Paljassaare

14 aprill 2025, esmaspäev

Ühe töösõidu ootamatu ära jäämine ja esimene tõeliselt ilus ja soe ilm üle pikema aja loob soodsad eeldused teha üks meeldiv jalutuskäik. Ilma mingi konkreetsema põhjuseta otsustan sõita Paljassaare poolsaarele. Viimati sai siinkandis toimetatud ja siis ka vähesel määral ümbrusele pilku heidetud nii ammu kui üheksakümnendatel. Ega sellest ajast väga täpset pilti enam silme ette ei tule.

Autoga saab, nii nagu vanastigi, sõita mööda Paljassaare tee nime kandvat autoteed kuni Katariina kaini. Siin on paar autoparklat, milles hetkel kokku ca 15-20 autot. Ilusat ilma on tulnud nautima teisigi. Üle merelahe saab näha kilukarbivaadet.

Selline see tänapäeval Katariina kai nime kandev ehitis välja näeb. Või täpsemalt see, mis algsest veel järel on. Ehitas selle ettevõte Ackermans & van Haaren möödunud sajandi alguaastatel.

Tuleb öelda, et oma praeguse nime on saanud see objekt, aadressiga Paljassaare tee 46, hoopis hiljem kui ehituse ajal. Algne plaan oli aastal 1911 siia ehitada hoopis 2,5 km pikkune muul, kaitsmaks linna poole jäävat ehitatavat Peeter Suure sõjasadamat.

Praegu on kunagi 500 meetri pikkusest rajatisest säilinud umbes 300m. Kalameestel koht, kus kala püüda.

Katariina kai põhjakivi käis panemas tsaar Nikolai II isiklikult oma Tallinna visiidi käigus 1912. aastal.

Segastel aegadel on kõik, millele kuidagi küüned taha on saadud, ära tassitud. Mõni endiste aegade detail on siiski suutnud vastupanu osutada

Sellelt aluselt on keevitusega maha lõigatud kunagine sadamakraana. Vähemalt mulle tundub nii.

Veepõhi kai linnapoolsel küljel on madal ja vedeleb siin mingi arusaamatu betoonist konstruktsioon. Millega tegu ja kuidas see siia niiviisi viltu vedelema on saanud, selle kohta igasugune teave puudub.

Kuna asi on piisavalt huvitav, siis uurin ikkagi välja, et tegemist on kunagi raudbetoonist ehitatud ujuvhotelliga “Victoria”, mis ilmselt metalli varastamise tulemusena siin aastal 1996 vaikselt ära uppus. Sellest sündmusest on Meremuuseumi fondides isegi üks foto leida. Lisaks on pildilt näha, et ligi 3 aastakümmet tagasi oli kail veel tänaseks juba kadunud ehitisi.

Vesi kai ääres on tõesti madal. Ilmselt on meri aegade jooksul siia setteid juurde kandnud, kuidas muidu siin kunagi laevu vastu võtta sai.

Kai tipus on selline rajatis

Edasi lahe poole aga on näha vees vedelemas seda, mis kunagi ilmselt moodustas selle tänaseks kadunud 200 meetrit.

Kai on täpselt ida-lääne suunaline, selle põhjakülge aga jääb väike Pikakari liivarand koos kõige vajaliku atribuutikaga. Hetkel veel palju rannamõnude nautijaid ei ole, aga suvel võiks see mõne piirkonna elanikele täitsa populaarne koht olla.

Ranna liivane osa on tõesti lühike. Hakkan liikuma edasi piki kaldajoont. Edasi on tegu ainult kivise rannajoonega. Rada on üsna sisse tallatud.

Silma jääb mitu improviseeritud lõkkeplatsi.

See ehitis tundub nii arusaamatu, et pean kohe välja uurima millega tegu. Selgub, et siin katsetatakse esmakordselt meriheina ehitusmaterjalina Eesti avalikus ruumis. Merihein (Zostera marina) on ajalooliselt leidnud kasutust mööblipolstrina ning Taanis ehitus- ja soojustusmaterjalina. Eesti vetes üldlevinud heitlehelisel taimel on tänu kiirele tagasikasvuperioodile ja madalale süsinikujalajäljele suur potentsiaal ka siinsel ehitusturul. Taaskasutatud kalavõrkudesse rullituna pakkuvat meriheinast katus puhkehetke ja päikesevarju Paljassaare suplejatele. Kõlab kuidagi õõnsalt.

