Helsingist Abu Dhabi kaudu Kasahstani. November 2024

Kui on vaja ootamatult kuhugi kaugele minna, nagu minul hetkel Almataasse, siis soodsaimaks võivad osutuda just mitte kõige traditsioonilisemad ja sirgjoonelisemad variandid. Kui vahe on ikka kordades, siis miks ka mitte väikese ringiga minna. Ja nii tulebki sõit alates Helsingist läbi Abu Dhabi vahemaandumisega Istanbulis. Kuidagi tihedaks on see käimine selles koridoris muutunud.

Viking Line viib soodsalt üle lahe. Tallinas D-terminalis on raamaturiiul, kus pakutakse tasuta lugemist, isegi tagasi ei ole vaja tuua. Valik lai pole, aga mõni eksemplar kõlbaks lugemiseks küll. Võtan kaasa Vello Lattiku reisikirja Sahhalini saarelt, “Kus Sa oled, Larissa?”. Osutub heaks valikuks, kuna ise hiljaaegu seal käidud ja mitmeid äratundmisi tuleb kohe raamatu alguses. Paarkümmend aastat noorem lugeja ei saaks ilmselt üldse pihta, mis raamatus toimub.

Kõigepealt on vaja aga minna Helsingis sadamast Vantaa lennuväljale ja et juhtub aega olema, siis vähemalt Katajanokka terminalist Viking Line pardalt tulles tasub seda teha jalutuskäiguna raudteejaama ja siis rongiga. Kui ilm on kena, nagu ta täna on, siis saab lisaks soodsale hinnale ka meeldiva elamuse hommikuse jalutuskäigu näol.

Viking Line terminalist kesklinna raudteejaama on pool tunnikest minna. Kui alati on olnud kiire praamilt/praamile, siis polegi kunagi väga mahti olnud siinse marsruudi detailidele tähelepanu pöörata.

Ville Valgreni poolt 1906 aastal valminud merineitsi kuju Avis Hamanda. Alasti naise kuju püstitamine tekitanud esialgu oodatult palju pahameelt – naisõiguslaste meelest oli see kõlvatus, töölisliikumise arvates raiskamine ning rahvuslaste arvates ebasoomlaslik. Kuju oli harjumatu ka seetõttu, et tolleaegsed kujud avalikus linnaruumis kujutasid pigem kurguni kinninööbitud väärikaid härrasmehi.

Nagu näiteks siin Esplanaadi pargis see Soome-Rootsi autorile, rahvusluuletajale ja preestrile Johan Ludvig Runebergi püstitatud ausammas. Pjedestaali jalamil on karunahasse mähitud noor naine, kes sümboliseerib soome neiut . Tal on käes loorberipärg ja kiri Soome hümni kolme salmi sõnadega Runebergi emakeeles, rootsi keeles

Restoran ja välikohvik, hetkel paistab suletud, seega kohvitamine jääb ära.

Veel üks skulptuur, seekord soome kirjanikule Eino Leinole. Aastal 1921 Leino kirjutas Konstantin Pätsile ja palus saada Eesti kodanikuks. Samal ajal taotles ta Soome kodakondsusest vabastamist K. J. Ståhlbergilt. Millega lugu lõppes pole mulle teada, aga sellele vaatamata tähistatakse tema sünniaastapäeval, 6. juulil Soomes Eino Leino päeva ja heisatakse isegi riigilipp.

Veel üks huvitav skulptuur, taas kirjanikule, Zacharias Topeliusele. Gunnar Finne poolt tehtud taies kannab nime “Taru ja Totuus” ehk siis muinasjutt ja tõde.

Pargi lõpus on paremat kätt Akateeminen Kirjakauppa, üks pood, mida ma võimalusel alati külastan.

Et soome keel on piisavalt selge, soomlaste kirjastatav raamatuvalik väga lai ja vaatepunkt mailma asjadele vastuvõetav, siis olen siit ka üksjagu oste sooritanud. Kui tavaliselt on pood juba üheksast lahti, siis täna on millegipärast erandlik päev ja uksed avatakse alles 11. Ootama ma muidugi ei jää.

Poe nurga tagant paremale ja juba hakkabki varsti paistma raudteejaama hoone.

Klassikaliste piletikassade aeg on läbi. Eks enamik pileteid ostetakse ilmselt interneti vahendusel, aga peake väikest ringivaatamist leian ka siit kaks piletimüügi automaati.

