Zugspitze ja Helgoland. Oktoober 2024

Hiljuti Madalmaades käies sai möödaminnes välja selgitatud Saksamaa kõrgeim tipp, 2962m kõrgune Zugspitze. Kui kord juba keelel-meelel, siis ilmselt ka võimalusel ette võetud. Võimalus selleks avaneb oktoobris 2024.

Et aega mingeid ettevalmistusi teha, nagu ikka, pole, siis saab kogu info ammutatud internetist telefoni kaudu ja roolis olles. Selline viis dikteerib saadava info lünklikkuse. Leiab nii 5-6 tunniga üles jõuda lubavaid kirjeid, kui ka kahte päeva. Lähemale jõudes hakkavad need Baieri Alpide mäed, mille hulka kõnealunegi mägi kuulub, horisonti kaunistama

Saabun Garmisch-Partenkirchenisse, mis on lähtepunktiks mäkke minekuks Saksamaa poolelt, juba õhtuhämaruses. Kuigi staatuselt alev, võiks see oma ligi 28000 elanikuga vabalt ka linn olla. Hea turismisihtkoha tunneb tänapäeval ära juba sellest, kui Sul pole võimalik kuhugi oma autot parkida. Vähemalt mitte mõistlikel tingimustel. Ja siin seda teha, paistab, et ei saa.

Lõpuks õnnestub ikkagi mingi teoreetiliselt maksuta paik leida ja minna asulaga tutvuma.

Ajalugu vestab, et kõigepealt oli siin kaks eraldi alevit: läänepoolne Garmisch ja idapoolne Partenkirchen, tänapäevalgi on kummalgi isesugune identiteet. Partenkircheni kohal oli vana Rooma linn Partanum, mis paiknes Veneetsia–Augsburgi kaubateel ja mida esimest korda on mainitud aastal 15 pKr. Partenkircheni peatänav Ludwigsstraße kulgebki mööda vana Rooma teed. Garmischit on ürikutes esmamainitud ligi 800 aastat hiljem Germaneskauna, mis võib tähendada, et seal elas mõni germaani hõim. 13 sajandil sattus org Freisingi piiskopkonna võimu alla jäädes sinna kuni 1803. aastani, kui Baieri suurvürstkond piiskopkonna annekteeris.

Garmisch ja Partenkirchen olid eraldi alevid seni, kuni 1. jaanuaril 1935 Hitleri nõudel need ühendati üheks aleviks 1936. aasta taliolümpiamängude ootuses.

Garmisch-Partenkirchenis toimusidki 1936. aastal taliolümpiamängud. Nüüd toimub siin iga-aastase nelja hüppemäe turnee teine etapp.

Alguses jalutan piki asula peatänavat, Zugspitzstraße’t ida suunas. Taas olen vaimustuses. Inimesed tõesti hoolivad oma kodudest ja selle ümbrusest.

Iga maja on kui mitte just arhitektuuriline kunstiteos, siis täiesti kordumatu kasvõi seinamaalingute poolest

Sellised kaunistused on praktiliselt igal majal

Ainult vaata ja imesta

Siit tanklast sai ennist paak täis pandud. Kui kiirteede ääres maksab liiter diiselkütust tavaliselt üle kahe euro, siis siin on hinnaks 1,69. Seegi on tegelikult kallis, sest on silma jäänud ka alla 1,5 euroseid hindu.

Tankla vastas on järjekordne huvitav maja, millegipärast tuleb kohe Mustla meelde.

Saab pilgu läbi akna juba suletud antiigipoodi heita. Kunsti paistab suisa kilohinnaga olevat.

Ka üsna klassikalised majad on muudetud maalingutega ikkagi kuidagi eripäraseks

Mida rohkem asula keskpunkti poole, seda toretsevamaks kinnisvara muutub

Garmishi vana apteegimaja – Die Alte Apotheke Garmisch

Sõja memoriaal Marienplazi serval. Kiri sellel annab teada, et tegu on Maailmasõja kangelaste ja meie kodumaa kaitsjate tänulikuks mälestuseks püstitatud ausambaga. Et püstitatud on see aastal 1922, siis on silmas peetud esimest ilmasõda. Sellel aastal veel teisest sõjast ju midagi ei teatud. Kuigi, jah..

Asula keskel, nagu ikka, on kirik – aastatel 1730-1734 ehitatud Pfarrkirche St. Martin

Kirik renoveeriti põhjalikult aastatel 2007-2011

Kiriku tornis on kaheksa pronkskella, millest mõne löömist saab ka teatud aja tagant kuulda . Seitse neist valas Karl Czudnochowsky Erdingis 1958. aastal, kell nr. 6 aga on ajalooline kell aastast 1513.

Aga kirikuid on muidugi ühes korralikus asulas mitmeid. Mitte kaugele eelmisest jääb veel üks sarnase nimega asutus – Alte Pfarrkirche St. Martin. Ehk siis vana Püha Martini kogudusekirik. Ja vana on ta tõesti. Osa ehitisest pärineb suisa 13 sajandi lõpust. Edasise ehitusajaloo käigus sai see kirik 1446. aastal läänegalerii ning ehitati ka torn. 1462. aastal laiendati kirikut itta ja lisati presbüter. Suurimad renoveerimistööd lõpetati 1520/22 lõunaseina rekonstrueerimise ja varem lamekatusega pikihoone hilisgooti stiilis võlvidega. Aga mingil põhjusel paistab see suurepärane hoone olevat praegu põlu all, sest seisab pilkases pimeduses, ainult mitte kaugele jääva tänavavalgustuse kuma lubab kuidagi pildi ära teha.

Siit natuke edasi jalutades jääb ette üks hoopis teistlaadne ja palju paremini valgustatud sakraalehitis. Eks seegi asjaolu räägi millestki.

Nimelt Mosque Garmisch Partenkirchen – Mimar Sinan Camii اتجاه القبلة خطأ

Mošee juurest lõpetan teekonna edasi ja pöördun üle Loisachi jõe viiva puidust silla kaudu keskuse poole tagasi. Mõnda aega saab nüüd pimeduses kobada.

Plakat annab teada, et kuskil lähistel peaks meelelahutuslik 2,6 km pikkune ja 73 kurviga mägiraudtee olema.

Der Adler – kotkaskulptuur Loisachi jõe silla juures.

Butiikhotell Werdenfelserei. Tundub olema nooblim puitehitis

Vanavara oksjonimaja

Maja ees müügis ka mõned klassikalised sõiduautod

Hinnad polegi väga hingematvad. Selle kena valge Rolls-Royce saab kätte 15 tuhandega, naaberauto on ainult tiba kallim, 18K. Kindlasti on ka kauplemisvõimalus

Vaade ka tagantpoolt kinnitab, et masinad igati kompud.

Siin õhtune ringkäik lõpeb, vaja on ööbimine organiseerida. Homme ikkagi pikk päev ees ja pole päris selge, milline plaan teostuma hakkab.

Hommikulgi õnnestub kõrvale hiilida muidu päris krõbedatest parkimistasudest.

Selleks saab jätta auto ca 30 minutilise jalutuskäigu kaugusele mäetippu startimise paigast sellisele tasuta parkimiskohale.

Siit aga on ca kilomeetri jagu ülesmäge, sinna, kust algavad erinevad marsruudid mäkke

Ei pea mööda teeserva vantsima vaid võib jalutada kenadel metsaradadel

Raja serva jääb vana traditsiooniline palkonn

Hetkel aga paistab rohkem nagu muuseumieksponaat

Varahommikune ilm on kena. Päike alles tõuseb horisondi tagant ja sooja on 12 kraadi jagu

Metsarada viib pidevalt ülesmäge. Mingil hetkel taipan, et olen maha unustanud passi. Zugspitze aga asub täpselt Austria piiril ja mäetipus on kaks hoonet, millede vahelt jooksebki riigipiir. Seega võib olla täiesti reaalne, et äkki soovib keegi ka dokumenti näha. Tuleb taas juba tuldud teed mööda tagasi lipata.

Uuesti liikumiseks valin seekord teeperve, mis kulgeb paralleelselt raudteega. Ja uskuge või mitte, see raudtee peaks samuti viima mäe tippu!

Kohe maantee vahetus läheduses jääb vasakut kätt Chalet-S Ferienhaus’i nimeline majutusasutus

Silma jääb üsna omapärase kujuga tapp. Tundub päris keeruline geomeetria.

Külastajaid silma ei hakka

Kui parasjagu on tuul udu ja pilved laiali ajanud, siis paistab siia ära ka tänase päeva eesmärk.

Siit üle kahe kilomeetri kõrgemale jääv mäetipp. Täpsemal vaatamisel on näha ka köisraudtee trossi.

Teeservadel laiuvatel alpiaasadel paistab massiliselt õitsevat ka minu koduaiast tuttav harilik sügislill (Colchicum autumnale L.)

Ees on viimane kurv. Kohe peaksin jõudma nii köisraudtee algusesse kui ka sinna samasse jääva Eibsee raudteejaama

Siin see raudteejaama hoone ongi

Allpool aga köisraudtee jaam koos autoparklaga

Kes hommikust jalutuskäiku ette võtta ei soovi, peab arvestama järgmise väljaminekuga

Tasuda saab seda sellises maksekioskis

Kiri hoonel annab teada kõrguste vahest, mida see trossi otsas kõikuv transpordivahend katab: 998-2962m. Seega ca kaks kilomeetrit tõusu.

Olen kogunenud informatsiooni põhjal juba maha matnud algse idee tippu jalgsi tõusta. Üle kahe kilomeetri tõusu ühe päevaga on minule ilmselt liig mis liig. Olles veel natuke materjale sirvinud, on saanud selgeks, et sellisele tõusule tulekski planeerida aega kaks päeva, koos ööbimisega mägionnis. Selleks ma valmis pole. Ja et on juba sügis, siis pole ka päevavalgust teab mis pikalt. Seega tuleb seekord ronimise koormust muud moodi saada ja mäetipus tehnikavidinaid kasutades ära käia. Selleks on kaks moodust, mida saab omavahel kombineerida. Need ongi köisraudtee ja see tavaline. Ülesminekuks kasutan esimest. Edasi-tagasi pilet maksab 74 eurot. Piletimüüja küll justnagu üritaks mind keelitada mitte sõitma, sest näitab mulle arvutiekraanilt pilti, mille kohaselt on mäetipus tihe udu ja seetõttu midagi näha polevat. Aga minul pole ju päevi valida ja pealegi ei paista see olukord nii hull ühti. Alt üles vaadates ju on üsna hästi mäetippu naha, küll peaks siis ka vastupidi nägema.

Järgmine reis üles läheb kell 09.00 ja see jätab mulle mõned minutid aega tutvuda seintele kantud informatsiooniga kogu ettevõtmise kohta. Siin pildil võrreldakse 1963 aastal valminud tehnikaimet tänapäevase, 2017 aastal valminuga.

Veel on imetlemiseks välja pandud mingi ilmselt varasemates versioonides kasutuses olnud mehhanism

Vaade terminalihoonest lääne poole, Eibsee järvele. Kui hiljem veel peaks aega jääma, lähen kindlasti ka seda uudistama.

Selline 4,88 meetrit kõrge ja 300 kg kaaluv rist on aastast 1851 monteeritud mäetippu. Tegelikult küll mitte. 1993 aastal asendati ajahamba poolt kõvasti pureda saanud originaal täpse koopiaga. Algupärandi praegune asupaik on Werdenfelsi muuseumis, siinsamas Garmisch-Partenkirchenis.

Siin antakse aimu, milliste trosside kätte on usaldatud turistide elud. Sest katkemise korral on raske ette kujutada, et õnnetusest võiks elu ja tervisega välja tulla.

Veotrosside kohta antakse teada, et ülemise diameeter on 47 mm ja alumisel 41 mm. Mõlema pikkuseks 4610 m.

Kandetrossid aga on hoopis tõsisemad asjad. Nende diameeter on 72 mm ja kaal 145 t tükist. Ühe 210-st eraldi traadist punutud trossi katkemisjõud on 690 tonni. Lisana on trossi südamikus fiiberoptiline kaabel, mis mäetippu interneti viib.

Eraldi teema on mast, millele kogu see trossivärk toetub. Kogu distantsile on paigaldatud ainult üks selline ja seetõttu on tegemist muljetavaldava konstruktsiooniga. 127 m kõrgune mast kaalub 420 tonni ja sisaldab endas 9500 poltühendust.

Kord juba üles poole teel, saab hetkeks seda masti ka pisut lähemalt silmitseda

Mast asub üsna marsruudi alguses, edasi on aga tee mäetippu valla

Paaril korral on ka mäetippu viivat raudteed näha. Ikka veel tundub uskumatu, mismoodi selline lahendus saab nii järsku mäkke ronida.

