Reede. Aktau.

Laager ärkab seitsme paiku. Päike on äsja tõusnud ja puhub kerge tuuleke. Käin ujumas ja siis võtan ette juba Venemaalt ostetud arbuusi ja katan “rootsi laua”

Arbuus osutub enneolematult mahlaseks ja maitsvaks. Kolmveerand üheksa hakkame liikuma. Jõudnud kõrgele kaldarinnatisele, avaneb suurepärane vaade. Selgub, et olime ööbinud kunagi päris suure, nüüdseks aga hüljatud asula lähedal.

Sihi võtame otsejoones Aktau peale. Peatuskohaks ongi meil hotell “Aktau”. Kohal ootab paras üllatus, mitte ammu enne meid startinud Defekajõuk juba kohal. Näha on ka Kawasaki tiimi, kes liialt maps.me-d usaldades said kuuetunnise stepiseikluse osaliseks.

Võiks öelda, et siin on pool tripist läbi. Selleks tuli läbida selline marsruut:

Hotell on väljast nagu nõukaaegne kortermaja, seest aga kenasti renoveeritud.

Lagunev bassein hotelli ees annab aimu kunagistest hiilgeaegadest

Lobby näeb välja selline

Minu ühene tuba aga selline.

Et tuba on viiendal korrusel, saab rõdult kena vaate.

Kahjuks mitte mere vaid sisemaa poole

Hotelliga ühenduses on ka pubi moodi asutus. Kuna täna on reede ja rahvast ähvardab palju tulla, siis reserveerime meie seltskonnale 40-se laua ja tellime ka õhtusöögi. Viimane tõotab vägev olevat, ainuke, mida menüüst ei leia, on sealiha…. Kella 22-st ka elav muusika. Kodumaa kadunud pojad tilguvad ka vaikselt eri suundadest hotelli kokku, kõik on ikka elus ja terved, ei ole suutnud see linn neid murda!!

Viin teoks plaani oma soeng korda saada.) Esimesel katsel satun naiste salongi, aga järgmisel läheb õnneks.

Juuksuriproua on kaunis jutukas venelanna, kes kiidab kohalike külalislahkust. Ütleb, et kui Venemaal sugulaste juures käib, siis seal ei olda üldse nii külalislahked. Jändab mu juustega tükk aega ja raha küsib ainult 1000 tenget. Et õhtusöögini on veel üksjagu aega, siis võtan jalutuskäigu ette. Suundun hotellist otse mere poole.

trenniväljak

kohalik variant kuumast koerast

vaade promenaadile

disain-jäätiseputka

Kõrge kaldapealne on maju täis ehitatud ja seal kõndida pole võimalik. Pankranniku alla aga on ehitatud suurepärane jalutustee pargipinkidega.

Mängib vaikne muusika

merelt puhub jahedamat õhku ja seetõttu pole ka ülemäära palav

Jalutada saab päris pikalt, siis tuleb ette koobas, milles kohalikud kunstnukud portreemaalimise teenust osutavad. Minu arust päris tubli tulemusega. Koopasuud valvab näkineiu

Helistab Rait, et hotelli administraatoril juba paanika, igatseb hirmsasti mind ja eriti mu krediitkaarti. Eks hakkas juba väss ka peale tulema selle kuumusega siin matkata. Jääb üle veel leida võimalus kuidagi üles kaldapealsele tagasi saada. Enne aga jäävad teele lahedad arheoloogilised valvurmehed

ja kohe kohe valmis saav ilmselt hotelli tüüpi ehitis

Enamik maju linnas on ehitatud liidu ajal ja näevad ühtviisi trööstitud välja. Ja nagu numeratsioonist näha, siis selliseid siin jagub.

Lõpuks saan teele ja varsti tuututabki takso seljataga. Sõit hotelli maksab 300 tenget. Taksojuhilt saan teada, et uhked villad kaldapealsel ei olegi kõik nö. uusrikaste eramud vaid et riik kingib neid maju väljapaistvatele kodanikele – sportlastele, kirjanikele jms. teenete eest. Väga uhke! Õhtusöömaaeg läheneb ja rahvast koguneb

Tiit, kes esimesel võistluspäeval esiamordist mahlad väljutas, saab siin uued alla. 90 Cruiser on ka veel remondis, aga lootust on.

Õhtusöögiks kogunevad kõik söögisaalitellitud vaagnad on oma hinda väärt