Pööripäev kaugeneb kiiresti ja ka põhjas hakkavad ööd vaikselt pimedamaks minema. Esialgu oli plaan Rootsi kõrgeimat mäge vallutama minna natuke varem, aga paraku tuleb lõbu ikka töö järele seada ja niisugune aeg saabub 11 juuli pärastlõunal.
Esimese sammuna viib Vikingi Tuhkatriinu mind ligi kolme tunniga Tallinnast Helsingisse. Uus laevuke saabub samaaegselt meie väljumisega
Helsingist jääb autosõitu ca 1200 kilomeetrit Nikkaluokta asulani Rootsis, kust edasi peab juba jala minema. Seda jalutuskäiku kokku tuleb oma 60 kilomeetrit ja kuidas ma sellega hakkama saan, pole veel päris selge
Kui Tallinki laevad panevad tavaliselt enne õiget aega sadamast minema, et ilmselt pikema reisiajaga natuke kütust kokku hoida, siis see laev jääb hoopis väljumisega hiljaks ja saab liikuma umbes 14.05. See-eest oleme Helsingis kai ääres juba 16.50 asemel 16.30. See ei tähenda küll, et kohe saaks välja sõitma hakata. See juhtub ikkagi alles 16.40 paiku aga sellegipoolest enne väljakuulutatud aega.
Risti läbi Soome sõites jääb ilm ettevõtmist arvestades soodsaks. Pikem prognoos on küll natuke murettekitavam, mis seisneb vihmasaju tõenäosuse olulises kasvus sihtpunkti lähistel
Oulusse jõuan mõni minut pärast südaööd. Siin on sõbra diivanil väike uinak planeeritud. Ja plaan toimib, diivan on täitsa olemas ja ootab.
12 juuli
Äratus on kolmveerand kuus. Päike paistab ja ilm on juba soe, nii +16. Täpselt seitsmeks olen intrigeeriva nimega asulas, mil nimeks Ii
Siinsamas voolab ka samanimeline jõgi, Iijoki, millele ehitatud Kieriki hüdroelektrijaama 2006 aastal väljavahetatud vana turbiin ehib nüüd siinset ringteed
Haaparantas, (või on see siis hoopis Tornio mida ma äkki olen ekslikult Haaparantaks pidanud ?) tangin vahepeal poole tasemeni langenud kütusepaagi täis, Rootsis peaks kütus üksjagu rohkem maksma kui siin. Edasi aga liigun juba üle Tornio jõe silla Rootsi poolele, et siis keerata paremale ja liikuda piki piirijõe läänekallast mööda maanteed 99 põhja suunas.
Pikema peatuse teen veerand üheksa paiku Kukkolaforsenis ehk soomekeelse nimega Kukkolas. Kuigi siin on kell alles veerand kaheksa, sest Rootsis on kell tund aega taga. Seda asulat jagub aga mõlemale jõekaldale ja valdav on siin soomekeelne elanikkond
Paistab olevat suisa miskit vabaõhumuuseumi sarnast. Turistidele samuti igasugu atraktsioone
Minu nappi aega silmas pidades valin infotahvlilt vasakule suunduvad objektid
Jõel on siin päris pikk kärestik ja see ilmselt on soosinud kudema tulevate kalade püüki ja seeläbi ka asula arengut varasematel aegadel.
Selle mõttekäigu kinnituseks on ka mitmeid kaladega ja kalapüügiga seotud taieseid
See kalapüügiasi on siin kenasti ka infotahvlitel lahti seletatud.
Selle järgi on suvel kudema tõusvaid siiakalu ja/või lõhesid püütud siin juba keskajast saati. Püük käis ja käib umbes kuuemeetrise varre otsas oleva kahvaga ja hea õnne korral võib korraga suisa kuni pool tosinat kala võrku saada
Kohe parkla kõrvale jääb suurem hoonekompleks, milles restoran ja hotell. Ööbimine viimases jääb suurusjärku 150 eurot öö kohta. Seda praegusel kõrgperioodil, millised on hinnad muul ajal, pole teada
Veel saab natuke infot selle siiapüügi kohta. Nimelt jääb püügi kõrgaeg juuli viimase nädala ja 10 augusti vahele. Sellel ajavahemikul on ööpäevane saak umbes 1000 kala
Laste mänguväljak jõekaldal hotelli kõrval
Asula enda kohta saab teada, et kunagi oli kalapüük esmatähtis elatusallikas ja sellega seotult ehitati siia mitmesuguseid hooneid, mis tänapäeval on oma otstarbe minetanud, kuna kalavarud pole enam endised ja sellisel kujul kalapüük lõpetati 1950-date lõpupoolel
Aga harrastuskalapüük on siiski lubatud ja milliseid reegleid selleks tuleb järgida, saabki selgeks järgmiselt paberilt. Midagi keerulist ei ole, kõik on elementaarne ja arvestades, kui distsiplineeritud on kohalikud elanikud, siis võiks öelda, et nende reeglite avaldamine on enamike jaoks täiesti tarbetu. No mõelge ise: oleme viisakad, koristame enda järgi, ostame kalastuskaardi enne kalastust, anname võimaluse ka teistele jne. Ainuke oluline reegel on, et kaasa võib võtta ainult ühe lõhe päevas.
Et selle tegevuse eest tuleb ka kukrut kergitada, pole just teab mis ime. Summad kõige kaelamurdvamad polegi, päevapilet on 200 sek-i, mis praeguse kursiga pole 17 eurotki. Kogu hooaja kalastuskaart aga on 10x kallim.
Et kala on siin kõige tähtsam, siis on sellest suisa keset jõge skulptuur valmis tehtud. Kuidas selline kevadise jäämineku vastu peab, ei oska öelda
See, minule hoopis kirikut meenutav ehitis, on tegelikult 1889 aastal eelmise, 1886 aastal maha põlenu, asemele ehitatud “kalavaja”, teise nimega “jakopuoti” ehk maakeeli kalakuur. Siin hoiti kalavarustust ja kuni jääkeldri valmimiseni ka kalasaaki. Kella valmistas sinna torni 1887 aastal kellassepp Salomon Ajo Pekanpäästa Soomest Ylitorniost
Kella eesmärk oli anda kaluritele aimu tööpäeva alguse ja lõpu kohta. Aga tundub, et päris hüljatud pole nende hoonete kasutamine tänapäevani. Minu silme all tuleb üks kodanik Mercedesega, siseneb hoonesse ja mõne aja pärast väljumisel riputab suure, ilmselt ehituse valmimise ajast kasutusel oleva võtme südamerahuga minu silme all kellatorniga maja külgseinale ääreliistu kõrvale konksu otsa.
Ei saa mitte seda võtit ka üles pildistamata jätta. Kasutamisest suudan siiski loobuda
Samas rivis on mõned muudki kuurid, ilmselt eri ajastustest
Siitkaudu käis ka Struve meridiaani mõõtmine, mis sai alguse kuskilt Doonau suudme lähedalt Izmailist Ukrainast ( see linnake on hetkel taas maailma uudistes, kahjuks negatiivsete sündmuste tõttu) ja lõppes nii kaugel põhjas nagu seda on Hammerfest. Vastavast ettevõtmisest, mis kestis suisa ajavahemiku 1816-1855, saab ka väikeselt infotahvlilt lisa lugeda. Seda muidugi eeldusel, et rootsi keelt mõikate.
1840 aastal ehitatud alumine veski. Algselt käitas seda vesiratas, hiljem juba turbiin. Tegu oli nn. tolliveskiga, mis tähendab, et ümberkaudsetest asulatest jahvatamisele toodud viljast tuli osa maksudeks riigile loovutada
Sügisel ja talve alul oli veski töös ööpäevaringselt.
Aga kuna veskitöö oli ikkagi sessoonne, siis muul ajal oli sellega ühendatud veel saeraam ja laastumasin. Veski oli töös kuni umbes 1960 aastani
Muuseumikülale kohaselt on ka palju selgitavat materjali. See stend räägib, millega tegeleti tööst vabal ajal. Paistab, et oli ka sellist aega ja vaat, et isegi päris laialt.
Aga vaba aega jagub ju ka tänapäeval ja nii toimubki nii siin kui ka üle jõe Soome poolel varsti, juuli viimasel nädalal, iga-aastane kalapüügi-ja saagi pidu. Viimastel aastatel olla kala küll aina hiljem saabunud ja ka väiksemaks jäänud. Nii on ka pidustustega, mis Rootsi poolel olid kunagi suurejoonelised tuntud esinejatega üritused, nüüd aga taas taandunud külapidustusteks.
