Peale Soome ja Rootsi kõrgematel mägedel käimist ei saa ju jätta üle vaatamata mis Norral pakkuda on. Ja pakkuda on 2469 m. kõrgune mäeke, mis sellega ühtlasi ka Põhja-Euroopa kõrgeim tipp. Võimalus selleks külastuseks avaneb juulikuu teises pooles, kui on vajadus teatud kommertsküsimustes seda kuningriiki külastada.
On südasuvi kõigi oma ilmingutega. Päike lõõskab ja veerand üheksa õhtul on ikka veel 26 kraadi sooja. Jõuan Paldiski Põhjasadamasse. Tuult praktiliselt pole ja meri Pakri poolsaare ja samanimeliste saarte vahel vaid õrnalt virvendab.
DFDS Sirena Seaways, mis mind Rootsi veab, saab ilmselt tihedalt täis pakitud. Pole küll teab mis sageli sellel marsruudil reisinud, aga check-inis sellist järjekorda nagu täna, nägin küll esimest korda. See muidugi liikus kiiresti ja ilmselt lihtsalt sattusin sellisel momendil, aga sõiduautosid on tõesti palju. Hinnanguliselt pooled eesti numbritega, ülejäänu rootsi, vähem juba lv,lt,n,d ja muud. Piletikontrolör küsib sulaselges inglise keeles auto pardakaarti.
Kapelskärist mäeni on jupp maad minna, ligi 900 km. Seega palju ringi vahtimiseks aega ei jää. Ilmaennustus räägib, et kolmapäev ongi parim ja hetkel ka viimane päev mäkke ronimiseks, seejärel lubab paar päeva sademeid ja see, teadagi midagi head ei tähenda. Õhutemperatuur jääb seal internetist leitud ilmateate andmetel vahemikku -5 kraadist öösel kuni 3 kraadini keskpäeval. See tähendab ilmselt lumesadu. Natukene muretsen, et kui sellele temperatuurile peaks veel tuul lisanduma, siis võib mul oma kaasas oleva riidekomplektiga vilu hakata. Eks tuleb rohkem liigutada.
Mäkke ronimiseks on kaks põhilist marsruuti. Üks on lihtne, sest algab kuskil 1850 meetri pealt ja seega palju kõrgusmeetreid ronida ei tule. Sellega kaasneb aga kohustusliku giiditeenuse sisseost 490 noki eest. Põhjus selles, et rada läheb üle liustiku ja see pidavat ohtlik olema. Hind sisaldab veel ka vajalikku varustust.
Teine võimalus on aga hoopis raskemate killast. Pean silmas füüsilist pingutust. Alguspunkt jääb 1100 meetri peale ja tõusumeetreid kasvatab veelgi asjaolu, et rada mitu korda pikalt alla tagasi laskub. Siin pole giidi vaja.
Minu meeleolu nende kahe variandi vahel on kõikuv ja ilmselt jääb lõplik otsustamine üsna viimasele minutile. Hetkel kaldun arvama, et kui viperusteta kohale saan ja õnnestub natukene ka magada, siis üritan ikka seda viimast marsruuti. Individualistna, nagu ma paistan olevat, ei meeldiks mulle eriti lasteaialastena ühe nööri külge aheldatud saada. Loodetavasti peavad põlved valule vastu.
Laevale sõit saab teoks natuke enne üheksat.
Nagu varsti selgub, siis ei saagi avatud autotekk päris täis, ruumi oleks veel päris mitmele autole.
Kajutiks on seekord 9120, kahene ja merevaatega.
Selle viimase eelistest ma eriti pihta ei saa. Pole küll näinud, et keegi sealt aknast välja vaataks. Lähen tekile laeva väljumist vaatama ja sumedat õhtut nautima. Ei saagi seda kaua teha kui põrkan kokku vana semu Eeroga, kes pere ja matkakaga Taani poole teel. Muljetame kuni hämarani ja siis hakkab kergelt vilu.
Kajutikaaslaseks osutub usumees Viljandist, Enno nimeks, kui ma just natuke ei eksi. Uppsalas tulevat suurem kristlaste kogunemine ja nii temagi sinna kolmeks päevaks suundub. Osutub toredaks vestluskaaslaseks, korra ikka üritab ka mind värvata aga seda nii mööda minnes.
Hommikusöök on siin oma tuntud headuses, olen seda varemalt juba korduvalt kiitnud, seekord rohkem ei viitsi.
Laevalt saan maha esimeste seas, juba mõni minut pärast poolt kaheksat.
Et sõita on üksjagu, siis pikalt molutama ei jää. Esialgu kulgen mööda Oslosse viivat kiirteed, seda mööda saab küll ruttu edasi, aga paganama igav on.
Seepärast saabki varsti paremale, maantee nr 66 peale pööratud. Teel selline legendaarne tähistus, vaatab, mida see Rootsi versioonis ka pakub.
Alguses 2+1 tee muutub üsna pea tavaliseks maanteeks.
Sõita on mõnus, liiklust vähe ja kilomeetrit kerivad kiiresti. Vahelduseks tõmbavad indu maha ka mõned kiiruskaamerad.
Rootsi on kaetud üsna tiheda raudteevõrguga, mida hakati ehitama juba 1855 aastal. Kokku peaks hetkel kasutusel olema suisa 10900 km ja sellega paigutub riik maailmas auväärsele 24 kohale. Veel paremaks muutub olukord, kui hakata võrdlema reisikilomeetreid inimese kohta- Aasta 2019 andmetel saavutati maailmas 11 ja Euroopa Liidus suisa kolmas koht! Olen siinsetel raudteedel ka ise reisinud ja kirjelduse sellest võib tahtmise korral siit blogidestki leida. Siin ülesõit Malungisse suunduvast (tupik)liinist
Kuigi tundub selline mitte just kõige turistikam marsruut, siis mingit sellise suunitlusega äri siin teepervedel ikkagi aetakse. Pildil nahavabrik Õstra Forsi asulas, mis reklaamide põhjal otsustades ootaks vägagi oma toodangule ostjaid.
Jalasirutuspeatuse ja väikese jalutuskäigu teen tillukeses aga intrigeeriva nimega Lima asulas. Põhiline, millele siin võiks tähelepanu pöörata on kõrgel künkal kaugele paistev kirik.
Tänapäevane kirik ehitati aastatel 1853–1856 Albert Törnqvisti jooniste järgi ja on restaureeritud aastatel 1920, 1973 ja 2024
Kirikuuks on küll irvakil, aga jätan, vaatamata uudishimule, oma nina sisse toppimata. Riietus ka üsna ebasobilik, kuigi siin sellele ilmselt väga suurt tähelepanu ei pöörata. Ja eks konjunktuuri huvides tule ilmselt sellelgi organisatsioonil mööndusi tegema hakata. Meenub kohe Islandil nähtud vikerkaarevärvidesse maalitud tee kirikuukseni.
Vaatan parem veel kirikuaias ringi. Kõik on piinlikult korras ja põhjamaiselt tagasihoidlik
Vaade kirikumäelt kirikuaeda. All orus voolab Cörälveni jõgi, millest hiljem saab juba Västerdalälven
Torgås’i asulas tuleb lõpuks 66 maanteelt vasakule maha teele W1047 peale keerata. Mitte just, et tuleb, sest 66 viib samamoodi Norra, aga suurema ringiga. Mööda seda väikest maanteed saab lihtsalt otsem ja lõpuks saan ikkagi tagasi selle 66 tee Norrapoolsele jätkule. Kohe tuleb ka sild üle Väseterdälälveni ehk siis Västerdali jõe
Norra piiril pole kedagi ega midagi peale sildi, et sisenetakse uude riiki. Ainult, et teekate muutub kohe märgatavalt kehvemaks.
Vaikselt liigun kõrvalteedelt tagasi suurema maantee poole. Mingi mõõga ja pasunaga tegelane keset ringteed maanteel E25
Brumunddali linnakese juures jääb vasakule teeserva maailma teiseks kõrgemaks peetav puidust ehitis Mjøstårnet ehk siis Mjøsi torn. 85,4 meetri kõrgune, 18 korruse ja 72 numbritoaga Wood Hotel by Frich’s. Maailma kõrgeim puithoone on aga 2022. aastal Wisconsinis Milwaukees asuv “Ascent MKE”, mis ehitati 86,56 meetri kõrguseks. Selle teema lõpetuseks veel üks huvitav seik. Jaapani ettevõte Sumitomo Forestry plaanib ehitada Tokyosse 350 meetri kõrguse ja 70-korruselise puidust pilvelõhkuja. See peaks valmima ettevõtte 350. aastapäevaks 2041. aastal. Loodetavasti saab näha.
