Türgis auto järel. Gagauusia, Moldaavia, Ukraina ja muud. Märts/aprill 2023

Auto kolmekuune tolli poolt lubatud Türgis viibimise periood hakkab läbi saama ja vaja on seoses sellega midagi ette võtta. Sobivasti hakkab otse Tallinnast Antalyasse lendama Sunexpressi nimeline lennuettevõte. Esimene reis toimus 28 ja mina nüüd 30 märtsil teise lennu pardal. Väljalennu aeg on küll ebamugav, 04.25, aga see-eest saab hommikul vara kohe asjatama hakata.

Poole kolme paiku öösel on lennujaam kaunis inimtühi. Keset ööd, 4.25, ongi ainult üks väljalend – Antalya. Kohvrite järgi otsustades on enamus reisijad puhkusele suundujad. Kuigi, ei suuda aru saada, mida kõike need inimesed endaga kaasa veavad, selleks et puhata. Annan oma seljakoti ka ära, sest selles asuv stabikakont ja õlifilter võivad turvakontrollis tarbetut erutust esile kutsuda. Muud midagi mul kaasas polegi.

Kaubandus/teenindusasutused on peaaegu kõik kinni, ainult üks kohvik ongi avatud. Mõne aja pärast tehakse ka kohe peale turvakontrolli asuv suurem pood lahti. Jätsin autohoiustajale mõeldud kingi ostmise lennujaama peale ja pean nüüd pettuma. Kodumaist kraami võiks tunduvalt rohkem olla, tehakse ju Kaleviski suurepäraseid kommikarpe näiteks. Ei tea, kui palju mingi Toblerone maksab, et nende šokolaadi kogu maailm täis on, aga seda ju kingituseks ei osta.

Lennuk saab enam-vähem täis, aga mitte pilgeni. Minu reas jääb üks iste vabaks ja vahetan oma vahekäigu poolse koha akna alla. Siin saab vähemasti üritada natuke magada. Ja sihtpunktile lähenemisel ka aknast välja vaadata.

Kõik kulgeb graafikukohaselt. Lennujaamas oma seljakotti ootama asudes vaatan, et üks kahtlaselt tuttav tüüp on samal lennul olnud. Minu kahtlused osutuvad tõeks, tegu on tõepoolest vana tuttava Rainiga, keda pole küll palju aastaid juba näinud, aga kes endiselt näeb väga hea välja.

Kunagi tegime koos mõned põnevad reisid, mainida võiks Bangladeshi, Nepaali, Indiat ja ka automatka Põhja-Venemaal eesmärgiga jõuda Salehardi, mis tookordsel katsel küll veel ei õnnestunud. Seekord on ta tulnud siia nädalavahetuseks golfi mängima ja saan temale vastu tulnud transpordiga lennujaama territooriumilt välja sõita, et siis suurelt teelt juba mõni soodsam transport vaadata, millega auto juurde saaks ja samaaegselt ka sõbraga juttu puhuda. Maad autoni minna on ca 15 kilomeetrit. Omapäi jäänud, tellin Uberiga takso, mis peaks loetud minutitega saabuma. Aga siis juhtub midagi kummalist, miski sööb mu telefoni akut, mis lennujaamas oli veel ligi 50 %, siis nüüd on langenud 20-ni ja seejärel koheselt lülitub telefon välja. Lähen küll lähedalasuvasse poodi, kus saan panna telefoni laadima, aga selle taksoga on ilmselt kõik. Pean siiski ootama vähemalt niipalju, et telefonis oleks piisavalt voolu kohale jõudes autovõtmete kättesaamiseks tehtava kõne jaoks. Hiljem vaatan, et uber on selle nalja eest 10 liiri ehk 49 senti kasseerinud.

Lähedal üle tee on ka taksopeatuse moodi koht, kuid pole vaja isegi nii kaugele minna. Siinsamas tanklas on taksosid küll ja selgub, et hind tuleb sama mis Uberigagi, seega saan ühega neist liikuma.

Kohale jõudes näen üle aia, et auto on saanud paar kuud väga mõnusates tingimustes puhata. Seisab teine seal paremal aianurgas

Ainuke silmaga nähtav muutus on natuke tossu esimene parem rehv. Aga õnneks mitte nii hullusti, et ei saaks esimesse tanklasse pumpama sõita. Akule klemm peale ja auto käib poolest pöördest! Ka tankla ei ole kaugemal kui pool kilomeetrit, kus kohalik tanklatöötaja usinasti rehvi õhku juurde laseb.

Kojusõiduplaan ei ole seekord seotud kiirteel ennast täpiks sõitmisega vaid rahulikumas tempos kulgemisega koos peatumistega, kui selleks põhjust tundub olevat. Sellise kavaga varustatult hakkan liikuma mööda maanteed D400 esialgu suisa Antalyast lõuna poole piki Vahemere rannikut. Tegemist on üsna mägise ja kaljuse piirkonnaga. Kuigi tee on rohkem kohaliku tähtsusega maantee, siis sellegi poolest on leitud vahendeid nii mõnegi tunneli rajamiseks

Kõrgematel tippudel on veel lund üksjagu ja ega madalamalgi ülearu soe ei ole. Temperatuur jääb nii 15 kraadi kanti

Türklased on valdavalt islamiusku rahvas, kuigi mitte alati pole seda igapäevaelus märgatagi. Küll aga tuletab seda tõika meelde sakraalehitiste rohkus. Pildi Suur Kumluca mošee – Büyük Kumluca Camii

Vaatamata mitte veel suvistele temperatuuridele on siin, Kumluca linnas, nii kaugel lõunas ja mere lähedal siiski piisavalt soe, et puud oleksid juba lehte läinud

Meri tundub ahvatlev ja türkiissinine, aga kindlasti mitte väga soe.

Tee kulgebki päris suures osas rannajoont kopeerides ja vahest üsna merepiirini laskudes

Möödun Beymeleki asula juures omapärasest laguunist- kitsa kanaliga merega ühenduses olevast merelahest. Käin jalgu sirutamas ja uudistamas.

Paistab, et kaladele selline merelaht meeldib ja see annab võimaluse neid ilmselt üsna edukalt siin ka kinni püüda. Vastav rakendus torkab laguuni keskel silma

Vool on veekogu suure merega ühendavas kanalis päris tugev. Ei tea, millest see tingitud võiks olla, ilmselt voolab siia laguuni ka mõni jõgi sisse, sest minuteada Vahemeres tõus-mõõn praktiliselt puuduvad

Peale ümber laguuni kulgemist suundub tee mõneks ajaks sisemaa poole, et siis lühildase nimega linnakese- Kas – juures taas mere äärde välja jõuda. Nimetatud linna bussijaam jääb ka teeserva

Tee kulgeb kohati kaunis kõrgel ja pakub ilusaid vaateid Vahemerele

Siis aga laskub päris veepinna tasemele

Skulptuur Kas’ist väljasõidul

Kuigi enamus kaldaalast on järsk ja kaljune, jääb siiski piisavalt ruumi ka väikestele rannaaladele. Alloleval pildil on Kaputaş Plajı ehk siis Kaputaşe rand

Pargin auto ära ja viskan pilgu peale

Selleks, et randa kasutada paistavad olevat ranged eeskirjad

Väikeseid juhiseid saab ka ümbruskonna kohta

Skulptuurid Kinik’is

See Türgi osa, mis jääb Antalyast läände ja ulatub poolsaarekujuliselt Vahemerre, on muistne Lüükia. Teada on palju antiikseid asulakohti ja linnu. Ühte tähelepanuväärsemat nendest, UNESCO Maailmapärandi hulka kuuluvat Xanthost lähengi uudistama. Peamiselt seetõttu, et see jääb sobivasti minu marsruudi lähedusse. Aga, nagu siltki teeservas teada annab, pole see kaugeltki ainuke selle nimekirja objekt siin riigis

Natuke lähemas vaates ka.

Päris niisama neid vanu varemeid vaadata ei saa, peab pileti ostma

Kaardiga maksta ei saa, ainult sularahas ja ostu jääb meenutama selline paberitükk. Hind on ka välja toodud

Millega tegu, saab lugeda kakskeelsetelt infotahvlitelt. Siinsetel kõrgendikel asunud linn oli Lüükialaste ning hiljem pärslaste, kreeklaste ja roomlaste, kes järjepanu linna vallutasid, kultuuri- ja kaubanduskeskus.

Trooja sõja kangelasi ning Lüükia juhte Glaucust ja Sarpedoni , Xanthose asutajat, kirjeldatakse Iliases kui troojalaste liitlasi. Samas tekstis kannab Achilleuse surematu rääkiv hobune nime Xanthos .

Xanthose akropol pärineb 8. sajandist. eKr. Linna mainivad arvukad Vana-Kreeka ja Rooma kirjanikud ning Strabon märgib, et Xanthos on Lüükia suurim linn.

Jätan auto teeserva ja asun siis piletiga lunastatud vaatlemisõigust kasutama

Juba autoaknast paistis silma tee äärde jääv teater, või õigupoolest see, mis tänapäevaks sellest järgi on. Ja paistab ju, et seda on üksjagu

Eriti, kui on tegemist nii vana ehitusega, kui see siin. Nimelt alustati algset 2200 inimesele mõeldud meelelahutusasutuse ehitust 2 sajandil e.m.a. Aastal 141 m.a.j. see esialgne ehitus hävis maavärinas ja ehitati täiesti uus gladiaatorite võitluseks igati sobiv ehitis

Siinsamas kõrval on 480-470 e.m.a. ehitatud Harpy Monument, mis tegelikult peidab enda all hauakambrit

Päris täpselt ei saa sotti, kelle hauakamber seal all on, aga eks see juhtus ju ammu ka. Räägitakse kellestki Kubernisest, kes hukkus Salamise lahingus aastal 479 e.m.a. aga mine sa võta kinni, kas see just nii oli, Kuna selle mehe näol oli tegemist Xhantuse kuberneriga, siis tekib mõte nime sarnasusest ametikohaga,

Kõrgendikult paistva vaate täidavad kasvuhooned. Neid on nii kaugele kui silm seletab ja kõikjal, kus pinnamaad vähegi lubab neid paigutada

Kõrgendikel siin aga on neid vanade hoonete jäänuseid ikka üksjagu ohtrasti

Isegi mosaiikide fragmendid mitme tuhande aasta tagusest ajast on väga muljetavaldavad

Samuti on hea tervise juures paljud kividele graveeritud mustrid

Kõrgendiku jalamilt voolab läbi Xanthose jõgi, Pärsia sissetungi ajal kutsuti jõge Sirbeks, mis tähendab “kollast”, nagu kreeka sõna “xanthos”. Seda sellepärast, et jõe vesi tundub pinnase tõttu kollakas. Kreeka legend räägib, et jõgi tekkis Leto sünnipiinadest , kelle Letoonis asuv tempel asub jõe läänekaldal, mõni km siit lõuna pool.

Kevad on siin juba täies hoos

Tundub, et veevarustuse ja kanalisatsiooniga oli selles linnas kõik korras

Torud läbi puhuda ja töötaksid praegugi

Palju peamurdmist on mul sellega, et kuidas nad ikkagi paar aastatuhandet + tagasi neid kivist poste nii perfektselt ümmarguseks said. Kaalu on neil ju ka omajagu, suurematel kindlasti tonnidega

Rääkimata sellest, milliste jõududega neid ehituskive paika tõsteti.

Selliste võlvkaarte ladumise oskustega inimesi vaevalt et tänapäeval enam leiab. Kui, siis veel teoreetikuid

Veel üks märkimisväärne 425-400 a. e.m.a, ehitatud kivist sammas hauakambri kohal. Kunagi 11m kõrguseni küündinud Lüükia printsi Kherei kuju kandnud sammas on tihedalt täis kirjutatud

Natuke tänapäevast kiviraidumise kunsti ka

Liigun teisele poole maanteed jääva linnaosa poole. Siin on näide antiikaja linnatänavast – Decumanusest

Selle äärde on välja pandud ilmselt väljakaevamistel leitud eraldiseisvad kivist objektid

Enamus neist kannavad ka mingeid kirjasid

Tänav ise aga on sümmeetrilistest looduskividest ja suurepärase ehituskvaliteediga. Mitme tuhande aasta jooksul mitte ühtegi auku!

Veel näiteid eraldiseisvatest ehitusdetailidest

Inimkujutised muidu üksluise posti otsas

Katedraal, või siis see, mis sellest järel

Kogu objektiga tutvumine võttis umbes tunni, aga tegelikult peaks natuke rohkem aega varuma. Maailma asjade üle mõtisklemiseks oleks siin päris hea taust. Vähemalt praegusel ajahetkel. Millalgi turismi tipphooajal ilmselt enam mitte.

Liigun edasi. Taas torkab silma, kui palju on Lukoili tanklaid. Pildil vastav jaam Uğurlu linnas

Aeg-ajalt on teeservas kohalike kaupmeeste kodukootud toodangut müüa. Ühes sellises teen peatuse, et osta granaatõunaekstrakti. Lootsin saada head ja odavalt. Odavalt küll ei saanud, aga kvaliteedi üle ei oska ise otsustada, spetsialistid on kodus ja küll nemad juba oma hinnangu annavad. Maksta saan kaardiga

Lisaks hoidistele on ka mitmesugust värsket kraami, peaasjalikult tsitruselisi

Teeservas Zeytinalani asulas asuv Cami mošee

Veel üks teeäärne mošee, seekord minu kasutatava D400 ja paremale suunduva ja Karaböğürtlen’i viiva tee ristis

Aeg on tankima minna

Tanklapoes saab lisaks kütuse eest tasumisele ka kõhutäiteks näiteks kotitäie seeni kaasa osta. Paistavad sellised kohalikud versioonid mürklitest või kevadkogritsatest.

Türgis paistab olevat väga populaarne kasutusest maas lennukitesse restorane teha. Minutit viistankimisest peale Kızılyaka asulat jääb üks selline – Işıldak Uçak Park Restaurant – paremat kätt teeserva. Selliste objektide puhul tuleb alati ette küsimus, kuidas nad siia kohale on toodud.?

Tänaõhtuse ööbimiskoha vaatan üsna mägises piirkonnas enne Izmiri linna

31 märts.

Hommikul on aknad jääs ja temperatuur -1. Aga edasi liikudes ja päikese tõustes olukord kiiresti muutub. Izmiri juurde jõuan kaheksa paiku

Üllatuslikult liiklus väga tihe ei ole. Ega ma kesklinna ei tiku ka, sõidan mööda suurt magistraali linnast ümber

Linn kasvab ja uued linnaosad jäävad juba ka linnast mööduvast ringteest ida poole. Bornova linnaosa

Siia jäävad valdavalt uusehitised. Pildil Izmiri haigla

Maantee Izmirist põhja, E67,on kaasaegne kiirtee. Mägedest on otse läbi mindud. Sisenemine 320 m pikkusesse Bayrakli tunnelisse

Veel tunneleid. 1009 m pikkune Buruncuki tunnel

Kuna teede-tunnelite ehitamine on kallis lõbu, tuleb nende kasutajalka natuke kukrut kergitada,

Kohalike reeglite järgi paistab, et sellist koormat kinnitama ei pea. Ilmselt on piisavalt raske, küll püsib ise paigal!

Järjekordne lennuk teeservas enne Burhaniye asulat. Seekord küll mitte restoran

Selle vastas aga Atatürki monument

Burhaniye ise aga sümpaatne ja vaikne väikelinn

Varsti on paremal näha aga hoopis tõsisemat lennukit. Taaskord on tegu kohvikuga – Uçak kafe.

Jõuan juba mõistatama hakata, kuidas selline kolakas siia sai, aga vastus on seekord lihtne. Üle tee jääb Balikesir Koca Seyiti lennujaam, peamiselt kohalike lende teenindav, aga mõned lennud lähevad siit ka Saksamaale. Ju siis jäi mõni lennuk üle.

Türgis teadupärast valimised lähenemas ja seda on näha ka tänavapildis. Siin reklaamib ennast käsi südamel ja nägu naerul riigi praegune president Erdogan

Lääne-Türgis on linnad silmatorkavalt kaasaegsemad kui Kurdistani aladel riigi idaosas

Uutes linnaosades on palju avarust ja ka heakord ei jäta soovida. Pildil Türgi oliivipealinn Edremit

Teen ühel mäeharjal jalasirutuspeatuse. Paistab, et siin on sedasama teinud ka maa patrioodid, vaevalt, et puude külge lippude kinnitamine just riiklik poliitika on.

