9 detsember. Bahrain

Öösel juhtub minuga imelik lugu. Ärkan ja vaatan telefoni peal kella, see näitab kolme. Ajavahe kaks tundi, selge, et vaja üles tõusta, kell viis oligi ju plaanitud ärgata. Tõusen, söön oma portsu tuunikala, käin dushi all. Vaatan ja imestan, Mihkli äratuskell ei ärata ja Mihkel ise ka magab õndsa und. Siis vaatan arvutit, mille jätsin ööseks kaarte alla laadima. Ja jagan ära, et kell ongi kolm öösel ja peaksin veel paar tunnikest magama. No tore tore.. Aga kell viis on juba palju raskem tõusta.

Poole kuueks oleme oma kodinad  kokku saanud ja lähen alla taksot tellima. Ja nagu tellitult veereb üks selline hotelli ukse eest mööda. Raban selle kinni ja varsti sõidamegi kenasti lennujaama poole. Väljas valgeneb ja liiklust on juba üksjagu, aga  ummikuid veel pole. Saame kohale 24 AED eest,

Formaalsused lennujaamas käivad kähku ja aega jääb kõvasti üle. Aga lennukid on selline transport, kuhu hiljaks ka ei saa jääda..

See konkreetne lennuk, mis Bahraini lendab, on suur  ja pooltühi. Lend kestab alla tunni ja selle jooksul jõutakse pakkuda klaas mahla ja kanavõileib

Bahrainis kohal, tuleb osta viisa. Selleks aga, et osta viisa on vaja kohalikku raha. Selleks et saada kohalikku raha on vaja valuutat. Ja vahetuskurss tundub olevat sobivalt ebasõbralik, sest vahetusvõimalusi on 1. Igatahes, 100 euro eest saab 39 kopikatega kohalikku raha. Viisad aga maksavad järgmiselt:

Meie reisiga sobib see 15 rahane variant. Viisa eest saab maksta kohe passikontrollis ja protsess kiire ning lisaküsimustest vaba.

Et on alles varajane hommik, kell tiksus tund aega tagasi ja Eestiga vahe nüüd ainult tund, siis otsustame liikuda natuke jalgsi. Olles juba lennujaama silmist kaotamas, turgatab pähe, et oleksime võinud auto rentida.

Kuidas sa muidu ikka riigist ülevaate saad. Mõte kohe nii hea, et sammume lennujaama tagasi ja maandume esimese autorendifirma leti ees. Selleks on Europcar.

Auto, mille saame on uus Ford Focus ja maksta tuleb selle eest 12 BHD-d.

Võtame siis ringreisi ette ja kärutame kogu saare risti-põiki läbi. Ega siin suuri vaatamisväärsusi tegelikult polegi. Sõidame esimese hooga kohe saare lõunatippu.

Maantee on sile, lai ja suures osas  öösel ka valgustatud.

Poole saare pealt jääb lliklust õige väheseks. Lõpeb aga kinnisvaraarendusega, kuhu võõrastel sissepääsu pole, vaatamata eksitavale sildile welcome).

Igal pool on näha ehitus-arendustegevust, saare keskel aga ka ohtrat nafta-ja gaasitööstust. S.o. rahaallikat.

Tagasi pealinnas Manamas, käime tankimas.

Kütus on soodne, bensiin maksab 0,100 BHD liiter, seega 2 BHD eest saame 20 liitrit. Kuigi uus ja kaasaegne auto, siis ökonoomsusega eriti silma ei paista, kuluks paistab tulevat vaat et isegi üle 10 sajale. Edasi lähme Carrefouri, mis asub Bahrain City Centre nimelises tohutu suures kaubanduskeskuses.

Saareriigi vaatamisväärsuseks nr 1 paistab olevat eelajalooline asuala, mille keskpunktiks on kindlus, mis ka UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Ei saa siis meiegi seda külastamata