24 mai. Laupäev
Traditsioone ei ole ilus eirata ja nii suundubki juba vana tuttav trio Põhja-Rootsi kalavetele. Tänavuaastane kevad on, vähemalt Eestis, väga hiline ja vilu, kuidas sealmaal asjalood on, selgub õige pea. Loodetavasti sellest, et jääpuur koju jääb, suuremat tüli ei tõuse.. Urmas auto peale võetud, teeme veel viimased kaasaostud Keila Selveris. Vaatamata sellele, et meid ainult kolm ja reisi planeeritud pikkuski ainult mõned päevad, saab pagasnik päris täis. Nagu pildiltki näha.
Rootsi poole liigume seegi kord Paldiskist DFDS laevaga. Endiselt väljub ka Tallink, aga selle laevaga oleks sama raha eest ainult ühe otsa pileti saanud..
Väljumisaeg on 22.00. Meri on tüüne ja taevas selge. Päike sätib loojuma.
Viskame tekil koos suitsumeestega veel viimase pilgu Pakri poolsaare tipule ja siis juba kajutisse pikutama.
Koos meiega on reisinud ka grupp edevaid Porshesid. Ilmselt on kuskil mingi sõit või kokkutulek toimunud,
Traditsioon on seegi, et teel külastame Gävle asulasse jäävat Biltema ja Jula kauplusi. Sest alati on miskit maha ununenud või vajab täiendust Nii ka seekord. Täiendamist saavad nii landikollektsioonid kui ka muu varustus.
Viimase jalasirutuspeatuse teeme maakondade piiril üsna enne Vålesse jõudmist.
Nagu sildid teada annavad, on siin üsna ajalooline ja sümboolne koht. Samuti on siit jooksnud palju tähtsamad piirid, kui ainult maakonna oma.
Poole nelja paiku jõuame Johni juurde. Esimesed viisakused vahetatud ja jällenägemise rõõm tagasi tõmbumas, arutame plaane. Vaatan ka natuke ringi ja satun küttepuude järkamiseks mõeldud huvitavat raketist silmama.
Paat, mida oleme aastaid kasutanud, on avariilises seisus ja seepärast saame enda kasutusse uuema versiooni. Õhtu veel noor ja ilm, mis küll kerge seenevihmaga ja tuuline, pole ka kõige hullem, seega läheme kohe pikemalt aega raiskamata kalale. Et kõik oleks seaduslik ja teaduslik, saame ka nõutava dokumendi tasku
Otsustame kätt proovida uuel, varem külastamata järvel, millel nimeks Örnbergssjön.
Tõlkes võiks nimi kõlada kui Kotkamäe järv. See merepinnast 413 m kõrgusel asuv järv on oma 1,16 km2 pindalaga ainult natuke suurem kui meie kaks nö. kodujärve.
Sõidame vastutuult peaaegu järve teise otsa. Sügavus kõigub nelja ja viie meetri ümber. Plaan on piki kaldajoont triivima hakata.
Tuul lükkab meid paraja kiirusega peaaegu õiges suunas. Saab tükk tühja tööd ära tehtud, enne kui mul kõrkjate piirilt esimene kala otsa tuleb.
Vähemalt supp saab õhtuks päästetud. Üsna pea tuleb sama mõõtu kala ka Mihkli landi otsa. Supp saab juba hulka tummisem.
Seejärel tuleb Johnil kohe paadi kõrval järele kala, kes sooritab meie silme all mitu rabamist, mis aga haakumisega ei lõpe. Kõik käib nii kiiresti, et täie kindlusega ei saa isegi väita, mis kalaliigiga oli tegu. Oleme ilmselt kalarikkamas asukohas, sest õige pea on Mihklil taas eelmisega sarnast mõõtu haug otsa tulnud. See aga pääseb vahetult enne paati jõudmist vabadusse. Loobime veel mõnda aega, nüüd juba tulutult. Oleme vaikselt auto juurde tagasi triivinud ja otsustame püügiga tänaseks lõpetada. Kell ka juba üksjagu ja vaja ju veel suppi vaaritada.