Aga nendest saab ainult pileteid VR rongidele. Lennujaama aga saab teise rongiga. Natuke nuuskimist ja leian sellise koha.

Võtan küll järjekorranumbri, aga ka siin on piletiautomaat, mille juures kohmitsev tegelane lahkub enne kui minu järjekorranumber kätte jõuab. Seega jääbki teada saamata, kas saaksin pileti ka luugi kaudu teenindajalt osta või ei. Sest jõuan selle enne automaadist kätte saada. 4,10 eurot ots.

Selliselt need linnalähirongid siin liiguvad

Ja selline on sõiduplaan lennujaamast

Ronge läheb sagedasti ja ma ei tea, kas mõni on ka kiirem kui see, mille peale mina satun. Peatub see igas peatuses, milliseid on ligi kümmekond ja sõit võtab kokku aega umbes pool tundi. Rahvast on märkimisväärselt palju. Lennujaama peatus paikneb maa all.

Lennujaamaga samas hoones on 24 h avatud toidupood, seega saab mõistliku hinnaga üht-teist vajadusel lennule kaasa osta. Kui vedelikud välja arvata, sest nende puhul kehtib siin taas 100 ml nõue

Minu lennule internetis check-inni teha ei õnnestu ja seetõttu tuleb seda teha lennujaamas. Vastavad letid avatakse 11.30. ja selleks ajaks on formeerunud juba kenake järjekord. Teen ekslikuks osutuva otsuse esialgu ringi vaadata ja oodata järjekorra lühenemist. Kuidagi tobe on niiviisi passida. Vaatan korra ka õue, kerge lumekirme siin maas.

Aga mida aeg edasi, seda rohkem rahvast koguneb, justnagu mahuks ühte lennukisse lõpmatult rahvast. Lõpuks hakkab jääma mulje, et mõistliku aja jooksul see asi siin ei lahenegi ja võtan ikkagi sappa. Ja peale mind saba pikeneb veelgi! Siit saab aimu, kuhu parasjagu lennukid suunduvad.

Poole kahe paiku avatakse senisele neljale lisaks ka viies lett ja protsess kiireneb veidi. Ilmselt on tekkinud oht ajahädasse jääda. Ja kes siis süüdi jääb, kui lennukist maha jäädakse? Klient ei saa ju kuidagi midagi ette võtta. Varem tulemine ka ei aitaks.

Järjekorras aja viitmiseks leian play poest Pegasus Airline äppi ja selgub, et ilmselt oleksin ka ilma järjekorrata hakkama saanud, tehes online registreerimise. Sest äraantavat pagasit ju pole.

Kui minu kord kätte jõuab, küsin selle online registreerimise kohta. Selgub, et olin siiski liialt optimistlik ja internetis sellele lennule regada poleks saanud.

Passikontrollis saan masina poolt kiirelt ja sujuvalt tuvastatud ja riigist välja lubatud. Viimaste aegade kogemused selliste aparaatidega on andnud õnnestumise protsendiks alla poole

Lennuk on Airbus A321neo, mis võiks mahutada kuni 236 reisijat.

Minul on selles ilmselt parim võimalik istekoht 1F, kohe esireas akna all. Äriklassi siin pole, aga see-eest on enam kui küll jalgade ruumi. Taas, juba ei tea mitmendat korda, tuleb imestada, miks mind sellise hea kohaga premeeritakse. On ju tegu odavlennu firmaga, kus suur osa sissetulekust peaks just istekohtade valimise eest küsitavast rahast tulema. Olen seda teemat juba kunagi enne siin lehel ka lahanud. Võib-olla, et see, kui kõige kallim koht, on jäänudki maha müümata ja mind samuti ikka kuhugi vaja ju istuma panna. Või siis on asi ikkagi kuidagi teist moodi. Aga sellegi poolest ei tõsta selline asjade käik kuidagi minu soovi tulevastel lendudel endale ette istekohta osta. Lisaks jääb veel minu naaberiste samuti tühjaks, mis lisab muidu täiesti täis lennukis mugavust veelgi.

⁦Sabiha Gökçeni lennujaam jääb Istanbuli kesklinnast ca 35 km kaugusele. Olin siin viimati vähem kui kuu tagasi. Maandume varsti peale päikeseloojangut. Taevas on pilvitu ja sooja 16 kraadi.

