otsima. Asub selline koht asulast väljasõidul paremat kätt. Sim kaart maksab 1500 ja nüüd juba 18gb netti 15000. Peaks jaguma. Hakkab ka pikema jututa tööle. Simi eest annan 2000 ja tüüp unustab sujuvalt 500 tagasi anda. Seekord teen näo, et ka mina unustan. Vihmasadu on tihedaim võimalik ja pidevalt sähvivad välgud, nii, et kogu ümbrus valge. Viime tüübi piirile oma kioskisse tagasi ja hakkame Cabinda linna poole liikuma.

Alguses on tee hea, asfaldis auke ei ole, ainult madalamates kohtades on ennustamata sügavusega vesi. Pool taevakaart on kollasest kumast hele. Käib aktiivne nafta pumpamine. See pisike eksklaav siin annab üle poole Angola naftatoodangust. Chevron on see märgusõna.

Vaatamata ilmale ja hilisele kellaajale on liiklus päris tihe. Tee on kaunis kitsuke, taimestik pressib peale ja nii peab, eriti kui keegi täistuledega vastu tuleb, hästi ettevaatlik olema. Sest vaatamata padukale on võsa vahel hulganisti rahvast. Kellest võiks arvata, et nad tahaks auto peale saada.

Hea tee on olnud päris pikalt ja võibolla seetõttu ka tähelepanu hajunud. Sest mingil hetkel olukord muutub ja seda nii järsku, et ei jõuagi piisavalt maha pidurdada. Õnneks pole aukudel teravaid servi ja nii jääb auto seekord terveks. Edasi sõidame juba märkimisväärselt aeglasemalt.

Cabindas on vihma tõttu tänavatest saanud jõed.

Kuna vesi täidab kõik augud, siis ülim ettevaatus on omal kohal. Teeservadel on siin sügavad betoonkraavid, aga kus nad täpselt asuvad, pole võimalik tuvastada. Nii ongi näha ka auto, kes ühe rattaga kraavis ja tagumine ots urvis veest väljas. Eriti hull tunduks siin jala ringi solberdada, sest mõni lahtine kaev või sügavam auk poleks üldsegi välistatud.

Leiame üles merereisiterminali, aga see on suletud.

Majutume Cabinda kesklinna tagasihoidlikusse majutusse. Kaalume tekkinud olukorda. Nimelt on homme hommikul kell kaheksa praam Luandasse, väljas on paduvihm, internetist pileteid ei saa ja me ei tea ka, kuskohast saab. Lisaks kõigele on hind röövellik. 20 kuupäeval läheb praam Soyosse, see on esimene Angoola sadam pärast Kongo DV-d. Lõpuks aitab pika päeva väsimus samuti otsustada, et hommikul, mis olla õhtust targem, vaatame. Magama saab alles südaööst.

Täna oli tubli sõidupäev, 15 tunniga saab 590 kilomeetrit läbitud. Just sellised.

18 veebruar

Hommikused hääled ajavad poole seitsmest une ära. Kuskilt kostab üsna perioodiliste ajavahemike tagant vali mõni sekund kestev klassikalist uksekella meenutav heli. Asume otse ookeani kaldal ja öösel lasi laev paar korda pasunat. Vihm on lakanud. Selline on avanev vaade majutuse rõdult

Varsti on kolm vanderselli koos. Kiire plaan on meresadam, hommikusöök, lennujaam.

Eilsest vihmasajust on raske jälgi leida. Teed on kuivad, vett pole kuskil.

Sadamas on rahvast palju. Praam Soyosse peaks väljuma 13.00.

Internetis laevafirma kodulehel seda reisi ei leidnud. Hinnakirjad on siin üleval, sõiduplaane pole aga kuskil. Yaoundes Kongo saatkonnas kohatud vanem sikliga härrasmees ja paar teist mootorratturit on ka siin. Jääb üle ainult imetleda, kuidas nad sellise paduvihmaga sõidetud said.

Esimese nälja saab kustutada kohe terminali ees.

Mitte kaugel paistab supermarket. Lähme vaatame, mis müüakse.

Poeparkla esisel on väike skulptuuripark

Põhiline paistab olevat spordimotiiv

Keset skulptuure on rajatis, mis juhul, kui siit vett purskaks, võiks purskkaev olla. Aga kuna vett ei purska, siis ei teagi, mis see selline on.

Poes kohtame inglast Andrew’d, kes tegeleb siin sadama süvendamisega ja annab meile mõne hüva nõu.. Majutuses tagasi, avastame, et nüüd on vasak tagumine rehv tühjaks läinud, esimene parem aga mõnda aega juba peab. Hakkame pumpama ja vaatame selle käigus ka auto üldolukorra üle Vaja on esimest kardaaniristi, piduriklotse ja tagavedrusid. Hea oleks ka tagaamorte. Nimekiri tarvis kokku panna.

Sõidame ca 4 km kaugusele lennujaama. Teele jääb Largo Zangoio nimeline väike pargike, selle keskel aga miskit memoriaali sarnast.

Et vihma võib siin tõesti tohututes kogustes taevast alla sadada, seda me oleme juba näinud. Ja selle veemassi tekitatud purustusi on samuti palju märgata.

Lennujaamas sagin käib aga nagu selgub, on kõik piletid kuni järgmise nädalani välja müüdud ja hindgi on 49 euro asemel, mis ma kunagi momondost vaatasin, 250.