Kui avalik ruum on Türgis saadud väga viisakaks ja viksiks, mis puudutab igasugu prügistamist, siis teeservades ja metsa all on pilt hoopis nukram. Kõikvõimaliku plastikusodi, mis ei mõtlegi ära mädaneda, on tohututes kogustes.

Mitmel pool võib siin märgata hajusalt kasvamas ja just õitsemist lõpetavaid kobarhüatsinte, keerulise süstemaatika ja paljude lähedaste liikidega lilli perekonnast Muscari, mis tuttavad ka Eesti aedadest

Xanthosest palju kuulsamgi veel on Trooja. Kes siis Trooja hobust ei teaks, sellega on seoses palju kõnekäändegi, rääkimata viiruste nimedest ja muust. Aga et see muistne linn asub just siin tänapäeva Türgi territooriumil, on minu jaoks väikest viisi üllatus. Kuigi ei ole selle peale otseselt mõelnud, siis arvaks, et see äkki kuskil Kreekas või Itaalias võiks olla

Aga sõita siit läbi ilma paigaga tutvust tegemata oleks äärmiselt rumal.

Ilmselt siia ei tulda lihtsalt mööda sõites vaid paljuski ka just eesmärgina. Ja nagu ikka, üritatakse selle paelt ka natuke teenida. Auto parkiminegi tasuline

Rääkimata külastustasust. Saadaval on mitmeid erinevaid pileteid, aga ühe inimese lihtpilet läheb maksma 100 liiri. Maksta saab kaardiga

Kogu väljapanekut kajastatakse kakskeelsetel infotahvlitel

Kohe esimese asjana hakkabki silma linna nii kuulsaks teinud eksponaat trooja hobune, mida siin ilmselt taasluua soovitakse, ei taha uskuda, et tegu võiks olla originaali restaureerimisega. Sest sellega seotud sündmused toimusid juba aastal 1184 e.m.a. Trooja sõja ajal

Ja muidugi on siin suveniiripood, kus kõikvõimaliku muu nänni seas ka standardsed tassid ja külmkapimagnetid saadaval. Õnneks olen selliste asjade ostmisest üle saanud.

Esimene väljapanek on pithose aed. Pithoseks nimetati neid suuri savist anumaid, milledes vanasti hoiti vedelike nagu õli või vein, aga ka muud, näiteks teravilja. Samuti kasutati neid meretranspordil. Tegu on mitmeski mõttes hiiglaslike anumatega – kõrgust inimese jagu ja nö. täismass suurematel küündis kahe tonnini

Üle tee jääb suur väljapanek erinevatest sammaste jäänustest. Taas kerkib üles minu jaoks küsimus, kuidas ikkagi nendel aegadel suudeti need kivist silindrid nii ideaalselt ümmarguse ristlõikega teha.

Mälestuskivi siin väljakaevamisi alustanud Saksamaa Tübingeni ülikooli Trooja Fondile ja sellega seotud inimestele

Lisaks ajaloolis-arheoloogilisele väljapanekule üritatakse siin inimesi harida ka dendroloogiliselt. See tähendab siin kasvavatele puudele-põõsastele liiginimede lisamist. Kuna raagus puud pole väga silmatorkavate liigitunnustega ega ka suurem asi vaatepilt, siis vaid mõned näited.

Põldjalakas (Ulmus minor), türgi keeles karaağaç, mis siinmail on ka väga levinud kohanimi.

See aga siinmail ilmselt levinuim puuliik, vähemalt kultuurtaimena, oliivipuu (Olea europaea), kohalikus keeles zeytin, mis peaks tähistama ka selle puu vilja, oliivi

Neljatolmukaline tamarisk (Tamarix tetrandra), on ka meil kasvatatav kevadeti ohtrate roosakate õitega kaetud ilupõõsas

Vaade linnamäelt ümbritsevale maastikule, mis niipalju kui mina infotahvlitelt sotti sain, oli antiikajal veel meri

Mõnedel ehituskividel on muistsed ornamendid säilinud väga ehedatena

Üsna linna keskele jääb minu arusaamise järgi savist või siis isegi kuivanud mudast tehtud tellistest ehitis, mis ilmselt sademete laastava mõju eest on kaetud katusega. Infotahvel peab seda II ja III Trooja ( ca 2550-2200 e.m.a.) tsitadelli 4 meetri kõrguse välismüüri osaks

Põletatud mudatellised pole isegi nii tugevad, et vastu pidada kaevurherilaste rünnakutele, kes müüri üsna auguliseks on puurinud, seega kaitsev katus ilmastiku mõjude eest on täiesti omal kohal

Paistab, et väljakaevamiste käigus on lisaks müüridele välja tulnud ka mitmeid esemeid.

I Trooja (ca 2920 e.m.a) kaitsemüür. Päris aukartustäratav, viis tuhat aastat vana. Tuhat aastat on inimkonna ajaloos ikka pikk aeg, mõelda vaid, mis toimus kasvõi meie aladel tuhat aastat tagasi. Aga viis tuhat aastat? Ja enne seda toimusid ju ka veel sündmused. Ilmselt on nii pika ajahorisondi taha vaatamine seotud suurte raskustega

Aga mõned asjad tõenäoliselt tuhandete aastatega pole muutunud. Kilpkonn näiteks. Loivab siin vaikselt ringi ja keegi temast eriti ei hooli. Kiired ja massilised muutused maakera faunas on ilmselt viimase paarisaja aasta teema. Kuigi mis puudutab suuri jahiloomi, siis algasid muutused kohe kui inimkond kasvas ja õppis edukalt küttima. Mammuteid näiteks

Sellel suhteliselt hallil ja mitte midagi ütleval pildil peaks olema eraldi tähistatud kõik erinevad Trooja kultuurikihid alates ca 3000 a. e-m-a kuni nii 500 a. m.a.j.

Seda seletab lahti selline infotahvel

Kaev, ehitatud umbes 300 aastat enne meie aega ja taastatud 1994 aastal

II Trooja kaitsevalli kaldtee. Paekivist kaitsevall ise oli umbes 330 meetrit pikk, 4 meetrit paks ja piiras sisehoovi ligikaudse pindalaga 8800 m2.

Kreeka ja Rooma aegadel oli Trooja tähtis usukeskus. Siin on pühakoja varemed ajajärgust kaheksas sajand enne meie aega

Teater, mida Vanas-Kreekas ja Roomas kutsuti kui odeion. Istekohti umbes 1700-2100

Taamal näha eelpool kirjeldatud katusealune mudatellistest müürile

Peale kilpkonna on siin veel üks loomake. üsna meie oravale sarnane tegelane

Oma ringkäigu lõpetan kirdebastioni juures, mis on osa tugevatest VI Trooja kaitserajatistest ja näeb veel vägagi tugev välja

Siia kõrvale jäi ka VIII-IX Trooja perioodil ehitatud Suur Teater, mis mahutas 8000 pealtvaatajat ja mis on tänapäeval ainult osaliselt välja kaevatud.

Troojaga lõpetanud, otsustan ikkagi ennist teeserva jäänud muuseumi ka üle vaadata. Muuseumi juures on tore autoparkla, autodel on kindlasti meeldiv sellises rohelises privaatsuses oma omanikke oodata

Ligipääs muuseumile maanteelt. Siin katuse all on juba esimesed eksponaadid

Sissejuhatavad laused müüril…

Kuskil olen hiljaaegu, täpsemalt eile ja Xhantose juures, kokku puutunud piletikassa esisel lesivate koertega. Kuna Trooja on ikka kangem kraam, siis on siin ka koeri rohkem. Aga piletite ostuga olen alt läinud. Nii varemete kui muuseumi ühiskülastuspilet oleks kokku maksnud 150, aga nüüd pean siin uuesti 100 pileti lunastama.

Esimesed väljapanekud on juba õues müüri sees klaasi taga

aga ka niisama teeservas maas

selleks on mitmed suurepäraselt töödeldud ehitusdetailid

Siin aga on kunstniku nägemus II Troojast. Seda kinnitab pildi allkiri, mis on teravas vastuolus pildi kõrval oleva kirjaga IV-V Trooja

Selle pildi allkiri aga räägib I Troojast

See skeem selgitab erinevate ajastute Troojat läbilõike varal

Muuseumihoone sees olev esimene väljapanek on hoopis kaasaegne kunst

ja nii ebaotstarbekat muuseumiruumi kasutust pole enne näinudki

Aga ju on tegemist kohalike arvates seda vääriva tegelasega

Kohale on tassitud hulk eelajaloolisi anumaid, millest juba ka enne juttu oli

Kuna piirkonna ajalugu on vähemalt 5000 aastat vana ja kogu ala on tihedalt asustatud olnud, siis on ka selle pika perioodi kohta tohutult materjali kogunenud. Kogu väljapanekut ümber jutustada pole mõtet, lihtsalt illustratsiooniks mõned ülesvõtted

Klaasanumad esimese aastatuhande algusest. Uskumatu, et juba kaks tuhat aastat tagasi tehti selliseid asju

Mündid, osa juba perioodist e.m.a.

Ajalugu on lahti kirjutatud paljude arheoloogiliste leidude baasil. Kahjuks on minu tutvumine kirjapanekuga kaugelt liiga pealiskaudne, et aru saada, kas tegu on ka erapooletu hinnanguga või on kuidagi tegu kallutatud tekstiga. Sest Türgi riik on siinmail siiski üsna lühiajaliselt ajaloolisel skaalal ja minuteada on vähemalt mitteametlikul tasandil Kreeka kindlasti paljusid territooriume oma ajalooliseks asualaks pidamas. Midagi a la Petserimaa?

Vahelduseks veel natuke kaasaegset kunsti

2018 aastal avatud muuseumihoone on neljakandiline neljakorruseline betoonehitis, mis on kaetud väljast roostevärvi metalliga ja mille ehitusmaksumus oli 8 miljonit USD.

Otomani Impeeriumi ametlikul loal siin väljakaevamisi teinud sakslased viisid kaasa 8833 ühikut leitud aardeid, peaasjalikult väärismetallidest esemed, olles selle eest maksnud ka kompensatsiooni. Leiud olid välja pandud Berliini muuseumis, kust need peale WWII lõppu aga kadunud olid. Välja ilmusid nimetatud aarded alles aastal 1993 ja seda Moskva Puškini muuseumist ja Ermitaažist.. Venemaa peab neid sõjasaagiks ja mingit tagastamist ei plaani, siin saab näha ainult mõningaid fotosid nendest.

Teine osa välismaal asuvatest Trooja aaretest tuli välja Pennsylvania Ülikooli Arheoloogia ja antropoloogia muuseumist aastal 1966. Peale teaduslikku uurimist ja veendumust, et need kuldesemed on ikka siit pärit, tagastatigi need siia, kuhu nad kuuluvad.

Selline see muuseumi üldilme on

Muuseumist lahkudes sõidan läbi Çıplaki külakese.

Tegu paistab olevat kuidagi eriliselt üles vuntsitud näidisasulaga mis kannab tiitlit “Ethno village”

Tänavapildis tähendab see peaasjalikult kunstipäraselt kujundatud aknaluuke

aga ka lihtsalt mitmesuguseid maalinguid avalikus ruumis

Vastavat arvamust kinnitab ka suur reklaamtahvel külakese keskel

Parasjagu on järjekordse palvuse aeg ja osa rahvast suundub küla keskel asuvasse mošeesse

Kella kahe paiku hakkan jõudma Çanakkale lähistele. Tee kulgeb nüüd Dardanellide väina idakallast pidi

Mõnes kohas on väin eriti kitsas. Kogu Musta mere liiklus peab aga just nendest kitsastest piludest läbi sõitma

Suur mošeekompleks teeservas

Uued elamurajoonid teeservas Çanakkale eeslinnas

Omapärase arhitektuuriga konverentsikeskus – İÇDAŞ Kongre Merkezi.

Varsti hakkab paistma ka sild üle Dardanellide, ametlikus keeles 1915 Çanakkale sild. Tegu on värske ehitisega, avatud on see alla aasta. Arvasin, et 1915 tähistab mingit sillaga seotud pikkusmõõtu. Aga aastaarv “1915” ametlikus Türgi nimes tähistab hoopis Osmanite mereväe võitu Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa mereväe vastu Esimese maailmasõja ajal. Üsna kummaline seos.

Sellegipoolest on oma 2023 meetriga tegu maailma pikima rippsillaga. Silla kogupikkuseks on 4608 meetrit ja sellega on ta ka konkurentsitult pikim sild Türgis. Rekordeid on veelgi. Tornide kõrguse, 334 meetrit, poolest on sild samuti kõrgeim Türgis, Silla kõrguse. 72,8 m, poolest on tegu maailmas teisel kohal oleva sillaga. Kogu see rekorditesadu maksis tellijale 2,5 miljardit eurot. Kena kopikas.

Kindlasti pole selliste rekordsildade ehitamiseks kellelgi raha just ülearu ja nii proovitaksegi kasutajatelt mingit raha tagasi saada.

Maskeeritud on see aga kiirteemaksu sildi alla. Pileti saab alles peale sillaületust, aga kiirteele minemist ei saa ka kuidagi vältida.

Tee on küll hea, aga ka kaunis liiklusvaene. Enamik autodest paistab liiklevat paralleelsel ilmselt tasuta teel. mis samuti tundub päris liigeldav. Sellise koormusega kulub sillaehitusraha kokku saamiseks ikka väga pikk aeg.

Mereäärselt tasandikult

Mis Te arvate, kuidas on Kreeka türgi keeles? Õige, Yunanistan!

Viimases asulas enne piiri, Ipsalas, tangin autot, kuna eeldatavasti maksab kütus Kreekas oluliselt rohkem

Nagu juba siinkandi piiridel kombeks, hakkab veokate järjekord ammu enne piiripunkti

Türgi-Kreeka piirile jõuan 16.30. Ees on ca 25 sõiduautot. Vaatamata sellele, et töötab ainult üks kiosk kolmest, järjekord siiski liigub.

Tahapoole aga hakkab järjekord kiiremini kasvama kui eest ära jõutakse menetleda

Umbes tunni aja pärast saabub minu järjekord.

Sama kioski esimeses aknas tehakse pilti ja saab templi passi, teises aga ilmselt vormistatakse auto riigist välja. Tüüp küsib, kas mina olen Toomas ja saades jaatava vastuse, ongi sellega protseduur läbi.

Territooriumilt väljasõidul on veel üks tõkkepuu

Siin peatab veel üks ametnik, kes soovib pagasnikusse vaadata. Ma pole kindel, kas selle ukse üldse lahti saangi, aga näe saan. Ei ole seal huvitavat vaatamist ühti ja võingi edasi liikuda. Kahe riigi vaheliseks piiriks on 480 km pikkune Maritsa eht türgipäraselt Meriç’i jõgi.

Sillale sõitu valvab relvastatud sõjaväelane ja silla keskel on mõlema riigi poolt pandud paar piirivalvurit karistust kandma. Kuidas muidu saab nimetada teenistust ruutmeetrises putkas konutamise kohta?

17.35 võtan juba koha sisse Kreeka piirijärjekorras, mis paistab mõnevõrra lühem olevat ja sellest järelduvalt ka kiiremini liigub.

Piirirajatis ise tundub, eriti peale üsna uhket Türgi kompleksi, kaunikesti väike, vana ja väsinud olevat.

Saab kasutada kaarditaksofoni ja tegeleda mingite usurituaalidega. Rada viimase atribuutika juurde hakkab rohtuma ja objekt ise kipub lagunema

Aga see-eest on siinne toimetamine efektiivsem. Veerandtunniga olen jõudnud kontrolli, mis vältab ainult hetke. Peale passikontrolli sõidan edasi tollikontrolli putka juurde, aga siin on kõik luugid kinni. Olengi Kreekas.

Läbitud marsruut Türgis näeb välja järgmiselt

Bulgaariani on ca 120 km sõitu põhja suunas. Alguses kulgen mööda maanteed E90

Edasi aga pööran paremale E85 peale ja tee hakkab kulgema paralleelselt jõega, mis on ka riigipiiriks. Vahest on ka väiksemaid asulaid. Saint Paraskevi Ortodoksi kirik Provatonases

Jõuan mõelda, et tee on nii lähedal piirile, suisa vahepeal mööda jõe kallast, aga piirivalvureid pole näha. Teen mõne aja pärast peatuse, et pildistada pildistamise keelu märki ja natuke jalgu sirutada.

Selleks keeran teelt paremale, üle paralleelselt kulgeva raudtee, mis üldilme ja relsside järgi otsustades on ka kasutusel

Ei kulu rohkem kui mõni minut ja platsis on sõjaväedžiip, mingi laiguline amfiibauto suure propelleriga taga ja tagatipuks tuleb veel ka politsei. Seletan siis, et pissipeatus ja muud midagi. Vaatavad veel passi ka ja siis on mõistus otsas, mida minuga peale hakata. Nihelen vaikselt autosse ja sõidan minema.