Varsti ligineb kaldajoonele ilmselt otse autoparklast tulev lai laudtee ja sean oma sammud sellele minagi.

Jalutajale on püütud ka asjakohast infot anda.

Mõnedele pole ilmselt selline asjade käik väga meelt mööda olnud.

Üsna pea jääb raja serva esimene lagunev ehitis.

Millega täpsemalt tegu, pole aru saada, aga meenutaks nagu mingit lauta.

Tee jätkub kaldaga paralleelselt

Läbi võsa paistavad varasematel aegadel elektriliini kandnud betoonpostid. Sellised, mis mingil ajahetkel elektrit edastama ei pidanud, vabastati toona liinide kandmise koormast õige ruttu. Tihti ei seganud isegi liini töösolek selle varastamist.

Kogu piirkond on olnud aedadega piiratud. Erinevatest ajastutest pärinevad erineva kuju ja mõõtmetega aiapostid.

Mõned on kvaliteetsemad ja püsivad kauem, mõned aga sisaldavad vähem sideainet ja on oma peenikesest metallist skeleti juba paljastanud.

Praegune ajahetk on selline üsna lühike periood aastast, kus lumi on juba sulanud, aga puud pole veel lehes ja taimestik samuti ei sega. Võsa vahelt on niiviisi näha suurtes kogustes endisaegseid vundamente või siis juba täiesti lagunenud ehitisi, mille kunagist eksistentsi reedavad veel üksikud sambla alt paistvad telliskivid või eterniiditükid. Kui põõsad lehte lähevad, võib sellest kohast rahulikult mööda jalutada, ilma, et miskigi reedaks kunagist hoonet.

Mida lähemale poolsaare tipule, seda kivisemaks muutub rand. See on tingitud mererannas toimuvatest protsessidest, kus neeme tipust kantakse tavaliselt setted poolsaarte vahele jäävatesse lahesoppidesse.

Loomastiku kohta käivalt infotahvlilt saadava info kõige märkimisväärsem fakt on metssigade esinemine siinkandis. Kui see tõesti nii on, siis peab olema tegu üsna isoleeritud populatsiooniga. Ei, tea, kuidas nad oma vere segamise on lahendanud?

Laudtee lõpeb ja edasi saab liikuda mööda teerada, mis on Paljassaare tee jätkuks. Mitmed infotahvlid teeserval on muudetud suisa lugemiskõlbmatuks. Taas pean väljendama juba korduvalt mõeldud mõtteid sellise tegevuse kohta. Nagu näha, eksisteerivad inimesed, kes kodust välja tulles panevad endale tasku aerosoolvärvi purgid, et minna teadlikult kuhugi sodima. Valdavalt on ülejäänud inimestele nende tegevus ja sõnumid arusaamatud. Vähemalt minule küll. Vaata kuidas tahad, aga mitte ei saa aru, mida siia kritseldatud on või mida öelda tahetakse.

Varsti püüab tähelepanu üsna maadligi asetsev paekivist laotud võlvkaar, selle all aga mustamas koopasuu.

Natuke lähemalt uudistades paistab, et maa all paikneb siin üht-teist põnevat, millele ligipääs puudub

Kohe siinsamas on ka selgitav infotahvel. Selgub, et siin oli 1821–1823 Vene võimude poolt rajatud Tallinna kindluse suhtes ettenihutatud suurtükitorn, mille eesmärk oli eelkõige Tallinna sõjasadamasse läänepoolse sissesõidu kaitsmine.

Milline ehitis siin kunagi asus, saab teade teiselt tahvlilt

Kohe siinsamas on ka nõukogude armee püstitatud militaarobjekt. Kas pole natuke teine stiil? Graffiti”kunstnikud” pole suutnud kuidagi käsi taskus hoida.

Infotahvlite vastu paistab eriti suur viha olevat

Hoonesse saab ka sisse minna ja üles ronida. Siit saab hea vaate ümbrusele ja poolsaare tippu viivale teele

Siit aga pilk otse läänesuunda kahe poolsaare vahele jäävale madalale lahesopile mis kannab nime Saartevahe lõugas

Vaene hoone on täiesti ära retsitud

Pole kohta, kus poleks ennast aerosoolvärvidega välja elatud. Aga teatud mõttes pole vähemalt selle hoone puhul suurt miskit muretseda

Siitsamast viib laudadest kõrvalharu lahesopi äärde.

