Ăösel sadas hooti vĂ€gagi tugevat vihma ja tuli ka rahet, aga hommikuks oli ilm selge ja karge. NĂŒĂŒd on ka ĂŒmbrust nĂ€ha ja mitte kaugel siit on lumised mĂ€ed. Natuke imelik on see, et olles nii kaugele lĂ”unasse sĂ”itnud, on ilm ikkagi nii sĂŒgistalvine. Adzaarias oli hetkeks juba suvine, aga siin ikka veel sellina nagu ta on. Ja on ju alles novembri lĂ”pp. Kahjuks pole siin kelleltki uurida, kui tĂ”siseks asi jaanuaris-veebruaris lĂ€heb.
Hommikusöögiks tuleb hartsoo, kuhu saab hoolega sibulat-kĂŒĂŒslauku lisatud. Ikkagi oht kĂŒlmetuda!
Kui piirihoone seinal olevat kella uskuda, siis ajavahe Eestiga on 1,5 tundi ja kui eile öeldi, et tulla poole ĂŒheksaks, siis just nĂŒĂŒd on Ă”ige aeg. LĂ€hen uurin, ega me ometi veel ĂŒhte pĂ€eva piiril veetma ei pea.
Tolliboxis istub – ĂŒllatus, ĂŒllatus – naisterahvas. Keelt ei oska, aga et palub mul kĂ€eviipega istuda, siis ilmselt tuleb oodata. LĂ€hen ootesaali seinal olevat televiisorit vaatama. Uudistest suurt sotti ei saa, aga all jooksevad inglisekeelsed pealkirjad. Peauudis on siitsamast, tulvaveed. Edasi valimised Bahreinis, kus opositsioon mĂ€ssab valimispettuste tĂ”ttu. Genfis toimuvad Iraani tuumalĂ€birÀÀkimiste 10 voor, kohal on G5pluss 1. Keenias kaaperdasid terroristid liinibussi ja tapsid 25 inimest. Iraanil saab valmis uus allveelaev Destroyer. Iraan on valmis saatma relvi Isise vastu vĂ”itlejatele. Ja kogu lugu.
Eilne tollimees tuleb umbes ĂŒheksaks. Liigume lĂ€hedalasuvasse suurde bĂŒroohoonesse. Siin kohtun eilse hÀÀlega telefonis. Selgub, et siin tavaliselt CDP-ga ei tegeleta ja nĂŒĂŒd tuleb oodata manageri, big bossi, kes siis otsustab, kas edasi liigume easy way vĂ”i hard way. Esimene tĂ€hendab vormistamist siinsamas piiril, aga viimane sisaldab endas eskortimist lĂ€hemasse suurde linna. Aga riiki sisse pÀÀseme kindlasti. Et meil on tĂ€na pĂŒhapĂ€ev, avaldan arvamust, et Ă€kki boss tĂ€na ei tulegi, aga saan maha rahustatud, et siin on puhkepĂ€ev hoopis reede. Ăldse pidavat tĂ€na olema eriline pĂ€ev, kuna on oodata tĂ€htsate ninade visiiti. Tuleb oodata. Selleks organiseeritakse mulle bĂŒrootool ja sean ennast siis kĂŒmnete ja kĂŒmnete kohalike vahel sisse. Minu “hooldaja” pĂŒĂŒab viisakas olla ja uurib, ega ma hommikusööki ei soovi, keeldun, teeb natuke tööd ja siis pakub oma telefoni, et Ă€kki tahan internetist miskit, taas keeldun viisakalt. KĂ”ik, kes vĂ€hegi mĂ”ne sĂ”na inglise keelt oskavad kĂ€ivad seda oskust minu peal kasutamas. MĂ”ned on juba eilsest minuga tuttavad – mina neid kĂŒll meelde ei suuda jĂ€tta – ja pöörduvad minu poole juba salam, Toomas!
