Ahvenamaa 2025

Mingil hetkel ja tegelikult küll teada asjaoludel sattusin sõber Indrekuga arutama Ahvenamaa külastamist. Et on selline koht, mille üle ja ümber on korduvalt käidud, aga maa ise täiesti läbi uurimata. On ju piirkond siinsamas ja sinna pääsemisele mingeid takistusi ei näikse olevat, siis saigi selline plaan tehtud, et enne kooli algust peaks seal tiiru ära tegema. Kõige loogilisem asjade käik tundus esmapilgul sõita Tallinkiga Mariehamni, siis saar(t)ele tiir peale ja sama teed tagasi. Kui selleks otstarbeks välja lunitud suure soodustusega laevapiletite hind endiselt kuhugi kosmosesse tüüris, vaatasime alternatiivid üle. Ja õigesti tegime, sest Soomest käib mitmeid erinevaid saarelt – saarele praame, mille hinnad suurusjärgu võrra väiksemad. Ja kindlasti oleksid ülesõidud ka põnevamad, sest toimuvad ikkagi valgel ajal. Tallinki miinus olekski veel saabumiste – väljumiste öine kellaaeg, mis, eriti lastega reisimisel, just asju lihtsamaks ei tee. Asja otsustas lõplikult aga see, et Indrekul tekkis tööst johtuvalt vajadus Soome sõita ja nii saigi kulud optimeeritud ning mitu kärbest korraga. Seega sõidame küll Tallinkiga, aga ainult Helsingisse.

Väljasõidu päevaks kujuneb 27 august. See võiks olla üsna hea ja rahulik aeg, sest Soomes on kool juba alanud ja see tähendab alati märkimisväärselt vähem turiste.

Siin on kogu reisiseltskond. Veel on kõik optimismist pakatavad ja puhanud nägudega ning ootusärevad.

Tagumisel istmereal valitseb esialgu üksmeel ja rahu

Ootamatute olukordade jaoks oleme jätnud väikese ajavaru. Kuna neid ootamatusi ei tulnud, siis saabume sadamasse mõnevõrra varem, kui hädavajalik ja see annab võimaluse natuke mere kaldarajatistega tutvuda.

Aga kõik laabub plaanipäraselt ja varsti juba kulgeme Soome poole

Laev on suur ja ringi liikumine laseb ajal kiiremini kulgeda

Poes satume degusteerimise keskele.

Kogu see degusteerimine ja trall laeval mõjub osale turismigrupist üsna väsitavalt

Indrekul oma tööasjad aetud, vaatame kella ja vaeme omi võimalusi.

Ja ainukeseks võimaluseks on gaas põhja vajutada ja viimasele Vuosnainenist väljuvale praamile jõuda. Sest kui ei jõua, siis ilmselt meile antud aja jooksul jääb miinimumprogramm, milleks on vähemalt Mariehamni välja jõuda, täitmata. Asub see Vuosnainen aga Vartsala saarel, kuhu peab samuti praamiga sõitma. See on küll, tõsi, lühike vahemaa ja nö. maantee tasuta pikendus. Aga kui sageli see käib ja kaua aega võtab, pole teada. Seega hakkame aega viitmata liikuma.

Aga enne, kui tuleb praam Vartsala saarele, jõuame veel Leonsaari saarele. See on küll mandrile nii lähedal, et on ehitatud sild.

Vaade sillalt väinale saare ja mandri vahel. Kui täpne olla, siis tegelikult kulgeb tee suisa üle nelja väiksema saare, enne kui Leonsaarile jõuame.

Vartsala praamisadamasse jõuame just täpselt mõni minut enne praami tulekut, 18.35. Paistab nii, et nüüd selle järgmise praami väljumisaeg on ikkagi sätitud nii, et selle praamiga sõitjad kenasti peale jõuaksid.

Mingeid ehitisi ega asustust siin pole, ainuke tehnorajatis on autode praamile sõidu võimaldamiseks.

Kohe saamegi peale sõita.

Peale meie on veel mõned autod.

Vahemaa on lühike ja pikalt ümbritsevat merd nautima jääda ei saa.

Järgmise sadamani on maksimaalselt viis kilomeetrit sõita. Et viimane väljumine Åva’sse Brändö saarel on 19.40, siis nüüd on meil natuke hingetõmbeaega. Pargime auto järjekorda ja läheme teeservas märgatud kohvikut uudistama.

Kohalike teadete tahvel

Kohvik on veel lahti. Mõistlik ongi seda avatud hoida kuni viimase praami väljumiseni. Kuigi kliente murdu just ei ole.

Ka pakutav valik pole teab mis lai, aga juhuslikult satub olema just meie klientuuri nõudlikuma osa soove rahuldavaid tooteid.

Sellel suurel infokaardil sadamakail on meie reisiplaani esimene osa ilmekalt üles joonistatud ja säästab mind vaevast kuskilt vastav marsruut üles laadimiseks hankida.

Ka praamil on oma väike kohvik olemas. Siin saab selgeks, et edaspidi tuleb soome keel ära unustada – seda ei mõista ega räägi siin mitte keegi. Ainult rootsi või siis inglise keel.

Sõidab sellel Vuosnainen (Kustavi) – Åva (Brändö) liinil M/S Ådan

See 63,55 meetri pikkune 2001 aastal Hispaanias ehitatud praam mahutab 250 reisijat ja 38 sõiduautot

Pilet autole maksab 40 eurot. Reisijad saavad sõita tasuta. Kui tulla mootorrattaga, siis on pileti hind 21 eurot ja jalgrattale 6. Ja see pilet peaks kehtima edasi-tagasi.

Tegelikult jääb see piletiteema ja maksumus natukene segaseks, sest rohkem kuni Mariehamnini enam keegi ühegi praami eest raha ei küsi. Seega ilmselt ongi see 40 eurot kõigi saarelt saarele kulgevate praamide eest kokku.

20.20 paiku hakkame saabuma sihtsadamasse

niipaljukest neid autosid siis praamil ongi

Praamilt maas, jääb järgmisse sadamasse maad üle mitmete saarte, mis omavahel sildadega ühendatud, ligemale 25 km.

Sõidame selle vahemaa ära ja jõuaksime tegelikult ka veel järgmisele praamilegi. Aga õues hakkab pimenema, pikk päev on seljataga ja tegelikult olla ka mingi reegel, et marsruudile peab üks ööbimine jääma. Kuigi, kuidas seda keegi kontrollida saab ja veelgi enam, kuidas saaks kedagi takistada edasi liikumast? Igatahes, meie otsime endale laagriplatsi ja asume laagerdama. Sellise koha leidmine ei ole küll kergete killast. Improviseerime kiirelt midagi söödavat ja siis juba iga roju oma koju. Sest sääsed, ja neid on oi kui palju, ei lase eriti õues olekut ja ilusat õhtut nautida.

Kogu tänane tegevus taandatuna maakaardile:

Hommikul kaua põõnata ei saa, sest edasi viiv praam väljub juba 08.05. Ja kokku kolm väljumist üldse ongi, järgmised on 15.15 ja 21.00.

Poole seitsme paiku lähen lähemale ümbrusele pilku peale viskama. Päike just tõusmas ja head reisiilma lubamas.

