26 nov. praamile minek

26 november 2014 ehk kohaliku ajaarvamise järgi 05.09.1393
Kell oli pandud poole seitsmeks, aga uni on läinud juba kuuest. Väljas ka juba valgeneb. Läheme siis laevafirmat otsima. Alt fuajeest saab ligikaudse suuna kätte. Sellest lähtudes sõidame teisele poole linna, kuid juhatatud ristmikul midagi meid huvitavat ei asu. Lähedal on saiade küpsetamise äri, sealt hakkan uurima. Kohalikud ei tea, aga kohe saabub klient, kes lubab meile teed näidata, sõitku ainult neile järgi. Et oleme ennast teises suunas parkinud, tuleb üks u-pööre sooritada. Aga varsti istub teenäitaja juba meil autos. Kaugele pole vaja sõita, varsti ongi Iraani riikliku laevafirma kontor vasakut kätt. Nuian meie teenäitajalt veel kaks saia välja, ise ei jõudnudki osta. Et kell on alles pool kaheksa, siis on paras aeg tagaluuk alla lasta ja kohvi tulele panna. See tegevus näib kohalikele palju nalja valmistavat.
Kümme enne lähen asja uurima, aga sees öeldakse, et tulgu ma ikka kahesa, saangi kenasti kohvi lõpuni juua.
Pärast väikesi eksirännakuid maandun kolmandal korrusel ühes kabinetis, kus tundub olevat härrasmees, kes teab mida teeb (või teha tuleks). Asi suures piires selgeks tehtud ja vajalikud dokumendid edasi antud, läheb hinna arvutamiseks. Peale mitmeid üritusi suudab kodanik lõpuks paberile kirjutada 1105 usd, mille peale ma valjult protesteerima hakkan. Arvutab siis tegelane veel mõnda aega, ega nende miljonitega arvutamine polegi ei tea mis lihtne tegevus, lihtsalt võib ühes tehtes mingi null ära jääda või juurde tekkida. Segadust tekitab veel asjaolu, et kasutusel on ka rahaühik toman, mida kasutatakse riali summast kahe nulli ärajätmisel. Veel on vaja kuhugi helistada, et hind paika saada. Esialgu tundub kummaline, et kuidas saab praamipileti hinna arvutamine nii keeruline protsess olla, aga päeva lõpuks imestan, kuidas ta selle siiski nii kerge vaevaga kokku pani!!. Igatahes saab järgmine arv juba hulka söödavam olema. Selle protseduuri käigus vajuvad sisse veel kaks tüüpi – tuntavas ülekaalus sakslane Felix ja itaallane Ricardo. Mõlemad ligi 20 päeva mööda Iraani cruisanud, kuid tutvunud vist alles neli päeva tagasi ja sellest ajast saati koos sõitnud. Aga sõidavad nad mootorratastega. Ja soovivad samuti Emiraatidesse. Uurin, kas nad veel turiste on kohanud? Felix oli kohanud ühte saksa naisterahvast samuti tsiklil ja see on ka kõik.
Siinsed protseduurid meiega tehtud, saadetakse meid sadamasse, kuna protseduurid pidavat aega võtma. See oli vägagi prohvetlik ennustus!!
Et meil oli hotellis check-out veel tegemata, siis pidime eriti kiirustama. Uued sõbrad olid sadama asukohaga kursis ja enne hotelliminekut sõitsime neil sabas, et näha, kuhu pärast tulla. Käime kiiruga asjade järel ära ja kohe tagasi.
Esimese asjana sadamaväravas peame auto sinnasamasse parkima. Leiame inspektori, kes auto numbrite vastavust dokumentidele kontrollib. Seejärel lähen konteinerkontorisse, kus carnet saab esimesed sissekanded. Seejärel on vaja minna teisele poole konteinerit asuva ülemuse juurde, kes eelnevatele tegevustele oma allkirjaga õnnistuse annab. Edasi on käik krooniku juurde, kes suurde raamatusse kõik hoolikalt kirja paneb. See kohalik keelevärk on ikka huvitav. Vähe sellest, et kirjutatakse paremalt vasakule, siis vihiku täitmist hakatakse pihta samuti meie mõistes viimaselt lehelt, aga ika lehekülje ülevalt, mitte alt. Ja veel, arve kirjutatakse ikkagi vasakult paremale.
Peale neid sissejuhatavaid tegevusi saame loa liikuda edasi tolli peamaja ette. Juba tuttavad tsiklid on ka siisn ja leiangi sõbrakesed ühe luugi eest. Saan kiirõlevaate, mida nad on juba korda saatnud ja millega mul tuleb kohe algust teha. Selleks on esimese asjana minna koopiaid tegema: passi esileht, viisalehekülg, carneti esileht, carneti Iraani leht. Ja seejärel see komplekt koos originaalidega siiasamasse aknasse anda. Akna taga aga istub siinmail haruldane inimtüüp – tõsise näoga meesterahvas. Mõne aja töö tulemuseks on araabiakelses kirjas paberileht, millele pean alla kirjutama. Ei tea küll, millele ma alla kirjutan,kas auto kinkelepingule või millelegi muule, aga teha seda tuleb.

