21-27 detsember. Djibouti-Etioopia-Keenia

Hommikul tuleb hakata tagasi liikuma, sest mingis asustatud punktis tehti meile selgeks, et edasi me sõita ei saa (põhjused jäid küll ebaselgeks)

Kohalik härrasmees käis vett küsimas

Taas Assali järve juures tagasi

Kord rannikule tagasi jõudnud, jätkame lahe põhjakallast pidi ida suunas sõitmist

Kütuseprobleem on siin terav, õnneks on spekulante, kes meie suurema mure leevendavad. Põhiline kauplemine, naga tihti juhtub, käib tolmuse auto peale numbreid kirjutades.

Ühel kalamehel on hiljuti päris hästi näkanud.. Kuigi proovisime ka kaasavõetud kalapüügivarustust, siis nii hästi meil ei läinud..

Ööbima sõidame mereranda

22. detsember.

Hommikune päikesetõus

Siin ööbisimegi

Kenasti tee poolt põõsa taha varjunult

Täna õhtuks peaksime juba Etioopiasse või siis vähemalt piirile jõudma, enne tuleb aga väike remont ette võtta

Seda tegevust tulevad kaema arvukad kohalikud väiksemad ja

ka suuremad lojused

Lõpuks tahab pealik ise ka pildile saada

ning lubab armulikult endale ühe sigareti süüdata

Et piirkond päris rahulik ei ole, saab aimu pidevalt liikuva erineva sõjaväetehnika järgi

Maitseka, vähemalt kohalike tavade järgi, disainiga Toyota, ilmselt Norrast..

Kõige turvalisem toiduaine

Tee Etioopia piiri poole on kohati lihtsalt tolmav järvepõhi

Pealelõunaks oleme jõudnud Dikhili, kust jääb piirini Etioopiaga veel umbes 100 kilomeetrit sõitu.

Lubame endile väikese kehakinnituse

…et seejärel juba jätkata teekonda läbi kuivade põnevate maastike järgmise riigi poole

Tee osutub heaks ja liiklust on hõredalt

Vähesed asukad, keda teeservadel näha on, elavad kaunis tagasihoidlikult.

Piirile jõuame juba hämaras. Valitseb suur segadus. Etioopia poolel sissetollimiseks tolliametnikku otsides leiame selle mingist seinteta katusealusest tolmus maas istumas ja khati mäletsemas. Ilmselt on ta seda juba pikalt ja suures koguses tarvitanud, sest tal on täiesti ükskõik nii meist kui meie auto paberitest. Lööb lihtsalt käega, et meist lahti saada ja niiviisi me siis ilma mingisuguste vormistamisteta Etioopiasse ka sõidame. Loodetavasti sellest edaspidi tüli ei tõuse.

Eemaldume piiri lähistelt ja läheme ööbima.

23 detsember.

Valges näeb ööbimiskoht selline välja:

Keha kinnitatud, liigume edasi pealinna, Addis Ababa poole. Riik on küll rahvarohke, aga vaene. Tee on hea, liiklust aga vähe. Et lähiajal on siin raudteemajanduses tõepoolest uued tuuled puhumas, saab varsti kinnitust

Hiina second-hand vedurid leiavad siin ilmselt tänuväärse pensionipõlve

Edasi aga taas pikalt tühja teed

Etioopia on koduks paljudele erinevatele rahvustele ja religioonidele. Siinpoolses sektoris paistab domineerivat islam

silma jääb ka mingeid tundmatuid sakraalehitisi

vaesus aga on universaalne ja usust ei küsi.

Et midagigi hinge sees püsimiseks teenida, on ka lapsed teeservas lootuses miskit maha müüa

Tee kuludes ilmub siiski ka liiklust ja mitmesuguseid loomi

Raipesööjadki kohe platsis, et saada oma osa hooletutest teeületajatest

Mitte just väga viljaka looduse tõttu on siin ka üsna hõredalt asulaid. Esimene suurem on Semera. Mõned üksikud kivimajad

Aga enamik inimesi elab siiski hurtsikutes

Mõni edukam kasutab fossiilsetel kütustel töötavat transpordivahendit,

aga enamiku kohalikust transpordist on siiski looduslähedane

Töö kõrvalt on mõeldud ka meelelahutuse peale

Ära pole ka unustatud, keda selle luksuse eest tänuga meeles peab pidama. Eks ikka riiki..