Veel saab teada, et Kukkolakoske oma kalahõrgutis on vardasiig ehk kala, mis torgatakse puust vardasse, lõigutakse mõlemalt küljelt ja seejärel küpsetatakse tunni jagu lahtisel tulel ning seejärel kastetakse soolavette
Piirkonna ajalugu on mitmekülgne ja sellest on nii mõndagi põnevat ka tänapäeval meenutada.
Ka sõjad pole seda kanti puutumata jätnud. WWII ajal paigutati jõeorgu umbes 100000 sõdurit riigipiiri valvama.
Sellel stendil aga on kujutatud asula tähtsamad ehitised. Need said ka enamaltjaolt kõik läbi käidud
Kalapüüki on käsitletud üsna mitmel infotahvlil. Juba aastal 1519 kirjutas rootsi kirjamees Olaus Magnus, et “vaevalt kuskil mujal Euroopas kohtab rikkamat kalapüüki kui Botnia lahte suunduvatel jõgedel Lapimaal. Tundub, et kuitahes palju seda kala ka ei püütaks, siis ei paista see kunagi lõppevat”
Fotol on näha, kuidas see kalapüük reaalsuses kunagi välja nägi ja ilmselt võiks ka praegu samamoodi töötada
Siit saab infot ka küla ümbruse ja kärestiku kohta. Viimase pikkuseks on 3,5 km. Selgub, et jõe üleujutused on muutnud kaldaalad viljakaks ja selle on varasematel aegadel palju otra kasvatatud. Kuuerealine oder oli ka ainus teravili, mis nii kaugel põhjas veel mõistlikku saaki andis. Sellelsamal üleujutuste põhjusel on jõeorgu ka põhjala Niiluseoruks kutsutud.
Kukkola küla, mis asub ajalooliselt jõe mõlemal kaldal, asustati juba varajasel keskajal. 1809 aastal kaotas Rootsi sõjas Venemaaga Soome ja küla jäi edaspidi kahe eri riigi territooriumile
Ülemöödunud sajani 80-datel ehitatud möldri maja
Siin ka natuke pikemalt juttu nendest möldritest
Selliselt nägid kunagi toiduainete ja vahest ka surnu hoidmiseks kasutatud aidad
Insfotahvlilt saab teada, et kaldu ehiati seinad just ilu pärast ja see nõudis ehitusmeistritelt üksjagu oskusi.
Tavaliselt olid aidad suuremad, kui see siin ja ka seinad olid rohkem kaldu.
Pildil oleva sepikoja ehitas mölder Johan Petter Lahti 1880-date lõpupoole, kuna veskitööst äraelamiseks ikkagi ei piisanud
Oulus sepaametit õppinud mees valmistas siin peale põllumajandusriistade, hobuseraudade, majapidamise nipsasjade, küünlajalgade, lehmakellade ka näiteks tangid, millega kohalikel elanikel hambaid välja tõmmata, sest tollal ei olnud hambaarsti isegi Haaparantas mitte.
Sepikoja hoone ise on tüüpiline selle aja ehitis, voodrilauaga kaetud palkhoone
Selles majas sepikoja kõrval asub praegu kalastusmuuseum
Aga nagu näha, siis minul ekspositsioonidega tutvumine kellaaegade sobimatuse tõttu ei õnnestu, kohalik aeg alles vaevu üle poole kaheksa
Muuseumimaja kõrvale jääb aga saeveski
koos muude samasse kompleksi kuuluvate tööpinkidega ja ilmselt ka valmistoodanguga
Tööpinkide nimetusi ja asukohta hoones selgitab järgmine skeem
Et saeveski enam sihtotstarbelist kasutamist ei leia, siis on pinda kasutatud ka muuseumipinnana ja välja on pandud mitmeid ilmselt siinsamas kohapeal valmistatud esemeid. Peaasjalikult kalapüügiga seotuid.
Siin aga hoonele nime andnud masin
Saeveski ehitati aastal 1903 ja nendel aegadel toimus toorme tarnimine ka mööda jõge.
see paistab midagi nelikanthöövli sarnast olevat
Tööpingil oleva info põhjal on tegu omamaise toodanguga
Saekaatri vastas olev hoone oli algselt laut, seejärel saematerjali ladu ja alates 1930.datest juba ka autogaraaž
Saeveskiga samasse kompleksi kuulub 1850-datel ehitatud ja ka tööpinke käitanud vesiveski- Ülaveski. Algselt samuti vesirattaga, hiljem aga isegi kolme turbiiniga. Selline lahendus võimaldas samaaegselt tegeleda jahu jahvatamisega, saagimistöödega ja toota ka külale elektrit
Esimene elektrigeneraator paigaldati veskiruumi aastal 1918.
1940-datel ei lubatud enam elektrigeneraatoreid puitehitistes ja siis ehiatigi see kivist juurdeehitus. Kuna majapidamiste arv oli kasvanud juba neljakümne kanti, paigaldati ka võimsam seade. Aja jooksul aga jäi tarbijaid vähemaks, samuti oli alalisvoolu tootva generaatori jaoks vähem kasutust, kuna enamik seadmeid töötasid vahelduvvooluga. Praegune generaator on järjekorras kolmas, mida peale 1968 aasta kõrget tulvavett, mis turbiini rikkus, enam käivitada polegi õnnestunud
Vaade veskile ülevaltvoolu
Samast kohast on ka parem vaade jõe keskele paigutatud kalaskulptuurile
Veski kohal on jõgi üsna kärestikuline
Veskihoone veel ühe rakursi alt, seekord vaade altvoolu poolt
Vee sisenemise koht veskisse
ja siit vee väljumine veskist. Linnuke ilmselt mõnda uimastunud kala passimas
Siin veel üks vaade kogu saeveski-vesiveski kompleksile. Esiplaanil generaatoriruum
Teadmata rakendusega seade seina ääres. Infotahvel ka puudu
Kasutusest maas veskikivist saab alati kena dekoratsiooni
Allpool veel mõned pildid saeveskis asuvast väljapanekust
Suure tõenäosusega on tegu kohapeal valmistatud esemetega
Need paistavad kalalõksude moodi välja
Veel üks vaade põhitööriistale saeveskis
Peale minu on siin veel üksjagu turiste. Nii automajadega kui haagissuvilatega. Samuti paistavad allavoolu jõe ääres kämpingumajad
Aga kummalisel kombel pole peaaegu kedagi kuskil liikumas näha
Üks UA numbrimärgiga auto on ka parklas, samuti turistid?
Kukkolast hakkan liikuma kohaliku aja järgi kell kaheksa. Liiklust on vähe ja loomi, põhiliselt põhjapõtru, jääb vaatevälja palju sagedamini kui inimesi
Tunnikese pärast ületan põhjapolaarjoone, mis siin eriti glamuurselt tähistatud pole
Endiselt jätkub soomekeelne keskkond. Paljud sildid on kakskeelsed aga on ka ainult viitasid ühes keeles
Veerand üheteistkümneks olen jõudnud väikesesse, ca 200 inimesega Tärendö asulasse. See-eest on paigal vanust omajagu, mainitakse seda paika juba aastast 1620.