Metsapiiri lähenedes muutuvad puud madalamaks ja hõredamaks

See paljastab ka üles roniva teerajakese. Ilmselt on tegu ühega mitmest erinevast ronimismarsruudist

Siin veel selle konkreetse transpordiliigi kohta käivat selgitavat infot. Lisaks juba eelnevalt teada olevale selgub, et kogu süsteemi käitatakse kahe 800 kw ajamiga ja võimekus on tunnis teenindada 580 inimest. Samuti anatakse teada, et 4467 meetri pikkusel trassil saavutatav maksimumkiirus on 10,6 m/s., mis teeb ligi 40 km/h! Veel võib tuvastada ettevõtmisega seotud organisatsioone ja firmasid

Esmane vaade mäe teispoolsele nõlvale. Pole see udu nii tihe midagi

See on vaade tuldud suunale. Kenasti on näha kogu 2 km allpool olev Eibsee järv

Ja vaatamata piletimüüja sõnumisele on üsna palju näha ka üle mäe teisele poole

Sellel pildil aga ongi see päris Zugspitze tipp koos selle eelpool juba jutuks olnud ristiga. Mingil hetkel peaks olema võimalik sinna ligi pääseda, seda tõendavad jalajäljedki lumel. Aga hetkel on seda pääsu võimaldav värav lukus. Ja paistab ka päris ohtlik teekond olevat, nõlvad järsud ja lumi libe kindlasti.

Võtan suuna Austria poolele. Kunagi, kui kahe riigi vahel veel permanentne passikontroll eksisteeris, toimetati neid formaalsusi ka siin

Härmatisega kaetud kiviplaadid annavad aimu miinuskraadidest öisel ajal

Ka Austria poolelt toob siia üles köisraudtee, mis saab alguse külakesest nimega Obermoos

Ei tea, kas samuti ainult ühe posti abil, aga rohkemaid igatahes silma ei hakka

Rahvast siin palju pole. Kui sakslaste jaoks on tegemist kõrgeima mäega riigis, siis Austrias on sellest kõrgemaid mäetippe ilmselt sadu ja pole suurt põhjust siia tullagi. Paljud nendest kõrgetest mägedest on, või peaksid olema, kui pilved hajuksid, nähtavad ka siitsamast

Väliterrassil on piisavalt ruumi mõnele puidust skulptuurile

Austria skulptori Mario Gasseri “Sky Trooper”

Austria köisraudtee vapp, kui nii võib öelda. Selle tee pikkus on 3600 m ja kõrguste vahe 1725. Valmis ehitis 1991 aastal. Esimene selline rajatis aga sai siin valmis juba 1926 aastal

Hoones sees on mitmeid huvitavaid väljapanekuid ja ajalugu tutvustavaid stende, aga kahjuks on valdav enamus saksa keeles. Seega saab kiiresti edasi liikuda

Sellel pildil on mõlemad hooned peal ja ka kõik olulisem nendes sisalduv samuti

Selline asjalik lumepuhur leiaks paljudel talvedel koduski rakendust

Põhjapoolne terrass on kuhjaga lund täis ja pääs sinna on suletud

Kasutan võimalust käia inimtühjas ja kenasti puhtas tualetis. Kasutan seda võimalust kohe pikalt

Austria poolel on tõesti vaikus. Vagunike kurseerib isegi sagedamini kui Saksa poolel, iga 20 minuti tagant, aga nagu ekraan teada annab, on vabu kohti 80, mis minu teada tähendab reisijate puudumist. Ühe suuna reis kestab 7,2 minutit

Pileteid saab lisaks kassale ka automaadist soetada. Paistab tiba odavam, kui Saksa poolt siia saabuda. Reis nats lühem ka. Veel on siin muuseum, mida, kui juba siia sai tuldud, peab vaatama minema. Pilet maksab 5

Muuseumis on enamus teksti kokku võetavalt ka inglise keeles esitatud. Selle põhjal saab teada, et esimene mees siin mäe otsas oli aastal 1880 Reuttest pärit leitnant Josef Naus. Raske muidugi uskuda, et siinsamas kõrval aastatuhandeid toimetanud inimestest kellelegi ei pakkunud ennem huvi siia üles ronida. Ju siis lihtsalt varem keegi ei dokumenteerinud

Selliseid stende, põhiliselt just mäe ja sellega seotud ehitiste kohta on siin palju ja jutt üsna huvitav

Sellelt stendilt saab teada esimese köisraudtee ehitamise kohta, mis valmis 1926 aastaks 14 kuuga ja 400 töömehe jõul. Oma lugupidamist asja vastu näitas üles oma külaskäiguga isegi toonane Austria president, dr. Michael Arthur Josef Jakob Hainisch,

Selline aga on ilmselt ajalooline tõstuki kabiin

Selline peaks välja nägema kogu panoraam juhul, kui ilm oleks täiesti selge

Muuseumis on kaks kino moodi saali. See siin näitab parasjagu 3D loodusfilmi kohalikust ümbrusest

Sellelt kaardilt saab aimu, milliseid radu pidi oleks võimalik siia jalgsi ronida. Ükski neist ei paista kergete killast olema ja võin ainult rõõmus olla, et ei hakanud mõnda neist tallama.

Säilinud on esimesena siia roninud Josef Nausi päevaraamat, kus ta muu hulgas on kirja pannud ka selle mäkke ronimise sündmuse

Esimese mäkke ronimise 200-da aastapäevaga seoses on välja toodud üks maailmarekord. Kõlab see muidugi parasjagu jaburalt, aga sellised need rekordid juba on. Nimelt kuulub nüüd maailmarekord mägigiid Riccardo Miziole ja instagrammer Sarah Wingendorfile, kes koos tassisid siia 11,78 kilogrammi kaaluva pingi ja see tähendab raskeima mööblieseme mäetippu tassimist ja siin paigaldamist.

Hulk toredaid vanaaegseid kaadreid

Teinegi kinosaal, vaatajatest täiesti tühi

Avar ja suurepäraste vaadetega restoran. Samuti inimtühi. Eks hooaeg ole ilmselt juba otsakorral või siis tegelikult pole veel alanud. Kui lumi maha tuleb ja suusarajad valmis saavad, siis ilmselt on siin taas rahvast murdu

Paistab, et see laialt levinud traditsioon tabalukkudega pole siingi võõras.

Austriast taas Saksa poole mineja saab teavitatud, et siseneb Baieri Vabariiki. Saksamaa ongi föderatiivne riik, koosnedes 16 nn liidumaast. Baier on üks neist

Tagasivaade Austria poole ehitistele

Selle püramiidja katusega hoone kohta oli eelneval joonisel kirjutatud Max-Planck Institut. Ju seal mingi mõõtejaam asub

Mäetipu ilmajaam. Sooja näitab 1,7 kraadi

Ilmateenistus ise on varjunud sellise arhailisevõitu puitukse taha

Ilmajaama kõrval seinal on mälestustahvel saksa meteoroloogile ja mägironijale Josef Enzenspergerile, kes aastal 1900 talvitas 27-aastaselt esimese vaatlejana Zugspitze meteoroloogiajaamas. Tegu oli kõva kutiga, kes kahjuks juba kolm aastat hiljem Antarktika ekspeditsiooni käigus talvitumisel vitamiinipuudusesse suri

Kui ma nüüd ikka õigesti tõlgin, siis selle sildi kohaselt ehitas selle maja Adolf Wenz juba nii ammu kui1897 aastal

Vahepeal on udu tihenenud

Vaated on märkimisväärselt piiratud, isegi risti pole enam hästi märgata

Ka Saksa pool olevas hoones on mitmeid väljapanekuid, mis küll ühtset muuseumi ei moodusta.

Palju ruumi on pühendatud raudtee ehitamisele. Eks ta üks omamoodi ettevõtmine oli ja sellega ka tähelepanu ära teeninud.

Kuna tõus on väga järsk, siis traditsiooniline hõõrdejõud ei suudaks rongi rööbastel hoida ja kasutusel on süsteem, mille olemus on allpool oleval fotol väga lihtsasti ära visualiseeritud

Kogu ehitusprotsessist on palju fotomaterjali. Rasket käsitööd oli rohkesti, aga inimesed piltidel näevad rõõmsad.

Et laskumine on lubatud ka kombineeritult mägiraudteega, siis esimese sammuna saab veel laskuda köisraudteel. Aga sedakorda teises suunas, liustike poole. Jajah, minu jaoks ka üllatus, aga Saksamaal on veel täiesti ära sulamata tervelt neli liustikku. Laskumine toimub tihedas pilves ja pole eriti pikk.

Aga kohale jõudes ilm selgineb

Saabutakse sellisesse suurde puidust kompleksi

Infot ümbruse ja kohalike olude kohta jagatakse siin sellise kujuga teadetetahvlitel. See esimene siin annabki ülevaate ülejäänud analoogsetest objektidest lühikesel ringrajal liustiku külastamiseks

Esimene objekt, kuhu poole liikuda, on künkal asuv väike kirik. Tagasivaade kompleksile, kuhu tuli köisraudtee ja kuskohast väljub rong mäejalamile.

Üle oru vastasnõlval paistab endine hotell, 20. jaanuaril 1931 avatud Schneefernerhaus, mida praegu kasutatakse keskkonnauuringute jaamana.

Sellel stendil seletatakse lihtsat tõsiasja, et kui rohkem liustikujääd sulab kui juurde tekib, siis liustik kahaneb ja just sellised protsessid siin parasjagu käimas ongi

Siin on Saksamaa kõrgeimal asuv palvemaja Mariä Heimsuchung

Tegemist ei ole mingi vana kirikukesega. 1980.aastal, Zugspitzbahni 50. aastapäeval, pandi nurgakivi ja inauguratsioon toimus 11. oktoobril 1981 Cardinal Joseph Ratzingeri poolt, kes oli tollane Müncheni ja Freisingi peapiiskop.

15. mai 1965 aasta laviini ohvrite mälestustahvel kiriku seinal

Ukse on lahti ja saab ka pilgu sisse heita

Paar seinamaali on ka . Sellel on kujutatud Jeesuse ristimine Johannese poolt

Kiriku seinal on selle lühiajalugu kokku võetud. Enam-vähem nii võiks see eesti keeli kõlada:

Saksamaa kõrgeima mäe Zugspitze kabel Zugspitzplattil
“Mariä Heimsuchung”
loodi Püha Jumalaema auks, kõigi mäesõprade rõõmuks ja kõigi õnnetustesse sattunud ja hukkunud mägironijate mälestuseks.
Kabeli ehitaja ja annetaja on Fritz ja Maria Kittsteiner Garmisch-Partenkirchenist.
Kabel annetati Maria Himmelfahrt Partenkircheni koguduse kiriku sihtasutusele
aastal1981

Sellel maalil aga on kujutatud Jeesuse surm ja ülestõusmine

Pilt pühitsemise 25.aastapäevast. Pühitsejast sai hilisem Paavst Benedictus XVI

Altar

Veel ka pilt hoone tagaküljest.

See stend räägib globaalsest soojenemisest. Teeb seda päris ilmsekalt, graafiku kujul. Sellel on keskmine temperatuur alates aastast 1901 kuni tänapäevani ja nagu näha, siis tõepoolest, tõus on märgatav. Kogu maakera keskmine temperatuur on vahemikus 1980-2021 tõusnud 1,1 kraadi.

Võtan vaevaks natukene kirikust edasi liikuda. Vaatamata kohati paksule lumekattele, millest jalg aeg-ajalt läbi kipub vajuma. Et jalas on madalad matkajalatsid, pääseb osa lund ka jalgu märjaks tegema

Paremat kätt jääbki siinne nö. vaatamisväärsus. Nördlicher Schneeferner Glacier

19. sajandilkattis suur liustik Plattachferner peaaegu kogu Zugspitzplatti Jubiläumsgrat arête ja Plattspitzeni tippude vahel . Selle pindala oli ligikaudu 300 hektarit. Umbes 1860. aastast kuni 1950. aastateni kaotas liustik igal aastal ca 23 000 ruutmeetrit pindalast ja selle perioodi lõpuks oli see kahanenud umbes 60 hektarini. Taandumise käigus jagunes liustik 19. sajandi lõpupoole põhja- ja lõunaosaks. Hiljem murdus põhjaosast lahti nn ida- ehk väike Schneeferner Zugspitze tipu all ja on sellest ajast peale täielikult kadunud. Siinsel pildil aga peaks olemagi see põhjaosa, kuigi lume alt pole seda eriti märgata.

Mingil arusaamatul eesmärgil on kokku kogutud suurem kogus lund ja niiviisi valge presendi alla talletatud.

Ka see võiks osa sellest liustikust olla. Tänaseks päevaks on Saksamaale alles jäänud ainult neli liustikku. Siin kuskil on peale eelpool mainitu veel Höllentalferneri-nimeline. Kliimamuutuste tõttu kaovad aga need kõik lähimate aastakümnete jooksul. Nördliche Schneefermer peaks lõplikult ajalukku minema aga juba umbes aasta 2030 paiku.

Seega viimane aeg teha selline ajalooline ülesvõte

Käib juba agar teede tegemine ja ilmselt talispordi hooajaks ette valmistumine

Mingi arusaamatuks jääv vidin

Graafik, mis näitab summaarset aastast maha sadanud lumekihi paksust. “Parimatel” aastatel küünib see üle 25 (!) meetri.

