Hommikul saame küll seitsmest liikuma ja me pole ka eriti kaugel linnast ning tundub juba, et saame saatkonda enne õiget aegagi, siis aga algab ummik. Liikumine küll on, aga väga aeglane. Veedame selles oma pool tundi vähemalt ja kohale jõuame alles peale üheksat. Saatkond on lahti. Annan üle oma juba kodus täidetud viisataotluse, tädi vaatab passi ja tahab veel ka teist passi näha, kus Emiraadi viisa sees. Seejärel aga saadab mind mingi ülemuse juurde, kellelt peaksime mingi “permissioni” saama. Selleks tuleb minna ruumi nr 2, mis asub saatkonna hoones, kui viisataotluste vastuvõtu ruum on eraldi majakeses.. Ruumis on 5 aknakest ja minule vajalik on loomulikult viimane. Seletan siis, et vajan seda permissioni, täpsemalt ei tea isegi. Annan oma passi ja palutakse istuda ning oodata. Mõne aja pärast suunatakse mind veel suurema ülemuse juurde, kelleks on konsul ise. Selleks on vaja minna kabineti nr 10. Konsul on nooremapoolne mees, kes selgitab mulle, et siin antakse viisa ainult Emiraatide resitentidele ja äärmisel juhul oleks võimalik väljastada ainult 7-päevane transiitviisa. Meie aga peaksime oma viisat taotlema Venemaalt. No tere hommikust. Ja kauplemine ei aita. Kuna täpseid kuupäevi meile veel teada ei ole, siis jätame asja sinnapaika ja läheme hoopis laevafirmasse, mis asub Rais Hassan Saadi Buildingus.
Maja ees on erinevalt eilsest ja üleeilsest probleeme parkimiskohtadega. Mihkel jääb autosse ja mina lähen lahingusse. Kolmandal korrusel saan sekretäri abiga mr. Arackali käeulatusse. Justnimelt käeulatusse, jääb ta minust teisele poole klaasvaheseina, mille vahel pilu käesurumiseks ja dokumentide edasiandmiseks. Ei tea ta suurt midagi meie tellimusest, ütleb, et kui keegi tolli ja muud paberid korda ajab, siis konteineri saab neilt küll, aga paberitööd nad ei tee. Siiski võtab mult Olegi tehtud broneeringu numbri ja kaob kuhugi kontori sisemusse. Mõne aja pärast on tagasi infoga, et sama maja viiendal korrusel asuvad inimesed, kes saavad aidata. Aga et praegu on neil koosolek ja peaksin telefoni teel kokku leppima. Võtan siis andmed ja lähen autosse helistama. Tuleb välja, et vajalik asutus asub ikkagi neljandal korrusel ja et peaksin minema tuppa 406. Sinna ma siis ka suundun. Tuba on laudu ja rahvast täis, aga õnneks mind juba oodati. Minuga hakkab tegelema mr. Neeraj Gidwani. Tema asjadega kurssi viimine võtab ikka aega. Ilmselgelt pole see just igapäevane tegevus, mida tal teha palun. Kõikidest paberitest, mis mul talle pakkuda on teeb ta koopiad. Ilmneb, et eksisteerib võimalus selleks, et pean minema kuskilt hankima tõendi oma identiteedi kohta. Paras lollus. Politseist siis ilmselt. Aga eksisteerib ka võimalus, et ei pea. Sellele viimasele jäängi lootma. Igatahes on kogu protsess äärmiselt keeruline ja bürokraatlik ning kogu asjaajamine võtvat vähemalt kolm kuni neli päeva aega. Kuna minust enam kohapeal palju kasu pole, siis vahetame telefoninumbrid ja lepime kokku,et homme hommikul kell üheksa tulen kohale värskeid uudiseid kuulama. Ja kui asjad laabuvad, siis saab homme ka auto sadamasse viia. Aega ongi märkamatult kulunud mitu tundi.
Läheme siit Carrefouri ennast toiduga varustama. Hämmastav, kui odavad võivad vahest asjad olla. Pakkumises on teksapüksid, klassikalise lõikega ja igat värvi ja suurusega. Täiesti korralikud. Hind 10 dirhami ehk ca 2,2 eurot. Made in Pakistan. Selles rahas peab ju sisalduma poe kasum, transport, mingid tollikulud, materjal, tootja kasum, töötaja palk…. Et siinsetes islamimaades on paljudes olukordades pikad püksid hädavajalikud, siis teen selle väikese väljamineku ja omandan ühe paari.
Poes käidud, suundume laagripaika otsima. Teele jääb mälestusmärk Sarjahi Araabia kultuuripealinnaks olemise kohta.
Kütus taas otsakorral. Tangime jälle 100 kohaliku eest, seda juba kolmandat korda siinmaal. Tänaõhtuseks laagripaigaks saavad luited keskmaal. Ümberringi on palju kohalikke, kes naudivad maasturite ja atv-ga sõitu. Süüa teha ei viitsigi, teeme lihtsalt võikusid ja Mihkel teeb jälle tomati-kurgi-tillisalati maitsestamata jogurtiga. Ja siis oleme niisama. Mis on vahelduseks päris hea, sest päevade kaupa lauslollusega tegelemine on ikka väsitav küll…
Enne magamaminekuaega teeme veel teed ja sööme karbi sprotte ära, nö teravaid maitseid)).
Ja ööseks kipub päris jahedaks minema