Mõnda aega sõitnud, keeran vahelduseks maanteelt maha ja sõidan läbi Orestiada linna.

Tegemist on Kreeka kõige kirdepoolseima, põhjapoolseima ja uusima linnaga, millel elanikke ca 20000. Asutasid selle Kreeka põgenikud Edirnest pärast Lausanne’i lepingut aastal 1923 , kui Türgi ja Kreeka vahel toimus rahvastikuvahetus, mille käigus Evrose jõgi sai uueks piiriks kahe riigi vahel. Edirne linn aga jäi idapoole jõge ja loovutati Türgile. 1500 aastat kreeka õigeusku seal piirkonnas oli lõppenud.

Orestaiadasse aga on ohtralt uusi kirikuid ehitatud. Saints Theodori Holy Orthodox Metropolitan Church

Hakkab juba hämarduma ja seepärast kiirustan edasi, pilte teen nö. sõidu pealt, seega kompositsioonis tekib ilmselt vajakajäämisi. Neitsi Uinumise kirik

Piirile lähenemisel loojub päike lääne suunal asuva mäetipu taha ja loob kauni värvide mängu. Pilt annab ainult aimu.

Peale viimaseid asulaid on tee tühi, autosid ei liigu

Paremal voolab endiselt piirijõgi Maritsa, mis nüüd on mõnda aega ka piiriks Bulgaariaga, enne kui loode suunas sisemaale suundub. Üle jõeoru aga paistab Bulgaaria- Türgi piiripunkti eel seisvate veoautode järjekord kenasti kätte. See on see sama piiriületuskoht, mida kaudu eelmise aasta eelviimasel päeval Türki sisenesime

Piirile jõuan 19.40. Kreekast väljumisel autosid pole.

Esimeses kioskis istuvad kaks naist, ei teagi, mis nende tööülesanne võiks olla. Minu nad igatahes saadavad järgmisse, politseiniku juurde. See isegi ei viitsi mu passi uurida, vaatab lihtsalt, et mul dokumendid olemas ja lubab edasi sõita. Kahe piiri vahel on ka kauplus, mis vanadel aegadel oli ilmselt nö. duty free shop, aga kuna nüüd Euroopa Liidus enam sellist poodi olla ei saa, siis on sellest alles jäänud lihtsalt free shop

Bulgaaria kontroll on teisel pool piirioja. Õieti ei saagi aru, kas siin isegi oja on, sild vähemasti tundub olevat

Teega paralleelselt kulgeb ühest riigist teise ka raudtee. Huvitav, kas ta ka praegu toimib ja eriti põnev oleks ajalugu teada saada, oli siin ju nö. idabloki piir ja mida siin nõukogude ajal mööda seda raudteed liigutati, kui liigutati.

Bulgaaria piiripunkt on suurem ja annab aimu, et kunagi on siin piiritoimingutesse täie tõsidusega suhtutud

Aga ega praegu siingi kaua aega kulu, küsitakse ainult, et kuhu lähen. Ja edasi juba “dobre dozli”

Võtan suuna Burgase peale Musta mere rannikul. Selles sihis mingeid magistraale ei lähe ja nii hakkangi liikuma väiksemaid ja väikeseid teid mööda. Kümnest õhtul tekib järsku tunne, et vaja puhkama minna. Juhtub see varsti peale maantee nr 7 ületamist.

Parasjagu kena metsavahe ka. Tähed taevas ja puha. Mõeldud tehtud..

1. aprill tervitab hommikul linnulauluga noores tammemetsas. Ja see pole mingi nali. Pealt seitset saan liikuma. Kohe algab ka Burgasi oblast, nagu nad siin ise oma administratiivüksusi nimetavad

Sredets, 9000 elanikuga väikelinn.

Huvitav on märkida, et Antarktikas Smithi saarel asuv Sredets Point on oma nime saanud selle linna järgi.

Selle piirkonna ajalugu ulatub väga kaugele tagasi. Rooma kindlus Kaleto, mis asub praegusest Sredetsist 2 km edelas, ehitati 5. sajandi lõpus ja kuuenda sajandi alguses pKr

Tosin kilomeetrit edasi jääb vasakule Debelti asula ja selle juurde juba rohkem külastamist väärt antiikne asula Deultum või teisti ka Develtos

Kui Debelti ajalugu on rohkem seotud sündmustega Vene-Türgi sõdade ajal 19 sajandil, siis Deultumi sündmused algasid tiba varem, nii seitsmendal sajandil e.m.a. Tee äärde jääb ka muuseum, mis ilmselt pühapäeva varajast kellaaega arvestades on kinni

Vaatamata piirkonna eelajaloolisusele on tee ääres kaunis kaasaegne relvastus.

Kuigi muuseum on kinni, ei ole ühtki takistust, mis keelaks väljakaevamiste tulemusel maapõuest nähtavale tulnud linna varemeid uudistamast. Tutvustavad sildid on küll päikesest pleekinud ja infot saada pole neilt eriti võimalik

Ilmselt väljakaevamistel maa seest tulnud varemete kividest on keegi viitsinud siia suurte tähtedega midagi kirjutadagi

Varemed paistavad suurest august mäenõlval. Ühtegi hingelist pole näha

Kui Türgis analoogsete objektide juures on piirdeaiad ja jälgitakse hoolikalt, et külastaja etteantud rajalt kõrvale ei saaks astuda, siis siin on lähenemine natuke teine. Võib vabalt minna ja nende iidsete müürijäänuste vahel jalutada

Siingi on näha muistse veevärgi jäänuseid

Ilmselt on see iseloomulik kõikidele selle impeeriumi asulatele

Nõuks on võetud midagi isegi uuendada

Tundub nagu postvundament olevat. Infotahvlilt saab lugeda, et siin asus Thermae, tänapäevane vaste võiks olla midagi spa või saunakompleksi sarnast. See oli osa Vana-Rooma igapäevaelust, sisaldades endas basseinikompleksi, saunasid, treeningsaale ja spordihalli. Sellisel moel oli tegemist kokkusaamiskohaga kus tehti äri, puhati ja sporditi. Erinevate saunaruumide kütmiseks oli suisa teatud sorti keskküte (hypocaust). See seisnes õhu kuumutamises, mis siis liikudes postidele paigutatud põrandate all, kuumutas niiviisi ka ruume. Seega põrandakütte eelkäija.

 Traakia keeles tähendab Debelton “kahe sooga ala”. 7. sajandil eKr.tekkis siia midagi turulaadset ja  6. sajandist 4. sajandini eKr oli asula oluline kaubavahetuskoht traaklaste ja kreeklaste vahel. Piirkond liideti aastal 46 pKr Rooma impeeriumiga ja temast sai Traakia provintsi osa

Järgneva rohkem kui aastatuhande oli asula arvukate ajalooliste sündmuste eesliinil, valitsejad vahetusid, aeg-ajalt tabasid linna rüüstamised ja siis taas ülesehitus, toimusid laastavad maavärinad, vermiti raha jne. See kõik on tohutu põnev ja kui tahta sellest kõigest sotti saada, kuluks ilmselt palju palju aega

Lõpuks linn kuivas kokku ja tühjenes 14. sajandil Türgi rünnakute tõttu. Ottomani impeerium vallutas Develtose aastal 1396. Millal täpselt maapõu asula neelas, pole hetkel mulle teada. Igatahes tundus, et põllul ja selle kõrgendikul polnud enne väljakaevamisi müüridest enam mingeid märke, ainult sile maapind

Mõnel muul juhul võetakse väljakaevamisel ilmsiks tulevad ilmselgelt inimese poolt töödeldud materjalid või esemete tükid üksaaval ette ja püütakse neid taastada või määrata nende vanust või päritolu, siis siin on sellised objektid paari suurde kuhja aetud kui ilmselt ehitusmaterjal mõne müüri taastamisel vms.

Hulka on suurte anumate tükke, mõnedel kirjadki peal. Saan võitu kiusatusest mõni huvitavam eksemplar kaasa võtta.

Veel mõned taastatud müürid. Paistab, et materjaliks on kasutatud just neidsamu kohalikke kive, mis ju tegelikult ongi sobivaim materjal

Osa hoonete seinu on päris suures osas säilinud.

Selle pildi abil pole keeruline ette kujutada, milline nägi maastik välja enne väljakaevamisi, lihtsalt üks sile karjamaa

Lahkumisel pildistan veel muuseumi sissesõitu, mille värav paistab nüüd valla olevat. Satun just momendile, kus politseiauto hakkab minust mööduma

Järgmine asula on teelt vasakule jääv Konstantinovo

Jääb see Rusokastrenska jõe suudmealale. Kohalikud naudivad päikeselist ilma ja pühapäeva ning proovivad toidulauda rikastada kalapüügiga

Peamised tanklaketid siin riigis on kõik Venemaalt. Pildil Gazpromi tankla enne Burgase linna Meden Rudniki nimelises asulas

Burgas on oma enam kui 200 000 elanikuga suuruselt neljas Bulgaaria linn. LUKOIL Neftochim Burgas on Kagu-Euroopa suurim naftatöötlemistehas ja suurim tööstusettevõte. Siit võib aimu saada, millised on siitkandi sidemed Venemaaga ja mis võib selle riigi poliitikat mõjutada. Burgase sadam on Bulgaaria suurim sadam ja Burgase lennujaam on riigi tähtsuselt teine.

Teen kesklinna piirkonnas ka väikese peatuse jalutuskäiguga. Rahvas on kogunenud vaba päeva veetma

Linna Musta mere poolne külg on mitme kilomeetri ulatuses muudetud pargiks. Loomulikult ei saa siin üle ka nõukogude sümboolikast

Monument “Pantheon”, 1981 aastal avatud igavese tulega koloss teadagi milleks

Igavene tuli muidugi nii igaveseks ei osutunud, betoongi peab kauem vastu

Mereäärne park on ilmselt ka osalt dendropark. Stend tutvustab erinevaid siin kasvavaid puid ja põõsaid. Kui on palju erinevaid liike taimi, ahvatleb see ka suurema arvu liike linde siin pesitsema

Et koeraomanikud on paljud natuke kiiksuga rahvas ja ei kipu alati arvestama inimestega, kel koera pole või kes ei satugi kohe vaimustusse, kui võõras koer sind nuuskima tuleb või, mis palju hullem, sinu peale tigedalt uriseb, saatjaks koeraomaniku jutt, et ärge kartke, ta pole kunagi veel kedagi hammustanud, on siin eraldatud üsna suur territoorium, kus on võimalik lasta oma neljajalgsel vabalt ringi joosta.

Merekallas on üsna kõrge ja see annab võimaluse mitmel eri tasapinnal paiknevatele paralleelsetele teekestele

Kolmas teeke on üsna merepinna tasandil ja jalutajaid jagub kõigile

Liivarand aga on veel tühi ja ootab õhu ja vee soojenemist. Niisama pargipingil istuda ja merd vaadata saab aga juba praegu

Treppidest tagasi üles ja siis veel natuke ümbrust vaatama

Park on üsna ühtlaselt igasugu skulptuure täis topitud.

Enamus paistavad olevat veel nö. idabloki aegadest

Todor Aleksandrovi, tuntud siinkandi revolutsionääri büst.

Segasevõitu skulptuur aastast 1980

Nõukogude Liidust pärit skulptori kätetöö aastast 1982

Juba rohkem arusaadav kunst. Kohaliku kunstniku Ziatin Nurievi kätetöö aastast 1982

Kui rannahooaeg läheneb, avatakse siin ilmselt ka mitmesuguseid atraktsioone lastele

Jalutuskäik rannapargis seljataga, käin veel ka Lidli poes

Tegelikult ei ole sellistel reisidel Lidl mitte üldsegi hea valik. Enamus tooteid on kõikides keti poodides samad ja ka siin sai osta Hispaania tomateid. Seega kohalikku koloriiti praktiliselt polegi ja mingit vau-elamust oodata pole. Mõningaid kohalikke tooteid samas ikka leidub, lasen aga hea maitsta

Tee nr.9 Burgasest kirde suunas Varna poole kulgeb vahelduva eduga üsna mererannikul, et siis jälle üle mõne mäekõrgendiku juures sellest eemalduda. Mereäärne piirkond on suuresti ka kuurortpiirkond. Juba olemasolevatele kompleksidele ehitatakse juurde veelgi suuremaid ja uhkemaid

Kuigi tundub natukene kummaline näha keset tühja lagedat välja kerkimas selliseid hooneid. Mida see puhkaja siin peaks veel tegema, kui tal mere ääres vedelemisest isu peaks täis saama?

Iga suurema kuurorthotelli juurde käib kohustuslikus korras ka üks veepark

Peale Sunny Beachi nimelist rannikupiirkonda võtab tee suuna mägedesse. Tegu on päris suure ja hõredasti asustatud piirkonnaga, mis paistab olevat matkajate meelispaik

Teen minagi jalasirutuspausi, aga pikemat jalgsimatka ette võtta pole võimalik

Looduses aga on kevad täies hoos

Viimane asula Burgase oblastis on Obzor. Tee on taas mere äärde jõudnud. Bulgaarias on allolev vaatepilt maarajoonides veel täiesti tavaline

Varsti algab Varna oblast ja oblastikeskuseni jääb nii poolsada kilomeetrit

Esimene asula uues oblastis on Byala. Teeviit annab teada, et siin peaks üks ajalooline kindlus asuma. Keeran teelt asja uurima

Lisaks kuurotile paistab piirkond huvi pakkuvat ka nö. ökoturismi vaatepunktist. Vastavale huvigrupile on suunatud teavet mitmetel stendidel

Samuti saab infot selle muistse kindlustuse kohta Püha Athanasiuse neemel

Proovin autoga nii lähedale sõita kui võimalik.

Siin on piletikiosk. Kuna mul kohalikku raha pole, kaardiga maksta ei saa ja muud rahad peale bulgaaria omade ka ei sobi, siis jääb otsene külastus ära

Hinnakiri on siiski mitmekeelselt välja toodud. Lisaks paistab siin veel mingi muuseum olevat

Neile aga, kes peale arhitektuuri ka muust huvituvad, on piletikassa seinale reklaamid kinnitatud

Neile, kel piletit erinevatel põhjustel soetada ei õnnestu, on väravaesisele platsile vesistamiseks hoonete makett püstitatud.

Asub aga kõik see toredus, oh imet küll – Georgi Žukovi nimelisel tänaval. Mis sellel, kõigele lisaks veel ka Mongoolia Rahvavabariigi kangelase aunimetust kandval tegelasel on ühist selle piirkonna ja tänapäevase NATO riigi Bulgaariaga, jääbki selgusetuks. Lihtsalt illustratsiooniks, millise tegelasega oli tegu, järgmine seik. Pärast Suurt Isamaasõda oli ta NSV Liidu okupatsioonitsooniala esimene juht Saksamaal alates 10. juunist 1945. Stalinile sai teatavaks Žukovi suuremastaabliline kultuuri- ja esmatarbeasjade vargus ehk marodöörlus (mitmed vagunid, mis peeti kinni Poola-NSV Liidu piiril) okupeeritud Saksamaalt isiklikuks tarbeks ja 10. aprillil 1946 asendati ta Vassili Sokolovskiga. Seega lihtlabane varas. Pärast sõda kaitseministrina vastutas ta 1956. aastal Ungari ülestõusu mahasurumise eest. Vot selline kangelane.