Seejärel pen selle paberiga minema kuhugi eraldi kabinetti, kus ilmselgelt istub mingi kohalik füürer. Ja suuremeelselt lisab oma allkirja eelkirjeldatud paberile. Aga et sellest on siiski vähe, tuleb minna õle koridori asuvasse “sekretariaati”. Siin saab paber ka kena tepli alla. Varustatud sellise kaaluka dokumendiga, liigun tagasi tõsise mehe aknakese manu. Järgmiseks saan väikese paberilipaka, nii 1/4 a4-st, millel peal ainult mõned kritseldused. Sellega pean minema kõrvalaknakese juurde. Kuna siin kedagi parasjagu pole, asun ootama. Paar lauda eemal istuval tegelasel hakkab vist minust hale ja ta tuleb, käivitab kolleegi arvuti ja teeb, mis vaja. Loodetavasti. Järgmine käik jällegist ülemuse kabinetti. Õnneks on ülemusel mingit sorti tentsiku moodi abiline, selline keskmisest tumedama nahavärviga tegelane,kes minu paberilipaka kohe talle nina alla pistab. Sest ülemus on nõutud mees ja siin on ka peale minu tema jutulessovijaid piisavalt. Igatahes miskit toimub, sest järgmisena jällegist üle koridori juba tuttavasse osakonda, kus mulle mingi paber välja trükitakse.Kahes eksemlaris. Saavad ka kenad reljeefsed pitserid pressi all. Pakun, et sellel paberilipakal oli mingi minu toimiku number näiteks? Ühe eksemplari pen viima siinsamas kõrval asuvasse boxi Mohhamedi juurde, teisega lähen tagasi juba tuttava aknakese juurde, kust kiirelt lähettakse mind jällegist tagasi sellestsamast paberist koopiat tegema. Koopiaid teeb muuseas seesama tädi, kes ennist selle paberi välja trükkis…. Koopiaga tagasi, ulatan selle üle ja selgub, et sellega ongi kõik. Finish. Aga ainult asjaajamine selles hoones.
Sõbrad on vahepeal motikad juba sadama territooriumile viinud ja juhendavad mind, mida selleks tegema peab. Ja see on spetsiaalses majas, mis paistab olema lubadeosakond, passi panti jätmine, mille alusel väljastatakse kirjalik luba sadama territooriumile sisenemisek. Lähme siis autot ära viima, aga Mihklit sisse ei lastagi, kuna teda loal kirjas ei ole. Üldse tundub Mihkel kergelt pabinas olvat, sest mul pole teda eriti aega informeerida, mis toimub))))!Kardab vist maha jääda)).
Sõidan kogu sadamaterritooriumi läbi, aga tsikleid ei märka kuskil ja pargin siis sissesõidu lähedale auto ära. Nii sisse- kui ka väljasõidul pannakse loale kõik detailid ja kellaajad kenasti kirja. Tagasi ootepaviljonis,kuulen, et sõbrakesed olla oma rattad kohe praami kõrvale parkinud. Ei osanud seda praami ennist märgatagi, aga lähen nüüd tagasi ja pargin ka auto ringi.
Lähen viin loa tagasi ja saan passi kätte. Edasi asume ootama.Mees laevafirma kontorist lubas lõunapaiku tulla ja piletid tuua.
14.15 tuleb mingi tegelane ja vaatab meie asjaajamise seisu üle.

