1 detsember

Tänase päeva alustamiseks sai valitud teistsugune kontseptsioon. Tõusime kell kuus, just kui hakkab valgeks minema. Kusjuures valgeks ja pimedaks läheb siin väga ruttu, sest mida lähemale ekvaatorile, seda suurema nurga all päike loojub ja tõuseb ja seda kiirem on ka protsess, kui ta horisondi taha kaob või sealt välja vupsab. Meie laiuskraadidel toimub see väikese nurga all, libamisi, sellest ka pikad õhtud. Igatahes, korjame oma kodinad kokku ja kiirelt autosse ning punuma. Lootus on enne ummikuid ennast kiirelt kesklinna välja libistada. Meie sihtkoha lähedal on avalik rand, seal  plaanime ujumas käia, dushi võtta ja kohvi keeta. Plaan on hea, aga ummikutest ei pääse. Marsruudile jääb ka teeremont, mis võimendab ummikut veelgi. Kuigi kokku oli lepitud, et kontorisse tulen kella üheksaks, siis Neeraj helistab juba poole ajal. Kokku veedame ummikus umbes kaks tundi ja nati enne üheksat oleme rannas. Kiired plaanitud protseduurid ja kiirpudru ning pool kümme olen juba Neeraji juures.
Tuuakse kohvi, mis on must aga tulimagus, ja pudelivett. Sätin ennast mugavalt kontoritooli ja hakkame asju lahkama. Üldiselt on olukord positiivne. Esile on kerkinud mitmeid väiksemaid, kui kindlasti lahendamist vajavaid probleeme. Üheks selliseks on järgmine. Kauba saatedokumentidesse on vaja kirjutada saaja telefoni number. Ja see ei tohi olla rahvusvaheline vaid kohalik, Djibouti number. Kahjuks ei tunne ma seal kedagi. Neeraj kutsub seda probleemi arutama erinevaid oma kolleege, kõik küsivad, kas mul siis tõesti ei ole seal ühtegi sõpra-tuttavat!?. No ei ole)). Pakun, et võiks sinna kirjutada lihtsalt suvalise numbri ja kui ma paar päeva enne konteinerit kohale jõuan, siis anda sadamasse oma juba Djiboutis ostetud telefoni number. Põhimõtteliselt peaks töötama. Seda numbrit on vaja selleks, et oleks kuhu helistada, kui konteiner vaja üle anda. Teine variant on broneerida hotell ja anda hotelli number. Kah võimalik, aga vähemsoovitav, hotell maksab raha ja kõne võib ka kaduma minna. Neeraj üritab säästa mulle hotelliraha ja katsub leida kellegi, kellel on sealkandis mõni klient, et siis sellega juba kokku leppida ja nende kontakte kasutada. Esimene selline üritus jookseb küll liiva, sest keegi ei taha end eriti võõraste saadetistega siduda – parem karta kui kahetseda, krt seda teab, mis saadetistega tegu. Aga Neeraj on positiivne ja koos kolleegidega lubavad siiski midagi välja mõelda.
Vahepeal uurib Neeraj ka Eesti kohta. Ise on ta Indiast, nagu ka enamik ülejäänud personalist siin kontoris. Täpsemalt Mombay lähedalt, siin aga juba 5 aastat. Tavaliselt käib kodus kaks korda aastas, aga nüüd pole juba ligi aasta aega käinud.
2 detsembri laevast, mis oli algne plaan, ei tule küll miskit välja. Homme on jällegi vaba päev. National Day. Ühendemiraatide 43 sünnipäev. Ja töö loomulikult seisab.
Laual on kaks varianti: 6 konteiner laeva ja 15 Djiboutis ning teine oli vist 12 ja 22. Igatahes, kuna ajafaktor on peamine, siis uueks plaaniks saabki see esimene. Selleks tuleb kolmapäeva hommikul sadamasse sõita.
Et ma siin enam kuidagi abiks ei saa olla, siis sätin minekule. Uudiste ja küsimuste puhuks on kokku lepitud kasutada telefoni ja juhised sadama jaoks peaksin saama ka meilile.
Et taas on plaaniväline vaba aeg, siis kasutame seda Djibouti saatkonna otsimiseks. Kuigi viisa peaksime saama lennujaamas “on arrival”, siis maapiiri kohta ei tea nii täpselt. Ja parem oleks ikkagi kindel olla. Interneti info annab asukohaks ligilähedaselt sama paiga, kus Etioopiagi saatkond. Aga nimetatud aadressil küll midagi saatkonnalaadset ei asu, lihtsalt villa, värav lukus. Teine võimalik asukoht asub Abu Dhabis, sinna on natuke üle saja kilomeetri. Asumegi teele.