Aga vaatamata sellele, et piletit mul hankida ei õnnestunud, ei jäta ma jonni ja piilun üle aia

Kahjuks niiviisi siiski palju ei näe

Kindlusehoonet ennast ei näe, aga peaks ta jääma mitte kaugele sellesamale kõrgele Musta mere kaldanukile

Poole kaheteistkümneks olen oma suhteliselt tulemustetu kindlusekülastuse lõpetanud ja liigun mööda trassi E87 edasi Varna poole. Pildil Byala asula lõpp

Natuke peale keskpäeva jõuan juba Varna lähistele ja tee mis seni mööda natukene mägisemat maastiku kulgenud, merepinna tasemele laskuma

Ja kohe teavitabki silt teeservas, et olen jõudnud Varnasse

Varna on suur ja tähtis linn. Kuurort ja mereväebaas. Elanikke umbes 335000. Üks huvitav seik veel – 1949–1956 oli linna nimeks Stalin

Linn ise jääb teistpoole merelahte meenutavat Varna järve, mis tegelikult ilmselt osaliselt ongi merelaht, nimelt selle erivorm limaan ehk siis suudmelaht. Kuna järve merega ühendav kanal on kitsas ja järve voolab sisse piisavalt magedat vett, siis ongi see rohkem järv kui mere osa. Üle järve aga viib maanteesild

Sillalt paistab hea vaade kõrgetel mäekülgedel laiuvale linnale

Eemalt paistab silma hallide nõukaaegsete betoonkolosside meri

Paremale jääb aga tohutu sadamaala

Teen ka linna läbimisest väikese videoklipi. Kuna roolis olles tuleb aeg-ajalt lisaks kadreerimisele muudegi asjadega tegeleda, siis pole sellised ülesvõtted alati kõige õnnestunumad, samas aga siiski üsna dokumentaalsed

Varna üks peatänavaid бул. „8-ми Приморски полк“ ehk siis maakeeli kaheksas rannikurügement. Või kuidagi nii. Ei tea, millise riigi 8 polku siin silmas peetaksegi. Teen väikese uuringu ja mis selgub. Tegu täitsa selles linnas baseerunud sõjaväeüksusega Teiste sõnadega Printsess Maria-Louisa rügement on Bulgaaria armee sõjaväeüksus kolmandast Bulgaaria kuningriigist mis tekkis pärast peaaegu viissada aastat kestnud Ottomani võimu. Osales hiljem mitmetes piirkonnas peetud sõdades, näiteks Serbiaga ja Rumeeniaga peetud sõdades, aga ka 1912-1913 peetud Balkani sõdades. Üksus saadeti laiali alles 1958 aastal ja seega on oma pika ajalooga ära teeninud küll selle. et tema järgi linna peatänav nimetataks. Ikka parem kui, noh, teate isegi.

Moe ja disaini gümnaasiumi hoone

Kahe sõidusuuna keskel on ka mälestusmärk sellele siit pärit legendaarsele kaheksandale polgule

Paistab, et kui gaasiga lahedamad ajad olid, on siin isegi igavene tuli põlenud

Teeservas on skulptuur kohalikule jalgpallilegendile ja treenerile Nikola Spasovile, kes 2020 aastal koroonasse suri. Kuju taga on staadion “Ticha”

Ka siinmail on varsti mingit sorti valimised plaanis ja seetõttu on suured reklaamtahvlid teeservas kandidaate täis

Vasakule suurte elumajade vahele kõrgendikule jääb hiiglaslik betoonkolakas. Sellel on ka oma nimi, Bulgaaria- Nõukogude sõpruse monument. Nõukogusid küll pole juba ammu, aga näe, sõprus veel püsib. Mõni ime ka, kui vaadata kirjanduse põhjal sellele kulunud materjali hulka. Monumendi ehitamine algas 1974. aasta lõpus ja 27 000 vabatahtlikku töötajat nägid neli aastat vaeva, et luua ehitis ja 400 ruutmeetri suurune platvorm, millel see seisab. Selle aja vabatahtlikkus tähendab kindlasti teadagi mida. Monumendi loomiseks kasutati üle 10 000 tonni betooni ja 1000 tonni armatuurrauda. Eks proovi sellist kolakat lammutama hakata.

Monumendil olla tsitaat Georgi Dimitrovilt, Bulgaaria esimeselt kommunistlikult juhilt: “Sõprus Nõukogude Liiduga on elusolendite jaoks sama oluline kui päike, õhk ja vesi.”

Poole ühe paiku saab läbi ka see linn ja jätkan liikumist Rumeenia suunas

Mõne aja pärast läheb peatrass mõnevõrra sisemaale, mina aga keeran piki rannikut kulgevale väiksemale teele. Siit saab häid vaateid Mustale merele. Satun neid vaateid nautima ühe geodeetilise maamärgi juures

Vaade paremale, lõuna suunas

ja piki rannikut põhja poole

lähemalt vaadates paistab liivarand ja hotellid

Jõuan Balchikki, umbes 10000 elanikuga kuurortlinna. Siin peaks asuma üks kuulus palee – Balchik Dvoretsa Palace ehk siis
Архитектурно-парков комплекс „Двореца“. Aga ligipääs osutub keeruliseks, parkimine tasuliseks ja nii ma loobungi sellest üritusest

Paleed otsides satun hoopis botaanikaaia väravasse, aga sellise koha mitte pealiskaudne külastamine võtaks rohkem aega kui mul parasjagu limiiti on

Teen paar pilti kohalike meistrite paekivist käsitööst, seda rohkem nö. töönäidisena, äkki leian Eestis ka mõne sellise meistri

Ankrud kesklinna ringteel

Linnakese peatänav, maantee nr 27, millel siinka nimi, ul. Primorska

Militaarse kallakuga mälestusmärk samal uulitsal. Taamal paremal üle tänava Sea Square Hotel

Seda, et piirkonnas asub palju ka islamimeelset rahvast, saab järeldada üle elumajade kõrguvast minaretist

Linnakesest lahkudes liigun taas mööda E87/maantee nr9. Üsna palju torkab silma mahajäetud ja lagunenud elamisi. Neid jagub nii suvalisse teeserva, nagu siinoleval pildil Hadzhi Dimitari asulas
(Хаджи Димитър), mis on lihtsalt küla keset põlde, kui ka üsna atraktiivsetele kruntidele mere vahetus läheduses ja kuurortpiirkondades.

Bulgaaria – Rumeenia piirile jõuan mõni minut enne kahte.

Viit teeserval soovib neljas keeles – bulgaaria, inglise, prantsuse ja saksa – head reisi

Bulgaaria poolel on ainult hüljatud piirikontrollitaristu

Ajahammas on juba oma tööd tegemas. Ei teagi, millise põhjendusega neid hooneid alles hoitakse. Kui nähakse teoreetilistki vajadust neid veel kasutada, siis peaks neid ju ka kuidagi hooldama

Sõidan hooga läbi. Kahe piiri vahel püüab pilku kõrge võrkaed, kuhu on suurtes kogustes mingeid värvilisi linte seotud. Tea, kas siitkaudu ka mõni palverännaku trass läbi läheb?

Mõlema riigi ühiskontroll toimub Rumeenia poolel.

Autosid ei ole. Rumeenia piirivalvur vaatab autosse ja küsib kas taga on magamistuba. Ma lisan, et ka köök ja elutuba. Sellega ülevaatus piirdub. Bulgaaria õnnestus läbida ilma vinjetita, näis mis siinmaal saama hakkab.

Vastassuunas on päris arvestatav järjekord, kõik RO autod.

Riiki sisenejat tutvustatakse eeskirjadega, mis teel valitsema hakkavad

Ja meenutatakse, et ka siinmail võib teedel libedust esineda

Tee, mille numeratsioon piiriületusega muutus kaardil E87-st lihtsalt 39-ks, kulgeb paralleelselt Musta merega

Kõrge kallas on ka asulate vahel üsna katkematult inimasustatud. Ja miks ka mitte, vaade merele on ju alati inimesi paelunud. Üsna tavaline on ka haagissuvila. Ilmselt on see tänapäevane variant kunagi hobuste järel veetavast karavanimajast.

Vägeva okastraadiga vürtsitatud betoonaia taga olev mingit sorti sideettevõte enne naljaka nimega – 2 Mai – asulat. Naljaka seetõttu, et seni olen kokku puutunud valdavalt nö. pervomaiskitega.

Kui oleks aega ja tahtmist selle antennidega asutuse kohta rohkem teada, siis saaks siiasamasse üle tee jäävasse Casa Carmenisse ennast ära majutada

Selline see 2 Mai lõuna poolt sissesõit välja näeb

2 Mai läheb sujuvalt üle juba väikese linna mõõtu asulaks nimega Mangalia

Tegu on väga pika ajalooga paigaga. Samas kohas asutati 6 sajandil e.m.a Kreeka koloonia nimega Callatis, mis eksisteeris selle nime all kuni seitsmenda sajandi keskpaigani. 7. kuni 11. sajandini oli linn Esimese Bulgaaria impeeriumi võimu all. Ja edasine asjade käik pole samuti mingi tuhandeaastane rahuriik. Sõjad kuni tänapäevani. Vastavasisuline väljapanek kah sobivasti teeservast võtta

Linna kesksel ringteel asuv monument Templu Roman, mida mina tõlgiksin kui Rooma Tempel, lihtsalt kõlalise sarnasuse pärast

Väga sagedasti tulevad vastu treilerid sõjatehnikaga. Et tegu paistab olevat tervete ja töökorras masinatega, jääb arusaamatuks kuhu nad sõidavad. Võiks eeldada, et selliseid masinaid on hoopis teises suunas vaja.

Selline näeb maantee nr 39 välja vahetult peale paremale suundunud mahapööret 39c asula Olimp suunas

Kummalise väljanägemisega ja tähelepanuväärselt kõrge betoonist silindriline torn ringtee servas enne asulat nimega 23 august. Ei tea, kas Molotov- Ribbentropi kohtumise auks?

pildike sellest 23. Augustist

Poole kolmeks jõuan Tuzlasse, mis tähendab türgi keeles “soolapanni”

Vasakul üle Techirghioli järve kõrgub teletorn – Releul Radio Tv. Techirghiol

Kuna tegu on ikkagi mereriigiga ja meri ka siinsamas, siis igasugused selle teemalised väljapanekud teeservas on igati asjakohased

Constantasse jõuan kolme paiku. Tegu on suure linnaga, oma kolmesajatuhandese elanikkonnaga suisa viiendaga Rumeenias. Samuti on ka siin pikk ajalugu, antiikajal asus samas kohas kreeklaste koloonia Tomis. Esimese maailmasõja ajal vallutasid linna bulgaarlased. Pärast brittide ja prantslaste sekkumist sai Rumeenia linna taas oma valdusse.

Siin asub Rumeenia suurim ja üks suurimaid sadamaid kogu Euroopas, pindalaga 40 km2 ja pikkusega 30 km. Et otsustan sõita mitte ringi vaid otse läbi linna, saan osa ka mitmetest sadamateemalistest vaadetest. Kulgen mööda 1 Mai bulvarit, mis kannab ka markeeringut DN39. Kummaline, kas pole? Kuhu jäi see 2. mai?

Legend räägib, et Jason maandus Constanțas koos argonautidega pärast kuldvillaku leidmist .

Biserica Padre Pio de Pietrelcina ehk Padre Pio kirik. Francesco Forgione , rohkem tuntud kui Padre Pio ja Saint Pio of Pietrelcina oli 20 sajandi legendaarne Itaalia frantsiskaani kaputsiinide vend, preester ja müstik . Katoliku kirikus austatakse teda pühakuna. Väidetavalt oli Piol olnud müstilisi andeid, nagu hingede lugemine, kahepaiknemise võime ning võime teha teeneid ja tervendusi enne, kui temalt neid paluti. Tema teatatud üleloomulikud kogemused hõlmavad ka taevanägemusi , inglitega suhtlemist ning füüsilisi võitlusi Saatana ja deemonitega. Segane lugu.

Linnast ei lahku ma mitte otse trassile, vaid jätkan mööda Mamaia nimelist maasäärt, millel maantee nr 86. Tundub kuurortpiirkond olevat

Valdavalt uute majade vahele on mõni vanemailmelisem ka ära eksinud

Kuurortpiirkonna lõppemisel algab Novadari nimeline tööstuspiirkond, kus põhitegijaks naftatöötlemistehas Petromidia Refinery

Võtan juba suuna trassile tagasi

aga keeran otsa ringi ja jätkan siiski veel mööda väiksemaid teid

Möödun ka eelpool juba jutuks olnud naftatöötlemistehasest

Vaatamata suhteliselt industriaalsele maastikule leiaks rändaja ka siit soovi korral öömaja

Paistab, et see eelmine tehas polnud mitte ainuke nafta-ja gaasitööstusettevõte siin piirkonnas

Selle piirkonnaga lõpetanud, võtan suuna mööda maanteed 22D Galati poole. Selline see tee on üsna enne Horia asulasse jõudmist

Üldiselt on maastik siin laugete mägedega ja kaunis lage

Vahest satub ikka võsavahelisi lõike ka ette

aga valdavad on põllud. Põllu taga paistabki Horia

Väga levinud on istutatud puud teeservades, moodustades vahest päris pikki alleesid. Väljasõit Horiast

Üsna varsti peale Mircea Vodă asulat jääb paremale mitte kaugele teest mingi salapärane kaevandus. Proovin netist infot hankida, aga millega tegu jääbki teada samata

Vaadates sissesõiduteele veeretatud kive ja mahajäetud “KPP”d, tekib tunne, et tegu on hüljatud kaevandusega

Tee jätkub taas alleena

Järgmine asula on Cerna

Püramiidpaplid

Lõpuks hakkab tee laskuma ja ees on Doonau jõe madalik

Taamal hakkab üle põldude ja puude paistma äsja ehitatud sild üle Doonau. Google navigatsioon juhatab uljalt otse sillale sõitma. Kui ma eelmise aasta augustis viimati siinkandis olin, siis tuleb meelde, et sild olla kohe-kohe valmimas, seega võiks see ju ka tõsi olla.

Otsin, mis ma otsin seda teeotsa, mis mind sillale viiks, aga lõpeb see ikkagi Brăila asula juures praamile minekuga

Õnneks raskusi, mis mullu kogetud, seekord läbi elama ei pea, praam on ootel ja kohe saab ka peale sõita. Ruumi on.

Autod peal, toimub kohe ka väljumine. Pooltühja praamiga.

Võimsusi jõeületamiseks on siin piisavalt ka teiste praamide näol

Vastu tuleb üks veel suurem praam

Ja tuleb nentida, et jälle olen ma “An der schönen blauen Donau”

Vanaraud on endiselt teema. Paistab, et käib parasjagu selle laadimine

Siit paistab uus sild eriti hästi kätte. Mõõtmed on tõesti üsna kolossaalsed

Praamilt maas ja liikumist jätkastes jõuan varsti ka silla juurde. Siit on kenasti näha, et objekt veel valmis ei ole ja et graafikust ollakse ikka märkimisväärselt maas

Aga põhitööd paistavad juba lõpetatud olevat, kuigi kraanad veel silla postidel püsti

Veerand seitsme paiku jõuan Galati linna. Teeservas kulgevad tohutu läbimõõduga torujuhtmed. Kahtlustan, et selles võiks näiteks seesama sinine Doonau vesi voolata

Galati näol on tegemist olulise asulaga. Siin asub suurim sadam Doonau jõel ja elanike arvu poolest pole samuti tegu väikse kohaga, oma 220 000 tuhandega platseerub ta riigis seitsmendale kohale. Natuke traagikat lähiajaloost: 11. septembril 1989 põrkas Bulgaaria laev Galați lähedal kokku ristluslaevaga “Mogosoaia”, mis uppus. Hukkus 151 reisijat ja peaaegu kogu meeskond. Kuidas selliste traagiliste tagajärgedega õnnetus jõel juhtuda saab, ei kujuta hästi ettegi.

Tööstust paistab siin palju silma, aga valdav enamus on kas lagunemas või mitte kasutusel

Tänavapildis on üsna retrohõngulised trammid

Õigeusu kirik „Sfântul Ioan Botezătorul“

Linna trammiteede võrk paistab päris suure haardega olevat. Lisaks on veel trolliliinid

Linnast läheb Moldaavia poole maantee E87. Ca viis kilomeetrit enne piiri hakkab taas pihta tohutu rekkajärjekord, kõik UA numbrimärkidega. Kell 18.40 olen piiripunktis. Sõiduautodega tunglemist pole märgata

Ei tea, kas siis nii avalikult veab see tuntud ettevõte oma toodangut? Nii võib ju soovimatuid vahejuhtumeid välja kutsuda.

Väljumine mingeid erilisi komplikatsioone ei tekitanud. Huvitava seigana peaks mainima, et passikontroll küsis, kas mul on ka teine pass. Oli küll. Aga neid see ei huvitanudki, hoopis mingi kolmas eksemplar, mis olla süsteemis märgitud kui kaotatud/varastatud. Ikka liigub selline info ka Shengeni süsteemist väljaspoole.

Piiriks Rumeenia ja Moldaavia vahel on siin taas jõgi

Doonau vasakpoolne lisajõgi Prut. Põhijõega võrreldes pisike, kuid Ukrainast Goverla mäe juurest alguse saanuna siiski märkimisväärsed 953 kilomeetrit pikk.

