Mõned tunnid sai niisama magatud, siis hakkas külm ja tuli auto käima jätta. Liikuma saime nii seitseme paiku, hakkas just valgeks minema. Nüüd on rataste all Rostovi trass. 
Ümbrus on ikka üksluine. Tohutu suured põllud, eraldatud kitsa riba paplitega ja kergelt lainjas reljeef. Liiklus on tihe, aga politseid eriti tihti ei kohta. Ilm on selline poolpilves, vahepeal on siiski päikest ka näha.
Lõunatame trassiäärses kohvikus,
pakutakse hartsood ja sealiha kartulipudruga. Esimene on nii piprane, Mihkli arvates pannakse nii palju pipart ainult siis kui toit hakkab käest ära minema.
Kohvikutädi näitab oma metallkroone täies hiilguses ja säras, kui kuuleb, et me turistid oleme)
Tankimisega on endiselt probleeme – kütust tuleb paaki tilkhaaval nõrutada ja käitumine on selline, et lisapaaki nagu ei olekski.
Ometigi juhtus korra fakt, et lisapaagist voolas kütus põhipaaki, seega ühendus ikkagist eksisteerib.
Õhtuks jõuame juba Põhja-Kaukaasiasse. Politsei ei tunne endiselt meie vastu erilist huvi. Teeme veel enne ööbimispaiga otsimist kiire shaverma peatuse. 
Tiheda udu tõttu pole ka erilist mõtet edasi trügida, kiirus jääb nagunii väikeseks.