22 november Iraak – Iraani piir

Öösel sadas nagu oavarrest ja et auto sai puu alla pargitud, siis sellelt langevad piisad olid veelgi suurema potentsiaaliga auto plekk katusel kolinat tekitama. Ka oli vihm muutunud punakast savist koosneva maapinna kleepuvaks plögaks mis kohe esimesest sammust tihke tatina jalatsite kĂŒlge kleepus. Seega tuli vĂ€ltida pikemaid jalutuskĂ€ike auto ĂŒmber ja kohvi ning pudru sai tagaistmel valmis vaaritatud.
Tee Sylemani poole kulges mööda mĂ€ejalamit ja mingil hetkel oli mĂ€est tulvav vesi osa teest Ă€ra uhunud. Oli ka alustatud remonttöödega ja tehtud ĂŒmbersĂ”it, aga meie rehvid koostöös savi libedate omadustega vedasid auto kenasti risti ja Ă€hvardasid kaldast alla libistada. Nelivedu ja Mihkli ennastsalgav kĂ€itumine mudas auto lĂŒkkamisel pÀÀstsid siiski olukorra. Kuna mitte kaua aega tagasi oli olnud teede lahknemine ja teine haru viinuks meid sama kenasti edasi, siis otsustame tagasi pöörduda ja mitte tarbetut riski vĂ”tta uuesti proovimise nĂ€ol. Enne teeleasumist tuli Mihklil kĂŒll poriloigus sulistades suurem muda maha pesta.Picture 339
Teedel on ikka regulaarselt check-pointid, aga meie neile erilist huvi ei paku, valdavalt viibatakse lihtsalt kÀega, et sÔitke edasi. Peale salamaleikumitamist tahetakse vahest ikka passi ka nÀha, aga enamasti sellega asi ka piirdub, keeleoskused (Ôigemini selle puudumine) ei luba pikemaid vestlusi.
Et kĂŒtust hakkab nappima, siis sooritame veel ĂŒhe tankimise, seekord saame 20 usd eest 28 liitrit. Osuti aga tĂ”useb ainult veidi, tegemist on ilmselt mitte tankijapoolse pettusega vaid meie lisapaagi eripĂ€raga, mida pole veel olnud mahti uurida.
Sylemani paistab suuremat sorti linn olevat.Picture 359

Ja kaasaegset arhitektuuri torkab ka silma, aga linna sisse me ei sÔida, sest ringtee sobib meie sÔidusuunaga kenasti.Picture 372

Picture 369
Endiselt on ilm vihmane ja nagu sellest veel kĂŒll poleks, siis puhub ka maru tuul. Siiski Ă”nnestub mĂ€gede vahel selline koht leida, kus lĂ”unasöök valmis teha ja Mihkel saab ennast mĂ€giojas peale offroadi-seiklust vĂ€heke kasida.

Picture 375

Pannile lĂ€hevad koos vĂ”is praetud sibula, kĂŒĂŒslaugu, tomatite ja makaronidega ka eilse riisipudru jÀÀgid. Saab pĂ€ris söödav rökk, millisele viimane talv sai nimeks risotronid.