Et sellise hulga lumega kuidagi toime tulla, on siin ka vastav tehnika

PistenBully 600 Polar on Cumminsi 11,8 liitrise ja 512 hobujõuga lumesahk. Ilmselt parim võimalik tehnika selliste olude jaoks

Võtan suuna tagasi

Veel üks vaade kogu hoonetekompleksile

Mitmesuguse varustuse rendihinnad

Kena palkhoone, mis hetkel alakasutatud

Teinegi, vähe kaasaegsema ilmega kohvik

Sellise mitmekülgse menüüga

Natuke puukunsti

Kohustuslik suveniiripood. Üsna põneva valikuga. Kahjuks lendan ilma pagasita ja sellist põnevust endaga kaasa võtta ei saa

Rong alla väljub, nagu tabloolt näha, iga tunni aja tagant, viimane aga 16.30

Selline see peatus siin on

Kohe on ka rong platsis

Rahvast palju ei ole ja saab üsna privaatselt alla sõita

Suurema osa distantsist mäe ülaosas kulgeb tunnelis

Enne mäejalamile jõudmist on vahepeal veel üks peatus. Ja pärast saab veel edasigi sõita, kuni Garmisch-Partenkirchenisse välja.

Olen üsna kahevahel, kas Eibsee peatuses väljuda või sõita edasi. Lõpuks otsustan siiski väljumise kasuks. Muidu täpselt ei tea, kui pikk maa autoni kõndida oleks vaja.

Selline see peatus ja platform siin välja näeb

Veel üks vaade köisraudtee jaamale

Et on alles keskpäev ja ilm on suurepärane, siis pole mõtet seda väärtuslikku momenti kuhugi kaugemale sõitmisega raiskama hakata ja otsustan siinsamas ümbruses natuke ringi vaadata

Selleks sobib ideaalselt jalutuskäik ümber Eibsee järve

Järve nimi tähendab tõlkes jugapuu järve. Asub see 973 meetrit üle merepinna ja pindala on 177,4 hektarit

Selline on see rada, mis ümber järve viib.

Vahest kipun sakslaste tänapäevases täpsuses kahtlema, aga kui nüüd vaadata neid prügikaste ja nende paigutuse piinlikku täpsust ja korrapära, siis saan aru, et kõik veel kadunud pole.

Et tegu pole juhusega vaid seaduspäraga, saab selgeks järgmises “jäätmejaamas”, kus kõik samamoodi “in ordnung”

Vesi järves on ääretult selge ja läbipaistev. Põhi kenasti näha, kui just taeva peegeldus ei sega. Kuigi järves peaks elama peale muude kalade ka haug, jõeforell, vikerforell, siig, karpkala, linask, siis silma neid ei hakka

Valdavalt kulgebki rada üsna veepiiri lähedal

Väike Frillensee järv Eibsee kagukalda lähedal

Huvitav on veel mainida, et kogu järv on eraomand. Siia, Frillensee vastu, järve kagunurka umbes 90 meetri kaugusele kaldast jääb järve sügavaim koht, 34,5m.

Edelarannikul eemaldub rada natuke kaldast ja kulgeb vahepeal natuke kõrgemal mäenõlval

Mingisugusele sõjaväelasele lähema selgituseta mälestusrist.

Üsna kaugeimas otsas saab heita pilgu üle järve raja alguspunktile

Ilm on fantastiline ja vaated väga lummavad

See sunnib sarnast motiivi igal võimalusel uuesti jäädvustama

Järve põhjakaldal kulgeb rada taas üsna vee lähedal, aga siiski kõrgemal kaldapealsel. Inimesi kena sügisilma nautimas on üksjagu.

Järves on kaheksa saart. Siin on mõned neist näha

Veel üks pisikene eraldiseisev järveke : Steingringpriel

Selle vastas aga sügav ja kitsas järvelaht

Kui jalad tahavad puhkust, siis on rajal ka mõned istepingid

Paistab, et samuti pühendustega, justnagu neid Eestiski näha võib.

Järjekordne väikejärv, Drachenseelein. Õigupoolest nagu paras lomp.

Selle vastas aga taas tohutu kena vaade Eibseele ja mägedele taustal.

Hakkan lähenema vaikselt alguspunktile.

Eibsee järv on tegelikult jagunenud kaheks osaks. Suur, 172 ha põhiosa ehk Weitsee ja järve kirdenurk Untersee. 4,8 hektari suuruse pindala ja 26 meetri sügavusega eraldub see peaaegu täielikult järve põhiosast 50 meetri laiuse ja vaid 0,5 meetri sügavusega kitsa kohaga

Kahte järveosa eraldab sild

Vaade silla juurest suuremale järveosale

ja vastaspoolde, Untersee’le

Kohalikke hakkab üsna harva silma, aga see lühikestes nahkpükstes tegelane seda kindlasti on. Eespool jalutab üks samuti ilmselt kohalik tüüp, kelle missiooniks paistab olevat prügi korjamine. Noppis too viimase kui raasu mitte loodusesse kuuluva üles ja tassib endaga kaasa.

Ring järvele saab peale ja jalutuskäigule tuleb lisagi auto juurde minekuga. Edasi liigun läbi Austria Šveitsi poole, et õhtuks Zürichisse jõuda. Aga ka sellel teekonnal saab mõndagi huvitavat näha. Õige varsti viib tee Austriasse. Kenal vaiksel mägedevahelisel maanteel tegeleb politsei kiiruse mõõtmisega. Õnneks olen korralik.

Varsti jääb vasakut kätt teeserva Austria poolne võimalus Zugspitze mäega tutvuma minna

Siinne piirkond on väga populaarne turismisihtkoht aasta ringi. Zugspitz Arena hõlmab seitset väikest, kaunist linna Zugspitze Austria poolel Tirooli Ausserfernis: Ehrwald, Lermoos, Berwang, Biberwier, Bichlbach, Heiterwang am See ja Namlos

Mulle aga esialgu piisab ja pikemalt enam ei peatu

Küll aga peatun ajalooliste kindluste kompleksi juures Reutte alevi lähedal

Lisaks erinevatest ajastutest pärit kindlustele on siin ka üks kaasaegne väga kuulus objekt – üle oru kulgev Highline179, 2014 valminud maailma pikim rippsild.

Kui juba peatus sai ette võetud, siis otsustan koha põhjalikult läbi vaadata

Sissepääs on läbi avause päris tõsise paksusega müürides

Rippsild otse alt vaates. Päris kõhedust tekitav.

Paik on kohandatud suuremate turistivoogude jaoks. Rahvast on küll ka praegu, aga ilmselt pole praegu tipphooaeg. Õnneks.

Kabel kindluse hoovil

Selgitav stend, mis räägib, mis räägib 15-19 sajandil toimunud Tirooli soolaärist. Igal aastal veeti 5000-8000 tonni sooli Hall’st Tiroolis läbi Lindau Šveitsi juustu tootmiseks ja karjakasvatajatele. Kustkaudu täpselt kaupa veeti, saab aimu kaardilt

Selleks, et tänapäeva laisal inimesel ikka oleks võimalik ka mäe otsa ehitatud kindluste juures ära käia, on siia ehitatud üsna omapärase ilmega raudtee

Nõlvad on järsud ja see teebki nende vagunite välisilme selliseks kentsakaks.

Nimelt reguleeruvad nad tee kaldenurga järgi, säilitades reisijateruumi horisontaalsuse

Esimene raudteetõstuk viib poole mäe peale, kus asub Ehrenbergi kindlus või loss või õigemini see, mis sellest järel on

Nagu aastaarv sissepääsu kohal teada annab, on see valminud aastal 1733. Sellele kohale hakati aga kindlustusi ehitama juba 13 sajandil, seega on siin ajalugu rohkem kui rubla eest. Lossiansamblit peeti kunagi vallutamatuks ning see oli tähtsaim tollijaam põhja- ja lõunapoolsete kaubateede vahel.

Mälestusrist nii ellujäänutele kui ka kõigile Esimeses maailmasõjas Reutte linnast osavõtjatele ja ohvritele

Lossi juurest tagasivaade sissepääsule ja ka veel kõrgemale tõusvale raudteele, mis viib tipus asuva Schlosskopfi kindluse varemete juurde

Samuti saab lossist ülevaate rippsillast, mis jääb ainult natuke madalamale

Kas lossivaremetes on plaanis mingid etendused või ongi nad selliste minu arvates täiesti sobimatute dekoratsioonidega “ehitud”, päris täpselt aru ei saa. Silt vasakul annab teada, et varemete vahele minek on rangelt omal riisikol. Parempoolsel tahvlil on kirjas selle sissepääsu ehitamise aeg 1629-1632

Siit edasi tuleb juba lossi algusaegadest 1290 aasta paiku ehitatud sisemine värav

Lossi müüridelt saab hea vaate alla orgu. Otse põhjasuunda jääb Reutte asula

Püssirohuait, ehitatud aastatel 1607-1609

Püssirohu asemel on aidas mingid imelikud teravat paljakut meenutavad seened. Saa nüüd sotti, mille jaoks

Samad “seened” kasvavad ka välismüüridel

Ka see kuulus rippsild tuleb üle vaadata. Üks kindlus jääb veel teisele poole orgu.

Silla info ütleb, et kuni 1000 inimest kandev sild on 406 m pikk, paikneb 113 m kõrgusel ja kaalub 70 tonni.

Trosside läbimõõt on 60 mm.

Vaade sillalt lossi varemetele

ja autoparklale selle jalamil. Üks paremas reas on minu oma.

Vaade lõunasuunda, maanteele 179, mida mööda siia sõidetud saigi.

Samuti on siit hea ülevaade nendele kahele raudteelõigule, mis nii mugavalt inimesi mäkke veavad. Kunagi on need kaks kindlustust ilmselt kivi haaval käsitsi üles veetud

Ei saa öelda, et üldse kõhe ei oleks niimoodi alla vaadata

Veel üks vaade sillalt põhja suunas.

Silla juurest mitte kaugele jäävad Fort Claudia varemed

Siit ülevalt alla vaadates tundub see rippsild kaunis tilluke

Õhtuks olen Zürichis. Kuna siin riigis palju ringi sõita plaanis ei ole, siis ei hakka raha ja aega kulutama kiirteel sõitmiseks vajaliku maksu tasumisega. Selle asemel lasen googlel ennast mööda tasuta teid juhatada. Šveitsi sisenen Diessenhofeni kaudu. Kohe, kui piirijõest Reinist üle saab, võtab vastu piirivalvur, või on see siis toll, saagi aru. Igatahes vaatab dokumente, vaatab pagasnikut, küsib mõne küsimuse ja siis laseb edasi sõita.

Järgmisel päeval hakkan Zürichist sättima. Kodupoole liikumisel on natuke keeruline otsustada, millist marsruuti pidi täpselt liikuda. Vaja oleks minna Rootsi, seal on töised küsimused ees ootamas, aga neid ei taha rootslased kuidagi nädalavahetusel arutada. Nii pikalt, st. esmaspäevani jälle ei tahaks hetkel aega kulutada. Siiski plaanin ette võtta alates mullusest Tansaania reisist pikalt meeles mõlkunud Helgolandi saare külastuse. Sõita saab sinna laevade ja praamidega kas juba nii kaugelt kui Hamburgist või siis Elbe suudmelahe äärde jäävast Cuxhavenist. Esimesest alates võtaks sõit ilmselt rohkem aega ja oleks ka kulukam, seega sihin seda viimast.

Olles juba pikalt sõitnud, otsustan, enne veel, kui päris pimedaks läheb, teha ühe pikema peatuse. Selleks kohaks juhtub olema linn nimega Fulda. Pole enne sellisest kohast ausalt öelda kuulnudki. Aga õnnestub auto kuhugi kesklinna lähedale Kauflandi supermarketi kõrvale ära parkida ja otsustan vaadata, mis kohaga õieti tegu on.

Nagu selgub, on Fuldat esmamainitud 1114. aastal. Linnaõigused sai 1208. aastal. Samas aga juba 744. aastal hakkas benediktiini munk Sturmius selles kohas rajama kloostrit. Tänasel päeval elab linnas ca 70 000 elanikku.

Üks kaugelt juba silma torkav ehitis on Fulda maamärgiks olev katoliku kirik Hoher Dom zu Fulda ehk Püha Salvatori katedraal

See on Fulda barokkpiirkonna keskus. Prints abt Adalbert von Schleifrase juhtimisel ehitas selle Johann Dientzenhofer aastatel 1704–1712 ja pühitses 15. augustil 1712 Christus Salvatori patrooniks. Meie kandis anti see aeg usinasti Põhjasõjaga minna. Katedraal oli algselt Fulda kloostri kloostrikirik ja sai 1752. aastal piiskopkonna katedraaliks.

Tegemist on hirmus tähtsa ehitisega, kasvõi juba selle pärast, kes siia maetud on. Kõige kuulsam on muidugi Püha Bonifatius , sakslaste apostel ja Fulda kloostri rajaja, kes on maetud katedraali krüpti. Tema hauda külastavad paljud palverändurid, eriti Bonifatiuse palverännakul.

Katedraali on maetud ka tema õpilane Saint Sturmius, kes rajas Fulda kloostri ja kellest sai selle esimene abt. Samuti on katedraali maetud kuningas Conrad I ja Hesseni Landgravine Anna ning paljud Fulda printsi abtid, printspiiskopid ja piiskopid (sealhulgas peapiiskop Johannes Dyba ).