Vähemasti õnnestub siin mingi tüübiga raha vahetada. Saame kehva kursiga oma sahtlipõhjast kokku kogutud cfa-d ära vahetada ja siis eurot kursiga 1€ = 1000 kvazat.

Paistab, et parim nõu praegu tekkinud olukorras on leida autole turvaline parkimiskoht. Andrew’lt saadud kontakt paistab päris mõistlik ja hoov auto hoidmiseks samuti. Lepime tingimused kokku ja suundume sadamasse, et laevapileteid osta. Siin selgub, nagu kiuste, et muidu iga päev käiv praam homme ei välju. Tänase väljumiseni on veel poolt tundi ja see on liiga vähe, kuigi esimesse klassi pileteid oleks. Ei jäägi muud üle, kui osta piletid ülehomseks, vähemalt on midagi olemas. Ja saab tavatariifiga, 22000 kvanzat nägu.

Selgub, et siit linnast on võimalik osta ka bussipiletid transpordiks Soyast Luandani, mis on ligi 500 kilomeetrine tripp. Saab lisaelamusi. Bussifirma kontor jääb mõni kilomeeter eemale. Teel sinna möödume katoliku kirikust Igreja Católica (Paróquia São José) ehk siis Püha Joosepi kirik

Kolmerattalised, mis siin ringi vuravad, on päris omapärase nimega tootjalt

Piletite ostmine võtab aeglase interneti tõttu aega aga ostetud saab. Laev jõuab Soyase 4-5 õhtul, buss aga väljub 21.00. Seega on lootust jõuda. Luandasse jõuame reede varahommikul.

Nüüd jääb üle veel lennukipiletid soetada Hetkel seda siiski teha ei julge, sest nii palju on muutujaid. Hakkame linnast välja liikuma ja möödume supermarketist mille ees eile laiutanud tohutust veteväljast pilti sai tehtud. Täna pole sellest haisugi

Ootamatult sülle sadanud vaba ajaga ei oskagi nagu midagi peale hakata. Võtame suuna juba sõidetud teed mööda põhja poole. Plaan on ööseks kämpima minna. Kui ilmaolud ikka lubavad.

Selle tee äärde jäävad mitmed rohkem või vähem tähelepanuväärsed ehitised. Nagu see 2010 aastal valminud 20 000 kohaline staadion Estádio Nacional do Chiazi

Selle kõrval aga üsna imposantne, aga ilmselt hüljatud hoone. Pakuks, et mõte oli hotell staadioni kõrvale, aga nagu taaskord saab nentida, et miskit läks vist valesti

Natuke paremini paistab olevat sellel majal kohe eelmise kõrval. HAL – Hotel Infotur Cabinda

Siitsamast paistab eespool veel üks üsna ebaproportsionaalselt suur ja roosa maja. Kas pole veel lõpuni valmis või on mingi muu põhjus, aga tundub, et elanikke selles pole.

Varsti jääb paremat kätt piirkonda elektriga varustav elektrijaam, üks neljas Angoola gaasielektrijaamast, 95 MW Central Térmica de Malembo (Futila)

Varsti teeme esimese katse mereranda jõudmiseks. Saame küll ilusa vaate, aga seda kõrgelt kaldapealselt, kuskohast pole võimalik isegi jalgsi alla ronida, saati siis veel autoga.

Liigume edasi. Näha on mitmeid kinnisvaraarendusi. Valdavalt sellised pioneerilaagri tüüpi. Millegipärast meenuvad majakesed Tallinnas Viljandi maantee Alexela tankla taga

Tee tuleb päris mere juurde peale Landana asulat. Tegelikult on see vana nimi ja ametlikult kannab ca 15 000 elanikuga linn praegu Cacongo nime. Pargime ja läheme olukorraga tutvuma

Rand on üsna inimtühi. Tundub, et siin on ka paremaid päevi olnud. Varemetes ehituse ja lagunenud kai järgi otsustades on siin ilmselt kunagi sadam olnud.

Betoonist osa on ajahambale vastu punninud

Puit aga annab alla. Alles on kunagi kaugele merre ulatunud ehitisest, oleks selle õige nimi siis muul või paadisild või hoopis midagi muud, ainult esimene jupp

Relsside järgi võib aimata, et siin liikus ka kraana ja laaditi kaupu

Põhjasuunal on näha hulgaliselt kalapaate. Keskpäeval pole just kalapüügi tippaeg ja nii ongi enamus neist kaldale tiritud.

Vaatame natuke lähemalt ka. Usinamad tegelevad varustuse remondi jakorrastamisega.

Samas lähedal on organiseeritud saagi realiseerimine.

Selle turukese juurest läheb paralleelselt mererannaga edasi väike teeke. Paistab, et võib leida privaatseid kohakesi. Esialgu jalutame mööda mereranda edasi, et siis hiljem juba autoga tagasi tulla. Et ilm on pilvitu ja vihma võimalus väike, siis võtame riski ja plaanime kindlasti kämpima jääda. Jalutada saab natuke üle kilomeetri.

Siis tuleb vastu jõgi. Chiloango River. Tegu on piirkonna oluliseima jõega, mis enne teede ehitamist oli peamine transpordikoridor kaupade ja inimeste liikumisel sisemaale. Tänapäeval moodustab jõgi Kongo Demokraatliku Vabariigi ja Kongo Vabariigi vahelise piiri läänepoolseima osa ning seejärel ligikaudu poole Kongo DV ja Angola Cabinda vahelisest piirist.

