Kui asjatoimetustega Almataas ühelpool ja vaja kodupoole sättima hakata, siis selgub, et Usbekistani pealinnast on need võimalused natuke paremad. On otselend Riiga ja muidki põnevaid võimalusi. Aga vähetähtis pole ka see, et saab ette võtta ühe toreda rongisõidu, millisest ma väga puudust olen tundnud. Euroopas rongiga reisimine pole ikka kaugeltki see, mis siinkandis. Kuidas sa inimene veel paremini kohaliku rahvaga kontakti saad, kui mitte koos ühes kupees reisides.
Sellistel asjaoludel saabki järgnev rongireis teoks.
Rong liigub kõnealusel marsruudil nüüdsel ajal üle päeva, paaris kuupäevadel. Väljumine on 9.24 hommikul ja pilet kupeesse maksis 27700 tenget. Päris krõbe hind. Muud valikud oleks istekoht ja luks. Mis seal luksis nii luksi on, ei tea. Võimalik, et see kahekohaline, aga mina just heameelega suhtleks ja kuulaks kaasreisijaid. Tegelikult oleks võinud ju ka istekoha võtta, aga võimalus pikali visata on ikkagi üks rongireisi suuri eeliseid.
Pilet, mis ennast elektrooniliseks tituleerib, antakse sulle ikkagi vana kombe järgi paberil ja näeb selline välja.
Ja kui lähemalt vaatama hakata, siis sellele on trükitud hoopis teine hind, 26622. Minult küsitud summast 1000 tenge võrra vähem. Kui see oli müüja pettus, siis päris riskantne ettevõtmine tema poolt ja jultunud kah.
Lahkun oma majutuskohast kaheksa paiku. Minna on natuke üle kilomeetri. Ilm on selginenud, päikestki on näha ja sooja 12 kraadi kanti
Juba raudteejaama juures jääb vasakut kätt üks viisaka välimusega söökla, astun läbi, et kiire hommikusöök teha.
Kõht on veel eileõhtust täis ja palju vaja pole. Saaks kohvigi. Loodan restoranvagunile. Söödud, liigun jaama. Selliselt paistab jaamahoone rongilt tulijale
Rong on ees ja askeldamine juba käib.
Kogu sastaav paistab uus ja seda kinnitab ka kiri vagunitel, mis annab teada 200-sest tunnikiirusest ja sellest, et kogu see masinavärk on toodetud siinsamas, Kasahstanis 2016 aastal. Kui need numbrid ikka tähendavad kuupäeva.
Raudtee on elektrifitseeritud ja seega liigume elektriveduri jõul
Minu koht on seitsmes, vagunis 10. Selline see kupeevaguni koridor välja näeb.
Sõidan ühes kupees koos noore usbeki tüdrukuga, kes vene keelt suurt ei räägi, see-eest aga oma keeles lobiseb oma ilmselt poiss-sõbraga videokõne vahendusel vahetpidamata. Seega mingit sisukat vestlust kupees oodata pole, kui just mõnest vähestest peatustest reisijatelisa ei tule. Sõiduplaan näeb selline välja.
Päris täpselt pole teada, et mida kell kolm öösel seal Taškendi raudteejaamas peale hakata, aga küll siis juba improviseerib.
Perroonil toimub enne väljasõitu nii arusaamatuste lahendamist kui ka hüvastijätte ja pildistamisi. Suur sündmus ikkagi. Vähemalt osadele.
Platsis on ka kauplejad, peamiselt puuviljadega.
Jalutan mööda perrooni edasi ja tagasi, kuna aega veel natuke on.
Silma torkavad kaks kentsaka välimusega välismaalast. Omavahel räägivad inglise keeles, aga üks mõistab vagunisaatja käest vene keeles uurida, et kus on restoranvagun. Loodan neid seal hiljem kohata ja välja selgitada, mis tüübid need sellised on. Igatahes mitte tüüpilised turistid.
Väljumine on minuti pealt ja esmapilgul hoopis vales suunas, itta.
Jätan noored lobisema ja lähen restorani, mis on ülejärgmises vagunis.
Kõht on täis ja enda siinolemise õigustamiseks tellin tassi teed. Matsakas teenindaja proovib mulle veel desserti kõrvale sokutada, aga see mul küll puudu ei ole.
Mingil põhjusel on mulle toodud menüü ingliskeelne.
Igatahes nälga siin ei jää ja hinnadki pole teab mis hirmsad.
Rong tiksutab vaiksel käigul linna vahel.
Varsti möödume peatumata linna teisest, Almaty – 1, vaksalist.
Tee pöördub põhja ja siis juba kaarega läände. Avaneb suurepärane vaade lõunasse jäävale tohutule mäeahelikule.
Kiirus hakkab kasvama ja peagi liigume 120 km/h. Sellekohast operatiivset infot saab restorani seinal olevalt elektrooniliselt tabloolt, millised paistab olevat igas vagunis. Üldiselt kulgeb aga linnapiirkonnast lahkumine vaevaliselt. Varsti on taas kiirus maas ja liigume teosammul. Möödume teivasjaamadest.
Mõlemale poole raudteed jäävad mitte enam nii glamuursed majad ja majakesed.
Ka prügiprobleem, mis suurlinnas puudus, tundub taas üsna terav olevat.
Sõidame läbi Ushkonyri ( Үшқоңыр , Üşqoñyr ), varem tuntud kui Shamalgan ( Шамалған , Şamalğan ) või Chemolgan ( vene k. Чемолган ), mis on eelmise presidendi Nursultan Nazarbajevi sünnikoht. Siin on nii vene kirik, Храм в честь Владимирской иконы божьей матери, selle taga aga kohe ka mošee, Жақсылық Үшкемпіров Мешіті, mida enam pildile saada ei õnnestu.
Rahvast vaikselt koguneb. Kõrvallauas seab end sisse kaks paarikest. Tellitakse “Žiguli” õlut ja varsti on juba märgata meeleolu tõusu, mis avaldub helitugevuse kerges kasvus
SellineRaudtee pervedel sagedane nõukaaegne lohakus on visa kaduma. Aga teatud korra alged on ka külades märgata. Varutud on hulgaliselt loomasööta, mis paistab taamal ilusate sümmeetriliste kuhjadena.
Energia on siin riigis odav. Sest seda on siin palju. Igas väiksemaski asulas torkavad silma suured kuhjad kivisütt.
Lisaks maailma viiendad naftavarud ja maagaas. Mis sa hing veel tahad. Eks selle ekspordist tule ka tohutuid summasid ja osa sellest jõuab ehitusse
Aga autopark veoautode osas paistab siiani paljuski toetuvat poole sajandi vanustele vene masinatele.
Teeservas karjatavad kitsekarjused oma loomi, dżigitid aga kappavad hobustel. Lojuste talvesöök on kuhja saanud. See maailm siin muutub aeglaselt.
Loodus on juba talve tulekuks valmis. Puud lehed langetanud ja taimestik koltunud – kuivanud. Lehmad siiski leiavad miskit. Soe ju ka veel, termomeeter näitab 13 kraadi. Et puid on ainult üksikuid, siis konkurents lindude vahel, kes neile pesasid sooviksid ehitada, on tihe. Nii ongi tavaliselt igal puul mitu sellist, mis nüüd, lehtede langemise järel, hästi välja paistavad.