Kõige olulisem ehitis, nagu tavaliselt sellistes kohtades, on kirik
Kirikus toimuvad üritused ka tänapäeval
Tegu on ühe Rootsi suurima puukirikuga, mis avas uksed 1880 aastal
Kiriku vastas üle tee on ka surnuaed, nagu ikka kirikute ümber. Kui kirikuga seotud materjalid olid stendil kõik rootsikeelsed, siis surnuaja väravas on ka soomekeelseid tekste
Hauad aga on eeskujulikult korras ja põhjamaiselt tagasihoidlikud
Peale seda lühikest kirikuga tutvumise peatust aga jätkan kohe teekonda
Tee suundub sillale üle Kalixi jõe, mis on oma 461 km pikkusega üks neljast Põhja- Rootsi Norrlandi suuremast jõest
Jõgi on tõesti muljetavaldav. Nagu ka keelte mitmekesisus siin. See üsna soome keele sarnane keel, mida siin kasutatakse, kannab nime “meä”. Kuna tegelikult on see lihtsalt soome keele dialekt, siis erinevusi on asjasse puutumatul ilmselt raske tähele panna. Nii tundubki mulle, et kogu see suur Põhja-Rootsi on tegelikult soomekeelne
vaade maanteesillalt ülesvoolu
Peale jõeületust keeran maanteelt 394, mida mööda seni olin sõitnud, vasakule, Talinenvägenile, mis esialgu kulgeb piki jõekallast loode suunas
Jalakäijate sild üle Kalixi jõe Heinoneni asula kohal
Majad peale silda paremat kätt teeservas. Mõni neist viib mõttele rootsi variandist kolhoosi korterelamust
Siit edasi algab aga teeremont, mis kestab kuni ristumiseni teega 395, seega oma 40 kilomeetrit
Tegu on kapitaalse teeuuendusega ja järgmine aasta on ilmselt see marsruut väga hästi sõidetav. Hetkel aga tekitab see üksjagu meelehärmi ja ajalist viivitust
10 minutit peale ühteteist jõuangi eelpool mainitud teede ristumiskohta
Edasi saab aga kiiresti liikuda ja veerand üheks olen juba Kiruna lähistel, nagu siltki teeservas teada annab
Kiruna on Rootsi kõige põhjapoolsem linn, rajati 1900. aastal Kiirunavaara rauamaagi leiukoha juurde. Linnaõigused sai 1948. aastal ja elanikke on siin umbes 23 tuhande jagu. Sellest rauamaagi leiukohast on saanud nüüdseks maailma suurim ja moodsaim maa-alune rauamaagi kaevandus, mille aherainemägesid linna edelaservas ka hästi näha on
Linna endaga olen varasemast Lofootide reisi ajast juba tuttav ja pikemat peatust siin seekord ei plaani
Väikese tiiru ikka teen. Eesmärkide seas on ka kaubanduskeskuse külastamine
Kesklina poole viiv tee möödub kuulsast kaevandusest üsna ligidalt
Alates kaevandamise algusest 1898. aastal on kaevandus tootnud üle 950 miljoni tonni maaki. 1902 aastal valmis Kiruna – Narviki raudtee , mis võimaldas maaki vedada läbi Narviki jäävaba sadama. Kui alguses toimus kaevandamine lahtises karjääris, siis 1960-datel aastatel mindi maa alla ja tänapäevaks on jõutud kaevandamisega juba 1365 meetri sügavusele
Kaevandus on ilmselt kogu piirkonna a ja o. Ka on sellel mitmekülgseid seoseid ümbritsevaga, omades isegi mõju linna asukohale
2004. aastal otsustati, et kesklinn tuleb kaevandamisega seotud vajumistega toimetulemiseks ümber paigutada. Pildil linna spordihall
Linna kolimist alustati 2014. aastal protsessiga, mis jätkub 2040. aastani. Kuidas on hetkeolukord ja palju hooneid on juba teisaldatud jääb seekord tuvastamata. Pildil Gruvvägeni ja Adolf Hedinsvägeni ristumiskoht vaatega viimasele loode suunas
Aga selge on üks, et piirkonda ootab ees tormiline areng. Rauamaagi kaevandus kuulub kaevandusettevõttele Luossavaara-Kiirunavaara AB (LKAB). Sama ettevõte teatas 2023. aasta jaanuaris , et suurim Euroopas avastatud haruldaste muldmetallide leiukoht asub just siin, Kirunas. Maailmas toimuvate protsesside valguses võiks öelda, et Euroopasse oleks väga vaja omamaist selliste elementide tootmist ja usun, et siin see ka ette võetakse. Majad Adolf Hedinsvägeni ääres
Adolf Hediksvägen 58. Selles hoones peaks muu hulgas asuma ka kohalikomavalitsus
Kiruna on tähtis koht ka kosmose uurimisel. Siit ca 45 km kaugusele jäävast Esrange rakettide stardiplatsilt et mitte öelda kosmodroomilt on alates selle avamisest 1966 aastal startinud juba ligi poolsada raketti. Nende seas ka alloleval pildil olevad Rootsi-Saksa koostööprojekti mikrogravitatsiooniprogrammi MAXUS raketid
Linnas on ka üsna ühetaoliste kortermajade piirkondi. Siin vaade piki Gustaf Wickmansgatanit
Lõpuks leian otsitava kaubanduskeskuse linna lõunapiirilt
Kirunast viimasele 60 kilomeetrisele teelõigule lahkun kella kahe paiku. Okaspuumets on asendunud madala kasevõsaga. Eespool on näha paksu lumega kaetud mägesid. Teen väikese jalasirutuspeatuse. Vaade teele sõidusuunas
ja pilk tuldud teele. Väga tihe siin liiklus just pole aga on ju tegu ka teatud mõttes ikkagi tupikteega
Mägede vahelistes nõgudes ja ka muidu tasasemal maal madalamates kohtades on siin palju järvi. Enamus tunduvad madalad olevat
Mingi hetk on tee kinni ja kui on kogunenud mingi ilmselt piisav arv autosid, siis asub kolonni ette eskort, kes siis kiirust kontrolli all hoides kogu selle karavani mõned kilomeetrid edasi toimetab. Tegeletakse tee pindamisega ja ei suuda sellele eskordile muud põhjendust leidagi, kui just kiiruse kontrolli all hoidmine, et teetöölisi säästa ja et ka pindamiskillustik suuremate kiiruste tõttu teekraavi või vastutulevate autode klaasidesse ei lendaks.
Sellel pildil ongi ees näha see eskortija auto oma oranži tahvliga katusel
Mõne aja pärast, peale eskorditava teeosa lõppu, tuleb aga juba äsja pinnatud tee, mis on lahtist killustikku täis. See aga ei paista autojuhtidele miskit lugevat ja kohe võetakse kiirused üles nagu oleks tegu aedikust vabanenud pullidega. Kildu lendab nii mis kole ja vastutulevate autode eest tasub võimalikult teeserva hoida, sest pinnatakse siin teadagi kõva graniitkillustikuga, mis kipub kohe esiklaasile ohtliku täkke jätma
Teeserva jäävad ka mõned väiksemad asulad, mis tunduvad olevat kas soomlaste või saamidega asustatud. Ühes lehvib soome lipp. Pildil olev külake kannab nime Laukkuluspa
Nikkaluoktani veel 27 km.
ja nüüd veel viimased 19 km
Veel üks vähestest küladest teeserval. Külad on siin väikesed ja elanikke loetakse kümnetes
Kasevõsale vahelduseks on teeservades aeg-ajalt ka päris korralikku männimetsa
Vahetult enne Nikkaluoktat lõpeb Kiruna ja algab Gällivare kommun, viimane sõna võiks vabalt valda tähendada
Vasakule vaadates on suurepärane vaade Paittasjärvi järvele, pikale ida-läänesuunalisele veekogule, mille põhjakaldaga paralleelselt on tee viimased 15 kilomeetrit kulgenud.
Siin aga on ees sillad kahte veekogu, Paittasjärvi ja lääne poole jääva väiksemat järve ühendavate jõekeste üle
Ja kohe saabun ka sihtpunkti. Kell on saanud 14.10. Kuigi mingi info kohaselt suisa linn, ei paista siin tegelikult eriti mingit püsiasustust olevat. Peamiselt ongi siin piirkonnas põliselanikud saamid, kes, tegeledes põhjapõdrakasvatusega, ilmselt liiguvadki üsna palju ringi.
Aga seda enam torkab silma turistide rohkus. Vabad parkimiskohad paistavad kõik hõivatud olevat. Lõpuks leian üsna küsitava legaalsusega parkimiskoha muru peal paari teise samamoodi parkinud auto kõrval ja jään lootma, et rännumehi siin karistama ei hakata.
Plaan on teha tiir lähemas ümbruses ja seejärel kiirelt ennast stardivalmis seada. Viidad annavad aimu, mis suunas ja kuhu on võimalik oma sammud seada
Keset pargitud autosid asub katusealune, kuhu on koondatud erinevat kohalikku infot. Samas on võimalik ka proovida, kuidas sarved sobivad. Kindlasti on sinna auku oma näolapi sobitanud palju abielumehi.