Jõe suudmeala on soine ja tugevalt mõjutatud loodetest. Seetõttu on siin valdavalt mangroovid

Mangroovide õhujuurestik, mille abil taim saab mõõna ajal õhust hapnikku

Suur reklaamtahvel annab teada, et mangroov seob rohkem süsinikdioksiidi kui mistahes teine mets ja kutsub üles seda mitte hävitama.

Jõesuudme kaldaalale on pargitud mitmeid veesõidukeid. Väiksemaid..

..ja suuremaid. Ei tea, kas värvikombinatsioon on juhuslik?

Meenutus ajast, kui jõeliiklus veel esmatähtis oli. Jõge mööda ülesvoolu pidavat ca 160 km sõita saama ja see võiks üks huvitav reis olla.

Läheme auto juurde tagasi ja enne laagriplatsi vaatamist teeme veel tiiru asula vahel, et mõningaid tagavarasid täiendada. Kaubandusvõrk on nii suure elanike arvuga asula kohta enam kui piiratud. Üks natuke suurem ( nii 30m2 suurusjärku) kauplus ja siis lihtsalt kioskid. Ühe värske pagaritöökoja leiame ka. Siit saab just valminud sooje saiakesi, selliseid kukli moodi. Tõeliselt maitsvad ja ei maksa samuti mitte midagi. Paar tükki leiavad kiirelt tee kõhtu

See vähene, mis saiamüügist tuleb, kogutakse sellisesse (paberi)korvi

Külast, vabandust, linnast, tagasi, seame ennast põõsaste varju paika.

Kuigi tuul on üsna vali, õnnestub käepäraste vahenditega selle mõju viia nii madalaks, et saab kuidagi õhtusöögigi valmis. Sellise standardse

Lühike sõidupäev täna

19 veebruar.

Öö oligi sademeteta. Lained peksid vahepeal päris telgi lähedal ja müra oli kohati kõrvulukustav. Seetõttu sai ka korduvalt üles ärgatud.

Ilm on kena ja rand tühi, vahest harva lontsib mõni tegelane mööda, meile suuremat tähelepanu pööramata.

Tänane päev kulub lahkunud Fred Jüssi lemmiktegevusele – molutamisele. Eero proovib kuidagi vette minna ja seal ka mõne hetke püsida

Otsustame igaks juhuks ikkagi lennukipiletid ära osta. Esimesel katsel lol.travel lehel see ei õnnestu. Kasutavad seda vana head trikki, et kui oled kõik andmed sisestanud ja kõik muu vajaliku ka lõpule viinud, siis tuleb teade, et selle hinnaga piletid on otsas ja pakub summas ligi 300 euri kallimat hinda. eDreamsi lehel juhtub vastupidine, lõpphind kujuneb hoopis 20 eurot näo pealt soodsamaks kui algne hind. Väljalend Luandast on 21 veebruar 22.55, mis jätab meile terve päeva selles 10 miljoni elanikuga linnas see lennujaam üles leida.

Vahepeal jalutan eilegi külastatud jõesuudmeni. Kõik paistab vanaviisi.

Meri uhub ikka igasugust rämpsu kaldale. Valdavalt on aga kolme sorti prügi. Plastikpudelid, see on rõhuv enamus kogu prügist. Siis tulevad penoplasti sarnased materjalid, ilmselt ujukid jms. Lõpuks veel vanad kalavõrgud, neid on ka üksjagu. Kuna need ilmselt on osaliselt uppuvast materjalist, siis ei kujuta ettegi, palju sellist kraami veel ookeani põhjas võiks vedeleda.

Keskpäeva paiku kisub pilve. Paneme asjad kokku ja kella ühest hakkame liikuma. Taas selle kuidagi veidra Lândana/Cacongo asula vahel

Osa maju on siin ikka tõelised tondilossid. Ja see elanike arv. Kuidagi ei oska ette kujutada, kuskohas selline rahvamass siin elab. Rohkem nagu Türi moodi asula, ainult ilma korrusmajadeta. Aga Türi elanikkond on 5000 kanti.

Angolas on üks maailma odavamaid kütusehindu, liiter diislit maksab 0,20€ jäädes sellega alla ainult Venetsueelale, Iraanile, Liibüale ja Alźeeriale. Iseasi on selle kättesaadavus. Lândana asula, mille lähedal me peatusime, väljasõidule jääb tankla, proovime paagi täis lasta, tekib pikalt seistes vähem kondentsi. Aga käib kütuse laadimine, mis tõotab pikale venida. Peale mõningast passimist otsustame edasi sõita. Mis osutub muidugi veaks. Kui kuskilt on lootus miskit saada, siis tuleb see hankida.

Midagi traagilist on selle Lândana/Cacongo kirikuga toimunud. Asi hakkab huvitama ja uurin välja järgmist. Selle Püha Jaakobuse Suure kiriku asutasid 1873. aastal frantsiskaani preestrid ja seda peetakse esimeseks katoliku evangeliseerimismissiooniks Aafrika lõunapiirkonnas. 2018. aastal põhjustasid tugevad vihmasajud osa kirikust kokkuvarisemise ja selle rekonstrueerimine olla kavandatud 2020. aastaks Angola valitsuse eraldatud vahenditega. Aga nagu sageli, midagi läks selle eraldatud rahaga ilmselgelt viltu

Linna poole on veel mõned tanklad, aga kütuseta jääme. Kas pole miskit müüa või on tohutu järjekord. Ühes sellises ka seisame, aga mingi hetk saab kütus otsa või juhtub midagi muud, aga kogu järjekord sõidab minema.

