Hommik algab suitsuvorstiga, kartulipudruga ja kohviga. Päike tõuseb ja tõotab kena ilma.
Tänane päev möödubki sõites ja suuremate vahejuhtumiteta. Tangime kaks korda. Esimene kord tuleb maksta 50 liitri eest 270 000 raha aga teine kord õnnestub osta 50 liitrit 125000 eest, mis teeb 4 usd ehk natuke pealt 3 euri!!!
Et õlituli annab märku taseme alanemisest, siis kallame liitrikese peale. Selle liitrikese poolsünt õli eest tuleb 150000 välja käia.
Kui kuskil kirjutatakse, et Iraanis ei saa vabalt oma arvamust avaldada, siis päris nii see kindlasti ei ole. Ma ei tea küll, millist sõnumit need tegelased allpool olevatel fotodel levitavad, äkki kiidavad niisama valitsust, aga meeleavaldus seegi ju?
Iraani puhul on isegi väheke ootamatu asjaolu, et linnades ja ringteede keskel ja muidu teeääres praktiliselt puuduvad militaarse olemusega skulptuurid või mälestusmärgid. Nägin ainult mõnda üksikut sõdurikuju Iraani-Iraagi sõja mälestuseks. Enamik skulptuure kannavad ikkagi endas positiivset sõnumit.
Vahest harva ei saa siiski läbi ka kõvade tegijate reklaamita…
Korra peatab meid ka liikluspolitsei, põhjus on möödasõit üle pideva joone, aga mingeid sanktsioone ei järgne, soovitakse rõõmsalt head teed.
Tee äärde on siginenud arbuusimüüjad.
Teeme siis ka asja ja ostame ühe arbuusi ning meloni. Viimane on küll maitsev ja paneme selle ka kohe kohapeal nahka. Arbuus, nagu hiljem selgub, oleks võinud parem olla…
Paaril korral peatume ka check-pointides, aga neis on enamasti rutiinsed küsimused-vastused.
Jõuame Pärsia lahe äärde, ilm on soe, kuid kisub pilve ja aeg-ajalt sajab väheke.
Maastik on üksluiselt kõrbeline. Näha on mitmeid gaasileeke, mis annavad tunnistust naftapumpamisest. Liigume piki rannikut kulgevat teed mööda, mis meie kaartidel on kui väike külatee, aga tegelikkuses kena, kohati kuue, kohati neljarealine, ainult vahest kaherealiseks taanduv trass. Aga liiklust on õnneks hõredalt.
Mingil hetkel jääb meist paremale, mere poole, tuumaelektrijaam. Vist siis ilmselt see, mida venelased siin ehitavad, või on neil juba ka mõni töötamas, ei teagi täpselt. Juba hämardudes ligineb tee merele niivõrd, et keerame luidete vahele ja käime ujumas.
Eemal on näha ka kohalikke vees.
Vesi on soe ja mõnus. Kuigi soolane, aga siiski karastav ja loodetavasti ka puhastav.
Jätkame veel tunnikese või nii, olles paar korda asulavahel õige tee kaotanud, aga õnneks siiski kiirelt ka üles leidnud. Väikest elevust tekitas vahejuhtum mudas, millest väljumiseks oli vaja nelivedu. Nimelt kasutasime otseteed trassile naasmiseks. Tee ise aga kulgeb rannikul piki Pärsia lahte.
Lõpuks keerame teelt maha ööbima. Õhtusöögiks saab tatrapudru suitsuvorstiga, millele lisatud eilne hartsoosupi lõpp eriti hea kõrvalmaigu annab. Õues müristab ja lööb intensiivselt välku ning varsti on ka suurem sadu kohal. Säh sulle kõrbe!