Oleme oma telklinnaku paigutanud üsna kohaliku paadisilla lähedale. Püsielanikke siin ei paista olevat, ilmselt ainult suvilad. Et hooaeg pole veel päris läbi saanud, sellest annavad tunnistust ujuvvahendid kai ääres, mida pole talveks minema viidud.

Vanad palkehitised veel püsivad

aga ajahammas teeb oma paratamatut puremistööd ja karta on, et mõne aja pärast näeb selliseid ehitisi ainult kuskil vabaõhumuuseumis.

On ka mõningaid endisaegseid detaile näha, kes tänapäeval ikka viitsiks enam selliste asjadega jännata

Mõne hoone jaoks aga on aeg juba otsa saanud

Poole kaheksaks oleme Torsholma sadamas platsis.

Nati on aega ja kui vaja, saaks keha kergendada.

Eesti teedeehitajad ka platsis. Või siis on miskit maha unustanud.

Asub see sadamake tegelikult hoopis väikesel Lilla Hummelholmi saarekesel. Lilla tähendabki väikest. Kai ääres juba üks laevuke seisab, aga see pole vist see õige.

Kolmveerandi paiku jõuab kohale hulka kaasaegsem meresõidu vahend

Ootamise ajal saab hetkel kehtivad sõiduplaanid üles võetud

Siin bussiajad Värdö ja Mariehamni vahel. See info hetkel meile vajalik ei ole, aga illustreerimaks, kuidas siinkandis ühistransport liigub, sobib küll.

Kaheksast väljume ja tagasivaade sadamale on selline.

Praam käib oma marsruudil mitme saare sadamas sees. Esimene on Lappo, kus 8 ruutkilomeetril elab saarega sama nime kandvas külas umbes 35 inimest. Sellele vaatamata on siin toidupood, külaliste sadam, muuseum, restoran, bensiinijaam, discgolfirada ja külalistemaja, veel lisaks suisa oma tööstusharud: turism, kalakasvatus, põllumajandus, parvlaevaliiklus. Möllu jagub kõigile.

Suuremat liiklust hetkel pole, aga mõni peale – maha episood ikkagi.

Möödume lähedalt Nottö saare põhjatipus asuvast majakast

Laeval on väike kohvik-toitlustuspunkt. Teab mis suurt valikut pole, aga nälga ka ei pea kannatama,

Järgmine sadam ja peatus on Kumlinge, mis koos ümbritsevate väiksemate saartega moodustab 118 km2 suuruse maismaa ja on 320 elanikuga omaette vald. Saarel on isegi lennuväli

Kui kunagi veel siinsetes vetes ringi liikuda, siis tasuks ka siin maale minna. Sellised oleks kohad, mida külastada: Püha Annale pühendatud külakirik,mis pärineb 15. sajandist. Hermas museigård ja Sjölunds gårdsmuseum tutvustavad piirkonna pärandit ehk on teisisõnu koduloomuuseumid. Fälbergetis on mälestuskivi 1808. aastal lüüa saanud Vene pataljonile. Ajalooline postitee ehk nn. Kuningatee läbib valda ja kohalik apteek tegutseb endiselt oma algse interjööriga.

Seekord aga lahkume siit juba veerand kümne paiku

Meri ja saartevahelised vaiksemad veed on soodsad kalakasvatuste jaoks. Neid torkab kaunis sageli silma

Paistab, et praam on kaitstud. Norra frantsiskaanide kingitus. Koopia küll, aga vast töötab ikka.

Nüüd on vähe pikem meresõit, enne kui poole üheteistkümne ajal hakkame lähenema lõppsadamale Hummelviki Värdö saarel. Siit edasi viib juba autotee ja sillad ühelt saarelt teisele

Palju sõita ei saagi, kui teeme esimese peatuse. Vasakule jääb kena 15 sajandi lõpul ehitatud apostel Mattiasele pühendatud Vårdö kirik.

Kirik olla saanud aastatel 1713–1721 toimunud suures sõjas suuri kahjustusi aga praegu pole küll enam midagi näha.

Nojah, eks ole aega ka olnud hoone korda teha

Uks on lahti ja topime oma nina sisse

Sisemist ust hoiab suletuna omalaadne raskusjõul töötav süsteem

Lühike kronoloogia, mis algab Vårdö esmamainimisega 1347 aastal ja lõpeb oreli restaureerimisega 1975 aastal.

Külalisteraamat

Altarimaal motiiviga „Kristus Ketsemanis“. Maalis 1852. aastal Turu õukonnakunstnik Robert Wilhelm Ekman

1950-datel alustati siin hädavajalikku renoveerimist, mis valmis 1970. aastal.

Mahukat galeriid, mis oli võtnud enda alla umbes kolmandiku kirikupinnast, vähendati ja ehitati uus trepp. Vana malmküttega küttesüsteem eemaldati ja paigaldati elektriküte. Kirik värviti seestpoolt ja valgustus uuendati täielikult. Ja paistab praegugi üsna hubane, vaatamata sinisele värvile

Mõningaid kunstilisi detaile on ka

Lisaks paar maali, ilmselt kaasaegsed taiesed.

Teeme veel tiiru ümber hoone.

Nagu tavapäraselt on siingi kiriku ümber hauaplatsid.

Küünaldega kivi kirikuaias

Kirikut ja surnuaeda piirav müür on kiviplokkidest

Vaatan ja taaskord imestan, et elasid ikka kunagi tugevad inimesed.

Kõigepealt tahu graniidist selline kandiline kivi ja siis veel tari siia ja pane paika.

Vaatamata eraldatusele on kuidagi ka välismaa nälkjad siiski siia saarele tee leidnud

Kirikuaias on 1948 aastal püstitatud mälestusmärk hukkunud meremeestele. Saarele kohane. Kivil olev kiri õnnestus mul tõlkida järgmiselt: “Ja ma nägin uut taevast ja uut maad, sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ja merd ei olnud enam”.

Kirikuga ühel pool sõidame kilomeetri jagu edasi, et minna toidupoodi.

Jääb see sellisesse asulasse nagu Vargata, paika, kus osatakse postkastide disainimisest lugu pidada.

Siin on ka Kittis Cafe & Catering, peaks olema tai toite pakkuv kohvik, aga kahjuks kinni. Või mis sest ikka nii kahju on, ilmselt poleksime niikuinii siin aega raiskama hakanud

Samuti paistab mootorikütuste ostmise võimalus, mida meil kasutada pole vaja.

Poe ees on suunaviit, saab aimu, milliseid sihtkohti kohalik rahvas tähtsaks on pidanud..

Aga nagu selgitavast tekstist lugeda võib, siis olid sellised suunaviidad tsaar Nikolai I käsul igas asulas suisa kohustuslikud. Seda lisaks iga versta järele paigutatud postile tee paremas servas suunaga Eckerö poole. Soome senat aga keeldus aluseks võtmast nn vene versta (1066,8m), kuna eelnevalt oli vahemaid mõõdetud rootsi miilides (10,688 m). Kompromissiks leiutati päris uus mõõtühik, nn soome verst, mis oli 2 meetri võrra pikem oma vene analoogist ja samas kümnendik rootsi miilist. Selline huvitav ajalooline seik.

Infotahvel jagab teavet valla asulate kohta

Poe ees kohtab tavalisest linnapildist ammu kadunud tehnikavidinat, mis noorematele seiklejatele juba täitsa võõras asi. Tuleb suisa juhendada, kuidas selle kasutamine kunagi käis.