Tee kulgeb jätkuvalt piki Norra suurima järve, 368 km2 suuruse Mjøsa, kallast. Aeg-ajalt saavad autojuhile osaks ka maalilised vaated sellele. Järve põhjatipus asetsebki esialgne eesmärk- Lillehammer
Olen plaaninudki teha teel ühe pikema peatuse ja seda just Lillehammeris. Kui poleks olnud taliolümpiat, siis vaevalt, et enamus inimesi sellest 30 000 elanikuga linnakesest üldse midagi kuulnud oleks.
Kesklinnas muidugi kõikjal tasuline parkimine. Kella viieni, hetkel aga kell neli. Pargin surnuaia tagaserva, kus muid autosid polegi ja jään lootma, et enne tasulise aja lõppu siia enam keegi trahvima ei viitsi tulla.
Ega see tasu ka teab mis suur ei ole, aga ennast kurssi viimisega, kuidas see täpselt ainult norra keelega varustatud masina abil käib, kaotaksin ilmselt parasjagu aega. Seega jään õnnele lootma.
Esmase asjana vaatangi kiriku üle ja selleks sisenen kirikuaeda. Tavaliste tagasihoidlike hauakivide kõrval on üksjagu ka omamoodi kunstiteoseid ja skulptuure
Mõni suursugusem kui teine
Lillehammeri 1882 aastal ehitatud kirik paistab silma muude hoonete keskel märkimisväärse suurusega.
Uks paistab lahti olevat ja siltki kutsub sisenema.
Juba tuleb eemalt ka proua, kes midagi kohalikus keeles seletab.
Taibates, et see mulle arusaamatuks jääb, läheme inglise keelele üle ja olen lahkesti kirikusse sisse palutud.
Vahetame mõned küsimused-vastused ja oleme muidu viisakad. Saan mõned soovitused, mida linnas veel vaadata ja kuhu minna. Ei hakka teda koormama teadmisega, et plaanin üsna kiirelt edasi liikuma hakata. Vaade orelile ja välisukse poole
Kiriku ümber on ka mõned mälestusskulptuurid. Leif Solberg oli Norra klassikaline helilooja ja organist
Kes aga see tegelane on? Selgub, et siit pärit ja Indias surnud Norra misjonär ja keeleteadlane Lars Olsen Skrefsrud, kes seal maal uskumatu ulatusega usutööd tegi.
See aga mingi keskaegne kilomeetripost, mis annab teada, et Nidarosi, mis oli tolleaegne nimi tänapäevase Trondheimi kohta, on jäänud veel 417 kilomeetrit.
Kiriku juurest sean sammud sinna poole, kuhu jääb minu arvates kesklinn. Ristmiku serval paikneva kujukese seletamisel aga jään küll hätta.
Hakkan liikuma mööda asjakohase nimega -Kirkegata – tänavat oletatavasti linna südame poole. Selle vana ja hetkel renoveeritava hoone praegune funktsioon on kultuurimaja: Kulturhuset Banken
Selles vanas raekoda meenutavas hoones paikneb aga üks kuulsamaid Lillehammeri restorane, Norra kööki pakkuv Hvelvet restaurant
Edasi tuleb kino. Millegipärast tuleb meelde sarnane asutus Mustamäel, “Kaja” oli nimeks tal vist
Selle kõrval on raamatukogu
Raamatukogu ees olev monument on pühendatud Norra kuninga Haakon Haakonssoni päästmisele. See lugu on Norra kontekstis niivõrd tähtis, et panen selle kohta leitud info siiagi lühidalt kirja.
Umbes aastal 1200 möllas Norras kodusõda. Erinevad rühmitused võitlesid oma pealike juhtimisel provintside ja kuningriigi ülemvõimu pärast. Birkebeinerite juht, kuningas Sverre, oli 1202. aastal oma surma ajaks vallutanud suurema osa riigist, kuid Vikenis ja kogu Oplandenes oli Bagleri rühmitusel kindlustused. Håkon Håkonsson sündis Østfoldis 1204. aasta kevadel. Tema isa Haakon Sverressøn suri samal aastal uusaastaööl ja Haakonist sai kohe sihtmärk bagleritele, kes tahtsid sellest võimalikust troonipärijast lahti saada. Ta tuli viia kuhugi turvalisse kohta ja mõned Birkebeinerid põgenesid lapsega kavatsusega viia ta oma sõbra, kuningas Inge juurde Nidarosesse. Nad jõudsid Hamarisse jõululaupäeval 1205 ja jätkasid teekonda Lillehammeri lähedal asuvasse väikesesse talusse, kus nad jõulude ajal varjusid. Kui nad uuesti teele asusid, ei julgenud nad valida tavapärast marsruuti läbi Gudbrandsdaleni ja reisisid hoopis üle mäe Østerdaleni. See oli keeruline teekond karmides ilmastikutingimustes. Kaks parimat suusatajat, Torstein Skevla ja Skjervald Skrukka, jätkasid teed lapsega, kes polnud veel kaheaastane, ja jõudsid turvaliselt Østerdaleni, kus talunikud neid hästi vastu võtsid ja neile põhja teed näitasid. Kaalul oli riigi tulevik ja nad kasutasid kogu oma julgust, jõudu ja tahtejõudu, et tagada lapse turvalisus, kellest nad lootsid saada Norra kuningaks. Håkon Håkonssonist sai kuningas ja ta lõpetas kodusõjad. Tema valitsusajal nautis riik oma kuldset keskaega.
„Birkebeinerrennet” ehk „Birkebeineri suusavõistlus” on Norra traditsioonilisim murdmaasuusavõistlus, mis toimub igal aastal Renast Lillehammerisse. Seda on peetud alates 1932. aastast ja see mälestab Birkebeineri lojalistide reisi 1206. aastal, et päästa Norra troonile pretendeeriv imik Håkon Håkonsson. Kõik osalejad kannavad kaasas vähemalt 3,5 kg kaaluvat seljakotti, mis sümboliseerib tollal üheaastase kuninga kaalu. Norralaste suhe talve, mägede ja murdmaasuusatamisega on muutnud selle suusavõistluse väga populaarseks.
Edasi toimub hargnemine, paremale läheb Nymosvingeni tänav. Nurga peale jääb hoiukassa hoone. Keeran siin otsa ringi, kuna tundub, et edasi liiguksin juba äärelinna suunas.
Järgnevalt jalutan kesklinnana tunduva piirkonna läbi.
Eriti suur see ei paista olevat, koosnedes peaasjalikult ühest kohvikute ja suveniiripoodide ning butiikidega palistatud tänavast, Storgatanist.
Rahvast on üksjagu, aga enamus tunduvad kohalikud, ma mõtlen skandinaavlased. Värvilist rahvast kohtab üllatuslikult üksikuid.
Lillehammeri esimese linnapea, Ludvig Wiese (1792-1853) skulptuur. Wiese valiti Lillehammeri esimeseks linnapeaks 1838. aastal ja teda peetakse traditsiooniliselt, kuid ekslikult, Lillehammeri asutajaks, hoolimata tema tähtsusest linna arengus. Ta oli linnapea kuni 1843. aastani.
Läbi kesklinna voolab ka väike Mesna nime kandev jõeke
Vett paistab hetkel vähevõitu olevat. Seda hämmastavam on info, mis selle jõe kohta leian. Ajalooliselt olla Mesna jõgi olnud Lillehammeri elanike jaoks keskne ressurss. 19. sajandi keskel oli see kohaliku tööstuse jaoks eluliselt tähtis. Jõe võimas vool käitanud kallastele rajatud saeveskeid, viljaveskeid ja hiljem tekstiilivabrikuid(!) See ergutas majanduskasvu ja pidevalt kasvavat rahvaarvu Lillehammeris. Piki jõekaldaid aga on tänapäeval võimalik sooritada erineva pikkuse ja raskusega matku. Saan aru, et kuskil on ka hulgaliselt koski ja jugasid ning palju muud silmailu. Minu plaanidesse need seekord ei mahu.
Elvekata tänav. See korsten ilmselt siis kuuluski mõnele jõeäärsele tööstusele
Skulptuur-mälestusmärk Taanis sündinud norra kirjanikule Sigrid Undsetile (20. mai 1882 Kalundborg, Taani – 10. juuni 1949 Lillehammer, Norra). 1928. aastal pälvis Nobeli kirjandusauhinna. Ta on kirjutanud 36 teost, millest kuulsaim on romaanitriloogia “Kristiina Lauritsatütar”.