Paistab, et lindude vastu on graffitikunstnikel suurem lugupidamine ja see siin on ilmselt ainukene puutumata jäänud infotahvel

Lõpeb see teeke istepingiga ja ilmselt on üks tähtis koht just linnuvaatlejatele

Mingis ajas minevikus on siin hoonestust rohkem olnud

Sellest annavad tunnistust rohked vundamendid ja betoonist detailid, mida hetkel veel üsna hästi märgata on.

Nõukaaja punased tellised, teadagi ilmastikukindlusega ei hiilanud

Poolsaare tipu lähedal, rajakesest vasakul, on veel täitsa töökorras laskepesa

Kuna laskeavad on mere poole, siis ilmselt oodati rünnakut just sealtpoolt.

Poolsaare tipus on tänapäeval ainult selline tehnorajatis antennide paigustamiseks

Varakevadiselt lehitu põõsastiku vahelt aga on näha ohtrasti kunagiste ehitiste jäänuseid.

Et need paistavad olevat valgest telliskivist ja veel hullusti lagunenud, siis saab tegu olla ainult vene armee kätetööga.

Selline aga näeb välja päris poolsaare tipp.

Tagasi jalutan nüüdses vaates vasakut kallast pidi. Ka siin on ohtralt igasugu kultuurikihti

Tihti paneb pead murdma, kuidas sellised suured betoonmürakad sellise suhteliselt suvalise asetusega mööda randa laiali vedelevad. Liigutada neid igatahes niisama kerge pole, aga jää ilmselt saaks sellise asjaga lihtsasti hakkama.

Veel hakkavad silma üksikud kitsarööpmelise raudtee betoonliiprid, Ei tea, kas kunagi on mõni haru ka siiani ulatunud või on nad siia muul põhjusel sattunud

Ka kummivendri päritolu on huvitav. Vajub ju vees selline jubin põhja.

Kuhu ka ei vaata, kõikjalt turritab välja mingi müürijupp või vundament

Midagi on kunagi isegi looduskivist kokku laotus. Seda vaevalt et vene armee stroibatt viitsis teha

Üldiselt aga on see kaldalõik väga kivine ja meri ka madal

Mõnda aega mööda kallast jalutanud, saab pilk tagasi poolsaare tipu poole heidetud. Merel on suurt reisilaeva näha.

Edasi võtan plaani minna ka Suur-Paljassaare (pool)saarele. Paistab see siin üle Saartevahe Haagiks nimetatud koha kenasti kätte. Esiplaanil taas vanu vundamente.

Looduse kontrolli all hoidmiseks on mingi seltskond heaks mõtteks pidanud siin veiseid karjatada. See seab kahejalgsetele uudistajatele mõningasi liikumispiiranguid. Hetkel pole aga mingeid loomi märgata.

Vanade ja paljaksriisutud betoonpostide asenduseks on veetud uus liin ja seda juba puitpostidel

Ilus kevadilm on siia meelitanud teisigi jalutajaid. Loodab, et nad kulu sees turritavatel betoonblokkidel konte ei murra.

Sellist betoonirisu on siin lademete kaupa. Kui puud lehte lähevad, siis ilmselt vähem.

Mõne hoone asukohas on näha veel ainult üksikud telliskivid ja eterniiditükid. Selge märk sellest, et hoone oli vene armee tehtud. Need lagunevad ajas kõikse kiiremini.

Saa nüüd aru, mis teksti siin parandada on tahetud või mida öelda.

Varsti jõuan Katariina kailt alguse saava vana raudteetammini. Praegu ja siin pole raudteest enam haisugi, järel on ainult pikk ja sirge kruusateeks moondunud teetamm.

Ristmikule on ka miskit vahitorn püsti pandud. Ei tea, kas sealt peaks linde paremini näha olema.

Vanad varemed ei kao kuhugi, ehitistest leiab jälgi isegi üsna lahesopi keskel.

Varasematel aegadel oli see kant ilmselt mugav paik kõiksugu mittevajalikust vabanemiseks. Nii on näha siin ilmselt juba pikalt vedelenud veoautode rehve. Et vastas on kohe paene ja kivine pind, siis pole loota, et maa need neelaks ja ilmselt peab ikka see sama inimloom, kes need siia on toonud, kunagi ka minema orgunnima.

Suur-Paljassaarele jõudnult tee hargneb. Otsustan teha ringi mööda kaldajoont ja seda vastupäeva.

