Hommikul ärkame enne kukke ja koitu, et õigeks ajaks olla Etioopia saatkonnas ja laevafirmas. Sõita on ikkagist üle saja kilomeetri ja tipptunni ummikud on ka siinkandis kindlasti olemas. Hommikusöögiks kiired munad.
Liikuma saame peale seitset, aga alles poole kümneks oleme saatkonnas. See on kahjuks kinni. Kaks naisterahvast saabuvad veel kohale, ja helistavad kuhugi ning värav avatakse. Avaja vastab,et saatkond on täna ikkagist kinni ja et tulge homme hommikul pool üheksa. Selge. Edasi laevafirmasse, mis õnneks ei asu kaugel. Sisenen majja, ja et turvameest ei paista, hüppan kohe lifti ning sõidan kolmandale korrusele. Koht on küll õige, aga ühtegi hingelist pole näha, saan jalutada tühjas kontoris. Tundub, et vaba päev on ikka üldine. Saan sellele ka kinnitust, olles jälle all, kuhu nüüd ka turvamees on siginenud, must mees mustalt mandrilt. Nii jääbki jällegist homne päev. Siin algab töö kell kaheksa.
Uurime veel teeäärseid ööbimisvõimalusi hotellides, aga need on täiesti vastuvõetamatud. Käime Carrefouris varusid täiendamas ja Mihkel saab uued moodsad rannajalatsid)). Edasi on suund põhjapoole.
Tee viib läbi Sharjahi ja Umm Al Quvaini emiraatide.
Lõpuks leiame kena koha mererannas, kus saab ujumas käia.
Et aga tuul on vali, siis see koht söögitegemiseks ja ööbimiseks hästi ei sobi. Selleks tarbeks liigume kilomeetri jagu sisemaa poole ja pargime ennast luidete vahele tuulevarju.
Õhtuks teeme praekartuleid tuunikalaga.
See selline eksperimentaalne projekt, pole ennem saanud. Aga üllatavalt maitsev tuli. Kõrvale saab maitsestamata jogurtiga tomati-kurgi-sibulasalati. Ja tee.