Katsume veel midagi kasulikku korda saata ja astume varuosade poest läbi. Eriti aktuaalne on teema tagaamortidega, sest neid ei saa lennukiga kodust kaasa võtta

Olukorraga tutvumiseks sõidame kuni Kongo DV piirini. Siin vaikset viisi piiritegevus käib

Tanklaid oli teel vähemalt kümmekond, kütust kas pole või on pika järjekorraga bensiini. Tagasiteel katsetame musta turgu. Liitri eest küsitakse 4x rohkem kui tanklas, 800. See räägib, et probleem on tõsine. Kaupleme suure vaevaga 25 l kanistri hinnaks 15000. Alati hea, kui paagis üle poole kütust.

Majutume samasse majutusasutusse kuhu üleeilegi. Selle asukoht on ideaalne, poolel teel sadama ja auto parkimiskoha vahel. Saame sisehoovis autot inventeerida. Istmete alt tuleb veel 15 sealihakonservi lagedale!

Hind on majutusel ka mõistlik 10€ näo pealt. Konditsioneer töötab ja korke välja ei löö

Paaril viimasel päeval ilmnenud haigusnähud süvenevad. Indrek läheb juuksurit otsima, Eero läheb ka kuhugi, mina proovin magada.

20 veebruar.

Öösel olid täiest kontrollimatud külmavärinad ja palavik kõigub üles alla. Sõbrad viivad auto hoiukohta, mina aga proovin lebada ja nii palju jõudu koguda, et laevareisile jõuda. Sümptomid on interneti andmetele tuginedes kahtlaselt malaariale sarnased. Kui teised tagasi, olen otsustanud, et muud varianti pole. Olukorda tuleb hakata lahendama kui malaariaravi. Saadan Eero apteeki ja sealt toob ta nimetatud tõve vastu mingit rohtu. Võtan tableti sisse, aga hirmsasti ajab öökima. Tabletti välja oksendada mingil juhul ei tohi, muidu ei mõju ju ja tuleb uus võtta. Karbis aga kindel arv, ravikuurile vastavalt. Seega tuleb neelata seda, mis kurku tuleb.

Kaheteistkümne paiku liigume sadamasse. Esialgu pole nagu hullu, aga järsku tuleb köha/oksehoog peale. Hädavaevu saan tuulega terrassile jahedale kivile pikali. Õnneks ei lähe kaua, kui üks kohalik mulle seltsi pakub ja samuti külili viskab. Vähemalt ei paista ma enam nii teravalt silma, kui ainuke selline maas vedeleja. Kui, siis nahavärvi poolest.

Mõtlen veel, et pean kuidagi vähemalt suurele maale vastu pidama. Hoog läheb üle. Väljumisaeg peaks olema 13, aga enne 14 ei toimu midagi.

Tunnen, et temperatuur hakkab jälle tõusma ja teen ühe paratsetamoolikokteili.

Siis hakatakse inimesi ootesaali laskma ja pagasit läbi röntgeni kontrollima. Protsess on aeglane ja Indrek võetakse kahvliga vahele. See võetakse hoiule ja ilma ta sellest jääbki. Peale seda vaadatakse passe. Meiega tegelev tädi on range ja kahtlustav. Mida ta kahtlustab, seda esialgu meile ei ütle, aga siis paneb minu ja Indreku passid kõrvuti ja näitab, et sarnased. Nagu on jah sarnased pildid sattunud, mis siis? Jagab oma leidu ka teiste ametnikega, aga pika hambaga viib meie menetlemise siiski lõpuni. Vähemalt esialgu. Edasi pannakse kontrolli läbinud inimesed mingisuguse ainult neile teadaoleva skeemi alusel istuma. Mõnda aega istunud, juhatatakse meid kõrval saali, kus nahkdiivanid ja mõned kliendid. Tunneme endid meelitatuna, aga seda enesega rahulolu ei lubata kaua nautida. Saabub see passikontrollimutt, kamandab meid kolmekesi seina äärde ja kukub pildistama. Teeme talle seda rõõmu ja poseerime kolmekesi. Meie püüdlikust ei hinnata vääriliselt ja peale fotosessiooni maandume tagasi üldise massi sisse. Hea vähemalt, et meie vanad istekohad alles olid.

Mõne aja pärast hakkab pihta laevale mineku protsess. Esialgu lastakse väikeste rühmadena bussi peale, mis viib viiskümmend meetrit eemal seisva väikese laeva juurde. Parasjagu laaditakse upitajaga mootorrattast peale. Kuhu sellisele alusele see auto oleks paigutatud, ei kujuta ette.

Meie istekohad laevas on alumisel tekil, kus on väga umbne.

Laeva väljumine viibib ja kui see lõpuks kell neli juhtub, siis lootus, et õhku hakkab rohkem olema, ei täitu. Olen viimase piiri peal, kui kohe välja värske õhu kätte ei saa, siis võib “pilt tasku minna”.