Asjahuvilistele korraldatakse ka ratsamatku
Need, kes nii palju vaeva ei viitsi näha ja keda ka kaotatud raha eriti ei kurvasta, saavad kõik kohad helikopteriga läbi lennata. Või siis kasutada liinilendu Nikkaluokta – Kebnekaise mägijaama vahel jalavaeva vähendamiseks. Infolehelt saab teada, et tipphooajal on kaks sõiduplaanikohast väljumist, aga pileteid müüakse niipalju, kui on soovijaid, seega tehakse ka lisalende, nii, et keegi maha jääma ei pea. Ja pileti hindki pole teab mis hirmus – 995 SEK, mis praeguse kursiga on ainult tiba üle 80 euro. Kes aga soovib siiski ise jalutada, saab vähemasti oma koti helikopteriga ära saata. Selline teenus maksab kuni 20 kg kohta 350 SEk-i ehk ligi 30 eurot. Kuna Mägimaja ümbruses peaks agar telkimine käima, siis selline koti transport võiks samuti päris hea idee olla, eriti kui on plaanis mõni suurem telk kaasa lohistada. Minul paraku pole mingit ülisuurt pampu ja samuti on soov ja eesmärk justnimelt jala kohale saada
Veel saab siin erinevate kaartite kaudu aimu võimalikest marsruutidest ümbruskonnas
ja jätta sõnumeid, kui on mida ja kellele kirjutada. Vahest harva paistab, et kellelgi ikka on olnud.
Veel üks, ümbruskonda põhjalikumalt kajastav kaardimaterjal
Peale kaartide on mõned stendid piirkonna loodust tutvustavate materjalidega
Natukese jalavaeva saaks vähendada paadisõit piki Laddjujavrit. Vahemaa väheneks vast nelja kilomeetri võrra ja mina mõtlen, et ühes suunas võiks seda varianti isegi kasutada. Seda kogemuse või siis elamuse saamise aspektist. Alloleval pildil on selle ettevõtmisega seotud info. Pilet tundub siiski krõbe, 450 SEK-i. Eriti, kui tuua eeskujuks helikopterireisi piletit, millega saab kogu vahemaa kiirelt ja põnevalt kaetud.
Infotahvlid läbi vaadatud, viskan veel kiire pilgu ümbrusele. Raja alguspunktis on päris suur turismikeskus
Saab kasutada WC-d, käia dušši all aga mina selliseid teenuseid hetkel ei vaja
Peamaja ees aga kohtab mitmeid matkaselle, kes kas alles asutavad end minekule või on juba rännuretkelt tagasi. Mine võta kinni.
Mõningast infot saab ka selle maja fuajeest. Pakkumisel on paadisõit mööda jõekest ülesvoolu piki Vistasvagge orgu
Sellelt pildilt on hea tahtmise korral võimalik ka minu hõbedane pežoo üles leida. Jah, see kõige vasakpoolsem
Sätin oma seljakoti rännakuks valmis. Olen enesega rahulolematu. Kui vahest pakatan enesekindlusest ja liigun, käed taskus, kuigi peaksin üht-teist kaasas evima, siis nüüd pingutan ilmselgelt kaasavõetavate asjadega üle. Kuigi ei tea täpselt, kuidas asjad kujunema hakkavad, ikkagi 60 km kõndida, siis miski ütleb mulle, et tassin kaasa palju tarbetut. Nagu näiteks telk. Olgugi, et superväike ja superkerge, vist isegi alla kilogrammi, aga ikkagi, tean juba sisimas ette, et ei plaani seda üles seada. Ka söögiasjadega ei suuda piiri pidada, pakin veel isegi tagavara gaasiballooni kaasa ja nii saabki kott raske. Ja kui kohe rännuretke alguses tundub, et kott on raske, siis edaspidi ta kergemaks ei lähe. Seda isegi vaatamata sellele, et sealt seest mõne ampsu toitu ära sööd.
Viimane pilk raja algusest üle õla. Kell on 14.50
Ja see võiks olla sümboolne matkaraja algus
Teeviidad koos vahemaid markeerivate numbritega
Tegelikult ei pruugi kõik reisid siin üleüldsegi alata vaid võivad hoopistükkis lõppeda, sest eespool mägedes on mitmeid erinevaid rännumarsruute ja paljud neist mitte ei alga vaid lõppevad just siin.
Üsna kummaline on mõelda, kui lihtne on tänapäeval tulla siia ja ronida selle Rootsi kõrgema mäe otsa. Ja seda teevad paljud inimesed ja pidevalt, isegi aastaringselt. Aga sellest pole üleüldsegi nii pikka aega, kui esimene inimene selle teo korda saatis. Juhtus see 22 augustil 1883 aastal, kui maakera kaardil olid valged laigud juba väga väga otsakorral. Sai sellega hakkama prantslane Charles Rabot. Ja alles kuus aastat hiljem kordas seda tempu esimene rootslane Björling
Üsna raja alguses asub paremat kätt kirik. Sellele viitab ka silt teeservas. Kuigi hoog on sees, et edasi põrutada, siis sisimas tean, et tagasiteel pole kindlast enam mingit sisu minna objektiga tutvuma ja seepärast teen seda kohe.
Palju pole vaja teelt kõrvale minna kah. Natuke mäkke üles ja kohal. Kirik, mille kavandas arhitekt Cyrillus Johansson, avati 16. augustil 1942 .
Hoone on oma kuju poolest väga sarnane Kiruna kirikuga ning on De Lappländska Fjällkarlarnas klubi kingitus külale ja kogudusele . Kabelis on altari ornament, mille kinkis Rootsi Turismiliit, armulauakarikas aga on pärit Konstantinoopolist.
Siia kiriku kõrvale on maetud Gustaf Malcolm “Gösta” Liliehöök (sündinud 25. mail 1885 , suri 18. novembril 1974), Rootsi kergejõustiklane, kes võitis 1912. aasta suveolümpiamängudel moodsas viievõistluses kulla . Miks see Stockholmis sündinud ja sealt mitte kaugel ka surnud sportlane siia on maetud, jääb mulle küll täiesti arusaamatuks. Ainuke põhjendus võiks olla, et tema näol oli tegu oli De Lappländska Fjällkarlarnas klubb ehk Lapimaa mäehuviliste klubi, kes oli, nagu eelnevalt mainitud, ka kiriku ehituse taga, kauaaegse esimehega ja seetõttu ta nüüd siin puhkabki. Ilmselt siis piirkonna suur fänn ja muu hulgas oli ta ka kindralleitnant.
Et kirik asub mäekese otsas, siis saab siin vajadusel ka ronimisest natuke jalgu puhata
Aga minul on kaugelt vara puhkusele mõelda. Siit ülevalt saab aimu , kuhu teeke mind edasi viib.
Kirikumäelt pilku tagasi suunates on kaselatvade vahelt näha ka raja algus ja selle taga paistab ka Laukkujärvi
Kirikumäest ei pea mitte tuldud teed tagasi minema, vaid võib ka otse edasi liikuda. Seda kinnitab ka mäenõlvale paigutatud suunaviit
Veel üks vaade kirikule
Saami luuletaja Paulus Utsi luuletus, mis oma sisu poolest, kui googlet uskuda, kajastab kohaliku looduse ja selles viibimise võlu
Teen endast ühe ülesvõtte kui olen veel värske ja hakkamist täis. Teab, milline ma tagasitulles ka välja näen
Aga esialgu pole hullu midagi. Rada, mis on valdavalt selline kiviklibune teeke, kulgeb vaheldumisi soist lagendike
ja rohkem võsaste kõrgendikke pidi. Mõnedes kohtades on abiiks ka laudtee ehitatud
Vahest jääb ka mõni vooluveekogu liikumissuunaga risti
Et maastiku kalded on suured, siis on ka ojad ja jõekesed kärestikulised
Kevadised suurveed on kindlasti pursutava toimega ja nii tulebki ilmselt üsna sageli selle tagajärgi likvideerida. Pildil ajutine sild
Suuremate vooluveekogude üle aga on ehitatud päris tõsised sillad. Ja seda sellistesse kõrgetesse kohtadesse, kus suurvesi tõenäoliselt kurja tegema ei pääse
Helikopter on tõesti populaarne jalavaeva vähendaja. Sest lendab see siin pidevalt edasi tagasi
Teeviit rajast natuke paremale ülesmäge jäävate eelajalooliste koobaslõksude süsteemi juurde.
