Hommikul on veel niiskem kui õhtul, sest temperatuuri alanedes on rohkem vett pilvest kasteks muutunud. Aga kohvi ja supi tegemist see ei sega.
Avastan, et auto esiklaasi ülaserva on tekkinud mõra. Kuskilt on kivike lennanud ja täke on ka sees. Loodetavasti see ei arene pikemaks praoks üle kogu klaasi..
Edasi liigume pisikest ja käänulist mägiteed, mis pakub kauneid vaateid. Asume pilvedest kõrgemal ja kena on vaadata orgu, mida katavad pilved.
Enne Iraagi piirile jõudmist sõidame mõnda aega piki Süüria piiri. Palju on näha sõjaväe kohalolu ja ka rasketehnikat. Ööselgi oli teel paar kontrollpunkti, kus kõik autod kinni peatati, aga meid kui turiste lasti kiiresti edasi sõita.
Enne piiri kulutan viimased 65 liiri kütusele. Kütus on Türgis kallis, diisel ca 4,20/liiter, seega eriti palju paaki juurde ei saa. Paneme panuse sellele, et Iraagis on odavam küte.
Oma viis kilomeetrit enne piiri hakkab pihta veokite järjekord.
Õieti on järjekordi kaks, sest rekkad seisavad kõrvuti. Põhilised artiklid, mis katmata koormates silma hakkavad on autod, armatuurraud ja tsement. Aga ka mitmesugused seadmed. Ausalt öeldes on autode hulk ja segadus mis sellega kaasneb suurimate killast mida mina eales enne näinud.
Meie ja teised sõiduautod laveerime selles segaduses kuidagi edasi, kasutades selleks nii päri- kui vastassuunavööndeid ja teepeenraid. Lõpuks piiripunkti jõudes on segadus järsku seljataha jäänud ja olukord suhteliselt rahulik. Mis võimaldab meile taas tünga teha. Enne piirikontrolli ujub ligi üks kahtlane tegelane, surub mingi paberi pihku ja laseb meie andmetega ära täita. Kahtlustan kohe taaskord scammi, alust selleks annab mingi minibussi pilt paberi ülaservas. Väheke lootust, et taas petta ei saa, annab aga lehe allservas olevad lahtrid politsei ja tolli templite jaoks.
“Ametnik” küsib viis dollarit ja kui ma kuidagi üle kahe maksta ei taha ja ta kõik oma solvumise ja muud näitemängud on lõpetanud ja raha ilusti vastu võtnud, siis liigume edasi. Mõne meetri pärast on mingi luuk, kuskohast paberi sisse ulatan ja sellele ka mingi templi saan. Täitsa huvitav oleks lasta kellelgi kunagi ära tõlkida, mis laadi paberiga oli tegu, sest edasisel piiriületamisel selle vastu küll keegi huvi ei tundnud!!. Edasine protseduur on aga väga lihtne. Ühes aknas tempel passi, teises auto välja ja asi korras. Kohalikud ostsid veel mingeid kleepekaid 15 ja 25 liiri eest, aga mulle öeldi, et pole vaja.
Piiriks on, nagu sageli ikka, jõgi.
Teisel pool jõge on kontroll, kes rõõmsalt tervitab: welcome to my country! Kohe sealsamas on ka passikontrolli hoone. Selles on aken nr 1, kus passide näitamise eest saab mingi araabiakeelse paberilipaka. Sellega tuleb minna aknasse 2, kuhu aga on järjekord. Tegelikult on aknaid nr 2 isegi kaks ja varsti avatakse kolmaski. Järjekord aga liigub õnneks kiiresti. Panen tähele, et kõik on mehed, vilksab ainult üks, ilmselgelt mitte kohalik, naisterahvas. Kui järjekord kätte jõuab, siis suundub ametnik seinal olevat nimekirja uurima. Kahtlustan, et see on nimekiri riikidest, kelle kodanikke riiki lubatakse ja silmade pingutades ma sealt Eestit küll ei leia. Aga õnneks on hoopis vastupidi ja seal on hoopis riigid, keda ei lubata! Euroopast paistab seal Albaania ja Belorus ja veel ca 10 riiki. Aafrika nimekiri on hoopis pikk ja millegipärast vaatab tegelane seda põhjalikult, aga kui ta kuskilt Eesti nimelist riiki ei leia, siis saamegi templid passi koos loaga viibida Iraagi Kurdistani territooriumil 15 päeva.