Lõpuks jõuame ka poodi.

Selline meeldiv väikese koha universaalkauplus. Ja hinnad ei panegi kulmu kergitama. Vähemalt mitte eriti kõrgele.

Üllatus on suur, kui saame kassas teeninduse sulaselges eesti keeles.

Siin veel üks piirkonna topograafiat kajastav maakaart

Teekonda jätkates jääb silma hulgaliselt selliseid uuema aja stiilis viljapuuaedu. Paistab, et mere tõttu mahedam kliima sellist tegevust soosib. Jääb üle ainult pead murda, mida mina valesti teen, et minu istutatud õunapuud nii madala kasvama jäämise protsendiga on.

Edasi Töftö saarele viib juba sild.

Saar on väike, 7,6 km2 ja seetõttu ei jõua eriti tähelegi panna, kui juba oleme teises otsas, Präsö saarele viiva kaabelpraami sadamas

Prästõ ehk tõlkes preestri saar on veel pisem, ainult 2,9 km2. See-eest, nagu kahjuks alles hiljem selgub, oleks siin vahest ka üht-teist vaadata olnud. Prästö asub nimelt Bomarsundi kindluse varemete kõrval , kus 1856. aasta Krimmi sõjas toimus Bomarsundi lahing . Saar ongi tuntud oma rikkaliku sõjaajaloo poolest, eriti 19. sajandil rajatud kuue Vene sõjaväekalmistu poolest. Kalmistute tõttu tunti Prästöt kunagi ka kui “Surnute saart”. Saarel on kämping ja kaks muuseumi, mis tutvustavad Prästö ja Bomarsundi kindluse ajalugu. Seega järgmiseks retkeks siia veel üks põhjus

Prästölt nö päris Ahvenamaale viib sild üle kitsukese Bomarsundi väina. Piisava põhjuse seisma jääda saame peale Haraldsby küla teeserva jäävat kõrget vaatetorni silmates.

Torn ise asub juba niigi head vaadet pakkuva kõrge kalju otsas.

Väike segadus tekib seoses sellega, kuidas sinna torni pääseb, kui ikka pääseb. Selgub, et tuleb läbi kohviku siseneda. Külastamine on küll tasuta, aga väikest meelehead siiski eeldatakse.

Juba tornis üleval, saab pilgu heita jalamile jääva kohviku katusele ja ilmeka pildi kaljust läbi kulgevale maanteele.

Vaade kirde suunas, otse tuldud teele.

Üsna omapärane moodus külastajatelt raha kogumiseks paistab siin veel olevat. Ei saagi täpselt aru, kuhu need pilusse pistetud mündid lõpuks jõuavad. Kui neid sinna üldse keegi pistab. Kuigi, augu ümbrus on üsna kulunud..

Puidust torn tundub üsna ammu ehitatud olevat ja kutsub mõnel külastajal esile kerget pelgust.

Vaated ümbruskonnale on siiski suurepärased ja õigustavad igati üles ronimiseks tehtud pingutusi.

Matka jätkates jääb teeserva uhke maja, milleks on Finströmi pastoraat. See valminud arhitekt Magnus Armfelti jooniste järgi 1899. aastal ja näeb endiselt suurepärane välja

Kohe üle tee on ka kirik, St. Mikaels kyrka, ehk siis Püha Miikaeli nimeline. Teisisõnu Finströmi kirik.

Teeme väikse peatuse ja läheme vaatame lähemalt. Nagu kirigi uksel teada annab, on kirik külastajatele avatud

Siia saab oma külastusest ajaloo jaoks märgi maha jätta

Natuke arusaamatu sõnumiga küünlajalg

Väidetavalt olevat tegu Soome kõige paremini säilinud keskaegne hoonega.

Ainulaadne vana orel aastast 1768. Selle kaheksa registriga oreli ehitas Petter Lindqvist ja kirikule annetas kapten Josias Ehrenmalm . Kirikust seest aga kostavad hetkel samuti orelimängu hääled.

Siit kiriku seest on leitud jälgi väiksemast kirikust. Hulk münte ja mõned muud esemed viitavad sellele, et puukirik ehitati siia 12. sajandil. Esimene kivikirik ehitati 13. sajandi lõpupoole ja sellest ajast on teda ainult renoveeritud ja täiendatud.

Pärast 15. sajandil toimunud rekonstrueerimist sai kirik täismõõdus seinamaalingud. Torn ehitati umbes 1467. aastal.

Saarekirikule ilmselt kohased mere-ja laevamotiivid tunduvad esmapilgul naljakalt võõristavatena. Nagu laevamudelitki

Loomulikult on siin ka surnuaed, tagasihoidlik, viks ja viisakas.

Kiriku ümber hakkavad silma mõned mälestusmärgid. Siin on üks 23 jaanuaril 1949 avatud mälestuskivi II ilmasõja ohvritele. Kivil on kümme nime, neist kolm meremeest hukkusid Pölitzeni vangilaagris Hamburgi lähedal ja nagu näha, üks ka Jaapanis, Okinaval.

Frans Peter von Knorring, (6. oktoober 1792 Kokemäki – 29. märts 1875), pastor, kirjatundja ja ühiskonnareformaator, kes aastal 1868 asutas esimese ajalehe Ahvenamaal

See uuel kalmistul asuv suur raudankur pärineb purjelaevade ajast ja on mälestusmärgiks surnud meremeestele

Veel üks suur kivimürakas lihtsa sõnumiga – “vabadus on parim asi”

Lõpuks veel kirik teise nurga alt ja juba sõidamegi edasi. Sest kui lihthäälteenamus maksaks, siis poleks me ilmselt siin peatumiseks lubagi saanud. Õnneks see päris nii ikka ka ei käi.

Otsustame esimese hooga sõita nii kaugele läände kui saab. Ja saab sõita Ahvenamaa suuruselt kolmandale saarele, millel paikneb Eckerö vald. Mis saare nimi on, ei olegi nii lihtne tuvastada, sest tavaliselt käib jutt ainult vallast aga ju ta ikka seesama Eckerö ongi. Saarele viib aastal 2000 valminud uus sild – Marsundsbron. Marsund on väina nimi, üle mille vastav taristuobjekt ehitatud on.

Sõidame kuni Berghamnini. Siin on meilgi teada-tuntud Eckerö Line kodusadam.

Praamiga siia saabujaid tervitav liiklusmärk teeserval. Ega meil siin pikalt vahtida polegi, pealinn ootab ja aega napib. Isegi eemalt paistva põneva arhitektuuriga kohaliku kiriku jätame vahele, liiga palju sakraalehitisi ühes päevas.

Tankla Öra saarel Marsundi väinas. Hetke kütusehinnad, ajaloo tarbeks talletatud

ja veel üks vaade hiljuti jutuks olnud sillale, seekord juba Eckerö poolt lähenedes. Huvitava seigana võiks mainida, et selle umbes 1000 elanikuga Eckerö nö kihelkonnaroaks valiti 80-datel mannast valmistatud ja kardemoniga maitsestatud pannkook .

Eckerö teema lõpetuseks veel valla vapp

Edasi liigume juba pealinna, Mariehamni või soomekeelses versioonis Maarianhamina, poole. Kohale jõuame veerand kahe paiku

Sätime ennast keskuse poole, et tund-poolteist mööda linnakest jalutada. Just nii paljukest aega ongi, et veel praamile jõuda. Kui ikka ruumi on, sest pileteid meil ju ostetud ei ole.