Ümbruskonnas on teisigi iidseid inimasustuse jälgi, levinumad neist on saamide asustuse tulekolded
Talvel katab kogu Põhja-Skandinaaviat laialdane lumesaaniradade võrgustik. Erand pole ka siinne piirkond. Suvel annab sellest aimu rajatähistseks kasutatavate tokkide rida
5,6 kilomeetrit raja algusest asub restoran. Sellise investeeringu tegemine sellisesse kohta eeldab ikka tohutut veendumust piisava turistidevoo jätkumise koha pealt. sest vaevalt, et saamid mägedest siin põhjapõdraburksi söömas käivad
Sest just selline paistab reklaami järgi peaukse ees olevat siinne nö. leivanumber
Aga asutus hakkab juba uksi sulgema ja just tõmmatakse ette ka sisenemist takistav nöör
Küsin siiski luba pilk üle ukse hoone sisemusse heita ja selle loa ka saan. Lisaks veel polevat probleemi, kui ma midagi tellida sooviksin, aga vabandan viisakalt ja luban tagasihoidlikult tagasiteel läbi astuda. Kõht pole ju ka veel tühi ja aega ei tihka samuti raisata
Kel aga esimesed kuus kilomeetrit on juba piisav vahemaa, saavad siin majakese üürida ja puhkama minna
Reklaam annab teada, et tegu on dušši, wc ja köögiga varustatud elamisega
Restorani ees on katusealune selakottide paigustamiseks, et ei peaks nendega majas see sahmerdama
Kohe siia samasse, sajakonna meetri kaugusele jääb ka paadisadam. Kaks laevukest kai ääres.
Mõned ilmselt laevasõidu huvilised on samuti pinkidel istumas ja ootamas. Niipalju, kui mul tuvastada õnnestub, siis niipea paat ei välju ja kuna olen ju veel virk ja kraps, siis loomulikult hakkan edasi astuma
Raja servas kasvavad valdavalt ka meil Eestis kasvavad taimed, kuigi osad on meil väga haruldased ja looduskaitse all. Nagu ka näiteks see taim, kuninga-kuuskjalg ehk suur kuuskjalg (Pedicularis sceptrum-carolinum)
Eestis võib seda taime harva kohata maa lääne ja loodeosas, viimastel aastakümnetel aga üha harvemini.
Need valged tutid aga on tuttavad kindlasti kõigile, kes suvel rappa on sattunud.
Vägisi tahaks öelda, et tegu on tupp-villpeaga, aga tegelikult on villpeade perekonnas oma 25 liiki, osad neist väga sarnased, ja millisega neist siin just tegu, pole niisama lihtne öelda.
Aina rohkem ja pikemalt on rajaks laudtee. Üsna tihti kohtab ka teisi rändajaid
Ladtjojaure järve vastaskaldalt paistab mägedest alguse saaval ojakesel kena koseke
Suure kivi juures paremal teeserval on sildi kohaselt mediteerimisplats. Pidades silmas arvestatvat hulka igasuguseid vereimejaid, oleksin kaunis üllatunud, kui keegi siin vastavat tegevust harrastaks
Kellelgi on tulnud pähe otse keset rännurada kivikangur tekitada
Esmasele sihtpunktile, mägijaamale, lähenedes hakkavad silma esimesed telkijad
Peale esimest, ligi kahtekümmet kilomeetrit, endiselt veel üsna traksis, ainult põsed hakkavad juba õhetama
Nüüd jääb ette teistest natuke suurem jõeke. Nagu silt ütleb – Tarfalajokk. Nagu ikka, vaatan ümbruskonna kohta tavaliselt erinevat saadaolevat kaardimaterjali. Olen kindel, et kohalikel tüüpidel on iga nire kohta siin oma nimi aastasadadega kinnistunud, aga kaartidelt neid millegipärast ei leia, kuigi võiks. Isegi selle jõe nimi on ainukesena vene gen. staabi kaardil- Tarfalajohka. Nemad ikka püüavad hoolt kanda, et vene soldat ära ei eksiks. Muudelt internetist leitud kaardipõhjadel pole aga miskit.
Üle jõe viib täiesti korralik rippsild
Kuigi, isegi üksi jõge ületades, logiseb ja väriseb see purre üsna ebameeldivalt
Näost aga saab hakata välja lugema, et läbitud tee pikkus hakkab juba ilmet kujundama
Raja serval kasvab veel üks selline taim, mida vahest ka Lääne-Eestis kohata võib – harilik kikkaputk
Mõningate taimede juurde on siin isegi tutvustavad tahvlid pandud, kahjuks küll ainult kohalikus keeles
Tegemist on ravim- ja maitsetaimega, mida on ajaloos isegi üsna laialdaselt kultiveeritud, sest usuti, et kikkaputke jäme juur aitab katku ravida. Samuti usuti kikkaputke aitavat ka kurjade vaimude, musta maagia ja marutõbiste loomade vastu.
Metsaalune, kui nii võib nende igerike kaskedega kaetud maa-ala kohta üldse öelda, on üsna tihedalt täidetud telkidega ja maapind on suure koormuse all kohati üsna taimestikuvabaks tallatud
Üsna enne kohale jõudmist on võsa päris tihedaks läinud, jättes telkijate vahele privaatsust lisavat taimestikku
Mäejaam hakkab mõni minut peale poolt kaheksat lõpuks paistma
Kohe on ka selgitav infotahvel, et kus, mis ja kuidas. Põhirõhk on ikka turistide teenindamisel ja nendelt raha kätte saamisel
Siiasamasse maanduvad ka helikopterid, kes transpordivad jalgsimatka mingil põhjusel vahele jätvaid turiste
Natuke erinevas tasapinnas mööda tõusvat lauget mäenõlva asetsevad hooned on kõik ühes stiilis tumepruunid valgete akendega puitehitised
Ja ehitamine/renoveerimine on ka praegu täies hoos. Isegi üks suurem roomikekskavaator on selleks tarbeks siia kohale tassitud. Mõtisklen, et kas see sai teoks mõnd võimast transpordihelikopterit kasutades või tuli too tehnika nö. omal jalal. Hiljem tagasiteel saan kinnituse viimasele versioonile tundrapinnasesse jäänud lindijälgede näol.
Põhimõtteliselt läheb rada tippu otse edasi. Teen ikkagi pool tunnikest pausi, vaatan natuke ringi ja nosin paar võileiba kaasa võetud lähtematerjalist
Edasist asjade käiku selgitab ilmekas joonis seinal
Nagu tehnika teada annab, on kõrgus merepinnast viimase kahekümne kilomeetriga tõusnud ca 200 meetrit ja saavutanud taseme 700 m. ü.m.p. Seega järelejäänud üheksa kilomeetri jooksul tuleb tõusta veel 1400 meetrit. Aga, nagu vastav info ütleb, siis tegelik tõus ootab ees 1800 meetrit, sest vahepeal laskub rada ka umbes neljasaja meetri võrra alla tagasi. Seega tuleb ülespoole ronida suisa kuue üksteise otsa pandud Tallinna teletorni jagu maad. See on minu jaoks päris hirmutav mõte, pole enne kunagi nii suurt kõrguste vahet järjest jalgsi katnudki.
Kella kaheksast hakkan edasi liikuma. Õues on ju valge, päike paistab ööpäev läbi ja homseks lubab ka vihmasadu. Seega pole mingit mõtet jokutada, vaimgi on valmis jätkama. Aega pole samuti ülearu. Ja esialgu paistab rada rahustavalt horisontaalne. Mis muidugi tähendab lõpukilomeetritele seda enam järsemat tõusu. Vaade rajalt vasakule jääva oru poole
Kuna asub see mäejaam päris mitme matkamarsruudi teel, siis on võimalik valida peale mäetippu ronimise ka teiste suundade vahel
Mäetippu viiv nn. läänerada, mida ronijad saavad kasutada ilma giidita, lihtsalt omal vastutusel, on tähistatud punaste märkidega kividel. Eksimist pole küll karta, kuna tee on juba hästi sisse käidud ja siinses kliimas taastub taimestik niikuinii üliaeglaselt.
Et tegu on ikkagi karmi loodusega, siis tuleb ettevaatlik olla, kõik ei pruugigi eluga pääseda
Peatselt hargneb tee kaheks ja paremale suundub tunduvalt vähemmärgatav idapoolne tippu viiv tee. Seda soovitatakse tungivalt kasutada ainult oludega kursis oleva giidi saatel. Samuti nõuab see rada spetsiaalvarustust, kuna kulgeb üle liustiku
Peatselt satub ette vahutav mägioja. Kuigi pildil kaunis tagasihoidlik, on tegu siiski märkimisväärse takistusega. Laius on täpselt selline, et ääri-veeri hüppab kivilt kivile. Aga kivid on märjad ja seetõttu libedad. Lisaks segab mind see paganama seljakott. Ei tahaks kuidagi käntsu käia. Märjakssaamine on üks asi, aga viga saamine ebaõnnestunud hüppe ja kukkumise tagajärjel on samuti võimalik ja seda juba ei tahaks.