Korraks merest eemaldunud teeke naaseb taas rannaalale. Siin on jällegi pidevad märgid kunagistest ehitistest

Metsa allgi on igasugu betooni. Haavapuud aga kasvavad kiirelt.

Esimene hoone, millel veel mõned seinad püsti

Kogu piirkond on olnud ümbritsetud tõsiste taradega. Alles on ainult betoonpostid, mille varastamine ilmselt pole tulus olnud. Postide vahel aga on ilmselt olnud kas võrk või hunnikute viisi traati ja see juba kõlbab kaalule viia küll.

Meri on siin madal ja kividega, kivide vahel aga liiv. See viimane võib kesksuvel siia isegi päevitajaid meelitada

Mida edasi poolsaare tipu poole, seda tõsisemaks on piirdeaiad läinud. Kohati on perimeetrit suisa nelja erineva taraga piiratud. Mõned postid on märgatavalt jämedamad ja ilmselt kangemast betoonist tehtud, sest näevad veel päris toekad välja

Mõni ilmselt raskemini kätte saadavaks osutunud vene armee suisa ikoontoode, 200 l vaat, turritab veel maapinnast

eelmise sajandi aerofotodel praktiliselt metsatu poolsaar on tänapäeval kiirekasvuliste puuliikide tõttu juba päris metsane. Omal viisil proovivad endist olukorda taastada ilmselt üsna arvukalt esinevad koprad

Need jämedad postid on ilmselt mingi kunagi tähtsa objekti ümber, sest seisavad siiani sirgelt ja ühes reas. See tähendab, et neid on paigaldatud suurema hoolega, kui mõningaid muid poste, mis tänaseks lääpas ja purud

Vahel on ka säilinud endisaegseid puitdetaile ja sellel pildil ongi ilmekalt näha, kui tihedalt siin ikkagi okastraati kasutatud oli.

Nende betoonpostide rohkus paneb mõtisklema, kui palju õigupoolest kogu n-liidu peale analoogset kraami kulus. Oli ju ainuüksi Eestis sõjaväeosi nagu murdu, kõigil sellised aiad ümber. Ilmselt olid olemas suisa spetsiaalsed armeele piirdeaedade jaoks poste tootvad tehased. Pluss okastraat.

Sellise tihedusega traati kulub ainuüksi siia ikka sadu kilomeetreid

Varsti hakkavad vasakult padrikust paistma järjekordsete hoonete varemed.

Lähemale minna aga pole tahtmist, sest teekest palistab tihe okkaline kibuvitsavõsa ja ka maapind tundub madal ja märg

Selline näeb välja poolsaare tipp – Kõrgemäe ots.

Kallas on siin kõrge ja tuultele avatud. Seetõttu tungib meri peale ja erosioon on tublisti juba saarest matti võtnud.

Piirdeaedki on juba selle ohvriks langenud ja postid kaldapealselt alla varisenud

Vaade piki poolsaare loodeserva kirdest edelasse. Siin on veel rida poste, mida ilmselt ootab sama saatus eelmisel pildil nähtutega

Varsti hakkavad vasakult kulu ja võsa vahelt paistma osaliselt maa alla jäävad betoonehitised

Tegu peaks olema Peeter Suure Merekindluse rannakaitsepatareiga nr 12.

Tsaari armees ilmselt tsementi niimoodi ei varastatud nagu nõukogude omas ja nii ongi objekt veel üsna heas konditsioonis

Otse loomulikult midagi peale betooni ei ole, kõik metalldetailid on ilusti eemaldatud

Ühest avast saaks ka sisse minna

Kahjuks on põrandal vesi ja minu jalanõud ei sobi siin kahlamiseks

Ega siin ilmselt ka miskit näha ei oleks. Mõne sellise objekti võiks tuleviku tarbeks korda küll teha või siis vähemalt konserveerida. See ju tubli tükk ajalugu ja Tallinn ju siinsamas, saaks turistidele ühe sihtkoha juurde. Seda enam, et tegu ju kultuurimälestisega ja seda juba pikalt, Kultuuriministri 13. mai 1997. a määrusega nr 21.

Hea, et mõni metalltala on välja keevitamata jäänud, hoiab ikka hoonet koos. Ju keevitajal ka hirm seda viimast tuge läbi lõigata.

