Öösel sadas nagu oavarrest ja et auto sai puu alla pargitud, siis sellelt langevad piisad olid veelgi suurema potentsiaaliga auto plekk katusel kolinat tekitama. Ka oli vihm muutunud punakast savist koosneva maapinna kleepuvaks plögaks mis kohe esimesest sammust tihke tatina jalatsite külge kleepus. Seega tuli vältida pikemaid jalutuskäike auto ümber ja kohvi ning pudru sai tagaistmel valmis vaaritatud.
Tee Sylemani poole kulges mööda mäejalamit ja mingil hetkel oli mäest tulvav vesi osa teest ära uhunud. Oli ka alustatud remonttöödega ja tehtud ümbersõit, aga meie rehvid koostöös savi libedate omadustega vedasid auto kenasti risti ja ähvardasid kaldast alla libistada. Nelivedu ja Mihkli ennastsalgav käitumine mudas auto lükkamisel päästsid siiski olukorra. Kuna mitte kaua aega tagasi oli olnud teede lahknemine ja teine haru viinuks meid sama kenasti edasi, siis otsustame tagasi pöörduda ja mitte tarbetut riski võtta uuesti proovimise näol. Enne teeleasumist tuli Mihklil küll poriloigus sulistades suurem muda maha pesta.
Teedel on ikka regulaarselt check-pointid, aga meie neile erilist huvi ei paku, valdavalt viibatakse lihtsalt käega, et sõitke edasi. Peale salamaleikumitamist tahetakse vahest ikka passi ka näha, aga enamasti sellega asi ka piirdub, keeleoskused (õigemini selle puudumine) ei luba pikemaid vestlusi.
Et kütust hakkab nappima, siis sooritame veel ühe tankimise, seekord saame 20 usd eest 28 liitrit. Osuti aga tõuseb ainult veidi, tegemist on ilmselt mitte tankijapoolse pettusega vaid meie lisapaagi eripäraga, mida pole veel olnud mahti uurida.
Sylemani paistab suuremat sorti linn olevat.
Ja kaasaegset arhitektuuri torkab ka silma, aga linna sisse me ei sõida, sest ringtee sobib meie sõidusuunaga kenasti.
Endiselt on ilm vihmane ja nagu sellest veel küll poleks, siis puhub ka maru tuul. Siiski õnnestub mägede vahel selline koht leida, kus lõunasöök valmis teha ja Mihkel saab ennast mägiojas peale offroadi-seiklust väheke kasida.
Pannile lähevad koos võis praetud sibula, küüslaugu, tomatite ja makaronidega ka eilse riisipudru jäägid. Saab päris söödav rökk, millisele viimane talv sai nimeks risotronid.
Analoogne roog, kus riisi asemel on tatar, aga tataronid.
Piiripunkti ülesleidmine tekitab natuke segadust. Kaardi järgi Iraani poole viiv tee muutub kuidagi pisikeseks ja ilmselgelt selliseks, midamööda veokid küll ei liigu. Keerame siis ringi ja otsime muid alternatiivseid marsruute. Teeme veel ühe vale väljasõidu enne kui õige soone peale saame. Tundub, et oleksime ikkagi algsel marsruudil ka sihile saanud.. Kuskil ju viitasid pole, et sinna ja sinna on vaja keerata, kui tahate Iraani sõita. Vähemalt arusaadavas formaadis küll mitte…
Teel liigub palju kütuseveokeid, enamus neist kannavad Iraani numbrimärki. Pole küll päris kindel aga tundub, et vedu käib suunal Iraan-Iraak. Piirile viiva tee ääres oli küll igal endast lugupidaval kodanikul oma tankla, mis koosnes tavaliselt paarist suuremast plastikkonteinerist (sellised metallraamis, ca tonnised), siis hulgast 200 l vaatidest ja veel palju palju rohkemast arvust 20-30 l plastkanistrites. Ja siis kütusepumpadest ja lehtritest. Jätsime sellises tanklas käimata. Loodetavasti saab Iraani poolel peatselt tankida, kuna seal kütus ikka palju soodsam.