Et vähendada sagedaste põudade mõju, on Awashi jõele tehtud veehoidla

Kus liiklejaid, seal ka õnnetusi

vahest isegi liiga sagedasti

Ajapikku hakkab ka rohkem inimesi näha olema. Mõni toitlustusasutuski jääb tee veerele

Samuti on märgata kaubanduse elavnemist

kaubeldakse peamiselt kohaliku toodanguga

samuti on võimalik ka autot tankida

seda ise käsi määrimata, teenusena

Endiselt on maastikud üsna lagedad

ja kuivad

aga see-eest teed on hea ehitada olnud

vahest satub mõni lind/loom ka silma

Koduloomade transpordist ollakse siinmail omaette arusaamisel

või siis niiviisi

Etioopia on riik, kus NSVL ja nüüd ka Venemaa ikka oma asju on armastanud ajada. Selle üheks avaldumisvormiks on tehnika

Pealinnale lähenedes saame taas kokku Djiboutist alguse saanud ja praeguseks hüljatud raudteega, millest oli pikemalt juttu ühes eelmistest postitustest

kunagi pidi selle ehitus siin kindlasti suuri väljakutseid esitama

Nüüd muutub ka maantee pealinnale kohaseks

ja muidugi ka tasuliseks

Nelja paiku jõuame Addis Ababasse. Siin on, nagu ikka pealinnadele omane, käimas agar arendamine. Tellingud selle maja ümber toovad judinad ihule..

Linnaliiklus on paras kaos, aga sellele vaatamata sätime ennast kesklinna, kus leiame kena majutuspaiga nimega Lomi Guest House

24. detsember

Hommikusöök

Etioopia on kuulus kohvimaa ja selle joogi serveerimiselegi pööratakse siin palju tähelepanu. Kuigi, maitse võib olla kohati meie maitsmismeelele harjumatu.

Seejärel teeme tutvumistuuri ümbruskonnaga. Kaubandusega tegeletakse , kus ainult saab

Lõunapaus

Seejärel patseerime enne hotelli naasmist veel natuke ümbruskonnas. Näiteid kärude kasutamisest kohalikus ettevõtluses

Tagasi hotelli jõudes on ka auto puhtaks saanud

Tõstame asjad autosse ja sätime lahkuma sellest suurepärasest majutuspaigast ja ka linnast, et võtta suund edasi lõuna poole. Sellega kaasneb ootamatu probleem. Nimelt ei ole saadaval diiselkütust. Tanklates on tohutud järjekorrad ja kõik ootavad, aga kütust ei ole. Kuna keegi ka ei tea, millal võiks kütus saabuda, siis otsustame riskide hindamise tulemusena siiski linnast lahkuda ja lootma jääda, et teel olles kuskilt ikka meile vajaliku kütusekoguse hankida suudame. Ja üht-teist on meil siiski veel ka paagis.

Mida pikemalt sõidame, seda murelikumaks muutume. Lõpuks, kui juba aurude peal edasi kulgeme, satub ette tankla, kuhu just on saabunud kütus. Järjekord muidugi tohutu, aga meie olukord ei luba väga tagasihoidlik olla. Ega keegi väga ei pahanda ka, et enne teisi oma paagi täis saame panna.

Järgmine probleem annab samuti endast märku. Asi on selles, et kuna tee ääred on katkematult asustatud, siis pole kuhugi ööbima minna. Lisaks jätab kohalike käitumine soovida. Niipea kui seisma jääd, oled kohe sisse piiratud ja millegipärast on tunne, et sinusse ei suhtuta just suurima sõbralikkusega. Juba hämardudes õnnestub leida mingi võserik, kuhu loodame ennast kaitsva õhtupimeduse varju ära peita.

Esialgu on kõik ok. Avame tagaluugi ja kraamime söögitegemise varustuse välja, et mõned makaronid valmistada.