Raudteed palistab okastraataed. Osalt tehtud mingitest madalakvaliteedilistest betoonpostidest, millest enamik on laialipudenemise äärel või siis juba seda teinud. Siis aga on kasutusele võetud vanad liiprid. Nii betoonist kui ka puidust. Need viimased on enamasti kas juba mädanenud või põlemisjälgedega. Neid poste, mis on juba täiesti väsinud, on püütud asendada suvalise võimaliku materjaliga. Kuigi ega siin stepis just laia valikut pole. Aga sobib öelda, et eesmärk pühitseb abinõu. See tulekahju värk on siin ilmselt aktuaalne, sest aia kõrval jookseb ka üleskaevatud liivariba kui tule leviku tõkestaja. Vähemalt teoreetiliselt. Aga aed on ilmselt oluline just kariloomade teele sattumise vältimiseks. Seetõttu on seda ka pikkadel lõikudel värskendatud või suisa duubeldatud vana aia kõrvale.
Varsti tasanduvad viimasedki lained maastikul ja edasi laiutab kuni silmapiirini, mis küll on sombuseks keeranud ilma tõttu üsna ligidal, täiesti tasane stepp. Näha on üksikuid jurtasid ja kinniseotud jalgadega eesleid. Siis aga hobusekarjad ja juba palju suuremad kitsekarjad.
Peatselt on ka vihm platsis ja veab aknale piki triipusid. Pilti teha on nüüd veel raskem. Kuigi, vaated on üsna üksluised ja suurt midagi jäädvustada polegi. Varsti sadu küll mõneks ajaks lakkab, et siis taas jätkuda. Ilmselt nii saabki täna olema.
Esimene peatus on kell 11.40. Otar, kus peatume 7 minutit.
Seda sõiduplaani järgi. Reaalsuses hilineme ja jõuame alles 11.54. Ei tea, kas peatuse pikkus jääb samaks või kaetakse selle arvelt hilinemist. Suitsumeestel lubatakse ikka suits ära teha, aga vast mõne minuti jagu varem hakkame liikuma küll. Hüppan ka korra välja, vaatama millega kaubeldakse
Asula pole teab mis eriline, nii 4500 elanikuga küla mägede foonil
Ilmselt rongi saabumine on üks suuremaid vaheldusi, mida tasub ikka kaema tulla.
Vahepeal on siiski ilm selginenud ja taas on nähtavale tulnud lõuna suunda jääv mäeahelik, mis nüüd on mitte enam nii teravatipuline vaid juba laugem ja madaldub lääne suunal veelgi.. Hobused viimaseid kõrrekesi ampsamas.
Ka lund pole enam näha või kui just kõige kõrgematel tippudel.
Soojagi on juba 14 kraadi ja kui peaks päike rohkem välja pääsema, siis saab ilmselt rohkemgi olema.
Järgmise peatuse, Shu’ni jääb kaks tundi. Nüüd saab olema juba tegu suurema asulaga, nimelt peaks samanimelise jõe kallastel laiuvas Shu linnas elama suisa 35000 inimest. Peatust lubatakse 10 minutit, seega saab vähe pikema suitsu ära tõmmata.
Restorani ilmuvad ka kaks salapärast võõrast. Ühel endiselt, vaatamata vägagi soojale sisekliimale, paks jope seljas. Ja kaelas kõlkumas selline suurem fotoaparaat, mitte nüüd just profikaamera, millega ta lisaks telefonile ka paremale ja vasakule pilte teeb. Kohe saab selle eest ka riielda, et restoranvagunist pilte tegi. Riidleja, keskealine naisterahvas, suudab isegi inglise keeles riielda ja selgitab, et personali ei tohi jäädvustada. Lõpuks ikkagi lepivad ja tädike patsutab punase jopega vennikesele õlale. See viimane on natuke tõmmu olemisega, selline hindu karva, aga siiski vist keegi teine. Hoiak pole see.
Paar tundub seda huvitavam, et teine tüüp, kes vene keelt suudab rääkida, räägib ka inglise keelt natuke kohmakalt. Loodetavasti ikka saan välja uuritud, kellega tegu
Kella ühe paiku on aeg seal maal, et vaja ilmselt õigustada oma restoranis koha kinni hoidmist ja tellin tagasihoidlikult pelmeenid puljongiga. Ja tee.
Pärast pelmeene lähen ja uurin, kellega on tegu. Sest uudishimu on ilmtingimata vaja rahuldada, asi on lihtsalt nii põnevaks läinud.
Selgub, et vene keelt purssiv tüüp on poolakas. Seega lähedal sellele, mida mina oleks pakkunud, kui küsitud oleks. Arvasin nimelt, et leedukas. Töötab ta aga Mongoolias, turismiäris. Et maailm on ikka väike saab taas kord kinnitust, sest nende firma on 14 aastat tagasi registreeritud just Roosikrantsi tänavas Tallinnas. Mongoolias olla viimasel ajal palju muutunud ja areng tohutu kiire. Ka pidavat eelmisest aastast saama sinna viisavabalt, vähemalt mis puudutab eurooplasi. Maailm globaliseerub tohutu kiirusega ja eksootika hävib sama tempoga. Kahju kohe natuke.
Kasahstani oli see poolakas tulnud otselennuga Ulanbaatarist.
Teine tüüp aga on Filipiinidelt. Saab kohe ka selgeks, miks paks talvejope seljas, külm ju tema jaoks siin. Nüüd, lähedalt vaadates on seda päritolu ka ilusti ära tunda. Päris huvitav reisisihtkoht valitud tüübil. Lähebki Uzbekistani ja see on lõppsihtkoht. Tulnud oli aga Almataasse üle Lõuna-Korea. See osa jäi natuke segaseks, milline on nende omavaheline suhe, kas üks on teise klient, mis on tõenäoline, või on mingi muu teema. Väga huvitav ja ebatavaline igatahes. Lausun paar poolakeelset sõna stiilis dziękuję ja saan vastatud samaga eesti keeles ja sellega jutt lõppeb. Lähen oma teed jooma ja näen oma järgmist ohvrit hommikusest neljasest seltskonnast üksi õlut jooma jäänud kasahhi näol.
Taas sajab. Stepp on läbimärg, pinnasteede rööpad ujuvad ja autosõit maastikul oleks üks väga mudane ettevõtmine.
Rongis on ka wifi. Aga mitte internet vaid intranet, saab vaadata filme või kuulata muusikat. Vähemasti teoorias. Võib-olla katsetan hiljem ära.
Shu on suur raudteede sõlmpunkt. Lisaks Kasahstani erinevatele suundadele käib siit Kõrgõstani rong Bishkeki. Aga selle 5-6 tunni sõidu asemel kasutatakse tavaliselt marsruuttaksosid, mis viivad 1,5 tunniga kohale.
Jõuame kohale 14.07, seega oleme veel rohkem sõiduplaanist maas, sest oleksime pidanud siin olema juba 13.41. Aga mul pole kiiret kuhugi.
Kõrval seisab kohe teinegi rong ja nii on kahe ringi vahele jääv perroon rahvast täis.
Perroon on kuidagi keskelt nõkku vajunud ja et hiljuti paistab suurem sadu olevat olnud, siis on tee keskel üsna sügav vesi. See kõik aga ei takista arvukatel kauplejatel oma kaupa pakkuda. Osa teeb seda käest, aga palju sa siis ikka jõuad tavaari niiviisi kaasas tassida.
Seepärast ongi enamus endale kas lapsevankri või mõne muu käru baasil liikuva müügileti aretanud.. Eriti kui sinu müügiartiklid on nii kaalukad nagu melonid.
Mingi käive paistab ka tekkivat, minul aga miskit vaja pole. Niigi olen hädas, et ennast restoranvagunis arvel hoida.
Kuigi nime poolest linn, siis vähemalt rongi aknast näen küll ühte suurt küla. Vilkuritega miilits, vabandust, politsei, sõidab nivaga ja tavaline välismaine sõiduauto on Audi 100 “sigar”. Kõik on üsna hall ja trööstitu. Külla on suur roll selles ka ilmal, taas on sadama hakanud.