Praeguseks umbes 12000 elanikuga linn asutati 21. veebruaril 1861. Oma nime on linn saanud Venemaa keiser Aleksander II abikaasa Maria Aleksandrovna järgi

Linn, nii nagu ka kogu ülejäänud arhipelaag, on ühekeelselt rootsikeelne , kusjuures 83,5 protsenti elanikest räägibki emakeelena rootsi keelt . Soome keelt kõnelevaid inimesi on ainult 5,9 protsenti ja selle keelega pole siin miskit pihta hakata. Meenub üks ütlemata lustakas lugu Narva McDonaldsist, kus kõigepealt proovisin eesti keeles tellimust teha ja siis hiljem ikka vene keelega asi lukku sai löödud. Järgmise akna juurde, kus tellimus kätte antakse, oli paar inimest kogunenud, kes siis minult uurisid, et mis keeles ma ikka alguses rääkinud olin. Nad olla kohe mitmekesi kuulanud ja mitte polnud aru saanud…

Laeva väntvõllist saan ma veel aru, aga mis seda lippu ikka niiviisi lehvitada..

Kesklinna osa on jalakäiatele. Põhjamaiselt tagasihoidlik ja viisakalt korras

Kaubanduskeskus Nygatani ja Torggatani ristumiskohal

Aeg endaga tõtt vaadata

Skulptuuri on teinud kohalik kunstnik Jonas Wilén

See skulptuur alloleval pildil on aga Nikolai Sittkoff’le (1828–1887), kes oli Mariehamni esimene laevaomanik . Kolis siia 1865. aastal ja avaldas olulist mõju Ahvenamaa laevanduse arengule . Tema pargas S/S Mariehamn oli esimene Ahvenamaa laev, mis purjetas ümber maailma

Kohe siinsamas on veel üks skulptuur, August Julius Sundblomile (22. juuni 1865 – 23. august 1945) kes oli kohalik oli toimetaja ja poliitik. Lühiinfo tema kohta räägib et pärast Soome iseseisvusdeklaratsiooni 1917. aastal sai Sundblomist üks Ahvenamaa Rootsile tagastamise liikumise juhtfiguure, mis lõpuks viis Ahvenamaa kriisini . Enne kriisi lahendamist arreteeris Soome politsei Sundblomi koos Carl Björkmaniga ja nad veetsid paar päeva vanglas, süüdistatuna riigireetmises . 2. septembril 1920 mõisteti talle pooleteiseaastane vanglakaristus, kuid president Ståhlberg andis talle oktoobris 1920 armu.

Siinsamas on ka endine turuplats. Tänapäeval korraldatakse siin mitmeid suviseid üritusi

Turu serva jääv ärihoone. Kui hoolega vaadata on pildil maja vasaku serva juures näha vana (kiriku?)kell

Skulptuur hoone ees, mis peaks olema Ahvenamaa maakonna valitsus. Aga äkki pole ka.

Hüppame ka vanakraamipoodi sisse. Paari tegelast hoiab siin nagu magnetiga kinni.

Mänguväljak väljakumängudega

Valged matistavad kahe käiguga

Turu juurest mööda Strandgatanit põhja poole jalutades jõuame Självstyrelseparken’isse

Siia on 2022 aastal paigutatud koopia skulptuurist, mille originaal asub ÜRO peakorteri ees New York’is. See on Rootsi kunstniku Carl Fredrik Reuterswärdi pronksskulptuur , mis kujutab ülisuurt Colt Python .357 Magnum revolvrit. Ta valmistas selle skulptuuri pärast John Lennoni mõrva , inspireerituna ideest teha sõlm tulirelvale, mida mõrvar Mark David Chapman oli kasutanud. Erinevaid koopiaid sellest on kokku üle maailma 30, neist umbes pooled Rootsis

Sama tänavat pidi jätkates jääv vasakule Miramarparken koos mitmete skulptuuride ja ka sportimisvõimalustega. Näiteks ratsutamine kiviskulptuuridel.

Pargi tänavapoolse külje peale jääb Ahvenamaa kiri

Mis linn see ilma ööklubita. Üks selline, “Kino”-nimeline Nygatanil. Ei tea kas seal nimes lubatut ka saab? Seekord jääb välja uurimata.

Poole kolme paiku autoga linnast välja sõites möödume suurimast ja uusimast kirikust linnas S:t Görans kyrka’st ehk maakeeli Püha Jüri kirikust. See on ainuke mitte keskaegse taustaga emakirik Ahvenamaal. Selle tellistest ehitise projekteeris Lars Sonck, nurgakivi pandi 1926. aastal ja pühitsemine toimus juba järgmisel aastal. Nobedad ehitajad juba tollal. Kirikus on saarte suurim orel, 37 tšelestiga.

Poole nelja paiku jõuame Lumparlandi vallas asuvasse sadamasse. Taas on probleeme tuvastamaks, kas selle 35 km2 suuruse 366 elanikuga valla põhisaare nimi kajastub ka valla nimes või siis ei. Aga ega see nii tähtis polegi, peaasi, et praamile saaks

Sest järjekordi on mitmeid ja sellest, milles seisavad ilma bronni ja piletita autod, lastakse pardale kindlalt viimases järjekorras

Siin on selle kohaliku valla vapp. Hakkasin mõtlema, et kas ka Eestis valdadel oma vapid on.. Ega vist..

Esialgu lastakse oodata. Vaatan ringi

Praame väljub siit päris paljudes suundades. Kapelskär, Turku, mitmed lähemad saared. Meile vajalik suund on Galtby. Sealt edasi on juba mandri-Soome poole maantee, küll mõne praamiga, aga need on lühikesed vahemaad ja sõiduplaanidest me siis enam ei sõltuks.

Õnneks on praamil siiski rohkem ruumi kui soovijaid ja saame pardale. Edasi hakkame Mariehamni supermarketist kaasa ostetut tarvitama

Väljume 16.00

Ka sellel marsruudil tuleb mitmeid peatusi. Esimene neist on Överö. On see nüüd saare või küla või mõlema nimi, mine võta kinni.

Vastu tuleb AxFerries’ile kuuluv 1985 aastal Turus vette lastud praam “Skiftet”. Näeb päris krapsakas välja.

Olupilt Överöst ida suunal jäävate väikeste saarte vahel

Järgmine peatus kella veerand kuue paiku tuleb Sottunga saarel.

See saar koos ümbritsevate väiksemate saarekestega moodustavad samuti omaette valla, mis on kogu Soome väikseima elanike arvuga vald, kus seisuga 31. jaanuar 2013 elas ainult 100 elanikku. Võrdluseks, et enne haldusreformi 2017 aastal oli Eesti väikseimaks vallaks Piirissaare, kus 2010 aastal elas 73 elanikku. 2025 aastal elas aga nüüdse jaotuse järgi väikseimas vallas 80 hinge. Mis vald see on, arvake ise ära.

Sellegi poolest paistab siin silma suur tuulegeneraator,

Saarel on ka väikseim Soome puukirik, ehitatud aastal 1728. Seegi paistab laevalt vilksamisi kätte.

ja üsna uhked sadamarajatised nii vähese elanikkonna jaoks.