Toit juba pliidil ja videvik käes, märkan esimesi tulukesi põõsaste vahel vilksatamas. Ei lähe kaua, kui paar kohalikku juba seisavad meie ümber ja arutavad isekeskis midagi. Kasvava rahutusega jälgin igast ilmakaarest lähenevaid jaaniussikesi ja varsti on seltskond kasvanud juba paarikümnepealiseks. Ja lõppu pole näha. Käib elav keskustelu ja ei häbeneta ka igakülgset huvi üles näidata meie auto sisu vastu. Tavaliselt mind sellised tegelased väga ei häiri, seekord aga küll. Suhelda nendega pole võimalik ja samuti ei ilmuta nad mitte mingisuguseid märke peatsest lahkumisest. Sellise saatjaskonna vahetus läheduses tervet ööd küll veeta ei soovi ja ainsaks lahenduseks jääbki poole makaronide söömise pealt pann, pliit ja muud asjad autosse tõsta ja minema sõita..

Ja sõita saame pikalt, enne kui õnnestub leida inimtühi kohake ööbimiseks

25. detsember

Ärkame juba enne koitu

Nüüd saab ka pilgu peale visata, kuhu me siis ikkagi ööpimeduses laagri tegime

Paistab tõesti üsna inimtühi paik olevat

Kena väikese kanjoniga jõekese kaldal

Põnevate linnupesadega põõsaste vahel

Et olime teest natuke eemale sõitnud, siis 360 vaates pole ühtegi inimest näha. Või vähemasti nii ma arvasin. Mõne hetke fotokaga jännanud, tunnen, et keegi jälgib mind. Keeran ringi ja – selja taga seisab mingi vanamees, kenasti traditsionaalselt riides – ja jõllitab mind. Täiesti müstika, kuskohast ta välja ilmus. Nagu maa alt oleks kerkinud. Õnneks talle kaaslaseid ei tule, saame rahulikult tema valvsa jälgimise all oma hommikukohvid ära juua ja teele asuda.

Teede kvaliteet on siin kõikuv, aga märke sellest, et olukorda püütakse stabiilsena hoida või parandada, on küll

Tähelepanelik tuleb olla igal juhul, muidu..

MIda kaugemale lõunasse Moyale nimelise piiripunkti poole, seda vaiksemaks jääb liiklus

Hangime mõned värsked kohalikud ananassid

Õhtuks jõuame juba üsna piiri lähistele. Tee kulgeb läbi hõreda taimestikuga savannilaadse maastiku.

Inimesi on harva näha, see-eest aga on külluses termiite

Nende pesakuhjad võivad vägagi kõrged olla

Vahepeal üsna kehvapoolne tee muutub samuti suurepäraseks

Keerame teelt maha, et põõsastikus endale rahulik ööbimispaik leida. Siin peaks see küll õnnestuma

Vaatamata laialdasele esmapilgul inimtühjale alale on siiski kõikjal radu ja rajakesi

26. detsember

Hommikul jälle enne koitu üles, nagu juba tavaks

Kuna ees on piiriületus ja tegemist on täiesti tundmatu ettevõtmisega, siis koristame ka natuke autot. Samas vabaneme mõningatest tülikaks osutuvatest ja mittevajalikest asjadest. Nagu soe talvejope näiteks. On ju meil üheotsa pilet ja tagasi ei vii enam niikuinii midagi. Saab selline tore väike jaanilõkke toorik.

Alles jäävad asjad aga paigutuvad kenasti omadele kohtadele

Sellised ettevalmistused tehtud, asutame minekule. Eile sai liiga innukalt teed kiidetud ja nüüd siis on tulemus käes… Nagu paljudes kohtades mujalgi maailmas, on ka siin mõistlikum sõita mitte teel vaid selle kõrval

saatjaks vahva tolmupilv

Varsti saabume Keenia piirile.