Vahepeal kÀime seinale kleebitud tohutu suure Iraani kaardi juures marsruuti arutamas. Siinse navigaatori pakutud tee Bandar Abasi on 1723 km pikk ja kulgeb riigi keskelt. Selle panevad nad mulle ka kirja. Aga jÀrgida seda pole plaanis, tahaks hoopis liikuda piki Iraagi piiri ja hiljem juba mööda mererannikut.
LĂ”puks saabub oodatud manager koos tĂ€htsate saatjatega. Tuleb kĂ”igiga kĂ€tt suruda ja vastata trafaretsetele kĂŒsimustele. Nagu ikka, saab Estoniast Espanja ja et mul on seljas vana saksa lipuga kamuflaazist pluus, siis kuulen ka juttu Allemainest. Seda juttu olen ka enne kuulnud ja ilmselt kuulen ka edaspidi. Ega hakka selle ĂŒmberlĂŒkkamisega ka vaeva nĂ€gema. Tollimees kĂ€ib bossi jutul ja siis tuleb minu poole, pöial pĂŒsti. TĂ€hendab siis ikkagi easy way. Hakkame vormistamisega tegelema. Selleks saadan vormistajat varjuna, kĂ€ime mitmete erinevate inimeste jutul. KĂ”igil tuleb ikka kĂ€tt suruda ja juttu teha ning et see on kaunis vĂ€sitav, siis loobun umbes peale viiendat seltskonda ja jÀÀn ootele.
Et ilm on vĂ”rreldes eilsega kardinaalselt muutunud, siis lĂ€hen Ă”ue. Kohe leian ka omale sĂ”bra, kelleks osutub nooremapoolne kurdi kaupmees, kes rÀÀgib vĂ€ga head inglise keelt ja tegeleb kaupade mĂŒĂŒgiga Iraanist Iraaki. Et aega on nii mul, kui paistab, et ka tal, siis juttu jĂ€tkub kauemaks. KĂ€ime vahepeal ka meile SIM kaarti otsimas, et internetti kasutada, aga ei Ă”nnestu. Ainult valuutaga hangeldajaid jagub.
Vahepeal kĂ€in sees uurimas, et kuidas asjad edenevad. Saanud vastuseks , et veel kĂŒmme minutit, on selge, et aega on vĂ€hemalt tunnike.
LĂ”puks, kui kokku on kulunud umbes neli tundi, on protsess lĂ”pule viidud ja vĂ”ime liikuma hakata! Selleks tarbeks antakse veel ĂŒks paberilipakas, mis tuleb territooriumilt vĂ€ljasoidul esitada. Minu uus sĂ”ber tahab ka meiega oma 25 km kaugusele kodulinna sĂ”ita, algselt keeldun, vĂ€ites, et pole ruumi. Mis pole ka suuresti vale. Kuid siis otsustame omakasupĂŒĂŒdlikel eesmarkidel talle siiski ruumi teha. Tee linna poole kulgeb mĂ€gede vahel.