Kütus jälle otsakorral, aga poole maa peal tangitakse mingit rekkat teeservas kütuseautost. Ronin ka kohe jaole ning lastaksegi meile paaki saja raha eest kütet. Mõõdik näitab küll nagu oleks jooksnud 66 liitrit, aga paistab nii, et siin on kasutusel mingi muu, 0,5 liitri suurune ühik, sest paak saab parasjagu pooltäis. Aga piisab sellestki.

Abu Dhabi peaks küll nö. pealinn olema, aga Dubai ja Sharjah on ikka kõvasti vägevamad. Kuigi ka siin ei saa miskit ette heita, raha on lennanud paremale ja vasakule.

Aga ei õnnestu meil ka siin see Djibouti esinduse leidmine. Kahtlustan, et kuna pole just väga rikka riigiga tegu, siis võib olla tegemist ka lihtsalt väikese kontoriga aga mitte suure eraldiseisva villaga, nagu siin muudel riikidel kombeks.
Peale selle on siinkandis meil ka teine sihtpunkt kaardile märgitud. Peale erinevaid infokanaleid pidi saadud teabe läbitöötamist eksisteerib võimalus, et õnnestub osta alkoholi. Ja seda ilma litsentsita. Alkoholipoliitika on siin range, kuid erineb emiraaditi natuke. Sharjahis on igasugune alkoholi ostmine-müümine, omamine ja tarbimine vangla ähvardusel keelatud. Ülejäänud emiraatides tuleb alkoholi ostmiseks ja tarbimiseks taotleda litsentsi. Selleks tuleb minna politseisse ja täita avaldus, kaasa võtta dokumendifotod(!). Ei tea küll täpselt, aga ilmselt saab siis kaela pildiga tunnistuse joodikuks olemise kohta))!. Ja selle litsentsiga on seejärel võimalik ka vastavast poest üht-teist osta. See käib kõik mittemoslemite kohta. Moslemitele kehtib absoluutne kuiv seadus.
Paistab, et luureinfo peab seekord paika ja me ei peagi National Day’d kuiva suuga tähistama. Paik on teada ka teistele valgetele napsusõpradele, enamikul on lahkudes käed tööd täis.)). Panen siia ka asukoha info: 24°26’32.76″N, 54°36’26.71″E

Poes on valik seinast seina, rahuldatud saab nii nõudlik kui ka vähenõudlik klient, seega ei jää meiegi tühjade kätega. Ja seda ilma litsentsita! Ostud pakitakse siivsalt mustadesse kottidesse ja head teed.

Võtame suuna Al Aini poole, et endale mugav laagriplats leida. Linnade lähiümbrus pole selleks kõige sobivam tiheda asustuse tõttu. Käime veel mingis väikeses teeäärses “supermarketis” toiduainetevaru täiendamas. Piduõhtusöögiks saavad loomalihakebabid.

Mõne aja pärast keerame paremale, Saudi Araabia piiri poole. Tee kulgeb läbi tihedalt tarastatud istanduste. Tarad on ilmselt kaitseks kaamelite eest. Tara sees kasvavad põõsad aga omavad ilmselt lihtsalt luidete kinnistamise eesmärki, mingeid vilju need põõsad küll ei kanna. Istanduste vahele jäävad aga suured liivaluited. Kuigi kõikjal on autodega sõitmise jälgi, siis on ühe autoga vastav ettevõtmine siiski kaunis riskantne ja peab hoolega jälgima, et autot sisse ei kaeva. Pärast mõningast roam’imist leiame ka meid rahuldava laagriplatsi. Seame ennast mugavasti sisse, teeme õhtusööki ja tähistame homset rahvuspüha. Vahel satuvad laagrisse ka mõned juhuslikud kohalikud. Üks üritab mulle midagi seletada, aga et inglise keele oskus pole kiita siinsete külaelanike seas, siis läheb mõnda aega, enne kui saan aru sõnast 5 dirhami. Ja saan õieti aru, sest viiedirhamiline rahatäht võetakse kenasti vastu. Käsitleme seda kui laagrimaksu.
Hämardudes tibutab ka kergelt vihma, aga suuremat sadu ei tõota. Abu Dhabi poolt kostab pikalt-pikalt ilutulestiku kõmin, aga kuna oleme piisavalt kaugel, siis kahjuks näha pole miskit..