28 detsember

Öösel äratab mind korra vihmasabin telgil. Ootan hirmuga, kas peab hakkama autosse kolima, aga õnneks suuremat sadu ei tule..

Hommik on mõnus, peaaegu nagu see oleks kuskil Eestis. Linnud laulavad, mõned küll vaheke teises noodis kui kodumaal, ja õhk on meeldivalt värske. Varsti tuleb kuskilt kohalik eesli ja küttepuudega. Tervitame vastastikku. Probleeme pole. Soojendame eilseid praekartuleid ja vorste. Üle tüki aja idüll!!

Marsruut Keenias kujunes selliseks:

keegi on hommikul värsketele vihmapiiskadele jäljed jõudnud teha..

ohakadki päris koduste sarnased..

ja sõnajalad

Liigume edasi Uganda poole. Varsti jõuame maanteele, mis tuleb pealinnast Nairobist. Tee on hea, kuigi igasugu jalg-ja mootorratturid ei lase eriti kiiresti sõita. Ka on arvukalt lamavaid politseinikke. Samuti on ka neid mittelamavaid, aga et liiklus on tihe, siis ei jõuta meile eriti tähelepanu pöörata. Kuni meid lõpuks kinni peetakse. Loomulikult hakkab jutt keerlema selle va puuduva kindlustuse ümber. Näitan küll mulle vihikusse kirjutatud politseiülema nime ja numbrit, aga erilist mõju see ei avalda. Variantideks on maksta 10000 shillingit trahvi või auto arestitakse ja homme kohtuniku juurde. Meile ei sobi kumbki variant. Lõpuks tuleb kohale suurem ülemus, kellele siis leierdan jälle, et on jõulud , kindlustusfirmad kinni jms. Tundub normaalne mees, ütleb, et pole probleemi, võime sõita, ainult, et homme teeksime kindlustuse. Tore mees. Sõidame edasi. Käime ka tankimas, saame paagi kurguni.

Järgmine vahejuhtum, ca 100 km enne Uganda piiri, ei lase ennast kaua oodata. Politsei peatab meid, nagu ta on juba peatanud oma 10kond autot. Põhjuseks kiiruseületus. Mihkel mäletab olla tõepoolest näinud ühte ajutist 50 märki, meil aga olla 63 rauas olnud. Kole lugu küll, eriti arvestades seda, kuidas siin üldse liiklus toimub. Aga see selleks, jutt juba tuttav, 10000 trahvi või homme kohtuniku juurde. Ütlen, et meil pole raha, viimase eest sai tankimas käidud. Soovitab siiski leida. Ja autosid muudkui koguneb, praktiliselt kõik sõiduautod peetakse kinni. Politseinik aga võtab mu rahvusvahelised load ja läheb minema. Lähen siis uurin eesseisvast autost olukorda. Selgub, et see kümme tonni ikka trahv kõigile, mitte mingi turisti special. Aga et seda vaja kaubelda, nii 2-3 tuhande peale. Ja raha muidugi mentide tasku. Ühesõnaga kogu ettevõtmine lihtsalt rahateenimise operatsioon. Ega pole ju ka teada, kui kiiresti tegelikult liigeldi, sest mingeid tõestusi ju ei esitata.. Igatahes niipalju küll maksta ei kavatse, arestigu või auto))

Kui ment tagasi jõuab ja uurib kuidas meil rahaga on, siis vastan, et endine. Et kui raha tahab, siis peame ATM leidma. Selline küll olla kuskil lähedal. Ja summa langes 5000 -le. Pakun siis valmispandud kahte kahekümnedollarilist. Tüüp arvutab natuke ja ütleb, et vähe. Ei viitsi olukorda enam pikemalt venitada, seda enam, et siiamaani on meie kindlustuse puudumine kahe silma vahele jäänud, ja loobun ka tankimisest ülejäänud 950 shillingist. Saame edasi sõita.

Viimased kilomeetrid mööduvad eriti ettevaatlikult)), aga lõpuks jõuame siiski vahejuhtumiteta piirile. Siin on paras segadus, rekkajärjekord on arvestatav, aga sellest sõidame mööda. Kohe on kallal karjakaupa abimehi, paljudel ka mingid nn “töötõendid” kaelas rippumas, mis justnagu peaksid tõestama nende ametlikkust. Õnnestub need tegelased otsustava käitumisega seljataha jätta, auto keset teed parkida ja kiirelt ees paistva piirihoone juurde liikuda. Saan anda kellelegi oma karneti ja passi, aga rõõm on enneaegne, selgub, et tegemist on ikkagist mingi abimehega, kes siis omakäeliselt mu dokumendid vastutavale ametnikule edasi annab. Enam pole suurt parata, lepin olukorraga. Aga asjad liiguvad. “Abimees” Philip, nagu on kirjas tema id-kaardil, mille ta mulle no. pandiks andis, kui mu dokumendid enda kätte võttis, lubab ka pärast meile vajaliku kindlustuse organiseerida.