Linnas on esimeseks asjaks valuutavahetus, mis toimub kohe esimese ringtee ÀÀres. 100 usd eest saab 3 200 000 kohalikku. Rahalugemise protsessi kĂ€igus sĂ”idab kĂ”rvale politsei, kes soovib dokumente nĂ€ha. Tegemist on harvakohatavalt kurja nĂ€oga tegelasega. Meie tĂ”lk lĂ€heb asja selgitama ja sĂ”navahetus lĂ€heb vĂ€ga Ă€gedaks ja pÀÀdib sellega, et politseiauto hakkab sĂ”itma ja viipab kĂ€ega aknast, et me jĂ€rgneks, tĂ”lk poolenisti ukse kĂŒljes rippumas. Ega palju muud ka teha ei saa. Keerame varsti kĂ”rvaltĂ€navasse, kus taas peatume ja saame trahvikviitungi. VĂ€idetavalt siis selle eest, et meil ei ole araabia numbritega numbrimĂ€rki. Absurd. Kuigi kuuldavasti Egiptuses see tĂ€pselt nii ongi, et saad piiril uue ajutise numbrimĂ€rgi. Aga mitte siin. Igatahes peaksime homme hommikul minema politseisse asja selgitama. Ja sĂ”idavad minema, meie dokumendid kaasas. Kuna ĂŒhte pĂ€eva viivitust me enam ĂŒle ei ela, siis sĂ”idame kohe jaoskonda kus siis öeldakse, et makske trahv Ă€ra ja tuuakse dokumendid tagasi. JÀÀbki siis ainult kiirustada, sest tööajad hakkavad juba lĂ”ppema. Ănneks jĂ”uame banka, trahv on 500 000 ehk siis ca 15 usd. Ja kiiruga tagasi jaoskonda, mis asub linnast vĂ€ljasĂ”idul. Seal selgub, et on vaja siiski kesklinnajaoskonda minna. Siva tagasi. Ănneks jĂ”uame ja “tĂ”lk” toob dokumendid Ă€ra. Selline negatiivne kogemus on siiski Iraanis seni erandlik ja tagantjĂ€rgi arvan, et osalt tingitud sellest, et meie uus sĂ”ber lihtsalt oma kiire Ă€rritumise ja liigse emotsionaalsusega natuke provotseeris ja tarbetult pingestas olukorda.
Proovime veel SIM-i osta, aga mĂŒĂŒgikoht on suletud. PĂ€rast kutsest tĂ€naseks siia jÀÀda ja meie sĂ”brakese poole minna, keeldumist, hakkame liikuma.
Teeservast ostame kotitÀie mandariine, mis siin on vÀga maitsvad ja vÀrsked.
Et tankida on ka vaja, liigume esimesse tanklasse, aga siis meenub mulle, et linnas asuvates tanklates diislit ei mĂŒĂŒda ja liigume edasi linnaservas asuvasse. Selles on vĂ€ike jĂ€rjekord veokeid, aga sĂ”idame kohe kĂ”ige ette ja saame suurema vaevata paagi tĂ€is lastud. Turistihinnaga 5000 raha liiter. Meile mahub 64 liitrit 320 000 raha ehk tĂ€pselt 10 usd eest.
JÔudnud Sanandaj linna, lÀhen hankima SIM-i.

Vastavas poekeses on mĂŒĂŒjaks naine, kes kĂŒll annab mĂ”ista, et kohe-kohe on tööaeg lĂ€bi aga siiski vist ikkagi saan oma tahtmist. Ănneks ilmub taas nagu vĂ”luvael vĂ€lja sĂ”ber, kelleks seekord osutub 19-aastane jalgpallur, kes lubab ennast Diegoks kutsuda, kohalik nimi oli ka sarnane. Ja aitab minu eest lepingut tĂ€ita. Passist tehakse ka koopia. Ja kĂ”ige lĂ”puks on vaja sĂ”rmejĂ€lgi. Neid Diego minu eest ei anna ja nii saangi nĂ€puotsa mustaks ja panen oma pitseri suisa kolme kohta. Aga raha kĂŒll maksta ei tule, Diego teeb vĂ€lja, nimetades seda Iraani kĂŒlalislahkuseks. Kaardil pidi olema 200 mb netti ja tööle pidi hakkama paari tunni parast. 
Etteruttavalt tuleb öelda, et homme Ă”htuks on Ă”nnestunud vaid ĂŒks hetkeline internetiĂŒhendus, mille kĂ€igus sai alla laaditud vĂ€ike kuid vajalik fragment kaarti.
Tee mis ennem oli mÀgedes, laskub aina enam tasandikule ja muutub sedamööda ka sirgemaks ning ilm soojemaks. LÔpuks, kui juba on pime, keerame teelt maha ööbima