Liigun vaikselt tagasi auto poole. Läbi pargipuude paistab 1849 aastal avatud Lillehammeri keskkooli hoone.
Kooli ees on mälestussammas Ulrik Frederik Langele, mehele, kes oli nagu orkester. Aastatel 1849–1854 oli ta siin õpetaja ja kuni oma surmani 1878. aastal direktor. Ta valiti Norra parlamenti aastatel 1842 ja 1845, seejärel valiti ta veel kolm korda, aastatel 1854, 1857 ja 1859, Lillehammeri ja Hamari valimisringkonnast, kus ta töötas koolidirektorina. Lange oli Lillehammeri linnapea aastatel 1853, 1855 ja 1861–1863. Ta oli ka Lillehammeri Sparebanki (hoiupanga) direktor aastatel 1855–1861.
Koolimaja, koolidirektori skulptuur, kujud pargis ja kirikutorn on kõik täpselt ühes joones.
Büst pargis kuulub Carl Sofus Lumholtzile (23. aprill 1851 – 5. mai 1922), Norra maadeavastajale ja etnograafile, kes oli tuntud eelkõige oma põhjaliku välitöö ja etnograafiliste publikatsioonide poolest Austraalia ja Mehhiko põlisrahvaste kultuuride kohta. Kõige tähtsam info on ka postamendile graveeritud.
Park, läbi mille kiriku poole tagasi liigun, kannab nime Søndre Park
Pargis leiab ka mälestusmärgi pargi loojale ja muidu kohalikule aktivistile Nikolai Lauritz Hesselberg Grønstad’le (ka Nicolai) (sündinud Østre Totenis 16. veebruaril 1846, surnud Lillehammeris 20. juunil 1900).Ta oli sõjaväearst ja Lillehammeri ühiskondlikult aktiivne kodanik, kes töötas siin aastast1882 kuni surmani. 1895. aastal löödi ta Vasa ordu rüütliks . Kohalik ajaloolane G. F. Gunnersen kirjutas temast 1917. aastal järgmist: “Just tänu temale sai Lillehammer oma esimese, endiselt eraomandis oleva elektrijaama, panga- ja parteihooned, töölisakadeemia ja noorteühingu, kus ta sageli loenguid pidas!”. Järeltulijatele on Søndre park ja tema töö Sandvigi kollektsioonide säilitamisel Lillehammeris ilmselt kõige nähtavamad jäljed temast linnas.”
Otsustan tiiru natuke veel venitada ja liigun kirikust mööda Mjøsa järve poole. Üle selle viib sild – Vingnesbrua – Vingnesi asulasse
See ehitati 1934. aastal ja on 816 meetrit pikk (tol ajal riigi pikim), pikima sildaga 67 meetrit. Enne silda veeti inimesi ja kaupu paadiga. 22. aprillil 1940, umbes kell 04:00 õhkisid Norra insenersõdurid ühe sildaava (number 2 läänest) ja teised sildaavasid varisesid samaaegselt kokku. Plahvatus oli nii võimas, et aknaklaasid purunesid laias piirkonnas. Plahvatusega püüti Saksa sissetungi edasi lükata ja sild jäi pärast lahinguid mõneks ajaks selliseks. Mjøsa järv oli endiselt jäätunud ja sõdurid said üle jää kõndida. Saksa peavägi saabus Mjøsa järve idakaldale ega olnud sillast sõltuv. Sild ehitati uuesti üles ja võeti kasutusele 1941. aasta veebruaris. 2017. aasta märtsis otsustas Lillehammeri linnavolikogu, et sild suletakse autoliiklusele ja sellest saab alates 12. maist 2017 jalakäijate ja jalgratturite tee.
Edasi hakkan liikuma põhja suunas paralleelselt raudteega mööda Hougnersgate’t. Teeserva on majaomanikud oma üleliigse kraami pannud, puhuks, kui kellelgi äkki miskit sellist puudu. Minul kahjuks pole miskit puudu.
Viimase kohana siin linnas vaatan veel ka raudteejaama ja selle ümbruse üle.
Kunagistele olümpiamängudele viitab siin üldiselt üsna vähe asju. Üht-teist hoolikamal vaatlemisel ikka silma torkab
Kiri raudteejaamas
Perroonid
Jaamahoonete kompleks
Lähiaja väljumised
Vaksaliesine plats, kus, nagu sageli, väljuvad ka bussid
Kohustuslik holokausti mälestusmärk, olgugi, et juutidest ohvreid kogunes ilmasõja ajal siin ainult seitse. Palju kogu inimkaotused olid, pole välja toodud
Natukene ka moodsat kunsti
Selgitus on siin, ise ei viitsi sellega pead vaevata, pole kuidagi minu teema
Tagasiteel auto juurde hakkab Søndre pargis veel selline huvitav kompositsioon silma
Ilm on kogu päeva palav olnud, aga nüüd Lillehammerist piki jõeorgu edasi sõites tõuseb suisa 30 kraadi peale. Mis sest, et kohalik kell juba seitse läbi.
Järjekordne järv orus – Losna. Tegelikult on see osa Gudbrandsdalslågeni jõest, mis selles piirkonnas on nii lai ja kulgeb nii aeglaselt, et seda lõiku peetakse järveks. 9,84-ruutkilomeetrine järv on 11 kilomeetri pikkune ja asub 181 meetri kõrgusel merepinnast.
Siin veel üks vaade sellele samale jõgi/järvele
Endiselt maanteel E6
Teeservas väikesed Norra külakesed, valdavalt koos kirikuga. Pildil olev torn kuulub Fåvang kirke’le
Tee jätkub piki Gudbrandsdalslågeni jõe kallast
Selle kohta jagatakse ka avalikku infot.
Kui seni on Gudbrandsdalslågeni jõgi silma paistnud oma laiuse ja rahulikuma loomuga, siis Harpefossi küla juures läheb maantee üle sügava kanjoni, kus võib näha hoopis teistsugust jõge
Peatan auto Harpefossi hotelli juures, et mõned sammud kanjoni serval teha
Vaade on tõesti kena, vaevalt et pilt seda edasi suudab anda.
Teeserva jääb üks suurem puukirik, Kvami kirik ( Kvam kirke ). Teen väikse jalutuskäigu ja uurin ajalugu, mis teinekord, või mis teinekord, peaaegu alati on põnev.
Hetkel näha olev puidust ristikujulise kujuga kirik ehitati 1952. aastal
Kvami esimene kirik aga oli puidust püstpalkkirik , mis ehitati tõenäoliselt 13. sajandil. See kirik asus Gudbrandsdalslågeni jõe ääres Vikis, umbes 1,5 kilomeetrit praegusest kiriku asukohast ida pool. Vanast kirikust pole palju teada ja selle täpne asukoht on teadmata. On tõenäoline, et praegune tee- ja raudteeliin kulgeb üle vana kiriku asukoha, sest mõlema väljakaevamise ja ehitamise käigus leiti kirste
1700. aastate keskpaigaks oli selge, et kiriku asukoht tuleb teisaldada. Kirikut ümbritsev maa oli jõe läheduse tõttu märg ja pehme, mis tekitas kirikule probleeme haudadega. 1775. aastal andis kuningas loa ehitada uus kirik Røssumvollenisse Røssumi talu alla, umbes 1,5 kilomeetrit vanast kiriku asukohast läänes. Uus asukoht asus kasvava Kvami küla keskosas, mitte külast väljaspool. Kihelkond palkas uue kiriku peaehitajaks Per Korpbergeti. Uus hoone oli puitkarkassiga ristikujuline hoone kõrge võlvlagega. Uues kirikus oli ruumi umbes 300 inimesele (üsna sarnase disainiga kui praegusel kirikuhoonel). Uus kirik pühitseti sisse 28. augustil 1778. Pärast uue kiriku valmimist lammutati vana kirik.
XX. sajandiks vajas kirik renoveerimist. Torn oli viltu, põrand tuli välja vahetada, pingid ei olnud head ja esines muid probleeme. 1930. aastate lõpus koostati plaanid kiriku renoveerimiseks. Raha eraldati 1940. aasta talvel, kuid Teine maailmasõda nurjas plaanid ja asjad pandi ootele. 26. aprilli 1940. aasta õhtul süttis kirik põlema, arvatavasti Saksa granaadiheitja tagajärjel Saksa ja Briti vägede vahelise lahingu ajal. Kirik põles koos kogu sisustusega maani maha. Tulekahjus kannatas külas umbes 100 hoonet. Kiriku väike matusekabel jäi tulekahjust puutumata. Vanast kirikust on alles vaid väike kirikukell, tornikiiver ja uks.