Vaatamata kõigele teeb ikkagi aeg ja ilmastik ka selle objekti kallal oma tööd ja murendab seinu

1915 aastal valminud patarei relvastuses olla olnud neli Vickersi 130 mm kahurit

Ümbritsev ala on üsna madal ja vesine

Padrik tungib peale igast küljest, nagu meie oma Angkor Wat kohe

1921 aastal ehitati siis juba miiniladudena kasutatava patarei juurde kitsarööpmeline raudtee.

Liigun mööda poolsaare läänekallast mööda teed lõunasuunas.

Kogu vasakut kätt jääv poolsaare keskosa paistab olevat olnud kunagi mingit pidi inimese poolt töödeldud ja ümber kujundatud. Silma hakkab igasuguseid kraave ja valle.

Peagi on näha ka mingite hoonete skelette

Need peaks olema aastail 1925–1926 ehitatud betoonkivist miiniladu.

1946 aasta kaardil näeb see piirkond sellisena välja. Väike segadus infoga muidugi on. Kas need kahekümnendatel ehitatud laod on ikka need kaardil kollased hooned, mida üleval pool olevatel piltidel kajastatud on või on need ehitatud nõukaajal? Ei ole veendumust.

Üldse on minu võib-olla ka pealiskaudse otsimise tulemusel üllatavalt vähe informatsiooni leida. Nii pealinna külje all ja põneva ajalooga koha kohta pole leida ühtegi komplektsemat uurimust.

Varemeid ümbritsevad kunagi rajatud plahvatusvallid

Palju vedeleb ka mitmesuguseid ehitusjäätmeid.

Ei tea, kas ei jõutud valmis ehitada või on mõni osav tegelane hakanud kunagi koost lahti võtma ja mingil põhjusel on jäänud ära vedamata

Varsti möödub tee märkimisväärselt suurest betoonrajatisest

See peaks olema Tallinna reoveepuhastuse süsteemi osa, ilmselt mingi tünn enne vete lõplikku suundumist merre. Täpselt küll ei tea, aga loogika ütleb, et asukoha tõttu ilmselt peab olema tegu tsükli lõpufaasiga.

Selle kõrval selline väike nunnu telliskivivare. Ei tea, kas kunagi istus siin tünnivalvur?

Natuke mööda teed edasi ja võsa vahelt paistavad eelmistest huvitavamad varemed. Lähen jalgade märjaks tegemise riskile vaatamata uudistama

Väliselt on tegu paekivist hoonega, mis võiks rääkida ennesõjaaegsest ehitusajast

Sisemine arhitektuur aga rohkem juba pärastsõjaaegsest ajast. Mine ja võta kinni.

Igal juhul on hoone suur ja üllatavalt heas olukorras. Ilmselt samuti mingi ladu. Kahju, et niiviisi siin hüljatult seisab. Igatahes katus veel peab ja seni püsib ka maja

Teisel pool hoonet paistab põhja pool selline kõrge vall.

Ronin otsa. Üsna ümbritseva metsa kõrgune

Saa nüüd aru, kas tegu onn plahvatusvalliga või asus siin üleval näiteks mõni radar. Kuigi hari on üsna kitsas ja palju siia miskit ei mahuks.

Fauna on sellel metsiku looduse saarekesel Tallinna embuses üsna mitmekülgne. Kellele need heitmed kuuluvad, ei teagi täpselt.

Kellele need kuuluvad, on aga päris selge. On ikka viitsimist oma kraamiga nii kaugele tulla.

Mingid huvitava disainiga pesakastid. Või siis miskit hoopis muud. Keegi on vaeva näinud.

Valli otsast tagasi, liigun edasi lõuna suunas. Möödun uuesti sellest laohoonest. Siin vaade lõunast. Kui puud-põõsad lehes, siis on seda päris raske märgata.

Väljast aga on ilmastik ja omaniku puudumine hakanud juba oma mõju avaldama. Paekivi kipub vee ja külmatsüklite mõjul üsna kergesti murenema..

Kohe lao kõrval on olnud suurem betoonplaatidest plats. Vedelevaid tuletõrjevoolikuid pole ajahammas loodusega koostöös veel suutnud ära närida.

Kui siin veel tegevus käis, siis tuli siia ladude juurde ka kitsarööpmeline raudteeharu. Seda meenutavad üksikud sammaldunud betoonliiprid

Metsa all võib jätkuvalt märgata erinevaid jälgi minevikust

Jätkan lõuna suunas. Tee kulgeb ülima tõenäosusega mööda kunagist raudteetammi.

