23 nov. Iraani piir

Öösel sadas hooti vägagi tugevat vihma ja tuli ka rahet, aga hommikuks oli ilm selge ja karge. Nüüd on ka ümbrust näha ja mitte kaugel siit on lumised mäed. Natuke imelik on see, et olles nii kaugele lõunasse sõitnud, on ilm ikkagi nii sügistalvine. Adzaarias oli hetkeks juba suvine, aga siin ikka veel sellina nagu ta on. Ja on ju alles novembri lõpp. Kahjuks pole siin kelleltki uurida, kui tõsiseks asi jaanuaris-veebruaris läheb.
Hommikusöögiks tuleb hartsoo, kuhu saab hoolega sibulat-küüslauku lisatud. Ikkagi oht külmetuda!
Kui piirihoone seinal olevat kella uskuda, siis ajavahe Eestiga on 1,5 tundi ja kui eile öeldi, et tulla poole üheksaks, siis just nüüd on õige aeg. Lähen uurin, ega me ometi veel ühte päeva piiril veetma ei pea.
Tolliboxis istub – üllatus, üllatus – naisterahvas. Keelt ei oska, aga et palub mul  käeviipega istuda, siis ilmselt tuleb oodata. Lähen ootesaali seinal olevat televiisorit vaatama. Uudistest suurt sotti ei saa, aga all jooksevad inglisekeelsed pealkirjad. Peauudis on siitsamast, tulvaveed. Edasi valimised Bahreinis, kus opositsioon mässab valimispettuste tõttu. Genfis toimuvad Iraani tuumaläbirääkimiste 10 voor, kohal on G5pluss 1. Keenias kaaperdasid terroristid liinibussi ja tapsid 25 inimest. Iraanil saab valmis uus allveelaev Destroyer. Iraan on valmis saatma relvi Isise vastu võitlejatele. Ja kogu lugu.
Eilne tollimees tuleb umbes üheksaks. Liigume lähedalasuvasse suurde büroohoonesse. Siin kohtun eilse häälega telefonis. Selgub, et siin tavaliselt CDP-ga ei tegeleta ja nüüd tuleb oodata manageri, big bossi, kes siis otsustab, kas edasi liigume easy way või hard way. Esimene tähendab vormistamist siinsamas piiril, aga viimane sisaldab endas eskortimist lähemasse suurde linna. Aga riiki sisse pääseme kindlasti. Et meil on täna pühapäev, avaldan arvamust, et äkki boss täna ei tulegi, aga saan maha rahustatud, et siin on puhkepäev hoopis reede. Üldse pidavat täna olema eriline päev, kuna on oodata tähtsate ninade visiiti. Tuleb oodata. Selleks organiseeritakse mulle bürootool ja sean ennast siis kümnete ja kümnete kohalike vahel sisse. Minu “hooldaja” püüab viisakas olla ja uurib, ega ma hommikusööki ei soovi, keeldun, teeb natuke tööd ja siis pakub oma telefoni, et äkki tahan internetist miskit, taas keeldun viisakalt. Kõik, kes vähegi mõne sõna inglise keelt oskavad käivad seda oskust minu peal kasutamas. Mõned on juba eilsest minuga tuttavad – mina neid küll meelde ei suuda jätta – ja pöörduvad minu poole juba salam, Toomas!
Vahepeal käime seinale kleebitud tohutu suure Iraani kaardi juures marsruuti arutamas. Siinse navigaatori pakutud tee Bandar Abasi on 1723 km pikk ja kulgeb riigi keskelt. Selle panevad nad mulle ka kirja. Aga järgida seda pole plaanis, tahaks hoopis liikuda piki Iraagi piiri ja hiljem juba mööda mererannikut.
Lõpuks saabub oodatud manager koos tähtsate saatjatega. Tuleb kõigiga kätt suruda ja vastata trafaretsetele küsimustele. Nagu ikka, saab Estoniast Espanja ja et mul on seljas vana saksa lipuga kamuflaazist pluus, siis kuulen ka juttu Allemainest. Seda juttu olen ka enne kuulnud ja ilmselt kuulen ka edaspidi. Ega hakka selle ümberlükkamisega ka vaeva nägema. Tollimees käib bossi jutul ja siis tuleb minu poole, pöial püsti. Tähendab siis ikkagi easy way. Hakkame vormistamisega tegelema. Selleks saadan vormistajat varjuna, käime mitmete erinevate inimeste jutul. Kõigil tuleb ikka kätt suruda ja juttu teha ning et see on kaunis väsitav, siis loobun umbes peale viiendat seltskonda ja jään ootele.
Et ilm on võrreldes eilsega kardinaalselt muutunud, siis lähen õue. Kohe leian ka omale sõbra, kelleks osutub nooremapoolne kurdi kaupmees, kes räägib väga head inglise keelt ja tegeleb kaupade müügiga Iraanist Iraaki. Et aega on nii mul, kui paistab, et ka tal, siis juttu jätkub kauemaks. Käime vahepeal ka meile SIM kaarti otsimas, et internetti kasutada, aga ei õnnestu. Ainult valuutaga hangeldajaid jagub.
Vahepeal käin sees uurimas, et kuidas asjad edenevad. Saanud vastuseks , et veel kümme minutit, on selge, et aega on vähemalt tunnike.
Lõpuks, kui kokku on kulunud umbes neli tundi, on protsess lõpule viidud ja võime liikuma hakata! Selleks tarbeks antakse veel üks paberilipakas, mis tuleb territooriumilt väljasoidul esitada. Minu uus sõber tahab ka meiega oma 25 km kaugusele kodulinna sõita, algselt keeldun, väites, et pole ruumi. Mis pole ka suuresti vale. Kuid siis otsustame omakasupüüdlikel eesmarkidel talle siiski ruumi teha. Tee linna poole kulgeb mägede vahel.