Peatus kestabki 10 minutit nagu ette nähtud. Ilmselt seisuaegade arvelt kompromisse ei tehta.
Järgmine peatus, Taraz, peaks plaanipäraselt olema 16.37.
Taraz on Kasahstani vanim linn. 2001 aastal tähistati linna 2000. aastapäeva.
1935–1938 oli linna nimi Mirozjan ja 1938–1997 Zamlelov (venepäraselt Džambul).
Tegu on juba Tallinna mõõtu asulaga, kus mullu elas üle 427 tuhande elaniku. Linna vapp
Hilinemine muudkui kumuleerub. Tarazi jõuame alles 17.20 paiku.
Väljas hämardub kiiresti.
Ka siin on planeeritud peatumine 10 minutit. Hüppan perroonile, aga vaevu jõuan pakutavaga tutvuda ja ühe väikese keefiri osta, kui kamandatakse rongi tagasi.
Lähen õhtust sööma.
Seekord proovin kanaliha kooreses seenekastmes riisiga. Välja näeb just mitte eriti, aga maitsel pole viga
Selliseid roogasid nagu ennist mõnes naaberlauas nägin, ei suuda kuidagi menüüst välja lugeda.
Ja et on juba pime, siis pole ka põhjust aknast välja vaadata, seega võib minna ja üritada magadagi.
Tulkubasi jõuame juba tunnise hilinemisega, poole kaheksaks poole seitsme asemel. Vahepeal aknast välja vaadates oli pikalt lumi maas, aga siin sajab päris tihedat vihma ning kui siin ongi lund olnud, on see sulanud.
Planeeritud kümne minuti asemel hakkame üsna kiiresti edasi liikuma. Ja mida siin passidagi, isegi suitsu pole sellise vihma ja tuulega võimalik kimuda.
Tulkubas on tegelikult rajooni nimi, mille keskus on Turar Rysqulov,. Ometigi paistab olevat ka rajooninimega peatus.
Mööda rongi kurseerivad edasi-tagasi kaks valuutaärikat, pakkudes usbekistani som’me ja ilmselt ka muid rahasid, mida vaja võiks minna. Uurin kurssi, ühe euro vastu saaks 13000 raha. Peaksin vahetama aga selle mõtte peale tulen alles hiljem. Loodetavasti saab selliseid tehinguid ka kohapeal teha.
Järgmises peatuses, Mankentis, seisame ainult hetke.
Kell on 20.40.
Proovin pikutada. Kupeekaaslane vaatab telefonist mingit seepi. Ei tea, kas see on tal varem alla laetud või tulebki kohalikust võrgust. Vaja ikka hiljem ise ka ära proovida.
34 minuti pärast peaks tulema 14 minutiline paetus Shymkentis või rohkem eestipäraselt Šõmkent, mis on üks kolmest keskalluvusega linnast riigis. 2018. aastani oli Lõuna-Kasahstani oblasti keskus. Šõmkent tekkis 12. sajandil Siiditee äärde. 1864. aastal aga vallutasid linna vene väed.. Linna elanikest on 55,7% kasahhid, 15,7% venelased ja 15% usbekid, seega üsna kasahhilik asula.. Neid elanikke siin kokku aga on selle aasta seisuga suisa 1 231 000. Seega miljonilinn, mille vapp on järgmine
Hüppan kiirelt rongist välja, sest peatus võib lühikeseks jääda. Kohe kõrvalteel meie rongi ja jaamahoone vahel on veel üks, ühe vaguniga rong. Turkistan – Sõmkent.
Teen sellest pilti ja kohe hakkab sees ametnik kätega vehkima. Proovin ignoreerida, aga too teeb juba ukse lahti ja pistab lõugama, et mida ma pildistan. Selgitan siis, et ma olen turist. See rahustab tegelase maha.
Veel saab ühe ülesvõtte jaamahoonest.
Lipsan ka ühte kauplusse sisse, tädi pakub, kuldhambad suus välkumas, väga veenvalt oma kolmnurkseid pirukaid. Annan alla ja luban ühe osta. 650 tenget. Ütleb, et soojalt on parem ja pistab toote mikroahju. Mul aga on juba kiire, sest väljas on mingid viled ja sebimine pihta hakanud. Seletan, et andku mu pirukas siia, muidu jään veel maha. Ja üsna viimasel hetkel saangi rongile.
Siin trehvan jälle valjutšikut. Lähen tehingusse 50 euroga ja saan 650000 somi omanikuks. Mõni näide kupüüridest
Sellest saab kiiresti haisu ninna tema kolleeg, või pigem konkurent, kes mu üles otsib, küsib üle, et kas vahetasin ( enne ju keeldusin temaga tehingust), mida, kui palju ja palju sain. Ei jõuagi aru andma hakata ja polegi vaja. Hoopis olulisem on, kas ma nüüd temaga ka vahetada ei tahaks. No ei taha enam. Lähme sõbralikult laiali, mingit solvumist ei paista. Ja miks peakski.
Nüüd peaks pikem sõit tulema, kuniks tuleb piirijaam. Siin läheb küll sõiduplaan seinal ja elektroonilisel tablool jooksev info lahku. Viimase kohaselt peaks vahel veel üks jaam olema. Aga eks saab näha. Seniks viskan koikule pikali. Õnneks rohkem kupeesse reisijaid pole tulnud.
22.30 peatumegi veel jaamas nimega Arys. Vihm on lakanud ja sooja näitab kuus kraadi.
Tegu polegi nii tähtsusetu jaamaga. Otse vastupidi. Siin, üle 60000 elanikuga linnas, kohtuvad kaks raudteeliini: Trans-Arali raudtee ja Turkestani-Siberi raudtee. Aryse jaam ehitati aastal1904 Trans-Arali liini jaamana, siin olla säilinud hulk aastatest 1902–1905 pärinevaid hooneid ja rajatisi. Siit ja pimedas neid muidugi näha pole.
Järgmine, Saryagazi jaam aga peaks juba piir olema
Poole kaheteistkümne ajal tuleb koputus uksele. Politsei ehk siinses kirjapildis Polisia, tunneb huvi, kes need sellised siin kupees on. Aga vastused käes, pikemat usutlust ei tule, vaatab passid üle ja lahkub.
00.30 jääb rong seisma ja vagunisaatja ajab rahva üles. Passikontroll. Piirivalvur tuleb kupeesse, kaasas selline autoaku mõõtu arvuti. Kiidan väärt masinat ja ametnik on rahul. Sellesse saab passi sisse toppida ja pilti teha. Sealt paistab ka minust enne tehtud pilt. Turist? Turist. Tempel passi ja asi korras. Mõne minuti pärast jalutab veel keegi vormis koos mingi lahja peniga vaguni läbi. Arvata on, et siis toll või keegi selline.
Kell 01.00 tuleb taas üks nooremapoolne vormis ja taskulambiga tüüp ning soovib kohvreid vaadata. Pean talle pettumuse valmistama, mul ainult tühi pisike seljakott. Kupeekaaslane sikutab oma voodi alt päris suure juraka ratastel kohvri välja. Aga huvi on pinnapealne ja hetke pärast on tegelane läinud. Taas liikuma saame 01.27.
Saryagash on samuti päris suur asula, ligi 40000. Siit Taškenti jääb umbes 25 km.
Enne aga tuleb veel Usbekistani poolne piirijaam Keles.
Kuigi kirjade järgi võiks rong kuni kahesajaga kihutada, siis taristu seda ilmselt ei võimalda. Nii jäidki maksimumkiirused sinna 130 ligi. Ja sedagi väga lühikesel perioodil, enamus ajast oli kiirus palju väiksem
Nüüd tullakse voodiriiete järele. Mina olen neist ainult padjapüüri kasutanud, sest pidevate peatuste tõttu pole tõsiseks magamiseks võimalustki olnud.
