MĂ”ned tunnid sai niisama magatud, siis hakkas kĂŒlm ja tuli auto kĂ€ima jĂ€tta. Liikuma saime nii seitseme paiku, hakkas just valgeks minema. NĂŒĂŒd on rataste all Rostovi trass. 
Ămbrus on ikka ĂŒksluine. Tohutu suured pĂ”llud, eraldatud kitsa riba paplitega ja kergelt lainjas reljeef. Liiklus on tihe, aga politseid eriti tihti ei kohta. Ilm on selline poolpilves, vahepeal on siiski pĂ€ikest ka nĂ€ha.
LÔunatame trassiÀÀrses kohvikus,
pakutakse hartsood ja sealiha kartulipudruga. Esimene on nii piprane, Mihkli arvates pannakse nii palju pipart ainult siis kui toit hakkab kÀest Àra minema.
KohvikutÀdi nÀitab oma metallkroone tÀies hiilguses ja sÀras, kui kuuleb, et me turistid oleme)
Tankimisega on endiselt probleeme – kĂŒtust tuleb paaki tilkhaaval nĂ”rutada ja kĂ€itumine on selline, et lisapaaki nagu ei olekski.
Ometigi juhtus korra fakt, et lisapaagist voolas kĂŒtus pĂ”hipaaki, seega ĂŒhendus ikkagist eksisteerib.
Ăhtuks jĂ”uame juba PĂ”hja-Kaukaasiasse. Politsei ei tunne endiselt meie vastu erilist huvi. Teeme veel enne ööbimispaiga otsimist kiire shaverma peatuse. 
Tiheda udu tĂ”ttu pole ka erilist mĂ”tet edasi trĂŒgida, kiirus jÀÀb nagunii vĂ€ikeseks.