Eilsest tuulevaiksest õhtust on päikesetõusuks saanud marutuulega hommik.
Laevu merel see loomulikult ei häiri
Looduse stiihia annab aimu luidete tekkeprotsessist, näha on kuidas lahtine liiv üle luiteharjade tuiskab.
Teleobjektiiviga saab sellest loodusnähtusest kauneid pilte.
Kunagi paistab siin neemel mitmeid ehitisi olnud olevat. Ilmselt punaarmeega seotud… Majaka juurest tulevad liinipostidki veel püsti, andes tunnistust sellest, et kunagi oli siin elektrit tarbiv taristu.
Et tuul puhub merelt, on ka veetase väheke tõusnud.
Aga karastavat ujumist see ei sega. Poisid aitavad ka Rauli vette.
Eileõhtune istumine on Mitsu akudele laastavalt mõjunud.
Poole kaheksaks on Navara ja Jeep juba lahkunud. Nemad viivad reisist ülemäära erutatud kolleegi lennukile. Peaaegu kõik teisedki on stardivalmis. Käivad viimased ettevalmistused päevaks. Paljudel juhtudel tähendab see suuvärskendust..
Ainult Raidil paistab täna uni magusam kui tavaliselt… Kuna ilmastikutingimused on õues hommikusöögi valmistamisele omad piirid seadnud, siis saab autos kerge linnupete võetud.
Üleüldine liikumine algab kell kaheksa. Siht on itta, piki rannikut.
Osa tiime aga vannuvad Kasahstanile alla ja keeravad otsa ringi. Käed tõstavad punane Patrol, Frontera ja eile õhtul remonditud kardaani alla saanud ja taas töökorda viidud Disco. Seega jätkab tiba üle 50% koosseisust. 9 masinat.
pildilt puudu 90, kes natuke eemal rehve pumpab. Varsti satume uude sadamasse viivale uuele asfaltteele. Järsku STOP-märk, keset ei miskit… Tähelepanu tuleks pöörata raudteele…!
Vahest ikka viskab sellist totrust maailmas ette. Mõtlen, et mismoodi selline asi küll juhtuda saab. Keegi teeb ju projekti, plaanib liiklusmärgid, keegi vaatab üle, kiidab heaks, siis veel keegi ehitab, ülemus annab käsu, et näed, pane sinna, keset silmapiirini lagedat steppi kulgevale teele kaks stopp-märki. Ja mitte kellelgi ei teki ühtki küsimust…
Esimeses asulas, Kurõkis, vene kaartidel ka kui Eraliev, üritame hommikusöögikohta leida. Sellist siin aga ei ole, leiame kõigest tagasihoidliku poekese.
Liiva-ja tolmutuisk on totaalne.
Kohati pole üldse nähtavust
Liigume edasi kagu suunas ja varsti jõuame selle reisi kõige lõunapoolsemasse punkti kõrgel pankrannikul neemel.
Tuul on nii vali, et raskusi on püsti püsimisega.
Aga vaade on siiasõidu vääriline.
Ainult kalapüügihuvilistel tuleb natuke pettuda
Edasi kulgeme ca35 kilomeetrit mööda stepiradu itta, kuni Fetisovo asulani. Millegi märkimisväärsega selle asula näol tegemist ei ole:
Siin aga saame juba Aktau poolt Turkmenistani suunduvale trassile, mis kujutab endast küll kergelt lainetavat aga täiesti sõidetavat asfaltteed.
Meiega koos sõidavad ka Raul ja Mitsu. Esimene neist on seltskonna ainukese bensiiniautoga. Ja pealegi kaunis janusega, paar päeva tagasi saadi selle Ameerika päritolu maastikulaeva kütusekuluks 70 l /100 km. (!). Ja nüüdki on väärt masin kõik mis paagis saada oli, ära joonud. Õnneks on ka lisapaak olemas… Teeme peatuse ümberpumpamiseks.
Vaatamata tuulele ja vines ilmale on temperatuur ikkagi 31-32 kraadi.Palav on.
Selgub, et kuskil on valearvestus ja lisapaak, mis peaks kütust servani täis olema, on hoopistükkis tilgatu. Õnneks pole Raul üksi ja tanklani Жаңаөзен’s on 40 km sõitu. Selline apsakas aga võib üksi ja stepiteel päris palju meelehärmi sünnitada. Ja mitte ainult… Enne Жаңаөзен’i, kui suuremat asulat, jääb veel ette ilmeka nimega asula – Tenge. Esimesel katsel ebaõnnestume ja satume gaasitanklasse. Neid on siin palju, rohkemgi kui vedelkütuse jaamu. Teine kord läheb paremini. Saame ka sagara vihma.