Peagi saabumegi siia esimesse Usbeki jaama Kelesisse. Kell on 01.40.
Kupeekaaslane üritab mulle midagi teada anda, aga keelebarjäär jätab asja segaseks ning lõpuks lööb ta käega. Jääb mulje, et siin tuleb rongist välja minna. Alles hiljem taipan, et ta soovis riideid vahetada ja mind kupeest välja saada. Aga pole hullu, käis ja vahetas kuskil mujal.
Kohe on ka matsakas mammi laigulistes uksel ja annab teada passikontrollist. Võtab nõutud dokumendi, võrdleb pilti selles minuga ja lahkub koos passidega.
Järgmisena külastab meid toll kahe ametniku näol. Üks esitab küsimusi ja viskab pilgu asjadele peale, teine passib lihtsalt taustal. Jäänud nähtu-kuulduga rahule, lahkuvad.
Varsti küsib veel üks laigulistes kupeeukselt, et kas asjad juba kontrollitud. Jaatava vastusega rahul, lahkub temagi.
Nii siin kui Kasahhi poolelgi on suurem kaubajaam. Kaubarongid liiguvad, relsid on haljad ja läigivad prožektorite valgel. Seega kaubavahetus käib ja majandus toimib.
Ja tüdruk muudkui vaatab oma seepi, imestan, kuidas telefonil veel aku vastu peab.
02.37 toob vagunisaatja passid tagasi. Nüüd on selles juba selline pitsatijäljend juures.
Passimine jätkub. Ilmselt tuleb ka uus vedur, usbeki oma.
02.51 läheb sõiduks. Aga sõita pole enam palju, 03.17 oleme kohal.
Seega õnnestus vahepealne peaaegu tunnine auk ikkagi kuidagi tagasi teha.
Raudteejaamas seisavad uhked kiirrongid, millega saab Buhhaarasse või Samarkandi sõita.
Tekib kiusatus veel üks rongisõit ette võtta. On mul ju terve pikk päev aega. Samas Taškent tuleks ka läbi vaadata. On see ju ikkagi oma üle kolme miljonilise elanikkonnaga Kesk-Aasia suurim linn. Olen korra oma autoga mööda Usbekistani kolistanud, aga eriti midagi ei meenu, et kus sai käidud ja mida nähtud. Tuldud sai igatahes lääneotsast läbi Karakalpakistani ja väljutud siitsamast Taškendi juurest Kasahstani.
Ainuke markantne, unustamatu ja väga häbiväärne lugu sellelt reisilt pärineb hoopis tagasiteel Narva piiripunktist. Nimelt kehtis siis ja võib-olla ka praegu (kuigi praegu vist on nulltolerants ja üldse midagi kaasas olla ei tohi), printsiip, et Venemaalt tohtis kaasa tuua kuni ühe liitri alkoholi kalendrikuus. Ja seda esimesel külastusel. Minul aga oli kuu algul juba üks sisenemine Eestisse olnud. Tavaliselt ma niisama mingit alkoholi pole kunagi kaasa ostnud ja ega venest polegi miskit eriti isuäratavat või erilist kaasa osta ka. Aga ega siis keegi selle kohta ju mingeid ülestähendusi ei tee. Nii juhtuski, et olin Usbekistanist ostnud suveniiriks pooleliitrise kohaliku konjaki, riigi maksumärgid peal ja puha. Aga mis kodupiiril juhtus, oli see, et kuna kuu jooksul juba teist korda sisenesin Eestisse, siis olla mul kaasas keelatud alkohol ja pahandus suur. Asi lõppes sellega, et vormistati tollimaksud ja siis sain lõpuks pudeli endale hoida. Olen peaaegu kindel, et see mul siiamaani kodus alles. Kui meeles, siis otsin üles. Aga minu jaoks väga häbiväärne, suisa väiklaslik oma riigi poolt. Esiteks on selline otsus ka seaduse järgi tolliametniku kaalutlusotsus. Pole ma ju mingi igapäevane piiriületaja ja toodud oli see õnnetu pudel ikkagi Usbekistanist, seda oli aru saada nii pudelile peale vaadates kui ka minu passis olevad templid tõestasid sealt tulemist. Sellistel juhtudel lubab tööjuhend menetlust mitte alustada, kuna tegemist ei ole kaubandusliku tegevuse või partiiga. Vaatasin huvi pärast, kuidas tänasel päeval sellega on ja olukord endine. Kuigi mäletan, et tookord lugesin teistsuguses sõnastuses, aga mõte sama. Tsitaat:
“Reisija teistkordsel Eestisse saabumisel sama kalendrikuu jooksul võib Maksu- ja Tolliamet kohaldada täiendavat aktsiisivabastust juhul, kui reisija tõendab, et alkoholi toomine on juhuslikku laadi.”
Päris täpselt ei mäleta, aga need mõned eurod, mis riik sellest sai, on tühine selle kõrval, palju tööaega kulus ametnikul minuga tegelemiseks ja teisel ametnikul veel kogu asja vormistamiseks. Olen millegipärast kindel, et näiteks soomlast Soome piiril poleks Soome riik kindlasti niimoodi kottinud.
Vaksalihoones sebimine käib. Sama rong läheb varsti Almataa poole tagasi ja kiirrongid hakkavad samuti kella kuuest väljuma. Minu rongisõbrad paistavad samuti siin aega parajaks tegevat. Paar poodi ja kohvikut on lahti, ostan oakohvi ja ühe juustu-kanatäidisega samsa. Siin saab tasuta internetti kasutada.
SIM – kaardi soetamiseks on samuti müügiautomaat üles seatud. Aga pean vast ühe päeva ilma vastu.
Mõte rongisõidust ei anna ikka rahu. Seinal on pisike sõiduplaan kohalikus keeles, aga mõte on peaaegu arusaadav.
Internetist leiab igasugu saite, mis pileteid vahendavad ja hinnad nendel päris kirved. Vaksalis aga olen kõik kohad läbi vaadanud, kassasid silma ei hakkagi. Leian ühe piletimüügi automaadi.
Esimesele rongile, mis Samarkandi viib, on saada veel ainult VIP- piletid hinnaga alates 495000.- Rong, mis sõidab 250 km tunnis, viib kohale ruttu, natuke pealt kahte tundi, seega aega nagu peaks jääma.
Vaatan tagasi võimalusi ka. Aga tänaseks neid praktiliselt pole. Ainult tavaline reisirong, mis jõuaks siia südaöö paiku. Aga lennuk läheb 03.10. Teoreetiliselt jõuaks, aga kujuneks vist liiga väsitavaks. Tänane öö praktiliselt magamata ja ega järgmine midagi rohkemat tõota. Jään ikka Taškenti.
Natuke tukkunud ootesaalis, asutan kella kuuest minekule. On märke, et varsti koidab. Jaamahoone linna poolt vaadates.
Selliseid motiive on siin palju, igasugu rahvaste sõpruse teemal. Nõukaajal oli see selline retoorika kaunis irooniline, kuidas nüüd, ei tea
Kohe vaksali esiselt saab minna metroosse. Jaama nimigi on Taškent. Väga tabav. Tundub hea mõttena, seda enam, et õues on kaunis vilu, seal all aga soe.
Siinne metroo sai seitsmendaks ja samas ka viimaseks NLiidus tehtud allmaaraudteeks, mis avati 1977. Tänaseks päevaks on liine pikendatud ja juurde ehitatud ning kogupikkus küünib üle 70 kilomeetri. Kuna piirkond on seismiliselt aktiivne, siis projekteeritud on see taristuobjekt vastu pidama 9,0 magnituudisele maavärinale. Kas vastavalt ka ehitatud, kes teaks?