Valla maismaad on ainult 28,04 km2

Otse loomulikult on ka sellel vallal oma vapp, mis võeti kasutusele valla loomisel 1952 aastal. Näeb välja selline

Paremasse pardasse jääb praegu asustamata Södö saar, millel olla vanu kaevandusi , mis pärinevad 19. sajandist. Aastatel 1839–1847, mil kaevandused töötasid, kaevandati siin umbes 1700 tonni rauamaaki. Päris huvitav, kuidas seda tehti, maapind ju puha kalju ja kõrgus merepinnastki teab mis suur pole.

Järgmine peatus tuleb teisel Sottunga valla kolmest asustatud saarest, Husö’l

Kui kogu vallas on kokku umbes sada elanikku, siis pole mulle teada, kui paljud neist sellel saarel elavad. Aga igatahes mitte paljud

Kolmveerand seitsmeks jõuame Ahvenamaa lõunapoolseimasse valda, mis peaasjalikult moodustab ühe suurema, Kökari ehk soome keeles Köökari valla. Kaardile vaadates on see üsna kompaktne ja suhteliselt eraldatud koht

See-eest kormoranidele paistab siin meeldivat

Paistab, et haritavat maadki on saarel rohkem, kui endal vaja läheb. Pardale tulevad traktorid heinakoormaga. Lähevad vist siis suurele maale raha teenima.

Edasi tuleb suhteliselt pikem ülesõit võrdlemisi lagedal veteväljal. Mõningad väiksemad laiud ja maamärgid ikka on. See majakaga saareke peaks olema 0,9 hektariline Fyrgrundet.

Lõpuks läheb ka selle pika päeva päike looja. Kell on 20.45

Loojang pakub alati värvide mängu ja silmailu

Ka Ahvenamaa saartel tehakse metsaäri

Vastu tuleb 2012 aastal vette lastud ro-ro praam “Stella”, mis ladina keeles teatavasti tähte tähendab. Sõidab ta osana saarestiku ringteest aastaringselt koos M/S Auraga Korpo Galtbyst Kittuinenisse Houtskarinis ja Olofsnäsi Norrskatanis

Veerand kümne paiku hakkame lähenema sihtsadamale Galtby’le

Üle õla vaadates avaneb kena loojangujärgne vaade Kyrkfjärdeni lahele

Sadamas aga ootab juba eelpoolmainitud praam nimega “Aura”

Lossimine käib kähku ja poole kümneks, kui juba hämardub, oleme veel ühe veetakistuse taga. Nimelt on ees Storströmmeni väin, mis lahutab Korpo saart, millel hetkel asume, Storlandeti (soome keeles Iso-Nauvo) saarest.

Siinsed maantee pikenduseks olevad praamid käivad tihti. Või siis on sätitud see praegune väljumine just meie eelmise praami saabumise aja järgi, ei teagi. Igatahes saame kohe ka liikuma.

Nii hilja enam palju liiklejaid polegi.

Kogu reisiseltskond on ärevuses. Plaan on veel külastada supermarketit Nagu asulas. Ootused on kõigil kõrged, tooted mida loodetakse hankida, on tõsi, vanusegruppide kaupa kaunis erinevad. Poodi jõuame ja mõnedki soovid saavad täidetud. Mõned peavad ka pettuma… Siis jääb veel juba pilkases pimeduses laagripaiga leidmise mure. Mis teadagi, ei pruugi alati kõige paremini õnnestuda. Tihti saabub tõde alles hommikul ilma valgenedes. Leiame enda arvates sobiva koha väikesel Biskopsö saarel, mis naabersaartega sildade abil ühendatud

Pikk ja elamusterohke päev kajastub maakaardil sellise sinise joonena.

Seekord suuri üllatusi ilma valgenedes seoses laagripaiga asukohaga ei tule. Laager õnnestus teha üsna eraldatud kohta väikese teekese servale, mida mööda meie siinoleku aja jooksul keegi ei sõitnud. Kuigi eespool sai paar majapidamist tuvastatud.

Virgutusvõimlemise asemel vaatame lähema ümbruse üle. Vaikselt hakkab vihma tibutama ja peame kiirustama asjade kokku panemisega . Oleme viisakad külalised ja peale tallatud heina meist muid jälgi maha ei jää.

Vihma sajab juba päris korralikult ja ilmselt pole lootustki, et see järele jääb. Korra tegime plaani sõita Hittineni saarele, aga muudame selle jooksvalt Hanko kasuks. Pole seal samuti ennem käidud. Aga enne tuleb ette veel üks lühike praamisõit, seda Lillandeti ehk soome keeli Pikku-Nauvo saarelt Lilmälö saarele. Kai ääres seisab FinFerriesi 1960 aastal Rauma-Repolas ehitatud praam Nagu 2

Meie aga saame üle Korsfjärdeni sõidutatud “Elektra”‘ga, Soome esimese diisel -elektrilise aku-hübriidlaevaga, mis töötab suurema osa aastast pelgalt akutoitel, varuvariandina kasutatakse diiselgeneraatoreid.

Alloleval pildil sõidame juba üle Rävsundsbron’i rippsilla ( soome keeles Kirjalansalmen silta ) Kustöst St. Karinsis Kirjalasse Pargases. Sild, mis on osa regionaalmaanteest 180 (nimetatakse ka Saaristomaanteeks ), valmis 1963. aastal ja on siiani Soome pikim rippsild. Aga nagu näha, siis ilmselt enam mitte kauaks, kõrval on valmimas uus ja hoopis uhkem.

Vahepeatuse teeme, olles jõudnud Kimitoön’i (soome keeles Kemiönsaari) saarele. Tegu on suurima saarega Soome rannikumeres. Pildil on näha saart mandrist eraldavat kitsast väina ja maanteesilda üle selle

Saarelt lahkumiseks tuleb sõita üle Strömma kanali. Selle objektiga seoses on mitmeid huvitavaid seiku. Ajaloost nii palju, et kanal ehitati algselt selleks, et hõlbustada rauamaagi transporti Kiskonjoki kaevandusest Teijo rauavabrikusse. Tegelikult on suisa kaks kanalit: vana Strömmani kanal, mille ehitas Teijo rauavabriku omanik Viktor Zebor Bremer aastatel 1844–1845, ja uus kanal, mis asub sellest umbes pool kilomeetrit läänes ja ehitati aastatel 1967–1968.

Kanalitega seoses on jälgitav huvitav loodusnähtus. Kui mujal Läänemeres on looded nõrgalt nähtavad, siis Strömma väinas intensiivistavad kitsad väinad seda ning siin muudab veevool suunda iga kuue tunni järel.

Hankosse jõuame poole üheks keskpäeval. Vihma sajab endiselt ja piisavalt intensiivselt, et teha lühikesegi jalutuskäigu ebamugavaks.

Vaatame siis natuke autoaknast ümbrust. See hetkel ca 8000 elanikuga linn asutati 1874. aastal, varsti pärast Hanko-Hyvinkää raudtee avamist 1872. aastal. Linnaõigused andis keiser Aleksander II. Aga juba enne linnaks saamist käis Hanko ümbruses vilgas tegevus. Oma asukoha tõttu suuresti militaarne, mis tähendab, et Hankol on pikk sõdade ja lahingute ajalugu. Ganguti lahing Rootsi ja Venemaa merevägede vahel peeti 1714. aastal poolsaarest põhja pool asuvas saarestikus. See lahing oli Venemaa regulaarlaevastiku esimene võit . Hanko poolsaare kindlustustööd olid alanud juba 18. sajandi lõpuks, kui rootslased ehitasid kõrvalistele saartele kolm eraldi kindlust. Venemaa võttis kindlused 1809. aastal üle, hiljem pommitas neid Krimmi sõja ajal kuninglik merevägi ja lõpuks lasid need sõjategevuse käigus õhku omaenda kaitsjad.