Varsti pärast sõja lõppu 1945. aastal tehti plaane Kvami kiriku ümberehitamiseks. Uus kirik projekteeriti väga sarnaseks eelmise maha põlenud puidust ristikujulise hoonega, välja arvatud see, et selle orientatsiooni muudeti nii, et koor asub hoone põhjaotsas ja peasissekäik asub peatee ääres.
Kirik valmis 1952. aastal ja pühitseti sisse 12. oktoobril 1952.
Kiriku vastas üle maantee asub Kvami Rahupark
Siin toimus kaks ööpäeva kestnud Kvami lahing, mis oli siin Teise maailmasõja esimene suurem lahing. Mõlemal poolel osales 1500–2000 sõdurit.
Lahingute tulemusel põles maha 70 väikest ja suurt maja, sealhulgas eelnevalt jutuks olnud Kvami kirik aastast 1777. Hukkusid kolm tsiviilisikut, neli Norra sõdurit ja umbes 50 Briti sõdurit. Sakslased väidavad, et nende kaotused olid väikesed, kuid tõenäoliselt vähemalt sama suured kui brittidel. Tänapäeval puhkab Kvami kalmistul ühishauas 54 Briti sõdurit.
Täpsemalt siin toimunust on mõeldud ülevaadet andma selline üsna nirus seisukorras infotahvel.
Asi leidis kajastamist ka Postimehe 28 aprilli 1940. aasta väljaandes
Mälestusmärk piirkonna tsiviilohvritele. Mitte kunagi enam sõda on 80 aastat hiljem taas aktuaalne loosung
Veel üks nimesid täis sammas.
Nimed paistavad kohalikud olevat, aga kellele selline postament on püsti aetud, sotti ei saa
Norra suuremad teed paistavad kõik mingis etapis tasulised olevat. Summad ei tundu suured olevat, aga et on veel aega ja väikesed teed on alati põnevamad, siis keeran vahelduseks magistraalilt maha. Satun küll teatud mõttes vihma käest räästa alla, sest selgub, et ka suure teega paralleelselt kulgev väike tee on tasuline ja veel tükk maad kallim kah. Maksmine käib ilmselt kuidagi internetis, aga praegu sellega oma pead ei vaeva. Ja pole üldse välistatud, et välismaa numbrimärki kandev auto on teatud mõttes maksmisest vabastatud.
Kõige viimane lõik on tee nr 55
Kuigi sõites arutlesin, et täna võiks aega jääda mõlemale stardipaigale pilk peale heita, siis nii hästi ikkagi ei lähe. Viimased kaheksateist kilomeetrit maanteelt 55 maha Spiterstulenisse pöörates on auguline kruusatee ja selleks, et Juvasshytta’sse sõita, tuleks see maa kõik tagasi sõita.
Kokku on vahemaa kahe punkti vahel 35 km, edasi tagasi siis 70. Pole mõtet. Kõigele lisaks selgub sildilt teeserval enne tõkkepuud, et see tee on eratee ja ka tasuline. Kui lõpuks selgub, et tuleb maksma hakata, siis mitu korda seda teha pole samuti eriti tark.
Seda tasulise tee asja rõhutatakse kohe korduvate siltidega
Tee ise kulgeb piki mägijõekese – Visa – kallast. Jõe järgi on ka org oma nime saanud. Visdalen. Kolmkeelne infostend pajatab, millele siin võiks veel tähelepanu pöörata.
Tee ristub päris mitme vahutava mägiojakesega, mis oma veed Visa voogude kasvatamiseks viivad. Lund, mis selliseid jõekesi toidavad, paistab suurematel kõrgustel veel palju olevat. Ja ega ta enne uue tulekut päris ära ei jõua suladagi.
Spiterstulenis on kohal tohutul hulgal inimesi ja autosid. Viimaseid on suurusjärgus veerand tuhat.
Vaat et pooled on Rootsi numbrimärgiga. Ja muidugi norrakad ise ka. Edasi juba muud piirkonna riigid, pl, dk, d, fin. Leian veel ka ühe eesti auto.
Pargin auto pikka rivisse teiste vahele. Parkla on tasuline, 150 noki. Maksmine käib kas internetis või administraatori juures. Paljudel on tuuleklaasil kojamehe all ka roosa paberilipakas, mis meenutab mitte maksnutele seda kohustust. Otsustan selle asjaga tegelemise tulevikku lükata, hetkel on pakilisemaidki asju. Osa rahvast on jätnud autod enne parklat teeserva ja kämpitakse mitmel pool mujalgi. Lisaks on siin võimalus tuba või majakest üürida. Paistab, et töötab ka kohvik. Olukorraga kurssi viimiseks võtan ette ringkäigu lähemasse ümbrusesse peaeesmärgiga tuvastada raja algus, et siis hommikul ei peaks ekslema hakkama.
Kuna mäkke ronimine on ilmselt siiasaabunute põhieesmärk, siis on ka mitmeid selle teemalisi infotahvleid. Tegelikult on siin võimalikke marsruute tohutult. Kokku 26-st üle 2000 meetri kõrgusest tipust saab Spiterstulenist päevareisidel ronida tervelt 17-le. Marsruudid Galdhøpiggeni (3-4 tundi) ja Glittertindi (4-5 tundi) saab hea ilmaga ohutult läbida ka ilma giidita. Teised 2000 meetri kõrgused tipud, mille loomulikuks alguspunktiks on Spiterstulen, on Skarstind (5-6 tundi), Styggehø (3-4 tundi), Uradalstind (3-4 tundi), Heilstugutindene (4-5 tundi), Memurutindene (4-5 tundi), Leirhøe (3-4 tundi) ja Surtningssue (6-7 tundi). Ajahinnangud kehtivad ainult tõusu kohta, tagasitee võtab tavaliselt poole vähem aega. Kuigi minu puhul see päris paika ei pea, sest jalad ja eriti põlved saavad hoopis rohkem vatti.Spiterstuleni ümbritsevat maastikku iseloomustavad liustikud ning iga päev korraldatakse giidiga ekskursioone kuulsale Eventyrisenile Svelnosbreenil. Giidiga saab kaasa ka jäänaelad ja köied.
Natuke ammutan erinevatelt infotahvlitelt teavet ka selle koha kohta siin. Spiterstulen asub 1100 meetri kõrgusel merepinnast ja oli algselt Sulheimi perekonnale kuulunud suvine mägitalu.
1836. aastal laiendati seda suvetalu külaliste majutamiseks ning paljude põlvkondade jooksul on seda laiendatud, arendatud ja kaasajastatud.
Ajalooline iseloom ja hõng on siiski säilinud mitme väikese ja suure majaga traditsioonilise taluhoovi ümber.
Kokku peaks siin olema oma 220 voodikohta. Turismihooaeg kestab siin 1. märtsist kuni umbes 15. oktoobrini.
Kompleksist möödas, saab viib sillake Visa teisele kaldale.
Vaade sillalt allavoolu
ja vaade sillalt ülesvoolu
Ja selliselt paistab turismikompleks üle jõe vaadatuna
Kõigi märkide järgi siit edasi minnes peakski see laudtee moodi rada, mida mööda on väga ebamugav astuda (nagu näha, siis käiaksegi valdavalt selle kõrval, sest lauad on lahti) sujuvalt mäenõlval üle minema tippu ronimise teeks.
Paistab, et nii ongi. Enne tõusu pööran ringi. Vaade kompleksile ja ümbritsevale laagrile avaneb selline. Nüüd peab tagasi minema, midagi sööma ja ilu- ning terviseunele suikuma.
Ringkäigult tagasi, kraamin oma kaasa võetud kraami lagedale, et suppi keetma hakata. Taaskord saan ennast kiruda, et olen kaasa võtnud järele proovimata asju.
Nimelt uus gaasipliit ei sobi ühe kaasas oleva ballooniga kokku. Laseb gaasi pahinaga läbi, tuuni kuidas tahad. Teise ballooniga on asi natuke parem ja saab supi ikka keema.
Kõht täis, kraamin oma magamiskoha laiali. See tähendab, et lasen tagaistme seljatoe alla ja rullin kaasavõetud 10 sentimeetrit paksu poroloonmadratsi lahti. Padi ja magamiskott ka valmis ja juba võibki põhku pugeda. Päev on pikk olnud ja vast saab ruttu magama jääda.
