Hommikul sööme parasjagu riisiputru tuunikalaga, kell on pool kaheksa, kui Neeraj juba helistab, et tulgu ma ruttu kontorisse. Eks siis nii tuleb ka teha, hommikused ujumisprotseduurid tuleb edasi lükata.
Kontoris ei toimugi eriti miskit muud, kui saame siis lõpliku (loodetavasti!!!) kinnituse maksumuse ja kuupäevade kohta. Vedaja on Maersk, mis sisendab veits kindlust, väljumine 09 ja kohal juba 14 dets. Mis iseenesest on tore. Aga ilmselt tuleb ikkagi siin passida kuni laeva väljumiseni, et originaaldokumendid endaga kaasa saada. Saan ka kontakti Djiboutis. Edasi tuleb sõita sadamasse.
Sadama väravas gate2, helistame meile antud kontaktile, korjan oma kodinad autost kokku, mahuvad kenasti fotokotti, ja jääme ootama. Varsti mr Chaitanya tulebki. Üllatub, et mul pole dokumente kaasas. Tuleb välja, et mr. Neeraj unustas hommikul anda ja nüüd tuleb tal sõita neid siia tooma. Mis on iseensest hea, sest nii saame temaga linna tagasi. Teeme koos autoga ühe pildi ka, kes seda teab kas, millal, millises olukorras ja kus üleüldse veel seda autot näha saab!
Neeraj kohal, läheme tolli, aga nagu juba eelnevaltki teada oli, siis eriti kedagi tööl ei ole ja meie ärasõidukuupäev satub jällegi löögi alla. Neeraj sõidab minema, meie Chaitanyaga aga sõidame peaväravasse, lootuses, et äkki seal on mõni inspektor tööl, kes oleks nõus meiega tegelema. Saame infoks, et tuleks tulla kahe tunni pärast, seega kella kahe paiku, siis tulla uus vahetus tööle.
Seniks läheme mr. Chaitanya kontorisse. Tema põhitööks on ehitusmasinate eksport. Sadama territoorium on ikka tohutu suur. Teel olles pakub ta võimalust minna firmariiete tax-free poodi, kus hinnad pidid väga odavad olema, aga meil pole sinna asja. Seega siis kontorisse jõudnud, istume kontoritoolidele ja tukastame.
Kella kahest tollis tagasi, lubab üks ametnik meile kellegi organiseerida autot üle vaatama. Ootame 45 min, aga kedagi ei tule ja lubaja ise on ka juba ammu silma alt ära. Kuna homme on vaba päev, siis kõik kipuvad juba koju ja ilmselt on nii ka Chaitanyaga, kel kodus naine ja 1,8 a poeg. Ise on ta 33 aastane. Ja seega jääb alles ainuke lootus saada pühapäeval asjad korda aetud.
Kuna tänu meile pole saanud vaeseke ka lõunat söömas käia, siis hüppame kiirelt teeäärsest kohvikust läbi.
Teeb meile saiakesed välja ja piimaga tee.
Ja seejärel toob ta meid siis kesklinna tagasi. Deira on selle linnaosa nimi, kus asuvad meile sobilikud hotellid. Esimesse sisse astunud ja natuke kaubelnud, otsustame ka siia jääda. Eagele hotel. Veits kulunud tuba, aga kõik vajalik olemas ja WC.s on pott. Mitte need jalajäljed.
Internet paistab ka päris kiire olevat.
Teeme õhtuse tiiru ümbruskonnas. Asukad on siin keskmisest tumedama nahavärviga. Ja et lähedal on turg, siis kohtab ikka turiste ka.