18 november Kabardiino-Balkaaria – Põhja-Osseetia – Lõuna-Osseetia – Põhja-Osseetia – Georgia
Hommikul on ilm endiselt udune. Peale Kislovodskit sööme hommikust. Selleks tarbeks peatume teeäärses kohvikus, kus kohalikud kabardiinitädid parasjagu omakeelset koosolekut peavad. Pakutakse mantõsid ja juurviljasalatit. 
Pakutavaga võib enam-vähem rahule jääda.
Edasi sõites vahetub föderatsiooni subjekt ning siseneme Põhja-Osseetiasse. Mitte et sellest märgatavalt midagi muutuks.
Teeserva jääb tihtilugu palju nõukaaegset sümboolikat, siinkandis kohtab seda sagedamini kui põhja pool. 
Järgmine suurem asula on Beslani linn, kurikuulus kahjuks, seega sõidame ringteed pidi ümber linna Vladikavkazi poole.
Viimases läheb tee kaheks, otse on tee Georgiasse, läbi Larsi, meie aga keerame paremale, plaan on Tshinvalit, Lõuna-Osseetia pealinna, külastada. Kuigi ilmselt Georgiasse edasi sealt ei pääse. Tee viib ülespoole piki jõeorgu, piir asub tavaliselt piki veelahet. 
Loodus on ilus, kuigi sügisene ja eespool on näha lumised tipud
Ei ole unustatud ka propagandat.
Piiripunktis Lõuna Osseetia ja Venemaa vahel algavad sündmused lootusrikkalt – tollis vormistatakse auto kenasti riigist välja. Passikontrollis hakkavad asjad venima. Kuni selleni, et tuleb auto jällegist ära parkida ja saada eskorditud peamajja ülekuulamisele. Sisenedes tuleb taskud tühjendada ja siis ennast metalliotsijaga üle lasta käia. Edasi läheb pinnimiseks. Kõigepealt tavalisemat laadi küsimused – nimed, elukohad, tegevused, sugulased jne, jne. Edasi siis juba teravamas toonis, et kuhu ikkagi minek ja miks jne. Ja siis, et mida me arvame Ukraina asjadest, et miks Ameerika Venemaad ähvardab ja mida Eestis Venemaast arvatakse jne. Jõudsin juba vihastada ja hakkasin pärima, et millest selline ülekuulamine. Selle peale võttis seltsimees samuti teravama positsiooni ja püüdis mind uskuma panna, et olen kõvasti seadust rikkunud, kuna olen siin nö turistina, aga viisa on äriviisa. Ja seejärel pani mu mingisse tuppa, mis ilmselt ka kartseri ülesannet täitis, luku taha. Toas oli tool ja laud, viimasel kaust seaduste ja õigusaktidega, millega soovitati siis mul tutvuda. Õnneks väga pikalt ootama ei pidanud,ca 10 minuti pärast oli seltsimees tagasi ja lubas meil edasi sõita. Hoiatas küll, et ega osseedid meid ikkagi edasi sõita ei lase. Mihkel oli seni autos oodanud ja ütles, et auto oli ka kaunis põhjalikult üle kontrollitud. Kummaline, et siin passi templit ei löödud.
Sõidame siis edasi Tshinvali poole. Varsti siseneme tunnelisse, mis näeb viimase peal kaasaegne välja, ja mis viib meid läbi mäe, mille harjapidi kulgebki tegelik piir. Tunnelist väljas, saame sõita veel kümmekond kilomeetrit, kui tuleb osseetide kontrollpost.
Siit edasi meid kahjuks ei lasta. Tegelased on küll sõbralikud, aga kord on kord. Et kui oleksime MID-ist (ministerstvo inastrannyh del – lühend, õigemini selle keeleline päritolu, räägib ise enda eest, kes selle ministeeriumi on kokku pannud) luba taodelnud, näiteks läbi interneti, siis oleks visiit siiski võimalik olnud. Ja üks lisas veel, et neid, kes neid ei tunnusta, nad riiki ei luba. Keerame otsa ringi ja tagasi. Piirile on paras järjekord tekkinud, aga õnneks liigub kiiresti. Enamik autosid kannab kohalikke numbrimärke ja riigitunnust RSO (Republic of South Osetia). Selgub,et siin piiril migratsioonikaarte ei kasutata. Uurin, et kuidas me siis ilma selleta järgmises piiripunktis hakkama saame, aga mind rahustatakse sellega,et Lars on sama piirkond ja seal samuti migratsioonikaarte ei kasutata. Ei hakka selle pärimisega, et mis Eesti piiril saada võiks, pingeid kruvimagi. Auto vormistamisega tsirkus jätkub. Saan küll deklaratsioonile mingeid templeid, aga sellest ei piisa, suunatakse veel röntgenisse. Teeme siis selle protseduuri ka läbi, asja toimetav ametnik skanneerib veel ülipüüdlikult kogu komplekti dokumente ja ilmselt röntgenipildiga rahule jäänud, saan vajaliku templi kätte. Tagasi tollis, suudab vormistajatüdruk taas üllatada. Talle nimelt on vajalik tõestus et ma ikka Eestisse sissekirjutatud olen. Kahjuks ei oska talle kuidagi meelerahu tagasi tuua ja sellega ta ka peab leppima. Pean veel allkirjastama mingisuguse paberi, mille pealkiri oli umbes selline nagu meelespea auto ajutisele sissevedajale. See õnnestub kolmandal katsel, sest esimesel kahel juhul ei saanud mu nimi ja allkiri päris täpselt sinna kuhu vaja..
Hakkab juba hämarduma, kui lõpuks Vladikavkazi poole saame tagasi sõitma hakata. Teeme kiire peatuse teeäärse monumendi juures.
Larsi piiripunkti jõuame juba kottpimedas. Siin käivad asjad tunduvalt kiiremini. Minu autodeklaratsioon tekitab vastavas ametnikus küll arusaamatust, aga õnneks ta ei taha seda minuga pikalt arutada. Ka migratsioonikaardi puudumine ei põhjusta pikemat arutelu. Saame templi passi ja olemegi Georgia piiril. Siin on hoopis lihtne, pole vaja autostki väljuda. Sõidame ca 100 km ja peale paari hotelli olukorraga tutvumist jääme lõpuks ühte ööbima. Et kohvikut ei ole, siis keedame kaasavõetud borshi ja kasutame võimalust käia kuuma dushi all.
