Ettevalmistused

Peale väikest kaalumist otsustasin ka ajaga kaasas käia ja mõningaid reisiga seotud seiku võrku laadima hakata. Põhjused on peaasjalikult ikka seotud praktiliste aspektidega, põhiliselt sellega, et jooksvalt talletada sündmuste kulgu. Seni olen seda teinud paberkandjal märkmete vormis ja ennast pettes lootustega, et kodus tagasi, leian aega korralike kokkuvõtete jaoks. Vale puha. Seepärast jäävadki ainsateks mälestusteks need, mis teel olles kirja pandud. Siit ka märkmete laad – esmajoones on need iseendale või siis ka huvilistest sõpradele-tuttavatele lugemiseks, mitte laiatarbekaubaks. Homme katsun plaanid ritta seada. Aga et plaan on sõita Aafrikasse ja võimalikult mööda maad, siis teen väikese lühikokkuvõtte võimalikest variantidest.

Autoga Aafrikasse sõitmise võimalused
Kuigi kaardile vaadates on Aafrika ja Euraasia manner kõrvuti tuhandeid kilomeetrid, ei ole ometigi just palju võimalusi seda vahet läbida. Klassikaline ja kõige lihtsam marsruut kulgeb Euroopast Gibraltari kaudu Marokosse ja sealt siis allapoole Mauretaaniasse ja edasi siis kas Senegal, Mali või kuhu keegi soovib. Hetkel on aga see variant kasutuskõlbmatu. Esiteks on Malis turvalisusega suuri probleeme, aga veel suurem oht on ebola. Seetõttu on minule teada olevatel andmetel suletud ka Mauretaania piir nii Maliga kui ka Senegaliga ja thats it!.
Kui vaadata edasi ida poole, siis on kasutatud ka teid läbi Alzeeria ja Tuneesiast edasi läbi Liibüa alla. Kõik need rajad on aga praeguses situatsioonis mõeldamatud. Alzeeria lõunaosas ja Mali ning Nigeri põhjaosas tegutsevad tuareegi mässulised ning situatsioon reisimehele oleks ülearu ohtlik. Liibüas aga toimub endiselt vägivaldne kodusõda ja mõnda aega kindlasti ei tule ka see variant kõne alla.
Edasi tuleb Egiptus. Maad mööda sinna ei saa, kuna Süüriast läbisõidu võimatuses ei kahtle ilmselt keegi. Võimalik on saata mõnest Vahemere sadamast Türgis, Kreekas või Itaalias auto laevaga kohale. Miinuseid on palju. Esiteks on see vägagi kulukas lõbu. Teiseks on Egiptuse nõuded auto sissetollimisele maailma kallimad ja tobedamad, alates kohaliku numbrimärgi saamisest ja lõpetades 800% tagatisraha maksmisega, mis tagastatakse (vähemalt lubatakse nii) riigist väljumisel. Ja veel peab olema olemas Sudaani viisa või kindlus selle saamises. Kokkuvõttes keeruline aga teostatav variant.
Edasi tuleb marsruut maad mööda läbi Iraani, Iraagi ja Saudi Araabia, kust siis praamiga Port Sudani Sudaanis. Kahjuks langeb ära äärmiselt ebaturvalise reisikeskonna pärast Iraagi lõunaosas ja mis peamine, Saudi Araabia ei väljasta mingisuguseid turismiviisasid ja antud marsruudile ka mitte transiitviisasid.
Eelmise marsruudi modifikatsioon oleks Iraaki vältida ja Iraanist Araabia ühendemiraatidesse sõita praamiga ning edasi nagu eelmine.
Viimane võimalus on liikuda Emiraatidest Omaani kaudu Jeemenisse, mis samuti oma turvalisuse poolest just silma ei paista, aga on siiski läbitav, kui Al-Qaida treeninglaagreid vältida. Siin aga üritada autot mõne laeva peale sokutada, kes siis selle üle lahe Djiboutisse viiks.Miinuseks siis igasuguse kindluse puudumine ettevõtte õnnestumise suhtes ja ka ajafaktor. Samuti on ebaselge, kuidas selline operatsioon tollibürokraatia seisukohalt võiks välja näha ja võimatu poleks ka transpordivahendi arestimine/rekvireerimine või ülisuured trahvid/altkäemaksud.
Kõige lõpuks on alati saadaval lahendus kasutada konteinerit ja panna auto sellesse ning saata justnimelt sinna punkti kuhu vaja. Et praegusel ajahetkel muid võimalusi ei olegi, siis selle reisi etapi Dubai-Djibouti peab samuti auto konteineris sõitma.