Kaubavahetuses on käibel igasuguseid imelikke varasid

Keenia võtab siitpoolt saabujaid vastu üsna lagedate maastike, hõreda asustuse ja vahelduva kvaliteediga teedega. Põhiliselt on tee kruusane, aga hiinlased ehitavad juba ka asfaltkattega lõike

Karjade kaupa on näha kaameleid, vahest ka üksikuid pärdikuid teeservas, muidu on fauna üksluine

Meeldiv on näha, et meie suurtöösturid mõtlevad ka mustale mandrile laienemisest. Esialgsed investeeringud tunduvad küll tagasihoidlikud, aga asi seegi

Lihtsalt õllemüügile lisandub ka pubibusiness

Hämardudes leiame ööbimiseks sobiliku koha väikeste rohelise muruga kaetud küngaste vahel.

27 detsember

Selline see ööbimiskohake hommikuhämaruses välja näeb

natukese laiema taustaga vaade ka

Jätkame sõitu mööda ilmselt kõige iseloomulikumat teeliiki siin. See on punasest savikast liivast treppi sõidetud ja auguline tee. Kuiva ilmaga saab siit kaasavaraks imepeenet punakat tolmu, mis ka kõige pisematest pragudest oskab sisse tungida. Vihmaga aga kleepub ilmselt suurte kamakatena rattakoobastesse, umbes nagu sulalumi.

Et selline tee pole päris kõigile mokkamööda, annab tunnistust silt, mis lubab millalgi, seda ka ilmselt meie kõigi tagasihoidlike panuste summana, siia paremaid liiklustingimusi

ja taas kaamlid

koos ajajaga

Kuivad jõesängid ei jäta kahtlust, et hetkel on siinmail kuivaperiood.

Ekvaator on kohe-kohe käeulatuses ja päike lõõskab lagipähe. Varju on keskpäeval lootusetu leida, hommikupoolikul aga, kui päike pole veel seniidis, saab peatuse ajaks auto varju parkida

Mida lähemale jõuame riigi keskosas asuvale pealinn Nairobile, seda paremaks muutuvad teed.

Mingil hetkel aga muutub seni sõidetud lõunasuund meie plaanidega mitte kokku sobivaks. Suundume me ju Uganda poole, mis jääb läände. Seega peaksime keerama ära paremale.

Otsustame aga siiski jääda sellele peateele, A2, et visata pilk peale riigile nime andnud Mount Kenyale

Ei tea, kas ilm on muutumas või oleme juba teise kliimaga piirkonda jõudnud, aga siin on ka jõgedes juba vett. Või on see lihtsalt üks suurem ja aastaringne jõeke.

Lisaks arvukatele hõimudele ja kõiksugu kohalikele usunditele, on siin tugevalt kanda kinnitanud islam. Seda torkab sageli ka silma.

Riigi keskosas asuvad kõrged, lumiste tippudega mäed. Seetõttu on siin ka üllatavalt meeldivad temperatuurid. Selline kliima võimaldab kasvatada ka esmapilgul siia täiesti sobimatuid kultuure. Näiteks männiistandus

Kaitstud nagu Mona Lisa maal

samuti mitmeid kultuurtaimi, põldudel ja kasvuhoonetes

toodangut aga saab siinsamas teeservas sobivasti rahaks vahetada

Lõunaks jõuame ekvaatorile. Seda mõttelist joont saame selle reisi käigus veelgi ületada, siin aga on sellest väike atraktsioon tehtud ja sestap peame meiegi auto kinni

Et maha tõmmatud joon tõepoolest ekvaatorit markeerib, saab kohapeal igaüks Coriolisi efekti abil ise veenduda. Mainitud füüsikanähtus kajastab veekeerise, mis tekib augus anuma põhjas, pöörlemissuunda. Põhjapoolkeral toimub see (ideaalsetel tingimustel) vastupäeva ja lõunapoolkeral päripäeva.

Varsti ületame üle sajakahekümne aasta tagasi Briti impeeriumi poolt nende maa-alade paremaks ekspluateerimiseks ehitatud Mombasa-Uganda raudtee. Praeguseks hetkeks suuresti oma tähtsuse minetanud, kuid kuulu poolest siiski osaliselt kasutuses olev taristu kipub nähtavalt rohtu kasvama.

Õhtu lähenemine annab märku, et tuleb mõelda laagriplatsile ja toitlustamisele. Paistab, et siin tegeletakse laialdaselt kartuli kultiveerimisega ja otsustame kohalikke sorte proovida.