Päike tõuseb juba pool viis, seega hiljemalt neli oleks mõistlik vist liikuma hakata. Poole kaheteistkümne paiku üritangi magama jääda, äratuse aga panen poole neljaks. Eks siis vaatab, mis olukord väljas valitseb. Hetkel on mäe kohal küll üsna tume pilveke..
Ärkan just enne alarmi, 3.26.
Mõningaid inimesi on liikumas näha, aga keegi pole sellise moega, et hakkaks kohe mäkke minema. See on üsna üllatav, arvasin, et enne päikesetõusu käib siin agar sebimine. Pole suutnud otsustada, kas võtan seljakoti, vöökoti või ei võta midagi. Pärast pisikest mõttepausi otsustan ikkagi seljakoti kasuks. Pabistaja nagu ma olen, äkki on ikka vaja. Panen sinna 1,5 l veepudeli, liitrise keefiri, kolm banaani, šokolaadibatoone ja pärast lühikest isekeskis arupidamist ka pikkade varrukatega flanellpluusi. Et äkki hakkab külm. Etteruttavalt võiks öelda, et toon sama komplekti puutumatult tagasi, ainult banaanid sõin ära ja vett jõin ka paar lonksu. Sellisele ronimisele pole küll mingit mõtet seljakotti kaasa vedada, kuigi enamus seda teeb. Isegi paarikaupa liikujatel on tavaliselt igal oma. Joogivett leiab rajal piisavalt, seega, kui peopesast ei taha juua, siis võib väikest pudelit või kruusi taskus kaasa vedada.
Liikuma hakkan 3.54. Väljas on juba piisavalt valge ja vabalt oleks veel varemgi võinud minema hakata.
Aga samas on piisav uni samuti asjakohane. Nagu tavaliselt, võtan kohe liiga suure hoo üles ja siis on võhm väljas. Ühtlase tempo leidmine võtab aega. Mõnda aega toimetan uhkes üksinduses, siis aga märkan, et tullakse järgi. Algul kaks ja siis kohe paistab veel kaks. Ja mõne aja pärast näen ka eespool kahte kogu ronimas. Seega polnud ikkagi esimene startija. Rada on valdavalt lihtsalt suuremate või väiksemate kivide jada. Raja kõrval hakkab silma mitmeid õistaimi.
Üks tähelepanuväärsemaid selline käokinga meenutav lill
Käokinga kohalik nimetus on “tyrihjelm”, tõlkes härjakiiver. Pole päris täpselt sama lill, mis kodueestis aedades kasvab aga sarnane tundub küll olevat
Pärast poolt tundi sahmimist olen jõudnud nii kõrgele, et üle õla tuldud teele vaadates avaneb selline vaatepilt.
Mida kõrgemale tõus viib, seda vähem on taimestikku ja seda enam laiutab lihtsalt kivipõld. Raja tähistamiseks on kasutatud sellist T-tähe kujulist markeeringut. Kuna tegemist on üsna populaarse marsruudiga, siis enamasti on rada märgatav ka samblast puhaste kivide ja ronimiskeppide teravikest tekitatud kriimude põhjal
Sildike rajaserval annab teada, et asutakse rahvuspargis, aga miks siin drooni lennutada ei või, ei oska arvata. Natuke nagu põhjendamatu, keda see ikka segaks.
Pole ma siiski mäel kaugeltki üksi. Lisaks altpoolt järgnevatele tulijatele on siin üksjagu lambaid ringi uitamas. Territoorium, mis nende käsutuses on, paistab üüratu ja mismoodi neid kätte saab, kui on aeg villasteks sokkideks või šašlõkiks saada, jääb mõistatuseks.
Päikesetõusuga kohtun täpselt kell viis
Poole kuueks koosneb maastik ainult lumest ja kivistest lõikudest selle vahel
Lumelt leiab mitmesuguseid jälgi, ka käppade jäetud. Tõenäoliselt kuuluvad kõik sellised ronijatega kaasasolevatele koertele. Neid ikka hakkas silma.
Peale kaht ja poolt tundi vahet pidamata ronimist tunnen kerget iiveldust ja see nõuab pausi. Olen vist natuke üle pingutanud. Istun kivile toibuma.
Kohe möödub minust esimene paar ronijaid, keskkooliõpilaste mõõtu tüdrukud. T-särk, lühikesed püksid ja madalad jalanõud. Hüppavad nagu mägikitsed ja läinud nad ongi.
Varsti mööduvad nad ilmselt ka meist eespool liikuvast paarist. Just, kui otsustan edasi liikuma hakata, jõuab minuni järgmine ronija. Tervitame, aga tema jääb siiski maha.
07.10 jõuan esimesele kahest mäetipust, mis rajale jäävad, enne, kui põhieesmärk saab saavutatud. 2272 meetri kõrgusele Svellnose’le
Vaade lõuna suunas laiuvale lumisele orule
Edasi viib kivine rada natukene allapoole, olles kohati üsna ahtake ja võib-olla üks keerukamaid ronimisi kogu marsruudil. Ees paistab järgmine tipp – 2355 meetri kõrgune Keilhaus topp
Tagasivaade Keilhaus topp’ilt Svellnosele. Pildilt on näha tipust vasakult mööda lund kulgev rada. Tagasiteel seda kasutangi. Jääb ära üsna järsk ja kivine tõus ning marsruut saab tibake otsem.
Riietusega olen küll natuke puusse pannud, särk on jope all läbimärg nagu kalts ja lühikesed püksid poleks samuti paha teinud. Aga no kus ma pidin siis teadma, et nii soe on. Samas võimaliku kukkumise korral on riided ikkagi mingil määral kaitseks.
Liikumissuunast paremale avaneb vaade liustikule ja üle selle paistvale 1840 meetrit merepinnast asuvale ja seega Norra kõrgeimale järvele, Juvvatnet’le
Kui natuke sisse suumida, siis on näha ka sealt tulev rada, mida koos giidiga samuti siia mäele ronimiseks saab kasutada.
Keilhaus topp’lt edasi liikudes avaneb vaade viimasele tõusule enne sihtpunkti. Kaks tüdrukut on juba eespool liikunud paarist möödunud. Pole enam palju jäänud ja hakkan ennastki liigutama.
Mäe tippu jõuan täpselt kaheksaks.
Siin on ees neli inimest. Need, kes esimesena olid startinud, paistavad kohalike moodi, isa oma ca 10 aastase pojaga teevad parasjagu telefonireportaaži.
Paistab, et levi siis on. Tüdrukud puhkavad mägionni seina ääres istepingiks kujundatud lauajupil jalgu.
Varsti jõuab kohale meie sabas tulnud saksa keeles rääkiv paar. Teen tipule tiiru peale. Selline vaade avaneb nö. üle mäe, lääne poole
Siin aga pilk rohkem edelasse
Tipul on selline pikksilm koos selgitustega, mida mingis konkreetses suunas näha saab. Minu jaoks ei ütle ükski nendest mäetippudest suurt midagi ja seetõttu pole ka mõtet silmi punnitada.
Mäetipul on ka päris arvestatav mägionn, kui seda selliselt üldse nimetada võib. Nagu ma aru saan, siis mõne aja pärast saab seal sees suisa kohvikurõõme nautida
Hetkel aga annab silt uksel teada, et avamist peaks veel ootama. Huvitav, kas siis personal ronib ka iga päev siia üles ja õhtul jälle alla tagasi? Päris huvitav töölemineku marsruut.
Alla hakkan laskuma 8.20, just peale tüdrukuid, kes, tõsilugu, mööda lund kiiresti joostes allapoole liikusid. Proovin samuti mööda lund minna, päris hästi saab liikuda, aga lumi läheb saabastesse. Püksisäärte peale panemine aitab veidi. Üles tulles eelistasin, kui vähegi võimalik, lund vältida. Kivid tundusid kindlam pind olevat, lumi ikkagi libe ja võib ka sisse vajuda.