Iga jaam on dekoreeritud mingi teema kohaselt, mis tihti kajastub juba ka nimes
Illustreerimise mõttes proovin suuremad teosed pildile saada. Kõiki jaamu muidugi läbi käima ei hakka, aga mõnes ronin ilmselt rongist välja küll. Need käivad ju siin nii tihti, iga paari minuti järel ja ega siis uut piletit ostma pea
Rongid ise näevad sellised välja. Vähemalt see esimene, millega liikuma saan
Seest selline kena ja värske
Ühe korra sõit maksab 2000 raha, mis teeb suurusjärgus 0,15 eurot. Selle raha eest saab paberitüki, millel olev QR-kood tuleb väravate juures skännida lasta.
Seejärel läbipääs avaneb. Kohe tuleb ka turvamees, kes sinu asjad läbi vaatab ja sind ennast metallidetektoriga üle käib. Mingi kohalikus keeles reklaam annab teda, kui ma ikka õieti ära arvan, et mingi äpiga makstes tuleb sõidu hinnaks 1700 somi.
Sõidan kolm peatust, kuni Usbekistani peatuseni, mis kaardi järgi võiks kuskile kesklinna piirkonda jääda.
Praegusel kellaajal on veel üsna vaikne ja olen ainuke, kes selles peatuses väljub. Üksik turvamees loivab laisalt mööda jaama.
Veel tuleb vastu vormis venelase väljanägemisega naisterahvas ja nähes, et vahin pea laiali otsas ringi, küsib, kuhu tahan minna ja et äkki saab aidata. Vastan ausalt, et ise ka ei tea, aga võiks kesklinna sattuda. Tema arvab, et siinne peatus võiks samuti sobida, siia jäävat city ja siis veel mingid kohalikud asjad, millest ma mõhkugi aru ei saanud. Uurib, kes ma selline olen. Avaldan arvamust, et hästi elate siin. Minuga ollakse kohe päri et daa, horosho, horosho zhivjem. Vot siis.
Aga city on siin tõepoolest.
Rahvusliku olümpiakomitee hoone
Tashkent City Mall, hetkel veel suletud
“Summit”’i ärikeskuse hoone
Igasugu erinevaid kõrghooneid.
Silmatorkavalt palju on jalgrattateid. Või on need nüüdsel ajal rohkem hoopis elektritõukside teed? Need punased siin.
Üks selline tagasihoidlikuma presidendilossi moodi hoone ka nende vahel. Mis arvate, millega tegu?
Vale, hoopis Lukoili pesa
Päike hakkab tõusma ja külmatunnet võimendab veelgi puhuv tuul.. Et kõik ümbruskonna kohad on alles kinni, siis otsustan metrooga reisimist jätkata, nüüd juba uuest jaamast sisenedes. Tegelikult ristuvad siin kaks metrooliini ja seega on ka kaks eraldi peatust, Alisher Navoi, kes oli aastatel 1441-1501 elanud usbeki poeet ja Paxtakor, mis on üks väikelinn Usbekistanis
Kui vaadata metrooliinide kaarti, selgub, et ka lennujaama võiks selle transpordiga saada. Olingi mõelnud, mismoodi sinna saab. Aega on ja teen proovireisi ära.
Selleks tuleb algatuseks minna Paxtakori jaama. Mis ühist omab see väikelinn sellise olümpiatulega jooksjaga, ei tea.
Ornamentika seintel on juba rohkem kõnekam.
Palju on puuvilla motiivi, aga linna nimi tõlkides sõna Pakhta (پخته) tähendab pärsia keeles puuvilla ja kor sõnast kar-, kardan (کار، کردن) “tegema”. See taas tuleb ilmselt sellest, et linna suurimaks ettevõtteks on puuvilavabrik.
Metroo ronib vahepeal hoopis maa alt välja postide otsa.
Ja jätkab nii kuni liini lõpuni. Päike tõuseb ja linn ärkab.
Lõpp-peatus Chinor
Jaama välisilme
Siit tuleb jalutada teise peatusesse, Qipchoq’i, millega algab neljas liin, mis lennujaama eest läbi sõidab ja ongi tervenisti postide otsas. Selleks tuleb ka uus pilet osta. Välja näed see jaam selliselt
Aga lennujaama kui sellist pole näha, isegi ei kujuta ette kuidas selline siin majade vahel olla saab. Et on hommikuse tipptunni aeg, siis pressib vaguni nii täis kui üldse võimalik.
Sõidan liini lõpuni, Tehnopark’i peatuseni ja siit edasi uuesti kesklinna piirkonda.
Aga vahepeal hüppan rongist maha jaamas “Kosmonavtlar”, mis tundus ülejäänutest rohkem põnevamate dekoratsioonidega
Mõned sellised siin piltidel.
Näiteks Interkosmos, mis oli Nõukogude Liidu kosmoseprogramm. Programmis osalesid nii sots, kui ka kapitalistlikud riigid, nagu Suurbritannia, Prantsusmaa, Jaapan ja Austria. Osalema kutsuti ka Soome, kuid Soome keeldus. Päris põnev info on, et selle raames käisid kosmoses näiteks ka selliste maade nagu Afganistani, Mongoolia, Süüria, Kuuba, Vietnami, Ungari jpt. kosmonaudid kokku 18 korral. Olid ikka ajad.
Sellel dekooril on Vladimir Aleksandrovich Dzhanibekov (Владимир Александрович Джанибеков, sündinud 13. mail 1942 Iskandaris, mis siis kuulus Kasahhile, nüüd aga Usbekistanile). Teatud mööndustega, aga sellegipoolest kaasmaalaseks peetav viiel missioonil käinud kosmonaut. Ja muidugi ka nõukogude liidu kangelane, kahekordne.
Aga uus rong tuleb juba nii kiiresti, et kõiki ja pikalt uudistada ei jõuagi
Edasi sõites väljun jaamas Gafur Gulom.
Tegu on aastatel 1903-1966 elanud usbeki poeedile ja kirjanikule pühendatud peatusega, mis avati 06 novembril 1989 aastal
Mingid toredad punased viisnurgad ajastule sobivalt ka pildil
Päike on juba kõrgemal, ilm on selge, aga endiselt külmavõitu. Mingit selget plaani polegi, tahaks hommikust süüa ja kohvi juua. Aga erinevalt Almataast on siin ainult kiirtoidu kohad, igasugu hamburgerid ja hot-dogid, pitsad ja kebabid. Need aga pole just minu lemmikvalikud. Jätkan liikumist, aga mida rohkem aeg edasi, seda selgemaks saab, et linn on küll suur ja kohati ka uhke, aga väga igav. Erineb paljuski teistest Kesk-Aasia pealinnadest. Eks oma osa ole ka 1966 aasta maavärinal, mis linna maatasa tegi. Seepärast vanu ehitisi silma ei jäägi. Uued aga, teadagi, millegi erilisega tavaliselt silma ei paista.
Lõpuks otsustan loomaaeda minna.
Teel jääb lõpuks ka mõni vastuvõetavama menüüga söögikoht ette.
Möödun tanklast, hinnad on järgmised. Meenutuseks, et rongis sain ühe euro eest 13000.-
Ja mis selgub, tanklajärjekord missugune.