Moldaavia poole piiripunkti eel paistab juba teekate kiduramaks muutuvat

Mingeid erilisi piirirajatisi väga pole, klassikalised putkad

Peahoones saab ka kohalikku raha hankida. Kursid on järgmised

Veel loetakse sõnad peale, et kindlasti tuleb osta teemaksu vinjett. Seda saavat teha kohe esimeses tanklas

Sisenemine riiki käib üsna sujuvalt. Ja nagu soovitatud, liigungi esimesse tanklasse. Tankida ka nagunii ju vaja, siin riigis kõige odavam kütus, seda ilmselt kogu Euroopas, kui Venemaa vast välja arvata. Saan siit nii vinjeti, mille ostu kohta antakse ka paber

SIM-kaardi (selle käivitamine, nagu tihti juhtub, osutus üksjagu keeruliseks), kui ka paagi diislit täis. Kõiki neid universaalseid teenuseid pakkuv tankla nägi seestpoolt selline välja. Turvamees veel kitub müüjatädile, et ma olla temast pilti teinud ja siis saan seletada, miks küll ma midagi sellist tegin

Hakkab juba hämaraks minema, kui liikuma saan. Piirilt Rumeeniaga kuni piirini Ukrainaga on siin napp kilomeeter. Kuna aga minu eesmärk on Gagauusia, siis keeran vasakule, maanteele E584

Esimesed kilomeetrid annavad aimu, milliseid teid siin riigis oodata on

GAGAUUSIA ja GAGAUUSID

Gagauusi Vabariik oli pärast Nõukogude Liidu lagunemist Moldaavia NSV-st eraldunud tunnustamata riik. 1989 aasta 12. novembril toimus gagauusi rahva esindajate erikongress, mille käigus kuulutati välja Gagauusi Autonoomne Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Ent järgmisel päeval peatas Moldaavia NSV Ülemnõukogu Presiidium erikongressi otsuste kehtivuse, nimetades neid põhiseadusevastasteks. 1990 aasta 19. augustil kuulutas Moldaavia NSV stepi lõunaosa rahvasaadikute kongress välja sõltumatuse Moldaavia NSV-st ja Gagauusi Vabariigi loomise. Aastatel 1990 kuni 1994 oli riik de facto iseseisev ja ühines seejärel rahumeelselt Moldova Vabariigiga. Kui palju selles protsessis loomulikku asjade käiku oli ja kui palju sellest oli ilmselt juhitud protsess võib aimu saada hilisematest sündmustest kuni tänapäevani välja.

Gagauusia pindala on 1832 km2, seega väiksem kui Saaremaa. Ja seegi maa jaguneb neljaks eraldiseisvaks territooriumiks, ümbritsetuna ülejäänud Moldaaviast. Praktikas see muidugi midagi eriti ei tähenda, sest liikumine on Moldaavia sees täiesti vaba. Aga kui mõelda, et siin toimuks midagi Transnistria sündmustega sarnast, siis oleks jamamist kui palju, et eri piirkondade vahel liikuda. Ja sellised sündmused olid juba välja töötatud ja plaanis.

Gagauusid ise on turgi rahvas, kel on küll ka oma, gagauusi keel, aga praktikas käib suhtlemine vene keeles ja seetõttu on nende oma keel väljasuremisohus. Eks seegi näitab midagi, kui üks rahvas oma keele teise, täiesti võõra, vastu välja vahetab. 1957 loodi kirillitsal põhinev kirjakeel, aga 2000. aastal mindi üle ladina kirjale. Kuid ega seda ladina kirja kuskil märgata pole.

Gagauuse on üldse kokku umbes veerand miljonit, sellest 170 000 elavat siin.

Gagauusia pealinnaks on umbes 20000 elanikuga Comrat või gagauusi keeles Komrat. Comrat asustati esmakordselt juba 1443. aastal, teised allikad väidavad, et see asutati 1789. aastal. Sellegipoolest oli asula hõredalt asustatud, kuni uus Venemaa valitsus andis 1819. aastal välja dekreedi piirkonna ümberasustamiseks bulgaarlaste ja teiste rahvustega üle Doonau.

Comrati jõuan poole kümne paiku. Bookingus on siin ainult kolm ööbimisvõimalust. Valin keskmise. Ülesleidmisega tekib väike segadus, tundub, et asutus ei asu seal, kus ta kaardi järgi olema peaks. Aga õnneks ka mitte kaugel. Veel on väike segadus minu broneeringuga, mis samuti perenaise sekkumisel laheneb. Auto lubatakse hoovi parkida.

Tuba osutub tõeliselt tillukeseks, nii väikest numbrit mäletan ainult Hong-Kongist.

Aga kõik vajalik on olemas.

All kohvikus on võimalik ka süüa.

Tellin boršši.

Perenaine lisab omalt poolt veel veerandi mingist kakukesest. Ilmselt mingi ülejääk.

Plaanitud õhtuse ringkäigu jätan ära ja poen nö. põhku

02 aprill.

Kella seitsmest äratab tugevnev vihmasadu vastu katust. Asub ju number ärklikorrusel ja vastav klõbin hästi kuulda. Sajust on natuke kahju, tahtsin teha jalgsi ringkäigu, mis nüüd jääb vist ära.

Tuba oli kaunis vilu ja õhuke kattetekk ei kaitsnudki päriselt jaheduse eest. Olen jõudnud just imestada seda minimalismi voodiriiete kohalt, kui avan kummutil alumise sahtli ja leian sealt paksu teki. Eks loll saa kirikus ka peksa.

Vähemalt dušivesi on kuum ja korraliku survega. Pärast veega mõnnamist kasutan toas olevat veekeetjat ja pakikest lahustuva kohviga. Aknast avaneb selline vaatepilt

Kaheksast väljun oma konkust ja minu järel laskub mingi koristajamutt ilmselt. Uks esimesel korrusel, mida kaudu pääseb kohvikusse ja sealt edasi juba tänavale, on lukus. Seda kinnitab üle ka koristaja, öeldes “zakryto”. Aga uks sisehoovi, kus asub auto, on lahti. Palun siis avada autoväravad, aga seda võimekust polevat siin hetkel kellelgi. Varsti pidi tulema kohviku-devuzka, tema saavat teha minu eile peremehega kokku lepitud telefonikõne, et ta saaks distantsilt telefoniga väravad avada. Aga hommikusööki paistab, et siit niipea ei saa. Et vihma tibutab, jään autosse ootama oma pääsemist. Üleval vasakul on minu kambri aknake

Kõigepealt tuleb üks korpulentne proua, kellele oma murest rääkimine mulle erilist lootust ei anna, aga mõne minuti pärast tuleb veel üks, kes ütleb, et kohe-kohe ja see paistab juba tõenäolisem.

Paistab, et asja saab lahendada ka teisiti. Tuleb üks meeskaastööline, tõstab väravat kinni hoidvad kronsteinid oma pesadest välja ja sõit tänavale saab valla lükatud.

Siinse kohviku tänavapoolne uks on lahti, eelpool jutuks olnud koristaja laseb lapil käia ja üks nooremapoolne naisterahvas, kes osutub kohvikutöötajaks, tegeleb mingite paberitega. Jah, süüa saavat. Surutakse menüü pihku. Tegu on omajagu paksu tootekataloogiga, milles sisalduvat pidavat kõike ka tellida saama. Jään tagasihoidlikuks oma soovides, lootuses seetõttu rutem teenindatud saada. Omlett, salat ja kohvi.

Ooteajal uurin, kuidas on Tiraspoli minekuga. Ei pidavat probleemi olema, piir olla lahti, vaja ainult passi näidata.

Varsti tuleb veel kliente. Üks tellib kohvi ja tiramisu ning istub maha telefonist venekeelseid propagandauudiseid kuulama. Jutt, mis kostub on väga räige. Kui kõik siin selliseid uudiseid kuulavad, saab selgeks, miks gagauusidega sellised probleemid on. Ja see, et tüüp rahulikult kogu saalile selliseid uudiseid kuulata annab, räägib iseenda eest.

Söögiga ei lähegi kaua, kõigepealt kohv ja salat

ja siis kohe omlett takkajärgi.

Maksab kõik see ilu kokku 95 kohalikku raha.

Lahkudes küsin koristajalt, et kuidas elu on ka. “Normalno” saan vastuseks. Vähemalt praegu. Soovin talle, et nii ka jääks.

Taevas on lauspilves ja sooja seitse kraadi. Vihmasadu on hetkel hõredamaks jäänud ja sõidan siiski keskusega tutvuma. Pargin auto keskväljakule, mis asub leenini ja võidu tänavate vahel. Juba see asjaolu paneb kogu selle piirkonna ja linna tonaalsuse paika. Et lähenemas on valimised, siis on massiliselt peaasjalikult venekeelset valimisreklaami

Linna keskmeks võiks lugeda keskväljaku kõrvale jäävat kenasti üles vuntsitud vene õigeusu kirikut – Собор Святого Иоанна Крестителя

Kiriku ehitusaastad jäävad vahemikku 1820-1840. Aga 1961 aastal otsustasid kommunistid, kelle ideoloogi skulptuur kiriku ees endiselt au sees, kiriku sulgeda ja siia tehti, nagu lugematutesse muudessegi kirikutesse NL-s, muuseum. Hooned roogiti tühjaks ja ikoonide asemele said museaalid. Ikoonid aga veeti kohalikku pagaritöökotta ja põletati. Ainult üks õnnestus päästa ja peale pikka varjamist ja peidus olemist on see nüüd siin eksponeeritud.

Iseenesest oli muuseumi saatus isegi üks parimaid lahendusi. Läks ju ka palju hullemini, tehti kirikutest kas laohooned või anti põllumajanduse teenistusse, jäeti niisama lagastada ja rüüstata või siis lammutati sootuks

Kirikuraamatud aga pandi põlema otse kiriku sees ja sellel kohal olla siiamaani mustakspõlenud laik. Kirikusse sisse ma ei tungi ja seetõttu jääb see kontrollimata infoks.

Kirik avati kirikuna uuesti aastal 1988. Hoonet ümbritseb samuti hoolitsetud pargike mõningaste skulptuuride ja istepinkidega

Siit peaks ilmade soojenedes vett välja nõrguma hakkama.

nagu ka ilmselt siit

Sellel kivitahvlil olev kehvasti loetav kiri annab teada, et linn on asutatud 1789 aastal. On ka teistsuguseid andmeid, mis viitavad juba nii kaugesse minevikku kui 1443 aasta. Sellegipoolest oli asula hõredalt asustatud, kuni uus Venemaa valitsus andis 1819. aastal välja dekreedi piirkonna ümberasustamiseks bulgaarlaste ja teiste rahvustega üle Doonau

Et tegu on peale linnapargi siiski ka kirikuaiaga, on siin ka vastavateemalist väljapanekut

Et kõike seda ei peaks tühja kõhuga vaatama minema, saab sisenedes ka keha kinnitada. Hetkel paistab küll see võimalus siin pausil olevat

Kompleksi leenini uulitsa poolne sissekäik

Linna keskpiirkond on varustatud spetsiaalselt tellimustööna tehtud istepinkidega. Väga tore idee

Kiriku juurest mõni samm mööda leenini uulitsat lõuna poole jääb Gagauusia omavalitsuse hoone – rumeenia keeles Adunarea Populară a Găgăuziei, gagauusi keeles aga Gagauziyanin Halk Topluşu. Majal ilutseb ka piirkonna vapp, mis paistab olevat ühest seeriast N. Liidu liiduvabariikide vappidega.

Ja selle, Gagauusia Rahvakogus kutsutud valitsushoone ees ilutseb endiselt leenini kuju.

Hõbekuuskede foonil. Klassika.

Selle kõrvale jääb aga kultuurimaja Casa de Cultură

Keeran vasakule, Galatani uulitsasse. Siin lehvivatest lippudest see ilusti sirgu olev ongi Gagauusia lipp

Järjekordne valimisreklaam, millel oleva kandidaat lubab, et Gagauusia hakkab ise otsustama, illustratsiooniks viisnurkne täheke. Mida kõike ise otsustada soovitakse, pole selge. Aga valimised on aprilli lõpus, 30-dal.

Putkamajandus on siin endiselt au sees, samuti igasugused kiirtoidukohad ja hamburgerikioskid

Lenini tänavat pidi põhja suunas liikudes jääb vasakule üsna tagasihoidlik mälestusmärk poliitilistele repressioonidele. Nende korraldamise idee autori mälestussammas mõnisada meetrit eemal on igatahes palju suursugusem

Siinsamas asub ka Komrati ajaloomuuseum

Teadaoleva info põhjal tasuks seda muuseumi külastada ja kui saatus tahab, satun siia ka tema lahtioleku aegadel, mis on T-L 9.00-16.00. Sissepääs 10 leid.

Ja see pole ainuke muuseumiesisel asuv mälestusmärk. Veel leiab siit kurva näoga sõdurpoisi, kes Afganistani “vabastamas” käis. Kiri samba jalamil räägib, et sõdurid sõdisid seal 9 aastat ja sõda tõi kõigile palju häda. Seejärel aga miskipärast tunnustatakse neid igaveste kangelastena. Üsna vastuoluline.

Selline on vaade leenini uulitsale ajaloomuuseumi juurest suunaga kesklinna poole. Kui hästi vaadata, paistavad kiriku kullatud kuplid puude vahelt kätte

Järgmine peatus on Puškini uulitsal. Siia jääb Komrati Riiklik Ülikool

Ülikooli esisel aga on omapärane pargike. Selle keskel on jalutusrada ja istepingid. Jalutusradade vahel aga on huvitava valikuga tahvlikesed. Eriti, kui silmas pidada, et kuhu see teeke viib – lõpus on näha seda linna keskset ehitist. Kirikut. Tasub meenutada, milline oli selle kiriku saatus nõukogude ajal ja keda võiks selle eest vastutavaks pidada

Aga mälestustahvlitel ilutsevad revolutsionäärid

sõjaväelased, täpsemalt punaväelased

Nõukogude liidu kangelased, ilmselt samuti punaväelased. Ja muud seda laadi tegelased

Mida rohkem kiriku poole, seda tõsisemaks asi läheb, sest edasi tulevad juba büstid. Kahjuks on vihm teinud üksjagu loetamatuks osade büstide omanike nimed

Mingil põhjusel aga on Puškin iga ilmaga loetav

Neid tahvleid ja skulptuure on siin üksjagu, kõikide pilte ei hakka siin üles laadima, ilmselt ei paku kellelegi erilist huvi.

Komrati linnavalitsuse hoone Tretjakovi uulitsal.

Uue ilmega ja omapärase arhitektuuriga kirik Gavrilovi uulitsal.

Tarass Grõgorovõtš Ševtšenko auks nimetatud tänavale jõudes satun tõelisesse monumentide segasumma suvilasse

Esimese asjana rabab jalust piirivalvuritele pühendatud mälestusmärk. Oleks see mingi nö. piiriülene ja anonüümne kõikidele piirivalvuritele pühendatud objekt, aga no kus sa sellega. Meeles peetakse ikka kõiki Nõukogude Liidu piirivalvureid

Ja millegipärast on siin väga tänapäeva Venemaa piiriposti meenutav tulp, peal küll NL-i vapp. Ei saagi aru, kuidas see tänapäeva Gagauusiaga seotud peaks olema.

Asub selle kõrval aga värskelt valmis saanud laste mänguväljak, et emad saaksid siin juba maast madalast lapsed nö. “õigele” poliitilisele lainele aidata

Järgmine mälestusmärk on pühendatud Tšernobõli avarii likvideerijatele

Pargi atraktiivsuse tõstmiseks on suvel siin ilmselt tegu mingit sorti purskkaevuga

Aastal 2016 ehitatud palvemaja, keset ilmalikke monumente

Siin aga lähenen põhiatraktsioonile, selleks on loomulikult Teise Maailmasõjaga seonduvad objektid. Mingil põhjusel üritatakse ka siin püüda seda sõda Isamaasõjana defineerida

Parimate traditsioonide kohaselt ka igavaene tuli

Vaatamata hiljutistele gaasikriisidele siia ikka gaasi jagub veel

Aeg on hakata otsi kokku tõmbama selle linnaga siin ja suundun tagasi peatänavale

Edasi aga juba suund linnast välja ja Tiraspoli peale. Enamik tanklaid on siin kas idanaabri ketid

või siis läänepoolsed, Rumeenia omad

Ühe päris omapärase vaatepildi tunnistajaks võib saada trassil ES84 / R28linnas väljudes. Vasakut kätt tanklas on üks kujuke pandud maa-aluseid kütusemahuteid valvama

Lähemal vaatamisel selgub, et tegu ju selle va leeniniga. Vahelduseks väga hea eeskuju taaskasutamise vallas.

