Täna on mitmed tähtsad tegevused vaja läbi viia. Hommikul sätime endid saatkondade rajooni poole teele. Meie otsitav, Etioopia saatkond, peaks asuma kuskil haigla ja Vene saatkonna lähedal. Peale suunaküsimist selle ka leiame. Kogu kompleks koosneb mitmest hoonest ja territooriumile sisenemisel tuleb kõigepealt loovutada kogu elektroonika ja ka fotoaparaat. Seejärel kompab ja skanneerib metallotsijaga veel üle parajast äbarikust vanamehest turvamees.. Asjade vastu saame numbriga külastajakaardi ja võime edasi liikuda.
Konsulaarosakonnas vastuvõtvale ametnikule seletanud, mida me tahame, lahkub see korraks ja tuleb tagasi kena uudisega, et ei saa me siit ei transiitviisat ega ka mitte mingit turistiviisat. See saatkond väljastavat viisasid ainult kohalikele residentidele. No tere hommikust, sama jura mis Dubais. Nõuan siis mõne kõvema tegelase jutule. Mõne aja pärast saabki minna kõrvalkabinetti, kus kenasti konditsioneeritud õhk ja suure kirjutuslaua taga kõrgi olemisega proua istumas. Jutt sama mis juba kuuldud. Meile väljastab viisasid kodule kõige lähem saatkond ja jutul lõpp. Ja jutt nii konkreetne, mitte ühtegi niiti või nukki, millest kuidagi edasi teemat arendada, et mingeidki võimalusi leida. Üritan küll seletada, et meil siin auto ja pole võimalustki kuhugi minna ja aega ka pole. Või siis jällegist, et mida me tema arvates tegema peaksime. Ei aita ühte ega teispidi proovimine…. Pole tema probleem ja kõik. Ideed saavad otsa.
Ei jäägi muud üle kui pea norus ära minna. Esmane ehmatus möödas, tuleb hakata võimalikke lahendusvariante kaaluma. Teele jääb Prantsuse saatkond, mõtlen sealt asja uurida, ikkagi EL või nii.. Ja diplomaatiline korpus ju ikka suhtleb omavahel, äkki on sellel kõrgil proual seal Etioopia saatkonnas hoopis soojemad suhted mõne prantsuse saadikuga..)). Sellele plaanile otsustan piduri tõmmata, kui keegi saatkonna valvelauas mõhkugi aru ei saa, mida ma selgeks üritan teha. Järgmised mõtted on EL esindus üles otsida ja korraks kaalun ka Eesti Välisminni. Aga neilt viimastelt pole küll mingit abi loota, pigem kasutaksid olukorda lihtsalt enda promomiseks nagu see viimati Indias juhtus.. On ju veel ka võimalused Etioopiat üldsegi vältida. Läbi Eritrea Sudaani ja sealt Lõuna-Sudaani. Tegelikult teostatav ja ka väga põnev marsruut. Kuid teostatav ainult Sudaani viisa olemasolul. Aga meil seda pole ja pole lootustki hankida kah. Etioopiast saab mööda ka ida poolt, Somaalia kaudu. Aga endisest Somaaliast, mis de facto on nüüd kolmeks riigiks lagunenud, on Puntland ja Soomalya absoluutselt no go zone välismaalastele, kus inimröövid või ka muidu röövid on kuuldavasti igapäevased ja ilmselt sellist riski me võtta ei saa. Samuti pole selge, millised oleksid võimalused üldse ametlikult nendele territooriumitele pääseda, seda enam autoga. Jääb ikka ainult Etioopia.
Läheme internetikohvikusse uurimistööd tegema. Selgub, et Rootsi võiks teoreetiliselt see koht olla, kuskohast eestlased viisasid saavad. Natuke segaseks jääb ajafaktor. Kirjas on, et kui taotleja tuleb kohale isiklikult, siis saab viisa kohe kätte. Kui aga saata postiga, siis on ooteaeg 15 päeva. Sellest koorub plaan. Mihklil on Stockis sõber, kelle selleks otstarbeks tööle värbame, lootes, et kuna keegi ikkagist kohale ilmub ja olukorda seletab, siis äkki saab viisa ooteajaga kätte. Laseme viisaankeedid välja printida. Õnneks on DHL ka siia oma kontori rajanud, mis meie asukohast mitte kaugel.