Edasi liigume tolli autot vormistama ja siin saab taaskord selgeks , et tegu on ikkagi seiklusega. Esimene minust aru saav ametnik otsib minuga koos inimest, kes minuga tegeleks. Selleks osutub lõpuks mingi auto ülevaataja, kes koos abimehest kirjutajaga autot kontrollima asub. Kirja saavad andmed kapoti alt ja muu selline. Saadud paberiga varustatult juhatatakse mind eemal paistvasse oranzhide servadega hoonesse. Selles istub ametimees, kes on ennegi vist euroopa autodega kokku puutunud, teadis kohe küsida, et kus on tehnilise passi teine pool! Ja pole ime, siin liigub autosid saksast, belgiast, hollandist ja kust iganes. Sees küll mitte turistid, vaid kohalikud, kes ilmselt Euroopast autosid ostmas käivad. Kui aga küsimise peale, et kuhu läheme, vastan, et tahame Iraani minna, siis jookseb ametniku muidu nii asjalik olek kohe umbe. Algul tundub, et selline transiit on üldse võimatu. Asja arenedes saan paberil mingid araabiakeelsed juhised, millega pean minema kõrvalmajas asuvasse kohvikusse. Natuke kummaline tundub, aga okei, lähen. Selgub, et kohvikus on miskit lett, kuhu ulatan oma paberitüki. Seal siis kirjutatakse mulle a4-le midagi, mis minu arusaamist mööda on avaldus. Sisu võin ainult oletada ja oletangi, et avaldan soovi sõita autoga Iraani. Lähen siis saadud paberiga tagasi. Selgub, et sellele on vaja peamajast saada kellegi mänedzeri allkiri. Et siis kas lubatakse või ei. Aga katsu sa seda õiget tegelast leida. Esimesel korrusel suure kirjutuslaua taga loetakse mu paber läbi ja saadetakse teisele korrusele. Pikk koridor, uksi täis, ei teagi, kuhu minna. Hea õnne peale lähen koridori lõppu, kuna sinna veel mingid inimesed, paberid näpuvahel, suunduvad. Siinses kabinetis on tunduvalt suurem kirjutuslaud ja ilmselt ka tunduvalt väärikam tegelane seal taga. Vanem härrasmees mõistab kenasti inglise keelt, kirjutab mulle sellele paberile midagi ja saan jälle üle platsi tagasi kapata. Selgub, et miski ei anna tollimehele ikkagi rahu ja ta kirjutab uuesti sellele paberile midagi. Püüan mõistatada, et jutt käib minu Iraani viisast ja kust ma selle sain ja kuhu minna tahan jne. Lippan siis jälle tuldud teed tagasi teisele korrusele. Seekord pole vist enne allkirja andnud mees enam pädev otsustama ja pean suunduma mingit müstilist manageri otsima. Esimese korra peal leian kellegi, kes keelt mõistab ja mind jälle teisele korrusele juhatab, seekord kabinetti nr 4. See aga on lukus. Lõpuks olen jälle juba tuttava suure kirjutuslaua ees ja saan vastuseks, et tuleksin tunni aja pärast, siis on vajalik inimene olemas.
Ootan autos ja tegelen kirjutamisega. Enam-vähem täpselt tunni pärast tullakse mind kutsuma ja juba tuttavas kabinetis on seltskond tähtsaid härrasid. Minu kontakt ütleb mulle, et your job is done ja kirjutab paberile veel mingi resolutsiooni.
Tagasi tollimehe juures, annan võidukalt talle oma paberid taas üle. Jälgin, kuidas talle see asi ei meeldi, kord põrnitseb tühjusesse, kord trummeldab sõrmedega ja on ütlemata õnnelik kui tuleb uus klient kes talle annab võimaluse hetkeks minu olemasolu ja sellega kaasnev probleem unustada. Lõpuks, nagu vastu tahtmist teeb ta mu paberid siiski korda. Seejärel rändavad need veel läbi mitme ametniku, aga nüüd juba kiiresti, lisaks veelkordne auto ülevaatus ja seejarel saamegi loa liikuma hakata.
Et meil on vaja tankida, siis suund on tanklasse. Esimeses ei õnnestu, ei tea kas arusaamise puudulikkuse tõttu või mitte, aga teises näkkab. 20 usd vahetab omanikku ja saame teadmata koguse kütet. Et Mihkli arvates oli kalonkal 22 liitrit, aga eelnevalt olime selgitanud, et 40 liitrit peaks 26 usdi maksma, siis tundus see nagu kohatult vähe. Et sõnadest ei piisa, siis sai auto tolmust külge arvutustehete tegemiseks kasutatud. Arusaamatus ei tahtnud kuidagi laheneda, aga siis vaatasime,et paak peaaegu täis ja seega olime vast ikka oodatud-loodetud koguse kütust saanud. Jääb üle ainult Rate-fotod teha!!!
Edasi liigume Mosuli poole. Päris Mosulini ei taha aga sõita, sest mitte ammu olid mäletamist mööda sealkandis lahingud ISISega käimas. Plaan on ikkagi nö. tagalas liikuda. Taban ennast paralleelilt Ukrainaga. Liikudes trassil Rostovi poole, oli sellel silt Donetsk 28 km. Nii et samuti mitte kaugel otsesest vaenutegevusest.
Teed on head ja käib agar veel paremate teede ehitus.
Ka tanklaid on siin rohkem kui külluses, mõned päris koomilised:
Üldse tundub, et elul pole siin suurt viga midagi. Kahjuks hakkab hämarduma ja hakkab ka vihma tibutama. Suuremalt trassilt maha keeranud, otsime endale ööbimispaiga. Teeme õhtusööki, milleks on riis sealihaga.