See paistab olevat takistuseks vete voolamisele ja nii on tekkinud poolsaare siseosa poole tammi taha arvestatav märgala. Justnimelt tekkinud, sest vaevalt, et aedu läbi veekogu veeti, kunagi oli siin ikka kuiv

Täpsemat nimetust sellele veekogule ei riskigi anda.

Kui märg maa asendub kuivemaga, saab jälle vaadata, mis laadi ehitisi teest vasakule jääb. Selline mustendav avaus torkab kaugelt silma

Trepp suundub maa alla

Et mul taskulampi pole ja kummikuid ka mitte, siis jätan selle ilmselt varjendi moodi rajatisega põhjalikult tutvumata

Teeke muutub suuremaks ja näeb nüüd juba päris kruusaka moodi välja . Teeveeri palistab suurtes kogustes betooniprügi. Loodusele selline sodi tegelikult kuidagi ohtlik ei ole, ainult inimsilmale pole alati meele järele. Lõpuks muudab aeg selle tagasi killustikuks ja selle sees olev armatuurraud muutub roosteks, mille tuul ajapikku laiali kannab. Seda muidugi inimelu mõttes pika ajavahemiku jooksul.

Tee ja mere vahel lõpeb võsa ja on näha madal merelaht, mis Paljassaart ja Kopli poolsaart eraldab

Sisemaa pool aga võib aimata kunagist raudteeplatformi

Pildilt küll raske aru saada, aga just selles sihis pildi tegemise kohast selle suure kase poole on see raudtee siin kulgenud. Kulu ja pinnase all paistavad veel liipritki alles

Võsas paistab siin arvukalt erinevate väiksemate hoonete jäänuseid

Vähegi ligipääsetavamad on kunstnikud maalida võtnud

Veelgi rohkematest hoonetest on ainult natuke kõrgemad kuhjad kiviprügi järel.

Suuremate mootorsõidukite liikumine on siin sellise tõkkepuuga piiratud.

Ei tea, kas selliste betoonjurakatega on tahetud ka siin mere ääres liiklust piirata või on need puht juhuslikult selliselt asetunud. Puude taga paistab merre ulatuv neem – Väike Haak

Üle võsa ja pilliroo paistab kätte Paljassaare reoveepuhastusjaam, õigemini selle silmapaistvaim osa.

Teeke, mis seni kulgenud kaldaga paralleelselt, pöördub nüüd järsult vasakule. Piki mereranda jätkub liivane rada. Ka edasi minnes peaksin autoni jõudma, aga kuna kaardil tundub, justnagu võiks see veepuhastusjaama territoorium ette tulla, siis otsustan igaks juhuks siiski vasakule pöörata. Nö. kindla peale, sest lisaseiklusteks täna enam aega ei ole.

Selle lühikese teejupi äärde, mis siit jääb kuni raudtee tammini, jääb igasuguseid varemeid eriti tihedalt.

Küllap kuskil pidid olema ju ka ruumid, kus elasid soldatid, st. kasarmud, samuti teenindav personal ja igasugused abihooned

Milline just oli mingi vareme esialgne funktsioon, on praegu juba raske välja lugeda.

Kuskil aga võiksid olla elus isegi inimesed, kes siin aega teenisid, pole see ju nii ammu ühti, kui siin veel toimetati. Uurimisteks ainest kui palju.

Selline torn jääb teelt vasakule juba Väike-Paljassaare aladel

Huvitaav periood siinse ala saatuse keerdkäikudes oli kahe sõja vahel. 1917. aastal jäi Paljassaarele elama vaid neli peret. Hiljem hakati siin maid rendile andma. Pikad kitsad krundid ulatusid randa välja ning seal sai paate hoida ja kalavõrke kuivatada. Elu edenes ning 1930. aastate keskel elanud Paljassaarel juba ligikaudu 400 elanikku. Enamik peresid oli koondunud nn. Eessaarele; poolsaart põiki läbivast raudteest avamere poole jääval Tagasaarel asus vaid kuus talu. Nendest arvukatest talukohtadest pole tänapäeval küll vist mitte kui miskit võimalik tuvastada, pool sajandit militaristide tegemisi on need jäljed ilmselt täielikult kustutanud. Nüüd on siin tegijad hoopis linnud, neid olla siin suisa 227 liigist kohatud!

Kella viieks olen alguses tagasi. Tiir tuli ca 10 kilomeetrit. Aga vähemalt üheks selliseks uurimisretkeks jäi siia materjali maha küll ja veel!