Otsime selle asutuse siis üles ja saan teada, et pakk Stockholmi peaks liikuma 3 päevaga. Seega võiksime teoreetiliselt saada viisad kätte nädalaga. Et kaup hakkab liikuma homme pealelõunat, siis pole eriti vahet, millal passid DHL jätta ja nii me esialgu neid siia ei jätagi. Ankeedid vaja ka niikuinii tähelepanelikult täita.
Meie hotelli receptioni seina peal on kaart Djibouti City hotellidega.
Päris mõistlik konkurentidele reklaami teha). Otsustame ka sellest kasu lõigata ja käime paari neist piilumas. Olud praeguses asupaigas on pikemaks resideerumiseks siiski liiga spartalikud, peaasjalikult on puudus internetist ja hirmus palav on ka. Korra päeval pandi isegi konditsioneer tööle, aga mitte kauaks, ja jäme ots selle riistapuu juhtimisel paistab kõrvaltoas asuvat.. Sansõlm koridoris isegi ei sega, rahvast niikuinii eriti ei liigu. Peaasi kui vett oleks..
Sõelale jäävad kaks hotelli mitte kaugel praegusest, Hotel Djibouti ja Hotel Dar es Salam. Asuvad peaaegu kõrvuti. Suhteliselt tasavägised, mõlemas sansõlm kenasti numbris ja WiFi ka. Hotellide ümbruses muidugi tõsisemat sorti bardakk… Homme hakkame kolima.
Linna peal astun veel ühte turismifirmasse sisse, et äkki osutavad viisateenuseid. Ei osuta. Ja Etioopia kohta ütlevad, et see kommunistlik maa, kusjuures zhest näeb välju umbes nagu et neil pole mõistusega ikka kõik korras seal. Raske ja keeruline.
Siinsamas lähedal kesklinnas on ka meie teine tänane tähtis sihtpunkt. Olime selle hommikul saatkonda minnes juhuslikult avastanud. Transit Marill. Ettevõte, kes peaks aitama meil auto sadamast kätte saada. Laev peaks küll alles homme saabuma, aga tutvusega vaja algust teha.
Palutakse kenasti istuda ja oodata, vajalik kontakt pidi kohe tulema.
Selleks osutub asjalik sorava inglise keelega naisterahvas. Kaks kuud tagasi oli ta sellise probleemiga tegelenud, kui Shveitsi paar siitkaudu Lõuna-Aafrika poole suundusid. Aga nagu halbu üllatusi veel vähe viimasel ajal oleks, siis teatab ta ka seda, et auto tolliprotseduurid võtavad aega orienteeruvalt nädal!!!!. No see on küll kihvt. Auto jaoks on spetsiaalne, üldsegi mitte odav Carnet de Passage tehtud, mis sisuliselt ongi auto tollidokument. Aga ei, siin on vaja inimestel veel lisaks mingit oma jura teha. Kuna viisadega on nii nagu eespoolkirjeldatud, siis ei oska isegi selle autojutu peale eriti nördida. Niikuinii edasi liikuda ei saa. Kahju sellegi poolest, saaks vähemalt selle riigigi siin põhjalikult läbi uurida. Paar päeva tahaks mere ääres kala ka püüda ja campida. Aga force majure vastu ei saa. Jätan CDP ja auto teh. passi siia, ülejäänud paberitest tehakse koopia. Homne laeva saabumisaeg ei ole teada ja lepime siis kokku, et esmaspäeva hommikul tulen luurele, et kuidas asjad liikuma hakkavad. Jätan ka oma kohaliku numbri, juhuks kui äkki auto pühapäeval juba konteinerist kätte saab) Nali.
Päeva lõpuks külastame veel seda linna ainukest nooblit poodi ja tagasiteel ostame söögikohast praed kaasa. Kalaga. Tõotati, et värskega, hommikul alles olla elus olnud.