Komberdan seintelt tuge otsides väljapääsu poole ja õnneks keegi laeva meeskonnast takistusi ei tee. Õnnestubki laeva ahtris endale koht leida. Tasahilju hakkab parem. Paigutun reelingule ligemale, siin on rohkem tuult. See osutub veaks, sest kuskilt lendab ämbritäis diiselkütust ja saan pealaest plätadeni küttega kokku. Justnagu veel vähe jama, nüüd on diislihais ka pidevalt ninas. Rääkimata sellest, et puhtaid riideid pole. Okei, pikad püksid on olemas, äkki saab kuskilt uue särgi ka. Üks madrus juhatab mind ülemisele tekile, kus juba vedeleb igasugu rahvast. Viskan külili ja tund- poolteist olen üsna surnud. Aga siis hakkab eluvaim sisse tagasi tulema. Mis tähendab, et äkki ravim mõjub. Vara veel rõõmustada, aga mõõdukas optimism võiks ju olla. Ainult see kuradi diislihais, säti ennast mispidi tahad tuule suhtes, ikka tungib ninna. Pool pead ja juuksed ka kõik diislised.

Kogu siinne rannikumeri paistab olevat naftatööstuse teenistuses. Kui meie sihtsadam paistma hakkab, siis on kohe aru saada, et ka selle asula näol on tegemist tööstuslinnaga. Soyo piirkond peaks olema hetkel oma 1 200 000 barrelilise päevatoodanguga Angoola suurim naftatootmispiirkond. Linnas elanikke 200 000 kanti.

Kui maabume, on juba pime.

Läheb veel päris pikalt aega, enne kui pagasi kätte saab.

On aeg võtta teine tablett kuuetabletilisest ravikuurist. Jääb loota, et külmavärinad ja muu selline on nüüd läbi.
Bussijaam jääb umbes pooleteise kilomeetri kaugusele ja selle vahemaa katame “muravei” tüüpi sõidukiga. Tundub, et tsentraalne bussijaam puudub, erinevatel bussiettevõtjatel on oma vastavad paigad.

Bussijaamas on väike ootepaviljon, mis nagu näha, sobib isegi telkimiseks.

Buss paistab olevat päris uus, osa kattekilesidki veel küljes.

Maantee on vahelduvalt sõidetav, aga esiotsa üsna auklik. Magama pole mõtet sättida, sest pidevalt tuleb peatusi erinevatel põhjustel. Kontrollitakse dokumente. Kahe “maakonna” piiril aetakse kõik bussist välja. Päris põnevate toodetega turg asub siin, eriti mis puudutab lihatooteid. Mis loomadega tegu, on muidugi raske öelda. Palju on ka taimset kraami. Olen viimased päevad üsna jõuetu ja jätnud pildistamise teiste hooleks. Siin üks ülesvõte Indreku poolt turul pakutavast.

Niipalju, kui ööpimedusest on näha, siis teeservad on üsna puhtad, prügilõkkeid ega maastikupõlenguid pole näha. Kütuseprobleem aga paistab ikkagi olevat, ka öösel seistakse tanklates järjekorras.
Mere pool paistab mitmeid naftatootmisega kaasnevaid gaasileeke, nii et taevas kollane. Linnale lähenedes paistab, et elektriga palju muret pole. Tänavavalgustuski üsna levinud.
Buss sõidab kohe lennujaama eest läbi ja peaaegu jäämegi hiljaks bussijuhi uksele koputamisega.
Kell on veerand viis hommikul ja terminal on kinni. Vaatan natuke ringi, et mis skulptuur eemalt paistab. Selgub, et see on António Agostinho Neto, (17. september 1922 – 10. september 1979) riigi esimene luuletajast ja kommunistist president. Valitses aastatel 1975–1979. Tema sünnipäeva tähistatakse rahvusliku kangelaste päevana , mis on Angola riigipüha. Suri ta aga Moskvas, kus oli vähi ja hepatiidi tõttu ravil.

Terminali esisel on sobivalt kolm istepinki. Keeran ühele neist külili.

Sisse saab viiest. Endiselt on kõige parem olla nullenergia olekus, see tähendab võimalikult horisontaalis. Ja seda siin saab. Lennujaama järgmised tegevused selguvad infotabloolt.

Vaikselt hakkab lennujaam toimetama ja nii ka meie. Siinses rahavahetuses pakutakse ühe euro eest suisa 1240 kvanzat, mis teeb asjad siin riigis võõramaalase jaoks veel paarkümmend protsenti odavamaks. Reaalne vahetuskurss kujuneb siiski mingil põhjusel natuke madalamaks, 1120.

Meie plaan on minna lennujaama lähedalt paistva hotellisildi suunas ja üritada sinna jätta mõneks ajaks oma asjad.

Sest lennujaamas pakihoidu ei ole. Ehk õnnestub ka dušši all käia diisel ihult maha pesta ja mõni mittehaisev riidehilp selga panna.
Hotellis saame peale pikemat kauplemist toa viieks tunniks. Siinsamas on ka baar-kohvik-restoran, mis lahkesti hommikusööki pakub.

Seejärel trambime Indrekuga kesklinna poole, Eero on juba ammu silmapiirilt kadunud. Minna on mõned kilomeetrid, esialgu läbi väheke tagasihoidlikumate piirkondade

Orientiiriks on 120 meetri kõrgune 2012 aastal valminud eelnevalt juba jutuks olnud riigi esimese presidendi António Agostinho Neto memoriaal. Aga selleni meil esialgu plaani minna pole, sest muuseum tundub huvitavam

Hakkame jõudma kesklinna piirkonda. Siia, nagu ikka on koondunud kõik tähtsamad asutused. Justiitsministeerium

Josina Macheli nime kandev haigla. Sellist nime kandis Mosambiigi vabadusvõitleja, ei tea kas siin on sama inimest silmas peetud või on tegu kellegi nimekaimuga.