Kodus tagasi, võtab kõige kogenenum ohjad enda kätte
Kiirelt saab materjal supiks ette valmistatud
Mina aga kasutan seda aega väikeseks jalasirutuspausiks ja teen pisikese jalutuskäigu maanteel. Pildil üleõla vaade koduristmikule
Selle marsruudi tähelepanuväärseim vaade avaneb maantesillalt kahte lähedalasuvat järve ühendavale jõekesele. Siin pilk kodujärve Baksjöni poole, mille väljavooluks see veekogu on
Siit aga pilk allavoolu, kus kohe ka Mellansjön näha. Seda veeteed järvede vahel oleme korduvalt kasutanud ja teeme seda ilmselt ka homme.
Siljebodarna majapidamiste paistma hakkamisel keeran otsa ringi ja lähen tagasi. Supp ka juba kindlasti valmimas.
Kodus tagasi, viskan veel kodusadamale pilgu peale. Kõik paistab korras olevat.
Päev on pikk olnud ja vaja homseks välja puhata. See nartsissipilt on ilmselt sarnane aastast aastasse.
Esmaspäeva hommik on sompus ja vihmane. See laseb kenasti välja puhata. Lõunast ilm selgineb väheke ja läheme kalale. Selleks sõidame Mellansjöni kaldale. Siin on koht, kus saab paati vette lasta. Juba on siin üks Audi ja paadikäru. Need on samuti Johni kliendid, Prantsusmaalt.
Et vihma on tulnud mehe moodi, siis maapind on üsna tüma ja peale paadi vette laskmist keeldub meie võrdlemisi raske liiklusvahend mööda seda kaldpinda ülesmäge ronimast. Ei jää muud üle, kui helistada Johnile ja kutsuda abiväge tema neljarattaveolise Volvo näol, kes, olles oma rattad kindlale asfaltkattele parkinud, meid ka jamast välja sikutab. Jätame endast sellised rööpad maha
Mingit superpüüki, nagu möödunud aastatel oli, täna ei toimu. Aga sellegi poolest on põnevust piisavalt ja tühjade kätega me ei jää. Võiks isegi öelda, et saagikus on optimaalne.
Perenaine on lubanud meid täna õhtul oma firmaroogadega kostitada ja nii saamegi kalale vahelduseks Tai toitudega kõhu punni lajatada.
Boonusena käib kokk metsa all ja korjab kevadisi sõnajala võrseid, mis sellisel kujul valmistatuna üllatavalt meeldivalt ja mahedalt maitsevad. Ilmselt peab teadma, millist sõnajalaliiki just korjata ja kodus järgi teha ilma eelneva taustauuringuta ei soovita.
Teisipäev, 27 mai.
Jätan teised hommikus toimetusi tegema ja võtan ette samuti omamoodi traditsiooniks saanud jalgsimatka ümber ühe kohaliku järve. Et lähimad veekogud on eelmiste aastatega juba läbi uuritud, siis nüüd tuleb väheke pikem tiir ette võtta. Sihiks on seatud Råssjön’i nimeline veekogu. Teekonna algus on juba tuttav, maanteel tuleb pöörata paremale, lääne suunda. Üsna pea tuleb taas meie kahte kodujärve ühendav jõeke. Et ilm on selge, päike paistab ja vesi puhas, on põhi hästi näha ja pilt saab hoopis teistsugune, kui eile üles võetu.
Siin veel ka järjekordne pilk allavoolu, Mellansjöni suunas.
Edasi juba vana tuttav Siljebodarna asulakoht, kus taas on kõik kõige paremas korras ja endiselt pole ühtegi hingelist näha
Mellansjöni põhjakaldale jääb veel paar majapidamist. See siin on “tänu” metsaraidele nüüd samuti suurelt teelt märgatav
Õite varsti tuleb mahapööre teelt 546 teele 572. Siit edasi on minu jaoks tegemist valge laiguga kaardil. Asfaltkate asendub kruusaga.
