25 nov. Iraan

Pool ööd sadas vihma ja müristas otse pea kohal, nii et auto vappus.
Hommikuks on sadu üle, aga ilm on pilves ikka. Mis on ilmselt hea, sest päikese käes hakkaks juba palav. Täheldada on ka seda, et rasketes oludes kipub mootor vaatamata vahetatud radiaatorile siiski kuumaks minema. Selline on ümbrus, mis valgeks minnes meie ümber avanes:

Soojendame õhtust sööki ja hakkame liikuma Bandar Abbasi poole. Mihkel üritab juba kolmandat päeva seda nime meelde jätta, täna paistavad esimesed edusammud.
Sõita on jäänud ca 600 kilomeetrit, mis tähendab, et peaksime valges kohale jõudma. Maastik on muutunud lauslagedast tasandikust väheke huvitavamaks, tuule erosioon on loonud mägedest huvitavaid skulptuure ja ilmunud on ka puud-põõsad. Ilm püsib endiselt pilves ja tibutab aeg-ajalt.
Tangime taaskord 50 l, makstes seekord selle eest 360000 raha.

Möödume Iraani naftatöötlemiskeskusest, tundub moodne olevat ja näha on palju uusi ja pooleliolevaid ehitisi. Ka ei ole puudust gaasi põletavatest korstendest.

Enne Bandar Abbasi üritame veelkord tankida, aga seekord jääb meie saagiks ainult 9,5 l. Õnnestuks ehk ka veel kellegi kaardiga juurdegi tankida, aga jätame asja sinnapaika, sest asjaolude ideaalsel kokkulangemisel saaksime selle kütusega, mis paagis, kenasti Dubais konteinerisse sõita. Selle allkirja, et autos on konteinerisse panemisel alla veerandi kütust ja aku klemmid on lahti ühendatud, andsin ma aga juba Tallinnas.
Bandar Abbasis (bandar=sadam) leian suurema vaevata hotelli, kus peaaegu täpselt aasta tagasi sai ööbitud. Nii ka seekord. Ainult, et kui eelmine kord oli suur kahe magamistoa ja köögiga sviit, siis nüüd pisike tikutops kahele. Aga tähtis on hoopis, et on kuum vesi ja internet. Selle viimasega on muidugist see häda, et kiirust küll jagub, asun usinasti kaarte alla laadima, aga eesti lehekülgi ei ava. Ei postimeest, ei delfit. Mihklil õnnestub avada ainult Kesknädal)). Samuti ei avane wordpressi lehekülg, seega jääb seesama postituski paremaid ühendusi ootama..
Esmased vajadused rahuldatud, läheme linnapeale infot koguma. Leiame tourist agency, kelle abiga saab selgeks, mida peab tegema. Saame juhised araabia keeles ja inglise tähtedega samuti, kuhu homme hommikul kella kaheksaks peab ilmuma.
Teeme veel tiiru turul, aga kuna osta pole miskit vaja, siis pole erilist mõtet ka siin eriti aega veeta. Tahaksin minna juuksurisse, aga ainsas teele sattuvas on järjekord. Seega, ei jäägi muud üle kui õhtust süüa. Promenaadi ääres on selleks sobilik koht, kus pakutakse kebabi. Parasjagu on pakkumisel kanalihast, meie juuresolekul pannakse küpsema ka mingi tummisem liha, ilmselt lammas. Väikese kommunikatsiooniprobleemi tõttu saame algul ainult topsis friikartuleid kohalikus stiilis, aga väikse selgitustöö tulemusel saame ikka liha ka. Lihalõikaja ei ole kade ja pakub kohe söögi kõrvale väikest tobi kah. Siis seda isetehtut ikka. Aga piirdume siiski ainult söögi ja veega. Ei saa ka tellimistega eriti hoogu minna kui sul taskus ainult 400 000.- ))! Aga meie õhtusöögiks piisabki ainult 230000.-st.
Üritame, tagasi hotellitoas, tuvastada seda aadressi, mis meile anti, et kuidagi ikka hommikul oma jõududega kohale saada, aga päris veenvat tulemust me ei saa. Kuna hommikud pidavat vanade eestlaste arvates targemad olema, siis lähme varakult magama, et rutem targemaks saada.