Skulptuur haigla esisel muruplatsil

Angoola Rahvusassamblee kompleks. Kuigi võiks arvata, et hooned on vanad, siis tegelikkuses valmisid need alles 2015

Eespool paistab veelgi uuemaid kõrghooneid

Nende vahele jääb aga veel piisavalt vana

Kolmveerand kaheteistkümne paiku jõuamegi sõjaajaloo muuseumi, kui Luanda kõige tähtsamasse vaatamisväärsusesse.

Muuseum on viisakas, ei koorma külastajaid liialt. Samuti taskukohane. Pilet maksab 264 kvanzat, seega umbes 25 senti. Saame veel umbes 2,5 senti hinnaalandust, sest muul juhul poleks meile midagi tagasi anda. Ruumid on meeldivalt jahutatud, aga õues on ikka põrgukuumus. Põrkame siin ka Eeroga kokku, kes teeb kiire ülevaate ja tormab edasi. Minu ramm hakkab raugema ja Indrek ei paista ka väga reibas. Muuseumist suundume otse taksot otsima ja sõidame hotelli tagasi.
Siin saab lesitud ja rammu kogutud, seejärel ennast puhtaks pestud ja asjad pakitud. Kui kell kukub, kobime hotelli alla restorani. Eerost pole märki.
Ei tunne ennast endiselt väga kindlalt ja jätan kohaliku prae testimise Indrekule. Menüü osutub isegi google translatorile parajaks pähkliks. Too suudab arusaadavalt tõlkida ainult umbes poole. Ja nagu selgub, siis ega neid asju seal menüüst pole saada ka. Aga midagi ikka on ja see, mis tuuakse, paistab päris isuäratav.

Kuna õues on lämmatavalt palav ja ega lennujaamas parem istuda pole, siis veedamegi siin aega. Lõpuks hakkab mulle tunduma, et oleksin justnagu ka valmis praadi sööma. Tellin sama mis Indrek ennist sõi. Tuleb küll hoopis teine roog, nagu biifsteek munaga, aga pole lugu.

Tegelik häda on selles, et suure punnimisega saan vaevu pool toitu sisse. Õnneks Indrekusse mahub veel ja järgi toitu ei jäta. Kasvatuse asi.
Kuue paiku hakkame lõpetama. Kahepeale kokku klapime niipalju raha, et saab veel ühe malaaria ravikuuri jagu tablette. Juhuks kui minu ravi peaks vaja olema korrata või teistel peaks pikem peiteaeg olema. Eero ilmub ka sobivasti lagedale ja suundume lennujaama.

Pagas ära antud, on jälle see molutamine. 10 miljoni elaniku ja naftatulude suuruse kohta võiks lennujaam ontlikum küll olla. Peldik, see on just õige väljend, haiseb kirbelt kuse järgi. Korduvalt kaob elekter, seetõttu jooksevad süsteemid maha ja läheb jälle teatud aeg, et need käima jookseksid.

Kui asi seal maal, et võiks passikontrolli minna, tekib väike närvikõdi moment, et kas auto ka küsimuseks on. Kui aga saab selgeks, et neil puudub isegi info selle kohta, millal ja kus me riiki oleme tulnud, siis auto olemasolu info on hoopis ebatõenäoline. Ja selgeks saab see nii, et tüüp, kes minu passi kontrollib, ütleb, et ei suuda leida sisenemise templit ja küsib, millal ja kustkaudu ma Angolasse tulin. Ütlen, et neli viis päeva tagasi ja Kongost Cabindasse. Küsib, et kas autoga, aga sellest küsimusest libisen mööda, ühmates lihtsalt eitavalt. Võtan siis temalt passi ja näitan seda templit, mille ta ka ise on kenasti leidnud, sest see üks vähestest ümmargustest. Tema väidab aga, et see ei ole õige tempel, Angola templid olevat teistsugused, lööb justnagu tõestuseks oma templi jäljendi ühele paberile ja lükkab mulle nina alla. Ei oska selle kohta miskit öelda. Siis arutab asja ühe kolleegiga, või on see siis ülemus, kes talle asja selgitab. Mismoodi, seda mina ei tea, aga selgitustöö tulemusena saan lahkumistempli passi. Näha oli, et tüüpi jäi asi vaevama.
Ees ootab üllatavalt mitmekülgne valik poode ja söögivõimalusi.

Kui enne tegime panuseid, et kas on 1,2 või 3 poodi siis nüüd tuleb möönda möödapanekus.

Lennureisijate seltskond koosneb kogu värvispektrist, aga tumedanahalisi peaaegu pole. Kui otsida ühist nimetajat, siis tõenäoliselt võiks see olla töö kõige laiemas mõttes. Turisti moodi küll keegi välja ei näe. Milline on väljumiste geograafia, saab aimu allolevalt tabloolt. Euroopa suunal on kõige paremini kaetud muidugi Lissabon. Huvitav, miks lennupiletite otsing ühtegi varianti üle Portugali ei pakkunud? Vähemalt hinna odavamas otsas. Ilmselt pole Tallinna ja Lissaboni vahel samuti häid/soodsaid ühendusi.

Ühe tähelepanekuna tuleb märkida, et enamus kohtades saab maksta kaardiga, aga ainult VISA omaga. Mastercardi ei aktsepteerita. Veel sobivad eurod ja dollarid võrdväärsena. Nendes on ka hinnad toodetel.

Siin on piisavalt ruumi ja mugavad pingid, ilma käetugedeta, et natuke pikutada aja parajaks tegemiseks.