Kohe katedraali kõrvale jääb juba hoopis vanem ehitis – Michaelskirche ehk Püha Miikaeli kirik, mis ehitati aastatel 820–822 abt Eigili tellimusel. Oma vanuse ja arhitektuuriliste iseärasuste tõttu olla see üks tähtsamaid keskaegseid sakraalehitisi Saksamaal.

Tundmata iseloomuga sammas kirikute kõrval teeservas

Paulustor- aastatel 1709-1711 Johann Dientzenhoferi plaanide järgi ehitatud värav, mis algselt eraldas linna kloostripiirkonnast

Värav on oma nime saanud apostel Pauluse järgi , kelle kuju seisab keskel portaali kohal, külgedel kaks linnapühakut Simpliciuse ja Faustinuse . Paremal on oda, kilbi ja ristiga varustatud püha Simpliciuse kuju, vasakul pool on kujutatud ka püha Faustinust oda, kilbiga liiliaga ja pooliku kotkaga

Vanu ja väärikaid hooneid on siin palju. Siin majas on 1939 a siinsamas linnas sündinud kunstniku Franz Erhard Waltheri muuseum

Saksamaa ajalugu on pidevalt põimunud sõdadega ja seetõttu on ka vastavaid mälestusmärke, saksa keeles “kriegerdenkmal” palju

Selles siin olevad aastaarvud 1914-1918 räägivad I ilmasõjast

Kahjuks olen ma liiga ebapädev tekste tõlgendama

Asub see mälestusmärk pargis nimega Hundeshagen Park

Ja nagu näha, pole see nimi niisama vaid tuleneb Saksamaa metsanduse rajaja Johann Christian Hundeshageni (1783 –1834) nimest ja tema auks

Rahvast on vähe liikvel ja ka kiikumas pole kedagi. Iseenesest hea kõrge kiik.

Et linnas sündmusi jagub, sellest saab aimu kui vaadata järgmist plakatit

Liigun edasi taamal mäe otsas paistva kloostri poole. Siia paistab jäävat elitaarne elamurajoon

Majad on vanad ja väärikad

Frauenbergile ( nii nimetatakse seda mäge siin, tõlkes võiks siis Naistemägi olla?) 1651. aastal 1348. ja 1350. aasta katku 300. aastapäeva mälestuseks püstitatud Katkusammas. Väidetavalt on see ehitatud kohta, kus viimane Fulda elanik katku suri.

Kohe siitsamast algab ka kloostri territoorium

Vaade tagasi tuldud teele

Piki müüri kulgeb tee tõusvas joones

Müüri ilmestavad erinevad gravüürid

Kloostri juurest avaneb suurepärane vaade lõuna suunda. Paremal on näha katedraali.

Frauenbergi klooster ( ladina keeles Conventus Beatae Mariae Virginis in monte Fuldensis ehk Püha Neitsi Maarja klooster Fulda mäel’) on asutatud juba nii ammu kui 9 sajandi algul

Selle pika ajaloo jooksul on siia lisandunud igasugu suuremaid..

ja väiksemaid detaile

Välisuks on lahti, aga kaugemale ei tihka minna

Kogu kloostri pikk ajalugu lühidalt kokku võetuna:

Pärast 1757. aasta tulekahju ehitasid frantsiskaanid kiriku ja kloostri uuesti üles, kasutades vanu säilinud materjale (pühitseti sisse 1763).
802–807 Abt Ratgari poolt Püha Maarja kiriku ehitamine, mille eest hoolitsesid ilmalikud preestrid.
Benediktiini klooster 11. sajandi keskpaigast kuni reformatsioonini. 1525 aasta häving talurahvasõjas. 1570-1616 ümberehitus.
Frantsiskaanid on Frauenbergis elanud ja töötanud alates 1623. aastast.

Kui juhtumisi satud saksa keelt oskama, siis siin on ka väheke pikemalt kirjutatud

See uhke hoone on tegelikult kirik, kloostrihooned jäävad paremat kätt

Päris kloostriaeda sisse ei saa, seega hakkan välisringi peale tegema

Satun ühele kentsakale lambakarjusele peale

Igasugu suuremaid ja vähemaid riste siin jagub

Siin saab veel loojanguvalguses kiriku tagakülge vaadata

Kiriku kõrvale jääb kõrge müüriga ümbritsetud ja kenasti hoolitsetud kloostriaed

Nagu silt teada annab, on õigel ajal tulijatel võimalik ka müüri teisele poole sattuda. Minul aga enam mitte.

Nagu sildilt lugeda saab, jäävad siia veel külalistemaja, konverentsisaal ja rätsepatöökoda

Temaatilise vitraažiga aken

Kloostri lõunaküljele jääb kohvik. Menüüs on lisaks standardsele guljašš-supile veel ka mitmed asukohta rõhutavad tootenimetused

Kohviku ees on terrass, millest saab lõuna suunale päikeseloojangu vaateid

Vaade kogu poole

Siin veel pilk rohkem edelasse

Kõik toimub ristiga mehe valvsa silma all.

Järgimist vääriv raketis. Nagu menüüs kirjas oli, siis osasid toitusid valmistatakse elaval tulel.

Et päike on loojunud, siis pimeneb kiiresti ja kiirustan edasi, mis tegelikult tähendab siiski tagasi. Aga võtan natuke teise trajektoori, rohkem ida poolt ja suundun arvatava kesklinna poole läbi lossipargi. Vähemalt nii seda kutsutakse, lossi ennast silma ei hakka.

Möödun ehitusobjektist, silt piirdeaial räägib selget keelt, kes kõik töid läbi viivad.

Selline uhke hoone lossipargi kõrval osutub üliõpilaste ühiselamuks. Millegipärast tuleb Tartu meelde.

Aga vanu ja väärikaid hooneid on siin üksjagu. Sturmiusstraße ristumine Heinrichstraßega

Mõne sammu kaugusele jääb 1896 aastal avatud Fulda Evangeelne protestantlik kirik

Kirik sai Teise maailmasõja ajal tõsiselt kannatada, eriti kantselei hävis 11. septembril 1944 toimunud pommirünnakus. Pärast sõja lõppu alustati ülesehitustöödega ja kirik pühitseti uuesti sisse 25. septembril 1949. aastal.

2002. aastal kujundas Kasseli maastikuarhitekt Tobias Mann kiriku välisilme ümber, mis lõi kiriku tihedamalt linnapilti.

2004. aastal renoveeriti täielikult Kristuse kiriku sisemus Hünfeldi arhitekt Werner Krameri juhtimisel. Löövi algne olemus taastati ja koori tasane lagi värviti “taevasiniseks”.

Kohe kiriku kõrval kasvavad palmid lubavad oletada, et talved on siinmail suhteliselt pehmed.

Lossiteatri hoone

Üle tee jääb Saksamaa vanim säilinud romaani stiilis linnavärav, ehitatud umbes 1150. See on osa endistest linnakindlustustest.

Vastav selgitustekst ka kenasti olemas

Värava taha aga jääb bussijaam,

mis külgneb 18. sajandist pärit linnapaleega Palais Altenstein

See on nime saanud selle ehitaja, Fulda salanõuniku ja kohtumarssali Christian Adam Ludwig Freiherr Stein zu Altensteini järgi

Selle taha aga jääb veel üks klooster koos kirikuhoonega: Klosterkirche St. Maria

Nagu ikka vanade linnade keskustes, on ka siin kirikute kontsentratsioon kõrge. 1771 – 1785 ehitatud Fulda Püha Blasiuse katoliku koguduse kirik on kohe siinsamas.

See on koduks linnasisesele Püha Simpliciuse, Faustinuse ja Beatrixi kogudusele, mis asutati 2015. aastal.

Põhjapoolne on kellatorn. Lõunatornis, mis pärineb barokiajast, asub Fulda linna endise tornivahi korter, mis oli kasutusel kuni tema surmani 1822. aastal ja kuhu pääseb mööda 162 trepiastet. Mõlemal tornil on ruudukujuline platvorm koos kõnnitee ja kahe laternaga ning need on 53,60 m kõrged. Praegu sinna ilmselgelt ei pääse.

Vahest mõtlen isegi, et miks ma neile kirikutele nii palju tähelepanu pööran. Asi on selles, et mulle avaldab suurt mõju sajandite tagune ehituskultuur, kus ilma elektritööriistade, kraanade, laserite ja kõige muu sääraseta saadi valmis nii võimsad ehitised. Valdav enamik tänapäevaseid hooneid seevastu küll muljet ei avalda ja pilti tegema ei kutsu. Loomulikult on peale kirikute veel ka teisi vanu ja tähelepanuväärseid maju. Nagu näiteks see Vana Raekoda siin.

Hoone aastast 1531. Kui palju täna ehitatud hoonetest sellise vanuseni elab?

Unterm Heilig Kreuz ehk Püha Risti all – keskaegse Fulda keskväljak

Aeg on hakata lõpuks auto poole tagasi liikuma

Teen veel enne auto juurde jõudmist kiire käigu linnaga sama nime kandva jõe juurde. Jõgi, mis eriti muljetavaldav ei ole, on siiski oma 218 km pikkusega riigis 24. kohal ja Hesseni liidumaal pikim.

Kuna auto olin parkinud kaubanduskeskuse parklasse, kui ainumasse silma jäänud kohta, kus paar tundi tasuta parkida sai, siis käin ka poes. Suurt miskit ei osta, aga järjekorras tuleb ikka seista. Selle käigus saan jutule ühe kohaliku prouaga, kelle käest uurin, et kuskohas need sakslased veel olla võiks. Sest kogu poe peale tundus ta ainukene selle rahva esindaja olevat ja ega linna peal ka naljalt saksa keelt kõrvu ei kostnud. Ta ei saanud vist mu naljaüritusest päris õigesti aru, aga sellegi poolest nõustus minuga, et sisse sõitnuid on juba liiga palju. Siin minu ostukorv.

Edasi liigun juba Bremeni poole, et ööbimiskoht leida ja hommikul vara Cuxhavenis triklis olla.

Neljapäev, 24 oktoober

Jõuan Cuxhavenisse, ca 50 000 elanikuga sadamalinna Elbe jõe suudmes natuke peale kaheksat. Millega siin muu hulgas toimetatakse, annab aimu päris vänge kalahais. Vaatamata väga tihedale udule, leian üles koha, kust peaksid väljuma laevad muu hulgas ka Helgolandile. Samuti tuvastan piletimüügi kioski, aga selles toimetav mees annab teada, et äri saab ajada alles kella üheksast.

Parkimine, nagu ikka, on siin tasuline. Õnneks on siin mitu parklat, kus 10 euro eest saab terve päeva autot hoida. Ühte sellisesse panen masina ära ja vaatan natuke ringi, enne kui saab piletit ostma hakata. Üks linna maamärkidest on kohe siinsamas kõrval. Hamburgi tuletorn

Selle ehitas aastatel 1802–1804 Hamburgi vaba- ja hansalinn , millele see piirkond siis kuulus. Tuletornina töötas ehitis aastani 2001. Seejärel aga müüdi erakätesse ja on mitu korda omanikku vahetanud, olles vahepeal ka e-bays müügil olnud. Viimane omanikuvahetus olla olnud mullu ja nüüd pidavat siin külaliskorterid olema. Päris põnev.

Sissepääsu juures olevat liivakiviportaali kaunistab Hamburgi vapp , mille all on kiri: „Nautis signum / sibi monumentum erexit / respublica hamburgensis / Ao MDCCCIII“ – Hamburgi osariik 1803. aastal

Saksakeelne põhjalik tutvustus ka kenasti presenteeritud.

Sadamahoones on mõned suveniiripoed ja kohvik, maja ees aga selline pronksskulptuur “Mädchen im Wind” (Tüdruk tuules) (1968), autor Franz Rotter (1910-1989).

Kella üheksast saab piletid kätte

Aega laeva väljumiseni on veel vähemasti kaks tundi. Seda on loodetavasti piisavalt selleks, et ära käia Elbe suudmesse jääva Kugelbake tuletorni juures ja ühtlasi ka Alam – Saksi liidumaa põhjapoolseimas punktis. Hakkan piki kaldapealset astuma.

Linna seotust mere ja laevandusega tuletavad meelde arvukad erinevad eksponeeritud ankrud. Mõningad võtan ka pildi peale

Kalda kaitseks on ehitatud selline massiivne vall, mida mööda saab kõndida.

Uhket kinnisvara piki kaldaala jagub ohtralt.

Siin paistab veel üks laevafirma olevat, Reederei Cassen Eils, mis neid kahte kohalikku laevaliini, Helgolandi ja Neuwerki teenindavad. Vähemalt nii annab teada kiri majal. Minu pilet on kiirlaevale, aga peale selle käivad veel ka muud laevad.

Praegu aga paistab sadamaala suurematest alustest tühi olevat

Kuskil sealt udust peaks varsti see tuletorn välja ilmuma

Et Elbe suubub Põhjamerre, mis on Atlandi avaookeani osa, siis on siin ka arvestatavad tõusud ja mõõnad – kuni kolm meetrit. Sellest veetaseme kõikumisest jäänud jälgi on ka alloleval pildil näha

Parajasti paistab mõõn olevat ja paljastub liivane jõepõhi

Päeva arenedes ja päikese tõustes ilm selgineb

Ja paistabki eesmärk läbi hajuva hommikuudu

Nagu kiri väidab, moodustab kaldaala rahvuspargi.

