09 jaanuar. Botswana-Zimbabwe-Botswana

Hommikul ärkame vara, et olla õigel ajal piiril. Botswana poolel kulgeb kõik kenasti. Rahvast on vähe, aga iga minutiga tuleb aina juurde ja juurde. Zimbabwe poolel aga jamad algavad. Selgub, et Eesti kodanikud piirilit ikkagist viisat ei saa, isegi transiiti mitte. Selgitatakse, et internetis oleks pidanud ennem vastava taotluse täitma. Öeldakse, et taitke see ära, saate positiivse vastuse ja tulge homme tagasi. Et lihtne asi. Uurin siis, et kas oleks äkki võimalik kuskil siinsamas seda teha ja et kaua aega võtab, kas äkki saaks juba täna tagasi tulla? Ei-ei, siin ei saavat, peame kindlasti Botswanasse tagasi minema. See, et kindlasti läheb aega kuni homseni, teeb väheke murelikuks. Aga valikut pole. Ega see tagasimineminegi niisama lihtnbe ei ole. Vormistatakse hulk pabereid ja selle tulemusena saame veel templi passi, et oleme piirilt tagasi saadetud. Edasi tuleb veel suunduda kuhugi tolli, kes annab ka loa auto tagasipöördumiseks.

Siin aga juhatab vägesi eriti vastiku olemisega tüüp. Kõik, kes ta jutule tulevad annavad peos mingi nutsaku talle üle. Ei taheta mindki niisama ära lasta. Deja vu. Et mul on jalas laigulised lühikesed püksid, siin riigis aga on need keelatud, siis tuleb trahvi maksta. Et olen väga sõjakalt meelestatud ja selline väljapressimine ajab veel eriti harja punaseks, siis saadan ta seenele. Ütlen veel, et kuna mind keelduti riiki lubamast, siis ei sa mind ka selle riigi seaduste järgi karistada. Kuna tüüp näeb, et ilmselt minult miskit ei saa, jätab ta mu lihtsalt passima, ära ka ei luba minna. Lõpuks saadab mingi naisterahva minuga tegelema, kes vajalikud paberid korda ajab ja templid alla lööb, et saaksime tagasi sõita.

Tagasi Botswana poolel, avaneb masendav vaatepilt. Piiriületuse järjekord on hullem kui veneaegne viinasaba ja kasvab iga sekundiga tohutu kiirusega. Miskit pole parata, tuleb oma koht sisse võtta, esialgu lõõskava päikese käes, lootusega varsti kaitsva katuse alla saada..

Seismine on väga väsitav ja vaevaline. Järjekord liigub aeglaselt ja nagu ikka on igasuguseid VIP-e ja muid tegelasi, kellel õigus kohe piirile minna. Ustel peab küll vahti turvamees, kes õnneks kaunis rangelt kontrollib eelisjärjekorda kuulumise õiguspärasust. Võtab mitu head tundi, enne kui Botswanasse tagasi saame.

Teel Francistowni üritame leida internetti. Vastav teoreetiline võimalus ka leidub umbes poole maa peal külas. Postkontoris on kenasti mitu arvutit ja printergi, mida aga pole, on ühendus. Seega ei jää küll muud üle, kui edasi sõita.

Francistownis saame kenasti võrguühenduse ja kiirelt saab selgeks see,  mida ma sisimas niikuinii juba arvasin. Et ei käi need asjad sugugi nii lihtsasti. Ankeedis on palju selliseid küsimusi, millele meil vastata polegi võimalik, nagu küllakutsuja andmed jms. Ja isegi sel juhul, kui meil oleks vastused kõikidele küsimustele, läheks vastusesaamisega ikkagi isegi kuni paar nädalat. Seega tuleb Zimbabwesse minek ära unustada.

Kaalume veel muid variante. Lõuna-Aafrika viisaga läheb ka aega ja probleem on veel selles, et eelinfo järgi on carneti kasutamine tingimata vajalik, seega kerkib ikkagi üles probleem, mida teha autoga. Sama lugu on Namiibiaga. Mosambiiki on võimalik pääseda ka Sambiast. Et info Mosambiigi piirilt viisa saamise kohta on vastuoluline, siis on Lusakast satkonnast võimalik ka viisa eelnevalt taodelda. Igal juhul peame pöörduma tagasi ja seda me ka teeme.

Tagasiteel pakuvad meeldivaid vahepalu mitmesugused suurimetajad

Elevante on siin tõesti palju, näeme neid ikka sadu teeääres. Ühte pildistades muutub Misha eriti julgeks ja tagajärjeks on kiired jalad…))

Õhtuks jõuame tagasi Kazungulasse ja jääme ööbima võsavahele mitte kaugel praamist.