Lõpuks leian piki kaldajoont ülesvoolu jalutades üsna turvalise ojaületuse.
Esialgu on rada kulgenud suhteliselt ühes tasapinnas, olles ainult õige pisut libamisi mööda oru nõlva ülespoole roninud. Siin vaade tuldud teele
Siin aga vaade natuke ette poole. Paremas kolmandikus kõrgub 1704 m kõrgune Singicohkka nimeline mägi ja sellest vasakule ja paremale jäävatest orgudest voolavatest ojadest moodustub Laddjujohka jõgi, mis omakorda voolab Laddjujavri järve, mille kallast pidi sai juba kilomeetrid vantsitud. Johka ja javri on üsna äratuntavalt sarnased eesti keele samatähenduslike sõnadega.
On pööripäeva lähedane aeg ja kõik võtavad looduses sellest ajast viimast. Õistaimed, mida leiab üllatavalt palju, on enamuses õitsemise tipul. Nagu ka need kellukad siin
Aga on ka natukene minu jaoks tundmatumaid taimi. Meenutab see taim allpool oleval pildil Silene suecica’t (tuntud ka kui Viscaria alpina ), mille eestikeelne vaste peaks olema alpi tulinelk. Kodumaal kasvatatakse seda vahest kiviktaimlates aga looduslikult kasvab see taim ainult siin ja ka mõnel pool Alpides ja muudes mägipiirkondades
Varsti lõpeb see suhteline lauksmaa ära ja rada keerab järsult paremale. Algab tõus. Rajast vasakule, teisele poole orgu jääb 1662 m kõrgune Tuolpagorni
Tõus saab olema kohati üsna järsk ja rada kulgeb kahe mäe vahel järsult langeva kärestikulise ojakese kohal
Pildil küll üsna mannetu, aga tegelikkuses piisavalt tormakas ja ohtlik. Mingit soovi üsnagi järsust nõlvast alla kukkuda ei teki
Aeg- ajalt tuleb ka inimesi vastu, nii üksikult kui väikeste gruppidena. Samas suunas minuga ei paista kedagi liikuvat. Vaade tuldud teele
Peale umbes pooleteisetunnist ronimist jõuab rajake taas rohkem tasasemale pinnale. Seda siis tõusu mõttes, maapind koosneb siin valdavalt suurematest ja väiksematest kividest, millel aga rada üsna selgesti märgatav
Keegi hea inimene on üle lume sulamise vetest moodustunud kärestikuliste ojakeste kividest sillad teinud. Vaatan ja imestan, et kuidas need kivid siia paika on pandud. Ümbruskonnas selliseid kive silma ei paista ja seega on nad siia spetsiaalselt toodud. Aga kuidas, kaaluvad need päris mehiselt ja käsitsi neid naljalt ei liiguta. Kui hoolega vaadata, paistab eespool veel ka päris metallist sild, seal siis ilmselt natuke suurema veehulgaga jõeke tulemas
Ilmselt kogu lumi suve jooksul ära ei sulagi ja kuna veel on ka liustikud, siis jagub seda voolavat vett siin ilmselt kuni uue talveni. Pildil paremal üleval peakski kuskil asuma see eesmärgiks seatud mäetipp. Pilt ise aga tehtud eespool mainitud metallsillalt
Edasi liikudes hakkab rada taas järsult tõusma. Mingi hetk paistab tõus olevat nii järsuks läinud, et on peetud vajalikuks siia suisa kividest trepp teha. Nüüd võtab juba päris nõutuks, kuidas need sadadesse kilodesse ulatuvate kaaludega kivilahmakad siia paika on saanud. Kui allpool madalamal võiks veel ka ATV kui transpordivahend kõne alla tulla, siis siin ilmsel pole muud lahendust kui ainult helikopter
Mööda selliseid astmeid on tõesti mugav mäkke ronida. Vasakul paistab ka tuldud rajake. Aga ega neid astmeid siiski teab kui pikalt pole
Trepilt saab heita hea pilgu sellele mäele, kuhu ronimas olen
Varsti keerab rada järsult paremale ja algab tõus Vierramvare mäele. Vasakule jääb kuristik ja mitte kaugele ka piir Norraga. Telefongi hüppab vahel Norra võrku
Poole tõusu peal tulevad veel kaks kahest seltskonda inimesi vastu. Viimane paar ütleb, et nemad on viimased, edasi olen rajal ja mäel ihuüksi, rohkem enam kedagi tulemas ei olevat. Kell on just tiksunud uude päeva ja alanud on 13 juuli.
Pressin aga edasi, sest miskit muid alternatiive ka pole. Tegelikult on väsimus meeletu ja sunnin ennast üsna monotoonselt väikeste sammukeste abil edasi liikuma
Poole üheks öösel olen jõudnud 1711 m kõrgusele Vierramvare tippu
Aga edasi järgneb langus päris mitusada meetrit. Erilist rõõmu see ei valmista, sest tagasiteel on selle asemel ju tõus.
Esialgu laugem langus pöördub taas väga järsuks ja on kaetud suures osas lahtiste kividega, mis teeb laskumise sellises kurnatud olekus väga ebameeldivaks ja kohati ohtlikukski
Õigel rajal püsimiseks on aeg-ajalt ka sellised punased ringikesed postide otsas näha. Praegu on nähtavus küll ideaalne, aga näiteks tihedas udus või pilvedes võivad need üsna olulist rolli mängida. Üle oru on näha, kuidas rada taas tõusma hakkab ja kui väga hoolega vaadata siis leiaks ka ühe kahest sellel mäel asuvast mägionnist üles. Selle mägionni võtangi endale esialgseks sihtpunktiks, sest muid võimalusi natuke puhata ei paista
Veevarud on juba jupp aega tagasi otsa lõppenud ja nüüd, olles jõudnud kahe mäe vahelise oru põhja, õnnestub kivide vahel suliseva sulamisveega natuke janu kustutada ja pudelgi ära täita
Aga kaua passida ei ole tark, siis on edasimineku alustamine veel eriti ränk ja nii ma uut tõusu alustangi. Tundub, et siin pildil on tegu veel ühe improviseeritud varjega, aga kui väga ma ka ei tahaks natuke puhkust, siis siin miskit sobilikku küll välja ei mõtle
Mida kõrgemale tõuseb rada, seda avaramaks muutub vaade.
Kell 02.37 olen lõpuks pikalt-pikalt unistatud Gamla toppstugani ehk vana mägionni juurde jõudnud.
Onni ukse juurest avaneb selline meeldiv vaatepilt. Aga pikalt seda vaadet praegu nautida pole jaksu
Onn on ehitatud kividest laotud postidele ja tundub kuidagi ebakindlal alusel olevat
Aga onnis sees see tunne kaob. Midagi luksuslikku siin küll pole
Keegi on siia vana gaasipliidi ja kastruli jätnud, aga mind need eriti ei aita
Silt seinal paneb südamele, et kõik jääks peale lahkumist nii nagu oli tulleski
Veel on mingit rootsikeelset infot, mis niipalju kui mina aru saan, räägib mägionnide ajaloost siin
Ühel infolehel on ka inglise keeles üht-teist ja siit saab teada, et see onn on ehitatud juba nii ammu kui 1962 aastal ja et kõrgus merepinnast on siin 1870 meetrit. Sellega on tituleeritud see Rootsi kõrgeimal asetsevaks ehitiseks. Kuigi üks onn peaks enne tippu ju veel olema.
Ja veelkord rõhutatakse mitmekeelselt onni korrashoiu vajadust
Olgu sellega kuidas on, aga minu jõuvarud on viimseni otsas. Võtan saapad jalast, laotan oma lamamismati asemele ja üritan magada. Üllataval kombel ei vajugi ma hetkega unne, aga mõne aja pärast miskit sellist ikkagi juhtub. Kaua see ei kesta, sest umbes kahe tunni pärast ärkan tohutu külmatunde peale. Põhimõtteliselt olen läbi külmunud. See on natuke isegi kummaline, sest kuigi termomeetrit mul pole, siis vaevalt, et temperatuur just miinuses on. Aga nii juhtub, kui magada riietega. Igatahes muud võimalust sooja saada pole, kui venitada saapad jalga ja hakata edasi rühkima
Ega palju pole ka jäänud. Vahetult enne tippu on veel üks mägionn, säkerhetsstugan, ehk tõlkes miskit turvamaja moodi onn
Siit edasi ei ole enam teab mis pikk maa, paistab see lumine tipp kohe siinsamas. Kirjanduse andmetel on maja kõrgus merepinnast 2040 m.