On palav. Mingid konditsioneerid küll töötavad, aga nende võimsus on kaugelt sellest, mis vaja oleks. Kui hakkab ettevalmistus pardale minekuks, siis vaadatakse veelkord kaasasolevad kotid kõigi silme all läbi ja kontrollitakse sind lisaks metallidetektoriga. Mis minu arvates ei tööta, sest ei tee kordagi ühtegi piiksu.
Lõpuks saab kogu seltskonna ühte suhteliselt väiksesse ja ülipalavasse ruumi kokku. Nüüd ootame. Lennukile viiakse bussidega gruppide 1-6 kaupa. Meie grupp on viies. Aga enne seda tuleb lämmatavas palavuses veel oodata, äriklassi reisijad koos tavalistega, paberitükikestega endale tuult lehvitades. Lõpuks hakkab asi vaikselt ikkagi liikuma.

Lennuk saab täiesti täis. Viimane pilk lennujaamale üle õla.

Pardal saab toeka õhtusöögi. Lennu pikkuseks lubatakse nii 8,5 h kanti.
Hommikul saab juustusaia ja kohvi. Frankfurdis on hommik ja sooja kuus kraadi.

Lend Tallinna väljub 13.10 ja see jätab võimaluse sõita rongiga kesklinnaga tutvuma. Vahemaa pole suur ja pilet, erinevalt Brüsselist, ka talutav. 6.60
Neljandas peatuses läheme maha.

See on keskvaksal, 1880-datel ehitatud, siiani suurepärases vormis ja väga tähelepanuväärne ehitis.

Jõuame arusaamisele, et vaevalt ühegi täna ehitatud hoone kohta 150 aasta pärast nii öelda saab.

Aga nagu kõiki teisigi saksa linnu, nii ka seda siin, hävitas teine maailmasõda tohutult.

Jaamaesisel on demonstreeritud ennesõjaaegsed vaated ja saab võrrelda hetkeolukorraga.

Paljud majad on taastatud osaliselt, paljusid enam pole. Nendel esiplaani majadel aga on katuseosa taastatud, aga mitte nii, nagu see algselt välja nägi

Palju on aga ka ilmselt täielikult purustatud majade asemele uusi ehitatud. Vaade jaamast väljumisel vasakule poole.

Kuigi raudteejaam juba on kesklinnas, siis jalutame, otsimaks seda päris linnasüdant. Vanade majade vahele on kerkinud hulganisti kõrghooneid

Ühes sellises, Willy-Brandt-Platzi serval, asub Euroopa Keskpank

Viimati mainitud hoone kõrval on kenasti näha areng aegade lõikes majade kõrguses

Keskpanga vastu jääb kena ajalooline hoone aadressiga Münchener Str. 2

Iga teine maja on omaette vaatamisväärsus, mille juurde mõnes teises riigis eraldi ekskursioone korraldataks. Buchgasse ja Limpurgergasse ristmik.

Üldisele arhitektuurile lisandub hoonetel hulgalisti detaile

Jõuame lagedale platsile nimega Römerberg, mis kunagi oli turg ja võikski tinglikult olla linna kese, umbes nagu meie Raekoja Plats

Siia jääb 48 meetri kõrguse torniga Alte Nikolaikirche, meie keeli Vana Niguliste kirik. Hoone, mis asutati 12. sajandi keskel õukonnakabelina , pärineb oma praegusel kujul 15. sajandist ja sai sõja ajal üsna vähe kannatada.

Veel platsi serva jäävaid hooneid. Paistavad kohalikud “kolm õde” olevat

Keset platsi on purskkaev, mille olemasolu on esmakordselt mainitud juba 1436 aastal. Praeguses versioonis kannab nime Justitia-Brunnen ehk Õigluse purskkaev, mis ehitati praegusel kujul 1611. aastal. Püha Rooma impeeriumi ajal täitis see erilist, kuigi lühiajalist rolli keisri ja seejärel kroonimise tseremoonia ajal ka rahva veinipurskkaevuna . Praegune purskkaev on suures osas tõetruu koopia aastast 1887, mille rahastas Frankfurdi veinikaupmees Gustav D. Manskopf. Veini kahjuks ei voola.

1944. aasta märtsi õhurünnakute käigus jäi purskkaev ja kuju peaaegu kahjustamata. Varsti pärast Ameerika sõdurite sissetungi võtsid nad siit alloleval pildil oleva Justitia kuju ja püstitasid selle õigluse ja õiguse sümboliks oma esimese peakorteri, Reuterwegis asuva Metallgesellschafti hoone ette, kus see seisis kuni 1947. aastani.

Mõni samm jõe poole jääb Ajaloomuuseum. Kahjuks aeg ei võimalda sellega tutvuma minna

Tornidega maja on muuseumihoone jõekalda poolne jätk

Võtame nõuks minna vahelduseks üle jõe. Selleks on siin Eiserner Steg ehk tõlkes Rauast Jalakäiate Sild

Esimene versioon, mis ehitati 1862, asendati 1912, aastal laiema ja tugevdatud konstruktsiooniga, mida samaaegselt ka tõsteti.

Pärast Teise maailmasõja viimastel päevadel õhkulaskmist ehitati see 1946. aastal muutmata kujul uuesti üles, kuid 1993. aastal tõsteti renoveerimise käigus uuesti veidi kõrgemale. Eks need tuhanded tabalukud lisa kaalu ja vajuta silda jõemutta…

Jõgi on endiselt tähtis transpordikanal

Liiguvad nii kaubad..