Mul üks paber puudu. Tean kindlalt, et pole küll kuhugile miskit ära kaotanud. Tuleb välja, et tegelased lubade osakonnast olid unustanud mulle selle vajaliku paberi tagasi anda, ainult juhuslikult märkan seda nende laual, kui olen seda siia otsima tulnud. Õnneks.
Edasi eskorditakse meid ühe uue hoone juurde. Mis hoone see on ja mida siin sees tehakse, jääbki meile lõpuni arusaamatuks. Aga protsess ise näeb välja järgine: esimeses aknas, kuhu meid juhatatakse,antakse ülesanne teha koopiad carnetist ja tollist saadud paberist. Igat koopiat neli (4)! eksemplari. Võtan siis selle töö enda peale ja korjan ka sõprade dokumendid kokku ning lähen koopiaid tegema. Sinnasamasse tollimajja, kus juba hommikupoolikul sai koopiaid tehtud. Teele jääb ka õks koopiate tegemise kontor, tundub, et see tegevus on ikkagi tasuline siin enamasti. Aga mina marsin hooga “sekretariaati” ja nõuan koopiaid. Kokku saab neid seekord 24 tk.
Tagasi seal,kust ülesande sain, jagan paberid laiali ja vastav ametnik saadab mind järgmise aknakese juurde. Teine komplekt koopiaid jääb maha ja edasi suunatakse kolmanda akna juurde. Siin kulub veits aega, nii et palutakse istuda. Peale seda aknakest on veel üks komplekt koopiaid järel, mis saab ainult ühte tähendada.
Ametnik,kes meid viimatikirjeldatud operatsioone tegema tõi,üritab selgeks teha, et nüüd on vaja käia kolmes kohas sadama territooriumil ja üritab käega juhatada. Üldiselt jääb asi kaunis segaseks. Aga alustama peab taas sellest, et hankida sadamasse sisenemise luba. Võtan siis loa enda passi peale ja liigume väravasse. Siin selgub, et selle loaga saaksin sisse siiski ainult ina,kuigi on vaja ikkagi meil kõigil sisse saada. Õnneks on meid instrueerinud ametnikul vist meist kahju hakanud ja ta saabub sobivasti oma autoga väravasse ja võtab meid omal vastutusel sadamasse sisse. Sõidame mingi laohoone juurde, mille kontoris toimub taas mingi vormistamine. Kogu protseduur on nii ajuvaba, et ei suuda enam suurt sammu pidadagi mida kõike siin meilt oodatakse. Siis teise kontorisse. Ja siis mingisse putkasse õuepeal. Seejärel tundub nagu kõik olema ja puksitakse meid ooteruumi tagasi.
Kerge segadus on laeva väljumiskellaajaga, kas see on kuus või üheksa õhtul. Igatahes kell on juba viis ja meil pole pileteid ega miskit.
Käime teise korruse restoranis kõik koos neljakesi söömas . – kanashaslõkk riisiga, täitsa maitsev.

Lisaks saab ka nelja peale kaks taldrikut salatit.

Siis helistab Felix hommikusele piletimüüjale, kellel on kohalik SIM ja vajalik number, et millal oleks lootust pileteid saada. Jutt läheb päris ägedaks, kuna üks pool ei mõista õieti inglise keelt rääkida ja teine pool ei taha midagi kuulda ilmselt mingist sealtpoolt pakutavast homsest. Lõpuks saame lubaduse, et tegelane kohe siia tuleb. Pole meil ju aega rohkemateks päevadeks siia jääda.
Mõne aja pärast piletimees ka saabub. Taas on probleeme arvutamisega. Tulemuseks on, et tsiklimehed maksavad tunduvalt rohkem kui neil ennem kokku lepitud, meie aga tervelt miljoni vähem. Olime küll vajaliku summa kohalikku rahasse vahetanud, aga otsast oli juba ära kulunud, nii et osa raha aksime dllarites, mis viis asjad veel segasemaks. Aga lõpuks saime siiski piletid kätte.

Koos invoicega,millel küll poole väikse summa kirjas, kui olime maksnud. See puudutas reisijaileteid. Sõidukite kohta polnud endiselt mingit paberit, ega ka kviitungit maksmise kohta. Tegelane toppis selle rahahunniku lihtsalt endale tagataskusse. Lubas, et Bill of Lading on juba laevas ja kordas kogu aeg no proble, no problem… Aga vahepeal kerkinud ärevus taandus. Mõne aja pärast algas turvakontroll. Kõik asjad mis meil kaasas olid, läbi röntgeni. Ega eriti midagi küll polnudgi, asjad ju autos. Aga ikkagi. Seejärel kobas turvamees kõik ükshaaval läbi ja minu taskust leidis viktorinoxi. Ja tahtis selle ära võtta! Vägisi tuli talle tahtmine öelda, et mul on autos matzeeta. Sest autode sisu ei vaadanud kordagi keegi. No on ikka tainapead. Tõstsin kõva kisa, et ei kavatse omanoast ilma jääda. Lubati teha paber ja pärast Sharjahis tagasi anda. lollakad. Õnneks tuli mõne aja pärast väheke tervam pliiats,ks korra noa lahti võttis, siis kokku tagasi pani ja mulle tagasi andis.
Edasi passikontroll. Anname oma passid ära ja saadetakse meid istuma. Mõne aja pärast saame mina ja Felix oma passid tagasi,templid kenasti sees, Ricardo ja Mihkel aga mitte. Esialgu pole sellest midagi, aga kui inimesed on juba praamile läinud ja mina ka auto praamile ajanud ning kellaaeg juba üle üheksa, siis hakkab juba mure tekkima. Kohalikud tegelased muudkui rahustavad, et no problem, no problem,police check jne. Õnneks need kaks puuduolevat passi siiski saabuvad ja saame praamile.
Kogu praami laadungiks ongi ca 40 inimest, kaks tsiklit ja üks auto. Praami nimi on Hormuz-14.
Mõne aja pärast hakkame ka liikuma.