29 detsember. Uganda. NP

Hommikul saab hotellis ka hommikusööki. Sellega ühel pool, asutame liikuma. Et on valge, saab  heita pilgu hotellile, milles ööbime, samuti linnakesele.

Et inimesi elab siin tohutu palju, transpordivahendeid aga napib, siis ülerahvastatud liiklusvahendid on pigem reegel kui erand. Sellised olukorrad eesti liikluspolitseile ilmselt meele järele ei oleks:

Ka Uganda pole maa, kuhu igasse elamisse veekraan on paigaldatud, seega tuleb vana ugandalase kombel ise kaevul käia

Kuigi ülerahvastatud, on siiski ka alasid, mis elamiseks inimesele on vähekõlbulikud, üks selline on vihmaperioodil üleujutatav sooala. Praegu küll üsna vähese veega. See aga ei takista sellega kohanenud kalaliike siin elamast ja sellega kohanenud musti neid jahtimast. Esmapilgul ei saanud õieti arugi, mida need tegelased seal mudas sulistavad. Hiljem üks selline eksemplar demonstreeris ka oma saaki, olles küll pildistamise suhtes üsna tõrges. Äkki oli salakütt?))

Kuigi eelnevatel aegadel on loodusega suhteliselt üleolevalt käitutud ja näiteks metsale pole mingisugust armu antud, siis tänapäeval on siiski märke ka vastupidisest tendentsidest. Alloleval pildil on kaunis koduselt mõjuv teeäärne männimetsaistandus:

Aga enamus harimiseks kõlblikku maad on ikkagi üles haritud. Üks peamisi kultuure on banaan, mille ülejäägid siis ilmselt kokkuostjatele müüakse.

Teel olles selgub, et teede olemus ei vasta sugugi kaartidel olevatele tingmärkidele ja võimalikud on nihked mõlemas suunas. Meil õnnestub liikuda mööda korralikku asfalti, mis OSM-l on tähistatud ainult kui külavahetee. (OSM=Open Street Map). Edasi peateel aga muutub liikumine suurte löökaukude tõttu hoopis aeglasemaks. Siiski käib agar tee-ehitus, mis siin, nagu mitmel pool mujalgi Aafrikas, on hiinlaste pärusmaa. Tavaline on vaatepilt, kus kollane kubjas seisab, käed puusas ja vaatab, kuidas suur kari mustasid kirkadega vana asfalti üles võtavad… Kuna meie saadaolev informatsioon on osaliselt vananenud ja värsket pole kuskilt hankida, siis otsustame rahvusparki läheneda lõunast. Põhjast oleks tükkmaad otsem, aga oht on, et äkki kaardile märgitud jõepraam mingil põhjusel enam ei sõida ja siis peame hoopis suurema ringi tegema. Ringi tuleb igal juhul palju ja kogu see ring on tolmune kruusatee… Et vihma pole sadanud, siis kohati on seda punast tolmu kohe hästi palju. Ja seda aitavad üles keerutada ka teel liikuvad loomad

Mõnedel neist on eriti muljetavaldavad sarved

Korraks jõuame juba ka kokkupuutesse NP piiriga. See juhtub Karuma kohal, kus ületame  Niiluse. Aga siitkaudu otse parki autoga ei saa.. Küll aga annab looduse mitmekesisusest märku suur madu teel, kes küll kahjuks autolt löögi saanud. Sellegi poolest seirab Mihkel teda aupaklikust kaugusest…

Teine siinne vaatamisväärsus on Karuma kosk, samuti kaunis muljetavaldav vetemäng:

Nii sõites kulub aga päev kiiresti ja NP väravas oleme alles lõunast.

Selgub, et kuna liigume välismaist numbrimärki kandva autoga, siis sisenemistasu inflateerub hetkega müstiliseks summaks. Variant on veel jätta auto maha ja liikuda no. häälega. Peame aru ja täpsustame veel variante ning lõpuks jõuame otsusele, et kui ikkagist siia juba tuldud ja mööda neid teid tolmutatud, tuleb see raha välja käia… Saame 24h sisenemise õigusega liikuda kõikjal rahvuspargi territooriumil.

Tee kulgeb metsas ja sõita tuleb üle kahe tunni, enne kui jõuame lõpuks koseni.

Teel erilisi vaatamisväärsusi silma ei hakka, v.a. erinevad ahvid ja linnud, suhteliselt vegetaarne safari…

Poole maa peale jääb ka esimene majutusasutus, aga jätame sellega tutvumata, aega niigi piiratud koguses ja tulime siia siiski looduse pärast.

Kellelgi on autoga vähem vedanud kui meil siiamaani. Aga üle vasaku õla tuleb sellegi poolest sülitada… Kolm korda.

Teel erilist liiklust ei kohta, aga kose juures parklas ikkagi mõni auto on.

Kosk  ise on päris muljetavaldav, kuigi on näha, et veetase pole just maksimum. Kirjanduse andmete peaks olema tegemist maailma võimsama kosega sellest aspektist lähtudes, et kogu Niiluse vetevoog läbib ainult 6 meetri laiuse pilu.

Kunagi paistab siit ka sild üle olevat läinud.

Siinsamas lähedal tegi Hemingway 1954 aastal ühe kahest  lennuõnnetusest oma Aafrika-safaril, millest ta enam täielikult ei paranenudki..

Kuna loodus on kogu maailmas alarahastatud, siis üritatakse ikka lisa teenida nende väheste arvelt, kes loodusest veel huvitatud on.. Nii ka siin:

Aga kaua sa ikka ühte koske vahid, õhtu ka juba lähenemas. Sõidame NP keskusesse, kuskohast peaks ikkagi toimuma praamiühendus vastaskaldaga. Seal aga lubatakse, et näeb mitmesuguseid loomi.

Mitmesugused ahvilised peavad inimasulate lähedusest kõvasti lugu. Ilmselt on siin võimalus kergema vaevaga toitu hankida ja kindlasti ka inimestelt üht-teist tuuri panna

Täna jätame jõeületuse tegemata, sest pole täpselt teada, millised on ööbimisvõimalused vastaskaldal. Hoopis kihutame tagasi kose juurde, sest seal asus ainuke silma hakanud camp site. Teel hakkas silma palju metssigu ja erinevaid kitsetüüpi loomi, lõpuks juba hämaras ka üks okassiga.

Lisaks arvukalt jäneseid/küülikuid. Arvatavasti pargi eeskirjad ei luba campida suvalistes kohtades ja väga ei tahtnud ka, Misha pidas lõvisid silmas!))).

Meie valmis vaadatud ja privaatne tundunud campsite oli ülerahvastatud, mingi suurem seltskond matkabussautoga oli end sisse seadnud ja olime sunnitud natuke kõrvale tõmbama. Aga sellest pole häda. Teeme süüa, kuulame jõe kohinat ja sätime magama. Niiske on, ilmselt Niilusest..