Lennujaam on peamine kodulennujaam Pegasus Airlinesi, aga ka AnadoluJeti ja Turkish Airlinesi jaoks. Oma nime on ta saanud Sabiha Gökçeni järgi, kes olla väidetavalt olnud maailma esimene nais- hävitajapiloot.

Lennujaam on suht väike ja ülerahvastatud.

Selleks, et ilma passikontrollita väljuvate lendude tsooni saada, tuleb taas läbida turvakontroll. Tasuta wifit saab kioskist passi skanneerimisel 30-ks minutiks. Kõht on tühi, aga väga palju valikuid silma ei torka. Teisel korrusel nuka taga on peidus selline asutus. Teen väikse erandi oma tradistsioonilistes menüüdes. Ilmselt parem ikka kui see, mida lennukis raha eest saama hakkab. Mitte, et see siin tasuta oleks.

Abu Dhabisse lendab samasungune Airbus 321. Seekord nii hästi ei lähe, aga pole ka viga, koht 35D, koridori ääres.

Ajavahe koduga kasvab nüüd kahele tunnile ja maandumine toimub poole nelja paiku varahommikul. Passikontroll käib valdavalt automaatselt, aga esmakordselt kaasasoleva passiga välismaalased peavad läbima menetluse ametnikuga. Olen juba enne märganud, et näotuvastuskaamera ei saa minuga hästi hakkama. Ilmselt seetõttu on mul tihti nende masinkontrollidega probleeme. Ka siin läheb vaja viite üritust, enne kui roheline tuluke süttib. Huvitav on siin käejoonte skänner, parem käsi tuleb lihtsalt üle pinna libistada ja asi ants.

Suitsumeestele ja -naistele on sellised klaasist boxid tehtud, justnagu häbipostid, et kõik ikka näeksid, kes sees on.

Lennujaama hoone on igati modernne ja igasugu poppi nodi täis topitud.

Õues aga liigub suures koguse välismaise päritoluga töötavat personali, kõigil ühesugused vormid seljas, justnagu vangilaagris. Paistab, et on vahetuste aeg.

Et lõunani on aega, siis plaanin kesklinna minna. Viimati sai siin oma autoga ringi sõidetud ja kui õieti mäletan siis koos Mihkliga Aafrika-reisu ajal auto ülesõidu vormistamisel aega parajaks tehtud ja viinapoodi otsitud. Ei saa öelda, et palju sellest linnast siin meeles oleks. Hetkel aga on veel pime ja loen raamatu viimase leheküljed lõpuni. Eks see Lattik üks poolsegane kommunist ikka oli, aga ega ilmselt muudmoodi sellisel kujul mööda liitu ringi sõita ei saanudki, rääkimata kirjutamisest. Mis ta peas tegelikult toimus, kes seda enam teab, aga lugemine oli sedavõrd intrigeeriv, et lugesin selle jutiga läbi.

Zajedi Rahvusvaheline lennujaam jääb kesklinnast ca35 km kaugusele ja ainuke ühistransport, mis seda maad katta võimaldab, on shuttle bus. Selle kasutamiseks peab soetama kohaliku versiooni ühiskaardist.

Linna ja tagasi koos kaardi endaga maksab 20 dirhami. Pool sellest peaks olema kaardi enda maksumus. Asutan minekule peale kuute. Siin see busside väljumiskoht peaks olema.

Hakkab koitma ja siis juba valgeneb kiiresti. Sõit võtab ligi tunni. Paremat kätt jääb hulgaliselt energeetikasektoriga seotud taristut.

Bussist maha ronin linna loodeservas mere ääres. Edasi liigungi mõnda aega piki kaldapealset promenaadi. Päike pole veel kõrgel ja jääb sobivasti majade taha peitu. Seega pole väga palav ja seda kasutavad arvukad spordiga tegelejad. Mingid poisikesed mängiva pesapalli moodi mängu.

Üldiselt võttes polegi siin suurt muud tähelepanuväärset kui taas kord erineva arhitektuuriga suured klaasist seintega majad

Sofitel Abu Dhabi Corniche, luksuslik hotell kaldapealsel

Vaade majade rivile edelasuunda piki kaldapealset

Paistab, nagu ujuv puurtorn

Üle merelahe paistab luksuslik Rixos Marina Abu Dhabi hotellikompleks

Kaldapealsel on palju kalamehi.