Õige tegutsemisjärjekorra tuvastamine piiril on veits problemaatiline. Põrutan esimese hooga kohe nii kaugele kui saab, Iraani lipud juba lehvivad käeulatuses, aga siis küsitakse passi ja kuna seal miskit värsket ei ole, siis tuleb ots ringi keerata ja minna passikontrolli otsima. See asub majas, millele on kirjutatud Exit. Et parasjagu pole elektrit, siis vormistamist ei toimu ja jääme koos ülejäänud piiriületamist soovivatega ootele. Korraks elekter taastub ja juba jõutakse mind ka nimepidi kohale kutsuda, kui tuled taas kustuvad ja tuleb edasi oodata. Lõpuks olukord siiski laheneb. Siinsamas saab ilma liigse sekelduseta ka auto välja regada. Saan isegi sissesõidul peale eelpoolkirjeldatud pika protsessi tulemusena välja antud auto sissevedu lubava dokumendi endale mälestuseks kaasa.
Vahepeal vaibunud vihmasadu on taas tugevaks muutunud, kui me Iraani poole siseneme. Esimesena tuleb vastu pahura olemisega sõjaväelane, kellele me ilmselgelt ei meeldi. Õnneks ta keeleoskus ei luba meile palju küsimusi esitada ja nii ta siis hoopiski uriseb pahuralt ja uurib paduvihma käes me passe ja seejärel auto sisemust, mina särgiväel kõrval. Lõpuks saame loa natuke edasi liikuda. Mingi muu ülevaataja näitab, kuhu auto parkida, viskab ka korra pilgu peale ja siis läheme sisse uksest, millele on kirjutatud TO IRAN. Sees on kolm lõbusa olemisega selli, kes meie passid järgemööda läbi lappavad. Eesti ei ütle neile küll midagi aga nalja tegi sellegi poolest. Millegipärast on ühel veel vajalik minu kaasasolev dokumentide mapp põhjalikult läbi uurida. Siin käimise mõte jäi igatahes arusaamatuks. Aga edasi juhatab juba tuttav tegelane meid suurema maja juurde, kus siis ilmselt juba asjalikemaid protseduure tehakse. Tuleb minna mingisse kabinetti, seal pakutakse istet, võetakse passid ja kus istuv nooremapoolne ametnik üritab oma tagasihoidliku keeleoskusega vestlust arendada. Televiisori paneb ka käima. Mitte üleliia pika ootamise järel passid saabuvad ja edasi suunatakse meid mehe juurde, kelle boxi kohale on kirjutatud midagi stiilis presidental institution. Küsib mis ametit me peame, jääb mulje, et lihtsalt selleks, et midagi küsida. Kohmitseb midagi oma arvutis ja siis uurib viisasid meie passides ja teeb oma kalendermärkmikku mingeid märkmeid. See märkmik oli enne juba igasugu suvalisi kritseldusi täis ja ei näinud kuidagi mingi ametliku dokumendi moodi välja. Aga ju nii oligi vaja. Avastasime ka, et minul oli viisa 20 päeva, aga Misa oma ainult 10. Loodetavasti sellest ikka piisab
Suure saali servas on laud, kus istub tolliametnik. Räägin talle siis oma autost. Küsib carnetit. Selle ta ka saab. Veel võtab mu passi, auto tehniline pass teda ei huvita, ja läheb hoonest välja. Oodata tuleb kaua, ja selle käigus saavad igavlevad ametnikud meid pinnimas käia ja mina jõuan juba igasugu mõtteid mõelda. Näiteks tuli selline mõte, et korra võiks ju ka kõik lihtsalt laabuda, et ootan pool tunnikest, ametnik tuleb tagasi, dokumendid vormistatud, ulatab need mulle ja soovib head reisi! Poole tunni pärast tuleb ta küll tagasi, aga ütleb hoopis, et täna vormisada ei saa, tuleb homseni oodata! Inglise keelt ei räägi ei tema ega ta kolleegid ja seetõttu helistab ta kellelegi, kes siis mulle telefonis tõlgib ja inglise keeles üle kordab, et peame ootama homme hommikuni. Lähim hotell olla 25 km ja sinna saavat taksoga. Kuna hinnaga hakkas ta puterdama, alguses 100, pärast vist ikka 40 usd ja et kohe-kohe hämardub ka, siis kasutame lubatud võimalust ja jääme autosse.
Autos veedame aega kaarte mängides ja sobilik on see ootamatu vaba aeg ka kirjatööks. Keedame teed ja sööme kartuliputru. Vahepeal raugenud vihm hakkab taas sadama. Üldiselt on normaalne selliste keeruliste piiride peale arvestada üks terve päev, aga nagu näha, siis peaks alati olema ka varupäev võimalik plaanidesse mahutada
.