Vastu tulevaid ronijaid esialgu ei paista, aga ajapikku neid tuleb. Lumel liikumine nõudis natuke harjumist, aga kui tehnika omandatud, saab tõesti nobedasti. Surun kanna ette, nii, et see sügavamale lumme vajub ja niiviisi nagu astme tekitab. Vahest sellest ei piisa ja kipun allamäge libisema, aga tõsisemaid vahejuhtumeid pole. Õnnestub teha vasakult mööda lund ka üks otselõige ja vältida esimest mäetippu peale jalamilt tõusu. Ometigi juhtub üks enneolemata ja murettekitav asi. Nimelt kipub järsku parema jala reis ülemises kolmandikus seespoolt, või vähemasti nii mulle tundub, krampi kiskuma. Ei oska sellises olukorras muud teha, kui lasta jalal võimalikult pingevabalt rippuda ja oodata. Mõned koledad stsenaariumid läbi mõelnud, tundub, et kriis on selleks korraks möödas ja hakkan ettevaatlikult laskumist jätkama. Õnneks sedalaadi oht enam ei kummita.
Nüüd pressib vastu rahvast juba murdu. Suisa nagu exodus kohe.
Tegu on mõneti multikulti ettevõtmisega, sest teiste seas rühib mäkke ka vähemalt neli ülihästi päevitunud matkaselli. Lisaks on palju lapsi, mõni tundub vaevu esimese klassi õpilane olevat. Kui juba nii noor sellise mäe otsa suudab ronida, siis ainult suur lugupidamine, eriti nende vanematele, kes oma lapsi selliselt on kasvatada osanud. Üks eristuv rühm on veel, ühevanused noored, umbes keskkooli ealised, kes üsna suurte seltskondadena mäkke rühivad. Tublid.
Enamus ongi lühikeste pükste ja t-särgi väel, mõned suisa palja ülakehaga. Leidub siiski ka tõsises matkavarustuses tüüpe, mõnel veel üüratu seljakottki ligi. Võib oletada, et mõnel on ka ööbimisega retk ees. Saab siit ju mitmele poole edasi liikuda.
Umbes pooltel on kasutusel kepid. Ei oska mina nende kasutamist hinnata, minu arvates on nendest valdavalt rohkem tüli kui tulu. Käed peavad ka kogu aeg käima ja niiviisi kulub ju parasjagu lisaenergiat, mille tõttu võiks palju rutem ära väsida. Aga võib-olla mitte, mida mina ka tean. Lumel kõndides võiks neist siiski isegi abi olla.
Kui tõus käis minu jaoks kuidagi ootamatult kergelt, siis alla minek hakkab muret valmistama. Ei tule ega tule seda lõppu ja allapoole liikudes saavad jalad kõvasti põrutada. Eks omajagu süüd lasu ka kehakaalul, eriti selle üleliigsel osal. Nii muutubki viimases kolmandikus liikumine väga aeglaseks. Paar sammukest vaikselt külg ees ja taas pausike. Kella kümnest hakkab lõpuks finiš paistma aga tempo on piinavalt aeglane.
Üheteistkümneks on see laskumise piin läbi
Tagasi auto juures 11.10.
Rõõmustatakse mindki selle roosat karva paberilipakaga esiklaasil kojamehe all, mis meenutab, et parkimistasu ikka maksmata. Võtan selle siis ühes ja lähen resepsjonisse, nagu seda kohta siin nimetatakse, asja klaarima. Küsitakse, millal tulin ja kauaks jään. Vastuste põhjal koostatakse mulle arve 75 NOKi, mis on poole vähem, kui välja reklaamitud. Olin ju ka pool ööpäeva, seega tore on.
Asub siin avar ja mitmekülgselt sisustatud puhkeruum, seda muidugi mõista majutuse eest maksnud klientidele. Vaatan ringi ikka.
Vahepealne uitmõte Bergenisse sõita saab maha maetud ja võtan suuna Oslo peale, et sealtkaudu Västervikki sõita. Viimases vaja paar asja üle vaadata, aga see pole selle reisijutu teema. Teeserva on grupp mägironimishuvilisi lehmi tekkinud, kes ilmselt parasjagu mälumisega tegelevad ja seda ilmselt on mugavam külili asendis teha.
Veel pean peatumise vääriliseks teeserva unustatud vana saekaatrit. Paistab, et väärt tööstusrajatis on suisa poole päeva pealt kasutusest maha võetud, saeketaski veel küljes. Juurdlen, et mis laadi energiaallikas siin kasutusel võis olla.
Edasi otsustan liikuda mitte just kõige suuremaid trasse pidi ja algatuseks kulgen mööda maanteed 51. Üsna kitsas ja igasugu matkaautosid ja muid turiste on hulka rohkem, kui muretuks sõiduks kohane. Aga pole ka häda. Vaated on kenad. Pildil Vinstre järv sõidusuunast vasakul.
Toikad teeserval annavad aimu, et lumikate võib siin päris toekas olla. Ikka see maantee 51. Vahepeal saab mõne tiba vihma kah.
Norrale iseloomulikud mätaskatused on endiselt väga populaarsed. Selliseid maju näeb ikka paremal ja vasakul.
Enne pealinna läheb tee natuke avaramaks ja sirgemaks. Lisandub tunneleid.
Oslosse jõudes sajab vihma ja paar korda teedelabürindis valesti pööramise tõttu väikese linnaekskursiooni läbi teinud, sõidan edasi.
Homme õhtusele praamile jõudmiseks on täna vaja veel tublisti sõita.
Piiripunkt Rootsiga on siin täiesti olemas, erinevalt tulles mägedes läbitud piirist.
Mõlemal pool oma piirirajatised ja rohelised/punased koridorid. Kedagi näha küll pole ja autosid ei peatata.
Sõidan veel üksjagu ja ööbima jään lõpuks Karlstadi ja Kristinehamni vahele rohkem viimase lähedale parkla taha kujundatud piknikualale.
Hommikul seitsmest ajan kargu alla ja muu hulgas keedan kohvi.
Kristinehamnist väljasõidul ilutseb ringtee keskel selline massiivne sõukruvi. Ei saagi sotti, miks siin selline asi. Meri ju kaugel ja kuigi lähedal on suur järv, siis vaevalt et selliste “vintidega” alused sellel liiklevad. Tõenäoliselt on lähedal suurem tööstus.
Sarnane väljapanek tuleb varsti Degeforsi asulas. Siin aga on asi selgem. Nimelt on siin tööstuspiirkond ja juba vanast ajast rauatehas, mis praegu kuulub soomlaste Outokumpu oy-le. Ühe huvitava fakti leian veel. Nimelt 1870. aastatel emigreerus rühm Degerforsi piirkonna põliselanikke mingil põhjusel Uurali piirkonda. Mis neist seal edasi sai, pole aga teada.
Ühe pikema peatuse enne Västerviku plaanin samuti ette võtta. Tundub, et õige koht selleks on väike armas linnake Askersund. Pargin sissesõidul kiriku kõrvale jäävasse parklasse ja lähen jalutama. Kiriku endaga tutvumise jätan pärastiseks
Vaatamata sellele, et Rootsis loetakse linnaks üle 10 000 elanikuga asulat, siis Askersund on oma alla 4000 rahvaarvuga siiski linn. Seda pika ajaloo tõttu, kui juba aastal 1643 seda kohta linnaks kutsuma hakati. Vanu maju on ohtralt
Tänavad on võrdlemisi tühjad, ei tea, kas sellel on ka mingi roll kellaajal, mis parasjagu üheksa saamas.
Ilmselt olen jõudnud raekoja platsile, sest seda see punane hoone ilmselt on – raekoda ehk siis linnavalitsus, Askersund Rådhus
Linna keskel on veel vähemalt üks kirik. Sofia Magdalena kyrka. Võõrkeelte valdajad saavad siit palju infot, mina kahjuks jään jänni.
Teine silt on rohkem lakooniline ja üsna üheselt mõistetav. Kirik ehitati aastatel 1777–1780.
Kiriku ajaloo kohta kirjutatakse järgmist. Askersundi linnaks saamine 1643. aastal tähendas ka seda, et Askersundist sai oma pastoraat koos oma vikaariga. Linna koguduseliikmetel lubati algselt oma jumalateenistusi pidada koos kihelkonna või maakonna koguduseliikmetega, sest Askersundi kirik valmis alles 1651. aastal. See kirik oli üsna väike ja ehitatud puidust. See asus praeguse vana kalmistu loodenurgas väljakust veidi põhja pool. Pärast laastavat tulekahju 6. juunil 1776 muutusid koguduse jumalateenistuste pidamise tingimused. Kirik põles koos paljude teiste majadega täielikult maha.