Täpsemat infot saab sildilt, mis tervitab UNESCO maailma looduspärandi nimekirja kuuluvasse Alam-Saksi Watten Sea rahvusparki tulijat ja palub hoida koerad kinni ja püsida radadel

Tegelikult on kaitstav ala tohutu suur, ulatudes läbi kolme riigi. Hollandist piki Saksamaa rannikut Taani välja

Siin see umbes 30 meetri kõrgune ja puidust ehitatud Kugelbake on. Cuxhaveni peamine maamärk, mida aastast 1913 on kujutatud linna vapil. Sellel kohal olla meremehi juhendanud suured puitkonstruktsioonid seisnud juba üle 300 aasta.

2001 aastal andis meie mõistes Veeteede Amet Kugelbake’i üle föderaalsele ajaloolise kinnisvara agentuurile, kuna majakas oli kaotanud oma merendusliku tähtsuse. Ajaloolise vaatamisväärsuse säilitamiseks loodi sihtasutus, mis aastast 2002 kuulub Cuxhaveni linnale

Saksa keelt mõistvad huvilised saavad kindlasti siit veel midagi põnevat lugeda

Siinkohal on Elbe suudmeala umbes 18 km lai. Geograafilises mõttes lõpeb siin Elbe jõgi ja algab Põhjameri. Vool paistab väga tugev. Kahtlustan mõõna mõju.

Laevu aga saalib ühtlaste vahedega järjepanu

Aeg aga pikalt imetleda ja arutleda ei luba, hakkan tagasi liikuma.

Sellel ülevaatlikul pildil on täpsemal vaatlemisel kenasti näha see jõkke sisenevate laevade karavan.

Siinsamas neeme nuka peal on endine mereväe kindlus Fort Kugelbake

Kindlus ehitati aastatel 1869–1879

Tänaseks on see viimane säilinud mereväe suurtükiväe kindlus Saksamaa Põhjamere rannikul .

Müüri tagant paistavad mõned suurtükid, või mis see õige nimi just oleks sellistele relvadele

Kindlust saab soovi korral ka külastada, ainult planeerimine peab olema parem kui mul praegu

Üks sissepääsudest paistab siin, mere pool küljes samuti olevat. Hetkel küll kinni. Põhisissepääs kindlasti jääb linna poole.

Tutvustava infoga stend, eks ikka ainult saksakeelne.

Viimane müürinurk tagasiteel linna poole

7. juulil 1956 avati siin prof Jonathan Zennecki mälestuskivi. Zenneck oli saksa füüsik ja insener, keda peeti traadita telegraafi ja raadio pioneeriks. Samuti oli ta ionosfääri uurija ja aitas leiutada katoodkiiretoru.

Mälestuskivi tuli aga tammide tõstetööde raames eemaldada ja pärast lühikest hoiuperioodi püstitati see 1987. aastal uuesti vallamaja hoovi. Kuid kui see oli tagasi siin, oma algses kohas, selgus, et see on vaevu loetav. Cuxhaveni mereloots Gerold Müller ei olnud aga valmis selle olukorraga leppima. Ta oli Zennecki austaja ja soovis, et tema tööd ja elu ei unustataks. Nii otsustaski ta lasta teha oma kuludega uue mälestuskivi. Sel ajal, kui Cuxhaveni linn vundamenti uuendas, sai need tööd teha kiviraidur Heinz von Minden. Uus mälestuskivi, mis näha alloleval pildil, avati 15. detsembril 1992

Kui siit otse merele vaadata, siis ilma selginedes peaks ilmselt olema Neuwerki saar näha. Peaks see umbes 10 km rannikust jääma ja kui ma ikka õigesti olen aru saanud, siis mõõna ja ilmselt ka hea õnne korral võiks sinna jalgsigi minna.

Neeme tipust lääne suunas jätkub liivarand. Samuti saaks ilmselt veel pikalt piki kaitsevallile ehitatud teed mööda jalutada, aga mina pean juba laevale kiirustama hakkama.

Kui siia tulin rohkem päris kalda ääres olevat teed mööda, siis tagasi liigun alguses kaitsetammi harjale rajatud teed mööda.

Kui algab Cuxhaven, siis jõuan mõne pilgu ka kõrvaltänavatele heita

Palju on vanu ja suurepärase arhitektuuriga maju. Taamal paistab Püha Peetruse kirik, garnisoni kirik aastast 1911. Oma praegust nime kannab alates 1950. aastast. 1993 aastal rajati kiriku juurde veel mereteenistuste mälestuskabel õnnetustes hukkunud meremeestele, 2002. aastal järgnes Saksamaa mereväe langenud sõdurite mälestusmärk.

Esimene majarida mere ääres on eriti luksuslike hoonete päralt. Kuigi rajatud kaitsetamm varjab esimeste korruste merevaate tänapäeval täielikult.

Kui eelmine kirik oli protestantlik, siis üsna ligi sellele jääb ka Jeesuse Südame Roomakatoliku kirik, Hildesheimi piiskopkonna põhjapoolseim kirik. Aastatel 1899–1900 ehitati see garnisoni kirikuks, mis sai nime peaingel Miikaeli järgi . See oli esimene katoliku kirik Cuxhavenis pärast reformatsiooni . Vundamendikivi pandi 4. juulil 1899 ja kiriku pühitses välipraost Johannes Maria Assmann 18. novembril 1900 . 1919. aastal saadeti garnison laiali ja kirik läks tsiviilkihelkonnale.

Vana punaste telliste arhitektuur ei lase mitte pildistamata olla.

Selliseid toretsevaid vanu maju jagub siin teisigi

Taas satuvad erinevad vanade ankrute väljapanekud silma alla

Lisaks ankrutele on linnaruumis muudki merendusega seotud inventari välja pandud.

Hoiatus parklamärgil, et tegu ei ole tormilaine kindla parklakohaga. Loodetavasti mingit sedalaadi ohtu tulemas ei ole, sest siia ma parkisin!

Meilgi tuttava DFDS laevafirma kohalik kontor

Järjekordne, seni nähtutest suurim, ankur sellesamuse kontorihoone kõrval.

Sadam siin paistab päris suuri aluseid teenindavat. Selle 229 m pika kaubalaeva süvis on suisa 13,7 m!

Üks kena selge ilma pilt eelnevalt juba käsitletud tuletornist.

Lähemat ja kaugemat ümbruskonda kajastav kaart

Helgolandile suunduva samanimelise laeva tegemisi kajastav info

See osalt ümmargune hoone paistab samuti olevat laevafirma Reederei Cassen Eils valduses. Lisaks Helgolandile liinireiside tegemisele viiakse inimesi ka Newarki saarele ja tehakse ümbruskonnas paadireise.

Siinsamas kõrval on Miinipildujate mälestusmärk. See Hamburgi miinijahtijate ühingu rajatud mälestussammas avati 9. juunil 1935 (piinapäeval) miinijahtijate koosoleku puhul. Mälestusmärgi kujundas Cuxhaveni relvabüroo tollane juht kaptenleitnant Erich Bodanowitz

Tipus on ehtne Esimese maailmasõja aegne meremiin. Mälestusmärgi kõrgus on 4,5 m. 1981.aasta märtsis varastati sellelt 80×50 cm pronksplaat. Seda vargust ei lahendatud kunagi. Tehti hoopis uus plaat. Sellel on sama kiri nagu varastatud koopial: “Seal, kus surm ähvardab Saksa sõjakäike sügavusest, võitlevad mehed selle nimel, et teised oleksid vabad.”

Kella üheteistkümneks on kaile kogunenud märkimisväärne rahvahulk

Umbes kümne minuti pärast jõuab ka Hamburgist väljunud katamaraan

Laevale minek võtab oma aja ja väikese hilinemisega, poole kaheteistkümne paiku, saab liikuma

Vaade merelt Cuxhavenile

Kaldast eemal saab täiskäigu sisse

Merel käib agar tegevus

Igasugu laevu saalib. Taamal paistev saar peaks olema inimasustuseta Scharhörn

Eelmise pildi selgitav tekst sobiks ka siia.

Igasugu väiksematele pudinatele sekundeerib ka mõni hiiglapirakas konteinerlaev

Peaale tunniajast merereisi hakkab paistma Helgoland. Mis tegelikult koosneb kahes saarest. Idapoolsem ja väiksem, 0,7 km2 suurune, suures osas lennuväljast koosnev saar kannab nime Düne

ja suurem, 1,0 km2 ning kõrgema kaldaga Helgoland

Siin veel Düne rannik majakaga. Ei teagi, kas jääb aega ja on võimalus ka sellel saarel käia?

Saarel paistab olevat mitmeid kaisid ja muulidega piiratud sadamaalasid

Haus Marinas Apartments Helgoland – kuue apartmendiga majutusasutus otse sadama kõrval

Veespordiklubi hoone

Pärast seda, kui Helgoland sai Briti omandist Saksa impeeriumi osaks1892 aastal asutatud Helgolandi Bioloogiainstituut. Koos Sylti jaamaga on see üks kahest Alfred Wegeneri Instituudi uurimisjaamast Saksamaal.

Sadama kaldapealne

Värviliste majakeste rivi piki kaldapealset. Selliseid paistab eemalt veelgi

Kolmveerand ühest algab maale minek.

Sadama kaist põhja poole, kohe siinsamas on liivane Lõunarand – Südstrand

Laev paistab seniks siia jäävat, et kell 17.00 mandrile tagasi liikuda

Võtan suuna sadamast otse saare siseosa poole. Kõige esimese asjana tahan igal juhul muuseumi üles otsida, muud kohad juba seejärel. Mingil hetkel olin täiesti kindel, et siia on vaja suisa autoga tulla. Hea, et sellist tobedust ette ei võtnus. Kuigi, jupp autoteed siin isegi on, millel mõned elektritaksod inimesi sõidutavad

Vasakule kõrgendiku tippu jääb ohtrate antennidega koormatud sidemast

Rada viis sellest üsna lähedalt mööda

Mäetipult saab hea tagasivaate sadamaalale

ja ida suunas paiknevale all-linnale, kui nii võib väljenduda.

Saare geograafiast saab aimu teeservale paigutatud kaardilt.

Berliini karu, Hildebert Kliemi loodud karuskulptuur. Nagu selgub, siis Kliemi eluajal püstitati kokku kuus pronkskaru aga hiljem on neid veelgi üle maailma paigutatud. Näiteks on sellised Neumarkt Ülem-Pfalzis, Berliinis endas, aga ka Santiago de Tšiili, Dallases ja Reykjavikis. Hetkel ei meenu, kas jäi see selles viimases linnas ka kuidagi silma alla.

1925. aasta juunis tegi toona alles 23-aastane hilisem Nobeli preemia laureaat Werner Heisenberg siin Helgolandil läbimurde kvantmehaanikat sõnastades. Selle äramärkimiseks ka see mälestuskivi

Selliste püramiididega antakse siin edasi oluliseks peetavat informatsiooni

Künkalt edasi paistab saare teine suurem asum, mis jääb rohkem mäe otsa. Nimigi vastav: Oberland

Valdavalt on siin eramajade rajoon

Keset küla, nagu ikka, kirik. Evangeelne luterlik Püha Nikolai kirik. Püha Nikolaus Myra oli teadupärast meremeeste ja kaupmeeste kaitsepühak. Saarel on, tõe huvides, küll ka veel teinegi kirik, roomakatoliku Püha Miikaeli kirik, aga see niimoodi silma ei torka.

Teadetetahvlil on hulgaliselt kuulutusi ürituste kohta, samuti infot kiriku kohta.

Esimesest kirikust saarel räägitakse 17. sajandi algusaegadest. Väidetavalt asus see kirik Oberlandi idanurgas ja varisemise ohu tõttu asendati see 1609. aastal uuega, mis asub sisemaal. See lammutati juba 1685. aastal ebapiisava suuruse tõttu. Uus kirik, mis on pühendatud Nikolausele , ehitati aastatel 1685–1687. Suurem osa selle kiriku sisustusest hävis 18. aprillil 1945 toimunud pommirünnakus, sealhulgas mahagonist kantsli altar aastast 1821. 14. sajandi esimesest poolest pärinev pronksist ristimisvaagen elas rünnaku üle, kuid langes sõjajärgse rüüstamise ohvriks. Säilinud on aga 1705. aastal Friedrichstadtis valmistatud kullatud armulauakarikas. Pärast Helgolandi taasasustamist 1952. aastal ehitati samale kohale ka täna naha olev kirik

Kirikuaed on kenasti hooldatud ja korras

Helgolandil on oma lipp, värvid nagu Bulgaaria omal, ainult teises järjestuses

Kirikust mõne sammu lääne suunas kõndinud, saab kõrgelt kaldapealselt hea ülevaate Düne saarest.

