Pariis

Kui lapsel on sünnipäev ja ta peale seda veel lõpetab klassi kõikides ainetes viitega, siis on täitsa ok täita ta soov ja minna Eiffeli torni vaatama. Seda enam, et pole ma seda isegi eriti lähedalt näinud ja katsumas käinud. Tallinnast Pariisi saab otselennuga ja piletki maksab vähem kui mõni plastmassist mänguasi, mida alternatiiviks oleks soovitud.
Reis on plaanitud kolmepäevasena ja neljapäeva, 13 juuni õhtul me Katiga lennujaama liigumegi. Esimest korda õnnestub lennukile saada ilma kordagi dokumenti näitamata.

Lennuk päris täis ei saa ja peale õhku tõusu kobib meie kõrval istunud meeskodanik vabale istmereale, tehes meie olemise sellega samuti lahedamaks. Lennata pole küll teab mis kaua, kolm tunnikest. Pildil paistab Osmussaar õhtuvalguses.

Transavia Airlines kuulub nende, nüüd juba valdava enamuse, lennukompaniide hulka, kus kõik pardal pakutav käib raha eest. Selle vastu oleme ennast kaitsnud mõningaste kaasaostetud toodetega kauplusest Rimi. Sest eriti suur tahtmine millegi järele tuleb ju just siis, kui seda midagi ei ole või on see parasjagu kallim kui tavaliselt..

Maandume Orly lennuväljale. Kohale jõudes on juba hämar

Sobiva takso leidmisega läheb aga jupp aega. Nimelt proovime äpitaksosid, aga nendega osutub lugu selliseks, et neid on küll palju, kohale aga ei jõua ükski. Ikka tühistavad oma sõidu ja peab jälle otsast alustama. Ja hind muudkui tõuseb. Lõpuks ikkagi näkkab.

Sellistes tingimustes peame järgnevad ööd mööda saatma.

Tuba asub Ibise hotellis sellise välisilmega hoones Fresnesi- nimelises linnaosas

Väike jalutuskäik lähiümbruses toob selliseid elamusi. Monument de la Libération, Fresnesi vabastamine saksa okupatsiooni alt 1944 aastal

Selle sündmusega seotud ajalooline teetähis

Nende sündmuste kulg ka kenasti kirjas, aga no kesse viitsib seda va prantsuse keelt lugeda

Fresnesi vangla lähedal paiknev monument, tekst üsna ebaselge

Kõigile prantslastele. Prantsusmaa kaotas lahingu! Kuid Prantsusmaa pole sõda kaotanud! … Elagu Prantsusmaa. Kindral de Gaulle.

La Croix de Berny raudteejaam. Siitkaudu saame kesklinna

Ja kuhu siis siin kesklinnas ikka esimese asjana minna

Vaatamisväärsuse hinnatabel

Läheme ikka nii kõrgele kui võimalik

Ja vaated üle linna on siit tõesti head

Vaade edela suunal piki Seine jõge

Vaade loode suunas üle jõe

Tahvlilt saab teada, et 25 augustil 1944 heisati siin prantsusmaa lipp

Siin aga vaade kirdesse

Gustave Eiffel rajas oma tütre Claire’i abiga torni tippu väikese korteri, kus võõrustas väikeste privaatsete vastuvõttude ajal mainekaid külalisi. Thomas Edisoni käis siin 10. septembril 1889. Selle sündmuse tähistamiseks kinkis Ameerika füüsik ja leiutaja Gustave Eiffelile oma kuulsa fonograafi mudeli, mida ta oli just esitlenud 1889. aasta maailmanäitusel

Lõpuks ka vaade kagu poole, Champ de Mars’i pargile

Vaade ida suunal. Pildil keskel sõjaväemuuseumi kompleks

Torni tipp on praktilises kasutuses ka tänapäeval.