… kui ka reisilaevad. Taamal kõrgub Frankfurdi Katedraal – Kaiserdom St. Bartholomäus. Sinna plaanime ka veel jõuda.

Üle jõe edasi vaadates püüab pilku neogooti stiilis aastatel 1875–1880 ehitatud Kolme Kuninga kirik (Dreikönigskirche)

Teise maailmasõja aegsed purustused parandati 1954. aastal. Katus ja fassaadid on taastatud 2011-2015 ning torni remont 2021-2023. Näeb kompu välja

Tagasi pilku pöörates torkab kõrghoonete foonil silma Püha Leonhardi Roomakatoliku kiriku hoone, ainus vanalinna üheksast kirikust, mis II maailmasõja ajal peaaegu täielikult kahjustamata jäi.

Tagasi üle Maini läheme mööda Vana Silda. Just sellist nime see kannab – Alte Brücke. Ühtlasi ongi see linna vanim sild. Silla kõrval väikesel jõesaarel asuv ehitis – Portikus – on koduks kunstinäitustele.

Silla keskelt saab aga hea “kilukarbivaate”

ja siin vaade piki jõekallast kulgevatele trammirööbastele mis vist on nüüdseks kasutusest maas

Siit võtamegi suuna otse katedraali peale.

Viimane ise on üks vähestest kirikutest mil õnnestus väiksemate kahjudega sõda üle elada. Uks on lahti ja saab ka sisse.

Kiriku lähemas naabruses on veel mõni huvitava väljanägemisega maja säilinud.

Ainult vaata ja imesta, kui palju hoolt ja aega võib hoonetesse ja nende detailidesse paigutada.

Mälestusmärk-purskkaev siin linnas sündinud ja surnud Friedrich Stoltzele, kes kogu oma elu võitles Saksamaa rahvusliku ühendamise ning demokraatliku ja vabariikliku riigi eest

Satume Nõmme turu kohalikule versioonile.

Käib päris agar kauplemine, vaatamata kõikvõimalikele euroreeglitele, mis sellist tegevust välja sooviks suretada.

Indrek teeb samuti ühe ilmselt spontaanse ostu ja saab seejärel makstud summa üle kiruda.

Mõne leti ees on suisa järjekord.

Eerole antakse kodust tegutsemisjuhiseid, mille peale ta minema tormab. Mina ja Indrek läheme nappi allesjäänud aega silmas pidades lähema toidupoe valmistoidu leti juurde ja võtame üht-teist närida. Ega lennujaamas parem pole.

Seejärel aga juba rongi peale. Rongis hea istuda ja aknast välja vaadata. Näeb igasugu asju. Google tõlgib seda teksti kui “Meil on häbi kõigi pärast, kes on meie vastu”. Mulle jääb sõnum natuke segaseks.

Lennujaamas suuri probleeme ei teki. Koju lennutab samuti Lufthansa, lennuk Airbus A321-100.

Üllatavalt suur lennuk sellele liinile ja veel täis ka. Muu hulgas kõiksugu prominente ja päris palju ebaharilikke tegelasi. Aga nüüd saab tasuta ainult lonksu vett ja tillukese lennušokolaadi. Asi seegi.

Nagu naelapea pihta on pühapäeval Vikerraadio eetris järgmine saade:

https://vikerraadio.err.ee/1609600473/kuula-randajat-seiklusreis-labi-kongo-demokraatliku-vabariigi

kuidagi ei saa maha rahunema hakata.

Seekordne marsruut sai kokkuvõttes selline.

Järelkajana saab lisada, et igaks juhuks sai peale reisi tervist kontrollitud. Seda ei olnudki niisama lihtne teha. Perearstil vastavad võimekused puuduvad ja vaja on minna Lääne-Tallinna Keskhaiglasse. Perearsti suunamisega saad spetsialisti juurde alles rohkem kui kuu pärast. Selle ajaga oled kas terve või surnud. Kiiremaks variandiks pakutakse LTK-st tulla elavasse järjekorda. Tundub ok plaan, aga üsna pea helistatakse tagasi ja öeldakse, et nii need asjad enam ei käi, vaja on enne minna EMO-sse ja saada sealt suunamine. Rapla EMO-st saan paari tunni ootamise tulemusena mingi suunamise kätte, ehkki nad ennem pole miskit sellist teinud. See suunamine näpus, lähen Nakkuskliinikusse, aga seal ei olda ikkagi valmis minuga tegelema ja saadetakse edasi LTK EMO-sse. Seal saan jutule, kliente peale minu ei olegi hetkel. Võetakse vereproove, saan purgiga tualetis käia ja seejärel veel ultraheli. Lõuna paiku ei jaksa enam oodata ja lahkun. Hiljem helistatakse ja antakse teada, et malaaria kiirtest oli positiivne, teine analüüs aga negatiivne. Seega üks põhjus, miks arsti juurde sai mindud, et oma pandud diagnoosile kinnitust saada, on nüüd lahenduse saanud. Veendumaks, et ravi oli edukas ja toimub paranemine, saan veel korra nädala pärast Nakkuskliinikus käia. Võetakse verd, vist rohkem, kui kogu eelneva elu jooksul kokku loovutanud olen, ja kui lõpuks analüüside tulemused saabuvad, saab nentida, et kõik haigusega seotud näitajad on paremuse poole liikunud. Seega võib selle episoodi suure tõenäosusega õnnelikult lõppenuks lugeda.