Äratuseks oli koputus aknale, akna taga aga kari laigulistes ja automaatidega sõjaväelasi. Hakkab valgeks minema ja seega paistsime eemalt silma kah. Pikka vestlust ei tule, kuna ühist keelt ei ole. Niipaljukest võis aru saada, et avaldati imestust, miks me kuhugi hotelli ei läinud ja tundus ka väike tagasihoidlik katse meilt veits miskit välja pressida. Aga lahendasin olukorra sellega, et panin mootori tööle, käigu sisse ja lihtsalt sõitsime minema.
Tee kulgeb endiselt piki järvekallast, kord päris kaldapealsel, siis jälle väheke eemal.
Regulaarselt jääb ette asulaid.
Ühest sellisest ostame saiakesi. Imeodavad ja värsked.
Hommikusöögiks peatume ühe tillukese metsakaitseala juures. Tegu on tõesti pisikese metsaalaga, mis mingil imekombel on jäänud maha raiumata.
Metsa viib kena rada puude vahel.
Satun kohe kenale õiele ja sätin pildistama
Aga pilt tehtud ja pilk seljataha heidetud, saab selgeks, et ilmselt jääb hommikusöögi valmistamine liigse suude arvu tõttu ära….
Seega jätkame matka piki rannikut
Nyanza linnakesest keerab tee itta, mägedesse. Sooritame väiksed sisseostud ja liigume edasi. Kui tõus muutub väga järsuks, hakkab autol mootor üle kuumenema ja ongi paras aeg teha hiline hommikusöök/lõunapaus.
Et oleme poole tõusu peal, kus kedagi ei ela, siis pole ka palju uudistajaid. Need, kes mööda teed üles või alla kulgevad, pikemaid peatusi ei tee, ainult tervitavad niisama
Valmistame siis sooja sööki
Kuigi mäenõlvad on nii järsud, et asjaajamine maisipõllul on seotud suure riskiga, on vaatamata sellele peaaegu kogu pindala üles haritud.
Meie peatusplatsi kõrvalt leian huvitava lille, mis kangesti esmapilgul meie ööviiulit meenutab. Aga ei lõhna.
Jõudnud Mabanda asulasse, selgub, et piiriformaalsused tuleb siin korda ajada. See pole ka eriti keeruline. Teel on nöör ees ja suunatakse mingi ametniku juurde, kes templi passi lööb. Auto kohta otsustan mitte isegi küsida, äkki ei saakski siin tolli vormistada ja nii jääbki auto Burundist välja tollimata. Loodetavasti sellest tüli ei tõuse…
Edasi lõppeb asfalt. Nagu paljudes kohtades mujalgi, on ka siin piirile viiv tee väga kehvas seisukorras. Aga lähiajad toovad sellesse kardinaalse muutuse. Toimub uue tee ehitus, seda valvsa hiinlasest kupja pilgu all.
Et järgi on veel väheke kohalikku, siis üritame sellele teele jäävas külas rakendust leida. Selleks sobib kohalik külaturg. Aga kogemus on võimas. Ostan tomateid, ja et mul on suur rahatäht, siis kaob müüja seda kuhugi vahetama. Loetud hetkega on minu ümber sadakond inimest, kindlasti rohkem kui pool turu inimestest, kes kõik ainiti mind vahivad ja elavalt omavahel miskit seletavad. Hetkeks on isegi veits ebamugav tunne, aga see möödub kiiresti. Mihkel ka irvitab eemalt autost..)). Lõpuks saan oma vahetusraha ja suundun autosse. Ananassi ostmisel enam seda viga ei tee, et kohalikele klouni mängin ja sõidan kohe autoga müüjale nina alla ning sooritan ostud autoaknast. Fänniklubi on loomulikult siingi ümber, aga siiski eraldab meid autokere)))
Mingi hetk oleme juba Tansaanias. Mingit piiritähistust ega lisakontrolli ei ole. Mõne kilomeetri pärast tuleb tõkkepuu ja suundume formaalsustega tegelema.
Viisa maksab 50 dollarit.