Torni tipus saab ka näiteks šampust nautida

1889 aastal külastasid seda torni ka paljud kuulsused. Osa nendest on alloleval pildil. 1. Buffalo Bill. 2. Pärsia Šahh Nasser-Eddin. 3. Nalu rahva kuningas Dinah Salifou koos naise ja lapsega. 4. Vene tsaar Nikolai II ja viimasel pildil Hispaania kuninganna Isabel II

Torni alt keskelt üles vaadates näeb sellist pilti

Torni kõrval väikeses võserikus aga on säilitamist väärinud üks vana korsten, mis pärinevat torni ehitamise aegadest

Kohe torni lähedalt algavad laevaekskursioonid piki Seine jõge. Võtame samuti osa

Tulekahjus rängalt kannatada saanud Notre-Dame katedraal

Aga taastamine paistab käivat täie hooga

Selline tormamine teeb loomulikult kõhu tühjaks

Ja nii teemegi peale laevaga ringreisi kiire lõuna

Nastassia Kotava taaskasutatavatest materjalidest skulptuur, pühendatud just meile, Pariisi turistidele, kui rahu ja armastuse sümbol. Üsna sürr.

Mitte kaugel Eiffeli tornist on sõjamemoriaal – Mémorial de la Guerre d’Algérie et des Combats du Maroc et de la Tunisie.

Siin on silmas peetud sõda ja lahinguid Prantsusmaa asumaades Alžeerias, Tuneesias ja Marokos.

Liiklemiseks on parim vahend siin linnas ikkagi raudtee, liigub ta siis maa all, nagu kesklinnas või rohkem ilmavalguses nagu vähe kaugemal.

Lõpuks kodukandis tagasi, lasen Katil natuke puhata ja lähen ise veel seni läbi uurimata ümbrust kaema. Kosutuseks selline jook kaasas.

Selline tagasihoidlik tahvel Alžeeria sõja lõpu tähistamiseks.

18. märtsil 1962 kirjutasid Prantsuse valitsus ja Alžeeria kolleegid Évian-les-Bainsis alla lepingule, mis sillutas teed Alžeeria iseseisvumisele, kuulutades 132 aastat kestnud kolonisatsiooni ja 1954. aastal alanud sõja lõppu.

Paljude arvates ei tohiks aga 19. märtsi tähistada, sest see ei lõpetanud Alžeeria sõda, vaid juhatas sisse selle halvima perioodi. Ametlik statistika teatas 19. märtsist 31. detsembrini 1962 enam kui 3000 Prantsuse tsiviilisiku röövimise ja peaaegu 1700 surma ja kadumise kohta, “Prantsuse moslemite” ohvrite arvu kohta andmed üldse puuduvad.

See peaks olema kohalik omavalitsus ehk Mairie de Fresnes. Eks see sõna “meer” ilmselt siis siit keelest pärit olegi

Mälestusmärk kohaliku omavalitsuse natsismiohvritele

Siin on lugu ka lahti kirjutatud, kuigi, kes seda prantsuse keelt ikka loeb. Põhitees ja sissejuhatus on arusaadav. Teise maailmasõja ajal arreteeriti mitu Fresnesi elanikku, sealhulgas kümmekond kommunistidest valitud ametnikku, ja küüditati keelatud poliitilise tegevuse tõttu koonduslaagrisse. Prantslased vist ei saa paljus siiamaani sellest kommunismi-värgist õieti aru

12. sajandil vana oratooriumi kohale ehitatud Saint-Eloi Fresnes’i kirik, ilmselt selle piirkonna üks märkimisväärsemaid arhitektuurilisi mälestusmärke

Suures osas 16 sajandil ümber ehitatud ja restaureeritud 19. sajandil.

Seest renoveeritud aga 1953. aastal

Kirikus olls 1610. aastal surnud kuningas Henri IV saadiku, Fresnes’i isanda Philippe de Connaye matuseplaat .

Kell saab kümme ja väljas hakkab varsti hämaraks kiskuma . Olen jõudnud Parc André Villette nimelise haljasalani.

Nagu Toompeale olek sattunud

Keelumärk ei tähenda mitte seda, et koeri parki ei lubata, vaid kiri sellel sätestab, et see on lubatud vaid juhul, kui loom on rihma otsas.

