Hommikul helistan Zahrale. Konteiner on toodud nende territooriumile sadamas ja homme tuleb toll seda avama. Küsin, kas täna ei saaks. Ei saa. Küsin edasi, et kas ma võin ka kohale tulla. Võin. Aga pean tooma dokumendifoto, et mulle saaks loa vormistada. Lähen siis ja viin oma pildi ära. Uurin veel, et kuidas tasumine käib. Sulas ikka, aga mis rahas. Selgub, et sobivad kõik variandid. Veel teen juttu, et kas saame läbi Somalilandi sõita, aga juba olla meile ka väljumisdeklaratsioon tehtud, kus kirjas, et Etioopia. No lähme siis Etioopiasse. Kui ainult viisa saaks. Kella veerand kuueks igatahes ei ole veel DHL mingit infot andnud… Kokkulepe edasiseks on järgmine: homme hommikul kella 9.00 Marilli kontorisse ja sealt läheme koos juba sadamasse. Raha kaasa, ja peakski auto kätte saama. Ei usu, et see nüüd nii libedalt ka läheb, aga eks paista…
Hotellis tagasi, ootab ees kolimine. Kuna meie toas on kolm voodit ja ilmselt on ilmunud vastav klient, siis kupatatakse meid kõrvaltuppa, mis on veidi väiksem, aga muidu samas varustuses. Ongi hea, saab puhtad linad…)
Et lõunapaiku on kuumus õues maksimaalne, siis sööme hotellirestoranis. Praekana hernestega. Täitsa maitsev on, portsud on siin ka piisavad. Praegu tuli meelde, et paar päeva tagasi siinsamas hotelli restoranis sõi üks soomlane. Mitte, et seda välimusest näha oleks olnud, samasugune süsimust murjan nagu kõik teised, aga kui uuris, et kustkohast me tuleme ja Mihkel Estonia ütles, siis saime kohe vastuseks, et hyvää päiva, mä olen suomalainen! Kuidagi keeruline on selle peale muiet alla suruda. Aga jah, nii ta ennast nimetas ja tema soome keel tegi talle au, täiesti sorav ja vähese aktsendiga. Olla teine mitu aastat Soomes elanud. Ei öelnudki, miks siia tagasi tuli, ei usu, et siin parem on…)))
PILDIKESI LINNAELUST
Vaestel linnaloomadel, kes tahaks rohelist, tuleb teistsuguse menüüga leppida..