Asjade kiiremaks ajamiseks Жаңаөзен’is panen siia ka paar vajalikku koordinaati:
Kuna kahe autoga kütust viima pole mõtet sõita, siis jään Жаңаөзенi lõunatamiskohta otsima. Peeneid restorane on siin tosinatega, aga kiiremat ja lihtsamat söögikohta peab otsima. Loomaskulptuurid on siin riigis au sees. Nii ka selles asulas. Kui parasjagu kõikide loomade kujusid võtta pole, siis käib asenduseks elav variant kah.
Uus, uhke, valgetest tellistest mošee.
Linna keskel, kahe ringtee vahel, on aga suur moodne kaubanduskeskus.
Soovijad saavad siin suveniire osta
ATM-e samuti iga nuka peal. Toidukauplus on suure valikuga, eriti isuäratav on kulinaarialett, aga seal on järjekord. Ja see on asi, milles mina seista ei viitsi…
Telefonile tuleb sõnum, et Ford on rajal tagasi. Peaksid koos Tiiduga siinsamas lähedal müttama, Hiluxil pidid probleemid pooltelgede ja kütusega olema. Hetkel veel täpsemalt pole teada. Poole kolmeks jôuavad koos Raidiga ka Raul ja Mitsu. Tangime kõik kenasti paagid täis. Raulil tekib väike viivitus maksmisel, kuna tal kohalikku raha pole, ainult rublad. Aga kuidagi saab see pisiasi lahenduse. Söögikohtadega ei õnnestu kuidagi ja juhatan kõik turule. Siin ikka mingi urka leiab. Nii ongi.
kompott
ja piim
Minu tellimus näeb selline välja. Nämm-nämm.
Kõht täis, hüppan veel kiirelt turult läbi.
Info tuleb selline, et Navara ja Jeep eskordivad reisirahutusega vanderselli otsejoones koju. Sellest on muidugi kahju, et neil niimoodi enne lõppu reis katki jäi. Eksisteeris ka lennukiplaan, aga siit ilmselt eriti peale Astana või Almatõ kuhugi ei lenda ja selline mitme ümberistumisega reis võib hoopis ettearvamatuid pöördeid võtta. Rangeri naasmise üle saime vara rõõmustada. Vaatamata sellele, et piduriklotsidele juba eile õhtul uued katted neediti, sellest ei piisanud võitlusvaimu taastamiseks ja saabub sõnum loobumisteatega… Meie aga rühime õhtuse laagriplatsi poole, mis jääb mitte kaugele Seneki-nimelisest asulast kanjoni serval. Teele jääb mitmeid kauneid maastikuvaateid
Tiit juba ootas meid ees. Autoga on tal õnneks kõik korras. Oli endale tagavaraks poolassid ostnud, milledel siin märkimisväärselt kliendisõbralikum hind… Kuna teisi tulijaid pole veel märgata, pressime järsust kaldarinnatisest üles ja teeme väikese ringsõidu. Eemalt paistab üks arusaamatu torn, mida plaanime lähemalt kaeda.
Teele jääb üks lõpnud kaamel.
Torn osutub tavaliseks antennimastiks
Väikese ringiga naaseme laagriplatsi. Meie kohal kaljunukil jälgivad meid kohalikud asukad.
Varsti on ka kõik, keda oodata on, kohale jõudnud. 4runnerit kimbutab aeg-ajalt probleem käivitamisega. Kas süüdi on süüteluķk, pendiks või mõni kolmas tegur, pole täpselt teada. Saan kõne Indrekult Navarast. Nad on Beyneusse jõudnud, aga probleemid süvenevat… Päike loojub poole üheksa paiku ja seeaeg teeme Erlendiga väikese roninismatka laagri kõrval asuvale mäele.
Astume sisse ka teele jäävasse koopasse.
lõpnud loomade konte vedeleb siin mitmel pool.
kanjoni servalt on hea vaade laagrile.
tagasi aga laskume sälkoru teist nõlva pidi.
laagris aga tegeletakse juba õhtuste ettevalmistustega
Vaatamata suhteliselt väikesele distantsile on päev olnud väsitav ja öörahu laskub laagrile varakult, et hommikul viimaseks etapiks valmis olla.