Õnnetust pandi tähele ja see äratas kaastunnet nii Stockholmi õukonnas kui ka Göteborgi kodanluses. Askersund ei saanud loomulikult tulevikus ilma kirikuta hakkama ja juba 1778. aastal olid uue kiriku ehituse alustamiseks joonised valmis. Uue kiriku joonised oli koostanud Euroopa juhtivaid arhitekte Carl Fredrik Adelcrantz ning kuningas Gustav III oli projekti heaks kiitnud.
Nii ehituse kui ka restaureerimise ajal olla olnud üheks ideeks palgata töö tegemiseks linnast pärit käsitöölisi. Lisaks altari kohal olevale õlimaalile, mille tegi Askersundist pärit meister Falck ja mis kujutas Kristust ristil, võib mainida, et puuseppmeister Haldén valmistas esimese kantsli ja Askersundist pärit sepp kaks peent ukselukku, millest ühte võib näha tänapäevalgi põhjapoolse sissepääsu välisuksel.
Kirik on külastajatele avatud, seda aga alles kella kümnest. Hetkel alles napp üheksa ja seega jääb sees käimata
Kiriku poolt vaadates paremal asuv hoone on pastoraat
Teine täpselt samasugune hoone jääb ka sümmeetriliselt vasakule. Mis selles täpsemalt asub, ei ole selge, aga kannab see selliseid, ilmselt juba ehitamise ajast pärit kirjeid.
Ilmselt pärast dešifreerimist võiks rohkem aimu olla, millega tegu. Minul aga on praegu teine agenda ja asutan edasi liikuma.
Kohe kiriku kõrval paikneb veel üks tähelepanuväärne vana ehitis. Veetorn. Olla hiljaaegu korteriteks ümber ehitatud. Päris põnev.
Kiriku vahetus naabruses, natuke kirde suunas, on veel üks uhke vanem maja. Aastaarv ukse kohal annab teada aastast 1905, just siis kui Peterburgis revolutsiooni tehti. Mis maja see selline on, pole samuti kiirelt tuvastatav.
Tagasi liigun mööda paralleeltänavat Storgatanit
Pildil paistab linna lõunapoolne sissesõit ehk södra infarten ja selle taga teinegi kirik. Askersunds Landskyrka ehk Askersundi maakonna kirik. See saabki viimaseks külastatavaks objektiks enne edasi liikumist.
Sillal aga toimetavad võrguga kalapüüki ilmselt uusümberasujatest isa ja poeg. Võrgu silm on imepisikene ja nii ka kalad, mis juba kinni püütud jäävad umbes sõrmepikkuseks. Alammõõdust ilmselt poleks kohane rääkidagi. Ise aga oli duo väga rahul.
Maakonnakiriku ajalugu on üsna sarnane linna kiriku omaga. Ainult hoone on vanem
Siingi oli eelmine kirikuhoone keskajal ehitatud puukirik, mis põles 1661. aastal välgulöögist süttides maha.
Praegune kirik ehitati aastatel 1664–1670 Jean de la Vallée ja Erik Dahlberghi jooniste järgi ning selle pühitses sisse 24. aprillil 1670 piiskop Erik Gabrielsson Emporagrius . Kirik on ehitatud tellistest ja selle katus on kaetud osaliselt sindlitega.
Kohe kiriku kõrval on kohaliku mõisniku ja linnaametniku üsna omapärane haud. Kui see ikka on haud. Aga mis ta muu ikka olla saab.
Ka selle kiriku uksed on õigel ajal õiges kohas olevatele huvilistele avatud
Ei saa küll täie kindlusega seda väita ja pole ka mingeid allikmaterjale leidnud, aga selle pildi põhjal saab küll väita, et see hoone on olnud mingil ajal üsna kõvasti kannatada saanud. Võib leida täiesti eriilmeliselt laotud seinte osi. Meenub hiljaaegu Saksamaal nähtud kirikud, mida peale Ilmasõja ajal puruks pommitamist oli taastatud. Need nägid täpselt samasugused kirjud välja. Siin aga seda sõda ei peetud, ilmselt siis saab olla tegu näiteks Põhjasõjaga.
Kolm kella, mis varem kutsusid teenistusse kiriku ees asuvast kellatornist, ripuvad nüüd tornis.
Kirikuaias on üsna palju kalmusid
Mõni natuke ekstravagantsem kui teine. Või mine võta kinni, mis plats see siin selline on
Mõnel hauakivil ilutseb viisnurk. Mis värk sellega toona oli, kes seda teaks? Selle mõtisklusega käivitan auto ja panen ajama.
Elektrijaam Linköpingu juures
Kurjakuulutava ilmega tüdruk Linköpingust väljuva suuna ringtee keskel.
Vaatamata varasele liikuma hakkamisele jääb Västervikus toimetamiseks napp tunnike. Tegelikult jääks ka rohkem aega, aga kuna Kapellskäri sõita ikkagi tükk maad, oma 400 km., ja õhtune Stockholm jääb ka teele, siis tahan ikkagi varuga sõita. Õnneks on see aeg piisav.
Norrtälje on pisike linnake 20 km Kapellskärist Stockholmi poole. On siit ju palju kordi möödutud, aga minnes on alati kiire ja tulles tavaliselt samuti. Täna on see päev, kus on sobivasti tunnike, et sisse põigata ja vaadata, millega tegu. On ju asulal vanust palju ja ka ajalugu pole mitte üksluine. Enne veel aga teen kiire söögipausi, et jaksaks kõndida.
Linna sissesõidul võtab külastajat vastu selline tõsine blindaaž, et kellelgi ei tuleks mitte mõttessegi linna üle võtta. Nali naljaks, aga millal ja mis põhjusel selline asi siia rajatud on? Kui mahti saan, uurin välja.
Asula tekkeloo saaks kokku võtta lühidalt järgmiselt. Nimi kirjutati 1298. aastal kujul Telgium ja 1409. aastal kujul Norra Tælgha . “need, kes elavad sisselõike ääres”, ehk siis “pika lahe ääres”. Juba 13. sajandil olevat Norrtäljevikenis olnud kaubapunkt. Järgmise kahe sajandi jooksul määrati hiliskeskaegne Tällie küla Uppsala katedraalile peapiiskopi toidulaua vajadusteks. Norra Tällie linna asutas kuningas Gustav II Adolf 1622. aastal, nagu ka mitu teist linna, pärast Kolmekümneaastase sõja puhkemist. Lisaks määras Gustav II Adolf Norrtälje vintpüssivabriku jaoks Norrtäljeåni põhjaküljel asuva Björnö mõisale kuuluva maatüki . Et meelitada Saksa relvaseppi tehasesse elama, pakkus kuningas neile käsitöölistele algselt ka kodakondsust koos õigusega väliskaubanduseks. Need hilisemad õigused võeti aga 1636. aastal ära. Seetõttu oli Norrtälje areng üsna tagasihoidlik ja linn jäi kogu suurvõimu perioodi vältel üsna tagasihoidlikuks turu- ja kalurilinnaks. Arvatakse, et 17. sajandi lõpus oli linna elanikke umbes 600, 1702. aastal oli linnas väidetavalt 200 maja.
Auto saab kenasti parkida ühte kesklinna tasulistest parklatest.
Tasuline aeg on 9-18, seega veel pool tunnikest. Jään lootma, et äkki viimasel minutil ikka enam ei kiusata ja lähen jalutama. Liigun piki ühte kesksetest tänavatest – Tullportsgatan’it
Kuumalaine, puhkuste aeg ja ilus ilm on inimesed tänavatele toonud. Nende seas ka ohtralt pruuni 50 varjundit. Jalgrattad on valdavalt lukus. Pildil Raekoda
ja siin turuplats – stora torget – Raekoja ees
Samas sihis edasi liikudes muutub tänava nimi Posthusgataniks. Kuskil võiks siis postkontor olla.
Varsti jõuan punkti, kus Norrtälje jõgi läheb üle Norrtälje merelaheks. Paistab, et siia jääb noobel uuselamurajoon. Pildil olev aurulaev S/S Norrtelje on siin sildunud alates 28. juulist 1968. Laev ehitati 1900. aastal Norrtelje ångfartyg AB- le ja on opereerinud mitmel liinil, sealhulgas Ahvenamaale. Praegu peaks restoranina pensionipõlve pidama.