Sellegi poolest on tegu suurepärase teega nii autosõiduks kui ka jala tatsumiseks. Varsti tulevad esimesed majapidamised.
Vasakul hakkabki paistma Råssjöni järv
Jõuan järve põhjaossa. Tee kulgeb siin üsna järve kaldapealsel
Leian üles ka paadi vettelaskmise koha, mille ligikaudse asukoha John oli kaardil mulle kätte näidanud. Tee on tõepoolest kõva ja kivine, eilne äpardus poleks siin võimalik.
Mõned elamised on suisa veepiiril. Rootsis ilmselt sellist piirangut nagu meil, ei ole, mis sellist ehitamist takistaks.
Järve põhjatipu kaldapealsele jäävad majapidamised moodustavad omaette küla, milleks on Kårviken. Palju neid siin pole, aga mõni paistab siiski ka püsielanik olevat. Näha on inimesi liikumas. Lehvitame vastastikku. Üsna idülliline.
Selline ongi vaade Råssjöni kõige põhjapoolsemast tipust lõuna suunal. Järv oma 4,84 km2 märgatavalt suurem, kui need kolm koduümbruse järve, millel seni kalal oleme käinud. Veepeegel jääb merepinnast 384,1 m kõrgusele
Ümber põhjatipu tagasi lõuna suunas liikumisel läheb asustus sujuvalt üle Tången’i nime kandvaks külaks
Ka siin oleks võimalik paati vette lasta. Ilmselt on selliseid kohti veelgi, sest kogu järvekese rannajoon on kokku 15,5 km pikk.
Stendilt saab infot, milliseid kalaliike ümbruskonna järvedest püüda saab
Selliseid silte kohtan üsna mitu. Antakse teada, et siin on naabrivalve piirkond.
Varsti keerab tee tugevalt läänesuunda, tõuseb mäkke ja eemaldub järvest. Kõrgeimas punktis paistavad horisondil lumised mäetipud. Kui hoolikamalt vaadata, siis on üks selline isegi pildile jäänud.
Ei pea pikalt allamäge astumagi kui vastu tuleb t-ristmik ja maantee nr. 547
Kilomeetri jagu kõmpimist ja algab Gillhov
Enne asulat tuleb Råssjönist välja voolav Billstaåni jõeke..
..mis siit paarisaja meetri pärast Näkteni järve suubub
See tundub olevat natuke suurem asula, kui kõik muud seni nähtud siinkandis
Ja miks ka mitte, asukoht lauge mäenõlva peal, järv all orus. Ilus.
Siin paistab ka rohkem püsielanikkonda olevat. Isegi üks B&B pakub majutust
Silmatorkav bussirivi. Nagu autopood kohe.
Taas tuleb teerist ja jõuan tagasi maanteele 546. Ja jälle asfalt
Gillhov on isegi nii märkimisväärt koht, et evib suisa oma kirikut. Jääb see üsna kiviviske kaugusele viimati mainitud teeristist paremale.
Mis siis, et puidust, aga ikkagi kena ja korras. Vaatab, mis infot leiab selle kohta. Ehitasid selle 24 meetri kõrguse ja 144 inimest mahutava hoone külaelanikud Gävlest pärit ehitusmeister Johan Nordelli käe all aastatel 1864-1870.
Oreli ehitas 1894. aastal oreliehitaja Anders Christian Anton Schuster Östersundist (1850–1911)
Kaks kirikukella on valatud N. P. Linderbergi poolt Sundsvallis aastatel 1869 ja 1874. Uks on kahjuks kinni ja sisse pilku heita ei saa.
Kirikut, nagu ikka, ümbritseb ka väike surnuaed. Uusi matmisi palju silma ei hakka. Kõik on sellegi poolest tagasihoidlikult korras.
Infostend on üsna tagasihoidlik. Üks keelpilli-ja akordioniduo kontsert siiski varsti tulemas on.