Park on täitsa inimtühi. Suisa veider. Aga hakkan koju minema, homme tuleb pikk Disneylandi päev, vaja veel ka natuke uurimustööd teha

15 juuni.

Disneyland koosneb tegelikult kahest eraldi teemapargist, mis asuvad kõrvuti. Mingit objektiivset analüüsi, kumba eelistada, kui kasutada on ainult üks päev, ma ei leidnud. Pargi ametlikult leheküljelt saab osta mitmeid erinevaid võimalusi pakkuvaid pääsmeid, aga kõige lihtsam on tavaline ühe päeva pääse, mis lubab otsustada koha peal, kumba kasuks otsustate. Veel mainitakse, et nö. väravas pileteid ei müüda. Pole päris kindel, kas see ka tõsi on, aga riskima ei hakka, ostame eelmine õhtu ikka piletid ära. Ilmateade lubab suurema sajuta ilma ja jääme lootma, et see nii ka on.
Asub kogu see krempel paarkümmend kilomeetrit kesklinnast ja meil tuleb sinna liigelda kahe rongiga.

Kohale jõuame natuke pärast ühtteist

Siin pildil on Disneyland Park. Ja seda me ei külasta

Otsustame seekord Disney Studios Park’i kasuks. Kuigi kodulehel on kirjas, et soovi korral saab juurde maksta ja ka Disneylandi külastada, siis tegelikkuses seda ühe päevaga teha ei jõua. Vähemalt siis kui külastajaid on sama palju kui praegu.

Igasugu nänni on ohtralt ja kuna kaupmehed teavad, kui raske võib vahel lastele ära öelda, siis on ka hinnad vastavad

Samuti on ju teada, millistele maiustustele ei ei saa öelda. Nagu näiteks jäätis

Atraktsioonidele pääsemiseks peab omajagu ootama. Täitsa tavaline on ca kolmveerandtunnine järjekord. Aga peaaegu ühtegi tülpinud nägu ei kohta, kõik seisavad vapralt ja ootavad. Kui kõik atraktsioonid on pileti hinna sees, siis söögi kohta see ei käi. Teadagi mida lastele süüa meeldib ja see kõik on siin märkimisväärselt kõrge hinnaga.

On ka üks korralikku sööki (loodetavasti) pakkuv söögikoht, kus rootsi lauas saab kõhu täis vintsutada, aga see maksab 45 euri. Õnneks nii tühjaks see kõht meil päeva peale ei lähe.
Kui enamus meelelahutust on küll tehnika viimane sõna, aga üsna malbe iseloomuga, siis viimane külastus, Hollywood Tower Hotel, milles asuv hirmutuba oleks Kati jaoks olemata võinud olla. Ja ega ma isegi nautinud. Päris šokeeriv. Asub see selles hoones

Ühe vabaõhuetenduse vaatame ka ära

Kõik asjad käivad läbi järjekorra, aga kui kannatlikult ära seista, siis saab tulemuse ka kätte

Kell on juba seitse kui kodu poole liikuma hakkame

Üheksaks oleme hotelli lähistele jõudnud. Aeg on natuke keha kinnitada. Selleks on tänapäeval väga levinud kebabikioskis ka suurepärane võimalus.

Ports on päris mehine, jääb ülegi

Lõpuks jõuab kätte aeg lennujaama minema hakata. Teeme seda kiirustamata. Esimene peatus on mäkis.

Edasiseks kulgemiseks sobib meile kenasti rong.

Nendest kioskitest saab selleks pileteid lunastada.

Lennujaama jõuame, nagu minu puhul juba tavaks, piisavalt aegsasti.

Antakse teada, et lennujaama köetakse geotermaalse, 1800 meetri sügavusel asuva 74 kraadi kuuma allikaveega. Tasuta energia. No või peaaegu tasuta, augu tegemine ja vee pumpamine ikka ka mõne kopka maksab. Aga näe, 7000 tonni tsee-oo kahte kokku hoitud nagu nipsti. Ei tea, kui paljudele see ka midagi ütleb.