Kuigi igasugu leeninid on visad kaduma, siis asemele tuleb üksjagu igasugust religioosset sümboolikat. Seda kohtab üsna regulaarselt ka teepervedel

Põhja poolt linna sisenejaid võtab vastu selline apoliitiline linnasilt.

Kella kümne paiku jõuan Bugeaci asulani.

Siin on mitu raudteeharu risti sõiduteega ja on näha, et nii mõnigi on neist ka kasutuses

Samuti meie tänavapildist tänaseks juba kadunud, siin aga kenasti korda tehtud, raudteeülesõidu korrapidaja kunagise standardi järgi ehitatud majakene

Asula ise aga paistab üsna trööstitu paik – maarajoon suurte kortermajadega, ümbritsetuna mingitest saradest. Depressiivne väikelinn

lukoili tanklaga

edasi aga muutub maantee üsna sõidetavaks

Veerand üheteistkümne paiku väljun Gagauusia piiridest. Edasi tuleb Cimislia maakond

Esimene asula selles administratiivüksuses on Ciucur Mingir. Religioosseid sümboleid teeserva jagub

Isegi kui asula ise on hall ja trööstitu, eriti tänase ilmaga., siis kullatud kirikukuplid siravad isegi läbi halli uduvine

Kunagi on bussipeatuse kaunistamisega mosaiigi näol hulka vaeva nähtud

Järgmine asula – Cimișlia – on oma 12 000 elanikuga juba natuke suurem. Kirik linnakese sissesõidul – Biserica Ortodoxă Română ,,Sfântul Ierarh Nicolae “

Kesklinna poole jääb ilmselt natuke teise usulahu kirik – Biserica baptista Golgota

Aga süveneva religioossuse foonil jääb ilmselt nendest kirikutest väheseks ja käib ka uute pühakodade ehitus

Samas vedeleb kõikjal monumente möödunud aegadest vanaraua ja mahajäetud tehasehoonete näol

Orus asub Mihailovca küla. Meie mõistes annaks isegi linna mõõdu välja oma enam kui 3000 elanikuga. Võhma linnas näiteks on alla 1300 elaniku

Nendest 3 tuhandest pole eriti kedagi liikumas näha

Varsti satub tee üsna Ukraina piiri lähedalt kulgema ja Troițcoe, mis google kaardil millegipärast Troiţa nime kannab, on suisa piiriasula. Vastavad teadaanded on ka teeserva üles riputatud. Aga asulast väljumisel võtab tee jälle suuna rohkem sisemaale ja piiritsoonist välja

Ilm on endiselt sompus ja uduvihmane. Maastikud on siin valdavalt avatud ja põllud – karjamaad. Vahel satub ka siil metsa. Metsa hea juurdekasvu järgi otsustades võiks siin ilma inimese vahelesegamiseta paksud laaned vohada

Põllulahmakate vahele jääb veel hulgaliselt nõukogudeaegset kolhoosiarhitektuuri, mis näitab küll lõpliku lagunemise märke.

Taracli asulas avaneb taas tüüpiline vaatepilt. Mingid hõbevärviga üle pintseldatud punaarmeelasi kujutavad sõdurikujud

Selle vastas aga Taraclia ortodoksi kirik. Kaks täiesti kokkusobimatut on siinkandi asulates peaaegu alati nö. ühte potti pandud

Üks eripära on siin veel sellised kaevumajad. Neid jagub teeservadesse üksjagu, olles vahest üsna kunstiliselt kujundatud

Ühest sõdurikompleksist on aga vähe ja teine on siin veel. Betoon küll juba mureneb ja kauaks seda ilmselt enam ei ole

Asulast väljasõidul jääb vasakule surnuaed

Siin asuv kaenumaja ei ole enam nii atraktiivne kui kesklinna oma. Ilmselt rohkem praktilist laadi tehnorajatis

Asula piiril on taas tavapärane komplekt.

Kaevumaja koos ristilööduga

Järgmine külake, Sălcuța, on juba natuke suurem, oma 4500 elanikku. Seetõttu ilmselt on siin ka igasugu punaarmee mälestusmärgid kõrgemad ja suuremad

Kena punast vaipa meenutav pargiteeke memoriaali juurde saab alguse kust?

Eks ikka siitsamast üle tee asuva kiriku juurest. Aga eks see teema ole ka juba ära leierdatud minu poolt ja tundub, et siin elavadki just sellised inimesed nagu Orwelli 1984 tegelased, kelle sees saab vabalt üheaegselt eksisteerida kaks täiesti vastuolulist ja omavahel konfliktis olevat käsitlust.

Siin on üks tagasihoidlik nurgake leitud ka Stefanos Suure büstile

See tegelane oli vojevood ja Moldaavia vürst aastatel 1457–1504. Selle pika aja jooksul juhtus nii mõndagi selle riigi ajaloos ja minu arust tuleks sellistele tüüpidele avalikus ruumis palju rohkem kohta leida

Aga ristilöödu on ilmselt peale pikka nõukaajastu põlu all olemist populaarsemaks saanud

Asulast lahkun veerand kaksteist ja nagu teeviitki teada annab, on sihtpunktini vähem kui poolsada kilomeetrit

Mahapööre trassilt R26 Opaci asula poole. Asula dekoreeritud tähis annab selge pildi, millega siin peaasjalikult tegeletakse. Viinamarjad.

Mina aga jätkan põhitrassil. Ees on sild üle Botna jõe. mis oma 152 kilomeetriga baseerub riigi kuuendaks vooluveekoguks. Dnestri parempoolne lisajõgi.

Vaevu kümmekond kilomeetrit enne Transnistria piiri jääb paremat kätt mitte kaugele üks kenasti üles vuntsitud sissesõiduga klooster. Kuna kohal paistab liikluse põhjal lööki olevat, pööran samuti sisse

Ja oletus vastabki tõele, parkla autosid nii täis, et parkimiskohta raske leida

Rohkearvulise külastajatehulga jaoks on suisa spetsiaalne kauplus avatud

Ja paistab, et ühest kirikuhoonest on samuti väheks jäänud ja käib agar teise eksemplari ehitus.

Siin aga see eksemplar, mis juba varasemast valmis

Tegu on nunnakloostriga – Mănăstirea ortodoxă răsăriteană „Marta și Maria”, mis asutatud alles sajandivahetuse eel, 1997 aastal piiskop Dorimedont Cecan (1961 – 2006) poolt. Jumalateenistust olla kloostris peetud iga päev alates 1998. aastast

Natuke on ka põliselanikke märgata

See peaks olema elukorpus ja ka hotell soovijatele

Tüüpiline kirikuatribuutika

Ilma pühitsetud veeta ei saa ükski selline asutus hakkama. Ammutatakse seda ilmselt siitsamast kaevust

aga pühaks saab alles nendes roostevabades anumates

Keskpäevaks paistavad siin sündmused läbi saavat, rahvas lahkumas ja mina nendega,

Viimane asula, mis veel Moldaavia valduses, on Hagimus. Kuigi nime poolest Dnestri-tagune, või siis esine, sõltuvalt kummalt poolt vaadata, siis tegelikkuses jääb üsna suur tükk seda absurdimoodustist ka siia poole jõge, sisaldades endas ca 100 000 elanikuga Benderi linna, mis on siinsetes mastaapides üsna suur linn.

Tee hakkab laskuma jõeorgu, milles eelpoolmainitud linn asubki

Piirile Transnistriaga, mis paikneb linna sissesõidul, jõuan veerand ühe paiku.

Moldaavia poolt väljasõidul keegi ei peata ega midagi ei küsi. Jään ise seisma ja huvitun, kas ikka võib Tiraspoli sõita. Imestatakse, et miks mitte, piir on lahti, ainult dokumendid peavad korras olema. Täpsustamata, millised on korras dokumendid.

Eespool paistavad juba Transnistria kontrollirajatised. Lähemalt neid pildistada igaks juhuks ei proovi

Esimesena on sõjaväeline blokkpost. Relvastatud ja laigulises mehed. Siilid valmis teele ette tõmbamiseks. Seisma ei pea jääma.

Järgneb juba nö. piiripunkt. Üks tüüp, kaamera rinnal, palub seisma jääda ja uksed avada. Viskab pilgu üle ukse, uurib kavatsuste kohta ja siis selgitab, et kioskis passikontrolli järel tuleb minna vinjetti ostma.

Passikontrolli proua küsib, kauaks plaanin jääda. Ütlen, et täna juba lahkungi. Saan nö. viisa kuni südaööni. Näeb see välja selliselt.

Ütleb samuti, et tuleb minna vinjetti ostma ja jätab auto tehnilise passi seniks enda kätte kuniks ma auto ära pargin. Naeruvääristan sellise mõtte nagu dokumendi panti jätmise ja selle tulemusel saangi teh. passi tagasi. Ei kujuta ette, et kas oleks tõesti reaalne mõte panna nüüd kiiresti käik sisse ja kihutada ilma seda vinjetti ostmata siit minema?!. Aga tundub, et see vinjetimüügi äri on vähemalt miskit, mis võimaldab natuke raha teenida ja on selles mõttes kohalikele oluline.

Auto teeserva tualettide juurde pargitud, lähen mainitud kioski.

Silt paljude teiste seas keelab telefoni kasutamise ja teine pildistamise. Ei hakka katsetama. Võetakse mu palve menetlusse ja lisatakse, et aega kulub minutit kümme. Kuigi külastusaega anti ainult südaööni, siis automaksu saab tasuda minimaalselt nädala eest. Hinnakirja järgi, mis seinale kleebitud, maksab see 5 USD. Justnimelt ameerika rahades käib siin arvestus, mis siis, et tegu ju ideoloogilise vaenlasega nr. 1! Dollareid kahjuks kaasas pole aga üks-ühele käivad eurod ka. Tasumise kohta antakse pabergi

Selle raha eest saan sellise paberi. Etteruttavalt lisan, et keegi seda, vaatamata piirivalvuri hoiatusele, et kohe-kohe igal pool seda küsitakse, selle vastu keegi huvi ei tundnud. ju siis on juba ette teade, kas vastav paber on ostetud või ei ja viimasel juhul oleks tõenäoliselt esimesel võimalusel kinni peetud ja karistama asutud.

Aga selleks, et huvitavaks läheks, ei ole üldse palju vaja sõita. Linnakese külastajate kõige esimene teeviit juhatab kohe piirituselattu

Kesklinna piirkonnas on aga nii palju huvitavat, et pargin auto ära ja lähen jalutama. Vabaõhumuuseumi esimene eksponaat on kohe agressiivsusest pakatav sõjamasin koos igavese tulega. Gaasi siin jagub, kuna Venemaa pidavat seda siia tasuta jagama. Eks lojaalsuse eest tule maksta ka midagi

Vihmane ilm teeb tekstid kaunis raskesti loetavaks ja õigupoolest ei saagi ma sotti mis siia kirjutatud on

Sõjamasina kõrvale pole tänapäeval enam mingi patt püstitada risti ja kirikukellaga postament

Siin on ka Aleksander Lebedi büst. Seda tüüpi peaksid veel paljud mäletama. Ta osales enamikus Venemaa sõjalistes konfliktides Nõukogude Liidu viimasel kümnendil , sealhulgas Nõukogude-Afganistani sõjas . Aastatel 1988–1991 töötas kindral Lebed 106. kaardiväe õhudessantdiviisi ülemana ja hiljem Vene õhudessantväeosade ülema asetäitjana. Mängis Venemaa 14. kaardiväe ülemana võtmerolli ka siinsete separatistide ja Moldova valitsuse vahelise konflikti sõjalise faasi lõpetamisel 1992. aastal, mis lõppeski piirkonna okupeerimisega. Ta kandideeris ka Venemaa presidendiks, saavutas umbkaudu 14% häältest ja jäi ametisoleva Boriss Jeltsini ja kommunistliku partei juhi Gennadi Zjuganovi järel kolmandale kohale. Hiljem oli Krasnojarski krai kuberner ja hukkus segastel asjaoludel helikopteriõnnetuses.

Aga ega siis tema üksi, siin on veel hulgaliselt nimetahvleid roheliste mehikeste nimedega

Platsi keskel aga on uhke kivisammas

sirbi, vasara ja viisnurgaga vappi kandmas

Sammast ümbritsevatele kuubikutele on hulgaliselt propagandalauseid graveeritud

Siit saab ilmeks näite, kuidas käib ajaloo (ümber)kirjutamine.

ja ümberkirjutuste muutmine tõdedeks

Päris kõiki infotahvleid siin kordama ei hakka, aga aimu saab, mis sõnumit siin vaatajale edastada püütakse

Üle ristmiku asuva kauplusehoone katusele kinnitatud tekst annab teada, et linn on asutatud juba aastal 1408

Linnakeses liigub isegi trollibuss

Tekib küsimus, et kuidas saab sellel moodustisel siin olla juba 70 aastat miilitsavalvet..?

Siinsamas Transnistria valitsushoone vastas, üle tee asub kohalik ajaloomuuseum.

Kuna muuseumihoone on vana ja asub kesklinnas, siis on siin ka varasematel aegadel ajaloolisi sündmusi toimunud. Arvestades selle veidra administratiivüksuse eripärasid, on välja toodud sellise kallakuga sündmused, nagu seinale riputatud teadetetahvlilt lugeda saab

Muuseum on avatud ja kaks vanemat prouat on ilmselgelt väga rahul neile külla tulnud kliendi üle. Pole kahtlustki, et inimesi satub siia üliharva. Kuna mul kohalikku raha ei ole, saame siiski kaubale, et maksan moldaavia rahas ja tagasi saan nende rublasid, mille kurss on peaaegu sama. Pluss ostan mõned brošüürid.

Ringkäigule saan kaasa ühe kahest töötajast. Kõikjal on sildid, et pildistada ei tohi ja kuna nö. giid on mul pidevalt kaasas, siis ei õnnestu ka midagi pildistada. Kuigi jutustab üsna huvitavalt, siis ikkagi on mul tunne, et tegu on valvuriga, kes jälgib, et ma keelust üle ei astuks.

Aga selles ma eksin. Olles üle vaadanud Teist Maailmasõda puudutava väljapaneku ja siis Leninile ja tema perioodile pühendatud ruumid ja veel ka peaaegu kogu ülejäänud väljapaneku, otsustan, nähes, et salaja nagunii pildistada ei õnnestu, küsida, et mis värk selle pildistamise keeluga on. Selgub, et võin ikka pildistada, aga palun. Ma ju välismaalane ka ja puha. Mis puhul välismaalastele erandeid tehakse, jääb arusaamatuks, aga polegi lugu.

Ega sellegipoolest kogu väljapanekut üles pildistama ei hakka. Osaliselt on siin tegu tõepoolest ajalooliste esemete väljapanekuga

aga suur osa väljapanekust on ikkagi propaganda teenistuses

Palju ruumi on pühendatud ka möödunud sajandi üheksakümnendate alguse sündmustele. Ja seda on kajastatud ikka väga ainult ühe vaatenurga kohaselt

Uurin, kustkohast võiksin ka endale sellise seinakaardi hankida, aga selgub, et see polevatki enam võimalik. Mingeid kaarte õnnestuks äkki raamatupoest hankida, see olla isegi veel avatud

Lähme viisakalt ja sõbralikult lahku ning muuseumist väljudes satun mõnes mõttes samuti nagu ajaloomuuseumi. Otse üle tänava seisab kõrgel postamendil see va leenin. Ausalt öelda tunduvad need leeninikujulised puuslikud avalikus ruumis juba nagu natuke haledad. Punaseid nelke pole ka näha, märk seegi.

