Hommik algab suitsuvorstiga, kartulipudruga ja kohviga. PÀike tÔuseb ja tÔotab kena ilma.
TÀnane pÀev möödubki sÔites ja suuremate vahejuhtumiteta. Tangime kaks korda. Esimene kord tuleb maksta 50 liitri eest 270 000 raha aga teine kord Ônnestub osta 50 liitrit 125000 eest, mis teeb 4 usd ehk natuke pealt 3 euri!!!
Et Ă”lituli annab mĂ€rku taseme alanemisest, siis kallame liitrikese peale. Selle liitrikese poolsĂŒnt Ă”li eest tuleb 150000 vĂ€lja kĂ€ia.
Kui kuskil kirjutatakse, et Iraanis ei saa vabalt oma arvamust avaldada, siis pĂ€ris nii see kindlasti ei ole. Ma ei tea kĂŒll, millist sĂ”numit need tegelased allpool olevatel fotodel levitavad, Ă€kki kiidavad niisama valitsust, aga meeleavaldus seegi ju?
Iraani puhul on isegi vĂ€heke ootamatu asjaolu, et linnades ja ringteede keskel ja muidu teeÀÀres praktiliselt puuduvad militaarse olemusega skulptuurid vĂ”i mĂ€lestusmĂ€rgid. NĂ€gin ainult mĂ”nda ĂŒksikut sĂ”durikuju Iraani-Iraagi sĂ”ja mĂ€lestuseks. Enamik skulptuure kannavad ikkagi endas positiivset sĂ”numit.
Vahest harva ei saa siiski lĂ€bi ka kĂ”vade tegijate reklaamita…

Korra peatab meid ka liikluspolitsei, pĂ”hjus on möödasĂ”it ĂŒle pideva joone, aga mingeid sanktsioone ei jĂ€rgne, soovitakse rÔÔmsalt head teed.
Tee ÀÀrde on siginenud arbuusimĂŒĂŒjad.
Teeme siis ka asja ja ostame ĂŒhe arbuusi ning meloni. Viimane on kĂŒll maitsev ja paneme selle ka kohe kohapeal nahka. Arbuus, nagu hiljem selgub, oleks vĂ”inud parem olla…
Paaril korral peatume ka check-pointides, aga neis on enamasti rutiinsed kĂŒsimused-vastused.
JÔuame PÀrsia lahe ÀÀrde, ilm on soe, kuid kisub pilve ja aeg-ajalt sajab vÀheke.
Maastik on ĂŒksluiselt kĂ”rbeline. NĂ€ha on mitmeid gaasileeke, mis annavad tunnistust naftapumpamisest. Liigume piki rannikut kulgevat teed mööda, mis meie kaartidel on kui vĂ€ike kĂŒlatee, aga tegelikkuses kena, kohati kuue, kohati neljarealine, ainult vahest kaherealiseks taanduv trass. Aga liiklust on Ă”nneks hĂ”redalt.
Mingil hetkel jÀÀb meist paremale, mere poole, tuumaelektrijaam. Vist siis ilmselt see, mida venelased siin ehitavad, vÔi on neil juba ka mÔni töötamas, ei teagi tÀpselt. Juba hÀmardudes ligineb tee merele niivÔrd, et keerame luidete vahele ja kÀime ujumas.
Eemal on nÀha ka kohalikke vees.
Vesi on soe ja mÔnus. Kuigi soolane, aga siiski karastav ja loodetavasti ka puhastav.
JĂ€tkame veel tunnikese vĂ”i nii, olles paar korda asulavahel Ă”ige tee kaotanud, aga Ă”nneks siiski kiirelt ka ĂŒles leidnud. VĂ€ikest elevust tekitas vahejuhtum mudas, millest vĂ€ljumiseks oli vaja nelivedu. Nimelt kasutasime otseteed trassile naasmiseks. Tee ise aga kulgeb rannikul piki PĂ€rsia lahte.

LĂ”puks keerame teelt maha ööbima. Ăhtusöögiks saab tatrapudru suitsuvorstiga, millele lisatud eilne hartsoosupi lĂ”pp eriti hea kĂ”rvalmaigu annab. Ăues mĂŒristab ja lööb intensiivselt vĂ€lku ning varsti on ka suurem sadu kohal. SĂ€h sulle kĂ”rbe!