Keenia piir laabub kenasti, saame ka passikontrollis asjad sujuvalt joonde. Edasi tuleb Uganda. Et meil autos ruumi pole, siis katab Philip selle väikese vahemaa, mis kahe piiripunkti vahele jääb, mingi motikaga. Esimese asjana passikontroll. Selleks tuleb täita triviaalsete küsimustega ankeet, anda kõik näpujäljed, ja tehtud ongi. Jätan Mihkli veel passikontrolli ja lähen ise kindlustusega tegelema. Sellega on asjad kahtlased, haistan scammi. Selgub, et Aafrikas on olemas kollane kaart, Euroopa rohelise kaardi analoog. Oleksime sellise saanud juba Djiboutis või Etioopias ja kehtiks see enamuses idapoolse Aafrika riikides. Aga selleks, et seda saada, peab kõigepealt tegema kohaliku kindlustuse. Selleks siis antud juhul Uganda kindlustus, mida aga saab teha ainult 12 kuuks. Ja maksab sada taala! Mingu ka sinnasamusesse. Ütlen, et lähen tagasi Keenia poolele ja teen kindlustuse seal. Ja tulengi tulema. Tagasi auto juures, areneb juba uus scamm. Mihkel on vahepeal suitsu teinud ja sellega mingisuguse kaikaga vormis tädi endale kraesse saanud. Tädi seletab siis mulle miskit minu laiguliste lühikeste pükste kohta, et nendega ei tohtivat Ugandas käia, aga et selle saan veel andeks, Mihkli suitsutegemine aga olla nii suur kuritegu, et nüüd tuleb tal suisa minna kuhugi aru andma. Mis ikka, jään siis ootama. Vahepeal käib Philip korduvat minu juures, olles ilmselt sügavas mures oma potentsiaalse tasu pärast, lõpuks ei kannata enam välja ja küsib otse, et ega ma talle jõuludeks midagi anda ei taha. Ütlen, et praegu küll ei ole plaanis ja pole nagu põhjustki, asjad kõik laokil. Tahab siis minna autot vormistama, selle peale ütlen, et enne, kui Mihkel tagasi pole, ei toimu midagi.

Aga Mihklit ei tule ega tule. Tuleb hoopis kaikaga tädi ja räägib, et neil Mihkliga väike kommunikatsiooniprobleem, tulgu ma appi. Seletan siis, et ei saa tulla, autouksed lahti ja võtmed Mihkil käes. Kaob selle jutu peale minema, et mõne aja parast juba võtmetega naasta. Nüüd läheme juba koos. Teel uurin, et mis seis õigupoolest on. Ise saan väga hästi aru, et üritatakse lihtsat raha teha. Tädi seletab juba äraleierdatud juttu, et kas trahv või homme kohtuniku juurde. Küsin siis, et kui suur trahv on. Tema muidugist, et ei teadvat, et võib-olla 100, võib-olla 200 dollarit. Lollakas. Lõpuks jõuame Mihkli juurde, kes istub mingis väikeses toakeses koos arvuti taga istuva murjaniga. Küsin kohe sellelt tegelaselt, et öelgu otse, palju vaja on. Ütleb teine, et tema on lihtsalt politseinik, tema ei otsusta midagi, vaja kuhugi tolli minna, seal vaadatakse, mis saab. Ise aga tõmbab paljutähenduslikult kirjutuslaua ülemise sahtli irvakile. Küsin veelkord, et palju vaja on, aga vastust ei saa. Kohale ilmub Philip. Annan  talle ülesande, et uurigu välja palju vaja on, et jamale joon alla tõmmata. Selleks palub ta, et ma Mihkli ka toast välja kutsuksin. Tuleb  hetke pärast välja ja ütleb, et kas mul 20 dollarit on. Ütlen, et pean autosse minema tooma. Läheb  uuesti sisse ja kui taas välja tuleb, siis ütleb, et vaja ikkagi 50 dollarit. Selle peale ütlen, et seda on palju ja selle raha eest läheb Mihkel parem homseni istuma. Läheb  vennike jälle kauplema ja lõplikuks summaks saab 50000 kohalikku raha, mis tegelikult isegi vähem kui 20 taala, sest siinsamas tiirutavad valuutavahetajad, kel muideks samuti mingi “töötõend” kaelas, annavad ühe usd eest 2600 kohalikku. Kaup koos ja Mihkel volnas. Lõpuks saame Philipi käest ka kindlustuse 20 päevaks Uganda, Keenia, Ruanda ja Tansaania peale, seda hinnaga 60 usd-i.

Peale kõiki neid toredaid ja lõbusaid vahejuhtumeid jääb veel mul tolli minna ja auto vormistada. Siingi osatakse raha küsida, teemaks on suurusjärgus 56000 kohalikku + panga teenustasu…

Õhtu lähenedes saame lõpuks liikuma. Juba riigis, jääb veel viimane katsumus. Tee on ummistunud rekkadega, mis seisavad mitmes rivis ja andekamad neist on ka vastassuunavööndis. Sellest aga on kenake segadus tekkinud, sest ka vastu soovivad tulla veokid. Ja nii kogu liiklus seisabki. Asja uurides selgub, et seal kuskil eespool saavad rekkad veel mingi vajaliku templi, et meil aga seda vaja pole, siis saame vastavalt saadud juhistele sõita väheke tagasi ja kasutada ümbersõitu. Ja nagu täna veel vähe ebaõnne oleks, saame vastutuleva rekka rataste alt suure kivi otse keset esiklaasi. Klaas loomulikult mõrane ja meel mõru. Aga õnneks on võimalik ikka edasi sõita, loodetavasti ei hakka ka vihm sisse tungima..

Teeme kiire plaani ja otsustame homme külastada koske Niiluse jõel. Selleks on vaja liikuda riigi põhjaossa ja juba kottpimedas jõuame poolel maal asuvasse Soroti linna, kus maandume “Golden Ark” nimelisse hotelli.

Minu tingimused receptionis on soe dush ja internet. Esimene lõppeb Mihklil poole pesu pealt ja teist pole toas üldsegi. Aga sellegi poolest tore jälle voodis magada. Õnneks on siin ettenägelikud inimesed, dushiruumis leidub kanister veega, nii et pesemata ma ei jää. Isegi pesu saab pestud. Käime ka mitte kaugel pangaautomaadis ning sööme hotelli restoranis chick n’ chips koos kohaliku õllega.

Et riigi põhjaosa pole tänaseni eriti turvaline, annab tunnistust püssimees iga teise maja ees..