Hanko poolsaare tipp on Mandri-Soome kõige lõunapoolsem punkt. Samuti on seal neemel mitmeid ajaloolisi vaatamisväärsusi

Sõidame küll autoga nii ligidale kui võimalik, aga ikka tuleks pikalt jala käia

Jala käimise vastu poleks mul isiklikult küll suurt midagi, aga selle mõttega olen siiski selges vähemuses

Samuti komplitseerib asja vahetpidamatu vihmasadu ja selle vastu pole minagi väga kaitstud

Selliselt see rannarada piki poolsaare idakallast edela suunas kulgeb. Loodetavasti avaneb kunagi veel võimalus see rada ikkagi ette võtta

Aga täna vaatame üle mõned infotahvlid ja otsustame, et kui ennast natukene märjaks teha, siis olgu selleks kohaks parem juba kesklinn.

Arhitekt Bertel Liljequisti projekteeritud veetorn valmis 1943. aastal Jätkusõja ajal õhku lastud vana, läbinisti graniidist ehitatud, veetorni asemele. Selle veemaht on 500 kuupmeetrit ja suvel on torn ka vaatetorn. Hetkel vist on suvi juba läbi, igatahes pole näha, et võiks sisse saada

Kohe veetorni kõrvale jääb ka 1892 aastal valminud Hanko kirik. 23. märtsist 1940. kuni 2. detsembrini 1941. oli Hanko poolsaar koos ümbritseva ca 400 saarega N Liidu mereväebaasi ala ja kirikus oli teater ja kino. Kui punaväelased vana veetorni õhkisid, sai ka kirik rängalt kannatada ja kaaluti isegi selle lammutamist. Kirik siiski parandati 1950. aastate alguses ja taasavati 1953. aastal. Kiriku ilme muutus selle käigus põhjalikult. Pommitamine oli samuti kirikut räsinud ja Hanko mereline kliima oli jätnud oma jälje: põlenud tellis ei püsinud. Külgtornid ja rikkalikud müüritise kaunistused võeti maha ning kirik krohviti halliks. Uuendatud ilme esindab funktsionalismi. Ka kiriku sisekujundus muutus põhjalikult

Itäsatama, väikelaevadele mõeldud randumiskoht

Satamakatu

Selliseid vanu puitmaju on siin säilinud üksjagu. Ja rohkem või vähem korras paistavad nad kõik olevat

Hotell ja SPA Regatta

Selline uhke Citroen hotelli ees

Mingi ajalooline kraana välja pandud teeserva. Näha, et on ka infotahvel, mis kindlasti pajatab põhjaliku loo. Aga midagi peab saladuseks ka jääma.

Mere äärde jõudes torkab silma üks oluline ajalooline monument – seitsme meetri kõrgune Hanko Vabadussammas, mis on pühendatud Saksa Läänemere diviisi maabumisele seoses Soome kodusõjaga 3. aprillil 1918. Skulptor Bertel Nilssoni projekteeritud graniidist obelisk püstitati 1921. aastal. Monument on poliitilistel põhjustel kaks korda lammutatud, kuid mõlemal korral uuesti üles ehitatud, viimati 1960. aastal. Algne tekst ja Saksa sõdurit kujutav reljeef on aga eemaldatud. Selle monumendi lugu on nii huvitav ja räägib soomlaste kohta nii palju, et panen siia lühikokkuvõtte.

Hanko linnavolikogu määras Vabadussamba kujundamiseks kujukomitee juba 1918. aasta lõpus. See pidi olema rahvusmonument, mis peegeldaks soomlaste tänulikkust sakslaste vastu. Projekti rahastati peamiselt vabatahtlikest korjandustest, milles osalesid inimesed üle kogu Soome. Obelisk telliti Granit Oy-lt 70 000 marga eest . Bertel Nilsson valmistas sellele reljeefi, mis kujutas Saksa sõdurit. Vabadussammas avati sõjaväe lipupäeval , 16. mail 1921. Kohal oli hinnanguliselt 2000 inimest.

Kui Hanko aastatel 1940–1941 Nõukogude Liidu baasiks renditi , lammutas nõukogude võim monumendi. Pärast seda, kui soomlased linna Jätkusõja ajal tagasi vallutasid , leiti eemaldatud skulptuurid lähedal asuva endise Grand Hôteli territooriumilt. Vabadussammas ehitati uuesti üles 1943. aastal, taas ühisrahastuse abil.

Hanko Vabadussammas lammutati valitsuse palvel uuesti 1946. aastal. Hanko linn lammutas selle omal algatusel juba enne ametliku korralduse jõustumist, kuna järelevalvekomisjon oli asja edasi kaevanud. Osa monumendist hoiti aga linna laos ja 1958. aastal algatati uuesti korjandus selle kolmandaks püstitamiseks. Kolmas avamine toimus 1960. aastal ilma tseremooniateta. Monumendi tagastamise kohta korraldati parlamentaarne uurimine, kuid Sukselaineni valitsus ei näinud selles takistusi, kuna tekstid ja pildid, mis võisid välisriike solvata, olid nüüdseks eemaldatud.

Algselt oli monumendil kiri soome, rootsi ja saksa keeles: „ Saksa väed maabusid Hankos 3. aprillil 1918, et aidata meie riiki võitluses meie vabaduse eest. Jäägu see kivi tunnistajaks meie tänule ka kauges tulevikus .“ 1943. aasta rekonstrueerimise käigus lisati tekst kõigis kolmes keeles: „ Vaenlane rüvetas ja kahjustas kivi aastatel 1940–1941. See püstitati uuesti 1943. aastal, et anda tunnistust meie tänulikkuse vankumatusest .“ Kui see 1960. aastal kolmandat korda püstitati, asendati need tekstid lakooniliste sõnadega „ Meie vabaduse eest “ ja Saksa sõduri kujutis eemaldati.

Lõuna-Soome Vabadussõja Rootsi Pärandiühing on kutsunud üles Saksa sõduri kuju Vabadussamba juurde tagasi tooma, kuid Soome Muinsuskaitseamet on sellele ideele vastu olnud. Agentuuri sõnul peegeldab monumendi praegune seisukord selle keerulist ajalugu. Hanko kultuurikomitee on tagasi lükanud ka teised ühingu ettepanekud Vabadussamba muutmiseks.

Kogu see lugu meenutab natuke mõningaid seiku Eestis asetleidnud trallidest skulptuuride ümber ja samuti seda, et topeltmoraal, hirm tunnistada tõsiasju ja ajaloo väänamine ei ole võõrad ka soomlastele.

19. sajandi lõpus, kui Soome oli veel Venemaa suurvürstiriik , oli Hanko populaarne kuurortlinn Vene aadli seas. Sellest ajast on säilinud ka mõningaid arhitektuurilisi pärle. Ei tea milliseid keeli ja kui palju toona räägiti, aga praegu on Hanko kakskeelne vald, mille ametlikud keeled on soome ja rootsi keel. Elanikkonnast 52% kõneleb soome keelt, 41% rootsi keelt.