Majake ise paistab välja tunduvalt värskem kui see eelmine. Lähen ka pilku peale viskama. Kuigi välisuks on pärani, on peale esikut veel üks uks, mis on kinni. Majakeses sees aga on üks magaja, ei sega teda ja panen vaikselt ukse kinni tagasi. Tundus, nagu oleks selles ruumis soojem, kui selles, milles mina üritasin natuke puhata.
Igatahes võtan siit suuna otsejoones tipule
Selleks tuleb läbida üsna tasane platoo, kuhu teised ronijad on mõned kividest püramiidid ladunud. Selle küljes on trossiga kinni plekist ämber. Milline on selle mõte, ei suuda välja mõelda.
Mäetipp on aga paksu lumikatte all, mis intensiivse päikese mõjul on omandanud jäise ja ülilibeda kooriku. Kuna otsejoones onni poolt tulles satun esialgu ronima mitte põhirada mööda, siis olen mõnda aega päris kimbatuses, kuidas ülespoole saada. Sest kaldenurk on üsna suur ja saabastega pole võimalik jäässe piisavalt tugipunkte taguda, et väikestegi sammude haaval kõrgemale saada. Perspektiiv alla libiseda aga ei vaimusta. Kuigi mitte eluohtlik aga ettearvamatute tagajärgedega ikkagi.
Piki nõlva libamisi vaikselt paremaid tõusuvõimalusi otsides jõuan lõpuks ka teiste ronijate poolt ettetallatud rajani. Mööda seda saab lõpuks tipu poole liikuda. Kuigi ka siin ei tohi ettevaatust minetada.
Siin veel pilk selja taha. Paremal servas paistab see ülemine mägionn
Selline see jäine tipunõlv päikesepeegelduses paistab
Mõni minut peale poolt kuut hommikul olen lõpuks eesmärgile jõudnud
Kuigi paistab päike, on endiselt väga külm ja seda võimendab meeletu kiirusega puhuv tuul
Kaua siin aega veeta ei plaani, teen igasse ilmakaarde mõne pildi. Üsna üllatav on, et praktiliselt kogu tee ja isegi siin mäetipul on mobiililevi.
Põhja pool paistab nüüd mõne detsimeetri võrra kõrgemaks kuulutatud põhjatipp. Aga sinna minek siitkaudu tundub mulle väga riskantse ettevõtmisena. Lume pindmine koorik on muutunud jääks ja mäehari on väga kitsas. Paremal ja vasakul haigutab aga kuristik ja libisemise korral midagi head ei järgneks. Pole ka näha, et seda keegi hiljuti oleks proovinud teha.
Lõpuks teen ka ühe panoraamvideo
Mäetipp on loodest kagusse poolkaarekujuliselt ümbritsetud liustikega, mis vaikselt mägede vahelistesse orgudesse voolavad.
Lühem rada üle liustiku tagasi aga nõuab kindlasti vähemalt naglidega saapaid. Kui just mitte palju muudki
06.10 jõuan tagasi Gamla toppstugani juurde. Kuna seljakott ja lamamismatt jäid siia, siis lähen sisse ja plaanin natuke jalgu puhata. Aga mõne hetke pärast kuulen hääli õues ja kedagi inglise keeles naljatledes lausumas, et kedagi pole kodus. Saan neid üsna ehmatada ja üllatada, andes läbi ukse kõva häälega teada, et ikka on keegi kodus ja et nad võivad sisse astuda. Need siis on esimesed varahommikused mäkkeronijad, pidid ilmselt üsna pea pärast südaööd juba tulema hakkama
Aga ei jää nemad majakesse vahtima ja ka mina jätkan oma laskumist. See on ikka paganama vaevaline. Kui ülesmäge ronimist piirab põhimõtteliselt võhm või selle puudumine, siis allamäge võiks küll kergem olla, aga kui ikka põlved enam vastu ei pea, siis on tegu päris piinadega. Kalle on järsk ja praktiliselt kogu rada on veerevate lahtiste kividega. Seega peavad ka lihased kogu aeg pingul olema. Samuti tuleb valmis olla võimalikeks kukkumisteks. Minuga juhtus seda paar korda, aga üsna õnnelikult ja suurem kahju sai ära hoitud.
Pärast Kaffedaleni orgu tuleb taas tõus, nii vähemalt paarsada meetrit võib-olla kogu raja kõige järsemat nõlva pidi. Vahepeal on juba päris mitu inimest vastu tulnud. Poole tõusu peal on võhm üsna otsa lõppenud, sätin taguotsa sobivale kivile, kisun seljakoti seljast ja teen pasteeti võina kasutades paar singileiba
Keskpäevaks olen jõudnud tagasi tasasemale maale. Tunnen, et hetkel enam niimoodi jätkata ei suuda, jalad lihtsalt ei taha enam sõna kuulata ja istun maha. Selleks, et kuidagigi, kasvõi endale, põhjendada kogu seda kaasaveetud killavoori, sätin üles gaasipliidi ja keedan natukene vett. Käiku läheb kartulipuder topsis ja tee.
Pärast kõhutäit lasen ka natuke leiba luusse. Mõnus on pehmel maapinnal lebada ja tukk tahab vägisi peale tulla. Aga seda ei saa mitte lubada, peab ikka edasi rühkima.
See mäeotsas käik näeb erinevatel kaardipõhjadel selliselt välja
Kella üheks olen taas nö. baaslaagris ja hakkan Nikkaluokta poole rühkima
Minek on raske. Kilomeetrid ei taha kuidagi kuluda. Või mis kilomeetrid, sajad meetridki on veninud tohututeks vahemaadeks. Kui vahepeal sai unistatud tasasest maapinnast, siis nüüd on isegi horisontaalsel pinnal käimine põlvedele põrgupiin. Vähegi talutavalt saab liikuda ainult ülesmäge, aga niiviisi, teadagi, tee pikalt ei kulge. Umbes poole maa peal hakkab vihma sadama. Esialgu tibutab niisama, aga siis tuleb juba päris tihe sadu. Millegagi ennast selle vastu kaitsta pole ja nii ei jäägi muud üle kui hambad ristis monotoonselt väikeste sammukestega edasi rühkida. Seljakoti all on vihmakate, mille kuidagi kotile peale venitan. Lamamismatt aga enam sellise konfiguratsiooniga ei sobitu ja nüüd tuleb seda käes tassida.
Et aeg ja tee kiiremini kuluks, teen natuke mõttes statistikat ja määran oma liikumiskiirust ning selle põhjal ennustan orienteeruvat saabumisaega auto juurde. See ETA aga muudkui nihkub ja nihkub hilisemale ajale.
Natuke enne poolt kuute jõuan 5,6 km kaugusele autost jäävasse paadisadamasse. Restoran on nüüd juba päris kinni. Aga avan enda oma. Seljakottide hoidmiseks mõeldud katusealune pakub kaitset vihma eest ja teen valmis viimased leivad viimase singiga. Päris hästi planeeritud kogus, kui jätta tähelepanuta need konservid ja pakisupid ja muu kraam, mida ma mäkke ja tagasi tassinud olen.
Kell seitse hakkab lõpuks auto paistma. Viimased kilomeetrid on möödunud peenes vihmas, mis kahjuks pole sääski mitte desaktiveerinud vaid vastupidi, lisanud neile täiendavat energiat. Vähemalt nii mulle tundub, sest vaatamata kogu pingutustele ei ole suutnud ma nendelt eest ära kõndida ja olen pidanud pidevalt tuuleveskina vehkima, et mitte üleni ennast nõelata lasta
Peale kuutekümmet kilomeetrit ja 28 tundi järjepanu matkamist (kui just ligi kaks tundi mägionnis veedetud aeg välja arvata) saan lõpuks saapad jalast. Iseenesest olen isegi meeldivalt rahul jalgade olukorraga, sest saapad on rasked, üsna umbsed ja mitte väga pikalt sisse kantud. Sellele vaatamata on labajalgadele osalt niiskuse mõjul päris ebameeldivad kohad tekkinud
Vasakul kannal on ka vill katki hõõrunud
Aga see kõik on tühiasi, kui vaid põlved ära paranevad. Olles natuke aega istunud, ei taha jalad enam üleüldse sõna kuulata ja mind kuhugi viia. See jalgsimatk näeb kaardil selline välja
Õnneks autot juhtida ikka on võimalik ja nii ma käigu sisse panengi. Nagunii pole ma omal jalal enam võimeline sammugi tegema. Mingil hetkel saab väsimus nii korralikult võitu, et edasisõitmine tuleb pooleli jätta. Kuskil Svappavaara ja Puoltikasvaara vahel keeran trassilt E10 paremale metsateele ja sätin natuke puhkama
See puhkus kestab vaat et hommiku kella seitsmeni. Omal jalul seismine ja metsa all asjal käimine tundub esialgu suisa võimatu, aga kuidagi saab ennast auto najale ikka püsti aetud. Ja kui juba püsti, eks siis saab ikka mõni samm ka tehtud. Aga seejärel juba mööda sedasama E10-t edasi. Tee on hea ja liiklust vähe
Maastik on mägine ja peamiselt männimetsane. Põhjapõdrad tuiavad ringi ja nõuavad autojuhilt pidevat valmisolekut pidurdamiseks, sest ega need tegelased eriti teelt ära joosta ei taha.