Picture 376

Analoogne roog, kus riisi asemel on tatar, aga tataronid.
Piiripunkti ĂŒlesleidmine tekitab natuke segadust. Kaardi jĂ€rgi Iraani poole viiv tee muutub kuidagi pisikeseks ja ilmselgelt selliseks, midamööda veokid kĂŒll ei liigu. Keerame siis ringi ja otsime muid alternatiivseid marsruute. Teeme veel ĂŒhe vale vĂ€ljasĂ”idu enne kui Ă”ige soone peale saame. Tundub, et oleksime ikkagi algsel marsruudil ka sihile saanud.. Kuskil ju viitasid pole, et sinna ja sinna on vaja keerata, kui tahate Iraani sĂ”ita. VĂ€hemalt arusaadavas formaadis kĂŒll mitte…
Teel liigub palju kĂŒtuseveokeid, enamus neist kannavad Iraani numbrimĂ€rki. Pole kĂŒll pĂ€ris kindel aga tundub, et vedu kĂ€ib suunal Iraan-Iraak. Piirile viiva tee ÀÀres oli kĂŒll igal endast lugupidaval kodanikul oma tankla, mis koosnes tavaliselt paarist suuremast plastikkonteinerist (sellised metallraamis, ca tonnised), siis hulgast 200 l vaatidest ja veel palju palju rohkemast arvust 20-30 l plastkanistrites. Ja siis kĂŒtusepumpadest ja lehtritest. JĂ€tsime sellises tanklas kĂ€imata. Loodetavasti saab Iraani poolel peatselt tankida, kuna seal kĂŒtus ikka palju soodsam.
Õige tegutsemisjĂ€rjekorra tuvastamine piiril on veits problemaatiline. PĂ”rutan esimese hooga kohe nii kaugele kui saab, Iraani lipud juba lehvivad kĂ€eulatuses, aga siis kĂŒsitakse passi ja kuna seal miskit vĂ€rsket ei ole, siis tuleb ots ringi keerata ja minna passikontrolli otsima. See asub majas, millele on kirjutatud Exit. Et parasjagu pole elektrit, siis vormistamist ei toimu ja jÀÀme koos ĂŒlejÀÀnud piiriĂŒletamist soovivatega ootele. Korraks elekter taastub ja juba jĂ”utakse mind ka nimepidi kohale kutsuda, kui tuled taas kustuvad ja tuleb edasi oodata. LĂ”puks olukord siiski laheneb. Siinsamas saab ilma liigse sekelduseta ka auto vĂ€lja regada. Saan isegi sissesĂ”idul peale eelpoolkirjeldatud pika protsessi tulemusena vĂ€lja antud auto sissevedu lubava dokumendi endale mĂ€lestuseks kaasa.
Vahepeal vaibunud vihmasadu on taas tugevaks muutunud, kui me Iraani poole siseneme. Esimesena tuleb vastu pahura olemisega sĂ”javĂ€elane, kellele me ilmselgelt ei meeldi. Õnneks ta keeleoskus ei luba meile palju kĂŒsimusi esitada ja nii ta siis hoopiski uriseb pahuralt ja uurib paduvihma kĂ€es me passe ja seejĂ€rel auto sisemust, mina sĂ€rgivĂ€el kĂ”rval. LĂ”puks saame loa natuke edasi liikuda. Mingi muu ĂŒlevaataja nĂ€itab, kuhu auto parkida, viskab ka korra pilgu peale ja siis lĂ€heme sisse uksest, millele on kirjutatud TO IRAN. Sees on kolm lĂ”busa olemisega selli, kes meie passid jĂ€rgemööda lĂ€bi lappavad. Eesti ei ĂŒtle neile kĂŒll midagi aga nalja tegi sellegi poolest. MillegipĂ€rast on ĂŒhel veel vajalik minu kaasasolev dokumentide mapp pĂ”hjalikult lĂ€bi uurida. Siin kĂ€imise mĂ”te jĂ€i igatahes arusaamatuks. Aga edasi juhatab juba tuttav tegelane meid suurema maja juurde, kus siis ilmselt juba asjalikemaid protseduure tehakse. Tuleb minna mingisse kabinetti, seal pakutakse istet, vĂ”etakse passid ja kus istuv nooremapoolne ametnik ĂŒritab oma tagasihoidliku keeleoskusega vestlust arendada. Televiisori paneb ka kĂ€ima. Mitte ĂŒleliia pika ootamise jĂ€rel passid saabuvad ja edasi suunatakse meid mehe juurde, kelle boxi kohale on kirjutatud midagi stiilis presidental institution. KĂŒsib mis ametit me peame, jÀÀb mulje, et lihtsalt selleks, et midagi kĂŒsida. Kohmitseb midagi oma arvutis ja siis uurib viisasid meie passides ja teeb oma kalendermĂ€rkmikku mingeid mĂ€rkmeid. See mĂ€rkmik oli enne juba igasugu suvalisi kritseldusi tĂ€is ja ei nĂ€inud kuidagi mingi ametliku dokumendi moodi vĂ€lja. Aga ju nii oligi vaja. Avastasime ka, et minul oli viisa 20 pĂ€eva, aga Misa oma ainult 10. Loodetavasti sellest ikka piisab
Suure saali servas on laud, kus istub tolliametnik. RÀÀgin talle siis oma autost. KĂŒsib carnetit. Selle ta ka saab. Veel vĂ”tab mu passi, auto tehniline pass teda ei huvita, ja lĂ€heb hoonest vĂ€lja. Oodata tuleb kaua, ja selle kĂ€igus saavad igavlevad ametnikud meid pinnimas kĂ€ia ja mina jĂ”uan juba igasugu mĂ”tteid mĂ”elda. NĂ€iteks tuli selline mĂ”te, et korra vĂ”iks ju ka kĂ”ik lihtsalt laabuda, et ootan pool tunnikest, ametnik tuleb tagasi, dokumendid vormistatud, ulatab need mulle ja soovib head reisi! Poole tunni pĂ€rast tuleb ta kĂŒll tagasi, aga ĂŒtleb hoopis, et tĂ€na vormisada ei saa, tuleb homseni oodata! Inglise keelt ei rÀÀgi ei tema ega ta kolleegid ja seetĂ”ttu helistab ta kellelegi, kes siis mulle telefonis tĂ”lgib ja inglise keeles ĂŒle kordab, et peame ootama homme hommikuni. LĂ€him hotell olla 25 km ja sinna saavat taksoga. Kuna hinnaga hakkas ta puterdama, alguses 100, pĂ€rast vist ikka 40 usd ja et kohe-kohe hĂ€mardub ka, siis kasutame lubatud vĂ”imalust ja jÀÀme autosse.
Autos veedame aega kaarte mĂ€ngides ja sobilik on see ootamatu vaba aeg ka kirjatööks. Keedame teed ja sööme kartuliputru. Vahepeal raugenud vihm hakkab taas sadama. Üldiselt on normaalne selliste keeruliste piiride peale arvestada ĂŒks terve pĂ€ev, aga nagu nĂ€ha, siis peaks alati olema ka varupĂ€ev vĂ”imalik plaanidesse mahutada

.Picture 386

Leave a comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. NÔutavad vÀljad on tÀhistatud *-ga