Esmalt jääb paremale mere äärde R. Grönhomi projekteeritud ja aastal 1880 valminud Villa Tellina. Selle ehitas saekaatri omanik ja raudteeinsener Jacob Kronqvist. Teise maailmasõja ajal kasutasid kaitseväed maja sõjaväehaiglana aga pärast seda on siin olnud pansionaat

Villa Orrman ehitati 1889. aastal algkooliõpetaja Gustaf A. Nysteni jaoks. Maja projekteeris W. Lindroos.

1890 aastal ehitatud Villa Margita

Üks kuulsamaid tsaariaja ehitisi Hankos on 1879 valminud Hanko Casino või siis Hanko kasiino , algselt Hanko Seltsimaja (rootsi keeles Societetshuset i Hangö või Hangö Casino ). Praegu on hoones restoran, mis paistab suletud olevat

Liigume edasi mööda Appelgrenintied ja villad jätkuvad

Villa Tita-Maria, ehitatud 1887

Siin aga Villa Familiaris, aastast 1882. Nagu uus!

Hoone Appelgrenintie ja Mannerheiminte ristumiskohas otse mererannas.

Selle taga on Bellevue ujumisrand

Selles hoones alloleval pildil asus aastatel 1916-1940 Hanko Keksi – Hangö Kex, mis oli 1910. aastal Hankos asutatud toidutehas. Kuulus alates 1927. aastast Oy Karl Fazer Ab-le. Fazer sulges tehase Hankos1970. aastatel, kui koondas oma küpsisetootmise Vantaale .

Veel natuke ajaloost. Moskva rahulepinguga , mis lõpetas Talvesõja 13. märtsil 1940, renditi Hanko 30 aastaks Nõukogude Liidule mereväebaasiks. Jätkusõja ajal olid Nõukogude väed sunnitud Hankost 1941. aasta detsembri alguses evakueeruma. Nõukogude Liit loobus rendilepingust ametlikult 1947. aasta Pariisi rahulepinguga .

Hanko mereväebaasi rolli asendas Porkkala Soome ja Nõukogude Liidu vahelises vaherahulepingus 19. septembril 1944. Porkkala tagastati Soomele jaanuaris 1956. Ka see oleks kindlasti väga põnev piirkond, mida Soomes külastada.

Huvitava faktina võib märkida, et lühikest Vene-Soome rinnet üle poolsaare jalami Soome poolel hoidsid osaliselt Rootsi vabatahtlikud väed . Sellesse kohta, kaevikute ja muude sõjajäänuste vahele, on rajatud muuseum, mida siia sõites ka teeservas nägime ja kuhu nüüd suundumegi.

Tegevus algas 1981. aastal, kui kohalikud sõjaveteranid ehitasid Lappohjas sõjaaegsele rindel asuvale kvartalile Kuldse Rahu (Gyllene Fredeni) mälestuskraavi. Rindemuuseum avati samal kohal 1987. aastal.

Helsingi JR55 jalaväerügemendile 1991 aastal paigutatud mälestustahvel, mis annab teada, et nimetatud üksus võitles siin mehiselt 3. juulist kuni 3. detsembrini 1941.

Alates 2016. aastast on muuseumi haldaja Lääne-Uusimaa Sõjaajaloo Ühing.

Aastatel 1940–1941 kulges läbi muuseumiala Soome ja Nõukogude Liidu vaheline piir. Nagu nimigi ütleb, asub Rindemuuseum rindel.

Muuseumi põhieksponaadid räägivad 1939.–1945. aasta sõjasündmuste loo, keskendudes Hankoniemi rendiperioodile pärast Talvesõda ja Hanko rindel toimunud sündmustele Jätkusõja algstaadiumis.

Rootsi vabatahtlike pataljoni mälestuskivi kõrval olevate mürskude lipuvärvides värvilahendus sobitub väga hästi tänapäeva konteksti samuti

Muuseumihoone tagant algab enam kui kilomeetri pikkune Sõjarada. Selle tähistatud marsruut läbib piirkonda, mille eest Jätkusõja ajal vastutaski see Rootsi vabatahtlike pataljon.

Otsustame oma piiratud ajalise ressursi tõttu piirduda väliala eksponaatidega ja vaatame selle lühildase matkaraja üle

Väljapanek ja rajatised tunduvad väga tõetruult edasi andvat olukorda, mis valitses ilmselt sõjaajal

Eksponaatide juures on ka põhjalikud infotahvlid, kahjuks napib aega ennast nendel kirjutatuga kurssi viia. Äkki kunagi loeb.

Aga nii palju saab teada, et siin pildil olev vägev suurtükk on briti päritolu mudel, 152/46 E, milliseid soomlased said 1940 aastal endale vaid 7 tükki ja pildil olev on üldse ainukene sellise kahuri säilinud eksemplar maailmas.

Allolev masin aga on venelaste tank T-26

Venelaste oma on ta lihtsalt selle pärast, et tehtud venemaal, aga seda brittide Vickers Mark E põhjal ja litsentsi alusel. 1930-datel tehti neid üle 12000 eksemplari. Talvesõja ajal oli see venelaste põhiline tankimudel. Et saada aimu, millised ikkagi olid jõuvahekorrad Talvesõja ajal, siis tuleks mainida, et soomlased olid 1930-datel tellinud brittidelt neidsamu Vickerseid ei rohkem ega vähem kui 32 tükki. Sõjasaagiks saadi neid küll märgatavalt juurde ja Jätkusõja ajal oli soomlastel juba 116 töökorras tanki, millest tervelt 68 olid T-26 või Vickersid.

Hispaania hobusteks nimetatav kaitsetõke, mis tehtud peenikestest palkidest ja nendele rullitud okastraadist

Rekonstruktsioon kunagisest bunkrist

Muuseumi välialal asuv kõrgendik, “surma küngas”, kus hukkus kokku 17 soome ja rootsi sõjameest.

Muuseumiga ühel pool, läheme veel vaatama mõni kilomeeter eemal asuvat sõjaaegset bunkerit. Kahjuks ei õnnestu objekti seestpoolt kaeda, uks on lukus.

Aga millal selline külastus võiks võimalik olla, seda selgitab selline teade

Seetõttu ammutab rohkem infot, mida pakub selleks tarbeks paigaldatud stend

Siinsed Harparskogi liini äärsed punkrid ehitati betoonist liivasele pinnasele või lõhati kaljusse. Punkreid on peamiselt kolme tüüpi: 200. seeria, mis oli varustatud kuulipildujatega, 300. seeria, mis oli varustatud tankitõrjekahuri ja kuulipildujatega, ning 400. seeria, mis olid personali majutuspunkriteks. Punkrid kasutasid risttuld ja olid pööratud nii, et Hanko baasi suurtükivägi ei saanud punkrit kahjustada. Punkreid kaitses müür ja müüri taga olev kaevik ja need ehitati piisavalt tugevaks, et taluda õhupommide ja Nõukogude sõjaväebaasi raskeima suurtükiväe, 12-tollise raudteekahuri, mürskude otsetabamust. Katuse paksus on ligi 2,5 meetrit. Katusel on soomustatud vaatekuppel. Punkrid olid väga hästi varjatud ja kamuflaažiga kaetud.