Üle tee läinud, paistab tagasi vaadates muuseumihoone selliselt välja

Valitsusehoone kõrvale jääb gümnaasium

Siin saame teada, et sellest koolist olla võrsunud kari nõukogude liidu kangelasi. Milles nende kangelaslikud teod seisnesid, pole teada antud

Kooli ees aga on skulptuur Zelinskile, kes tahvlil oleva info põhjal oli nõukogude keemik. Olla lausunud, et “teadmised on tõepoolest jõud, aga ainult siis, kui need on headuse teenistuses” See siin minu vabas tõlkes tsitaat. Väga tähelepanuväärne

Neid “teadmisi” püütakse möödujatele siin ka jagada. Tegemist pole küll keemiaga

Pigem on tegu rohkem kommunistide ajalookäsitluse viimisega massidesse

Pildistan mõned lühiülevaate saamiseks. Neist peaks piisama, et anda aimu, mida inimestele öelda tahetakse ja millise vaatenurga alt kohalik võim soovib ajalugu näidata

Aga vaatamata kõigele tuleb ka siin kevad ja paljud puud-põõsad on juba õites

Järgmise hoone otstarbe võiks tõlkida kui laste ja noorte huvikeskus

Et lapsed rikutud ei saaks ja ikka ainult õiget ajalugu ja õigeid persoone teaksid ja tunneksid, on siinsamas kõrval kohe Suvorovi väljak koos samanimelise tegelase monumendi ja piirkonna vapi ja lippudega

Veel valik ilmselt osaliselt juba ajaloolist sümboolikat

Numbrid annavad teada, et linnal juba üksjagu vanust. Nimi ise pärineb kreeka sõnadest Tiras (Dnestr) ja polis (linn)

Väljaku kõrval on trollipeatus, mis üsna originaalselt lahendatud

Ja kui on peatus, käivad ka trollid

Infotabloo annab teada, et tegu on “tsentralnaja”, ehk siis keskuse peatusega. Lisaks trollidele saab liikuda ka kindlatel ajavahemikel liikuvate maršruuttaksodega

Avalikku ruumi panustamise puudumise üle ei tohiks siin kurta, kuigi palju on pandud ka propaganda teenistusse

Loomulikult kannab igasugune skulptuuridel kujutatud inimeste valik ülitähtsaid sõnumeid. Siin Grigori Potjomkin, kunagine Vene riigitegelane, Katariina Suure lemmik, Hersoni asutaja ja Krimmi Venemaa koosseisu annekteerija

Siin aga Katariina Suur ise

Lõpuks jõuan selle tähtsa ja tuntud jõe – Dnestrini. Tegemist pole tegelikult eriti märkimist väärt suurusega veekoguga. Vaade ülesvoolu

ja allavoolu

Õnneks on veel ka suhteliselt neutraalseid väljapanekuid.

Siin mu jalutuskäik lõppeb ja sõidan raamatupoodi otsima

Raamatupoe ka leian. Tõepoolest, ongi avatud

Kõrvalpood kannab huvitavat nime

Raamatupoes on üksjagu huvitavat kraami saada. Kahjuks pole mul kohalikku raha ja kaardiga samuti maksta ei saa. Lisaks olen oma linnatuuril telefoni aku tühjaks kulutanud ja jõuan teha ainult ühe pildi. Kui tähelepanelikult vaadata, siis pioneerilipu kõrval on seinal kohaliku vapi külgedel ühel pool siinse “presidendi” Vadim Krasnoselski portree, teisel pool aga Stalini oma. Mõlemaid saab ka osta, esimene maksab 18,50. teine aga soodsam, 12,50 Kommentaarid peaksid liigsed olema.

Mitte kaugel raamatupoest on linnavalitsuse hoone

linna autahvel

Ikka seesama 25 oktoobri nimeline tänav, mida mööda ma siiani kulgenud olen, lõpeb draamateatriga

Tiraspoli 1867 aastal valminud raudteejaam

Kuni nõukogude liidu lagunemiseni läbis seda jaama ca 30 rongi päevas, kuni Ukraina sõjani liikus veel mõni üksik, aga 2022 kevadest on reisirongiliiklus seiskunud.

Asub aga jaam leenini uulitsal

Poole kolmeks olen Tiraspoliga lõpetanud ja võtan mööda maanteed M4 suuna Chișinău peale. Vihma endiselt tibutab vahelduva intensiivsusega. Linna piiril on märgata teeblokke

Kontrolljoonele jõudes tundub ilm vaikselt paranevat. Väljasõidul suurt segadust ei teki. Piiriks on siinsel juhul piirkonnale nime andev jõgi. Ida pool silda kontrollib liiklust ja valvab korda Venemaa lippudega varustatud soomustehnika.

Moldaavia pool on samuti blokkpost, aga keegi midagi kontrollida ei soovi

Kolmveerand neljaks jõuan Chișinăusse. Taas on vihma sadama hakanud

Suur osa sellest linnast näeb endiselt välja nagu nõukogude ajal

aga eriti kesklinna piirkond on enamuses kaasajastatud. Ka teed on üsna korras. Leian endale majutusasutuse ja kuna valget aega pole enam kauaks, vihma ka sajab, siis võtan ette väikse autoekskursiooni kesklinna piirkonnas. See ei jää mu öömajast mitte kaugele

Suundun tänavale Bulevardul Ștefan cel Mare și Sfînt, mis tundub olevat üks peatänavatest ja on ääristatud paljude väärikate ehitistega. Mihai Eminescu Rahvusteater

Orelisaal, valminud aastaks 1901 ja renoveeritud Rumeenia valitsuse miljoni eurose toetuse abil aastal 2014.

Oreli ehitas firma “Rieger-Kloss” Tšehhi linnast Krnovist . See on elektromehaaniline, keskmise suurusega orel, mis koosneb 56 registris ligikaudu 4000 torust, mille suurus on 15 cm kuni 5,5 m. Esimest korda kõlas see 15. septembril 1978. Seega nõukogude võimu tippajal. Paradoksaalne natuke, kas pole? Alloleval pildil on Orelimaja paremal, selle ette jääb Mihai Eminescu väljak ja selle taha pangahoone

Siinsamas orelimaja kõrval asub linnavalitsuse hoone – Chișinău City Hall ehk raekoda. Seegi maja sai valmis aastaks 1901 ja sellel perioodil kutsuti seal toimetajaid linnaduumaks. Hoone hävis II maailmasõja ajal peaaegu täiesti ja taastati sõjajärgsel perioodil säilinud piltide ja ehitusplaanide põhjal.

Naabrusesse jääv majandusministeeriumi hoone pole üldsegi nii pilkupüüdev

Triumfikaar. Ehitati see 1840. aastal arhitekt I. Zauschevic’i kavandite järgi Bessaraabia kuberneri algatusel , et mälestada Vene impeeriumi võitu Osmani impeeriumi üle Vene-Türgi sõja ajal (1828–29 ). Alates selle ehitamisest kuni 2011. aastani asus teisel tasandil tohutu, ligi 6400 kg kaaluv kell. See valati Vene vägede poolt Ottomani impeeriumist vallutatud suurtükkide vasest. Kus kell nüüd on, jääb natuke segaseks

Natuke maad edasi asuvas hoones on Moldaavia Parlament

Herța House – Muzeul Național de Artă al Moldovei. Casa Herța

ehk siis rahvuslik kunstimuuseum

The Holy Hierarch Nicholas’ Church ehk järjekordne Püha Nikolause kirik. Jõuluvana oma siis

Tänav lõpeb suure ringteega, kust on võimalik edasi liikuda mitmes suunas. Tangin siinsamas lähedal ka auto paagi täis, et homme hommikul oleks mugav startida ja võtan nõuks raudteejaama üles otsida

Selle ma ka leian ja seda Juri Gagarini boulevardilt. Jaamaesisel ei seisa leenin, kuigi ilmselt kunagi on ta siin olnud. Leiab siit hoopis mälestusmärgi küüditamistele. Eks raudteel ole selles protsessis olnud kandev roll ja seetõttu asukoht memoriaalile igati õigustatud

Veel on siin kivi stalini repressioonide ohvritele, mis tegelikult ju seesama asi

1871 aastal avatud jaamahoone – Gara Feroviară Chișinău – ise on selline

Sellekohane tahvelgi on majaseinal

Jaam on ka praegu aktiivses kasutuses ja sõita saab siit näiteks Peterburgi või Moskvasse, Bukarestist ja Kiievist rääkimata. Huvitav oleks teada, millist marsruuti pidi rong näiteks Venemaale sõidab. Selleks peab ta ju läbima Ukraina ja põhimõtteliselt ka rindejoone. Või liigub ta Valgevene kaudu ja väldib otsest konfliktipiirkonda?

Jaamahoone on suhteliselt tagasihoidliku suurusega

aga paistab et ruumi on piisavalt, kuna rongireisijaid just ülearu silma ei hakka. Mõnel teisel ajahetkel kunagi tulevikus istuksin küll hea meelega siit mõne väljuva rongi peale.

Siinsamas jaamaesise väljaku kõrval pakuvad rongidele konkurentsi mitmed bussifirmad, kes siia oma kontorid on avanud. Üks pakub näiteks reise Inglismaale ja Šotimaale

Raudteejaamast võtan suuna kesklinna kaubanduskvartali poole

Poode ja kaubanduskeskusi jagub siia mitmeid

Jääb siia ka üks sotsialismiajast pärit suurimaid hotelle Moldaavias – aastatel 1974 kuni 1983 ehitatud 20-korruseline “Cosmos”. Kunagine ülipopulaarne majutusasutus, ilmselt oleks kohane võrdlus “Viru” hotelliga, on peale liidu lagunemist üle elanud erinevaid aegu ja ka praegu pole ilmselt kõige soodsamad ajad. Kui otsustada suure reklaami järgi hotelli seinal, mis pakub tube 40 eurose hinnaga. Seega praktiliselt odavaim öömaja linnas.

Hotelliesiselt väljakult pole ka endiselt ära koristatud kommunistliku aktivisti Grigori Ivanovitš Kotovski (1881-1925) ratsamonumenti.

Mina aga sean sammud üle ristmiku asuvasse kaubanduskeskusesse

Toidupoes on valik suurepärane. Testin erinevaid piimatooteid

Samuti on mulle meelepärased erinevad värsked hoidised

Poest väljumisel hakkan signalisatsioon tööle, mis juba tüütavalt tavaliseks saanud ka koduümbruse poodides. Turvamees jookseb järele ja on üsna ähmi täis. Läheme siis poodi tagasi ja rahustan teda sellega, et demonstreerin oma rahakoti mõju turvaväravatele. Nimelt kutsub see enamustes poe turvaväravates esile helisignaali. Milles täpselt asi on, ei saagi aru.

Sõidan koju, viin ostud tuppa ja lõpetan päeva hoopis jalutuskäiguga kodu lähemas ümbruses.

Teeservadel on palju plakateid, mis pakuvad tööd Euroopas, mh. näiteks Saksamaal, nagu see konkreetne eksemplar siin

Esimene suurem tänav, millelt öömaja juurde keerab, on strada Ismail. Selline vaade kirdesse

ja edelasse, kesklinna poole. Sinna hakkangi liikuma

Bussipeatuses asuv skeem näitab võimalusi ühistranspordiga liikumiseks

Taaskord Bulevardul Ștefan cel Mare și Sfîntil

Kui ma kõigest õieti aru saan, siis selle maja näol on tegemist maksuametiga

Selles majas aga lisaks muudele asub prokuratuur

Siit keeran vasakule, Bulgara tänavale

Rahvusvahelise Punase Risti kontor

Selle kõrval The Assumption of Our Lady Church ehk kohalikus keeles Biserica Adormirea Maicii Domnului..

Eestipäraselt võiks olla tegemist Jumalaema Taevaminemise kirikuga. On ikka kirev see kirikuelu, mitte ei saa sotti nendest erinevatest kirikutüüpidest

Paistab, et siseministeerium

Pimeneb ja lähen oma Alexandru Hajdeu tänaval asuvasse koju, mis on tilluke, kuid ta on armas minule, nagu laulusalmgi ütleb. Välja näeb see järgmiselt.

köökesik

magamiskamber

sansõlm

03. aprill 2023. esmaspäev

Hommikul on varakult uni läinud ja kella seitsmeks olen juba poolel teel Ukraina piirile. Maantee M14

Kui pealinnas on nende nõukogude monumentidega kuidagi piiri suudetud panna, siis maarajoonides on asi ikka kaunis käest ära. Neid mitte ainult et on palju, vaid minu arust tehakse neid veel juurdegi. Ja olemasolevaid tuunitakse ja kõpitsetakse. Huvitav, kelle raha eest küll. Üks selline WWII memoriaal Halahora de Sus’i nimelises asulas

Kõik need punatähekesed ja sirbid ja vasarad. Sõjas langenute mälestamine ja ideoloogia on ikka kaks täiesti erinevat asja. Vähemalt on kurgedel üks kindel koht, kus pesa peaks palju aastaid vastu pidama

Kogu küla eelarve kulutati ilmselt memoriaalile, siinsamas üle tee asuvate majakeste aedade lappimiseks ei paista midagi jäänud olevat

Tüüpiline bussipeatus maapiirkonnas

Teede kvaliteet on üldiselt nigel

valdavalt on suudetud löökaugud siiski täis panna.

Teed ise on üsna kitsad, aga sirged. Mis viga sirgeid teid teha, kui maastik lage ja sile

Agraarmaale kohaselt on vastavasisulised ka monumendid. Vana traktor Briceni asulas

Aga loomulikult on kesksemal kohal punamonumendid. Siin seekord üsna neutraalses vormis

Aga see neutraalsus on muidugi petlik, sellest saab aimu kui natuke edasi liikudes jääb paremale suur kivist leenin. Võib arvata, et maja seal taga on linnavalitsus. Mis meelsusega linnaametnikega saab tegu olla, kes igal hommikul tööle minnes sellest puuslikust mööda lähevad.

Üle tee käib aga Püha Siimeoni ortodoksi kiriku ehitus

Mida kaugemale pealinnast, seda trööstitumaks olukord muutub. Seda seoses lagunevate hoonete ja tööstuskompleksidega. Viimane lõpp väljasõidul Briceni linnakesest enne Ukraina piiri vasakul on terve lagunenud tööstuslinnak

Kell 9.00 jõuan piirile Ukrainaga.

Siin toimub mõlema riigi ühiskontroll. Vähemalt asukoha võtmes. Autosid ei ole.

Võib-olla just seetõttu ja igavusest vaatab ülekaaluline ukraina piirivalvur vaatamata oma kohmakusele auto põhjalikult läbi. Toob isegi taskulambi ja poeb suisa auto alla. Veel otsib pingsalt kere küljest vin-koodi, mis minu arust jääbki tal leidmata. Samal ajal Moldaavia piirivalvuriproual kulub päris pikalt, et mind välja vormistada, aga pärast jääb tal ikkagi aega minuga juttu ajada. Selgub, et talvesid, nagu vanasti, siin enam ei ole ja see olevat hea. Inimestele jäävat natuke rohkem raha alles. Kurdan madalate temperatuuride üle, aga alles eile olla siin päike paistnud ja soojem. Panen mütsi pähe. Vahepeal lakanud vihmasadu kogub taas hoogu ja kuigi oleme katuse all, on valju tuule tõttu ikkagi ebameeldiv ilm. Nagu siinkandi piiriületustel tavaks, on kasutusel talongimeetod. Iga asjapulk jätab sellele oma jälje ja viimane instants veendub, et klient on kvalifitseerunud edasi liikuma. Erinevad need paberilipakad ainult välimuselt. Siit piirilt saab sellise. Avers

ja revers, kui nii saab väljenduda. Suveniiriks seda ei saa, väljudes korjatakse ära.

Vähem kui 30 minutiga on piir ületatud. Vastu ega juurde ei tulnud selle aja jooksu kedagi.

Tegemist on kõrvalises asukohas oleva piiriületusega ja väljaspool piiripunkti erilist taristut siin pole. Teeserval on paar putkat, mis kauplevad kindlustustega ja kogu lugu. Ka maantee siit edasi on minimalistlik.

Mitte kaugel piirist on põllul näha värskeid kaevikuid. Ilmselt pole ukrainlased täielikult siiski välistanud ka olukorra eskaleerumise võimaluse Moldaavias ja rünnakud sealtpoolt. Blokkpost on küll teelt kõrvaldatud, aga selle ehituseks kasutatud vundamendiplokid ja muu kraam on endiselt teeservas alles. Kas siis igaks juhuks või laiskusest.

Samuti on teeserval ootel metallist keevitatud teetõkked

Esimene suurem asula on taaskord selle osalt kurikuulsa Dnestri jõe kaldal asuv Khotyn. 1310 aastal esmamainitud ja seega pika ajalooga linnas elab hetkel ca 11000 inimest. Minu primaarne eesmärk on hankida endale internet. Sellise väikese elanikkonnaga asula kohta on siin üksjagu vaatamist.

Skulptuuride ja mälestusmärkide vallas valitseb siin suur segadus ja anarhia. Siin on mälestusmärk kangelaslikele kommunistlikele noortele

Ja samas kõrval Ukraina vabaduse eest langenutele, kes põhimõtteliselt võitlesid eelmise mälestusmärgi ideoloogia kandjatega

Selle eelmise ristiga samasse kategooriasse kuulub kivist mälestusmärk golodomori ehk ukrainlaste sihipärasele surnuksnäljutamisele ja poliitilistele repressioonidele

Linnakese keskus koos kaubandusettevõtetega. Jätkan sideettevõtte otsinguid

Külalisele on ka orienteerumise hõlbustamiseks kaart-skeem üles pandud

Üsna keskuse lähedale jääb õigeusu kirik – Свято-Покровський собор УПЦ.