Kuskil allpool peaks see otsitav muuseum olema

Mäe otsast voolavatele vetele laotud kunstlik voolusäng

Stend teeserval annab teada, et Helgoland on üldise elektrivõrguga ühendatud 51 km pikkuse, 100 mm läbimõõdus 800 tonni kaaluva ja 1,5 m sügavusele merepõhja paigutatud kaabliga. Tänapäevaste sündmuste valguses peaksid helgolandlased küll mures olema, kui mõni “hooletu” Hiina laev oma ankru unustab üles tõmmata ja sellisel kujul täiskäigul merd künnab. Nii võib ju vabalt 20 miljonit eurot maksma läinud kaabel vett vedama minna.

Muuseumi leidmine keeruliseks ei osutu ja nagu näha, siis uks on valla.

Osa ekspositsioonis asub ka välitingimustes ja nendes värvilistes majakestes.

Ankrud on ka siin teema.

Otsitavaid objektid asuvad kohe sissepääsu kõrval

Postament August Heinrich Hoffmann von Fallerslebeni büstile, kes kirjutas sõnad hiljem Saksamaa hümniks saanud Das Lied der Deutschenile. Tegemist oli aktiivse ja produktiivse tegelasega, kelle vaateid saab samuti vastavalt vajadusele erineva nurga all tõlgendada.

Nagu sildilt lugeda võib, siis 1892 aastal püstitatud monumendil oleva kirja ” Deutschland, Deutschland über alles” tõttu seda pärast sõda enam üles ei pandud.

Siin aga on see eksponaat, tänu millele, ma üldse Helgolandi olemasolust teadlikuks sain ja mis mulle ennem rahu ei andnud, kui et nüüd olen ma siin. Carl Peters (27. september 1856 – 10. september 1918), kelle kunagi Tansaanias, Dar es Salaamis seisnud skulptuurilt pärinev pea nüüd siin niimoodi lugupidamatult vedeleb, oli Saksa maadeuurija ja koloniaalhaldur.

Ta oli Ida-Aafrika Saksa koloonia (praeguse Tansaania osa) asutamise peamine edendaja ja Saksa Ida-Aafrika Kompanii üks asutajatest.

Selgituseks on siin toodud järgmine tekst:

“Kuulsast kolonialistist langenud kangelaseks. Pärast seda, kui tema monument ei leidnud tema jõhkruse ja inimpõlglikkuse tõttu ostjat, püstitati see 03 juulil 1931 Helgolandile. Sõjas see hävis, alles jäi vaid büst. Helgolandil tagasi 25 septembrist 1966, pigem mälestusmärk kui kenotaaf”

Kindlasti ei olnud lugu selle tegelasega nii must-valge. Petersit peeti koloniaalmeelsete inimeste seas hoopis rahvuskangelaseks ja ta rehabiliteeriti ametlikult Adolf Hitleri isikliku dekreediga 1936. aastal. Pigem paigutub see lugu üldisesse sakslaste endale tuha pähe raputamise konteksti, mille põhjal nad justnagu oleksid süüdi kõiges halvas mis ajaloos juhtunud on. Ja võitjad, nende üle ju kohut ei mõisteta…

Madalal betoonmüüril nende ausammaste jäänuste ümber on sinise ajajoonena kujutatud Helgolandi ajaloo tähtsaimad daatumid

James Jacob Hinrich Krüssile (31. mai 1926 Helgoland – 2. august 1997 Kanaari saared), kohalikule proosakirjanikule ja luuletajale pühendatud väljapanekud..

Muuseumi siseruumide väljapanek on väga eripalgeline

Et tegu on saarega, siis kõik laevade ja merega seonduv on igati omal kohal

Sõdade teemat ei saa muidugi vältida. Sildil on kirjas, et sellel kuupäeval ligi 1000 Briti hävituslennukit muutis Helgolandi rusudeks ja tuhaks. II Ilmasõja mastaabid olid ikka tohutud, kui 1 km2 saart saadeti pommitama selline kogus lennukeid.

Täpselt kaks aastat hiljem toimub siin “suur pauk” -lõhatakse 6700 tonni lõhkeainet ja laskemoona. Peale sõja lõppu jäi saar inglaste kätte ja need hoidsid siin oma sõjavarustust. Nüüd aga nägid Briti võimud võimaluse vabaneda igaveseks tülikast saarest, mida nad nägid kui potentsiaalset mereväe tugipunkti Suurbritannia 20. sajandi vaenlastele – eriti Saksamaale.

Plahvatus oli võrdne 3,2 kilotonni lõhkeaine TNT-ga ja oli kuni 1985. aastani maailma ajaloo suurim tehisplahvatus peale tuumapomme. Saarele jäi püsti vaid üks hoone: Saksa õhutõrjetorn, mis ehitati ümber majakaks. Helgolandi maa-aluste tunnelite võrgustik ja muud sõjalised rajatised lammutati. Siiski päris kõike hävitada ei õnnestunud ja saar on ka ju veel alles.

Internetist leiab ka ühe vaate Helgolandile enne operatsiooni Big Bang 1947.

Rikkalik kivististe väljapanek

Saarel paistab olevat suisa endanimeline sauruseliik eksisteerinud – Capitosaurus helgolandiae

See stend aga visualiseerib homaari ehk merivähi (Homarus gammarus) elukäiku ja kasvamist

Õues on eksponeeritud erinevat vana rauda. Esiplaanil saluudikahur.

See aga on üks tõsine pomm, tõlkes “pikk poiss”, viimase sõja aegadest, kui selline 19 aprillil 1945 aastal siia visati

Parameetrid sildil kenasti ära toodud, pikkus 6,35m, kaal 5,443 tonni, sellest 2,358 on lõhkeaine

Sõjalennuki propeller

See siin aga mingi generaatori väntvõll ilmarahvale vaatamiseks pandud. aastast 1961 kui ma nüüd ei eksi.

Muuseum läbi kammitud, liigun edasi loode suunas. Nagu näha, on saarel piisavalt lagedat ja tasast platsi jalgpalliväljaku jaoks

Kaldaala on kindlustatud suurte liivakottidega. ( arvan, et seal kottides ikka liiv, mis muu see olla võiks?).

Tehtud on seda ilmselt juba päris ammu, kotid hakkavad vaikselt loodusega üheks saama.

Paistab mereandide kogumiskonteiner olevat

Saare loodetipu ligidal on pankrannik eriti kõrge ja hoiatavad sildid räägivad, et kohati ka varisemisohtlik

Siin asub 5138 hektari suuruse pindalaga merekaitseala, üks Schleswig-Holsteini suurimaid looduskaitsealasid. Eelkõige on siinsed merealused kivised kaljud euroopa homaari elupaigaks ja pruunvetikametsade asukohaks.

Üsna kaljuseina lähedal ja sellega paralleelselt läheb vette kaks rida metallist poste

Tänaseks küll maha lõigatud, aga sellegi poolest huvitav küsimus, mis siin kunagi olnud on.

Teeraja jätkuna viib trepp järsust kaldast üles

Saab veel ka kõrgemalt nendele postiridadele pilgu peale heita.

Kord juba üleval, paistab eespool veel nii mõndagi huvitavat

Meres olevad ehitiste varemed on osa kunagisest hiigelprojektist Projekt Hummerschere ( homaari sõrad). Plaan, mille eesmärk oli luua Põhjamerel operatsioonide jaoks suur mereväebaas , hõlmas saare laiendamist, taastades suured mere poolt erodeeritud alad.

Saksa admiral Erich Raederi kavandatud ulatuslik projekt sai alguse 1937. aastal. Seda toetas entusiastlikult Hitler , kes kontrollis ehitust 1938. aasta augustis isiklikult. Pärast II maailmasõja algust muutus saar Briti õhurünnakute suhtes haavatavaks ja projekt jäeti selle tulemusena maha.

Aga piki saare läänekallast kulgev müür on praegugi hästi nähtav

Samuti on mitmeid sissepääse kaljudesse, mis reedab, et mitte kõik objektid pole õnnestunud õhku lasta.

Saare äärmises loodetipus asub “Lange Anna”, 47 meetrit kõrge ja ca 25000 tonni kaaluv liivakivikalju

Selle kohalik nimi on “Nathurn Stak”

Objekt on aldis erosioonile. On otsustatud, et kõik jõupingutused selle säilitamiseks ei suuda muud kui protsessi aeglustada, nii et Lange Anna on täna oma saatuse hooleks jäetud. Eksperdid eeldavad, et 16 meetrit merepinnast kõrgemal asuva ebastabiilse liivakihi tõttu, mis on juba Lange Anna kõige õhem osa, on kahe kolmandiku ülemise osa kokkuvarisemise oht täiesti reaalne.

Sildilt saab teada, et siin asub 1,1 hektari suurune Schleswig-Holsteini väikseim looduskaitseala. 220 m pankrannikut on võetud kaitse alla kui merelindude pesitsusala.

Küngaste vahel on peidus pisike radarijaam või mis see õige nimi olekski.

Linnuvaatlejad ongi üks suurimaid huvigruppe siia saarele sõitjate seas. Korraldatakse neile siin koostöös Helgolandi linnuvaatluskeskusega mitmeid üritusi

Kaldamüür jätkub piki läänekallast kogu saare pikkuselt

Selle risti juures käinu saab öelda, et on roninud saare kõrgeima mäe otsa, 61,3 meetri kõrgusele merepinnast

Toekas vundament koos kinnituste jäänustega. Ilmselt seisis siin kunagi midagi militaarset

Kui tähelepanelikult vaadata, siis on kaljus nelinurkne auk ja selle kõrval kaks tahvlit kinnitatud. Kahjuks pole tavakodanikul vist niisama lihtsalt neid uudistama minna võimalik.

Kivi tsitaadiga Moosese raamatust

Jõuan ringiga tagasi ennem teiselt poolt nähtud tuletorni juurde, mis ehitati Teise maailmasõja ajal õhutõrjetorniks ning võeti sõjas hävinud vana asemele uue tuletornina kasutusele 1952. aastal . Tornis on Saksa tuletornide tugevaim majakas , mida olla selgetel öödel näha 28 meremiili kauguselt (nt lõunas Ida-Friisi saartel ja idas Eiderstedtis ). Juba 1941. aastal lasi Wehrmacht õhutõrjekeskuseks ehitada selle paksust raudbetoonist neljakandilise torni, mis oli ainuke Helgolandi hoone, mis pääses sõjast ning Briti armee poolt Helgolandil asuvate punkrite õhkulaskmisest. Majaka alumisele kahele korrusele ehitati külma sõja ajal tuumapunker ; nende korruste valeaknad paigaldati esteetilistel põhjustel.

Selliselt varustatud linnuhuviline on siin tavaline nähtus.

Nii nagu ka arvukad erinevad merelinnud. Selles valdkonnas ma eriti tugev ei ole, aga selle linnu võiks, kui hallikirju pea välja arvata, muu olemise põhjal meilgi tavaliseks hõbekajakaks liigitada.

Hakkan kaarega sadamasse tagasi jõudma. Jääb veel viimane küngas.

Siit paistab künkanõlva varju peitunud haigla – Paracelsus-Nordseeklinik Helgoland, mis kujutab endast akuutravihaigla ja Parkinsoni tõve erikliinikut, mis reklaamib ise ennast nii: Meie saareelanik ja 400 000 puhkuse-, spaa- ja päevakülalist leiavad siit pädevat arstiabi kirurgia, neuroloogia ja sisehaiguste vallas. Meie arstid on spetsialiseerunud Parkinsoni tõve ravile.

ja paistabki sadam koos katamaraaniga.

Küngast ja nõlvu katab muu taimestiku kõrval ka sellised põõsad

aga nüüd jäävad mu botaanilised teadmised napiks. Mis taimega tegu, äkki keegi teab?

Et kell saab alles kolm, saab rahuliku südamega teisele ringile minna. Seekord piki lõunaranda all-linna poole. Rannas on sellesama Heinrich Hoffmanni pronksskulptuur, mille üks postament muuseumis seisis. Mis värk sellega seal oli, jäigi selgusetuks

Kõrvalasuv väljak kannab siin sündinud saksa fotograafi Franz Schensky nime. Ta oli üks merefotograafia pioneere Saksamaal ja tal on püsiv koht selle ajaloos. Tema aastate 1900–1950 fotode keskmes on Helgoland mere ja lainetega, purjetamine, hävitamine ja taastamine. 2003. aastal leiti Helgolandi keldrist 1400 tema klaasnegatiivi, mis arvati olevat kadunud. Helgolandi muuseumi ja muuseumi toetusühingu poolt need spetsiaalses laboris töödeldi ja digiteeriti. Sattusin internetis mingile pildioksjonile. Selle mehe fotode alghind on 500-1500 eurot!

Saarel paistab ka kiirabi olevat. Ja miks ei peakski

Saare korrusmajad moodustavad pika rivi lõunaranna taustaks

Sellised aga on siinsed mõned taksod.

Nagu juba ennist kahtlustasin, siis päris kõik käigud saare sisemuses ikka õhku pole lastud ja ühte sellisesse, plakati järgi tsiviilkaitse bunkerisse saab ka hea õnne korral uudistama minna.

Minul seda õnne seekord ei paista enam tulevat, aga kindlasti tasuks käia, kui võimalus oleks

Selle plakati andmetel oleksin ma muuseumis pidanud ühe allveelaeva viimase reisi kohta koostatud väljapanekut nägema, aga võta näpust, ei hakanud küll silma.