Linnas on esimeseks asjaks valuutavahetus, mis toimub kohe esimese ringtee ääres. 100 usd eest saab 3 200 000 kohalikku. Rahalugemise protsessi käigus sõidab kõrvale politsei, kes soovib dokumente näha. Tegemist on harvakohatavalt kurja näoga tegelasega. Meie tõlk läheb asja selgitama ja sõnavahetus läheb väga ägedaks ja päädib sellega, et politseiauto hakkab sõitma ja viipab käega aknast, et me järgneks, tõlk poolenisti ukse küljes rippumas. Ega palju muud ka teha ei saa. Keerame varsti kõrvaltänavasse, kus taas peatume ja saame trahvikviitungi. Väidetavalt siis selle eest, et meil ei ole araabia numbritega numbrimärki. Absurd. Kuigi kuuldavasti Egiptuses see täpselt nii ongi, et saad piiril uue ajutise numbrimärgi. Aga mitte siin. Igatahes peaksime homme hommikul minema politseisse asja selgitama. Ja sõidavad minema, meie dokumendid kaasas. Kuna ühte päeva viivitust me enam üle ei ela, siis sõidame kohe jaoskonda kus siis öeldakse, et makske trahv ära ja tuuakse dokumendid tagasi. Jääbki siis ainult kiirustada, sest tööajad hakkavad juba lõppema. Õnneks jõuame banka, trahv on 500 000 ehk siis ca 15 usd. Ja kiiruga tagasi jaoskonda, mis asub linnast väljasõidul. Seal selgub, et on vaja siiski kesklinnajaoskonda minna. Siva tagasi. Õnneks jõuame ja “tõlk” toob dokumendid ära. Selline negatiivne kogemus on siiski Iraanis seni erandlik ja tagantjärgi arvan, et osalt tingitud sellest, et meie uus sõber lihtsalt oma kiire ärritumise ja liigse emotsionaalsusega natuke provotseeris ja tarbetult pingestas olukorda.
Proovime veel SIM-i osta, aga müügikoht on suletud. Pärast kutsest tänaseks siia jääda ja meie sõbrakese poole minna, keeldumist, hakkame liikuma.
Teeservast ostame kotitäie mandariine, mis siin on väga maitsvad ja värsked.
Et tankida on ka vaja, liigume esimesse tanklasse, aga siis meenub mulle, et linnas asuvates tanklates diislit ei müüda ja liigume edasi linnaservas asuvasse. Selles on väike järjekord veokeid, aga sõidame kohe kõige ette ja saame suurema vaevata paagi täis lastud. Turistihinnaga 5000 raha liiter. Meile mahub 64 liitrit 320 000 raha ehk täpselt 10 usd eest.
Jõudnud Sanandaj linna, lähen hankima SIM-i.

Vastavas poekeses on müüjaks naine, kes küll annab mõista, et kohe-kohe on tööaeg läbi aga siiski vist ikkagi saan oma tahtmist. Õnneks ilmub taas nagu võluvael välja sõber, kelleks seekord osutub 19-aastane jalgpallur, kes lubab ennast Diegoks kutsuda, kohalik nimi oli ka sarnane. Ja aitab minu eest  lepingut täita. Passist tehakse ka koopia. Ja kõige lõpuks on vaja sõrmejälgi. Neid Diego minu eest ei anna ja nii saangi näpuotsa mustaks ja panen oma pitseri suisa kolme kohta. Aga raha küll maksta ei tule, Diego teeb välja, nimetades seda Iraani külalislahkuseks. Kaardil pidi olema 200 mb netti ja tööle pidi hakkama paari tunni parast.

Etteruttavalt tuleb öelda, et homme õhtuks on õnnestunud vaid üks hetkeline internetiühendus, mille käigus sai alla laaditud väike kuid vajalik fragment kaarti.
Tee mis ennem oli mägedes, laskub aina enam tasandikule ja muutub sedamööda ka sirgemaks ning ilm soojemaks. Lõpuks, kui juba on pime, keerame teelt maha ööbima