Bunker nr 302 ehk “Irma” on originaalseisukorras. See mahutas 20 sõdurit, kuid sõja ajal oli seal 16 sõdurit. Punkris on kolm ruumi: üks kuulipildujale, üks tankitõrjerelvale ja üks majutusruumile. Punker oli isemajandav ning varustatud manuaalse ventilatsioonisüsteemi, pliidi ja kaevuga.

Kui uurida natuke seda, mis on kujutatud alloleval kahel pildil, rullub lahti järjekordne tohutult põnev ajalooline keerdkäikudest tulvil lugu. Lühidalt, 305 mm suurtükk, mis pildil, pärineb algselt 1911 aastal vette lastud tsaari-vene lahinglaevalt “Kindral Alekseejev”. Selle laeva elulugu Mustal merel ja Vahemerel enne , I Maailmasõja päevil ja pärast seda, on niivõrd seikluste rohke, et siin küll seda kirjeldada ei jõuaks, aga lõppes see sellega, et prantslased selle laeva 1936 aastal Brestis vanarauaks lõikasid. Suurtükid aga hoidsid alles ja ka nende edasisest saatusest saaks terve eraldi jutu kirjutada.

1940. aastal pakkusid prantslased Soomele neid 12-st 305 mm suurtükki , kuid soomlased said ainult kaheksa. Kuut kasutas Soome rannikupatareides Mäkiluoto ja Kuivasaari saartel ning kaks läks venelastele pärast läbirääkimisi NSV Liiduga. Teise maailmasõja lõpus anti Hanko mereväebaasis soomlaste poolt hõivatud kolmest raudteetransportöörist koosnev patarei nende suurtükkide abil taastatuna üle Nõukogude Liidule ja neid kasutati Nõukogude rannikukaitse osana Läänemerel. Praegu asub üks spetsiaalsele raudteešassiile paigaldatud suurtükkidest Krasnaja Gorka kindluses , teine ​​on väljas Peterburis Venemaa Raudteemuuseumis ja kolmas Moskvas Poklonnaja mäe muuseumis .

Neli suurtükki ei jõudnud Soome ja sakslased said need 1940. aastal Norras kätte. 1942. aastal paigaldasid sakslased need suurtükid Miruse patarei juurde Guernsey saarel La Manche’i väinas, mis oli üks Atlandi kaitse kindlustatud punkte . Kompensatsiooniks andsid sakslased Aegna ja Naissaare rannikupatareidest kolm suurtükki Soomele üle, et neid Hanko poolsaare patarei taastamiseks kasutada. Pärast Soomega vaherahu lepingu allkirjastamist 1944. aasta septembris anti need suurtükid NSV Liidule.

Suurtükid jäid Miruse patareisse kuni nende lõpliku lammutamiseni 1951. aastal. Kuna Guernsey saarele minekut olen aastaid mõelnud, siis nüüd on veel üks koht sellel, mille peaks üles otsima.

Punkri kõrval ja lähemas ümbruses on välja pandud veel mitmesugust kila-kola ja ja ka suuremaid esemeid

Enamus väljapanekust tundub igati autentne, aga selle tagumise ratta osas tekib teatavaid kõhklusi

Üle poolsaare rajati kaitseliin, mis kokku koosnes 46 betoonpunkrist, 46 kaevikust, 70 suurtükipositsioonist ja 113 kuulipildujapositsioonist, lisaks kümnetele kilomeetritele okastraati ja sadadele kilomeetritele kaevikuid. Selgub, et siin oleks veel üksjagu uudistamist, sest punkrit pidavat kõik alles olema ja kui vaadata, mis UA-s täna toimub, siis võiks neist isegi 21 sajandil abi olla. Siin veel üks omalaadne toode. Tundub samuti laskepesa moodi olevat, ainult, kuidas sinna sisse saadi?

Infotahvel annab samuti lühikese ülevaate siinsest asjade käigust. Vabatõlkes umbes nii: Harparskogi liin ehitati vaherahu ajal aastatel 1940–1941 kaitseliinina võimaliku rünnaku vastu Nõukogude Liidu baasist Hankost. Joonised valmisid 5. mail 1940 ja ehitustööd algasid kohe. Liin ulatub Bromarvi saarestikust Snappertunani ja selle kogupikkus on umbes 40 km. Harparskogi liin ehitati samaaegselt Salpa liiniga idapiiril. Ehitustöödel osalesid tsiviilehitustöölised, sõdurid ja kohalik elanikkond, kokku umbes 20 000 inimest. Liin koosnes okastraattõketest, suurtest kiviplokkidest tankitõrjetõkkest, miinidest ja punkritest. Kindlustustööd katkesid Jätkusõja puhkemisega 25. juunil 1941. Seda mainitud tankitõket nüüd vaatama lähemegi.

Selleks ei ole muud vaja, kui mõnisada meetrit “Irma” juurest mööda sellist kena teekest astuda

Lugedes silti saab teada, et tankitõke ulatub üle Hanko poolsaare Gennarbyvikenist Skogby rannani ja on umbes 6 km pikk. Suurem osa kividest kaevati karjäärist, mis asus umbes pool kilomeetrit Mannerheimi memoriaalist põhja pool. Pehmel pinnasel kaevati kivid umbes meetri sügavusele maasse ja toestati betooniga. Kive veeti võimaluse korral kitsarööpmelistel raudteedel auruveduritega ja keerulisel maastikul hobuvankrite või kärude abil. Kivid paigutati veoautodega kolme ritta ja nende keskmine kaal on 3500 kg. Tõke koosneb enam kui 10 000 kivist.

Vaatad ja imestad, et uskumatu, milline töö tehti ära suuresti tahtejõu abil ja vabatahtlikult. Soomlasi endale vaenlaseks küll ükski riik ei sooviks.

“Irma” juurest vaevu kilomeeter mööda teed edasi jääb vasakule Mannerheimi auks püstitatud mälestuskivi

See siin on koht, kus feldmarssal Mannerheim võttis 15. detsembril 1941 vastu Hanko rindel võidelnud ja mööda marssivaid vägesid. Mälestuskivi avati 4. juunil 1944.

Viimane peatus enne Helsingi sadamat pakub üsna muljetavaldavat ja samas kurba pilti autoajaloo huvitavatest eksemplaridest. Kurba sellepärast, et selline ilu ilmastiku meelevallas pidevalt oma seisukorda halvendab ja tulevaste restauraatorite tööd raskendab. Allpool väike galerii

Siit edasi juba ilma suuremate vahejuhtumiteta sadamasse. Et ilm on sellise seltskonna jaoks üsna ebasobiv, siis loobume veel kasutamata ajast ja jõuame plaanitust varasema praami peale.

Ja seega ka natuke varem koju. Intensiivne reis oli ja jääbki aega taastumiseks. Tänane päev kujunes selliselt.

Ja kogu reis ühel kaardil

Kuigi ajaline kestvus oli napp, siis selle jooksul nähtu ja nähtu kohta hiljem saadud informatsioon on taas teinud selgeks, kui vähe ma ikkagi tean. Seda isegi kohtadest ja sündmustest, mis on nii ajas kui ruumis niivõrd lähedal. Mis siis veel kaugematest kohtadest rääkida. The less we know, the more we seek.