Üsna omamoodi istumiskabiinid promenaadil. Aga tuulisema ilmaga kindlasti hea natuke varjus istuda

Mingi Põhjamerele pühendatud kivi

koos lisatahvliga, mida ei õnnestu kuidagi desifreerida.

Taas üks ankur merekaldal presenteeritud.

Jalutan veelkord muuseumi juurest mööda. Ennist jäi kuidagi kahe silma vahele selline möödunud sajandist pärinev Siemensi valmistatud turbiinike

samuti üks laevavint. Vabandust, vint laulab metsas, see olla sõukruvi

Muuseumi territooriumi ja mere vahele jääb selline hotell – Apart- und Kurhotel “Land und Meer”

Saare kirdeserva moodustab pikk ja sirge rannapromenaad koos selliste väikeste vendrikestega

Ja lõpeb see juba korra külastatud liivarannas

Ka siia jääb üks hoone, mis google andmetel on samuti majutusasutus: DJH Hostel Helgoland

Turistidele, kelle jaoks saare vahemaad liig pikad tunduvad, pakutakse sellist tuuri.. Ei tea, kas see on ka hop on-hop off põhimõttel?

Siia jääb üks ennist juba jutuks tulnud megaprojekti selgitav stend. Kahjuks ainult saksakeelne

Aga jooniselt saab mastaabist aimu, kui pöörata tähelepanu olemasolevate saarte suurusele, võrreldes planeeritavaga

Veel ühel infotahvlil on huvitav pilt siinsest allveelaevade sadamast aastast 1916

Võtan ette veelkord kõrgest kaldatrepist ülesronimise, aga seekord suundun tagasi läbi saare keskosa, mida kasutatakse osaliselt, nagu näha, lammaste karjamaana

Siin veelkord juttu sellest “Suurest Paugust”

Kõrval on võrdluseks lehter, mille tekitas 5000 kg pomm. Mida kõike siis veel 6700 tonni lõhkeainega korraldada andis

Kõrgelt kaldapealselt saab hea vaate viimati läbitud saareosale ja taamal paiknevale Düne saarele

Siin on isegi mõned majapidamised koos aiamaaga

See piirkond siin meenutab kangesti mingit aianduskoperatiivi

Mõned kohalikud pakuvad oma suvilaväravas kodutoodangut müügiks

Krundid on õige pisikesed, aga ega saarel ju palju maad ei olegi

Jõuan taas kiriku juurde, seekord satun nägema pikemat saksakeelset ilmselt ajaloost pajatavat teksti. Võib-olla viitsin kunagi süveneda…

Veel köidab selline mereteemaline bareljeef

Selle tekstiga jään juba päris hätta

Jalutan natuke ülalinnas ringi

Majad on sellised tavalised. Mingeid ajaloolisi hooneid ju olla ei saagi.

Jõuan taas kaljuservale. Ees on all-linn

Kahe linnaosa vahel liiklemise hõlbustamiseks on paigaldatud lift.

Maksab see ühe euro, aga minul kujuneb sõit tahtmatult tasuta.

All-linn on rohkem turistidele orienteeritud.

Kiikan ühte alkoholile spetsialiseerunud kauplusse sisse

Helgoland on maksuvaba tsoon ja saare majandus põhinebki suures osas tubaka, alkoholi ja parfümeeriatoodete müügil turistidele. Ja hinnad ning valik pole üldse pahad.

Aeg vaikselt tiksub ja suundun sadama poole tagasi

Jääb veel parasjagu nii palju aega, et saare lõunatippu jalutada. Need siin ilmselt lobsterimõrrad.

Vähipüük seega paistab, et keelatud pole.

Saare kütusetankla

Tuletõrjedepoo

Mõningaid teisigi katamaraane kai ääres

Mõned eksponaadid saare pikast militaarajaloost

Selgitavat infot seekord silma ei torka. Aeg on laevale minna

Tagasiteel mandrile on nähtavus hea. Merel käib vilgas tegevus

Mitmesuguseid aluseid satub päris lähedale.

Kuna suurt muud pildistada pole, jäädvustan vähemalt laevu))

Viis minutit peale kuut vajub päike Neuwerki saare kõrvale merre

Kui Cuxhavenis maabuma hakkame, on päike juba loojunud

Kuigi laevalt saan esimeste seas maale, siis magan ikkagi õige momendi maha, kus parkimise eest maksmise automaat veel uhkes üksinduses seisis. Nüüd koguneb siia kiirelt paras rahvahulk. Aga kiiret pole ja tuleb ka minu kord.

Päeva lõpetuseks tuleb tõdeda, et kuigi Düne saarel jäi käimata, siis see-eest Helgoland sai põhjalikult läbi kammitud.

Järgmisel päeval lubab aeg ette võtta ühe saksa linna. Valikus on neli linna: Wismar, Schwerin, Rostock ja Lübeck. Ööbimiskohast tulenevalt osutub parimaks lahenduseks viimane neist. Ja ka ainuke, mis peale sõda vene mõju alt napilt välja jäi. Tegelikult oleks hea muidugi kohe ka mõnes teises linnas sellest valikust ära käia, et saaks võrrelda, kuidas erinev elukorraldus on linnade üldist ilmet muutnud. Kui on.

Alustan oma linnatuuri poole üheksa paiku hommikul parkimiskoha otsimisega. Leian sellise üsna südalinna kõrval oleva Lidli kõrvalt.

Kohe torkavad silma minu lemmikud, punastest tellistest laotud arhitektuurilised kunstiteosed

Lübeck asutati oma praeguses asukohas 1143. aastal ja oli linnriik aastatel 1226–1937. Hansa Liidu pealinnana oli Lübeck 13. ja 14. sajandil üks tähtsamaid linnu Põhja-Euroopas. Lübecki vanalinna säilinud alad, kus on üle tuhande kultuurimälestise, kuuluvad 1987. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Lübeck toetas Saksa ordut, mille haru Liivi ordu oli juhtiv jõud Läti ja Eesti alade ristiusustamisel Maarjamaa ristisõjas. Kesk- ja varauusaegsesse Hansa Liitu kuulunud Lübecki ja Eesti linnade vahel toimus sajandeid elav kaubandus ja inimeste liikumine, millega kaasnesid ka kultuurilised mõjud. Näiteks oli praeguseks Niguliste kirikus eksponeeritava “Surmatantsu” autor Bernt Notke just Lübecki kunstnik, Lübecki ehitusmeistri Georg Teuffeli projekti järgi ehitati aga Narva raekoda. Lübecki linnaõiguse said Eesti linnadest teadaolevalt Tallinn, Rakvere ja Narva. Ka pikim Eestist alguse saanud jäätee oli 1323. aastal Saaremaa ja Lübecki vahel.

Praeguse rahvaarvuga, mis on 220 000 kanti, paigutub linn Saksamaal 36-le kohale. Mis muidugi eriti kõrge koht ei ole. Aga ajaloos on see rahvaarv olnud vahel ka märkimisväärselt suurem.

Teise maailmasõja lõpufaasis kasvas rahvaarv 1945. aastal Saksa sõjapõgenike ja ümberasustatud isikute rände tõttu Saksa Reichi idaaladelt äärmiselt järsult ning oli 1945. aasta lõpus umbes 250 000. Vastu võeti ka 11 580 Punaarmee eest põgenenud Eestist , Lätist ja Leedust pärit ” ümberasustatud isikut “.1968 aastal saavutas Lübecki rahvaarv järjekordse tipu – üle 243 000 inimese. Nagu juba eelmise linnapeatuse ajal selgeks sai, siis sama tendents jätkub ka siin: 2023 aasta lõpus oli 29,7% Lübeckis elavatest inimestest rändetaustaga ja 14,3% ei omanud Saksamaa kodakondsust.

Vanalinn asub Trave jõe saarel ja see tähendab sinna pääsemiseks sildu. See sild, üle mina esmalt lähen võiks maakeeli olla nagu Kujude sild

Vastav info ka silla küljes kenasti kakskeelselt kirjas

Vähemalt see läänepoolne jõeharu midagi suurt endast ette ei kujuta, rohkem selline vallikraav. Mis ta, nagu selgub ongi. Sest stadtgraben tõlkes seda tähendab.

Sellised aga need kujud, mille järgi sild nime on saanud

Kohe tuleb ka esimene silmapaistev ajalooline ehitis, üks kahest säilinud keskaegsest linnaväravast -Holsteni värav ehk Holstentor

1925. aastal tegi Saksamaa Linnade Liit Holstentori oma sümboliks. 1464. aastal ehitatud telliskivihoone on seda tänase päevani. Hetkel peaks siin asuma muuseum.

Vahetus läheduses asuvad tellishooned on samuti tähelepanuväärsed.

Alles nüüd tuleb Trave jõgi. Sild üle selle kannab nime Holstenbrücke. Hoonete rida kaldapealsel aga on Salzspeicher. Nendes 16.–18. sajandil ehitatud majades hoiti soola, mis kaevandati Lüneburgi lähedal ja toodi Lübeckisse üle Stecknitzi kanali . Seejärel veeti sool mitmesse Läänemere piirkonna sadamasse , kus kaup oli suhteliselt haruldane, kuid toidu säilitamiseks oli suur nõudlus. Hiliskeskajast alates oli soolakaubandus Lübecki ja Hansa Liidu võimu peamiseks põhjuseks .

Petrikirche ehk St. Petri zu Lübeck on Lübecki kultuuri- ja ülikoolikirik. Seda mainiti esmakordselt 1170. aastal. Sajandite jooksul on Püha Petrit korduvalt ümber ehitatud ja praegusel arhitektuurilisel kujul on see viie lööviga gooti stiilis saalkirik alates 15. sajandist

Kirik sai 1942. aasta märtsis palmipuudepühal Briti pommirünnakus suuri kahjustusi ja põles täielikult maha. Restaureerimine lõpetati alles 1980. aastatel. Kuna sisustus oli hävinud ja kogukond oli nüüdseks jagatud naaberkirikute vahel, avati Püha Petri 1987. aastal taas kogu linna kirikuna

Pommirünnakute kahjustustest ja nende parandamisest annavad märku müürides olevad suured uute telliskividega laotud alad.

Püha Petri torni ehitati lift juba 1930. aastatel. 50 m kõrgusel asuva 108 m kõrguse torni vaateplatvormile pääseb sedasi ka tänapäeval. Natsiajal peeti Püha Petrit kurikuulsalt “Saksa kristliku kiriku” lemmikuks.

Ka kogu see portaal paistab olevat uus

Jõuan põhja-lõuna suunal vanalinna läbivale Sandstraßele. Siin paistab ka kaasaegsemaid hooneid. Ilmselt olid sõjapurustused nii suured, et kaugeltki kõike ei jõutud/peetud otstarbekaks taastada.

Juba ongi järgmine kirik linna tähelepanuväärseimate objektide nimekirjast – Marienkirche (St. Marien zu Lübeck)

Lübecki Maarja kirik oli eeskujuks umbes 70 Läänemere piirkonna seda stiili kirikule, seetõttu on objekt suure arhitektuurilise tähtsusega. Lübecki Maarja kirikuga viidi ellu Prantsusmaalt tõusev gooti stiil Põhja-Saksa tellistega . Võlvi tipp on kesklöövis 38,5 meetri kõrgusel maapinnast, mis teeb sellest maailma kõrgeima telliskivivõlvi.

Ööl vastu palmipuudepüha 1942. aasta 28. märtsini 29. märtsini tehtud õhurünnakus põles ka Maarja kirik (nagu Peetri kirik ) peaaegu täielikult.

Tornide kõrgus koos tuulelippudega on 125m. ja ehitati need aastatel 1304–1351. Nende põhjaosas on müüritise paksus 5 meetrit.

Kiriku vahetusse naabrusesse jääb linnavalitsuse imposantne hoone

Raeesisel platsil aga asub häbipost ehk kaak, kus endistel aegadel karistatavatele ihunuhtlust anti. Oleks teatud juhtudel kindlasti omal kohal tänapäevalgi.

Siin lähiümbruses on säilinud veel nii mõnigi arhitektuuripärl, taas nendest punastest tellistest

või siis selline eksemplar kohe kiriku kõrval.

Mingid oreliviled või “oreliviled” kiriku esisel kõnniteel

Sellel vundamendil asus 1415 aasta paiku ehitatud Maria zum Stegeli kabel, mis samuti 1942 puruks pommitati ja alles nii hilja kui 1967 lõplikult lammutati

Võtan käia ümber kiriku.

Alates 2010. aastast peavad kõik, kes soovivad külastada Lübecki Maarja kirikut, tasuma sissepääsutasu kaks eurot, 2022. aastal on see tasu nimega Marientaler , mida kasutatakse “kiriku ja selle kunstiväärtuste hooldamiseks ja säilitamiseks”, juba neli eurot; Isikliku palve ja pühendumise või avalike palveteenistuste ja jumalateenistuste osalemise eest tasu ei võeta.

Kiriku kõrvalt suurelt kiviplokilt leiab sellise laheda kuradi.