Ja selle vastu, justnagu mõnitusena, millest on ennegi juttu olnud, jääb punaarmee mälestusmärk. Armee, kes tegutses religiooni ja kirikute sihipärase hävitamise ideoloogia tööriistana

Äsja vastuvõetud seadus ilmselt kohustab kohalikke omavalitsusi siin selliste asjadega lähemal ajal tegelema

Veeautomaat. Tuleb noorusajast meelde, et ka siis sai teatud automaadist 1 kopika eest klaasitäie vett. Ja kolme kopika eest lasti törts siirupitki veel sisse.

Keskusest natuke kirdesse jääb kohaliku rajooni administratsiooni hoone – Хотинська районна державна адміністрація

lipud hoone juures

Administratsiooni esisel platsil on kivist ausamba alus. Suure tõenäosusega seisis seal kunagi leenin, kes siis veel?

olukord riigis on ilmselt vahetanud ära ka sõnumid avalikus ruumis

Ka sellel püramiidil linnavalitsuse – Хотинська міська рада – ees on ilmselt kunagi olnud punane viisnurk. Aga väga tore lahendus, ei pea ju kohe ära lammutama võib anda hoopis uue tähenduse

Veel üks, mulle mitte päris selge sõnumiga mälestusmärk Olümpia ja Iseseisvuse tänavate ristumiskohal

Nimelt toimus 1919 aastal siin nõukogude agitaatorite eestvedamisel mäss tol ajal siin valitsenud Rumeenia võimude vastu

Nagu ka paljudes teistes Ukraina asulates, on ka siin meeles peetud Tšernobõli katastroofi ja selle likvideerimise ohvreid

Lõpuks õnnestub hankida ka see vajalik sim-kaart ja saan jätkata mööda H03 trassi. Kohe peale lina tuleb Dnestri jõe ületus. Jõgi on ka piiriks kahe oblasti vahel.

Lõpeb Tšernivtsi oblast

ja algab Hmelnõtskõi oma

Ilmad on olnud siin sajused ja kõva kattega teelt maha sõita pole mõistlik. Isegi paar sammu jalgsi lõppevad raskete kleepuvate mudaste jalanõudega, millede puhastamine on üsna keeruline ülesanne

Umbes 5000 elanikuga Chemerivtsi või siis Чемерівці asula on siiani koduks sellisele tankimonumendile

Seletuskiri räägib mingitest fašistlikest okupantidest. Eks tuleviku-Ukrainas saab selliseid monumente ilmselt rohkemgi olema

ainult seletuskirjade sisu hakkab kardinaalselt erinema

Asub see monument aga asula kesksel ristmikul mis näeb välja selline

Järgmises, huvitava nimega asulas Sataniv (Сатанів), kaotan korraks valvsuse, eksin teelt ja satun muistsele linnaväravale. Asula on pika ajalooga, saades alguse 16 sajandil juudi kogukonnana. Piirkond kuulus tollal Poola Kuningriigile. Arvestades juudi rahva keerulist ajalugu, on seetõttu ka siin palju erinevaid vahejuhtumeid olnud

Edasi kulgeb tee läbi looduskaitseala – Природний заповідник “Медобори”. Kui üldiselt on Ukraina üsna lage siis kohati on ka metsa säilinud. Kuna seal, kus kasvab mets on see lopsakas ja hea juurdekasvuga, siis see annab oletada, et kunagi on kogu ala olnud paksu metsaga kaetud ja inimene on selle eest hoolitsenud, et maa saaks lagedaks ja paljaks. Põhiliselt on metsa säilinud ikka seal, kus selle raadamine on natuke keerulisemaks osutunud, nagu seda on näiteks mägised alad. Nagu näha, on mitte ammu ka natuke lund sadanud

Ja kohe algab uus sadu. Pildilt päris hästi aimu ei saa, aga sadu kujuneb üsna tihedaks

Olukorda selgitab paremini videoklipp

Kella üheks olen jõudnud Skalati asulasse, mida esmakordselt on mainitud 16 sajandi algusest. Aastal c. 1600, mil Sklat kuulus Sienienskide aadliperekonnale , alustati siin lossi ehitamist. Tänapäeval näeb see peale pika ajaloo jooksul toimunud laiendusi ja ümberehitusi nii välja

Ilmselt on mõnel muul ajahetkel võimalik seda kohta ka külastada, aga praegu on lumi väravate ees jälgedeta ja kes tahakski sellise ilmaga õues arhitektuuri nautida

Poole kaheks olen Ternopilis. Siin on plaan üht–teist ette võtta

Plaanid teostatud, võtan suuna Lvivi sihis Rava Ruska piiripunkti peale

Teeäärne surnuaed Buska asula piiril

Selline vaatepilt tänapäeval siinriigis on pigem tavaline. Masendav

Jätkan mööda maanteed M06. Vasakul teeserva jääva kohviku juures on kena väljapanek kunagise nõukogude autotööstuse toodangust

Kirik teeservas Velikoye Kolodno juures – церква воздвиження чесного животворящого воздвиження хреста господнїого упц.

Sõja alguses, kui ei olnud veel üldse selge, milliseks arengud võivad kujuneda, olid ka nii kaugel läänes, kui see piirkond siin, teeristmikel ja ka muudes kohtades, ehitatud palju kaitserajatisi ja laskepesasid. Hetkel on need kasutuseta ja loodetavasti nii ka jääb, aga ära lammutama pole ka kiirustatud

Velikoye Kolodno juures jääb teeserva veel üks, üsna teistsuguse arhitektuuriga kirik

Церква Преображення Господнього

Lühiajalisel jalasirutuspausil teeservas märkan koera, kes tuleb kuudist, ringutab ja asub huviga mind seirama. Näha on, et koer on siia elama pandud ja üksi jäetud. Läheduses ei ole ei asustust ega hingelistki. Samas ei näe koer ka eriti rääbakas välja ja paistab ise olukorraga üsna rahul olevat

Trassil 89 enne Žovkva linna asuv aserite toitlustusasutus

samas kõrval pakub kohalik käsitööline oma toodangut

Puuvõõrikutega kaetud paplialleel seisab kaitsejõudude agitatsiooniplakat

Viimane suurem asula enne piiri on Žovkva. Kuna linnast viib mööda ka ringtee, siis olengi oma eelmistel käikudel siit linnast läbi sõitmata edasi liikunud. Mis on loomulikult viga. See piirkond on väga pika ja huvitava ajalooga ja asulates on erinevatest ajastutest väga palju säilinud. Kõik see jääb nägemata, kui püsida ainult suurtel teedel ja seetõttu võib jääda ka üsna väär ja moonutatud mulje kogu piirkonnast. Seekord aga paistab sobivasti natuke aega üle olevat, et saaks pilgu peale visata

Esimene märkimisväärne objekt paistab vasakult. Tegemist on üsna huvitava lahendusega puukirikuga – Holy Trinity Church. Ilmselt alles hiljaaegu valminud või siis põhjalikult restaureeritud.

Eestikeeli võiks äkki tõlkida kui Püha Kolmainu kirik? kohalike jaoks Церква святої Трійці

Peaaegu siinsamas üle tee on juba uus kirik – Church of St. Lazarus Церква святого Лазаря

Taas kenasti korda tehtud

Ülekäiguradade ees olevad mehikesed panevad reageerima küll. Sama on politseiautode mulaažidega, isegi kui juba tead, et see kuskil seisab, siis millegipärast hakkab jalg vaat et automaatselt ikkagi tõmblema)

Vasakule jääb linnavalitsus – Жовківська міська рада. Seintel kahe tuntuima Ukraina rahvuslase plakatid – Jevgen Konovaletsi ja Stepan Bandera oma. Viimase tappis KGB agent Bogdan Stašõnskõi 1959. aastal tsüaniidiga ja maetud on ta Münchenisse

Üle tee jääb aga Dominiiklaste klooster – Домініканський монастир та церква святого Йосафата

Majad peatänava, вулиця Львівська ääres

Vanalinn on tehtud kaitsealaks

Siin on arhitektuuriliste pärlite kontsentratsioon eriti suur. Basilian Fathers Monastery ehk kohalikus variandis Монастир Різдва Христового Отців Василіян

Linna keskväljakuks on Vicheva Square – Площа Вічева. Esiplaanil St. Lawrence’s Church – Костел Святого Лаврентія, sellest vasakul paistab raekoda

Vanad majad keskväljaku ääres

Hooned näevad päris vanad ja osaliselt vajaksid ka iluravi

Kahe vana kivimaja vahele on tekkinud päris huvitav puumajalahendus

Selliste keskväljakute tüüpelanikud, hetkel nullilähedasest temperatuurist pisut hangunud olekus

Keskväljaku äärde jääb ka 1594 aastal ehitamisega algust tehtud Žovkva kindlus, mis paistab üsna väärikalt taastatud olevat. Omal ajal valmis ta aastaks 1606. Seega üsna ajalooline paik, mille asutas Poola hetman Stanisław Żółkiewski oma kindlustatud elukohana.

Hoones peaks ka muuseum olema, aga piirdun välise vaatlusega

Selles raekoja moodi hoones peaks samuti üks muuseum peidus olema – Музей “Жовківська Вежа”

Vähemalt annab nii teada reklaamtahvel

Linnamüüri osad on samuti nagu Tallinnaski, üsna huvitavad vaatamisväärsused See torniga hoone on – Башта-дзвіниця костелу Святого Лаврентія – midagi seoses Püha Laurentsiusega, aga rohkem sotti ei saa

Siit ka tagantvaade eelpool mainitud Püha Laurentsiuse kirikule

Veel üks vaade vanadele majadele keskväljaku ääres

Käin mööda linna ja pildistan usinasti. Lähedale pargitud politseiautost hüppavad välja kaks politseinikku – mees ja naine – ja soovivad minu kui kahtlaselt käituva tegelase dokumente kontrollida. Pass on küll autos, aga juhiload suudavad ka nende kahtlusi hajutada. Lipud

Paistab, et väljakaevamised toovad siin ilmale veelgi varemat ajalugu kui ümbritsevad majad saavad rääkida

Veel üks mälestuskivi kohalikule kuulsusele, kirjanik Tarass Ševtšenkole

Ilm on külm ja ühtegi sööklat ka silma ei hakka, kus võiks kiiresti süüa saada. Hüppan poest läbi ja hakkan liikuma piiri poole.

Kilomeetrit viis Žovkvast väljasõidul köidab pilku midagi vasakut kätt teeservas. Paistab kunagi olnud üsna märkimisväärne kompleks, aga ilmselt seisnud ilma hoolduseta juba päris pikka aega. See hoolitsematus saab olla seoses ainult mingi tugeva vene jäljega, muul juhul üldiselt on sellised objektid ikkagi korras. Tegu paistab olevat kahe eraldiseisva objektiga. Siin pildil paistab puude vahelt muuseumihoone

Proovin leida ligipääsu, aga ümber objekti on vett täis kraav ja sügavate lompidega teeots, mis justnagu võiks lähemale viia, lõppeb samuti prügimägede vahel. Kuidagi muidugi saaks, ilmselt jalgade märjakssaamise hinnaga, aga piirdun eemalt vaatlemisega. Üle padriku paistab ca 40 m kõrgune betoonsammas, mille küljes roostevabast metallist lennukimakett

Hiljem järele uurides selgub, et tegu on Peter Nesterovi muuseumi varemetega. Siia, tema hukkumispaiga lähedale, rajati see aastal 1984. Hukkus ta aga 8 septembril 1914 aastal Galicia lahingus , tuntud ka  Lembergi lahingu nime all, olles eelmisel päeval üritanud õhus vaenlase lennukit rammida. Mõlemad lennukid kukkusid alla ja Peter sai surmavalt viga. Siis kandis Žovkva linn nime Żółkiew  ja piirkond kuulus Galicia ja Lodomeria kuningriiki , Austria-Ungari koosseisus. 1951 aastal aga nimetati linn sellesama tüübi järgi Nesteroviks. Maetud on ta Kiievisse.

Selle Nižni Novgorodis sündinud tegelase näol oli tegemist lennunduse pioneeriga, kes esimesena maailmas sooritas lennukiga seni võimatuks peetud surmasõlme. Kõik see toimus veel tsaariajal, aga eks Ukraina marginaliseerimine ja tasalülitamine käis juba tollel ajal ja ju see tüüp siis millegi vastikuga hakkama sai, et ta mälestus nüüd siin niimoodi laguneb. Samas on näha, et niipea, kui inimene lakkab millegi eest hoolitsemast, siis ei kulu loodusel just ülearu palju aega, et objekt üle võtta.

Ukraina – Poola piiripunkti jõuan ca 17.40.

Sõiduautosid praktiliselt pole, mõni üksik minu ees. Mingi piiritüüp kargab kohe kraesse ja kukub autos tuhnima. Vaja talle saapad istme alt välja koukida, siis pakub huvi laiguline seljakott, milles mustad püksid sees. Mingi imelik loogika, et kui juba on laiguline kott, siis kindlasti on just seal sees mingid keelatud relvad või miski muu, mida nad siin hoolega otsivad. Siis hakkab vin-koodiga jantima. Et seda va klaasialust silti olevat võimalik vahetada jne. Pakun talle välja, et piisava huvi korral on kõike võimalik vahetada, aga selle auto hind on ilmselt madalam, kui sellise töö maksumus. Kõik urkad autos läbi tuhninud, minu teise passi leidnud, selle peale natuke kukalt süganud, jätab mu lõpuks rahule. Saan minna passikontrolli ja seejärel autot arvelt maha võtma. Nendes kioskites on hoopis lahedamad vanad, mõistavad nalja ja teevad seda ka ise. A la, et otsitakse Suzukit, kes Ukrainasse lume tõi. Lõpuks on sissesõidul piiripunkti antud “talontšik” oma vajalikud templid kätte saanud.

See tähendab aga, et võin edasi liikuda Poola poole

Poola poole piiri jõuan 18.00.

Ees on ligi kümme autot, aga see jaguneb kolme rea vahel, seega kaua ei tohiks minna. Varsti saangi letti, üks leedu numbrimärkidega VW minu ees, maast laeni tavaari täis

Telefon läheb Poola võrku ja kohe tekib ka tund aega aega juurde. Poola piirivalvur nii uudishimulik ei ole, kui Ukraina oma ja vaatab lihtsalt uste vahelt sisse, ilma suuremat kätt külge panemata. Korjab passi ja teh. passi ära , vaatab taha ilmunud auto ka üle ja siis kaob ilmselt andmeid sisestama. Võrdluseks Kreeka piiril vaadati lihtsalt, et sul dokud olemas olid ja mingeid andmeid kuhugi ei salvestatud. 17.20 saab liikuma, seda küll esialgu kuni tolli tõkkepuuni. Ei tea, mida siin peaks veel ette näitama. Peale 20 minutit passimist tuleb lõpuks tollitädi autosid kaema. Kui eesolevast bussist soovib ikka asju välja tõsta, siis minu puhul piirdub ainult vaatlusega. Ja pärimisega alkoholi ja sigarettide kohta. Ei saa aru, kas isegi nii suure riigi nagu Poola jaoks on see nii suur probleem. Jube lugu küll, kui mul äkki kaks liitrit viina kaasas oleks. Nagu jagataks seda Ukrainas tasuta. Eestis tundub see tolli põhiülesanne olevat leida mõni üle normi sigaretipakk.

Varsti tuleb luugi juurde dokumentide järele minna. Veel enne tuleb aru anda, palju paagis kütust on.

Tõkkepuu tõuseb 18.00 seega kulus kogu piiriületusele kaugelt üle tunni. Oleks saanud oluliselt kiiremini, midagi eriti teha ju ei tule, aga nö. kummi venitatakse ilmselt teadlikult, seda just Poola poolel. Eriti teeb see kindlasti meele mõruks nendel sadadel ja sadadel veokajuhtidel, kes siin pikkade ööpäevade kaupa passivad ja oma järjekorda ootavad.

Veokajärjekord Ukraina poole koosneb ainult mõnest eksemplarist. Edasi võtan juba suuna Byalistoki peale, et rahulikus tempos koju kulgeda. Nagu allolevalt pildilt näha, ei ole kevad päriselt Poola veel jõudnud ja temperatuurgi ainult paar kraadi üle nulli

Neljanda märtsi õhtupoolikul jõuan Tallinnasse ja võib öelda, et Saudi reis on lõpuks ka minu jaoks õnnelikult lõppenud. Kogu teekond alates Türgist kujunes selliseks