Poole kümneks olen jõudnud Övertorneå asulasse. Siit plaanin sõita üle silla Soome poole
Kõik sildid näitavad samuti, et Soome just seal ida pool asub
Enne sillale sõitmist jääb vasakule selline nägus hoone. Millegipärast on selline mulje, et see maja kunagi mingit pidi piiritoimingutega seotud on. Aga võib-olla ka eksin.
Veel vedeleb siin parklas selline tore haagissuvila. Üsna omanäoline, kui nii võib öelda.
Riikidevaheline piir ise aga on ilmselt piki jõe telge
Tornio jõgi on siin juba lai ja paistab, et üsna rahuliku vooluga. Vaade allavoolu
ja ka ülesvoolu
Ja oledki Soomes. Juba praegu on imelik mõelda sellele üldse mitte ammusele ajale, kus sillal oli piirikontroll ja üle piiri tohtisid liikuda ainult kohalikud elanikud. Koroonapiirangud.
Edasi juhatab googel mind väiksemate teede peale. See mulle sobib ja ei püüa ma marsruuti ümber teha. Kuigi kiire edasijõudmine on üsna soovitatav, sest vaja oleks veel reisi viimanegi eesmärk ellu viia, see on kokkulepitud kokkusaamine Peterburis. Plaanin piiri ületamist katsetada Imatra juures ja sinna on isegi siit veel üle 700 kilomeetri minna.
Väiksemaid takistusi ja ajakadu sellisel pikal teel satub ikka ette. Sillaremont üle Kemijoki jõe Hastinkangas’e asula juures
Kohe peale silda vasakule jääb Tervola vana kirik, 1689 aastal valminud puust ehitis. Võib ainult imeks panna, kui kaua õige hoolitsuse korral võivad puust ehitised vastu pidada.
Mõne aja pärast võtab asi sellise pöörde, milleks ma tegelikult väga valmis ei ole. Nimelt muutub tee kruusateeks. Kvaliteet on küll hea ja sõidukiirus isegi suurt ei kannata selle all, aga kruusakas on ikka kruusakas ja ega ta ikka päris aukudeta ka ei ole.
Poole kaheksaks õhtul olen ennast loodest kagusse läbi Soome pressinud ja jõudnud Imatra linna juures asuvasse piiripunkti. Esimene mulje on väga kahtlane, justnagu ei töötakski see mastaapne piirirajatis hetkel. Pole ei sõidu-ega veoautosid. Ega ka inimesi pole näha
Kunagi tihedalt rekkaid täis parkimisplatsid on täiesti tühjad
Kaubarongid, mis vanasti olid metsamaterjali kuhjas täis, seisavad tühjalt ja liikumatult haruteedel
Soome piirikontrolliks tuleb auto tõkkepuu taha jätta ja siis majja minna koos dokumentidega. Mitte kuskil ei paista ühtegi autot ega hingelist. Piirivalvur küll istub oma kioskis. Kuulen talt, et venelased olla soomlaste viisasid tühistanud ja enam piiri ei ületatavat. Vastan, et tuleb minna proovima, ega muidu teada ei saa.
Vene poolel on paar autot kontrollis. Küll soome numbrimärkidega, aga läbinisti vene seltskondadega. Võtan passikontrolli järjekorda. Pass pakub igakülgset huvi ja esitatakse ka mitmesuguseid küsimusi. Siis palutakse oodata. Tuleb üks ülemuse moodi mees, kes küll eriti terava pliiatsi muljet ei jäta. Vaatab minu telefonist lepinguid, mida talle vaatamiseks pakun ja kuulab sinna juurde selgitusi. Toimub see kõik siinsamas sõiduteel. Esmamulje mulle on , justnagu jääks ta rahule ja see sisendab mulle ajutist rahulolutunnet justnagu võiks kõik isegi õnnestuda. Liigun uuesti passikontrolli aga seekord saan eskorditud juba eemal asuvasse suurde majja ja see tähendab peaaegu kindlasti ebameeldivusi. Mobiiltelefon palutakse kaasa võtta.
Esimese asjana lastakse mind metalliotsijaga üle ja seejärel suunatakse väikesesse menetlustuppa. Asuvad siin mõningad seadmed ja kaamerad. Lisaks kahele naisterahvale, kes ilmselt rohkem abipersonali rollis, on veel ka kolmas, meesterahvas, kes ilmselt etendab põhiuurija rolli. Lauale sätitakse videokaamera, selline kodukaamera tüüpi aparaat, suunaga minu poole, et protseduuri filmida. Seejärel tuleb veel üks naisterahvas ja palub mul minu telefoni mingi kood sisestada. Esimesel katsel see ei õnnestu, ilmselt väike eksitus sisestamisel, aga teisel katsel saan ekraanile telefoni IMEI koodi, mis siis üles pildistatakse. Sellega esialgu huvi minu mobiili vastu piirdubki. Edasi saan pikalt seletada, kuhu, kelle juurde, milleks jne. Annan ka mõne kontaktnumbri, seejärel minnakse teise ruumi nendele kõnesid tegema. Mind aga valmistatakse ette näpujälgede andmiseks. Selleks on siin vastav, ilmselt multifunktsionaalne aparaat, mille nimi kõlab nagu midagi papilloomi sarnast. Igatahes sõrmejäljed tuleb anda kõik koos ja siis eraldi ja siis pöidlad ja siis peopesad ja siis veel ka teine käsi sama asi. Seejärel läheb pildistamiseks. Otse ja profiilis. Mainin, et hea, et veel tabelikest numbritega käes ei pea hoidma, kuigi naljatuju on juba mõnda aega tagasi mind maha jätnud.
Meesterahvast uurija on kaunis agressiivne ja oma ka küsimustega pealetükkiv. Päris mitu korda kisub juba vaidluseks ja mul hakkab isu täis saama sellest jamast. Esialgne ehmatus on taandunud ja süvenenud on arusaam, et ega ma vist ikka edasi siit täna ei pääse küll. Selle kinnituseks saan teate, et kuna nende arvates ei ole minu reisi eesmärk ikkagi kooskõlas viisa tingimustega, siis minu viisa annulleeritakse. Püüan veel vastu hakata, aga tegelikult tean isegi väga hästi, kui mõttetu see on. Antud olukorras ja tänasel päeval poleks mingit mõtet kellelegi midagi kaevata. Ilmselt on siin piiril mingite peegelmeetmetena soomlaste tegevusele lihtsalt otsustatud selline viisade tühistamise protsess ja see, mida sina räägid või seletad lihtsalt kedagi ei huvita.
Mõne aja pärast saangi oma passi tagasi, kus keset viisat ilutseb annuleerimistempel. Edasi on juba kõik lihtne. Autosse, ots ringi ja tagasi. Kahju on kolmeaastasest viisast, mis alles aastakese kehtida sai ja mitte just vähe ka maksis. Aga eks üks õppetund jälle saadud.
Soome poolel tuleb toll välja ja soovib ka autot vaadata, aga kui kuuleb, milline mu saatus siin tänasel õhtul on, siis kaotab huvi. Vahetame lihtsalt niisama mõned laused ja saan edasi sõita. Ehk siis tagasi.
Järgmine mure on laevapiletid. Esimestele väljumistele on kõik piletid juba müüdud, ja veel saadaolevate reiside hinnad on ebanormaalselt kõrged. Aga midagi pole parata.
Leian poolel teel Helsingisse ka sobiva paiga, kus natuke sõba silmale saada, et siis juba hommikul kodutee lõpuni läbida.
Kogu reis kukkus seekord järgmisel kujul välja
