Et laagrisse jäime juba hämaras, siis laagriümbruse uurimine on hommikune teema. Selline see siis on:
Paistab, et ka see kant siin meeldib elevantidele. Nende elutegevuse jääkproduktid vedelesid mõne meetri kaugusel meie öömajast.. Õnneks öösel keegi meile telki ei astunud..
Liivases pinnases oli palju huvitavaid lehtreid. Ilmselt kasutab mingi loomake neid püünislõksudena:
Veel kasvas mingeid huvitavaid vilju, meenutades natuke dekoratiivkõrvitsaid
Piiriületus sujus kenasti. Loomulikult litsub ligi igasugu “sõpru” ja “agente”, mõnel suisa nimesilt kaelas, kes kõik oma abistamisteenust pakuvad. Aga tunneme end juba koduselt ja keeldume teravas toonis, et mingit kahtlustki ei jääks) Seekord saame passi kena viisakleepsu, mitte sellise templi nagu Malawi piiril. Mis puudutab autot, siis kaaludes asja nii ja naapidi, otsustasime üritada Sambiasse siseneda ilma carnetita. Viimases hädas saaks ju ikkagi carneti ka välja kraapida, kasvõi vabandusega, et üritasin lehti säästa. Esimese hooga tahetakse ikkagi carnetit, aga kui ma ikka väidan, et mul pole, siis lõpuks õnnestub ka ajutine sissevedu. Saan 30 päeva.
Edasi liigume juba pealinna poole. Huvitav on, mismoodi siinsetel maadel teeservi niidetakse. Ei olegi kindel, kas “niitma” just kõige õigem sõna on. Sest kogu tegevus käib matsheetedega. Lisaks ülimadalale produktiivsusele on ka kvaliteet alla igasugu arvestust. Aga et niitjaid jagub – kohati on teeservas “niitjaid” kümnete kaupa, ja rohi saab ikkagi ka madalam kui enne, siis ilmselt on selline traditsiooniline teguviis ka OK.
Lusakas vaatame ööbimiskoha eelmise öömaja kõrvale sisenemisega paralleeltänavast. Loodame kvaliteedi tõusu. Maja on küll kivist aga see-eest pole internetti. Ka on paari toa peale kööginurk ning auto saame otse akna alla parkida.
Teeme süüa ja seejärel lähen väikesele jalutuskäigule, mille tulemusena leian palju soodsama ja meeldivama ööbimiskoha mõnesaja meetri kaugusel. Ainuke puudus on, et samuti pole internetti. Aga see mure on hõlpsasti lahendatav kohaliku SIM-kaardi ostmisega. Homme hakkame kolima ja automüügiga tegelema. Sest reaalseid võimalusi ja aega kaaludes ei jää muud üle. Lihtsalt ei jõua enam kuhugi suunas sõita.