Päris meri on siit oma paarikümne kilomeetri kaugusel, aga ometigi tungib pikalt sisemaale selline kitsas lahesopp
Lahe lõunakaldale jääv Societeteparken on oma 3,5 hektari suuruse pindalaga Norrtälje keskosa suurim park. 1860. aastatel oli siin veel soolaadne ala, mida kutsuti kassimereks ja kuhu ladestati lähedalasuva tööstuse jäätmeid. See muutus, kui Norrtäljest sai mereäärne kuurort, mille erialaks olid tervisesaunad. 1862. aastal ehitati seltsimaja pargi sissepääsust ida poole, kus tänapäeval asub Båtsmani kvartal. Peahoones peeti mitmesuguseid üritusi ja koosolekuid. Viimane suurem suplushooaeg toimus 1940. aastal, just peale Talvesõja lõppu Soomes ja seejärel maja lammutati 1945. aastal. Seega suure sõja ajal hoiti natuke madalamet profiili. Väike infotahvlike ka selle kohta, kahjuks küll rootsi keeles ainult.
Ainuke praegu veel avatud olevatest kauplustest, mis klientide puudust ei tunne, on see:
Vedelikke kulub palavaga, teadagi, palju ja juba ära töötanud jooki ei häbeneta üsna avalikult vastu planku välja lasta. Näen seda oma lühikese ringi ajal korduvalt. Vabakasvatuse vili ilmselt.
Kui tavaliselt on sellist mõõtu asulas mitu vana kirikut, siis silmapaistvaid on siin ainult üks – lakoonilise nimega Norrtälje kyrka
Maakivist ja kiltkivist katusega kirik on ehitatud 1724-1726.
See aga pole esimene siinses asukohas olev kirikuhoone Eelmine kandis nime Mariakyrkan ja see ehitati millalgi 17. sajandi esimesel poolel . Kiriku täpset ehituskuupäeva ei teata, kuna peaaegu kõik dokumendid koos kirikuga hävisid leekides 19. augustil 1719. Seejärel põletasid Vene väed suurema osa Norrtäljest maha . Kiriku ehituse kohta on teada, et kellatorn valmis 1634. aastal ja et kiriku ehitustööd pidid sel ajal juba käima.
Uksed on pärani ja saab sisse ka piiluda.
Parasjagu on keegi oreli kallal ja tundub et improviseerib.
Kuulamas aga pole hingelistki. Ja ausalt öeldes, pillimees peab veel palju harjutama, et teda kuulama tuldaks.
Selliste vanade kirikute ümber on tavaliselt hulganisti üsna põnevaid isikuid maetud ja neile ka märkimisväärseid ausambaid püstitatud. Siin neid eriti palju pole, aga mõned ikka. Taas on ka üks viisnurk kivil. Huvitav, mida tollal sellega sümboliseeriti?
Kiriku juurest liigun otse lääne suunda piki asjakohase nimega Kyrkogatanit. Teele jääb kõrgepingeisolaatorit meenutava välisilmega taies, ilmselt miskit pidi purskkaev või midagi sellist.
Kohaliku Hoiupanga hoone küljes olev Rootsi skulptori Lena Bodil Margareta Lervik’u “Mathilda Sofia” (1999). Kes iganes see selline siis ka pole.
Päris südalinna piirkonnas Norrtälje jõekese põhjakaldal on veel üks kena väike park – Zetterstenska parken.
Kiri parki tutvustaval tahvlikesel annab muu hulgas teada, et siin asus 20. sajandi algul saeveski, mis saagis puitu palkidest, mis olid siia Lommareni ja Norrtäljeani väinade kaudu ujutatud. Veel 1911. aastal tegi linnavolikogu enamus ettepaneku arendada kogu siinne Sågbacken tööstuspiirkonnaks. Raudtee lähedus ja elektrijaama võimsus tegid selle koha väga sobivaks tööstuslikuks otstarbeks. Plaane aga ei rakendatud kunagi ja paistab, et hea oligi.
Jõgi, mis linna nime kannab ja otse selle keskelt läbi voolab, eriti muljetavaldav ja veerohke ei ole.
Sellele vaatamata võiks siit suisa forelli püüda, jõesilmust ja muudest vähemtähtsatest kaladest rääkimata. Seda vähemalt teoorias, mida allolev stend kajastab.
Jõekese kaldapeale jääb Iraani päritolu kunstniku Raha Rastifardi teos „ Hamnars hjärta “ ehk sadamate süda. See kannab ruunikirja, mis on võetud Norrtälje piirkonna ruunikividelt. Teos püstitati 2022. aastal, kui Norrtälje tähistas oma 400. aastapäeva ja on austusavaldus Norrtälje viikingiaja ajaloole.
Norrtälje linnapiirkonnast ei ole tegelikult viikingiajastu leide. Vanimad jäänused, mille arheoloogid Norrtälje linnast on leidnud, pärinevad 16. sajandi lõpust. Tänavanimed, avalik park (Ruriku auks) ja aiakaunistused linna eravillade kruntidel rõhutavad aga Norrtälje linna vanimat ajalugu viikingiaegse sadamana.
Siin pargi veerel on veel üks hoone, mis esmapilgul võiks kirik olla. Hetkel aga paistab, et siin tegutseb hoopis aeroobikastuudio
Linna keskel kõrgendikul on sidemast.
ja selle kõrval huvitav madal ja jäme torn. Jõuan veel ka sinna minna ja lisan sammu. Ilmselgelt geograafiast initsieeritult kutsutakse piirkonda Lõunamägedeks
Just mäe jalamile jääb vanasse tehasehoonesse tehtud tööstusmuuseum Phytagoras.
Ei tea millest selline nimi. Kui kellelgi aadressi vaja, siis palun, siin see on.
Kui aga natuke asja uurida, saab selgeks, mis siin toimus ja toimub. Ettevõte, mille ruumides täna asub muuseum, asutati 1898. aastal nime all Verkstads AB Pythagoras (Pythagorase Mehaanikatöökoda Ltd.), algselt mehaaniliste kalkulaatorite tootmiseks , millest tulenes nimi Kreeka matemaatiku ja filosoofi Pythagorase järgi . Need plaanid aga ebaõnnestusid ja tehas hakkas tootma lukke , messingist küünlajalgu ja elektriseadmeid, hiljem aga juba sisepõlemismootoreid.
Pärast pankrotti 1927. aastal reorganiseeriti ettevõte nimeks Nya AB Pythagoras (Uus Pythagoras OÜ). Uus pankrot järgnes suure depressiooni ajal 1933. aastal, kuid ettevõte reorganiseeriti uuesti. Alates 1957. aastast ja edasi vähendati uute omanike juhtimisel tootmist järk-järgult.
Tehast ähvardas 1980. aastate alguses lammutamine, kuid kohalike entusiastide rühm päästis selle. Tänapäeval on Pythagorase mootoritehas tunnustatud kui üks väärtuslikumaid tööstuspärandi mälestisi Rootsis. Pythagorase mehaanikatöökoja muuseum kuulub Pythagorase mootoritehase sihtasutusele, mis haldab seda koostöös toetusgrupiga Pythagoras Vänner (Pythagorase sõbrad).
Osa väljapanekut on ka hoovi peal laiali, aga aknast sisse piiludes on näha, et põnevam kraam on ikka sees.
Igatahes on muuseum hetkel suletud, aga tasuks kunagi külastamist küll. Millal täpselt seda teha saaks, saab aimu siit:
Jäme torn mäe otsas on suletud, aga selle küljest laskuks justkui veepargi veetoru. Mis siin täpsemalt toimub, jääb ajapuudusel välja selgitamata.
Ümbruses on päris mitu huvitavat piknikukohta, aga millegipärast pole need populaarsed.
Ei paista aitavat ka olukorda mitmekesistavad skulptuurid
Vaja natuke ronida ju ka nendeni.
Üle linna aga saab hea panoraamse ülevaate.
Infostendilt saab aimu, milline vaade avanes siit mäelt aastal 1864. Siis polnud veel sadamat ja laevad olid ankrus eemal lahel. Mõningad hooned sellest ajast on säilinud ja vaadeldavad tänapäevalgi.
Sellega lühike linnatuur oma otsad kokku ka tõmbab. Kindlasti oleks siin veel nii üht kui teist vaadata, aga seekord on aeg läbi
Sadamasse Kapellskäris jõuan poole seitsme paiku ja kohe jutiga otse laevale. Et ilm on kena, saab siin aega välistekkidel veeta. Kohe siitsamast mööduvad ka Stockholmi suunal liikuvad laevad.
Väljumine jääb päikeseloojanguga ühte aega ja pakub tüünel merel lummavaid vaatepilte.
Hommikul enne kolmveerand kaheksat randume juba Paldiski Lõunasadamas. Ilm on endiselt suurepärane ja tõotab nii ka jätkuda