Küsin ühelt lahtise aknaga autos istuvalt vanemalt ideaalse valge hammasteriviga kohalikult härrasmehelt, et mis toimub. Saan vastuseks, et see on Usbekistan. Selline jama pidi küll mitte pidev aga sagedane olema. Eriti, kui ilmad külmaks läksid. Ei oska mina otsest seost leida, aga ok. Kui kuuleb et ma Eestist, siis ütleb, et tema olla sõjaväes Dresdenis olnud. Ja võtab asja kokku nii, et vaatamata sellele, et Euroopas on see LGBT värk, mis neile ei meeldivat, olevat seal ikkagi ka kord majas. See avalduvat selles, et kui ikka miskit ei meeldi, siis võid seda kohe ka valjuhäälselt kuulutada, siin seda teha ei saavat/tohtivat. Kahjuks pean natuke eriarvamusele jääma mõnes punktis, aga ei hakka vaidlema ka. Soovin edu järjekorratamisel ja liigun edasi.
Aeg-ajalt saab hea vaate kohalikule 375m kõrgusele teletornile, mis peaks olema maailma kõrguselt 12-s torn. Huvitaval kombel polegi see Kesk-Aasia kõrgeim ehitis, selleks on hoopis Kasahstanis asuv Ekibastuzi elektrijaama betoonist 419,7m kõrgune korsten
Ka siin sõitvad bussid on rohelised
Varsti tulebki loomaaed. Vaatamata neljapäeva hommikule on rahvast palju. Valdavalt lapsed või lastega.
Täiskasvanu sissepääsu eest küsitakse 40000.-
Loomaaed on just saja aastaseks saanud.
Alguses üsna negatiivne mulje ajapikku lahtub. Tegelikult on täitsa ok. Eriti kui loomade poolt vaadata, sest neile pole remont üldsegi tähtis. Territoorium on üllatavalt suur ja siia mahub palju suuri loomi ka. Igasugu nänni ja suhkruvatti muidugi samuti
Söögiks taas esmajoones hamburgerid
Kaljavaatide edasiarendused
Väikeste koduloomade maja
Laste jaoks põnevust kui palju
Akvaariumite maja
Terraariumite osakond
Siin köidab eriliselt pilku üks madu
Nimelt toob see kohe silme ette ühe multifilmi lapsepõlvest. Oli selline “Sojusmultfilmi” nukufilmide sari, kus oli papagoi, pärdik, elevant ja boa. See siin aga justkui multika-boa prototüüp
Siit saab meelde tuletada, kel huvi, link Youtube’i:
https://www.youtube.com/watch?v=qLuyTaVmxBc&list=PL79543337B6C4AA38
Kanada hunt. (Canis lupus pambasileus)
Harilik hunt (Canis lupus campestris)
Bengali tiiger ( Panthera tigris tigris)
Lõvi (Panthera leo)
Veel üks, eraldi puuris olev isalõvi
Himaalaja karu (Ursus thibetanus ussuricus)
Kaelkirjakuid jääb silma kokku suisa kolm. Kaks neist on siin:
Veel on elevandid ja sebrad. Viimaseid hetkel ei märka, aga elevant on täitsa olemas. Ainult et pilti endast teha ei lase
Mitmeid erinevaid rohusööjaid, kohalikest kaamelitest – eeslitest rääkimata.
Ja siis see muu pudi padi.
Himaalaja pruunkaru (Ursus arctos isabellinus)
Kaukaasia pruunkaru (Ursus arctos caucasicus). Pruunkarul on üldse palju alamliike ja nende staatus pole samuti päris selge.
Eelneval kahel pildil oleva eksemplari kohta on palju infot kirja pandud
Kui loomaaias käimine pikale venib, võib tekkida vajadus keha kergendada. Väikese raha eest saab siin seda täiesti korraldada. Vastav santehnika näeb värske ja hooldatud välja.
Jõehobu elamistingimused paistavad küll haledad. Aga eks sellise suure looma jaoks sobivaid tingimusi olegi raske luua.
See ei sega aga külastajatel sellest suurest ja omapärasest loomast vaimustuda
Lastele on palju atraktsioone ja ei teagi kummad rohkem tähelepanu saavad, loomad või muu kraam.
Juuraajastu parki tuleb veel eraldi sissepääs lunastada, aga kardan, et mind saadaks sealpettumus ja jätan minemata
See on selgrootute majake. Sisse minnes on erinevates puurides merisead ja küülikud, mis kuidagi selgrootute hulka ei kuulu. Üldiselt täiesti mõttetu hoone ja võib vabalt vahele jätta
Üks selle loomaaia spetsialiteet on kindlasti röövlinnud. Neid on siin palju nii liigiliselt kui arvukuselt.
Ka hoiutingimused paistavad viisakalt vormistatud
Andide kondorid (Vultur gryphus), punases raamatus olevad suurimad röövlinnud maailmas, kes elavad Andide mäestikus Venetsueelast kuni Tulemaani. Elavad kuni 50 aastaseks.
Taban ennast mõttelt, et loomaaedades pole loomade endi pärast küll juba ammu käinud. Sest enamus loomi ennast kindlasti hästi siin ei tunne. Mõned rohusööjad ja veelinnud jah, ok, võivad suhteliselt rahul olla oma elamisega vangistuses, aga vaadata, mismoodi väikeses puuris kasvõi oravad lihtsalt vahet pidamata edasi-tagasi hüppavad ja loodavad võimalusele vabadusse saada, on päris masendav. Suurtest loomadest ja nende aastatega apaatseks muutunud olekust rääkimata. Sellegi poolest on loomaaedadel väga tähtis ja aina kasvav roll kasvõi haruldaste loomaliikide säilitajana ja taas loodusesse viijana. Pluss veel palju teisi vajalikke funktsioone.
Loomaaia kõrvale jääb kohe ka botaanikaaed.
Seda nii suur menu ei saada, vaatamata oluliselt odavamale piletihinnale, 15000.- täiskasvanu.
Aga võtan vaevaks minna. Saab üsna inimvabalt jalutada.
Natuke teeb meelehärmi, et uuemad sildid on kõik ainult kohalikus keeles.
QR-koodi alt saab ilmselt rohkem teada, aga kui interneti pole, nagu minul praegu, siis pole sellest tolku ühti. Kohati on park tihedaks padrikuks kasvanud.
Ei teagi, kas see on taotluslik, või napib pädevaid võsaraiujaid. Aga üllatama paneb selline vohamine küll. Paistab, et võiks sellest valdavalt kõrberiigist ühe džungli teha, kui vaid pealehakkamist oleks. Selline segadik teeb raskeks arusaamise, millise taime juurde paigaldatud silt üldse mõeldud on.
Ala on tunduvalt suurem kui loomaaial ja kõike läbi käia ei ole potentsiaali. Ja kui sa just Laansoo pole, siis ei saa ka suurt vahest aru, kas jalutab parasjagu Kaug-Ida või hoopis Ida-Aasia sektoris.
Aga tegelikult on siin jalutajaid küll, lihtsalt territoorium on suur. Siin on ka mõned piknikukohad, mis leiavad aktiivset kasutamist kaasatoodud lõunalaua katmisel.
Lahkun territooriumilt, misjärel jalutan ümber selle. Alles nii saab selgeks, kui suur see dendropark tegelikult on. Ala piirab piki kagukülge kanaliseeritud vooluveekogu
Otse prügi väga silma ei paista ja vesigi paistab teatud piirini läbi. Aga kui vaadata millistest allikatest see veekogu oma toite saab, siis jooma just ei kipuks siit.
Kui sissepääsu poolsel küljel eraldas ala kõrge raudvarbadest aed, siis siin, tagaküljel on hoopis tõsisema müüriga tegu. Umbes kuuemeetrine betoonpaneelidest aed, justnagu kindlus.
Vanade 200-liitriste vaatide üks taaskasutuse võimalusi
Jalutan kuni Puškini metroojaamani.
