01 jaanuar.
Et eile sai varakult õhtule, siis ei jagu ka und kauaks ja umbes üheksa paiku hakkame liikuma. Tee on ka edaspidi Burundi poole korralik.
Ainult kiirusepiirangud tunduvad kohati põhjendamatud ja ühes 40 alas meid ka kinni peetakse. Kiirus 52. Soovin head uut aastat ja teen selgeks, et prantsuse keelest arusaamine on null. Tegelane üritab küll nii ja naamoodi selgeks teha, et pean trahvi maksma, aga mina olen selline juhmakas, et kuidagi ei saa aru. Et tegemist pole eriti leidliku eksemplariga, siis peale arusaamist, et tal ei õnnestu mulle selgeks teha, mida ta must tahab, lastakse edasi sõita. Igaks juhuks üritan piiranguid tähelepanelikumalt jälgida ja see tõmbab keskmist kiirust kõvasti alla.
Burundi piiril selgub, et edasi sõita ei saa, kuna kohe peale piiri on tulvavesi tee ära viinud. Aga siinsamas lähedal olla veel mägedes üks piiripunkt, sealtkaudu pidi saama. Saanud juhised, asume siis seda piiripunkti otsima. Kasutame meie kasutuses olevatel kaartidel olevat võimalikku otsest teed, mis viib üles-alla ja läbi kohalike asulate, vahepeal peaaegu jalg/motika-teeks ahenedes. Külaelanikele tundusime me küll Marsilt olevat)).
Juba peaaegu kohal, peatab meid vastusõitnud auto ja saame teada, et selles piiripunktis ei ole tolli ja auto tuleb ikkagi välja tollida selles suures piiripunktis. Mis iseenesest jätaks ju ruumi väikestele sulitempudele)). Aga, igatahes, keerame otsa ringi ja jälle tagasi. Meie informeerijatel on aga järsku rehv tühjaks läinud ja jätame nad ratast vahetama..
Sõit sellistel teedel võtab kõvasti aega, vaatamata vahemaade suhtelisele väiksusele linnulennult. Aga lõpuks taas piiripunktis tagasi, avaldan soovi käia Burundi poolel maad kuulamas, et ikka kindlasti selles väiksemas piiripunktis ka Burundi poolel asjad korda saame. Lubataksegi mind minna uurima, isegi passi ei taheta nö. pandiks. Jalutan üle silla, piiriks on, nagu sageli, jõgi. Antud juhul selline Keila jõe mõõtu, ainult et kiiremavoolulisem ja mudane. Saanud oma küsimustele soodsad vastused, liigume jällegi tagasi selle väikese piiripunkti poole. Et vältida rutiini, valin seekord natuke teise marsruudi, pikema, aga ajaliselt ilmselt enam-vähem sama.
Piiripunktis on juba ees kahe väikebussijagu rahvast.
Olles saanud kinnituse, et me auto ikkagist välja oleme tollinud, saame ka templid passi ja ülestõstetud tõkkepuu annab loa sõita sillale ja edasi Burundisse.
Piiriületus kulgeb suuremate sekeldusteta. Kui Ruanda poolt tuli piirile väike tee, siis siinpool piiri muutub see kohati hoopistükkis jalgrajaks, mis mõnda aega kulgeb piki piirijõge.
Inimesed on rõõmsad ja tervitavad vaimustunult! Kuna navigaator neid teid ei näita ja ka muudel kaasasolevatel kaartidel on see piirkond väga puudulikult esindatud, siis liigume puhtalt päikese järgi. Ilmselt oleme mingis strateegilises teeristis siiski vale teeotsa valinud ja seetõttu oleme sunnitud kaunis kaugele itta liikuma, enne kui korralikuma tee peale saame. See juhtub alles Ngozi nimelises linnas
Et Burundi on peaaegu et poole väiksem, kui Eesti, rahvaarv aga ümmarguselt 10 miljonit, siis on seda ka päris sageli märgata. Inimeste veelgi suuremat kontsentreerumist põhjustab mägine pinnamood, mis muudab suure osa territooriumist elamiseks vähesobivaks. Teele jäävates asulates inimestest puudu ei tule…
Pimenedes jõuame pealinna Bujumburasse, mis tõlkes tähendab “kartuliturg”. Ülesandeid on kaks- esiteks leida sularahaautomaat ja teiseks ööbimine.
Esimene ülesanne soodsalt lahendatud, aga teisega jääme jänni. Leiame küll paar kena hotelli, aga hinnad ei sobi kuidagi meie eelarvega. Poliitilise ebastabiilsuse tõttu on riigis palju ÜRO kontingenti ja seetõttu on ka hinnatase ülemäära inflateerunud. Leidsime küll äärelinnast ka tõenäoliselt soodsama variandi, aga parasjagu polnud kedagi kohal, kes oleks meile elamist näidanud. Ootama ei hakanud ja ilmselt ka õnneks, sest koht tundus isegi meile natuke liig…)
Seega sõitsime edasi linnast välja, lootusega leida ööbimist. Aga mida ei leia, seda ei leia ja lõpuks hakkas väsimus juba kallale kippuma. Et tee kulges piki Tanganjika järve kallast ja vasakule mitte kaugele jäid juba mäed, siis oli see kitsuke elamiseks kõlblik maariba kaunis tihedalt asustatud ja tükk tegu oli, enne kui leidsime võimaluse palmiistandusse palmide vahele keerata, et rahulikult hommikuni tukkuda…