Just kenasti kalapüüki keelava sildi juures.

Ja tõesti, on ka üksjagu palju kalu näha, kohati suisa parves.

Päike kerkib jõudsasti ja sellega kaasnevalt ka temperatuur. Juba on palav. Suurt ringi ette ei võta ja liigun vaikselt piki A2 bussiliini, see on lennujaama buss, marsruuti pidi bussijaama poole.

Astun sisse 24/7 lahti marketisse.

Kaubavalik on tõesti meeletu, mis siia sellele suhteliselt väiksele kaubanduspinnale on suudetud ära mahutada.

Igat nimetust toodet on kümneid erinevaid. Siin riiulitel on laste koolipinalid

Varustan ennast keefiri, energiajookide ja juustupulkadega ning jätkan. Kui see on see pood, mis ma arvan, siis olen juhuslikult just sattunud ühele nendest vähestest paikadest siin riigis, kus saab alkoholi soetada.

Kaubanduskeskus Zajed shopping mall

Koolibusside kogunemine

Märkimisväärne on, et silma pole hakanud mitte ühtegi inimest, keda võiks kohalikuks pidada. Rahvast sebib ringi palju, aga ainult kas turistid või siis gastarbaiterid kui nii sobib väljenduda. Muidugi ka kõrgema taseme võõrtöölisi, insenere ja firmajuhte, aga ega ka nemad siin ju kodanikuks saa.

Tagasi lennujaama sätin taas varuga. Olen selleks oma jalutuskäiguga Abu Dhabi bussijaama jõudnud.

Siin saab meeldivat jahedust, sest õues on temperatuur juba lakke roninud

Keskmiselt iga poole tunni tagant saab bussiga lennujaama poole startida

Bussiaknast paistab Sheikh Zayed Grand Mosque, Emiraatide suurim mošee

Alati kirun ennast selle varajase saabumise pärast aga teen seda ikka ja jälle.

Sest vahest asjad lihtsalt ei laabu nii nagu vaja ja siis on varuaeg varnast võtta. Viimati näiteks mitte ammu Mahhatškalas, kus oli vaja ettenägematute asjadega tegeleda.

Siin õnneks kõik laabub. Almataase viib Wizzair, mille äpis sai check-ini ära teha, aga pardakaardi peab ikka vastavast letist paberkujul saama. Järjekord on arvestatav, aga liigub kiiresti. Riigist lahkuda saab nüüd ka automaatkontrolli kasutades. Ja välja saab juba teisel katsel.

Aega on käes kahe tunni jagu. Mida seal lennuki pardal osta saab, on teadmata ja seetõttu on targem juba siin mingi lõunasöök vaadata. Tänapäeva mood on igasugu saiatooted täidisega või ilma aga mina sellisest söögist lugu ei pea. Õnnestub leida aasia köök ja see juba läheb hulka paremini.

Seekordne istumiskoht on lennuki tagaosas, 35A, seega akna all. Istuda on kaunis ebamugav, istet ei saa reguleerida ja tagatipuks saan endale naabri, kes ei taha oma istmele väga hästi ära mahtuda. Lennuk saab üsna täis, aga mõningaid vabu kohti on ka.

Väljalend on plaani kohaselt 14.15 ja eks ta sinna auku jääb kah. Kapten annab teada planeeritavast lennuajast 3h ja 20 min. Ilm on selge ja seetõttu maad hästi näha. Esialgu küll merd. Kaubalaevu on tohututes kogustes. Siis aga jõuame Iraani kohale. Maad mööda selles riigis sõites ei ole pannud tähelegi, kui mägine ja inimtühi siin tegelikult ikkagi on. Natuke imelik see üle sellise riigi lendamine hetkel on, käivad ju juudid siin pommitamas ja miks ei võiks mõni juhuslik õhutõrjerakett ka üle lendavat reisilennukit tabada. Just nagu see juhtus Malaisia lennukiga Donbassis.

Igatahes lendame risti keskelt üle riigi ja Turkmenistani siseneme Mashhadi linna kohal. Nüüd on aeg-ajalt ka mõningasi pilvi ja pidevalt kõikumist turbulentsi tõttu. Ega tegelikult ju palju häid valikuid polegi, kuskaudu veel lennata saaks, sest üle Afganistani oleks vist veel riskantsem. Hakkab hämarduma. Mis Kasahstanis saama hakkab, sellest teen juba eraldi postituse.