12 dets.
Miikael organiseerib hommikusöögi.
Ka kohvi on üllatavalt kohvi!
Mõte liigub ikka selle maailma isearasusi pidi. Siin kohtuksid nagu kaks paralleelselt eksisteerivat maailma. Üks on see maailm, milles bensiin maksab 2 usd, leib 10 ja hotell ilma elementaarse mugavuseta 50, mugavusega aga 500, teine aga selline, kus puudub praktiliselt igasugune sissetulek ja elementaarsedgi elutingimused. Ja see kuristik kahe maailma vahel on ikka ääretult sügav.. Ja siit edasi arendades jääb õhku küsimus turumajanduse kohta, et miks see ei ole võimeline seda lõhet täitma… Tänaval kerjavad täiesti elujõus inimesed, ma heameelega ostaksin neilt midagi, mõne suveniiri, mis ise tehtud, või piruka või mida iganes, aga lihtsalt niisama raha anda ei saa. Lihtsalt niisama pole ka ise seda saanud ju… Aga neid käsi pikal inimesi on siin ikka palju. Lapsed on selles suhtes veel eriti visad, üks selline käis mul pool linna järel, ajades mingit omakeelset juttu, mina talle jälle eesti keeles vastu, et endalgi raha vähe ja et mingu ilusti koju.
Kuna Djibouti ei ütle kellelegi eriti midagi, siis teen kiire ülevaate olukorrast riigis.
Pindalalt on riik sutsu suurem kui pool Eestit: 23200 km2. Kuni aastani 1977 oli territoorium Prantsusmaa koloniaalvalduste hulka kuuluv, aga siis viidi läbi iseseisvusreferendum, kus rahvas pooldas iseseisvust. Samal aastal sai riik ka ÜRO liikmeks.
Rahvaarv on üle 800 000. Suurimad rahvused on somaallased ja afarid, riigikeelteks on araabia ja prantsuse keel, aga oma kogemused kinnitavad ka seda, et inglise keel pole mitte päris tundmatu.. 94 % tegelastest siinmail on interneti väitel moslemid, aga praktiseerivate usklike arv tundub kohapeal küll kõvasti väiksem, kuigi islam on siin kohal juba üle 1000 aasta. Ilmselt on lihtsalt laiskusel ka oma osa…
Põhiline papp paistab tulevat sadamast, mille käibest 70 % on Etioopia eksport-import. Pole sellel vaesekesel eriti muid kanaleid välismaailmaga suhelda, kui kaarti vaadata.
Et kogu riigis on täna puhkepäev, siis teeme seda meiegi.