Siit sõidan taas oletatava kesklinna poole ja väljun Xalqlar Do’stligi peatuses, mis tõlkes tähendab “rahvaste sõprus”.
See on üsna tagasihoidlikult dekoreeritud
Nüüd satun tõesti mingi keskväljaku moodi platsile. Kõrge varda otsas lehvib hiiglaslik riigilipp.
Kui muidu on linn skulptuuridest praktiliselt tühi, siis siin on üks – The Shomakhmudovs Monument
Monument avati 1982. aasta mais väljakul, mis varem kandis sümboolset nime “Rahvaste sõprus”. Monument on pühendatud II maailmasõja ajal 15 eri rahvusest orbu lapsendanud Shamahmudovi abielupaarile.
Usbekistani iseseisvusaastatel demonteeriti monumenti korduvalt ja teisaldati – 2008. aasta aprillis Taškendist välja, 2017. aasta kevadel pealinna sõprusparki ning alles 2018. aasta mais pärast president Šavkat Mirzijojevi käsku naasis oma algsele kohale – nüüd juba Bunyodkori nime kandvale väljakule.
Siinsamas kõrval on Rahvaste sõpruse palee kontserdisaal.
Hoone projekteeris arhitekt Jevgeni Rozanov ja valmis see 1981. aastal. Nagu välisilme järgigi otsustada võiks
Vaikselt lennujaama poole liikudes jääb paremale mingi kohalik disneylandi versioon.
Lähen ja vaatan lähemalt
Rõhk on siin rohkem kaubandusel ja toitlustamisel.
See viimane on hetkel just minu teema. Aga no hoia pead kinni, millised kohad jälle. Ikoonide järgi otsustades ainult hamburgerid ja pitsad ja muu selline kraam
Ometigi on siin üks traditsioonilisi toite pakkuv koht ka.
Astun sisse.
Esimeseks saan pelmeenisupi, mis nime poolest ja pildi järgi midagi muud ennustas.
Keefir, mis toodi, on paks ja tükkis nagu 20protsendiline hapukoor, aga maitset polegi millegagi võrrelda. Jube hea.
Teiseks saab lõpuks ära proovida selle kuulsa usbeki plovi.
Aga ma selle kodu omaga juba rohkem harjunud ja pigem eelistaks seda. Kõhu saab täis ikka ja nuriseda ei saa. Kummaline, et kahe linna vahel on nii kardinaalne erinevus. Almataas on tohutus valikus erinevaid söömisvõimalusi, siin aga on sellega väga üksluine.
Lennujaamaga osutub asi lihtsamaks kui ennist tundus. Nimelt on terminalihoone hoopis kesklinna pool lennuradasid ja kesklinna poolt tulevat teed pidi jalutades jõuan päikeseloojangu järel kohale. Minu lend Moskva Vnukovo lennuväljale öösel kell 03.10. ilusti olemas. Registreerimine hakkab 00.10. Tekib küsimus, mida nüüd niikaua teha. Wifit ka tööle ei saa. Esiteks puhkan siis natuke jalgu, seejärel aga sean sammud kaardilt leitud paari kilomeetri kaugusele kohvikusse.
Osutub mingiks hiina urkaks, aga piltide järgi, teadagi, on toidud isuäratavad.
Menüüs on küll mainitud, et hindadele lisandub 10% teenustasu, aga hindu kui selliseid pole.
Esimest valikut, seda dufi nimelist rooga, selgub, ei saa. Teine tellimus läheb käiku. Põhimõtteliselt söödav, liha on palju, ainult liiga rasvane minu jaoks. Peab teed vahele neelama. Aga ikkagi jätan osa järgi, mis minu puhul juhtub kaunis harva.
Nagu arvata võibki, et kui hindu pole märgitud, saab üllatuda. 100 000.- Pole ju ka teab kui palju, nii 7 euro kanti, aga sellegi poolest laest võetud, sest kui 10 prossa on teenustasu otsas, siis algne summa oleks kõike muud kui ümmargune.
Tagasi terminalis, leian ülakorruselt lisa ooteruumi koos vabade istekohtadega. Kõigepealt laen seina ääres natuke telefoni ja siis pikutan tunnikese. Toolid on küll käetoega, aga kui ennast niiviisi krõnksu sättida, et põlved on ühel toolil ja keha teisel, saab päris talutavalt olla. Panen igaks juhuks ka telefoni äratama.
Lennujaamale kohaselt on siin ka valuutavahetus. Tavaliselt on nendes aga kehvemad kursid kui mujal. Siin saab aga ühe euro eest tunduvalt rohkem, kui ma rongis sain. Õnneks küll summad väiksed ja seetõttu absoluutväärtused samuti.
Veel saab palju huvitavat mõtteainet WC-d külastades. Ettekujutlusvõime hakkas kohe igasuguseid pilte silme ette manama
Registreerimine algab küll 00.10, aga rahvas on kogunenud troppi lettide 38-40 juurde juba varem. Kui stardipauk antakse, siis läheb pressimiseks. Olen juhuse tahtel sellises kohas, et ei pea rüselusest osa võtma, aga saan esimeste seas koha järjekorras. Kui lennule registreerimine juba käib, siis vaja on selleks ainult passi ja pardakaart tuleb ruttu. Ainult suurema lennukisse võetava pagasi korral peab seda veel vastavasse mõõdukasti mahutama. Sellest olen mina prii.
Edasi passikontroll. Siin järjekorda pole ja kõik käib kiirelt, nagu turvakontrolliski. Jalanõud tuleb ära võtta ja siis veel kobatakse läbi ka.
Edasi juba loomulikult lõhnaõlipood ja muud lennujaamale tüüpilised kioskid ja paar kohvikut. Üldiselt on terminal väike ja pinda palju pole. Leian sellele vaatamata tagaotsast üsna inimtühja istepinkidega ala. Siin on käetoed üle kahe pingi ja seega veel parem pikutada. Tunnikese saab vabalt silma looja lasta.
Panen telefoni äratama ka ja hea on, sest muul juhul oleksin vabalt võinud pikemaltki magada.
Päev on olnud tõesti pikk ja endalegi natuke üllatusena avastan, et olen kokku maha käinud üle 35-e kilomeetri. Tuleb tunnistada, et linn valmistas mulle pettumuse, olin oodanud palju enamat.
Lend läheb värava B10 kaudu, mis asub korrus allpool. Pardaleminekust teavitatakse üsna varakult. Varsti selgub ka, millega siin nii kaua aega läheb.
Rõhuv enamus reisijaid on keskealised kohalikud meesterahvad. Ja nende komme on mitte mingil juhul kedagi enda ette lasta, samas ise igal võimalusel väiksemaidki tühikuid enda ees kiiresti täites. Minul pole lootustki ja võtan, nagu nii mõnigi muu kaasreisija, natuke eemal äraootava seisukoha ja hakkan showd jälgima. Kino seisneb selles, et ka siin tuleb oma pagas enne lennukile saamist vastavasse mõõdukasti mahutada. Ilmselt pole enamusel suuremat äraantavat pagasit, mis on tasuline, või siis on lisaks sellele veel ka kabiinikotti ikkagi püütud maksimaalselt asju paigutada. Seda on tehtud aga tavaliselt ikka natuke lubatud piire ületades ja nüüd kasutataksegi kõiki meetodeid ja kogu jõudu, et suurem ese väiksemasse ruumi toppida. Sageli tuleb selleks rakendada kogu oma kehakaalu, et kott kasti saada. Vastav nõusolek järelevalveametniku poolt saadud, tuleb nüüd kott kätte ka saada. See aga võib veelgi raskemaks osutuda, kui eelnev sisse toppimine, kuna enam ei saa ju oma kehakaalu abiks võtta. Nii polegi harvad juhused, kus kaks tegelast sikutavad kotti kastist välja, ametnik samal ajal kahe jalaga mõõdukasti jalastel seismas. Osa rahvast saab ruttu läbi, aga kellel ikka silmnähtavalt asjad kasti ei mahu, saadetakse tagasi reorganiseeruma. See tähendab kas paremat pakkimist või osade asjade kotist välja võtmist ja näiteks põue toppimist.