Edasi jätkan juba mööda maanteed kodu poole. Varti ilmub taas nähtavale maaliliste vaadetega Råssjön
Paadikuur
Üle vee paistab pikk ja kitsas sügavale järve lõikuv poolsaar
See aga vaade otse põhjasuunas.
Teepervedel ajavad lehti käpalised – põhjamaised orhideed. Õitsemiseni läheb veel aega, aga mitte enam kaua.
Varsti tuleb sild üle jõekese, mis tuleb väikesest Svarthåltjärneni metsajärvest
Kohe siinsamas on ka suue
Teekraavi pervel hakkab silma üks huvitav seen. Hoolikamal vaatlemisel leiab neid suisa mitmeid ja kohati võiks öelda, et isegi palju. Annan leidudest ka teistele teada ja küsin söögikõlbulikkuse kohta arvamust. Jõuame otsusele, et tegu on mürklitega, mis kvalifitseeruvad värskelt tarvitatavate ja väga maitsvate seente hulka. Kuna mul hetkel neid kuhugi korjata pole, siis saan ainult lähitulevikuks plaane teha nende korjamise kohta peale koju jõudmist.
Minu neljatunniseks veninud ja üle 20 km pikk tiir näeb kaardil suures piiris selline välja. Mingil põhjusel vahepeal trajektoori salvestamine katkeb. Paistab, et juhtub see siis, kui kasutada samal ajal veel mitut teist äppi. Programm küll näitab, et raja salvestamine on aktiivne, aga kaardil talletub vahel ainult sirglõik. Sellest pole muidugi suurt katki midagi, peaasi, et üldjoones ettevõtmine saab kroonikaks.
Lähen samuti kalale, teised võtavad mind Mellansjöni kirdetipust, sissevoolu lähedalt paadi peale. Seni on õnnestunud kätte saada ainult üks, üsna korralik purikas. See paistab selline kollektiivne looming, sest pildil näha olev kala käis vahetult enne Mihkli landi otsa jäämist korra ka Urmase landi otsas. Paati sikutas ta siiski Mihkel, seda aga minu ridva ja landiga! Rohkem õnn ei naeratanudki ja et vihmasadu muutus nii tugevaks, et Mihkel pidi hiljem jalas olevatest kummikutest sinna kogunenud vett suisa välja valama, siis liigume koju.
Kalalt tagasi, leian valdustest ämbri, võtan noa ja lähengi seenele. Vihm on tagasi tõmmanud. Katan vahemaa kodust kuni kahte järve ühendava jõekeseni. Minnes korjan ühelt teepervelt, tagasi tulles teiselt. Natuke viitsin veel ka ülesmäge Vale poole liikuda. Lisaks mürklitele leian ühe sellise aju meenutava ja ka suhteliselt samas mõõdus loodusime, mille võiks määrata kui kevadkogritsa, Selle söödavuse kohta käiv info on natukene vastukäivam kui mürklite puhul.
Kogu seenelkäigu resultaat näeb peale puhastamist selline välja:
Kolmapäev
Ja läbi see sellekevadine retk ongi. Korjame kodinad, teeme elementaarse koristusaktsiooni ja keskpäeva paiku asume teele. Seekord liigume vahelduse mõttes ja kogukonna mõne liikme soovil maanteele E45, kus teeme kiire peatuse Svenstaviki asulas. Pildil põlisrootslane, aga selliseid paistab siin suisa valdav osa olevat, mõttepausil, hetk enne esmatarbekaupade kauplusesse sisenemist.
Mitte kaugel eelpoolmainitud poest on teine võrdselt tähtis asulakeskuse element – kirik. Equmenia Svenstakyrkan. Selle ümber ei paista kedagi mõttepause pidavat.
Siin oma asjatoimetused tehtud, tangime veel väljasõidul ja siis juba sadama poole kadjama. Mingeid märkimisväärseid vahejuhtumeid enam ei toimu ja hommikul oleme kenasti kodus.