Legend räägib, et kui kirikut ehitama asuti, siis olla kurat arvanud, et ehitatakse kõrtsi ja asunud kohe tööliste hulka infiltreerudes innukalt protsessi toetama. Seetõttu edenenud töö jõudsasti. Kui aga kurat aru saanud, kuidas asjalood tegelikult on, tahtnud ta vihahoos suure kiviga kogu ehituse purustada. Töölised aga palunud tehtut mitte lõhkuda ja lubasid kuradile kiriku kõrvale veinikeldri ehitata. Sellega olla vanatühi rahule jäänud ja nii see kivi, mida purustamiseks plaaniti kasutada, lebavatki siis müüri ääres, kuradi küünejäljed ka veel peal

Skulptuur ise aga üsna kaasaegne. Tehtud kohaliku skulptori Rolf Goerleri poolt 1999

See on selle ajaloolise raekoja tagumine külg

Kui pöörata tähelepanu müüre moodustavatele tellistele, mida on väga palju erinevaid sorte, saab aimu, millise mastaabiga on siin kunagi purustused olnud. Ehitati kirik ilmselt kunagi ikka sarnastest kividest.

Kiriku taga, kui võtta nii, et tornid on kiriku ees, on sellinesammaste ja võlvidega varustatud pikk ja kitsas hoone

Mingis kohas on vahe kirikuga pea olematu ja tundub, et miskit on siin ka viltu vajunud

Liigun edasi põhja suunas

Ees paistab juba järgmine linna kuuest üle saja meetri kõrgusest kirikutornist: St.-Jakobi-Kirche. Selle näitajaga on Lübeck linn, kus on maailmas kõige rohkem kõrgeid kirikutorne ja kannab hüüdnime “Seitsme torni linn” ( Stadt der Sieben Türme )

See Püha Jakobi kirik pühitseti 1334. aastal meremeeste ja kalurite kirikuks , kelle vastas asuvas paadimeeste seltsis on siiani säilinud oma “ Schütting ” (Norra Skottingist – tänapäeval Schøttstuene – koosolekut maja) . Selle patroon on Püha Jaakobus vanem .

Kirik, Püha Vaimu haigla ja naabruses asuv Gertrudenherberge on peatused Põhja-Saksa Püha Jaakobitee harul. Praegune kirikuhoone ehitati 1300. aasta paiku ja asendas pärast 1276. aasta suurt linnapõlengut samas kohas asunud romaani stiilis saalkirikut, mida mainiti juba 1227. aasta paiku. Püha Jakobi oli üks väheseid Lübecki kirikuid, mis jäi 1942. aasta pommirünnakus kahjustamata. Seetõttu pole ka müürid kirjud. Tornikell on eriline selle poolest, et see on nn. ühe käega kell , mis näitab ainult tunde – võrreldav Tallinna Maarja toomkiriku tornikellaga

Kiriku vastast alguse saav kitsas Engelsgrube tänav

Kiriku kõrvale jääva Geibelplazi ääres asubki juba ennem jutuks olnud Pühavaimu haigla, Heiligen-Geist-Hospital

Punastest tellistest hoone peaks olema gümnaasium. Kas kunagine või praegune, pole teada. Huvitav, mida keegi selle sirbi ja vasaraga märku on tahtnud anda?

Siin sama hoone teise rakursi alt

Järgmine maja eelmise kõrval on aga üks vanimaid telliskividest viilkatusega maju kogu linnas. Konvendihooneks tehtud maja on ehitatud nii ammu kui aastal 1260

Silt müüril annab teada, et pikkade sajandite jooksul on olnud siin nii vaestemaja, haigla kui ka vanadekodu ja aastast 1976 midagi sotsiaalameti sarnast.

Jätkan mööda Kleine Burgstrasset, vasakule läheb aga Große Altefähre

Jõuan oma jalutuskäigul vanalinna saare äärmisesse põhjatippu. Siia jääb pihimaja, muud moodi ei oska seda tõlkida (confessional building). Kui pattu ikka kõvasti teha, ja tegijaid on palju, siis pihikamber pole ilmselt piisav.. Aga hoone ise on vana ja väärikas, esmakordselt mainitud juba aastal 1367. Millalgi üle-eelmine sajand pesitses siin kool, siis aga jagati natuke maid ja osa hoonest muutus kohtumajaks ja vanglaks. Aastani 1984 kasutati pihimaja aga gümnaasiumina.

Läbi hoone pääseb endisesse vanglahoovi. Puu all on ameerika skulptori Kiki Smithi pronksist Maarja Magdaleena kuju

Kristlikus ikonograafias on Püha Maarja Magdaleena tavaliselt kujutatud pattu kahetseva patusena. Siin on ta aga alasti, keha katvate juuste, uhke pilgu ja katkise raudketiga pahkluul. Maarja-Magdaleena mängis olulist rolli ka siia kloostri rajamisel. Legendi järgi saavad Lübecki inimesed 22. juulil 1227 aastal Bornhövedi lahingus lõpuks just tänu sellele pühakule vabaneda Taani kuninga Waldemar II kontrolli alt.

Selline tore loss-klooster veel siin kompleksis

Jõekaldal asuvad pikad hooned on kindlasti vanad laod, praegu aga on see Schuppen 9 Großer Saal siin 700 kohaga konverentsisaal

Kuigi väljanägemise järgi on seda isegi natuke raske eeldada. Jõgi os siin, kus ümber saare voolavad kaks haru kokku saavad juba päris arvestatav, ja kindlasti ka laevatatav. Mereni jääb ca 15 kilomeetrit.

Lossiväravasild. (Burgtorbrücke)

Siin on veel teinegi sild, An der Untertrave tänaval, mida nimetatakse Marstalli sillaks. Sild ehitati terasest aastatel 1896–1900 insener Peter Rehderi plaanide järgi. Keiser Wilhelm II pühitses selle sisse 16. juunil 1900. aastal. Tegu oli tõstesillaga nii raudtee, autode kui ka inimeste jaoks, mis töötas ilma suuremate probleemideta üle 80 aasta. Esimene põhjalik remont tehti alles aastatel 1984/1985. Tegu on nii huvitava inseneritööga, et pean seda infot jagama.

Tõstesild koosnes kolmest eraldiseisvast konstruktsioonist, läänest itta vaadatuna, algselt raudtee jaoks (üherööpmeline, sildevahe 45 meetrit, põhitalade vaheline laius 5,85 m, kaal 258 t), keskel maanteeliikluse jaoks (kaherealine). , laius 42, 24 m, laius 7,95 m, kaal 245 t) ja selle kõrval jalakäijate liiklemiseks (toe laius 42,24 m, laius 3,3 m, kaal 52,3 t). Jalakäijatele mõeldud kandekonstruktsioon eemaldati 2024. aastal. Sadamaraudtee ja maanteeliikluse tugikonstruktsioonid on hüdrauliliselt tõstetavad 4,2 või 3,2 m, jalakäijate tugikonstruktsioon on tõstetud ja liikumatu ning ligipääs on trepi kaudu. Transpordi läbipääsu laius on 33 meetrit. Silla raudteeosa on jäädavalt suletud, sest raudteeliiklus ei kulge enam üle kesklinna. Selle tulemusena muutus sild transporditaristu kui terviku jaoks vähem oluliseks.

Nüüd tuleb ots ringi keerata ja lõuna poole tagasi liikuma hakata. Linna sissepääs käib Burgtori ehk Lossivärava kaudu

See hilisgooti stiilis iludus ehitati juba nii ammu kui 1444 aastal

Ühel külgtornil on mälestustahvel Londonis hukatud Esimese maailmasõja Saksa spioonile Carl Hans Lodyle . See tahvel tekitas Lübecki kodanike seas eriarvamusi, sest “neonatsid” korraldasid siin mälestusüritusi. 2005. aasta 29. oktoobri otsuse kohaselt võis tahvel jääda rippuma, kuid rahvuslikud üritused keelati ära..

Barokne kiivrit meenutav katus lisati 1685. aastal.

Väravast läbi kulgeb Große Burgstraße ja seda mööda hakkangi liikuma Paremale jääb Schleswig-Holsteini osariigi sotsiaalteenuste büroo peakorter. Selline tagasihoidlik majake.

Ees aga tõotab mingit Pisa torni laadset vaatamisväärsust. Või on see silmapete. Saa nüüd aru

Taas olen selle Püha Jakobi kiriku juures.

Saab aega veel mõnele arhitektuuridetailile tähelepanu pöörata

Kiriku juurest üle tee jääb siin linnas sündinud Emanuel von Geibeli (17. oktoober 1815 – 6. aprill 1884), saksa luuletaja ja näitekirjaniku skulptuur

Siit edasi liigun piki saare keskosa kulgevat Königstraßet.

Kena antiiki vedeleb otse tänaval. Ainult võta.

Katharinenkirche ehk 14. sajandil ehitatud Aleksandria Katariinale pühitsetud Püha Katariina kirik, ainuke säilinud kloostrikirik Lübeckis

Rahvast liigub kaunis hõredalt

Vanalinnas on üldiselt toidupoodidega kitsas, aga paar väiksemat kauplust ikka silma hakkab.

Siin veel üks vaade enne juba jutuks olnud Marienkirchele, seekord idast, Königstraßelt

Sellised kebabikohad on siin linnas väga levinud ja annavad aimu, millised rahvusgrupid domineerivad.

Neid leiab tõesti suures valikus

Ees hakkab paistma St.-Aegidien-Kirche ehk maakeeli Püha Aegidieni kirik.

Siselinna kirikutest väikseim ja idapoolseim, pühendatud St. Gilesile, kes oli Kreeka kaupmees ja hilisem Lõuna – Prantsusmaal Saint-Gilles’i kloostri abt . Üks neljateistkümnest pühast abilisest, keskajal populaarsemaid pühakuid Euroopas

Püha Aegidieni kirikut mainiti esimest korda 1227. aastal. Torni kõrgus on 92 meetrit.

See kirik on suhteliselt hästi üle elanud kõik sõjalised konfliktid. Prantsuse aja alguses 1806. aastal toimunud Lübecki lahingus tabati kiriku võlvi haubitsaga, aga mürsk ei plahvatanud. Seda meenutab põhjaportaali lähedal müüritises olev kahurikuul . 1942. aasta märtsis toimunud õhurünnakul Lübeckile pääses kirik vaatamata tõsistele kahjustustele ümbruskonnas ( Wahmstrasse ja Krähenstrasse ) suurematest kahjustustest Küll aga hävitas kõik aknad ja vitraažid õhumiini survelaine. Mõningat kirjut mustrit tellismüüritises on siiski märgata.

Aegidieni kiriku juurest algava St.-Annen-Straße lõpus on näha Lübecki Katedraali kaksiktorne. Varsti peaksin väikese ringiga ka sinna jõudma

Enne aga liigun veel natuke idasuunas. Pildil naljakas poolik torn – Halbturn – An d. Maueri tänaval

Jõuan linnasüdame idapiiril enne Trave jõge asuvate tiikideni. See siin on Krähenteich ehk Varesetiik. Vaade vasakule

ja paremale.

Vaade tuldud teele, piki Weberstraßet

See tagasihoidlik majake Mühlenstraße ja Musterbahni nurgal peaks postkontor olema

Selle vastas üle ristmiku on aga sellised kenad majakesed

Jõuangi järjega ilmselt viimase suurema kirikuni. Selleks on Lübecki Katedraal, mille asutas 1173. aastal Henry Lõvi, tuntud ka kui Saksimaa hertsog Henry III (valitses 1142-1180) ja Baieri hertsog Henry XII (valitses 1156 -1180)

Sellel kirikul sõjas nii hästi ei läinud. Kiriku ümbrusesse langesid mitmed pommid, mille tagajärjel varises sisse kiriku idapoolne võlv ja hävis 1696. aastast pärit altar . Naabruses asuva katedraalimuuseumi tuli levis toomkiriku sõrestikule ja palmipuudepüha keskpäeva paiku olid tornid kokku kukkunud. Leekides hävis ka Arp Schnitgeri orel . Sellegipoolest suudeti päästa suhteliselt suur osa sisedetailidest, sealhulgas rist ja peaaegu kõik keskaegsed polüptühhonid . 1946. aastal hävitas vestibüüli peaaegu täielikult põhjapoolse transepti viilu edasine varing. Katedraali rekonstrueerimine kestis mitu aastakümmet, kuna Marienkirche ümberehitamist peeti suuremaks prioriteediks . Tööd lõpetati alles 1982. aastal.

Katedraali kõrvale jääb teine tiik – Mühlenteich ehk Veskitiik

Täiesti juhuslikult jääb teele loodusmuuseum – Museum für Natur und Umwelt. Astun läbi.

Väga populaarse paigaga linlaste seas ei paista just olevat.

Muuseumis on ka väike elavnurk

Teiste seas ka mõned maod.

Kieli lähistel 1750 aasta paiku kasvama hakanud ja nüüd langetatud tamme tüve ristlõige.

Muuseumi nuka tagant saab veel ühe kaadri Lübecki Katedraalist

Vana veskihoone

Jõuan taas Trave jõe vanalinnast ida poolt mööduva haru äärde. ees on sild maanteel nr 207.

Auto pole enam kaugel ja sellega ringkäik Lübecki ajaloolises keskuses lõpeb. Edasi saab juba ühe jutiga koju kimatud