Nii mõnigi muutub selle tegevuse tagajärjel oluliselt paksemaks. Paras tsirkus on, aga kott peab kontrolli hetkel kasti mahtuma. Pärast saab asjad jälle tagasi panna.
Lõpuks tung väheneb ja saan ka läbi lipsata. Lennukile viiakse bussiga. Juba bussis, saab veel vaadata, kuidas viimased eriti suurte kompsudega juba ei tea mitmendat korda õnne katsuvad ja niiviisi lõppude lõpuks ka vahelduva eduga läbi lastakse.
Lennuk, Boeing 737-800, on välja müüdud, vähemalt ühtegi vaba kohta silma ei hakka. Minu kohale 29B, on keegi kirjaoskamatu juba ennast sisse sättinud. Üldiselt paistavad stjuardessid olema viimase piiri peal kannatust kaotamas, kuna mass on suhteliselt sõnakuulmatu ja ei lase normaalselt väljalendu ette valmistada. Et igaühel on kaasas kott ja see reeglina ju ka ikka natuke suurem kui lubatud, siis täituvad pea kohal olevad sahtlid ruttu ja asju pole kuhugile panna. Lõpuks ikkagi saab startida. Vaatamata ebamugavale positsioonile, vasakul vanem proua, kes poolvaljul häälel rahulolematuid kommentaare jagab ja paremal hirmsa lobisemishimuga kohalik meesterahvas, õnnestub neid ignoreerida ja saan isegi mingil kujul magada. Lennu pikkuseks on kapten teatanud 4 tundi ja 20 minutit.
Kogu see mass lennukis on raskesti hallatav. Juba maandumisel, niipea, kui tekib levi, on kuulda telefonikõnesid, aga kui rattad maad puudutavad, tuleb laine avanevaid turvavöid. Ja pole lootustki, et vahetpidamata kõlav nõue vööd kinni hoida midagi muudaks.
Õues on sooja neli kraadi ja sajab vihma.
Väljumisel tänan ja soovin reisisaatjatele palju kannatust. Tundub, et see soov võeti tänuga vastu.
Passikontrolli kioske on lahti palju. Vaatamata sellele, et osa on vene ja valgevene kodanikele, osa diplomaatilistele passidele, osa puuetega inimestele jne. siis teenindavad kõik kõiki. Väljalend Peterburi on 07.55 ja sinna on veel peaaegu poolteist tundi aega. Peaks jõudma, kui just mingeid ekstsesse ei tule. Aga tulla nad võivad. Vabalt. Ajad sellised. Minu lennukaaslased on teadagi kiired ja osavad ning on kõikides järjekordades juba kohad sisse võtnud. Valin ühe välja ja jään passima. Vaikselt liigume, kuigi iga teine läheb peale dokumentide esmast kontrolli vist kuhugi erikohtlemisele.
Mingil hetkel läheb naaberkiosk kinni ja seal sabas olnud tulevad kõik üle minu järjekorda. Ja no loomulikult mitte selle lõppu. Aga paanikat veel pole. Kui minu ette on jäänud veel vaid üks inimene, tuuakse järgmiselt lennult paar ratastoolis reisijat koos saatjaga. Ja ikka kõige ette. Endiselt pole veel hullu, kui ainult pärimisteks ei läheks.
Kui lõpuks minu kord tuleb, teen mureliku näo, et kas ikka jõuan jätkulennule. See pole ka üldse raske, sest murelik ma ju olengi. Nooremapoolne naisametnik mõtleb kohe kaasa, et oleksin ikka pidanud järjekorras ette tulema ja saaksin minna otse transferiga . Aga see viimane variant on ainult vene kodanikele, seega tuleb ikka mind siin ära vormistada. Kõik käib kähku, tempel passi, migratsioonikaart ja juhised kuhu minna. Ei ühtegi liigset küsimust. Vahest võib hästi ka minna. Nii jõuangi väljuva lennu väravasse nr. 8 juba natuke pealt seitset.
Pardale minek aga tabloo andmetel alles 7.35. Ühtlasi on näha, kuhu siit veel lennukid suunduvad. Kerge pinge langus.
Lennukompanii on Rossya. Lennuk, Superjet RR J-95 nimega “Kislovodsk” saab täis, võib-olla üks koht eespool paistab tühi. Minu iste on 16D, see on koridori ääres. Lennuaega lubatakse tund ja viis minutit, aga väljalend viibib mingil põhjusel mõne minuti. Pardal on ka kaks laigulistes tegelast, ühel seljakotile õmmeldud embleem selle oblastikeskuse nimega, mille nad loovutama pidid
Pardal pakutakse kohvi ja saab ühe präänikugi kõrvale.
Pulkovos käib kõik kiirelt ja kohe olengi tänaval. Huvitava fenomenina ei saa ma oma eesti telefoniga välja helistada. Ja nagu selgub, ei õnnestu ka sõnumeid saata, tuleb ekraanile kiri, et sõnumi saatmine ebaõnnestus. Asja teeb veel imelikumaks asjaolu, et tegelikult ikkagi sõnumid kohale jõuavad ja mulle vastu tulnud auto veereb ette.
Enne Ivangorodi asuv piiritsooni kontrollpost meid enam edasi ei lase. Reeglid on karmistunud ja nüüd pääseb Ivangorodi ainult kas piiritsooni loaga või kehtiva viisaga. Siit piirini palun ennast visata juhuslikul kinnipeetud autol.
Teadupärast sulges vene pool läbi piiripunkti autoliikluse ja tõepoolest, kõik hooned siin on lammutatud.
Pole aga näha, et midagi uut ehitatakse. Ega kellelgi muidugi kiiret pole ka sellega.
venest väljumisel järjekorda pole. Probleeme ka ei teki. Sama on eesti poolel. Hea uudisena peaksin nüüd ka siin rehabiliteeritud olema ja taas automaatkontrolli kasutada saama.
Järjekorra puudumist ei saa aga kuidagi väita Eestist väljuval suunal. Küsin ühelt esirinnas olevalt seisjalt, kaua ta ootab juba. Olla neli tundi passinud.
Liigun bussijaama poole, meeles mõlkumas visata peale tänavanimele, millest mul mõni aeg tagasi ka juttu oli. Nüüd on uus silt kenasti paigas ja Narvas on Madise tänav!
Bussijaamas seisab LuxExpress, väljumisega 14.00, aga täna reede ja vabu kohti bussijuhi sõnul ei olevat. Samal kellaajal väljub ka rong. Sellele ikka saab, aga tunnike tuleb oodata. Varsti aga veereb ette reisibuss, mis löpuks Tallinna jõuab, teel aga kõikvõimalikud peatused läbi käib. Narva-Jõesuu jms. Kokku 3,5 h, seega jõuab umbes samal ajal rongiga. Aga kobin peale, äkki saab tukkudagi.
Selgub küll, et ei saa. Sest bussijuht mulle piletit ei andnud, kuigi raha võttis. Ja kui nüüd peatustest reisijad peale tulevad, siis peavad nad just piletil märgitud kohta istuda saama ja seal juba mina ees. Ja nii korda neli-viis. Päris tüütu bussireis kujuneb aga nagu kõik muu, saab lõpuks ka see läbi.